3-22-2670/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Orion, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.01.2026, Tartu

Haldusasja number

3-22-2670

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.02.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. ja Viru Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu

26.02.2025. a otsuse resolutsiooni punkt 1 hüvitise suurust puudutavas osas ja teha selles

osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt X.X. kasuks välja kahjuhüvitis 100 eurot.

3. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 15.01.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 20.12.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Viru Vanglalt

tema täieliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju katteks välja kahjuhüvitise 3000

eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt saabus kaebaja 26.11.2022 koos lapsega kaheks tunniks

Viru Vanglasse isadepäeva üritusele oma abikaasa ja lapse isa juurde. Vanglasse sisenemisel

läbis kaebaja koos lapsega vangla pääslas röntgenseadme, mis valgustab läbi riided ja keha

pealispinna ning näitab ka keha sisse. Samuti vaatas kaebaja läbi narkokoer. Mingeid kahtlusi,

et kaebajal võib olla keelatud esemeid või aineid, ei olnud, kuid vaatamata sellele juhatati

kaebaja P-hoones eraldi ruumi ning ilma igasuguste põhjendusteta kästi tal end võtta riidest

lahti ja teha alasti kükke. Pärast seda, kui tema riided kombati läbi, lubati tal panna riided

selga ja ta juhatati ruumi, kus ametnike järelevalve all viidi läbi isadepäeva üritus. Kaebaja oli

sellest, et tulles vanglasse kahetunnisele üritusele, mis toimub ametnike järelevalve all, pidi ta

end alasti võtma ja tegema paljalt kükke nagu kinnipeetud terrorist, šokis. Kaebajal oli

vanglasse saabumisel pidulik meeleolu, kuid pärast alandavaid ja ebainimlikke

läbiotsimisprotseduure tekkis kaebajal alandatusest soov vanglast lahkuda. Kaebaja heaolu

oli rikutud, tal tekkis stress, ta oli nördinud, et vangla ilma igasuguse põhjenduseta kohtles

teda kui kurjategijat. Pärast vanglast väljumist nuttis kaebaja autos tükk aega, enne kui suutis

maha rahuneda, et lapsega koju sõita.

1. Tartu Halduskohus rahuldas 26.02.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 160 eurot. Halduskohus leidis, et vanglal ei olnud

õigust ilma kaalutlusõigust teostamata ja konkreetsetele asjaoludele tuginemata teostada

kaebajale 26.11.2022 enne isadepäeva üritust lahti riietumisega läbiotsimist ning vangla

tegevus oli seetõttu õigusvastane. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1.1. Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 3 esimene lause sätestab, et vanglateenistuse

ametnikul on õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi

otsida. Viru Vanglas 26.11.2022 aset leidnud kohtumist kaebaja ja tema elukaaslase vahel

tuleb käsitada ilma vaheklaasita lühiajalise kokkusaamisena justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lg 21 p 5 tähenduses. VangS § 27 lg 1

esimene lause näeb ette, et vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetavaga

kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Tulenevalt VSkE § 37 lg-st 2 otsitakse

enne ja pärast lühiajalist kokkusaamist kinnipeetav ja kokkusaaja läbi. Kui kokkusaaja

keeldub läbiotsimisest, siis teda kokkusaamisele ei lubata (VSkE § 37 lg 4). Justiitsministri

05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määruse nr 44) § 31 lg 31

(kehtiv alates 25.11.2022) näeb ette, et vanglateenistuse ametnik peab isiku, keda on õigus

läbi otsida, otsima läbi viisil, mis välistab isiku sisenemise vanglasse keelatud esemete ja

ainetega. Läbiotsimist peab tegema viisil, mis austab isiku inimväärikust ja meetme valikul

peab lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Eeltoodud sätetest tulenevalt ei ole vanglal

kaalutlusruumi selle otsustamisel, kas kokkusaamisele saabuv või sealt lahkuv isik läbi otsida.

Küll aga ei ole õigusaktidega ette nähtud, millisel konkreetsel viisil läbiotsimine aset leiab.

Selle otsustamisel on vanglal kaalutlusruum.

