3-25-2462/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

14.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2462

Haldusasi

F.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2025

otsuse nr 22412190090-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – F.H

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.H apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.H riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

2. Tagastada F.H apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 otsuse peale

läbivaatamatult selle esitajale.

3. Jõustunud kohtumäärus avaldada arvutivõrgus selliselt, et kaebaja ja Q nimed on

asendatud tähemärgiga ning otsuses halli taustavärviga tähistatud osad jäävad

avaldamata.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 187 lg 7, § 235 lg-d 1

ja 3; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.H (kaebaja) saabus XX.XX.XXXX Valgevenest Tartu Ülikooli õppima. 13.04.2023

esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lükkas 08.11.2023 otsusega nr 12304130067-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg 2 alusel tagasi, koostas ettekirjutuse Eestist lahkumiseks vabatahtliku täitmistähtajaga

15 päeva alates viibimisaluse lõppemisest (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

3-25-2462

(VSS) § 72 lg-de 1, 11 ja 4) ja kohaldas sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni

viisaruumi 2 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (VSS § 74 lg 1).

3. Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2024 otsusega rahuldamata F.H kaebuse PPA

08.11.2023 otsuse peale (haldusasi nr 3-23-2635). Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.09.2024

otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 12.11.2024 määrusega

kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

4. F.H esitas 27.11.2024 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

5. Politsei- ja Piirivalveamet luges 26.06.2025 otsusega nr 22412190090-1 kaebaja

taotluse põhjendamatuks (VRKS § 20 lg 1) ja lükkas selle tagasi (VRKS § 20 lg 2). Otsuse

põhjendustes leidis PPA, et taotlus on ka selgelt põhjendamatu VRKS § 201 lg 5 alusel, sest

see on korduv ning selle suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 1. Lisaks on taotlus selgelt

põhjendamatu VRKS § 201 lg 6 alusel, sest pärast taotleja esitatud tõendite sisulist

läbivaatamist on alust arvata, et kaebaja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ainult

selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist. Sellele viitab ka see, et kaebaja esitas korduva

taotluse siis, kui lõppes talle lahkumisettekirjutusega sätestatud vabatahtlik täitmistähtaeg.

6. F.H esitas 24.07.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 26.06.2025 otsuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

7. Tallinna Halduskohus jättis 28.11.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

Pärast teistkordse rahvusvahelise kaitse taotluse saamist vaatas PPA taotluse sisuliselt läbi.

PPA kohaldas VRKS § 24 lg-t 1, uuendades eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse. PPA

hindas uuendatud menetluses, kas taotleja esitatud uutel tõenditel on selline kaal, et nende

lisamisel esmases taotluses esitatud asjaolude juurde saab taotlejat käsitada rahvusvahelise

kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna. Mh kuulati kaebaja uuendatud rahvusvahelise

kaitse menetluses uuesti ära ja tal oli võimalik esitada oma seisukohad ning vastuväited PPA

seisukohtadele.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on Valgevene poliitilise režiimi vastased vaated ning

subjektiivne kartus tagakiusamise ees seoses Valgevenesse naasmisega. Samas saab nõustuda

vastustajaga, et ka uues rahvusvahelise kaitse menetluses kaebaja esitatud väited ja tõendid ei

näita, et kaebaja subjektiivne kartus tagakiusamise ees oleks objektiivsete asjaoludega

kinnitust leidnud, ja kaebajat ei saa tunnustada pagulasena VRKS § 4 lg 1 mõistes.

Kaebaja esitas koos korduva rahvusvahelise kaitse taotlusega Valgevene juristi Q õigusliku

hinnangu, mis oma lõppjäreldusena jõuab seisukohale, et kaebaja kuulub kõrge riskiga

inimeste kategooriasse, keda Valgevene võimud süstemaatiliselt jälitavad ja taga kiusavad.

