2-25-5461/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

15.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-5461

Kohtuasi

E.R-i hagi K.K DIAMOND GROUP OÜ vastu

alusetult saadu, hüvitise ja viivise välja mõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.04.2025 määrus (hagi menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

E.R-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: E.R (isikukood XXX)

Kostja: K.K DIAMOND GROUP OÜ (registrikood

11444579)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17.04.2025 määrus ja saata E.R-i hagi K.K

DIAMOND GROUP OÜ vastu menetlusse võtmise otsustamiseks samale

maakohtule.

2. Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles hageja palub tühistada maakohtu

10.04.2025 määrus hagi tagamata jätmise kohta. Ülejäänud osas rahuldada

määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.R (hageja) esitas 09.04.2025 Harju Maakohtule hagi K.K DIAMOND GROUP OÜ

(kostja) vastu alusetult saadu, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

2-25-5461

2. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 44 067,33 eurot,

sealhulgas põhivõlg 18 490,63 eurot, viivis 8477,68 eurot ja menetluskulud 17 099,68 eurot.

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista raha ostujõu säilimise hüvitise 3966,06 eurot ja

viivise 16 411,49 eurot.

3. Kostja sõlmis 01.11.2015 Grid Group OÜ-ga (võlgnik) laenulepingu laenusummas 120 000

eurot. Seda laenu käendasid erinevad eraisikud, sealhulgas hageja, J ja Q. Käendajate vahel

oli laenusumma jaotatud proportsionaalselt ning iga käendaja kohustuse piirmäär oli tema

käenduslepingus täpselt fikseeritud. Seega oli tegemist proportsionaalselt jaotatud

käendustega. Laenu väljastati tegelikult väiksemas mahus (88 000 eurot). Võlgnik laenu

tagasi ei maksnud.

4. Kostja esitas hageja vastu hagi, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-20-19262. Selles tsiviilasjas

tehtud otsuses on märgitud, et nimetatud laen oli seotud nelja käendajaga (hageja 22 668

eurot, C 22 668 eurot, W 24 468 eurot ja S 9600 eurot), kelle käenduste kogusumma

moodustas 79 404 eurot ehk 66,17% algsest laenusummast. Kuna tegelik laenusumma, mis

laenuvõtjale välja maksti, oli väiksem kui laenulepingus ja käenduslepingutes sätestatud – 120

000 euro asemel vaid 88 000 eurot –, tuleb käendajate vastutus määrata just selle reaalselt

väljastatud summa põhjal. Seega tuleb ka käenduste realiseerimise kogumahtu hinnata samas

proportsioonis, nagu algselt oli käendustega kaetud laenusumma (66,17%). See tähendab, et

maksimaalne summaline ulatus, mille piires käenduste realiseerimine sai vastata käenduse

aktsessoorsusele ja tegelikule laenu väljamaksele oli 88 000 × 66,17% = 58 229,60 eurot.

Seda arvestades oli laenuandjal õigus saada kõigilt neljalt käendajalt kokku maksimaalselt 58

229,60 eurot põhivõla katteks. Kui kostja esitas nõude hageja vastu, oli ta juba realiseerinud

kolme teise käendaja (C, W ja S) käendused kogusummas 56 736 eurot. Seega jäi hageja

vastutuse maksimaalseks ulatuseks 1493,60 eurot. Laenuandja aga realiseeris hagejalt

põhivõla summas 22 668 eurot jõustunud kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-20-19262, mille

tulemusena ta rikastus alusetult põhivõla sissenõudmisega 21 174,40 euro võrra (22 668 –

1493,60).