1.2. Vangla seisukohtadest ei nähtu, et vangla oleks pidanud võimalikuks ja vajalikuks enne

kaebaja lahti riietumisega läbiotsimist kaaluda, kas läbiotsimine oleks olnud võimalik ka

vähem piirava läbiotsimise meetodi kasutamisel. Vangla esitatud väidetest tuleneb selgelt, et

tegemist oli sel ajal vanglas üldiselt levinud praktikaga. Vangla viitas küll sellele, et tegemist

oli üritusega, kus külastajad said teineteisega suhelda ja vahetult kokku puutuda, kuid ühtegi

üritusele eelnevalt koostatud (ürituse iseloomu või kaebaja elukaaslase isikuga seotud)

ohuhinnangut ei ole kohtule esitatud. Kohtupraktikas on selgitatud, et kokkusaamisele

tulevaid isikuid ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumise eest ning neist lähtuv oht ei saa

seetõttu olla võrreldav kokkusaamisel viibivast kinnipeetavast lähtuva ohuga (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus nr 3-21-161, p 12). Tulenevalt sellest, et määruse nr 44 §

32 p 2 näeb ette kinnipeetava läbiotsimise kohustuslikkuse nii enne kui ka pärast lühiajalist

kokkusaamist, tuleb pidada lühiajalistel kokkusaamistel käivate kinnipeetava lähedaste kaudu

vanglas keelatud esemete vangla eluosakonda toimetamist ebatõenäoliseks ka juhul, kui neid

ei otsita läbi alasti.

1.3. Kohus ei nõustu vanglaga, et kaebaja lahti riietumisega läbiotsimist õigustas see, et teised

läbiotsimise viisid ei saanud tagada vangla julgeolekut, s.o vältida keelatud esemete ja ainete

vanglasse sattumist, sama tõhusal viisil kui alasti läbiotsimine. Olukorras, kus lahti

riietumisega läbiotsimist tuleb pidada erandlikuks meetmeks, on põhjendatud arvestada

sellega, et teised külastajate läbiotsimise viisid nagu metallidetektor, kompamine,

röntgenseade, kehaskänner ja teenistuskoer (vt määruse nr 44 § 31 lg 5) võimaldavad selle

ohu siiski suurel määral ära hoida. Keelatud esemete või ainete eluosakonda toimetamist aitab

vältida konkreetse kinnipeetava isikuga seotud ohtude hindamine ja võimalus kinnipeetav,

mitte teda külastav isik, alasti läbi otsida (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus

haldusasjas nr 3-21-161, p 13).

1.4. Õigusvastase nõudmise tagajärjel võõra inimese ees lahti riietumine alandab väärikust

ning kujutab endast ka eraelu (füüsiline ja vaimne puutumatus) riivet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 19.05.2023. a otsus asjas nr 3-21-2616, p 10). Kaebajale sellega seoses

tekkinud mittevaralise kahju, ennekõike hingelise valu ja kannatuste tekkimist saab eeldada.

On usutav, et kaebaja tundis enda alasti võtmise tõttu alandatust ja piinlikkust.

1.5. Vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud hingeliste üleelamiste vahel on olemas

põhjuslik seos. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis osutaksid sellele, et kaebaja oleks

tingimata otsitud lahti riietumisega läbi ka juhul, kui vastustaja oleks läbiotsimisele eelnevalt

kaalutlusõigust teostanud. Vastustaja õigusvastane tegevus oli süüline. Kaalutlusõiguse

teostamata jätmist ja läbiotsimise viisi valikul määruse nr 44 § 31 lg-t 31 arvestava hindamise

läbi viimata jätmist tuleb pidada raskeks hooletuseks.

1.6. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Usutavaks ei

saa pidada, et juhul, kui kaebaja oleks taotlenud vanglalt tema suhtes lahti riietumisega

läbiotsimise mitteteostamist, oleks vangla muutnud oma tavapärast praktikat, jätnud kaebaja

kokkusaamisele eelnevalt alasti läbi otsimata ja kaebaja sellest hoolimata kokkusaamisele

lubanud.

