3-25-1442/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1442

Haldusasi

Q.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. aprilli 2025.

a otsuse nr 12410220019-1 tühistamiseks ning

kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus

uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. augusti 2025. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.U

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Andrei Krassilnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. detsember 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q.U apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. augusti

2025. a otsus haldusasjas nr 3-25-1442 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga ja mitte avaldada otsuses

halli taustavärviga tähistatud osasid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. veebruaril 2026

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-25-1442

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.U on Venemaa Föderatsiooni kodanik (sünd. XX.XX.XXXX Ukrainas), kes lahkus

XX.XX.XXXX Ukrainast ja saabus XX.XX.XXXX Eestisse. Q.U taotles 02.08.2022 ajutist

kaitset ning Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 02.08.2022 otsusega temale ajutise kaitse

alusel tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 02.08.2023. Q.U-le anti ajutine kaitse oma

Ukraina kodanikust alaealise tütre (kes on Eestis saanud ajutise kaitse) perekonnaliikmena.

PPA 16.06.2023 otsusega pikendati tähtajalist elamisluba kuni 16.06.2024, kuid PPA keeldus

01.10.2024 otsusega nr 72404010069-2 tähtajalise elamisloa teistkordsest pikendamast, kuna

Q.U tütar oli saanud täisealiseks, asunud tööle ja kolinud iseseisvalt elama.

2. Q.U esitas PPA-le 22.10.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotleja on sündinud

Ukrainas ja kolis koos vanematega Venemaale, kui ta käis umbes 6. klassis. Nõukogude Liidu

lagunemise ajal elas ta Venemaal ja sai seega Venemaa kodakondsuse. Ukrainasse tagasi kolis

ta umbes XXX, kuid ei taotlenud Ukraina kodakondsust, vaid elas seal elamisloa alusel kuni

XXX. Seejärel töötas ta viisa alusel XXX, kust naasis XX.XX.XXXX Ukrainasse. Siis algas

sõda ja XX.XX.XXXX lahkus taotleja koos lähedastega Ukrainast Eestisse ning sai siin

ajutise kaitse, mida 2024. a-l enam ei pikendatud. Rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseks

on see, et taotlejale ei meeldi Venemaa tegevus, kuid ta ei saa pöörduda tagasi ka Ukrainasse,

sest Venemaa kodanikuna ei lasta teda üle piiri ja Ukraina ametiasutused ei võta teda jutule.

3. PPA luges 20.04.2025 otsusega nr 12410220019-1 Q.U rahvusvahelise kaitse taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Sama otsusega tegi PPA

taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel

ettekirjutuse lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva (kuulub

sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ning jättis VSS § 74 lg 4 alusel

sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Taotluse kohaselt kolis taotleja Ukrainasse tagasi XXX ning ei ole üle 20 aasta Venemaal

käinud ja tal ei ole Venemaaga mingeid sidemeid. Taotleja ei nõustu Venemaa tegevusega

ning ta on pärast Ukraina sõja algust teinud sotsiaalmeedias (peamiselt Telegramis, samuti

mõnedel internetilehekülgedel) avameelseid sõjavastaseid postitusi ja kommenteeris Venemaa

tegevust. Taotluse esitamise hetkeks ei ole taotleja enam postitusi teinud rohkem kui aasta

ning ta on oma Telegrami konto kustutanud. Taotleja olevat Venemaa riigivõimu vastast

meelsust väljendanud Eestis ka väiksemas isikute ringis (sugulased ja töökaaslased). Taotleja

ei ole Venemaal tuntud opositsionäär või avaliku arvamuse kujundaja, samuti pole ta osalenud

meeleavaldustel. Pole tõenäoline, et taotleja võiks Venemaale naastes hakata oma meelsust

avaldama senisest oluliselt suuremas mahus ja aktiivsemalt ning sellel võiks olla potentsiaali

mõjutada Venemaal laiemat auditooriumi. Samuti ei ole põhjust arvata, et Venemaa

ametivõimud oleksid saanud taotleja võimukriitilisest meelsusest teadlikuks, tema vastu

2(10)

3-25-1442

esineks kõrgendatud huvi või hakataks teda poliitiliste vaadete tõttu Venemaal jälgima ja taga

kiusama. Taotleja ei ole dissident, kellele Venemaa õigussüsteem oleks tegelikkuses ohtlik.

Puudub päritoluriigi teave, et Venemaa kodanike suhtes algatataks Euroopa Liidust

saabumisel või selle järel massiliselt kriminaalmenetlusi või neid kiustataks taga. Taotleja

passis puuduvad Schengeni viisad või piiriületustemplid. Päritoluriigi info ei kinnita, et

Venemaa kodanikele saaks koduriigis osaks tagakiusamine pelgalt Ukraina elamisloa

omamise või Ukrainas elamise tõttu. Tagasi pöörduvaid Venemaa kodanikke võib

piirikontrollis oodata ees pikem küsitlus ja isiklike asjade (sh nutiseadmete) läbivaatus ning

vahel kinnipidamine, kuid seda ei saa pidada tagakiusamiseks. Eestis asuv Venemaa saatkond

on XXX väljastanud taotlejale uue passi, mille taotlemisel mingeid probleeme ei esinenud.