5. Lisaks oli J üks 120 000 euro suuruse laenu käendajatest, kuid hageja kohtuvaidluse ajal ei

olnud tema kohtuvaidlus veel lõppenud ning hageja suhtes jõustunud kohtuotsuses

(10.03.2023) ei ole J käendust üldse kajastatud, mis kinnitab, et see ei olnud menetluses

arutluse all. Hageja suhtes toimunud kohtuvaidluses ei käsitletud ka Q käendust, kuigi ta oli

tegelikult samuti üks laenu käendajatest. Laenuandja poolt Q vastu nõude esitamata jätmine,

kuigi see kohustus tulenes otseselt käenduslepingust ja puudus majanduslik loogika selliseks

tegevuseks, suurendas hageja vastutust põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt võrreldes

teiste käendajatega. Kuna käenduslepingutes oli fikseeritud konkreetne vastutuse piirmäär,

tuli see allesjäänud osa jaotada veel realiseerimata käenduste vahel – hageja (22 668 eurot) ja

Q (24 000 eurot) – vastavalt nende proportsionaalsele osakaalule kogusummast 46 668 eurot.

Proportsionaalne jaotus on järgmine: 8596 × (22 668 / 46 668) = 4177,37 eurot (hageja osa);

8596 × (24 000 / 46 668) = 4418,63 eurot (Q osa). Sellest tulenevalt ei olnud 10.03.2023

seisuga võimalik hagejalt nõuda rohkem kui 4177,37 eurot, kuna just see summa vastas tema

käenduskohustuse osale tegelikust allesjäänud laenusummast. Vaatamata sellele esitas kostja

hagejale 31.12.2020 nõude 24 468 eurot. Kuigi kohtuotsusega rahuldati see nõue osaliselt

üksnes 22 668 euro ulatuses, ületas ka see reaalselt tasutud summa õiguspärast piiri 18 490,63

euro võrra.

6. Kostjal oli õigus nõuda hagejalt viivist kokku 1915,60 eurot. Tegelikult nõudis kostja

hagejalt 10 393,28 euro ulatuses viivist. Seega on laenuandja alusetult rikastunud hageja

arvelt 8477,68 euro ulatuses ülemääraselt nõutud ja saadud viivisega.

2-25-5461

7. Kostja esitas hagejale 31.12.2020 nõude 24 468 eurot, kuid õiguspäraselt oleks saanud

realiseerida vaid 4177,37 eurot, mis moodustab 17,08% algsest nõudest. Kohtuotsuse ja

esitatud kuludokumentide alusel tuli kostjal hüvitada hagejale menetluskulud summas 11

242,06 eurot, millest hageja enda kanda jäi 1551,55 eurot. Seega oleks laenuandja pidanud

hagejale tasuma kokku 9690,51 eurot. Tegelikult aga nõudis kostja hagejalt välja 7408,51

eurot menetluskulude katteks. Sellest tulenevalt on kostja alusetult rikastunud kokku 17

099,02 euro ulatuses, saades hagejalt raha, kuigi asjaolude põhjal oleks pidanud ise hagejale

maksma.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 alusel hagi

menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda.

9. Käesolevas asjas esitatud hagi kohta on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus. Tsiviilasjas nr

2-20-19262 on pooltevaheline laenu- ja käenduslepingutest tulenev vaidlus lõppenud Tallinna

Ringkonnakohtu 10.03.2023 otsusega, mis jõustus 12.06.2023. Seadus ei luba hagejal nõuda

kostjalt hageja käest varasemas vaidluses väljamõistetut (koos viiviste ja raha ostujõu

vähenemise hüvitisega) tagasi. Eelnev tähendaks lubamatult samade poolte vahel sama eseme

kohta ja samal alusel tehtud vaidluse uut läbivaatamist olukorras, kus vaidlus on juba

jõustunud kohtuotsusega lahendatud. Varasema vaidluse asjaolude täiendamine faktiväidete ja

tõenditega seoses hagi aluseks oleva laenu täiendavate käendajatega ei muuda käesolevat

vaidlust uue hagi alusega vaidluseks. Hageja soov esitada eelnevaga seoses kostja nõudele

uusi vastuväiteid ei muuda käesolevalt vaidlust erinevaks vaidluseks. Hageja on ebaõigesti

leidnud, et tegemist ei ole sama aluse ja esemega vaidlusega. Samuti ei muuda käesolevat

vaidlust erinevaks vaidluseks tõsiasi, et menetlusosaliste menetluslikud rollid hageja ja

kostjana on vahetunud. Ühtlasi ei võimalda hageja mittenõustumine asjas nr 2-20-19262

tehtud otsuse sisu ja arvutustega pöörduda hagejal sama vaidlusega uuesti kohtusse.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

10. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi

menetlusse. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu 10.04.2025 määrus hagi tagamata jätmise

kohta. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

10.1. Hageja ei nõustu, et tegemist on sama hagiga samal alusel. Hageja ei vaidlusta

tsiviilasjas nr 2-20-19262 tehtud kohtuotsust ega selles tuvastatut. See otsus jõustus 2023.

aastal ja hageja täitis selles määratud kohustused. Käesolev hagi ei ole varasema vaidluse

ümberhindamine, vaid tugineb iseseisvale seadusest tulenevale nõudeõigusele – alusetule

rikastumisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 jj alusel – mille tekkepõhjuseks on mitme

sõltumatu kohtulahendi ning hiljem ilmnenud tõendite koosmõju.

10.2. Pärast kõigi käendajate vastu tehtud otsuste jõustumist ja täitmiste koostoimet on

objektiivselt tuvastatav, et laenuandja sai käendustest raha rohkem, kui ta tegelikult välja

laenas. Hageja (2-20-19262) ja J (2-20-16214) suhtes jõustunud kohtuotsused

dokumenteerivad ühtlasi igalt käendajalt realiseeritud summa, mistõttu on kohtulikult

kinnitatud, et käendusi realiseeriti kokku just 102 072 euro ulatuses. Nendest kohtuotsustest

nähtub ka, et 01.11.2015 sõlmitud 120 000 euro suuruse laenulepingu raames väljastati

võlgnikule tegelikult vaid 88 000 eurot. Seega tekkis vähemalt 14 072 euro suurune alusetu

rikastumine.

2-25-5461

10.3. Varasemas kohtuasjas nr 2-20-19262 oli faktiliseks tuumaks neli käendajat – hageja, W,

C ja S. Pärast selle kohtuotsuse jõustumist ilmnes veel kaks käendajat: J (tema 22 668 euro

suurune käendus realiseeriti tsiviilasjas nr 2-20-16214 (otsus jõustus 08.12.2022), kuid tema

rolli ega täitmist hageja asjas ei arvestatud) ja Q (digitaalselt allkirjastatud 18.09.2015

käendusleping sai hagejale teatavaks alles 2024. aastal, s.t enam kui aasta pärast varasema

kohtuotsuse jõustumist, ning Q pole oma kohustust seni täitnud).

10.4. Käesoleva alusetu rikastumise hagi aluseks on eraldiseisev õiguslik kvalifikatsioon, mis

erineb varasemates menetlustes käsitletud käendusvastutusest. Hagi tugineb iseseisvale

nõudeõigusele, mis sai tekkida alles pärast seda, kui kõik asjakohased faktilised asjaolud olid

ilmnenud. Selle eesmärk ei ole varasemates kohtuasjades hagejalt väljamõistetud summade

tagastamine, vaid nõue nende summade osas, mida laenuandja on hagejalt saanud rohkem, kui

talle tegelikult kuulus – arvestades nii tegelikku laenu väljamakset kui ka teiste käendajate

poolt tehtud täitmisi.

10.5. Kui laenulepinguga oli kavandatud 120 000 euro suurune väljamakse, kuid välja anti

vaid 88 000 eurot (nagu on tuvastatud kahes kohtulahendis), siis ei ole aktsepteeritav, et

laenuandja realiseeris kokku viis käendust summas 102 072 eurot. Tegemist on 14 072 euro

suuruse ülelaekumisega. Q käenduse ilmnemine ei ole pelgalt lisanduv fakt, vaid suurendab

laenuandja alusetut rikastumist sisuliselt veelgi. Käendus oli jagatud proportsionaalselt kõigi

käendajate vahel ning käenduse realiseerumise korral pidid kõik vastutavad isikud täitma oma

osa. Kui üks käendaja – antud juhul Q – pääses oma kohustusest, kas laenuandja tegevusetuse

või varjamise tõttu, siis matemaatiliselt pidid ülejäänud käendajad katma ka tema osa, mis tõi

kaasa ebaõiglase koormuse suurenemise teiste käendajate, sh hageja jaoks. Selliselt

kujunenud rahaline tasakaalutus on alusetu rikastumise sisu.