Kuigi Q tunneb eeldatavasti väga hästi õiguslikku ja poliitilist olukorda Valgevenes, sisaldab

esitatud hinnang siiski eelkõige üldist teavet olukorra kohta Valgevenes ning see on

konkreetselt kaebaja faktilise olukorra analüüsiga nõrgalt seostatud. Esitatud hinnangut tuleb

käsitada eelkõige kui juristi toetusavaldust kaebajale, mitte aga kui konkreetselt kaebaja

olukorra ja tagakiusamise kartuse üksikasjalist ning faktidega põhjendatud analüüsi.

Kaebaja esitas koos korduva rahvusvahelise kaitse taotlusega ka tõendid selle kohta, et viibis

18.11.2024 Tartu Ülikoolis toimunud kohtumisel Valgevene opositsiooniliider S.

Tsihhanovskajaga. Samas pole millegagi tõendatud see, et teave kaebaja osalemise kohta

loengul oleks laiemalt teada või avalikult kättesaadav. Loengu videopildist1 nähtuva põhjal

võib järeldada, et loeng toimus väikeses ringis ning seal osalesid taotlejale sarnaseid vaateid

omavad inimesed. Seetõttu ei suurenda üritusel osalemine oluliselt kaebaja tagakiusamise

ohtu Valgevenes.

1 https://uttv.ee/naita?id=36096&sessioon=93228445164612521541

2(6)

3-25-2462

Kaebaja esitas Valgevene Solidaarsusfondi BYSOL ametlikud kinnituskirjad, mis näitavad, et

kaebaja on saanud toetust ja osalenud tegevustes, mille eesmärk on aidata Valgevene režiimi

repressioonide all kannatavaid inimesi. Seda asjaolu on kohtud hinnanud juba kaebaja

esmakordse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisele järgnenud kohtumenetluses ja

leidnud, et see ei suurenda kaebaja tagakiusamise ohtu. Kuna kaebaja pole kohtute seisukohta

millegagi ümber lükanud, jääb kohus selle juurde ka praegu. Pagulasena tunnustamiseks

küllaldast tagakiusamise ohtu ei näita ka kaebaja registreerumine Peramoga platvormil, mida

PPA on samuti käsitlenud juba kaebaja esmakordse taotluse menetluses (vt dtl 245–246) ning

kohtud järgnenud kohtumenetluses.

Kaebaja on esitanud internetipanga kuvatõmmise selle kohta, et ta on teinud

solidaarsusfondile BYSOL annetusi, ning leiab, et sellist tegevust võidakse Valgevene

võimude poolt käsitada ekstremismi toetamisena. Kuvatõmmiselt nähtub, et kaebaja on teinud

ülekandeid oma Eesti pangaarvelt. BYSOL ei asu fondi kodulehelt nähtuvalt Valgevenes,

vaid selle juriidiline aadress on Leedu Vabariigis ning annetusi kogutakse Leedu

pangakontodele.2 Seetõttu pole mingit alust arvata, et Valgevene võimud on kaebaja tehtud

väikesemahulistest annetustest teadlikuks saanud. Lisaks on kõnealused annetused tehtud

pärast seda, kui kaebaja esmakordne rahvusvahelise kaitse taotlus oli jäetud 08.11.2023 PPA

poolt rahuldamata. Direktiivi 2011/95/EL art 5 lõikest 3 tulenevalt jääb korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse alusel pagulasseisund andmata, kui taotleja püüab tahtlikult

asjaolusid fabritseerides rahvusvahelise kaitse andmise menetlust ära kasutada (Euroopa

Kohtu 29.02.2024 otsus asjas nr C-222/22, p-d 31 ja 32).

/Tekst eemaldatud vastavalt resol. p 3/

Kaebaja tagakiusamise riski ei suurenda ka tema esitatud meediakajastused ja artiklid

Valgevenesse tagasipöördumise riskidest ning info konkreetsete tagakiusatud isikute (nt V.