1.7. Kaebaja nõutud hüvitise suurus (3000 eurot) ei ole kooskõlas kohtupraktikas sarnastes

olukordades välja mõistetud hüvitiste suurusjärguga. Näiteks on varasemates kohtuasjades

määratud täiskasvanud külastajatele nende 13 korral toimunud täieliku läbiotsimise eest

hüvitis 2000 eurot (asjas nr 3-22-311) ja 6 korral toimunud täieliku läbiotsimise eest hüvitis

1000 eurot (asjas nr 3-23-51). Arvestades kaebaja kirjeldatut, rikutud õiguse (eraelu, sh

füüsiline ja vaimne puutumatus) olemust ja olulisust, kuid samuti rikkumise ühekordsust,

peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 160 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

2. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis

kaebuse rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja

leiab, et halduskohus jättis arvestamata olulised asjaolud ning mõistis seetõttu välja

ebaproportsionaalselt väikese hüvitise. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja läbiotsimise

ajaks olid jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr

3-21-161, milles kohus tunnistas sellise tegevuse õigusvastaseks, kuid vangla jätkas

õigusvastast praktikat. Seega ei ole vangla tegevus mitte hooletu, nagu leidis halduskohus,

vaid süüline ja tahtlik õigusvastane tegevus. Halduskohus ei arvestanud analoogsetes asjades

väljamõistetud hüvitistega (nt 1500, 1600 ja 3000 eurot). Määratav hüvitis ei tohi olla

põhjendamatult väike võrreldes EIK-i praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega.

3. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus kaebuse rahuldamist

puudutavas osas ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

1.1. Halduskohus hindas valesti tõendeid ning jõudis seetõttu valele järeldusele. Kuna kaebaja

on arvukalt käinud Viru Vanglas pikaajalistel kokkusaamistel ja pidi ilmselgelt aru saama, et

enne 26.11.2022. a üritust toimunud läbiotsimine ei toimunud P-hoones, siis on kaebaja

esitanud valeväite. Vastustaja on selgitanud, et 26.11.2022 läbiotsimist P-hoones ei toimunud

ja läbi P-hoone ei liigutud. Kaebaja ei ole vastustaja väitele vastu vaielnud. Seda asjaolu

halduskohus ei käsitlenud. Olukorras, kus kaebaja poolt konkreetselt nimetatud olukorda ei

esinenud, jääb arusaamatuks, mille eest on kaebaja kasuks hüvitis välja mõistetud.

1.2. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et vangla oleks enne läbiotsimiste tegemist pidanud

koostama ohuhinnangu ja et vangla ei teostatud kaalutlusõigust. Läbiotsimiste puhul on

tegemist toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes, mille põhjenduste eelneva esitamise kohustust

õigusaktid ette ei näe. Vastustaja esitas halduskohtule Viru Vangla 2. üksuse juhi selgituse

selle kohta, mis oli läbiotsimiste eesmärk ja miks see oli vajalik. Vastustaja selgitas piisava

põhjalikkusega, et 26.11.2022 oli lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemine vajalik seetõttu, et

isadepäeva üritusel oli tulenevalt ürituse iseloomust suuremal hulgal erinevatel isikutel

võimalik omavahel kokku puutuda ning keelatud esemeid ja aineid vahendada, mis suurendas

ka ohtu selliste esemete ja ainete eluosakondadesse jõudmiseks. Seega arvestas vastustaja

konkreetse ürituse eripäradega ja teostas kaalutlusõigust. Isegi kui läbiotsimiste puhul oli

toona tegemist üldlevinud praktikaga, siis konkreetselt 26.11.2022 üritusel osalemisega seoses

sai pidada lahtiriietumisega läbiotsimist põhjendatuks ja vajalikuks.

1.3. Halduskohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kuna lähtus määruse nr 44 § 31 lg 31 osas

mõiste „proportsionaalsus“ sisustamisel kitsalt vaid § 31 lg-s 5 nimetatud meetmete valikust.

Proportsionaalsuse mõiste on oma sõnastuses abstraktne ning see võib hõlmata ka muid

asjaolusid, kui vaid võimalikud läbiotsimise viisid. Praegusel juhul õigustas läbiotsimise

läbiviimist isiku õigusi rohkem riivaval viisil asjaolu, et konkreetsest üritusest lähtuvad riskid

kaalusid üles isiku huvi hoiduda lahtiriietumisega läbiotsimisest. Halduskohtu viidatud

kohtupraktikas on hinnatud läbiotsimiste läbiviimise põhjendatust nn üks-ühele toimuvate

kokkusaamiste tingimustes, mitte olukorras, kus toimub suurem üritus oluliselt rohkemate

inimestega.