10.6. Käesoleval juhul ei hinnanud kohus tsiviilasjas nr 2-20-19262 järgmisi sisulisi küsimusi:

kas laenuandja sai käendustelt kokku suurema rahasumma, kui oli tegelikult välja makstud

laen; milline oli Q ja J käenduste mõju hageja vastutuse ulatusele. Seega ei saa lugeda, et

käesolev hagi tugineks samale alusele või oleks juba sisuliselt läbi vaieldud.

11. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1

p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Määruskaebus jääb läbi vaatamata osas, milles hageja palub tühistada maakohtu 10.04.2025

määrus hagi tagamata jätmise kohta. Ülejäänud osas rahuldatakse määruskaebus osaliselt.

13. Hageja palub tühistada maakohtu 10.04.2025 määruse hagi tagamata jätmise kohta. TsMS

§ 390 lg 1 kohaselt saab esitada määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega maakohus

hagi tagas. Kuna praegusel juhul ei taganud maakohus hagi, siis selle peale määruskaebust

esitada ei saa ja hageja vastav taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

14. Maakohus on keeldunud hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel

põhjendusega, et käesolevas asjas esitatud hagi kohta on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmisest.

14.1. Hagi saab TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel jätta menetlusse võtmata vaid juhul, kui varasem

lahend on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Tsiviilasjas

2-25-5461

nr 2-20-19262 esitas kostja hageja vastu hagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista

käenduslepingu alusel 24 000 eurot. Ringkonnakohus rahuldas 10.03.2023 otsusega hagi

osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 668 eurot. Ringkonnakohus leidis, et

käenduslepingu kohaselt vastutab hageja laenulepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest 22 668 euro ulatuses (TlnRnKo 10.03.2023, 2-20-19262). Seega oli tsiviilasjas

nr 2-20-19262 tegemist laenuandja hagiga käendaja vastu tulenevalt poolte vahel sõlmitud

käenduslepingust. Hageja väitel tasus hageja kostjale hagejalt välja mõistetud summa.

Käesolevas asjas esitas hageja hagi kostja vastu hagejalt saadud raha osaliseks tagastamiseks

alusetu rikastumise sätete alusel, tuginedes sellele, et kuna välja makstud laenusumma oli

väiksem (88 000 eurot) laenulepingu kogusummast (120 000 eurot), kuid iga käendaja

osavastutus oli määratud 120 000 euro järgi, siis oli käenduste täitmise tulemusel

võlausaldajale laekunud suurem summa kui võlausaldaja tegelikult põhivõlgnikule laenu

andis. Lisaks ei võtnud kohus tsiviilasjas nr 2-20-19262 hageja väitel arvesse, et laenu

maksmist käendasid veel kaks käendajat, mistõttu oleks pidanud hageja vastutuse ulatus

olema väiksem.

14.2. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2

järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga

(faktikogumiga) (vt nt RKTKo 28.11.2005, 3-2-1-122-05, p 15; RKTKm 17.01.2011, 3-2-1-

148-10, p-d 10 ja 11). Praegusel juhul ei saa asuda seisukohale, et tegeliku elu juhtum on

sama – hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu alusel hageja kui käendaja vastutusest

tulenevalt hagejalt raha välja mõistmine.