Verameichyku) kohta. Kohtud märkisid juba kaebaja esmakordse rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlusele järgnenud kohtumenetluses, et kaebaja on olnud oma poliitiliste vaadete

väljendamisel rõhutatult tagasihoidlik ning diskreetne. Pole alust järeldada, et olukord oleks

selles osas muutnud. Pole esitatud andmeid, et kaebaja oleks sotsiaalmeediakanalites avalikult

ja aktiivselt Valgevene võimude vastu sõna võtnud, osalenud Valgevene võimude vastastel

avalikel koosolekutel või tegutsenud aktiivselt Valgevene või Eesti poliitilistes

organisatsioonides. Endiselt pole mingit konkreetset infot selle kohta, et kaebaja tegevus

oleks tekitanud Valgevene võimudes huvi tema või tema lähedaste vastu, sh arvestades et

Valgevenes elavad ka kaebaja lapsed ja muud sugulased. Ka kaebaja ise kinnitas

kohtuistungil, et tal pole mitme aasta pikkuse Eestis elamise aja vältel olnud Valgevene

võimudega mingeid kontakte. Tagakiusamise järeldamiseks ei piisa pelgast arvamusest, et

seda ei saa välistada. Kaebaja ei eristu olulisel määral teistest Valgevene kodanikest, kellel on

režiimi vastased vaated, kuid kes neid avalikult ei väljenda ega osale otseses dissidentlikus

tegevuses. Kõigi selliste isikute väljaselgitamine ja karistamine ei oleks Valgevene võimudele

ilmselgelt jõukohane. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile

autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Ka võimalus, et Valgevene piiri ületamisel kaebajat

küsitletakse või tema arvutit ja telefoni kontrollitakse, ei ole asjaoluks, millest saaks

eraldiseisvalt järeldada kaebaja tagakiusamist. Kaebajal on võimalik piiriületuseks

valmistuda, st kustutada elektroonilistest seadmetest teda ohtu seada võivad andmed ja

loobuda ütluste andmisest, mis võiksid teda Valgevene võimude silmis süüstada.

Asjaolu, et kaebaja põeb /Tekst eemaldatud vastavalt resol. p 3/, hindasid kohtud juba

haldusasjas nr 3-23-2635 ning leidsid, et see ei ole rahvusvahelise kaitse saamise kontekstis

oluline. Kuna kaebajat ei ohusta vanglakaristus, ei pea arvestama tema seisukohtadega, et ta

jääks Valgevene vanglas vajaliku ravita. Puuduvad andmed, et kaebaja tervislik seisukord

2 https://bysol.org/en/lithuania/

3(6)

3-25-2462

oleks võrreldes esmakordse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajaga põhimõtteliselt

muutnud. PPA on kaebaja haigust otsuste põhjendustest nähtuvalt arvesse võtnud nii tema

esmakordse kui ka korduva rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel. Järelikult ei ole

kaebaja erivajadusega jäetud arvestamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et Valgevenes pole

võimalik saada /Tekst eemaldatud vastavalt resol. p 3/ravi ja väljasaatmise korral jääks ta

ravist ilma.

Ei saa nõustuda kaebaja kohtuistungil väidetuga, et ta esitas koos teistkordse rahvusvahelise

kaitse taotlusega vastustajale dokumente, mis läksid kaotsi ning mida PPA pole vaidlustatud

otsuse tegemisel arvestanud. Vaidlustatud otsuses (dtl 35) on märgitud, et kaebaja esitas

kõnealused dokumendid (S. Tsihhanovskaja büroo avalduse V. Verameichyku Vietnamist

väljaandmise kohta ja Viasna veebilehel avaldatud artikli Valgevenesse tagasipöördumise

riskidest) koos taotlusega. Otsuses on mõlemat dokumenti sisuliselt hinnatud (dtl 38–40) ning

põhjendatud, miks need ei suurenda kaebaja tagakiusamise riski. Samuti on PPA arvesse

võtnud, et Valgevene võimud on kuulutanud BYSOL-i ekstremistlikuks organisatsiooniks.

