3-21-629/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-21-629

Haldusasi

U.K kaebus Eesti Töötukassa otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – U.K

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad Triin Tamm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.K apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale kassatsioonimenetluses Riigikohtule 23.10.2023 esitatud

tõendid (digitaalse kohtutoimiku lk 699–741).

2. Võtta vastu vastustaja 16.10.2025 vastusele lisatud dr PT arvamus ja kaebaja

terviseandmete koonddokument (digitaalse kohtutoimiku lk 814–1143).

3. Jätta U.K apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-21-629 tehtud

Tallinna Halduskohtu 15.11.2021 otsus muutmata.

4. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16.02.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-21-629

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 08.01.2021 töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise taotluse

(dtl 98), kus tõi esile järgmised töövõimet pärssivad asjaolud: a) ta ei saa liikuda treppidel,

kuna kardab kukkuda; b) pärast 2020. aasta veebruaris toimunud luumurdu on tal valus tõsta

vasakut kätt, teha sellega ringikujulisi liigutusi ja liigutada kätt selja taha, käsi väsib kiiresti

raskuste tõstmisel; c) maakuli degeneratsiooni ja katarakti tõttu on tema nägemine liiga halb

arvutiga töötamiseks; d) madala vererõhu tõttu kaotab ta bussis istudes või televiisorit vaadates

teadvuse; d) tal on raskusi orienteerumisega, st arusaamisega, kus ta viibib.

2. Eesti Töötukassa (töötukassa) tegi 26.01.2021 otsuse nr TVH/21/005058 (vaidlustatud

otsus, dtl 26), millega tuvastas tervishoiuteenuse osutaja (TTO) ekspertarsti 24.01.2021

eksperthinnangule (dtl 213) tuginedes, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Vaidlustatud

otsuse kohaselt on kaebajal töötamist mitte takistav kerge tegutsemispiirang kolmes

valdkonnas (liikumine, käeline tegevus ning õppimine ja tegevuste sooritamine), teabe

edastamise ja vastuvõtmise valdkonnas ei ole kaebaja tegutsemisvõime piiratud ning tervise

infosüsteemi (TIS) andmetel ei mõjuta kaebaja kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja

enesehoolduse valdkonnas töövõimet.

3. Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille töötukassa jättis 08.03.2021

vaideotsusega nr 770 (dtl 7) rahuldamata. Vaidemenetluses kaebaja terviseandmeid

analüüsinud töötukassa töövõime hindamise ekspertarst nõustus TTO ekspertarsti 24.01.2021

eksperthinnanguga.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada vaidlustatud ostus ning

kohustada töötukassat tema 08.01.2021 taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis

kokkuvõttes, et töötukassa ei võtnud nõuetekohaselt arvesse kaebajale määratud diagnoose,

neist tulenevaid piiranguid ja nende eeldatavat kestust: kaebajal on pärast insulti tekkinud

maakuli düstroofia, algav katarakt, südame rütmihäire, selgroolülide ja parema reie

osteoporoos ning kaela osteokondroos; tal on väga madal vererõhk, mis on põhjustanud kahel

korral minestamist; valus on pead pöörata ja kallutada; valus on vasakut kätt tõsta,

ringikujuliselt liigutada ja selja taha panna, kätt sirutada ning painutada õla- ja küünarliigesest;

bursiidist on tingitud valud; maakuli degeneratsioon ja katarakt raskendab tööd arvutiga;

nägemine on halb ka prillidega ja töötada saab üksnes ekraani suurendusega; kaebaja

orienteerub halvasti.

5. Tallinna Halduskohus jättis

15.11.2021 kohtuotsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis kokkuvõttes, et töötukassa ei pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel

juhinduma kaebaja enda subjektiivsetest hinnangutest, vaid ekspertarvamusest, mille andmisel

kontrollib ekspertarst, kas kaebaja on pöördunud terviseprobleemidega arstide poole, millised

diagnoosid ja ravi on talle määratud, kas kaebaja on ravi järginud ja kas ravi on olnud

efektiivne. Halduskohus leidis, et TTO ekspertarst hindas kaebajal esinevaid väidetavaid

tegevuspiiranguid õigesti ja võttis arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Kuna ekspertarst tuvastas

kaebajal osas valdkondades vaid kerged piirangud, siis on kokkuvõttes põhjendatud seisukoht,

2(8)

3-21-629

et kaebaja töövõime ei ole piiratud. Konkreetsete piirangute kohta märkis halduskohus

kokkuvõttes järgmist.