1.4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebajale ei saanud ette heita esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kui isikule oleks lahtiriietumisega läbiotsimine

tekitanud tõsiseid üleelamisi, kannatusi või valu, oli tal võimalus enda rahulolematust

väljendada haldusorganile. Kaebaja on käinud kokkusaamistel palju kordi, kuid polnud ühtegi

pöördumist või kaebust seoses lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemisega enne käesolevat

kaebust esitanud. Halduskohus ei arvestanud sellega hüvitise väljamõistmisel.

1.5. Jääb arusaamatuks, miks halduskohus leidis, et kaebaja üldsõnalisi väiteid sai pidada

usutavaks (otsuse p-d 14, 15 ja 20). Vangiregistrist nähtuvalt käis kaebaja oma elukaaslasega

pikaajalistel kokkusaamistel enne 26.11.2022 toimunud üritust palju kordi (13.08. ja

12.11.2019; 21.01., 18.02., 09.06., 25.07. ja 25.08.2020; 22.05., 20.07., 26.10. ja 20.11.2021;

15.01., 19.03., 26.04., 24.05., 02.08., 08.09. ja 18.10.2022), sh vahetult enne üritust iga kuu.

Eelnevast nähtuvalt ei saa pidada usutavaks kaebaja üldsõnalisi väiteid selle kohta, et

lahtiriietumisega läbiotsimine tekitas talle 26.11.2022 šoki või muid tema nimetatud

kannatusi. Kaebajale ei olnud lahti riietumisega läbiotsimine uudne olukord. Kaebaja tuli

14.01.2023 pikaajalisele kokkusaamisele ja jätkas kokkusaamistel käimist ka hiljem.

1.6. Ka olukordades, kus kahju tekkimist on võimalik jaatada, ei ole kahju rahaline

hüvitamine ilmtingimata põhjendatud.

4. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei ole kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud.

Praegusel juhul ei toimunud üritus nn tavaüksustes paiknevatele kinnipeetavatele, vaid Viru

Vanglas tugevdatud järelevalvega üksusesse paigutatud kinnipeetavatele. Asjaolu, et

läbiotsimine ei toimunud kaebaja nimetatud kohas, kuigi ta oleks ilmselgelt pidanud seda

teadma, vähendab kaebaja väidete, et ta tundis tegelikkuses tekkinud kahju niivõrd

intensiivselt nagu ta püüab näidata, usutavust. Pigem nähtub, et kaebuse koostas keegi kolmas

isik ning kaebaja ise tegelikkuses enda õiguseid niivõrd riivatuna ei tundnud. Läbiotsimist sai

konkreetsel juhul pidada põhjendatuks ja kaalutletuks sõltumata sellest, milline oli vanglas

levinud praktika. Kaebaja poolt etteheidetavat õigusvastast juhtumit – läbiotsimist 26.11.2022

P-hoones – ei ole toimunud ja kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.

5. Kaebaja vastustaja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel vastustaja

apellatsioonkaebuse (II).

I

7. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski kaebaja esitatud väide alust apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks. Kaebaja poolt vaidlustatud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei

korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

9. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt

väike. Kaebaja arvates eksis halduskohus süü hindamisel ja jättis arvestamata kohtupraktikas

väljamõistetud hüvitiste suurusega.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise

suuruse määramisel tuleb arvestada RVastS § 13 lg-s 1 nimetatud asjaolusid: 1) kahju

tekkimise ettenägematus; 2) objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise

raskus; 4) eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muud

asjaolud, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

11. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et süü vormiks on raske hooletus ja leiab, et tegemist oli

tahtliku õigusvastase tegevusega. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja läbiotsimise ajaks

olid jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-21-

161, milles kohus tunnistas sellise tegevuse õigusvastaseks, kuid vangla jätkas õigusvastast

praktikat. Kaebaja leiab, et halduskohus ei arvestanud analoogsetes asjades väljamõistetud

hüvitistega ning viitab kohtupraktikale, kus kohus on välja mõistnud 1500, 1600 ja 3000 euro

suurused hüvitised.

12. Ringkonnakohus selgitab, et isiku täieliku läbiotsimise õigusvastasuse tuvastamine teises

kohtuasjas ei tähenda, et see on automaatselt õigusvastane kõigil juhtudel. Vangla tegevuse

õigusvastasus ja õiglane hüvitise suurus sõltuvad iga konkreetse juhtumi asjaoludest.