Kaebaja ei ole esitanud kaebuses eraldi väiteid 26.06.2025 otsuses kaebaja täiendava kaitse

(VRKS § 4 lg 3 ja § 19 lg 5) vajadusele antud hinnanguga. Seetõttu saab nõustuda vastustaja

esitatud põhjendustega neid kordamata.

F.H esitas 29.12.2025 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse

tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei andnud piisavat kaalu

järgmistele asjaoludele: kaebaja on osalenud Valgevene opositsiooniga seotud tegevustes ja

organisatsioonides, mida Valgevene ametivõimud on pidanud ekstremistlikuks, sealhulgas

toetus BYSOL-ile ja registreerumine Peramoga platvormil; kaebaja poliitiliste vaadete avalik

avaldamine sündmuste kaudu, sh kohtumine S. Tsihhanovskajaga ja /Tekst eemaldatud

vastavalt resol. p 3/; kaebaja tõsine terviseseisund, mis koos Valgevenes kinnipidamise

riskiga oluliselt suurendab tagakiusamise või ebainimliku kohtlemise ohtu. Kaebaja

27.11.2024 taotlusega esitatud dokumendid ja tõendid kadusid ning PPA ja halduskohus ei

võtnud neid korrektselt arvesse. Halduskohtu otsus toetub liigselt väitele, et puudub tõend

selle kohta, et Valgevene ametivõimud on kaebaja tegevusest juba teadlikud.

Apellatsioonkaebusele on lisatud riigi õigusabi taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult

(HKMS § 187 lg 2). HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui

apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt

rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka

olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on

olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8, Tallinna Ringkonnakohtu

20.06.2017 määrus asjas nr 3-16-2377).

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

tagastada, sest apellatsioonkaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada. Sisulist vaidlust ei ole

kaebaja isiku ning tegevusega seotud faktides, vaid PPA ja halduskohtu tehtud järelduste

põhjendatuses. Vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

4(6)

3-25-2462

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.

Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud mingeid korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid, mis oleks jäänud PPA-l või

halduskohtul arvesse võtmata. PPA on 26.06.2025 otsuses hinnanud kaebaja väiteid sisuliselt,

kaebajale on olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud ning vaidlustatud otsust on asjakohaselt

ja piisavalt põhjendatud. Halduskohus on 28.11.2025 otsuse põhjendustes esile toonud, et

PPA on 26.06.2025 otsuses käsitlenud muu hulgas dokumente, mille kaebaja oli koos

rahvusvahelise kaitse taotlusega esitanud, kuid mis tema väitel olid vahepeal kaotsi läinud (vt

kohtustungi protokoll ja helisalvestis, alates ajamärk 00:36:17, dtl 675).

10. Tallinna Halduskohus leidis 28.11.2025 otsuses õigesti, et kaebaja korduva rahvusvahelise

kaitse taotlusega esitatud väited ja tõendid ei näita, et kaebaja subjektiivne kartus

tagakiusamise ees oleks objektiivsete asjaoludega kinnitust leidnud, ja kaebajat ei saa

tunnustada pagulasena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ka korduva taotluse läbivaatamise järel ei

ole endiselt alust asuda seisukohale, et Valgevene võimudel oleks kõrgendatud huvi kaebaja

vastu, mistõttu võiks teda Valgevenesse naastes ähvardada tagakiusamise oht. Arvestades

asjas esitatud materjale, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja ei eristu olulisel

määral teistest Valgevene kodanikest, kellel on režiimi vastased vaated, kuid kes neid

avalikult ei väljenda ega osale otseses dissidentlikus tegevuses, ja kõigi selliste isikute

väljaselgitamine ja karistamine ei oleks Valgevene võimudele ilmselgelt jõukohane.