5.1.

Kaebaja liikumine eri tasapindadel on kergelt piiratud: osteoporoos ei tingi töövõimet

mõjutavaid piiranguid, kuna kaebaja saab ravi; TIS-i andmetel ei kasuta kaebaja jala- või

seljavalude tõttu valuravi; D-vitamiini puudus ei mõjuta iseenesest töövõimet; 2021. aasta

oktoobri seisuga tehtud väljavõte haigusloost kinnitab, et lihastoonus jalgades ja kätes on

normipärane, lihasjõud jalgades ületab vastupanu; 2014. aasta insuldi ja ajukahjustuse tõttu

on kaebajal mõningaid vaevusi liikumisel (nt väsimus), kuid puudub alus arvata, et see

mõjutaks kaebaja igapäevaelu rohkem kui kergelt; TIS-i andmed ei kinnita seda, et kaebaja

orienteerub halvasti.

5.2.

Käelise tegevuse valdkonnas esineb kaebajal kerge piirang, kuna pärast õlavarreluu

murdu on tal jäänud liigesliikuvuse piiratus ja esineb valu, ent ta ei vaja püsivalt valuravi.

2021. aasta septembris diagnoositud õlabursiit on tõenäoliselt tekkinud pärast 2021. aasta

jaanuaris toimunud töövõime hindamist ning üldiselt on bursiit hästi ravitav ega saa piirata

töövõimet pikka aega.

5.3.

Kaebajal esinevad mitmetest silmahaigustest tingitud piirangud nägemisel, ent need ei

mõjuta kaebaja töövõimet – ta kasutab prille ja arvutiga töötades ekraanisuurendust. Kaebaja

osales kohtuistungil prillideta ja kinnitas, et piiratud on vaid külgnägemine, ent seda ei saa

pidada töövõimet vähendavaks, sest võimalik on teha tööd, mis ei eelda head külgnägemist.

Ka 2021. aasta oktoobri epikriis kinnitab, et vaateväli on normis.

5.4.

Kaebajal puuduvad teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas piirangud. TIS-i

andmetel esinesid kaebajal teadvusekaotuse hood 2014. ja 2017. aastal, kuid mitte hiljem.

Määratud ravi tulemusel on kaebaja vererõhu näidud üldjuhul normis või vahel pisut

kõrgemad, südamerütmis ei ole märkimisväärseid probleeme tuvastatud.

5.5.

Õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonna võtmetegevuse „tegevuste alustamine ja

lõpetamine“ sooritamisel esineb kaebajal peaajuveresoonte haiguste tõttu kerge piirang, kuna

piirangu põhjustanud haiguse kulg on ajas püsinud ja kaebaja ei ole kohanenud. Kaebaja saab

iseendaga hakkama ega vaja hooldajat ega abi igapäevastes toimingutes, mida kinnitab ka

2021. aasta oktoobri väljavõte haigusloost. Mäluprobleemidega seoses on psühholoog

leidnud, et kaebajal esinevad viited kergele kognitiivsele düsfunktsioonile, kuid üldiselt on

tema kognitiivne võimekus samaealiste inimestega võrreldes samal tasemel. Kaebajal võib

möönda mõningaid orienteerumisraskusi, kuid puudub alus arvata, et see mõjutaks tema

töövõimet. Kaebaja on suutnud seni iseseisvalt tööl käia, millest saab järeldada, et tuttava

teekonna läbimine ei valmista talle raskusi.

EDASINE MENETLUS JA RIIGIKOHTU OTSUS

6. Kaebaja

esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 22.02.2023 otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtu põhjendustega ning sedastas, et TTO eksperdi arvamusest ei nähtu, et TIS-i

andmed oleksid puudulikud või vastuolulised ning ekspertarstil ei olnud nende alusel võimalik

kaebaja töövõimet adekvaatselt hinnata. Ringkonnakohus märkis, et õigusaktidest ega

töövõime hindamise metoodikast ei tulene töötukassale ega ekspertarstile kohustust küsida

alati taotluses märgitud arstidelt või muudelt isikutelt lisaandmeid või saata taotleja arsti

vastuvõtule, vaid seda tuleb teha üksnes siis, kui olemasolevate terviseandmete põhjal ei saa

töövõimet hinnata, sest neid andmeid on vaja täpsustada või vastuolusid kõrvaldada.

Ringkonnakohus märkis ka, et kuigi vaidlustatud otsuse tegemisel ei olnud võimalik võtta

arvesse kaebaja kohtumenetluses (sh apellatsiooniastmes) esitatud uuemaid terviseandmeid, on

3(8)

3-21-629

töötukassa ekspertarst neid siiski hinnanud, jäädes 07.05.2021 ja 03.02.2022 arvamustes

seisukohale, et kaebaja töövõime ei ole piiratud.

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohus tegi 21.12.2023 kohtuotsuse, millega

tühistas ringkonnakohtu 22.02.2023 otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks

lahendamiseks. Riigikohus leidis kokkuvõttes, et a) töötukassa rikkus uurimiskohustust

kaebaja väidetavate orienteerumisraskuste hindamisel – töötukassa oleks pidanud koguma

täiendavaid tõendeid, et kõrvaldada ekspertarstide kahtlus, et kaebajal võib esineda

tunnetuslike võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise piiranguid. Riigikohus leidis, et

ringkonnakohus peab asja uuel läbi vaatamisel uurima, kas õige on vaidlustatud otsuse

järeldus, et kaebajal ei esinenud kognitiivsete võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise

piirangut 08.01.2021 taotluse lahendamise ajal ning kui see järeldus on vale, siis kindlaks

tegema, kas see mõjutas töövõimele antavat tervikhinnangut. Samuti märkis Riigikohus, et

menetlusvigade korral on tõendamiskoormus vastustajal, kes peab näitama, et need ei

mõjutanud haldusakti sisu. Viimaks sedastas Riigikohus, et ei ole põhjust kahelda, et ülejäänud

tegutsemisvõime osas, mida on töötukassa nõuetekohaselt uurinud, on hinnatud piirangute

raskusastmeid õigesti. Veel märkis Riigikohus, et ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel otsustama kassatsioonimenetluses esitatud uute tõendite vastuvõtmise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

kohustada töötukassat tuvastama kaebajal osaline töövõime perioodil 08.12.2020–15.11.2021,

võttes arvesse, et kaebaja jäi 15.11.2021 paindlikule vanaduspensionile. Kaebaja argumendid

olid kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Töötukassa oleks pidanud kaebaja 08.01.2021 taotluses loetletud piirangute

täpsustamiseks küsima ise täiendavaid andmeid taotluses märgitud arstidelt.

8.2.

Asja lahendamisel tuleb arvesse võtta alates 2021. aasta juunist saadud uusi andmeid

kaebaja terviseseisundi kohta: a) 15.09.2021 uuringul leitud vasaku õlaliigese bursiidi ravi ei

ole aidanud ja 15.03.2022 plaanitakse operatiivset ravi, lisaks on 23.12.2021 kavandatud

katarakti operatsioon; b) kaebaja viibis 20.–22.10.2021 uuringutel seoses kognitiivse

düsfunktsiooni kahtlusega ning pulmonoloog suunas ta 01.12.2021 uneapnoe osas 17.02.2022

konsultatsioonile ja määras ravi seoses bronhiaalastmaga; c) reumatoloog tuvastas

11.07.2022 kaebaja vasakus õlas kaltsifitseeruvale tendiniidile ja tenosünoviidile viitavad

leiud ning vähese lihasepõletiku; e) kardioloogi 19.09.2022 hinnangu kohaselt on kaebajal

tõenäoliselt arenemas entsefalopaatia, täpsustamata dementsus või Alzheimeri tõbi; f)

neuroloog leidis 17.11.2022, et endiselt on väljendunud vaskulaarne entsefalopaatia ja leid

püsib dünaamikata ning g) oftalmoloogi 06.02.2023 sissekande järgi püsib jätkuvalt vähene

kuiv maakuli degeneratsioon.

8.3.