Halduskohus selgitas õigesti, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu

kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga

konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt

Riigikohtu 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014. a otsus asjas

nr 3-3-1-70-14, p 24).

13. Kaebaja viidatud kohtupraktikat arvestades ei ole kaebaja hüvitise suuruse vaidlustamisel

mõistnud, et üksnes vangla poolt isiku täieliku läbiotsimise fakt ei tähenda, et tegemist oleks

analoogsete asjadega ja et kaebajale tuleks hüvitis välja mõista samas suurusjärgus. Näiteks

kaebaja viidatud kohtuasjas nr 3-23-707 (hüvitis 1500 eurot) oli tegemist vaimse puudega

noorukiga, mistõttu ei ole selle vaidluse asjaolud praeguse asjaga võrreldavad. Kohtupraktika

kohaselt erineb hüvitise suurus näiteks sõltuvalt sellest, kas läbiotsitav on täiskasvanu või

alaealine laps, milline on läbiotsitava vaimne tervis, kui intensiivselt on sekkutud isiku

õigusesse kehalisele puutumatusele (nt kehaõõnsuste läbiotsimine või kükk), kas rikkumine

on olnud korduv jne. Halduskohtu viidetest kohtupraktikale nähtub, et kohus pidas silmas ka

kohtupraktikas omaks võetud põhimõtteid EIK-i lahendite mõju arvestamise kohta (otsuse p

18).

14. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades ei ole alust pidada halduskohtu määratud

hüvitist põhjendamatult väikeseks. Vanglas isikute lahti riietumisega läbiotsimise kohta on

olemas arvestatav kohtupraktika. Apellatsioonkaebusest ega vaidluse asjaoludest ei nähtu, et

kaebaja puhul oleks esinenud erisusi, mis õigustaks tavapärasest suurema hüvitise määramist.

Ka apellatsioonkaebuses esitatud väide tarbijahindade ja elukalliduse märkimisväärse tõusu

kohta võrreldes 2022. aastaga ei oleks õigustanud halduskohtu poolt suurema hüvitise

määramist.

15. Kuna vastustaja vaidlustas praeguses asjas hüvitise väljamõistmise, siis hindab

ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse lahendamisel ka seda, kas praegusel juhul on

halduskohtu määratud hüvitise suurus põhjendatud.

16. Eeltoodut arvestades jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

II

17. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus leiab,

et rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, kuid hüvitise suurust tuleb vähendada.

18. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et praegusel juhul on kahju

hüvitamise eeldused täidetud. Selles osas ei anna ükski vastustaja esitatud väide alust

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu

otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. Vastustaja poolt olulisena välja toodud seisukohtadest alustades märgib ringkonnakohus

esmalt, et vastustaja rõhutused ja järeldused seoses sellega, et kaebaja läbiotsimine ei

toimunud P-hoones, ei oma praeguse asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on see, et

kaebaja vaidlustatud täielik läbiotsimine tegelikkuses toimus ja halduskohus lähtus kaebuse

lahendamisel tegelikest asjaoludest. Selle üle, kas Viru Vanglas teostati kaebaja suhtes

26.11.2022 täielik läbiotsimine, praeguses asjas vaidlust ei ole.

20. Halduskohtus leidis otsuse p-s 11, et „praeguses asjas ei nähtu, et vangla oleks pidanud

võimalikuks ja vajalikuks enne kaebaja kõnealust läbiotsimist kaaluda, kas läbiotsimine ja

sellega vangla julgeoleku tagamine oleks olnud võimalik ka vähem piiravama läbiotsimise

meetodi kasutamisel, kui seda oli kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine. Vangla esitatud

väidetest tuleneb selgelt, et tegemist oli sel ajal vanglas üldiselt levinud praktikaga.“

Halduskohus viitas seejuures ka vangla selgitusele ürituse eripära kohta (tegemist oli

üritusega, kus külastajad said teineteisega suhelda ja vahetult kokku puutuda).