Asjakohased on halduskohtu selgitused, et tagakiusamise järeldamiseks ei piisa pelgast

arvamusest, et tagakiusamist ei saa välistada, ning varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada

sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 15.05.2025

otsus nr 3-23-1317, p 15; 12.12.2023 otsus asjas nr 3-22-2509, p 18). Kaebajaga seotud

asjaolud ei ole sellised, mille põhjal saaks järeldada tegelikku Valgevene võimude poolse

tagakiusamise ohtu.

Eeltoodud seisukohale jõudmisel on halduskohus muu hulgas õigesti hinnanud kaebaja

apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolusid. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kuigi

kaebaja on teinud solidaarsusfondile BYSOL ajavahemikus veebruarist 2024 kuni jaanuarini

2025 väikesemahulisi annetusi, pole praegu mingit alust arvata, et Valgevene võimud on neist

teadlikuks saanud, sest BYSOL ei asu Valgevenes ning kaebaja on teinud ülekandeid oma

Eesti pangaarvelt. Samuti on põhjendatud halduskohtu osutus, et kaebaja registreerumist

Peramoga platvormil on PPA ja kohtud hinnanud juba kaebaja esimese rahvusvahelise kaitse

taotluse raames ning sellest ei nähtu ohtu, mida tuleks pidada tagakiusamiseks VRKS § 4 lg 1

tähenduses. Õige on ka halduskohtu hinnang, et kaebaja tagakiusamise ohtu Valgevenes ei

suurenda asjaolu, et ta 18.11.2024 külastas Valgevene opositsiooniliider S. Tsihhanovskaja

Tartu Ülikoolis peetud külalisloengut, sest teave kaebaja osalemise kohta pole laiemalt teada

või avalikult kättesaadav. Kaebaja on enda osalemise tõendamiseks esitanud üksnes

kuvatõmmise Google’i kaardirakenduse ajaloost (dtl 214), kuid sellelt pole võimalik

tuvastada, mis üritusel ta osales või kellega kohtus. Nagu halduskohus leidis, ei suurenda

tagakiusamise ohtu ka see, et kaebaja /Tekst eemaldatud vastavalt resol. p 3/ (dtl 232–236).

Kõnealusel näitusel osalemise küsimust käsitleti juba kaebaja esimese rahvusvahelise kaitse

taotluse läbivaatamisel ning endiselt ei ole mingit infot selle kohta, et /Tekst eemaldatud

vastavalt resol. p 3/. Asjakohane on halduskohtu selgitus, et /Tekst eemaldatud vastavalt resol.

p 3/. Kokkuvõttes tuleb nõustuda juba haldusasjas nr 3-23-2635 tehtud kohtute järeldustega,

et kaebaja on olnud oma poliitiliste vaadete väljendamisel tagasihoidlik ning diskreetne.

Vastupidist ei tõenda ka koos korduva rahvusvahelise kaitse taotlusega esitatud Valgevene

juristi Q õiguslik hinnang kaebaja kohta (vt eestikeelne tõlge dtl 80–82). Põhjendatud on

halduskohtu hinnang, et tegemist on juristi toetusavaldusega kaebajale, kus on esitatud üldist

infot olukorra kohta Valgevenes, mitte aga konkreetselt kaebajaga seotud asjaolude kohta.

Viimaks selgitas halduskohus õigesti, et kaebaja haigus (/Tekst eemaldatud vastavalt resol. p

5(6)

3-25-2462

3/) ei ole iseenesest rahvusvahelise kaitse saamise kontekstis oluline ning ka selles osas ei ole

alust muuta haldusasjas nr 3-23-2635 antud kohtute hinnangut.

11. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel

loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. Kuna apellatsioonkaebus on perspektiivitu ning kuulub selle tõttu tagastamisele, tuleb riigi

õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel keelduda kaebajale riigi õigusabi andmisest.

13. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva määruse viisil, et kaebaja ja Q

nimed asendatakse tähemärgiga ja jäetakse avaldamata määruses halli taustavärviga tähistatud

osad (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)