Vastustaja ei ole ära näidanud, millised on töökohad, kus kaebaja saaks kõiki

eelviidatud haigusi arvestades töötada. Enne 2014. aasta insulti kaebajal neid haigusi ei olnud

ning jääb arusaamatuks, kuidas ei ole tema seisund halvenenud, vaid isegi paranenud.

8.4.

Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et osteoporoosi ravi hõlmab

ka keeldu kanda raskeid asju ning kohustust jaotada koormus ühtlaselt mõlemale

kehapoolele. Insuldi ravi käigus pööratakse suurt tähelepanu vererõhu alandamisele, ent liiga

madal vererõhk toob kaebaja puhul kaasa minestamise. Kaebaja südame rütmihäireid ei ole

võimalik ravida, sest tabletid on kasutatavad, kui pulss on vähemalt 60 lööki minutis, kuid

kaebajal on see 38–55 lööki minutis. Kaebaja on pidevalt kurtnud valu vasakus käes, kuid

vastustaja ja halduskohus on ikka leidnud, et osteoporoos ei piira kaebaja töövõimet. Õla- ja

4(8)

3-21-629

kaelapiirkonna valusid on kinnitanud perearst 04.11.2021. Ortoosi ei saa kaua kanda, sest

käsi peab olema liikumises. Kaebaja on käinud füsioteraapias, vesigümnastikas ja

magnetoteraapias, kuid valu ei ole siiski kadunud. Bursiiti ravitakse ainult algstaadiumis ning

mida kauem haigus kestab, seda tõenäolisemalt muutub see ravimatuks. Prillid ei

kompenseeri maakuli degeneratsiooni ja katarakti. Kaebaja peab kogu aeg muutma

lugemisnurka.

9. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised

argumendid.

9.1.

Vastustaja ei saanud kohtumenetluses esitatud täiendavate terviseandmetega arvestada

kaebaja töövõime hindamisel ega vaideotsuse tegemisel, sest need andmed pärinevad oluliselt

hilisemast ajast. Töötukassa ekspertarst tutvus siiski kohtumenetluse ajal lisandunud

terviseandmetega ja jäi 03.02.2022 seisukohale, et need ei anna alust tuvastada kaebajal

osalist töövõimet. Töövõime hindamisel on oluline üksnes see, kas ja kuivõrd piiravad isiku

terviseprobleemid tema tegutsemisvõimet, kusjuures arvestatakse isiku üldist töövõimet

tööturul, mitte sobivust konkreetsele ametikohale. Kaebaja tegutsemispiirangud seavad küll

piirangud töökoha valikule, kuid ei vähenda üldist püsivat töövõimet. Eksperdiarvamuse

kohaselt sobib kaebajale puhkepausidega töö ja ei sobi raske füüsiline töö. Töövõimet

toetavad füsioteraapia, põhihaiguste ravi ning tervislikud eluviisid.

9.2.

Ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel esitas vastustaja 16.10.2025

ringkonnakohtule töötukassa töövõime hindamise ekspertarsti dr PT arvamuse, milles

viimane leiab kokkuvõttes, et ka pärast vaidlustatud otsuse tegemist lisandunud kaebaja

terviseandmed kinnitavad, et vaidlustatud otsuses kaebaja töövõimele antud hinnang oli õige.

Dr T märgib oma arvamuses eelkõige järgmist.

9.2.1.

24.01.2021 eksperdiarvamuse andmise ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud

mingisuguseid viiteid, et tervise infosüsteemis puuduksid terviseandmed, mis oleksid

täpsustanud kaebaja seisundit, mistõttu ei olnud alust pärida kaebaja raviarstidelt ja/või

spetsialistidelt täiendavaid andmeid.

9.2.2.

Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli teada, et 2014. aasta septembris diagnoositi

kaebajal ajusisene hemorraagia. Kuigi mitmetes epikriisides on kaebusena välja toodud

enesehinnanguline mälu halvenemine, ei olnud insuldist möödunud 6,5 aasta jooksul ükski

raviarst pidanud antud kaebust nii väljendunuks või oluliseks, et teostada lisauuringuid, et

objektiviseerida kaebuste raskusastet ja täpsustada diagnoos. Visiidipõhine hindamine

töövõime hindamise menetluses ei oleks võimaldanud hinnata piiranguid raskematena.

9.2.3.

Esmakordselt diagnoositi kaebajal kerge kognitiivne häire ravimeditsiinis 2021.

aasta oktoobris. Dr SÜ koostatud epikriisis on viidatud ka 2017. aasta psühholoogi

külastustele, ning saab järeldada, et ka siis kaebajal olulist tervisehäiret ei diagnoositud.

2021. aasta oktoobris läbi viidud psühholoogilised testid viitavad minimaalsele

kognitiivsele düsfunktsioonile. Testide järgselt on neuroloog märkinud, et anamneesi alusel

jääb hetkel pigem arvamus, et tegu on mitteprogresseeruvat laadi kognitiivse

düsfunktsiooniga ning tõdenud, et kaebajale oleks mõistlik teha korduvad

neuropsühholoogilised testid 9–12 kuu möödudes.

9.2.4.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et töötukassal ei olnud alust teha täiendavaid päringuid

ning visiidipõhine hindamine ei oleks eelnevalt puudunud diagnostika tõttu võimaldanud

enamate piirangute hindamist. Ka hilisemad lisaandmed ei kinnita, et 2021. aasta jaanuaris

oleksid piirangud hinnatud väiksematena, kui need esinesid.

5(8)

3-21-629

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja lisas Riigikohtule 23.10.2023 esitatud kassatsioonkaebuse täiendusele järgmised

dokumendid, mis tuleb tagastada, kuna need dokumendid on toimikus juba olemas: a) ärakiri

halduskohtu 15.11.2021 otsusest (dtl 699 jj) – sisaldub juba digitaalse kohtutoimiku leheküljel

(dtl) 448); b) ambulatoorne epikriis nr 1003144897 (dtl 716 jj) – sisaldub juba dtl 413–415; c)

statsionaarne epikriis nr 81106180 (haigusjuhtum nr S19032 2021, dtl 719 jj) – sisaldub juba

dtl 497–508; d) ambulatoorne epikriis nr 1003204668 (haigusjuhtum nr 20211201-445739, dtl

731 jj) – sisaldub juba dtl 494–496; e) ambulatoorne epikriis nr 81272864 (haigusjuhtum nr

A269738 2021, dtl 734) – sisaldub dtl 619–621; f) ambulatoorne epikriis nr 5881037

(haigusjuhtum nr 5881037, dtl 737) – sisaldub juba dtl 509–511; g) ambulatoorne epikriis nr

5911612 (haigusjuhtum nr 5911612, dtl 740) – sisaldub juba dtl 492–493.

11. Vastustaja esitas vastuseks ringkonnakohtu 10.09.2025 kohtunõudele töötukassa töövõime

hindamise ekspertarsti dr PT arvamuse, mille lisaks on koonddokument kaebaja

terviseandmetest 16.09.2025 seisuga. Ringkonnakohus võtab need dokumendid vastu, kuna

vastustaja on need esitanud ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel tõendamist vajavate

asjaolude tõendamiseks ja seega asjassepuutuvad. Dr T arvamust tuleb käsitada asjatundja

arvamusena, mille esitamine ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel on põhjendatud, võttes

arvesse Riigikohtu 21.12.2023 otsuses võetud seisukohta, et asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus eelkõige vastustaja esitatavate tõendite põhjal kontrollima vaidlustatud otsuses

kaebaja töövõimele antud hinnangu õigsust.

12. Ringkonnakohus jääb asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et apellatsioonkaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaatamata uurimispõhimõtte rikkumisele, mille

tuvastas Riigikohus siinses asjas 21.12.2023 tehtud kohtuotsuses, saab TTO ekspertarsti dr P,

vaidemenetluses ja halduskohtus oma arvamuse andnud dr Augi ning täiendavalt kaebaja

terviseandmeid analüüsinud dr Te arvamuste, samuti nii enne vaidlustatud otsuse tegemist kui

pärast seda TIS-is sisalduvate kaebaja terviseandmete pinnalt järeldada, et kaebajal ei saanud

08.01.2021. aasta taotluse läbivaatamise ajal esineda selliseid kognitiivsete võimete langusest

tingitud tegutsemise või osalemise piiranguid, mis oleksid saanud kaasa tuua tema töövõimele

vaidlustatud otsusega võrreldes teistsuguse lõpphinnangu andmise. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et uurimispõhimõtte rikkumine ei toonud kaasa vale otsuse tegemist.

13. Riigikohus märkis eelviidatud otsuses, et ei näe põhjust kahelda, et ülejäänud

tegutsemisvõime osas, mida on töötukassa nõuetekohaselt uurinud, on hinnatud piirangute

raskusastmeid õigesti. Ringkonnakohus tõdeb samuti, et vastustaja on leidnud veenvalt ning

kooskõlas dr Pooli ja dr Augi arvamusega, et liikumise valdkonnas esines kaebajal kerge

piirang võtmetegevuses „liikumine eri tasapindadel“ ning ei esinenud piirangut

võtmetegevustes „ohutu ringiliikumine“ ning „seismine ja istumine“. Samuti on vaidlustatud

otsus õige ja piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab piirangute esinemist käelise tegevuse

valdkonna võtmetegevustes ning piirangute puudumist teabe edastamise ja vastuvõtmise

valdkonna ja teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevustes.

Ringkonnakohus ei kahtle ka vaidlustatud otsuses ja halduskohtu otsuses antud hinnangus,

mille kohaselt esines kaebajal peaajuveresoonte haigustest põhjustatud mälu halvenemise tõttu

kerge tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas. Eelviidatud küsimustes

nõustub ringkonnakohus vaidlustatud otsuse, vaideotsuse ja halduskohtu põhjendustega ega

korda neid (HKMS § 201 lg 4).

14. Kaebaja on oma 08.01.2021 taotluses orienteerumisraskused ära märkinud liikumise

valdkonnas esineva muu piiranguna. Riigikohus sedastas 21.12.2023 kohtuotsuses, et selle

piirangu esinemise või mitteesinemise adekvaatseks hindamises puudusid vastustajal (samuti

TTO ekspertarstil) vaidlustatud otsuse tegemise ajal piisavad andmed. Vaidlust ei ole selles, et

6(8)

3-21-629

vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal nähtus TIS andmetest, et kaebajal ei olnud

seoses orienteerumisraskustega või üldise kognitiivsete võimete langusega pandud ühtki

diagnoosi, läbi viidud mõnda spetsiaalset uuringut ega määratud mistahes ravi. Andmeid, mis

tõsikindlalt lubaksid jaatada kaebajal kognitiivsete võimete langusest tingitud tegutsemise ja

osalemise piirangute esinemist vaidlustatud otsuse tegemise ajal, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul lisandunud ka hilisema kohtumenetluse käigus.

15. Kuigi, nagu Riigikohus siinses asjas tehtud 21.12.2023 kohtuotsuses oma varasemale

praktikale osundades leidis, on töövõime hindamise menetluses aset leidnud uurimiskohustuse

rikkumise korral tõendamiskoormus vastustajal, ei saa vastustajalt nõuda negatiivse asjaolu, st

teatavate tegevuse või osalemise piirangute puudumise tõendamist. Olukorras, kus vaidlustatud

otsuse tegemise ajal puudusid andmed, mis kinnitaksid kaebajal kognitiivsete võimete

langusest tingitud tegutsemise ja osalemise piirangute esinemist ning kus vastustaja jättis

sellekohaste kahtluste kõrvaldamiseks vajaliku täiendava uurimise läbi viimata, tuleb

vastustaja tõendamiskoormust kaebajal 2021. aasta alguses tegutsemise või osalemise

piirangute esinemise või puudumise osas sisustada selliselt, et piirangute puudumist tuvastava

hindamisotsuse õigsus on nõuetekohaselt tõendatud, kui vastustaja esitab ekspertarsti – kelleks

võib olla ka töötukassa ekspertarst – veenva arvamuse, et ka hilisemad terviseandmed ei luba

järeldada vastavas osas kaebajal piirangute esinemist vaidlustatud otsuse tegemise ajal.

16. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus on dr T andnud kaebaja terviseandmete, sh

pärast vaidlustatud otsuse tegemist lisandunud uute terviseandmete pinnalt kolmanda arvamuse

(dtl 814), milles leiab kokkuvõttes, et vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olnud TTO

ekspertarsti arvamus oli õige. Dr T märgib, et „[k]a hilisemalt lisaandmed ei kinnita, et 2021.

[aasta] jaanuaris oleksid piirangud hinnatud väiksematena kui need esinesid. Hilisemalt

lisandunud terviseandmed kinnitavad eelneva hinnangu, st kerge piirangu õigsust.

Ringkonnakohtul puudub mõistlik põhjus selle arvamuse õigsuses kahelda. Dr T on oma

arvamuse kujundamisel võtnud arvesse esiteks seda asjaolu, et esmakordselt diagnoosis

kaebajal kerge orgaanilise tunnetushäire (F06.7) dr SH 2021. aasta oktoobris. Teiseks on dr T

järeldanud, et ka dr H koostatud anamneesist nähtuv asjaolu, et kaebaja käis 2017. aastal

psühholoogi juures, kus tehti ka teste ja mille tulemusena olevat kaebajale öeldud, et tal on

probleeme üksnes tähelepanuga, viitab samuti sellele, et varem ei ole kaebajal kognitiivsete

võimetega seotud olulist tervisehäiret tuvastatud. Kolmandaks on dr T arvesse võtnud 2021.

aasta oktoobris tehtud psühholoogiliste testide tulemusi ning leidud, et need viitavad

minimaalsele kognitiivsele düsfunktsioonile. Viimaks on dr T osutanud eelviidatud testide

tulemusel kujundatud neuroloogi seisukohale, et pigem on tegemist mitteprogresseeruvat laadi

kognitiivse düsfunktsiooniga. Seejuures nähtub dr H koostatud epikriisist nr 81272864 (dtl

619, samuti dr T arvamusele lisatud kaebaja tervise andmete koonddokumendis, dtl 1070), et

neuroloog pidas 2021. aasta lõpus vajalikuks kaebaja korduvat hindamist

neuropsühholoogiliste testidega 9–12 kuu möödudes, ent kaebaja hilisematest terviseandmetest

(dtl 817 jj) ei nähtu, et kaebaja suunamist sellistele uuringutele ega ka hilisemaid neuroloogi

ega psühholoogi visiite. Viimati nimetatu veenab täiendavalt dr T hinnangu õigsuses – kaebajal

esines 2021. aasta lõpus vähene kognitiivne düsfunktsioon, mida saab tagantjärgi vaadates

pidada mitteprogresseeruvaks. Kuivõrd enne vaidlustatud otsuse tegemist ei olnud kaebajale

ravimeditsiinis kognitiivsete võimete langusega seotud diagnoose pandud ning ehkki ta oli

arstidele orienteerumisega seotud raskuski kurtnud, ei olnud ükski neist arstidest pidanud

vajalikuks selles osas mingisuguste täiendavate uuringute läbiviimist või ravi määramist, siis

saab veendunult järeldada, et ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud kaebaja sellised

tervisehäired olla raskemad kui need, mille tuvastas dr Ü 2021. aasta lõpus. Neil asjaoludel

saab dr T kui arstiteaduse erialateadmistega asjatundja arvamuse põhjal lugeda tuvastatuks, et

kaebajal ei saanud esineda ka 2021. aasta alguses, st vaidlustatud otsuse ja vaideostuse

7(8)

3-21-629

tegemise ajal, sellist kognitiivsete võimete langust, mis oleks lubanud tal mistahes

võtmetegevuse osas tuvastada vähemalt mõõduka piirangu ehk piirangu, mille raskusastmeks

oleks saanud töövõime hindamisel määrata arvväärtuse 2 vastavalt tervise- ja tööministri

07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu,

töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 6 lg 3 punktile 3.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kognitiivsete võimete langusest tulenevalt ei esinenud

kaebajal vaidlustatud otsuse tegemise ajal selliseid tegutsemise või osalemise piiranguid, mille

raskusaste oleks saanud tingida teistsuguse lõpliku otsuse tegemise. See järeldus on kooskõlas

ka halduskohtu otsuses tuvastatud asjaoluga, et kaebaja suutis ise tööl käia, millest saab

järeldada, et tuttava teekonna läbimine ei valmistanud talle raskusi. See kinnitab täiendavalt

järeldust, et võimalikud orienteerumisraskused – mille teataval määral esinemist on

halduskohus ka möönnud – ei saanud mõjutada kaebaja töövõimet sel määral, et oleks olnud

alust neid hinnata vähemalt mõõduka piiranguna.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

18. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik

ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu

tuleb kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)