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla jättis kaebaja läbiotsimise vajalikkuse

hindamisel kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata. Vastustaja vastuväited ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale. Selle üle, et läbiotsimise puhul on tegemist toiminguga,

praeguses asjas vaidlust ei ole. Halduskohtule esitatud Viru Vangla 2. üksuse juhi 30.05.2023.

a selgitus selle kohta, mis oli läbiotsimiste eesmärk ja miks see vajalik oli, ei kinnita

konkreetselt kaebaja läbiotsimise osas kaalutlusõiguse teostamist. Vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud selgitused selle kohta, et kui tavapärased lühiajalised eraldamisega

kokkusaamised toimuvad kinnises ruumis, kus viibib ainult üks kinnipeetav ja tema

lähedased, siis isadepäeva üritus toimus spordisaalis, seal osalesid mitmed kinnipeetavad ja

nende lähedased, kes said omavahel vahetult kokku puutuda, ning see asjaolu suurendas

kahtlemata ohtu keelatud esemete vahendamiseks ja vanglasse toimetamiseks, kirjeldavad

abstraktset ohtu, mitte konkreetselt kaebajaga seonduvat ohtu. Täieliku läbiotsimisega

kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust arvestades ei ole aga üksnes abstraktsele ohule

viitamine isiku täieliku läbiotsimise õigustamiseks piisav. Halduskohus juhtis otsuse p-s 10

tähelepanu ka asjakohasele kohtupraktikale, kus on rõhutatud, et olukorras, kus seadusandja ei

ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord, tuleb vanglal

läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi erandlikuks, mis

nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022. a otsus

haldusasjas nr 3-21-161, p-d 10 ja 11).

22. Vastustaja etteheide, et halduskohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui lähtus määruse

nr 44 § 31 lg 31 osas mõiste „proportsionaalsus“ sisustamisel kitsalt vaid § 31 lg-s 5 nimetatud

meetmete valikust, ei ole põhjendatud. Halduskohus esitas otsuse p-des 11-12 piisavad

põhjendused seoses vangla kaalutlusruumi ja meetme proportsionaalsusega. Halduskohus

märkis muu hulgas, et olukorras, kus lahti riietumisega läbiotsimist tuleb pidada erandlikuks

meetmeks, on põhjendatud arvestada sellega, et teised külastajate läbiotsimise viisid nagu

metallidetektor, kompamine, röntgenseade, kehaskänner ja teenistuskoer (vt määruse nr 44 §

31 lg 5) võimaldavad keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise ohu siiski suurel määral

ära hoida. Halduskohtu põhjendusest ei nähtub pigem see, et kohus kirjeldas asjaolusid, mida

vanglal tuleks kaalutlusõiguse kohaldamisel (sh meetme proportsionaalsuse hindamisel)

silmas pidada. Halduskohus kontrollis üksnes kaalutlusreeglite järgimist. Kohus ei saa

kaalutlusõigust teostada vangla eest (HKMS § 158 lg 3).

23. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Viru Vangla 2. üksuse juhi selgitusest selliseid

põhjendusi, mis kinnitaks vastustaja väidet, et üritust silmas pidades oleks läbiotsimine tehtud

ka siis, kui lahtiriietumisega läbiotsimised ei oleks olnud tavapärane praktika.

24. Vastustaja heidab halduskohtule ette ka seda, et kohus ei arvestanud hüvitise määramisel,

et kaebaja on käinud kokkusaamistel palju kordi, kuid ei olnud enne praegust kaebust esitanud

ühtegi pöördumist või kaebust seoses lahtiriietumisega läbiotsimiste tegemisega. See väide ei

ole õige. Asjas nr 3-22-2444 tehtud Tartu Halduskohtu 24.09.2025. a otsusest nähtub, et

kaebaja nimel on esitatud 11.09.2022 Viru Vanglale kahjunõue ja 13.11.2022 kaebus

halduskohtule (haldusasi on Tartu Ringkonnakohtu menetluses). Vastustaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et kaebajale ei saanud ette heita esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist, kuid ei ole seda sisuliselt põhjendanud.

25. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas

kaebaja kirjeldust enda hingeliste üleelamiste ja kannatuste kohta usutavaks. Kuna

halduskohus lahendas 04.05.2022. a määrusega ka kaebaja taotluse asja liitmiseks

haldusasjaga nr 3-22-2444, siis pidi halduskohtule teada olema, et kaebaja on juba

varem seoses tema korduvate läbiotsimistega halduskohtusse pöördunud. Varasematele

kokkusaamistele ja läbiotsimistele viitas vastustaja ka halduskohtus esitatud seisukohtades.

26. Vastustaja täpsustas apellatsioonkaebuses, et kaebaja käis oma elukaaslasega pikaajalistel

kokkusaamistel enne 26.11.2022 toimunud üritust palju kordi (vastustaja loetles kokku 18

korda) ning vahetult enne üritust oli kaebaja käinud kokkusaamistel iga kuu. Seda arvestades

ei saa vastustaja hinnangul pidada usutavaks kaebaja üldsõnalisi väiteid selle kohta, et

lahtiriietumisega läbiotsimine tekitas talle 26.11.2022 šoki või muid tema nimetatud

kannatusi. Kaebajale ei olnud lahti riietumisega läbiotsimine uudne olukord.

27. Vastustaja viide sellele, et kaebaja jätkas ka hiljem kokkusaamistel käimist (kaebaja tuli

14.01.2023 pikaajalisele kokkusaamisele ja jätkas kokkusaamistel käimist ka hiljem) ei ole

asjakohane, kuna selleks ajaks oli vangla täieliku läbiotsimise praktikat muutnud. Viru Vangla

selgitas kaebajat puudutavas haldusasjas nr 3-22-2444 (07.02.2023. a vastus kaebusele, p

3.18), et alates 27.12.2022 muutis vangla täisealiste külastajate läbiotsimise praktikat ning

lahti riietumisega läbiotsimisi teostatakse vaid juhul, kui eelneva info või kontrolli tulemusel

tekib põhjendatud kahtlus, et isikul võivad olla kaasas keelatud ained või esemed. Lisaks oli

Tartu Halduskohus 08.12.2022. a määrusega haldusasjas nr 3-22-2444 kohustanud esialgse

õiguskaitse korras Viru Vanglat enne iga pikaajalist kokkusaamist kaaluma X.X. täieliku lahti

riietamise ja kükkide tegemise vajalikkust ja põhjendatust.

28. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on asjaoludega, mida halduskohus oleks pidanud

hüvitise määramisel arvestama.

29. Ringkonnakohus selgitas kaebajale 15.12.2025. a määruses, et kuigi hingelist üleelamist ja

kannatusi ei pea tõendama olukorras, kus neid saab eeldada, võib nende veenev põhjendamine

ja/või tõendamine mõjutada hüvitise suurust. Ringkonnakohus väljendas ka, et nõustub

vastustajaga, et praegusel juhul ei ole kaebaja väited tema hingeliste üleelamiste kohta kogu

ulatuses usutavad. Kuna kaebaja apellatsioonimenetluses vastustaja apellatsioonkaebusele

vastamise ja täiendavate seisukohtade esitamise võimalust ei kasutanud, siis saab

ringkonnakohus lähtuda üksnes tema varasemalt esitatud väidetest.

30. Kaebaja väitel oli ta sellest, et tulles vanglasse kahetunnisele üritusele, mis toimub

ametnike järelevalve all, pidi ta end alasti võtma ja tegema paljalt kükke nagu kinnipeetud

terrorist, šokis. Ringkonnakohtule on usutav, et kaebaja tundis alasti võtmise tõttu alandatust

ja piinlikkust, kuid leiab, et kaebaja väited selle kohta, et ta oli täieliku läbiotsimise tegemise

tõttu šokis ja nuttis pärast vanglast väljumist autos tükk aega, enne kui suutis maha rahuneda,

on ilmselt üle paisutatud. Seda isegi juhul, kui kaebaja eeldas, et isadepäeva üritusele minnes

teda sel viisil läbi ei otsita.

31. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus vaidlusalusel juhul õiglaseks mittevaralise

kahju hüvitist vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul on 26.11.2022 tehtud täieliku

läbiotsimisega kaebajale tekitatud kahju eest õiglane hüvitis 100 eurot. Võrreldavas

suurusjärgus (ühe korra kohta) on ringkonnakohus täiskasvanud külastajatele hüvitisi välja

mõistnud ja/või muutmata jätnud ka enda hiljutises kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu

22.12.2025. a otsus asjas nr 3-23-256 ja 27.11.2025. a otsus asjas nr 3-23-1611).

32. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 26.02.2025. a otsuse resolutsiooni punkti 1

hüvitise suurust (160 eurot) puudutavas osas ja teeb selles osas uue otsus, millega vähendab

hüvitise suurust ja mõistab Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 100 eurot.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustajal ei ole tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, mistõttu puudub vajadus

menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks. Kaebajale apellatsiooniastmes antud

menetlusabiga seotud kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

34. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)