14.3. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus käendajad vastutavad laenuandja ees

osavõlgnikena (TlnRnKo 10.03.2023, 2-20-19262), kusjuures osavõlgnike vastutuse suurus

sõltub kahest asjaolust – käendaja vastutuse piirmäärast ja käendajale langevast osast

põhivõlgniku vastu olevast kogunõudest. Tsiviilasjas nr 2-20-19262 tuvastati, et võlausaldaja

andis põhivõlgnikule laenu 88 000 eurot ja hageja kui käendaja osavastutus oli sellest

tulenevalt 22 668 eurot. Hageja tugineb sellele, et alusetu rikastumine tekkis 05.07.2023 –

pärast S, C ja W 2022. a täitmisi ning J 08.12.2022 käenduse realiseerimist ja kaebaja enda

05.07.2023 makset, mil käendajatelt võlausaldajale laekunud kogusumma ületas 88 000 euro

piiri. Hageja hinnangul on võlausaldaja saanud 88 000 euro asemel kokku 102 072 eurot

järgmiselt: Wlt 24 468 eurot; Clt 22 668 eurot; Slt 9600 eurot; Jlt 22 668 eurot; hagejalt 22

668 eurot. Käendatava kohustuse lõppemise korral lõpeb aktsessoorsuse tõttu ka käendaja

kohustus (VÕS § 153 lg 1 p 1). Ringkonnakohus leiab, et kui keegi käendajatest on nõude

täitnud, siis võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu täitmisega lõpeb ning pärast põhivõlgniku

ja käendaja kohustuse lõppemist tehtud käendaja maksed on tehtud olematu kohustuse

katteks. Seda osa, mis on tehtud olematu kohustuse katteks on võimalik alusetu rikastumise

sätete alusel võlausaldajalt tagasi nõuda. Hageja väidetest nähtub, et hageja tegi enda makse

olukorras, kus võlausaldaja nõue oli täidetud 79 404 euro ulatuses (hagiavalduse p 3, dtl 128).

Seega saab eelnevast järeldada, et vähemalt osaliselt on hageja teinud makse 22 668 eurot

võlausaldajale alusetult.

15. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui hageja pöördub kohtusse probleemiga, mis väärib

kohtulikku kaitset, ja kui hagis esinevad menetlemist või hagi rahuldamist takistavad

puudused, mis on kõrvaldatavad, tuleb kohtul enda ette toodud probleemi analüüsimise järel

selgitada, mida on nende puuduste kõrvaldamiseks vaja teha. Riigikohus on selgitanud, et kui

hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses

sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p

1 ja § 3401 lg 1) (RKTKm 07.10.2020, 2-19-16249/17, p 16). Kui hagi oleks võimalik

täpsustada, tuleb määrata hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hagi täpsustamiseks. Hageja

2-25-5461

väitel ei võtnud kohus varasemas asjas arvesse, et laenu maksmist käendas veel Q, mistõttu

oleks pidanud hageja vastutuse ulatus olema väiksem. Kuna ringkonnakohtu hinnangul võib

hagejal alusetu rikastumise nõue kostja vastu olla tulenevalt sellest, et võlausaldaja nõue oli

täitmisega lõppenud, siis saab maakohus anda hagejale tähtaja hagi täpsustamiseks, mis

puudutab Q käendust ja sellest tekkivat mõju hageja alusetu rikastumise nõudele. Hageja

väitel pole Q võlausaldajale makseid teinud, mistõttu ei pruugi ringkonnakohtu hinnangul

asjaolu, et Q käendas samuti võlausaldaja poolt antud laenu, hageja alusetu rikastumise nõude

puhul tähtsust omada. Lähtudes eeltoodust on maakohtul võimalik anda hagejale võimalus

hagi täpsustamiseks ja oma nõude summa kujunemise selgitamiseks ning otsustada seejärel

hagi menetlusse võtmise küsimus uuesti.

16. Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

17. Maakohtu määruse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus

menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab

alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude

jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

18. Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist ega puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja andmist. Neil kaalutlustel kuulub määruskaebus rahuldamisele

osaliselt.

19. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa ringkonnakohtu määruse peale

kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt)