3-23-1979/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1979

Haldusasi

S.U kaebus Maksu- ja Tolliameti 22. juuni 2023. a

korralduse nr 12.2-3/061599-1 alusel sisse nõutud

sunniraha tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – S.U ,

esindaja v.adv Rainer Kuulme

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet,

esindaja Tiia Pukk

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada S.U-l muuta haldusasjas nr 3-23-1979 esitatud kaebust selliselt, et jätta

välja nõuded Maksu- ja Tolliameti 11. augusti 2023. a korralduse nr 12.2-

3/061599-2 ja 23. augusti 2023. a korralduse nr 12.2-3/061599-3 tühistamiseks ning

asendada Maksu- ja Tolliameti 22. juuni 2023. a korralduse nr 12.2-3/061599-1

alusel sunniraha rakendamise keelamise nõue uue nõudega kohustada Maksu- ja

Tolliametit tagastama Maksu- ja Tolliameti 22. juuni 2023. a korralduse nr 12.2-

3/061599-1 alusel sisse nõutud sunniraha.

2. Rahuldada S.U apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-

1979 ja teha uus otsus, millega rahuldada S.U kaebus.

4. Kohustada Maksu- ja Tolliametit tagastama Maksu- ja Tolliameti 22. juuni 2023. a

korralduse nr 12.2-3/061599-1 alusel S.U-lt sisse nõutud sunniraha 1320 (üks tuhat

kolmsada kakskümmend) eurot.

5. Mõista Maksu- ja Tolliametilt S.U poolt esimese ja teise astme kohtus tasutud

riigilõivu hüvitamiseks välja 79,20 eurot (seitsekümmend üheksa eurot 20 senti).

6. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jätta nende endi kanda.

7. Otsuse avaldamisel asendada S.U, C OÜ ja X OÜ nimed tähemärgiga.

3-23-1979

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. veebruaril 2026

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061599-1 alusel

S.U tulu deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust maksustamisperioodil 01.01.2022–

31.12.2022. Korralduse kohaselt deklareeris S.U 01.03.2023 esitatud 2022. a residendist

füüsilise isiku tuludeklaratsioonis tulu saamist üksnes C OÜ-st. Maksuhalduri andmetel töötas

S.U 2022. a-l viis kuud lisaks võlaõigusliku lepingu alusel X OÜ-s, kuid sellelt äriühingult

saadud tulu tema tuludeklaratsioonis ei kajastu. Korraldusega kohustati S.U-d esitama

maksuhaldurile hiljemalt 24.07.2023 dokumente 2022. a kohta (sh kõigi panga- ja

maksekontode filtreerimata väljavõtted, sularahas tasu saamist tõendavad dokumendid, kõik

lepingud X OÜ-ga) ning ilmuma 27.07.2023 maksuhalduri ametiruumidesse suulise teabe

andmiseks. Korralduses on märgitud, et vahetu kohtumine on efektiivsem viis teabe

kogumiseks kui kirjalik suhtlus. Suulise vestlusega on kergem vältida vääritimõistmist,

lahendada vastuolud ning saada küsimustele ammendavad vastused. Ühtlasi selgitati, et

vajaduse korral on võimalik taotleda korralduse täitmiseks antud tähtaja pikendamist

(maksukorralduse seaduse (MKS) § 50). Korraldus sisaldas hoiatust, et pandud kohustuse

tähtajaks täitmata jätmisel rakendab maksuhaldur sunniraha, mille suurus on dokumentide

esitamata jätmisel esimesel korral 320 eurot ning suulise teabe andmata jätmisel esimesel

korral 320 eurot (MKS § 67 lg 1). Sunniraha võib rakendada korduvalt (MKS § 135 lg 1).

Korralduse õiguslikeks alusteks olid MKS § 46, § 551 lg 1 ja lg 2 p-d 1 ja 2, § 552 lg-d 1 ja 2,

§ 553 lg 1 p-d 2 ja 4, § 60 lg 1 ning § 62 lg 1 ja lg 3 p-d 3 ja 4.

2. S.U edastas 26.07.2023 e-kirjaga maksuhaldurile nõutud dokumendid ja andis ühtlasi

teada, et tal ei ole võimalik 27.07.2023 kohtumisele ilmuda, sest ta ei viibi Eestis ning palus

võimalikud täiendavad küsimused saata kirjalikult. MTA pakkus 08.08.2023 e-kirjaga

kokkusaamiseks välja uued ajad vahemikus 09.–14.08.2023, kuid S.U vastas samal päeval, et

tal ei ole võimalik kohale tulla ning palus esitada küsimused e-postiga. MTA tuletas

09.08.2023 e-kirjas meelde, et MTA 22.06.2023 korraldusega pandud kohustus suulise teabe

andmiseks on jätkuvalt täitmata ning kui S.U korraldust ei täida, võib maksuhaldur rakendada

sunniraha. MTA palus anda 09.08.2023 teada, millal isik saab tulla oma kohustust täitma. S.U

2(10)

3-23-1979

vastas 09.08.2023, et kahjuks on hetkel väga kiire ja pakutud ajad ei sobi ning palus saata

küsimused kirjalikult.

3. MTA kohustas 11.08.2023 korraldusega nr 12.2-3/061599-2 S.U-d tasuma 10 päeva

jooksul sunniraha 320 eurot, sest ta on jätnud MTA 22.06.2023 korralduse selles märgitud

tähtajaks 27.07.2023 osaliselt täitmata. Dokumentide esitamise nõude osas loeb MTA

korralduse 26.07.2023 täidetuks, kuid suulise teabe andmise nõude osas on korraldus jäetud

mõjuva põhjuseta täitmata. S.U täpsustas 26.07.2023 telefonivestluses, et saabub riiki tagasi

06.08.2023 ja saaks kohtuda pärast seda, kuid hiljem ei ole talle ükski välja pakutud aeg

sobinud ja ta ei ole ka ise teatanud ühtegi sobivat aega. Sunniraha 320 eurot rakendamise eest

on isikut MTA 22.06.2023 korralduses hoiatatud. MTA märkis, et sunniraha tasumine ei

vabasta kohustuse täitmisest ning arvestades soovitud teabe iseloomu ja seda, et

maksuhalduril võivad selgitustest tekkida lisaküsimused, on kõige efektiivsem teabe andmise

vorm suuline vestlus. MTA määras S.U-le kohustuse täitmiseks uue tähtaja ja kohustas teda

ilmuma MTA 22.06.2023 korralduses nõutud suulise teabe andmiseks maksuhalduri

ametiruumidesse 22.08.2023. Ühtlasi hoiatati, et korralduse teistkordsel täitmata jätmisel

rakendatakse sunniraha 1000 eurot. Korralduse õiguslikeks alusteks olid MKS § 46 ja § 67 lg

2.

4. S.U teatas 17.08.2023 e-kirjaga, et ta on 22.08.2023 kahjuks töökohustustega hõivatud

ja tal ei ole võimalik maksuaudiitoriga kohtumisele tulla. MTA 18.08.2023 e-kirjaga

edastatud meeldetuletusele, et kohale ilmumata jätmiseks peaks esinema mõjuv põhjus, vastas

S.U 18.08.2023 veelkord, et viibib sellel päeval tööl.

5. MTA kohustas 23.08.2023 korraldusega nr 12.2-3/061599-3 S.U-d tasuma 10 päeva

jooksul sunniraha 1000 eurot, sest ta on jätnud MTA 22.06.2023 korralduse selles märgitud

tähtajaks 27.07.2023 osaliselt täitmata. S.U ei ilmunud 22.08.2023 suulise teabe andmiseks

maksuhalduri juurde ning ei ole pidanud ühtegi pakutud aegadest sobivaks ja ei ole ka

märkinud, millised ajad temale sobiksid. Sunniraha 1000 eurot rakendamise eest on isikut

MTA 11.08.2023 korralduses hoiatatud. MTA märkis, et sunniraha tasumine ei vabasta

kohustuse täitmisest ning arvestades soovitud teabe iseloomu ja seda, et maksuhalduril võivad

selgitustest tekkida lisaküsimused, on kõige efektiivsem teabe andmise vorm suuline vestlus.

MTA määras S.U-le kohustuse täitmiseks uue tähtaja ja kohustas teda ilmuma MTA

22.06.2023 korralduses nõutud teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse 05.09.2023.

Ühtlasi hoiatati, et korralduse teistkordsel täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha 1320

eurot. Korralduse õiguslikeks alusteks olid MKS § 46 ja § 67 lg 2.

6. S.U ilmus 31.08.2023 maksuhalduri ametiruumidesse ning andis temalt MTA

22.06.2023 korraldusega nõutud suulised seletused.

7. S.U esitas Tallinna Halduskohtule 08.09.2023 kaebuse MTA 11.08.2023 korralduse nr

12.2-3/061599-2 ja 23.08.2023 korralduse nr 12.2-3/061599-3 tühistamiseks ning MTA

22.06.2023 korralduse nr 12.2-3/061599-1 alusel sunniraha rakendamise keelamiseks.

Sunniraha on rakendatud alusetult, asjakohaseid kaalutlusi esitamata ja ebaproportsionaalselt.

Kuna MTA 22.06.2023 korraldusega oli kaebajale pandud kohustus ilmuda MTA-sse kindlal

ajal (s.o 27.07.2023), mis oli juba möödunud, siis ei saanud MTA sunniraha rakendada. Kuigi

MTA pakkus hiljem kaebajale välja uued ajad maksuhalduri juurde ilmumiseks, ei saa

nendega seoses sunniraha rakendada, sest uute aegade kohta ei ole antud MKS § 46 nõuetele

vastavat kohustuslikku kirjalikku korraldust. Maksumenetluses on oluline saada vajalik

informatsioon, kuid määrav ei ole selle andmise vorm. MTA 22.06.2023 korraldus ei sisalda

põhjendusi ega kaalutlusi, miks nõutakse kaebajalt nimelt suulise teabe esitamist ja miks ei

3(10)

3-23-1979

ole võimalik teavet küsida kirjalikult. MTA ei ole selgitanud, millist lisateavet kaebajalt

soovitakse ja mille põhjal on järeldatud, et kirjaliku päringu korral võiks tekkida mingisugune

vääritimõistmine, vastuolu või probleem. Samuti puudub põhjendus, miks oleks vahetu

kohtumine kirjalikust suhtlusest efektiivsem viis teabe kogumiseks. MTA 31.08.2023 suuliste

seletuste protokollist nähtuvalt esitati kaebajale väga palju erinevaid küsimusi, millele

kaebajal ei olnud võimalik sisuliselt vastata, sest ta ei mäletanud asjaolusid täpsemalt.

Kirjalike küsimuste puhul olnuks kaebajal seevastu võimalik asjaolusid meenutada ning

vastata menetlejale ammendavalt ja eksimusteta. MTA keeldumine kirjalikest selgitustest on

vastuolus MKS § 10 lg-ga 3, sest seletuste suuliselt andmine on keerukam, aeganõudvam ja

ebaefektiivsem ning sellega kaasnevad kaebajale üleliigsed ebamugavused ja kulutused (sh

transpordikulu, võimalik sissetuleku kaotus töökohalt lahkumise tõttu, võimalik konflikt

tööandjaga töökohalt lahkumise soovi tõttu jne). Sunniraha rakendamisel ei ole teostatud

kaalutlusõigust. Sunniraha rakendamine on ebaproportsionaalne olukorras, kus ei ole vaidlust,

et eesmärk olnuks saavutatav ka kirjaliku teabe esitamisega. Ka saaks sunniraha rakendada

üksnes MTA 22.06.2023 korralduse täitmisele kallutamiseks, kuid korralduses märgitud

kuupäev (27.07.2023) oli juba möödunud, mistõttu rakendati sunniraha karistusena.

Sunniraha määramisel ei ole arvestatud kaebaja majandusliku seisundiga. Kaebaja

ülalpidamisel on kolm alaealist last ja abikaasa, lisaks on tal igakuiseid laenukohustusi ca 500

eurot. Seega ei võimaldaks sunniraha tasumine kaebaja perekonna mõistlikku toimetulekut.

8. MTA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole MTA 22.06.2023

korraldust vaidlustanud, siis ei saa selle alusel sunniraha rakendamist keelata. Maksuhaldur on

lugenud korralduse 31.08.2023 täidetuks. Korraldus oli sunniraha rakendamise ajal kehtiv

ning suuliste ütluste andmise osas täitmata. Maksuhaldur on olnud paindlik ja korralduse

täitmiseks uue tähtaja andmisel ei pidanud kaebajale väljastama uut korraldust. Maksuhalduri

korraldustes sunniraha rakendamiseks ei tulnud esitada põhjendusi ja kaalutlusi, miks

nõutakse teabe suulist esitamist ja miks ei ole võimalik küsida teavet kirjalikult. See oli

otsustatud juba 22.06.2023 korraldusega, mida kaebaja ei vaidlustanud. Väide sunniraha

rakendamisest karistusena ei ole põhjendatud. Sunniraha rakendamine saabki toimuda alles

pärast seda, kui korraldus on jäetud tähtajaks täitmata. Sunniraha korraldused on ka

proportsionaalsed. Maksuhaldur on arvestanud MKS § 67 lg-s 3 sätestatud piirmäärasid ning

kaebajal olnuks koostööga võimalik sunniraha tasumist vältida. Enne sunniraha määramist ei

tulnud küsida kaebajalt teavet tema sissetulekute kohta. Kuna maksumenetluses selgus

kaebaja täiendav tulu, ei oleks saadud teave olnud tõene.

9. Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Haldusorgani

toiminguid sunniraha rakendamisel on võimalik halduskohtus vaidlustada (asendustäitmise ja

sunniraha seaduse (ATSS) § 16 lg 1), kuid sellise vaidluse raames kontrollib kohus seda, kas

sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid

proportsionaalsed ning ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (nt Riigikohtu 22.04.2015

otsus nr 3-3-1-72-14, p-s 15–16). Puudub vaidlus, et kaebaja suhtes rakendati sunniraha MTA

22.06.2023 korralduse alusel, millega mh kohustati kaebajat ilmuma suulise teabe andmiseks

maksuhalduri ametiruumidesse 27.07.2023 ja hoiatati 320 euro suuruse sunniraha

rakendamise eest. Kaebaja ei ole MTA 22.06.2023 korraldust vaidlustanud ja täitis selle

26.07.2023 üksnes dokumentide esitamise nõude osas. Seega oli täidetud sunniraha

rakendamise esmane eeldus ehk ettekirjutus oli kehtiv. Maksuhaldur ei pidanud uue tähtaja

määramiseks vormistama ka uut korraldust. MKS § 46 ja § 60 lg 2 kohaseks korralduseks,

millega kohustati kaebajat ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse, oli MTA 22.06.2023

korraldus.

4(10)

3-23-1979

Täidetud on ka eeldus, et ettekirjutuse adressaat on jätnud selle hoiatuses märgitud

tähtpäevaks täitmata. Kaebaja ei ilmunud 27.07.2023 maksuhalduri ametiruumidesse suulist

teavet andma ning talle ei sobinud ka ükski MTA poolt korduvalt välja pakutud uutest

võimalikest aegadest. Kaebaja täitis MTA 22.06.2023 korralduse suulise teabe andmise

kohustuse osas 31.08.2023. Seega ei saa olla vaidlust, et MTA 11.08.2023 ja 23.08.2023

korralduste koostamise seisuga oli MTA 22.06.2023 korraldus suulise teabe andmise osas

täitmata. Kaebaja on põhjendanud oma mitteilmumist esmalt välisriigis viibimisega ja hiljem

töökohustustega. Maksuhaldur on olnud valmis tähtaegu pikendama ja pakkunud välja

erinevaid kuupäevi. Välisriiki reisimine eeldab pikemaajalist planeerimist ja isiku teadmist

eemalviibimise kuupäevadest. Tööaja planeerimine (sh graafiku kujundamisel arvamuse

avaldamine või töökohalt lahkumiseks loa saamine) on samuti kaebaja enda mõjusfääris.

Kaebaja ei ole põhjendanud ega ka tõendanud, et tal ei olnud tööajal võimalik suulist teavet

anda ega pakkunud omalt poolt välja sobivat aega. Maksuhalduri juurde ilmumine ei saanud

sellises olukorras olla kaebajale ebamõistlikult koormav. Esitatud kirjavahetusest nähtuvalt

soovis kaebaja kalduda kõrvale suulise teabe andmise kohustusest. Kuna kaebaja ei taotlenud

tähtaja pikendamist ega pakkunud välja sobivaid aegu, siis ei pidanud maksuhaldur ka

omaalgatuslikult MTA 22.06.2023 korralduses määratud tähtaega pikendama. Seega ei

saanud tekkida ebaselget olukorda MTA 22.06.2023 korraldusega määratud kohustuse

täitmise tähtajast ja selle ületamise tagajärgedest. MTA 22.06.2023 korraldusega suulise teabe

andmiseks määratud tähtaja möödumine ei tähenda suulise teabe andmise kohustuse

lõppemist ja kaebaja pidi seda mõistma.

Vaidlust ei saa olla, et enne iga sunniraha rakendamist on kaebajat hoiatatud kohustuse

täitmata jätmise tagajärgede eest (sh kindlas summas määratud sunniraha rakendamise eest).

Sunniraha ei ole rakendatud karistusena. Kaebajat kohustati andma suulist teavet

maksuhalduri ruumides MTA 22.06.2023 korraldusega 27.07.2023, seejärel MTA 11.08.2023

korraldusega 22.08.2023 ja MTA 23.08.2023 korraldusega 05.09.2023. Kaebaja andis

suulised seletused 31.08.2023. Sunnivahendit saab rakendada kuni ettekirjutusega pandud

kohustuse täitmiseni (nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 27). Vastustaja

kohaldas sunnirahasid ajal, mil kaebaja ei olnud suulisi ütlusi veel andnud, ning kuna kaebaja

ilmus suulisi ütlusi andma 31.08.2023, siis saavutati mõjutusvahendiga soovitud tulemus.

Kohus ei saa otsustada, millist teavet maksuhaldur maksumenetluse läbiviimiseks vajab ja

millisel viisil teavet küsib. Maksuhaldur otsustab teabe küsimise viisi kaalutlusõiguse alusel.

MKS § 10 lg 3, § 12, § 46 lg 3 p 5 ja § 60 lg 2 kohaselt tuleb ametiasutusse kutsumist

korralduses põhjendada, kuid põhjendus ei pea olema väga üksikasjalik (nt Riigikohtu

14.04.2014 otsus nr 3-3-1-90-13, p 11; 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, p-d 14–16; Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2021 otsus nr 3-20-1921, p 11). Suulise teabe andmise vajadust on

MTA 22.06.2023 korralduses põhjendatud ning seda ei tulnud sunniraha rakendamise raames

uuesti põhjendada (Tallinna Halduskohtu 16.12.2020 otsus nr 3-20-1833, p 28). Suuliste

selgituste andmine tagab kirjalikust suhtlusest kiirema ja tõhusama menetluse läbiviimise,

võimaldades maksuhalduril hinnata paremini seletuste usaldusväärsust isiku käitumise kaudu,

mis ei kajastu ja ei ole tajutav kirjalikus suhtluses (Riigikohtu 12.02.2021 otsus nr 1-20-1301,

p 16; Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-22-307, p-d 16–17; 14.04.2023 otsus nr

3-22-5, p 14; 11.02.2022 otsus nr 3-20-1800, p 16). Kaebaja teadis, mis asjaolusid

maksumenetluses kontrollitakse ja millal ta suulisi ütlusi annab ning talle olid kättesaadavad

dokumendid, mille ta vastustajale 26.07.2023 edastas. Seetõttu oleks ta saanud suulise teabe

andmiseks valmistuda ja eksimuste vältimiseks enne kokkusaamist enda mälu värskendada.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda teabe andmist enda eelistatud viisil (s.o kirjalikult).

MKS § 10 lg-st 3 ei tulene absoluutset keeldu tekitada maksukohustuslasele mis tahes

ebamugavusi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2022 otsus nr 3-20-1888, p 11). Kuna MTA

5(10)

3-23-1979

22.06.2023 korraldus oli kehtiv haldusakt, ei saa siinses haldusasjas enam vaielda selle

õiguspärasuse üle.

MTA valitud sunnivahendit ja sunni kohaldamise viisi ei saa pidada ebaproportsionaalseks,

sest sunniraha suurus jääb MKS § 67 lg 3 piiridesse ning kaebajale ei saanud olla ebaselge,

millise kohustuse täitmist temalt oodati ja mille täitmiseks sunnirahasid rakendati (vt ka

Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-62-16, p 14). Kaebajal ei olnud õigust jätta suulisi

seletusi andmata. Kuivõrd sunniraha rakendamise korraldused on õiguspärased, siis puudub

ka alus keelata MTA 22.06.2023 korralduse alusel sunniraha rakendamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. S.U palub 20.03.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja suhtes on kahel korral sunniraha rakendatud MTA

22.06.2023 korralduse alusel, sest maksuhalduri hinnangul jättis kaebaja suulise teabe

andmise kohustuse ilma mõjuva põhjuseta täitmata. MTA 22.06.2023 korralduse kohaselt pidi

kaebaja ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse 27.07.2023. Kaebaja teavitas, et viibib sel ajal

Eestist ära ja maksuhaldur pakkus talle e-kirjaga välja uued kuupäevad. Kuna selle kohta ei

ole koostatud MKS § 46 ja § 60 lg 2 kohast korraldust, siis ei saanud sunniraha rakendada,

sest MTA 22.06.2023 korraldus nägi kohustusena ette ilmumise konkreetsel kuupäeval, mis

oli juba möödunud. Sunniraha on lubatud rakendada vaid korralduse täitmisele suunamiseks,

mitte isiku karistamiseks. Kuivõrd sunniraha on rakendatud nimelt MTA 22.06.2023

korralduse täitmata jätmise eest, siis ei oma hiljem uute aegade väljapakkumine asja

lahendamisel mingit tähtsust.

Maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise nõue oli lisaks põhjendamata ja

ebaproportsionaalne. MTA 22.06.2023 korraldus ei sisalda põhjendusi ega kaalutlusi, miks

nõutakse teabe esitamist just suuliselt ja miks ei ole kaebajalt võimalik küsida teavet

kirjalikult. MTA ei ole selgitanud, millist teavet kaebajalt soovitakse. Kaebaja esitas MTA-le

kõik temalt nõutud dokumendid. Jääb arusaamatuks, mille alusel maksuhaldur järeldab, et

teabe kirjalikult andmise korral võiks tekkida mingi vääritimõistmine, vastuolu vms

probleem, mida ei saaks lahendada kirjalikus menetluses. Pole selge, miks on vahetu

kohtumine efektiivsem, eriti olukorras, kus kaebaja ei tea, millist teavet temalt üldse

soovitakse ning ta ei pruugi olla kohapeal võimeline asjaolusid mäletama ja ei saa ka mingeid

andmeid järele vaadata. Seletuste suulise andmise korral võivad kergesti tekkida eksimused.

Seda kinnitab mh 31.08.2023 suuliste seletuste protokoll, millest nähtuvalt ei osanud kaebaja

paljudele küsimustele vastata. Kirjalike küsimuste korral olnuks võimalik asjaolusid

meenutada ja vastata kohe ammendavalt. Seletuste andmine kirjalikult olnuks kaebaja jaoks

ilmselgelt vähem koormav (transpordikulu, sissetuleku võimalik kaotus töökohalt lahkumise

tõttu, võimalik konflikt tööandjaga töökohalt lahkumise soovi tõttu jne) ja maksuhaldur oli

kaebaja soovist teadlik. Oluline on saada vajalik teave ja selle andmise vorm ei ole määrav.

Vastustaja keeldumine kirjalike seletuste võtmisest on ilmses vastuolus MKS § 10 lg-ga 3.

Kuna MTA ei ole põhistanud ega tõendanud, et nõude eesmärk ei olnuks kirjaliku teabe

esitamisega saavutatav, oli sunniraha rakendamine ilmselgelt ebaproportsionaalne meede.

Vastustaja ei ole sunniraha rakendamisel teostanud kaalutlusõigust (vt Riigikohtu 22.04.2015

määrus nr 3-3-1-72-14, p 14). Esiteks puuduvad kaalutlused, miks ei ole võimalik soovitud

teavet hankida kirjalikult. Teiseks ei olnud sunniraha rakendamisega enam võimalik kallutada

täitma MTA 22.06.2023 korraldust, sest selles määratud tähtaeg (27.07.2023) oli möödunud.

Kaalutluste puudumise tõttu tuleb vaidlusalused sunniraha rakendamise korraldused tühistada.

Praegusel juhul on sunnivahendit lisaks rakendatud karistusena, mis on lubamatu (vt määrus

6(10)

3-23-1979

nr 3-3-1-72-14, p 27). Sunniraha rakendamise korraldused tuleks tühistada mh põhjusel, et

kaebaja andis maksuhalduri nõutud suulised seletused 31.08.2023. Maksuhaldur ei ole

arvestanud mh kaebaja majanduslikku seisundit. Kaebaja ülalpidamisel on kolm alaealist last

ja abikaasa ning tal on igakuiseid laenukohustusi ca 500 eurot. Sunnirahade tasumine ei

võimaldaks perekonna mõistlikku toimetulekut.

11. MTA palub 18.04.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. MTA

22.06.2023 korraldus oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, kuid suulise teabe andmise

kohustuse osas täitmata. MTA ei pidanud uue tähtaja määramiseks koostama uut korraldust.

Kaebaja võimalik ebamugavus ja subjektiivne nägemus, et selgituste kirjalikult andmine on

tõhusam, ei mõjuta MTA 22.06.2023 korralduse kehtivust ja õiguspärasust (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.04.2022 otsus nr 3-20-1888, p-d 10–11). Ametiruumidesse ilmumise

nõue on maksuhalduri kaalutletud otsus, mille mittetäitmise korral rakendatakse

maksukohustuslase suhtes sunniraha. Sunniraha tasumise nõue on välditav korralduse

tähtaegse täitmisega. Sunniraha ei ole rakendatud karistusena ning isegi kui maksuhaldur

oleks enne sunniraha rakendamist uurinud kaebaja majanduslikku seisu, ei oleks esitatud info

olnud ilmselt tõene, sest maksumenetluses selgus kaebaja täiendav tulu.

12. Ringkonnakohus palus 08.12.2025 kohtunõudega MTA-lt teavet, kas ja millises

ulatuses ning millal on MTA 11.08.2023 ja 23.08.2023 korraldustega rakendatud sunniraha

kaebaja poolt tasutud või temalt sisse nõutud. MTA esitas 08.12.2025 selgituse ja tõendid, et

kaebaja pangakontode arestimise tulemusena on sunnirahade katteks MTA-le laekunud

01.09.2023 ja 06.09.2023 vastavalt 320 eurot ja 1000 eurot. Ringkonnakohus uuendas

10.12.2025 määrusega asja arutamise ning andis kaebajale võimaluse taotleda esitatud

kaebuse muutmist selliselt, et MTA 22.06.2023 korralduse alusel sunniraha rakendamise

keelamise nõue asendada nõudega kohustada vastustajat tagastama MTA 22.06.2023

korralduse alusel sisse nõutud sunniraha.

13. S.U esitas 19.12.2025 taotluse muuta kaebuse nõudeid selliselt, et kaebaja ei taotle

enam maksuhalduri nn täitekorralduste (MTA 11.08.2023 ja 23.08.2023 korraldused)

tühistamist ning soovib asendada MTA 22.06.2023 korralduse alusel sunniraha rakendamise

keelamise nõude uue nõudega kohustada maksuhaldurit tagastama MTA 22.06.2023

korralduse alusel kaebajalt sisse nõutud sunnirahad 320 eurot ja 1000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus selgitas 10.12.2025 määruses (p-d 12–13), et kuivõrd MTA

11.08.2023 korraldus nr 12.2-3/061599-2 (dtl 17–19) ja 23.08.2023 korraldus nr 12.2-

3/061599-3 (dtl 20–22) ei ole haldusaktid, vaid haldustäitemenetluse toimingud (nt Riigikohtu

19.06.2019 otsus nr 3-17-1059, p-d 13–14; 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p-d 11–12) ning

MTA 08.12.2025 esitatud tõenditest nähtuvalt olid vaidlustatud täitekorraldustega määratud

sunnirahad (kokku 1320 eurot) kaebajalt sisse nõutud 01.09.2023 ja 06.09.2023 (dtl 143) ehk

juba enne 08.09.2023 kaebuse esitamist, siis on halduskohus praeguses vaidluses menetlenud

ebaõigeid nõudeid (s.o tühistamis- ja keelamisnõuded). Ringkonnakohus andis asja arutamise

uuendamise määrusega kaebajale võimaluse taotleda HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 alusel kaebuse

muutmist selliselt, et asendada seni esitatud nõuded uue nõudega teha vastustajale ettekirjutus

kõrvaldada sunniraha sissenõudmise toimingute õigusvastased tagajärjed ehk tagastada

sunniraha (vt HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5; nt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-

31-15, p 12; 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Kaebaja esitaski tähtaegselt

ringkonnakohtu selgitustele vastava taotluse ja MTA ei ole sellele vastuväiteid esitanud.

7(10)

3-23-1979

15. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 49 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud tingimused on täidetud

ning S.U 19.12.2025 taotluse alusel tuleb kaebajal lubada muuta kaebuse nõudeid selliselt, et

asendada tühistamis- ja keelamisnõuded uue nõudega kohustada MTA-d tagastama kaebajalt

sisse nõutud sunnirahad. Kaebuse muutmiseks apellatsiooniastmes esineb mõjuv põhjus

HKMS § 49 lg 2 tähenduses, sest halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kui jättis välja

selgitamata, milline oleks asjakohane nõue (s.o eelkõige tuli halduskohtul nõuda välja andmed

sunnirahade tegeliku sissenõudmise kohta, et veenduda kaebuses esitatud keelamisnõude

asjakohasuses). Kaebus on muudetud kujul lubatav ja tähtaegne (HKMS § 49 lg 1).

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et S.U kaebus MTA 22.06.2023 korralduse nr 12.2-

3/061599-1 (dtl 10–16) alusel sisse nõutud sunniraha tagastamiseks tuleb rahuldada. MTA

kohustas 22.06.2023 korraldusega kaebajat esitama tema 2022. a residendist füüsilise isiku

tuludeklaratsiooni andmete kontrollimiseks dokumente ning ilmuma suulise teabe andmiseks

maksuhalduri ametiruumidesse. MTA 11.08.2023 korraldusest tulenevalt on nõue

dokumentide esitamiseks loetud kaebaja poolt 26.07.2023 täidetuks. Suulise teabe andmiseks

maksuhalduri ametiruumidesse ilmumise kohustust ei soovinud kaebaja erinevatel põhjustel

või ettekäänetel täita, ehkki menetlust juhtinud maksuaudiitor pakkus selleks välja mitmeid

aegu (27.07.2023, 09.08.2023, 10.08.2023, 14.08.2023, 22.08.2023) ning ilmumata jätmise

tõttu otsustas MTA kahel korral (s.o 11.08.2023 ja 23.08.2023 korraldustega) rakendada

kaebaja suhtes sunniraha. Kaebaja ilmus maksuhalduri ametiruumi 31.08.2023 ja andis

nõutud suulised seletused (dtl 23–30; dtl 84–91). MTA kinnitas 10.10.2023 vastuses

kaebusele (p 14), et maksuhaldur on lugenud MTA 22.06.2023 korralduse 31.08.2023 seisuga

tervikuna täidetuks.

17. Ehkki vastustaja otsustas kaebaja suhtes rakendada sunniraha 11.08.2023 ja 23.08.2023

korraldustega, nähtub apellatsioonimenetluses välja nõutud tõenditest, et kaebaja

pangakontode arestimiseks tegi maksuhaldur pankadele korraldused 22.08.2023 ja 04.09.2023

(dtl 144–147) ning sunniraha tegelik sissenõudmine (s.o laekumine ettemaksukontole) toimus

01.09.2023 ja 06.09.2023 (dtl 143). Järelikult oli vastustaja enne 31.08.2023 (s.o MTA

22.06.2023 korralduse tervikuna täitmise eelselt) alustanud küll MTA 11.08.2023

korraldusega rakendatud sunniraha (320 eurot) sissenõudmist, kuid sunniraha ei olnud selleks

ajaks tegelikult veel sisse nõutud. MTA 23.08.2023 korraldusega rakendatud sunniraha (1000

eurot) sissenõudmist alustati alles pärast 31.08.2023.