Iga tavaline Venemaa kodanik, kes on kunagi sotsiaalmeedias Ukraina sõja kohta midagi

öelnud, ei pea kartma tagakiusamist ning kõigi selliste isikute tagakiusamine ei ole Venemaa

võimudele jõukohane. Venemaa võimudel võib olla andmebaase ja arvutiprogramme, mis

suudavad inimeste sotsiaalmeediapostitusi üles leida ja nutiseadmetesse tungida, kuid see

eeldab, et võimudel on eelnev teave, et isik võib olla tegelenud režiimivastase tegevusega.

Taotleja puhul ei ole alust seda eeldada. Eesti ja Venemaa vahelist piiri iga päev ületavate

isikute suure arvu põhjal on mõistlik eeldada, et nutiseadmete kontroll ei puuduta kõiki

piiriületajaid. Puudub põhjus arvata, et taotleja oleks oma meelsuse avaldamise tõttu mingis

„mustas nimekirjas“, mis tingiks piirivalvurite teravdatud tähelepanu. Isegi taotleja telefoni

läbivaatusel on tema sotsiaalmeedia postituste leidmine vähetõenäoline, arvestades, et ta on

oma Telegrami konto ammu kustutanud.

Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Taotleja on Venemaa

kodanik, kes ei ole pikka aega Venemaal elanud ja puuduvad andmed, et ta oleks Venemaal

tagaotsitav. Pole alust arvata, et taotlejat ootaks Venemaale naastes ees alusetu

kriminaalkaristus. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võiks

ohustada iga Venemaal elava isiku elu. Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise

tõttu ei ole taotlejal seaduslikku alust Eestis viibida, siis tuleb talle teha ettekirjutus Eestist

lahkuda. Puuduvad sellised sotsiaalsed või majanduslikud põhjused, mis takistaksid taotleja

Eestist lahkumist. Taotleja tütar on täisealine, tal on olemas töökoht ja eraldi elukoht. Taotleja

Eestis elavad õde ja õetütar ei sõltu taotlejast. Taotlejal ei ole siduvat töösuhet ja tal puudub

Eestis vara. PPA andmetel ei ole taotlejal vara ja pereliikmeid ka teistes Euroopa Liidu

liikmesriikides. Taotleja terviseprobleem (neerukivid) ei takista Eestist lahkumist. Kuigi

taotleja on väljendanud, et ei soovi kindlasti Venemaale tagasi minna, ei ole taotleja toonud

välja ka ühtegi kolmandat riiki, kuhu ta võiks seaduslikult lahkuda. Seega on põhjendatud

määrata sihtriigiks Venemaa. Arvestades, et Eestis elavad ajutise kaitse alusel taotleja Ukraina

kodanikest tütar, õde ja õetütar ning taotleja saabus Eestisse Ukrainast seoses sõjaga ning tal

ei ole Venemaal pereliikmeid ega muid sidemeid, tuleb sissesõidukeeld jätta humaansetel

kaalutlustel kohaldamata.

4. Q.U esitas Tallinna Halduskohtule 15.05.2025 kaebuse tühistada PPA 20.04.2025 otsus

nr 12410220019-1 ja kohustada PPA-d vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud kaebajat puudutavaid individuaalseid asjaolusid.

Kaebaja on korduvalt ja erinevates olukordades nii eravestlustes kui ka Telegramis

väljendanud kriitilist suhtumist Venemaa režiimi ja tegevusse Ukrainas, sh nimetanud

Venemaa režiimi kuritegelikuks ja V. Putinit kurjategijaks. PPA järeldus, et Venemaa

ametivõimud ei ole kaebaja vaadetest teadlikud, eirab tänapäevase infojälgimise võimalusi.

Ulatuslik digitaalne jälgimine, andmete kogumine, tsensuur ja selektiivne repressioon

Venemaal on tõendatud fakt. Venemaa algatatud sõja ja Venemaa armee kohta „valeinfo“

levitamise eest karistatakse mitme aasta pikkuse vangistusega. Kaebaja poolt enda nime all

3(10)

3-25-1442

Telegrami kanalites jagatud postitused, isegi kui need on hiljem kustutatud, võivad olla

arhiveeritud ja identifitseeritavad ning tuua kaasa tema karistamise või vähemalt

kinnipidamise ja väärkohtlemise. Piirikontrolli käigus on mobiilsete seadmete läbiotsimine

tavapärane ning selleks kasutatakse tarkvara, mis võimaldab juurdepääsu sotsiaalmeedia

kontodele ja salvestatud teabele. Venemaale naasmine on kaebajale ohtlik, sest tõenäoliselt

hakataks teda poliitiliste vaadete tõttu taga kiusama. Ühtlasi rikuks see kaebaja põhiõigusi,

sest ta on viibinud Venemaalt pikalt eemal ja tal puuduvad seal sotsiaalsed sidemed. PPA

hinnang, et kaebaja ei ole võimudele piisavalt huvipakkuv, ei arvesta Venemaal toimuvate

repressioonide meelevaldsust ja juhuslikkust. Paljudel juhtudel on üsna tühiste asjade eest

aastatepikkuse vangistusega karistatud ka tavakodanikke. Tagakiusamise riski hindamisel ei

tohi eeldada, et inimene peab olema silmapaistev või varasemalt repressioone kogenud isik.

Samuti tuleb hinnata, kuidas kaebaja käituks pärast tagasipöördumist, ja arvestada võimalust,

et tema poliitilised vaated saavad Venemaa ametivõimudele teatavaks hiljem. Tagasisaatmise

keelamiseks piisab ka ebakindlast, kuid usutavast väärkohtlemise riskist. PPA ei ole vajaliku

põhjalikkusega analüüsinud asjaolu, et Ukraina keeldus kaebajat XXXX riiki lubamast, kuigi

tal on seal elamisluba ja perekondlikud sidemed.

5. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsuses on õigesti

järeldatud, et kaebaja ei ole sellise profiiliga isik, kelle suhtes on Venemaa võimudel

kõrgendatud huvi ja kelle tegevust nad jälgivad. Kaebaja seisukoht, et Venemaa võimudel on

olemas andmed tema postituste kohta, on oletuslik. Kuna kaebaja on pikka aega elanud

Ukrainas, siis on põhjendatud järeldada, et ta ei ole olnud Venemaa võimude huviorbiidis ega

satu tõenäoliselt ka tulevikus. Kuigi Venemaal võib olla karistatav igasugune riigivõimu

kritiseerimisena käsitatav tegevus, ei ole kõigi režiimivastaste vaadetega isikute jälgimine ja

karistamine Venemaa ametiasutustele ilmselgelt jõukohane. Rahvusvahelise kaitse andmise

lävend ei ole nii madal, et pagulastena tunnustada kõiki Venemaa kodanikke, kellel on

riigivõimule vastanduvad poliitilised vaated ja kelle tagakiusamist ei saa seetõttu välistada.

Sellest, et Ukraina keeldus kaebajat riiki lubamast, ei saa järeldada kaebaja tagakiusamise

ohtu Venemaal. Kuigi Venemaal koheldakse ukrainlasi või Ukraina kodanikke halvemini kui

venelasi, ei ulatu see tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja soovimatus

Venemaale minna on inimlikult mõistetav, kuid see ei saa olla aluseks, et tunnustada teda

pagulasena. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.08.2025 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

PPA otsuses esitatud põhjendustega ning pidamata vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165

lg 2). Tagakiusamise ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt.

Tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav.

Tagakiusamise ohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et

on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (vt

Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 15). Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada

sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023

otsus nr 3-22-2509, p 18).

Puudub vaidlus, et kaebaja on suure osa elust (ligi 30 aastat) elanud Ukrainas, kuid on

Venemaa kodanik. Kaebaja on Eestis viibimise ajal taotlenud Venemaa saatkonnast passi

väljastamist ja see anti talle ilma probleemideta. Venemaal viibis kaebaja viimati 20 aastat

tagasi ja tal ei ole kunagi esinenud probleeme Venemaa võimudega (sh meelsuse pinnalt).

Kaebaja kardab enda tagakiusamist eeskätt Telegrami suhtlusrakenduse kontol ja YouTube’s

tehtud Ukraina sõja ja Venemaa võimude suhtes kriitiliste postituste tõttu, millest Venemaa

võimud võivad teadlikuks saada nt piiriületusel kaebaja telefoni kontrollides. Lisaks on

kaebaja ühe korra annetanud raha Ukraina toetamiseks. Kaebaja peab tagakiusamist

4(10)

3-25-1442

võimalikuks mh põhjusel, et ta on pikka aega elanud Ukrainas ja seejärel Euroopa Liidus

(Eestis). PPA ei kahtle, et kaebaja omab Venemaa võimude ja Ukraina sõja vastaseid vaateid

ning ta võib olla teinud internetis avalikke postitusi, mis kritiseerivad Venemaa režiimi. Siiski

tuleb PPA-ga nõustuda, et ainuüksi sellest ei järeldu kaebaja tagakiusamise ohtu.

Kohtupraktika kohaselt ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane karistada kõiki

riigivõimu suhtes kriitilisi isikuid ning tagakiusamine poliitilistel põhjustel ohustab eelkõige

inimesi, kes väljendavad võimukriitilist meelsust järjepidevalt või kelle kaudu võidakse

soovida saata sõnumit teistele sarnases olukorras olevatele isikutele (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p-d 17 ja 19; 19.11.2024 otsus nr 3-23-1723,

p-d 14–15; 16.04.2024 määrus nr 3-23-1231, p 13). Tagakiusamise järeldamiseks ei ole

piisav, et tagakiusamist ei saa välistada (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 15).

Kaebaja on oma Telegrami konto kustutanud enam kui aasta tagasi ning tehtud postitused ei

ole säilinud ja nende sisu ei ole võimalik hinnata. Väidetavalt on kaebaja lisaks teinud

postitusi YouTube’s, kuid ei ole neid PPA-le ega kohtule esitanud ning kaebaja möönis

kohtuistungil, et neid ei pruugi olla võimalik enam leida. Juba pikemat aega tagasi tehtud ja

nüüdseks kustutatud postitused, mis ei ole omanud mingit äratuntavat mõju avalikkusele ega

ka pälvinud tähelepanu Venemaa võimude poolt, ei erista kaebajat tavalisest riigivõimu suhtes

kriitilisest inimesest, kes võivad väljendada oma rahulolematust tuttavatele ja sõpradele.

Kaebaja ei ole Venemaal tuntud arvamusliider, opositsionäär või teisitimõtleja. Ta ei ole

osalenud Venemaal meeleavaldustel või rahutuste korraldamisel ning ei kuulu

opositsioonilistesse

erakondadesse

ega

rühmitustesse.

Pelgalt

kriitiliste

sotsiaalmeediapostituste tõttu ei ole põhjendatud alust arvata, et kaebajat võiks ähvardada

Venemaa riigivõimu poolne tagakiusamine. PPA võttis arvesse, et kaebaja on teinud

võimukriitilisi postitusi Telegrami rakenduse kõrval ka muudel avalikel internetilehekülgedel,

kuid järeldas, et need ei muuda hinnangut kaebaja tagakiusamise ohule. Kaebaja ei ole

väitnud, et tema postitused YouTube’s oleksid põhimõtteliselt erinenud Telegrami kaudu

tehtutest. Kui kaebaja ei suuda postitusi ise leida, siis pole ka alust arvata, et need oleksid

Venemaa võimudele või üldsusele kergesti kättesaadavad (sh tehniliste vahendite abil). Pole

mingit alust arvata, et Venemaa piirivalvel või julgeolekuorganitel oleks põhjust uurida

kaebajat tavapärasest riiki saabujast põhjalikumalt või ta oleks kantud „musta nimekirja“.

Kaebajale on väljastatud uus Venemaa pass, milles puuduvad Schengeni viisad või Euroopa

Liidu piiriületustemplid. Isegi kui kaebaja peab piiriületuse käigus täitma ankeedi ja läbima

küsitluse, ei kujuta see endast veel tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 22). Pole alust arvata, et kaebaja

hakkaks oma seisukohti Venemaal väljendama senisest suuremas mahus või intensiivsemalt.

Tagakiusamishirm tulenevalt 50 euro suurusest annetusest Ukraina relvajõudude toetuseks ei

ole täiesti alusetu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 19), kuid ei

ole põhjust arvata, et annetuse tegemine oleks saanud Venemaa võimudele teatavaks, sest

annetus on tehtud kas Ukraina või Euroopa Liidu pangakontole. Varasem elamine Ukrainas

või Euroopa Liidus ei ole samuti asjaolu, mille tõttu ohustaks isikut Venemaal tagakiusamine.

Kaebajasse võidakse tema tausta tõttu suhtuda Venemaal halvemini kui teistesse Venemaa

kodanikesse, kuid üksnes see ei anna alust järeldada, et kaebaja vajab rahvusvahelist kaitset

(vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 20; 22.09.2023 otsus nr 3-23-

56, p 18). Viited Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale ei kinnita vastupidist, sest ka

nendest lahenditest tulenevalt peab välismaalane lõppastmes siiski ise suutma tõendada teda

koduriigis ähvardavat ohtu (vt EIK 20.07.2010 otsus kohtuasjas nr 23505/09, N. vs. Rootsi, p-

d 52–53; 23.03.2016 otsus kohtuasjas nr 43611/11, F.G. vs. Rootsi, p 113). Kokkuvõttes on

PPA õigesti järeldanud, et kaebaja puhul ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada

rahvusvahelise kaitse vajadust teda Venemaal ähvardava tagakiusamise tõttu. Rahvusvahelise

5(10)

3-25-1442

kaitse andmise aluseks ei saa olla üksnes kaebaja soov elada Eestis ning tema siinsed isiklikud

ja tööalased suhted.

Kaebaja ei ole eraldi väitnud, et otsus oleks õigusvastane täiendava kaitse vajaduse puudumist

või lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas osas. Kohus nõustub selles osas vastustaja

poolt esitatuga. PPA on hinnanud kaebaja terviseseisundit ja võtnud otsuse tegemisel arvesse

temal diagnoositud haigust, kuid leidis, et kaebaja terviseseisund ei takista tema Eestist

lahkumist. Kaebaja ei ole väitnud, et tema terviseseisund oleks hiljem oluliselt muutunud.

Pole tõendatud, et sellise haiguse puhul ei ole kaebajale Venemaal tagatud ravi. See, et

kaebajal ei ole võimalik minna Ukrainasse, taotleda Ukraina kodakondsust ega ka loobuda

Venemaa kodakondsusest, ei saa tõendada tema tagakiusukartuse põhjendatust. Kaebaja

soovimatus lahkuda riiki, millega tal puudub sisuline side ja kus tal ei ela lähedasi, on

mõistetav, kuid ei saa tingida vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja suhtes ei ole

kohaldatud sissesõidukeeldu ja tema Eestisse naasmine ei ole seega takistatud, kui esineb või

tekib õiguslik alus riiki sisenemiseks ja siin viibimiseks.

7. Tallinna Halduskohus kohaldas 25.08.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas

PPA 20.04.2025 otsuse nr 12410220019-1 resolutsiooni p 2 (lahkumisettekirjutuse) täitmise

kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Q.U palub 12.09.2025 apellatsioonkaebuses (täiendatud 13.10.2025) tühistada

halduskohtu 18.08.2025 otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja on mitmel

korral ja erinevates kontekstides väljendanud oma selgelt kriitilist suhtumist Venemaa

riigivõimu tegevusse ning eriti sõjalisse agressiooni Ukrainas (sh on korduvalt ja otsekoheselt

nimetanud Venemaa režiimi kuritegelikuks ja president V. Putinit kurjategijaks), kuid kohus

ei ole seda arvesse võtnud. Halduskohus eeldas, et kaebaja peab täielikult tõendama

tagakiusamise ohtu, kuid rahvusvahelise kaitse menetluses kehtib tõendamisstandard

„põhjendatud alus karta“ ning kahtlused tuleb lahendada taotleja kasuks. Kohus ei järginud

nõuet, et ebamäärasuse korral tuleb lähtuda kaebaja seisukohast. Kohus leidis, et kuivõrd

postitused on kustutatud, siis ei ole need tõendatavad. Samas ei välistanud kohus, et Venemaa

ametivõimudel on olemas tehnilised vahendid andmete taastamiseks. Hinnang, et tehniline

võimekus on küll olemas, aga pole alust arvata, et seda kaebaja puhul rakendatakse, ei ole

faktipõhine, vaid hüpoteetiline. Halduskohus on lisaks alahinnanud meelevaldsete

süüdimõistmiste ja hirmutamispoliitika ulatust Venemaal. Rahvusvahelised raportid (nr

Human Rights Watch, Amnesty) kinnitavad, et isegi väikesed ja varasemad avaldused võivad

tuua kaasa repressioonid, kui võimud otsustavad kasutada isikut näidisjuhtumina. Kohus ei

ole piisavalt hinnanud kaebaja individuaalset riski sattuda sedalaadi „näidiskaristuse“ ohvriks.

Halduskohus möönis, et annetuste eest on isikuid Venemaal süüdi mõistetud, kuid oletas, et

kaebaja annetus ei ole saanud Venemaa võimudele teatavaks. Rahvusvahelise kaitse

andmiseks piisab, kui risk võib realiseeruda, ning seega ei ole vaja tõendada, et võimud on

annetusest juba teadlikud. Kaebaja esitab tõendid, mis kinnitavad ametliku platvormi

United24 kaudu tehtud annetusi. Need dokumendid väljendavad kaebaja positsiooni (s.o

vaateid ja väärtusi) Venemaa kodanikuna, kes taunib sõjalist agressiooni Ukraina vastu ja

toetab Ukraina rahvast. Kohus on lisaks väitnud, et pelgalt inimese seotus Ukrainaga ei too

Venemaal kaasa tagakiusamist, kuid rahvusvaheliste allikate kohaselt Venemaa võimud

kohtlevad Ukrainaga seotud isikuid sageli suurema kahtlusega. Kohus ei hinnanud piisavalt,

kas see võiks kaebaja puhul suurendada üldist riskiprofiili, eriti koos tema poliitiliste

avalduste ja annetustega ning arvestades, et küsitletakse kõiki piiriületajaid ja kontrollitakse

6(10)

3-25-1442

nende telefone. Kaebaja haigusega seonduvalt on kohus üksnes deklaratiivselt väitnud, et ravi

on Venemaal kättesaadav, kuid EIK praktika kohaselt tuleb sellekohaseid asjaolusid

analüüsida sisuliselt. Kuna kaebaja ei ole Venemaal elanud, siis on tõenäoline, et kohe talle

ravi ei võimaldata. Kokkuvõttes ei ole halduskohus hinnanud riski kumulatiivselt, vaid hindas

iga asjaolu (kriitilised postitused, annetused, pikaajaline viibimine Ukrainas ja Euroopa

Liidus) eraldi. Samuti on halduskohus vaid korranud varasemat praktikat, jättes tegemata

ajakohase riskihinnangu (HKMS § 158 lg 31) ning ei võtnud arvesse, et olukord Venemaal on

viimasel aastal oluliselt halvenenud (sõjaaja tsensuur, repressioonide laienemine).

9. PPA palub 15.10.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning ei korda neid kõiki.

See, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei tähenda, et kohus oleks teinud

ebaõige lahendi. Kaebaja poolt Venemaa riigivõimu suhtes kriitilise meelsuse väljendamist on

kohus käsitlenud otsuse p-des 14–21. Kohus ei ole nõudnud seda, et kaebaja peaks täielikult

tõendama tagakiusamise ohtu, vaid viitas, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid enda tehtud

postituste kohta. Kaebaja profiili ja temaga seotud asjaolusid arvestades oleks tema

tagakiusamine Venemaal ebatõenäoline. Ainuüksi Venemaa ametiasutuste tehniline võimekus

taastada mh pikemat aega tagasi kustutatud sõnumeid, ei tähenda, et seda kasutatakse

valimatult ja süstemaatiliselt kõigi piiriületajate seadmete kontrollimiseks. Kohus ei ole

seadnud kahtluse alla kaebaja annetuse tegemist, vaid järeldas õigesti, et pole alust arvata, et

Venemaa võimud oleksid sellest teadlikud. Kaebaja tõendid kinnitavad, et ülekanded on

tehtud Eesti pangakontolt Ukraina pangakontole. Kaebaja argumendid taanduvad üksnes

oletustele. Annetuste tegemine ei ole rahvusvahelise kaitse andmise automaatseks aluseks.

Rahvusvahelise kaitse andmiseks peab tagakiusamiseks esinema arvestatav võimalus, mitte ei

piisa pelgalt oletusest, et risk võib realiseeruda. Kaebaja terviseseisund (neerukivi) ei ole

sellist laadi, mis välistaks tema Venemaale väljasaatmise (vt Tallinna Ringkonnakohtu

30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p 16). Individuaalset tagakiusamise ohtu ei saa tuletada üksnes

päritoluriigis esinevate inimõiguste rikkumise näidetest, mida võib igapäevaselt lisanduda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Q.U apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning

ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

Asjaolu, et otsuses on viidatud varasemale asjakohasele kohtupraktikale, ei tähenda, et kohus

oleks vaadanud kaebuse läbi üksnes formaalselt. Halduskohus ei ole piirdunud pelgalt

viidetega varasematele lahenditele, vaid hindas muu hulgas konkreetselt kaebajaga seotud

asjaolusid.

11. VRKS § 4 lg-st 1 ja direktiivi 2011/95/EL1 art 2 punktist d tulenevalt eeldab pagulasena

tunnustamine, et välismaalasel on põhjendatud alus karta päritoluriigis tagakiusamist.

Sedalaadi tulevikuriski realiseerumise võimalusi hinnates rakendatakse üldjuhul „mõistliku

tõenäosuse“ standardit, mis tähendab, et tagakiusamine ei pea olema kindel, väljaspool

mõistlikku kahtlust või väga tõenäoline, kuid vajaliku tõenäosuse määr on siiski kõrgem kui

lihtsalt juhuse või võimalikkuse puhul. See tähendab, et rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamiseks ei pea tagakiusamise ohvriks sattumise võimalus olema täiesti välistatud

(nt lähemalt Euroopa Liidu varjupaigaameti (EUAA) 2024. a juhend „Practical Guide on

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate

riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks,

ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja

antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).

7(10)

3-25-1442

Evidence and Risk Assessment“, p 3.3.1, lk 109–111). Vaidlust ei ole selles, et Venemaal

võidakse riigivõimust erineva poliitilise meelsuse ja „sõjalise erioperatsiooni“ vastaste

vaadete väljendamise eest ning samuti Ukraina materiaalse toetamise eest isikuid

kriminaalkorras süüdi mõista ja neid karistada pikaajalise vangistusega, mis oleks käsitatav

tagakiusamisena VRKS § 19 lg 1 p 1 ja lg 2 p 3 tähenduses. Samuti tuleb nõustuda, et

poliitiliste repressioonide ohvriks langemine Venemaal on paljudel juhtudel ettearvamatu ja

meelevaldne ning sisuliselt võib see tabada igaüht, mitte pelgalt tuntud opositsionääre või

arvamusliidreid. N-ö tavainimeste süüdimõistmise puhul on olnud eeskätt tegu

näidisprotsessidega, millega võimud on soovinud näiteks tõsta elanikkonna teadlikkust või

saata hoiatava sõnumi mõnele inimgrupile.

12. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et kaebaja tagakiusamist tema

Venemaa ametivõimude tegevuse ja Ukraina-vastase sõjalise agressiooni suhtes kriitiliste

avalduste tõttu ei saa pidada mõistlikult tõenäoliseks, kuivõrd selliste avalduste tegemisest ei

leidu mingeid tõendeid, mis võiksid Venemaa võimudele anda alust teha järeldusi kaebaja

poliitilise meelsuse kohta. Puudub vaidlus, et väidetavad postitused Telegramis olid tehtud

rohkem kui aasta enne 22.10.2024 taotluse esitamist ja kaebaja oli taotluse esitamise ajaks

enda Telegrami konto juba kustutanud. Samuti on kaebaja väidetavalt avaldanud meelsust

YouTube’s, kuid neid videoid ei ole tagantjärele suutnud enam leida kaebaja ise ega ka mitte

PPA. Kuigi ei ole kahtlust selles, et kaebajal on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised

hoiakud ning V. Putini režiimi ja Venemaa sõjategevust Ukrainas hukka mõistvate postituste

tegemist võib pidada iseenesest usutavaks, ei ole siiski põhjendatud alust järeldada, et kaebaja

satuks Venemaale naastes tagakiusamise ohtu. Isegi kui Venemaa ametivõimudel on olemas

tehniline võimekus taastada ka ammu kustutatud Telegrami postitusi (sh kustutatud kontodelt

tehtud postitusi), mida ei saa välistada, arvestades, et meedias on korduvalt tõstatatud kahtlusi

Telegrami asutaja Pavel Durovi võimalikest seostest Venemaa võimudega,2 eeldaks see

ajendit selliseid andmeid uurida. Kindlasti ei ole tõenäoline, et selline võimekus saaks olla

olemas igal piirivalveametnikul, olenemata sellest, et Venemaa piirivalveteenistus kuulub

FSB koosseisu, sest vastasel korral oleks selle kohta sõltumatutest meediakanalitest leida

rohkem kui pelgalt kahtlusi.3 Kuna kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust

arvata, et tema võimukriitilised vaated, mida ta on viimastel aastatel avaldanud vaid

eraviisiliselt, oleksid saanud või võiksid olla saanud Venemaa ametivõimudele teatavaks, siis

ei ole usutav, et piiriületuse käigus võidakse asuda tema tegevust põhjalikumalt uurima, sh

otsima aastate taguseid postitusi sotsiaalmeedias. Kaebaja kartus, et teda võidakse Venemaal

kriminaalkorras karistada n-ö hoiatava näitena, ei ole millegagi põhjendatud. Kuigi Venemaa

kasutab justiitssüsteemi ulatuslikult poliitilise represseerimise vahendina4, pole siiski

andmeid, et see toimuks täiesti suvaliselt. Venemaal toimuv ulatuslik jälgimine ei ole

asjassepuutuv, sest kaebaja ei ole kodakondsusjärgses riigis viibinud juba üle 20 aasta.

13. Kuigi kaebaja ei esitanud esimese astme kohtumenetluses tõendeid Ukraina

relvajõudude toetuseks tehtud annetuse kohta, ei kahelnud halduskohus iseenesest kaebaja

väite õigsuses (vt halduskohtu otsuse p-d 9.1 ja 23), kuid leidis, et sellest ei saa tuletada

tagakiusamise kartust, sest pole alust arvata, et annetuse tegemine oleks saanud Venemaa

ametivõimudele teatavaks. Kaebaja on apellatsioonimenetluses 13.10.2025 esitanud tõendid,

millest nähtuvalt on ta teinud Ukraina presidendi asutatud ametlikul rahakogumisplatvormil

2 Sellesisulisi kahtlusi ei ole siiski kinnitatud ning need ei pruugi olla põhjendatud, arvestades, et Venemaa

võimud on pidanud vajalikuks teiste sõnumirakenduste kõrval osaliselt piirata mh Telegrami kättesaadavust ja

survestavad inimesi kasutama riiklikult kontrollitavat sõnumirakendust Max. – Nt „How are wo supposed to

communicate?“ – Meduza, 22.12.2025.

3 Nt A. Borodikhin, D. Frenkel „End

- to - end suspicion. An iStories

- OCCRP investigation raises serious doubts

about Telegram’s Russia ties, but evidence remains elusive“ – Mediazona, 11.06.2025.

4 Vt EUAA 2025. a detsembri raport „The Russian Federation: Country Focus“, p 2.1, lk 21–22.

8(10)

3-25-1442

United24 kahel korral 50 euro suurused annetused: 08.07.2025 (dtl 207–208) ja 11.10.2025

(dtl 206). Ringkonnakohus võttis kaebaja esitatud uued tõendid 15.12.2025 istungil haldusasja

toimiku juurde. Need täiendavad tõendid ei anna siiski alust kaebust rahuldada. Määravat

tähtsust ei oma, kas annetusi on tehtud üks või kaks korda. Oluline on see, et mõlemal juhul

on annetused tehtud Eesti krediidiasutuse väljastatud maksekaardiga ning raha saajaks on

Ukraina pank. Seega ei ole põhjust arvata, et annetuste tegemine võiks olla või saada

Venemaa ametivõimudele teada. Iseenesest kinnitab päritoluriigi teave, et Ukraina

relvajõudude rahalise toetamise eest võidakse isikuid Venemaal karistada kriminaalkorras

riigireetmise (vt Venemaa kriminaalkoodeksi5 § 275) süüdistuses ja seejuures ei ole oluline

annetuse rahaline väärtus.6 Sellele vaatamata nõuaks kaebaja annetuste tegemise

väljaselgitamine Venemaa ametivõimudel tõsise uurimishuvi olemasolu (nt kaebajalt

kontoväljavõtete nõudmiseks), mida ei ole kaebaja profiili arvestades põhjust eeldada. Kuna

kaebaja ei ole rohkem kui 20 aastat Venemaal elanud, siis ei saa välisriigi pangakonto

omamine olla Venemaa ametivõimude jaoks kahtlust äratav. Lisaks tuleb märkida, et kuigi

kahtlust ei ole kaebaja Ukraina-meelsuses, on kohtumenetluse ajal annetuste tegemine olnud

ilmselt kantud eeskätt kohtuasja „tugevdamise“ eesmärgist, võttes arvesse, et Venemaa tungis

Ukrainasse juba 24.02.2022, kuid annetused on tehtud 08.07.2025 ja 12.10.2025 (s.o vastavalt

esimese ja teise kohtuastme menetluse käigus).

14. Kaebajat kui Venemaalt pikka aega eemal viibinud isikut võidakse piiriületusel allutada

põhjalikumale kontrollile ja küsitlemisele, kuid tegemist ei ole sellise raskusega tagajärjega,

mis kvalifitseeruks tagakiusamiseks VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Puudub mõistlik

põhjus arvata, et kaebaja võiks oma senisest tegevusest tulenevalt olla nn mustas nimekirjas

või muul viisil Venemaa ametivõimude huviorbiidis. PPA 20.04.2025 otsuses on lisaks

asjakohaselt välja toodud, et kaebajal on olemas kehtiv Venemaa välispass, mis väljastati

XX.XX.XXXX (kehtib kuni XX.XX.XXXX) ning milles puuduvad Schengeni viisad või

piiriületustemplid, mis võiksid äratada tavalisest suuremat huvi. Isegi kui kaebaja peaks

piiriületuse käigus vastama küsimustele mh suhtumisest Venemaa riigivõimu, „sõjalisse

erioperatsiooni“ ja Ukrainasse, ei järeldu sellest, et teda ähvardaks tingimata Venemaal

tagakiusamine. Päritoluriigi info kohaselt on poliitilise sisuga küsimustele vastamisest

võimalik viisakalt keelduda ning kaebajal ei ole seetõttu tarvis valetada ega oma meelsust

maha salata. Poliitilise meelsuse avalik väljendamine ei ole olnud kaebajale omane, mistõttu

ei eelda vastamata jätmine, et kaebaja peaks muutma oma tavapärast käitumist. Piiriületuse

käigus tehtavad kontrollid on olemuselt rutiinsed ning juhul, kui midagi muud

kahtlustäratavat ei ilmne, lastakse inimesel minna ja talle ei kaasne mingeid negatiivseid

tagajärgi. Asjaolu, et Venemaal võidakse Ukraina päritoluga või Ukrainas pikka aega elanud

kodanikesse suhtuda halvemini kui vene rahvusest kodanikesse, ei ole iseenesest alus anda

rahvusvahelist kaitset.

15. Kaebajale ei olnud alust anda ka täiendavat kaitset, sest kuigi ta on põgenenud

Ukrainast sõja eest ja tal ei ole võimalik naasta Ukrainasse, on kaebajal Venemaa kodanikuna

võimalik elada seaduslikult Venemaal, kus teda ei ähvarda tõsine oht VRKS § 4 lg 3

tähenduses. Samuti ei toimu Venemaa territooriumil sellist relvakonflikti, mis võiks tingida

kodakondsusjärgses riigis kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.

16. Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmise ega talle lahkumisettekirjutuse tegemata

jätmise aluseks ei saanud olla ka tema terviseprobleemid. Ringkonnakohus võttis 15.12.2025

istungil haldusasja juurde täiendavad tõendid, mis kajastavad kaebaja terviseseisundit (dtl

5 13.06.1996 föderaalseadus nr 63-ФЗ – https://www.consultant.ru/document/cons_doc_LAW_10699/

6 Konkreetseid juhtumeid on kajastatud näiteks OVD-Info andmebaasis: https://repression.info/en/articles/275.

Vt lisaks EUAA 2025. a detsembri raport „The Russian Federation: Country Focus“, p 2.5, lk 34–36.

9(10)

3-25-1442

192–197). Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on 02.01.2025 tuvastatud neerukivi.

Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja, et kuigi ta pandi neerukivi purustamise järjekorda,

ei ole seda protseduuri talle tehtud, kuna tal puudus ravikindlustus ja tal polnud võimalik selle

eest ise tasuda. Samas märkis kaebaja, et on muutnud toimumisharjumusi ning neerukivi ei

tekita talle igapäevaseid vaevusi. Tegemist ei ole sedalaadi terviseprobleemiga, mille puhul

saaks olla mõistlikku kahtlust selles, et kohane ravi on vajaduse korral kättesaadav ka

Venemaal. Vähemasti esmaabi on kaebajale tagatud sõltumata sellest, et ta ei ole pikka aega

Venemaal elanud. Kaebajal on diagnoositud ka põlveliigese artroos, kuid puuduvad andmed,

et see takistaks jätkuvalt tema liikumist. Esitatud 28.05.2025 epikriisist nähtuvalt on kaebajale

määratud valuvaigistit ning soovitatud ortoosi ja rahulikku režiimi kaks nädalat.

17. Kokkuvõtlikult on täiesti mõistetav, et kaebaja ei soovi lahkuda Eestist, kus elavad kõik

tema lähisugulased, ega soovi naasta Venemaale, kus ta ei ole aastakümneid elanud, kuid

need asjaolud ei saa olla rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Samuti ei tingi

rahvusvahelise kaitse andmist asjaolu, et kaebajal kui Venemaa kodanikul ei ole olnud

võimalik naasta Ukrainasse. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks saaks olla üksnes see, kui

kaebajal oleks põhjendatud alus karta Venemaale naasmisel tagakiusamist, kuid kaebajaga

seotud asjaolude pinnalt ei ole selline tagajärg tõenäoline. Kuivõrd kaebaja ei ole nimetanud

ühtegi teist riiki, kuhu ta võiks lahkuda, siis on PPA määranud sihtriigiks õigesti Venemaa kui

kaebaja kodakondsusjärgse riigi (vt VSS § 17 lg 1 p 1). Sissesõidukeeld on jäetud VSS § 74 lg

4 alusel kohaldamata, mistõttu ei ole kaebajal pärast lahkumiskohustuse täitmist takistust

taotleda muud õiguslikku alust Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks (vrd VSS § 27 lg-d

1–3).

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Q.U apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 18.08.2025 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole

esitanud andmeid muude ringkonnakohtu menetluses kantud kulude kohta. Kuna kaebaja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna PPA ei ole esitanud andmeid

apellatsiooniastmes kantud kulude kohta, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

ringkonnakohtus HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

20. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), siis tuleb

kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

ning jätta avaldamata otsuses halli taustavärviga tähistatud osad (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)