18. ATSS § 2 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tulenevalt võib sunnivahendit rakendada, kui adressaadile

on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täidetud. ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ATSS § 8 lg-s 1

sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. Sunnivahendit võib rakendada vaid

ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks ja kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi

saavutamiseni (ATSS § 2 lg 2, § 3 lg-d 2 ja 3). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole

sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Seega muudab ettekirjutuse täitmine

haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel alusetuks ning kui haldusorgan saab

teada ettekirjutuse täitmisest, siis tuleb tal astuda samme täitemenetluse lõpetamiseks. Kui

haldusorgan rikub seda kohustust ning sunniraha nõutakse seetõttu sisse, siis võib adressaat

nõuda sunniraha tagastamist. Ettekirjutuse täitmine pärast õiguspäraselt rakendatud sunniraha

sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise kohustust (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus

nr 3-3-1-31-15, p 17).

19. Praeguses asjas ei anna kaebaja apellatsioonkaebuse väited alust järeldada, et vastustaja

oleks iseenesest rakendanud kaebaja suhtes sunniraha õigusvastaselt. Halduskohus on õigesti

hinnanud, et MTA 22.06.2023 korraldus (s.o ATSS § 4 lg 1 tähenduses ettekirjutus) oli

8(10)

3-23-1979

kehtiv, kuid suulise teabe andmise kohustuse osas 11.08.2023 ja 23.08.2023 seisuga mõjuva

põhjuseta jätkuvalt täitmata. Kaebajal oli korralduse täitmiseks ilmselgelt piisavalt aega

(enam kui 1 kuu). Maksuhaldur ei pidanud pärast 22.06.2023 korralduse täitmiseks määratud

tähtaja (27.07.2023) möödumist hakkama kaebajale suuliste seletuste andmiseks uue tähtaja

määramiseks korraldust muutma. Kuna kaebaja pidi ette teadma, et viibib 27.07.2023

välismaal, siis tulnuks tal tähtaja pikendamist taotleda juba enne tähtaja saabumist.

Korraldusega kaebajale pandud kohustus ei muutunud korralduse määratud täitmistähtaja

möödumise tõttu kuidagi olematuks ega sisutuks, vaid vastustajal oli jätkuvalt põhjust nõuda

kaebajalt suulisi seletusi tema 2022. a sissetulekute kohta. Kaebajal oli kohustus täita

22.06.2023 korraldus hiljemalt 27.07.2023 ja hilisemates hoiatustes määratud täiendavad

tähtajad (vt ATSS § 2 lg 1, § 7 lg 1 p 3 ja lg 3, § 8 lg-d 1 ja 2, § 9 lg 1, § 10 lg 1) seda ei

muutnud, vaid need tähtajad omavad tähendust üksnes sunniraha rakendamise (sh korduvalt)

seisukohast. Samuti on halduskohus õigesti märkinud, et kaebaja ei saa praeguses haldusasjas

esitada vastuväiteid MTA 22.06.2023 korraldusele, mis on kehtiv ja mida kaebaja ei ole

tähtaegselt vaidlustanud. Kehtiv ettekirjutus on adressaadile täitmiseks kohustuslik selle

väidetavast õigusvastasest sõltumata. Sunnivahendi rakendamine saaks olla

ebaproportsionaalne üksnes siis, kui kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik korraldust täita.

Kaebaja põhjendused, millega ta on püüdnud õigustada korralduse osalist täitmata jätmist (st

sama eesmärki on tõhusalt võimalik saavutada ka kirjalike seletuste andmisega), ei andnud

vastustajale alust jätta sunniraha rakendamata. Kuna kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile

mingeid andmeid või vastuväiteid, et hoiatustes märgitud suuruses sunniraha sissenõudmine

võiks olla tema majanduslikku seisundit arvestades selgelt ülemäärane ja ohustaks perekonna

toimetulekut, ei ole alust väita, et vastustaja on teinud sunniraha rakendamisel kaalutlusvigu.

Mõlemal korral on maksuhaldur rakendanud sunniraha summas, mis moodustab poole MKS §

67 lg-s 3 sätestatud sunniraha ülempiirist.

20. Vaatamata sellele, et MTA 11.08.2023 ja 23.08.2023 korraldustega kaebaja suhtes

kokku 1320 euro suuruse sunniraha rakendamine (s.o täitekorralduste koostamine) oli

iseenesest õiguspärane, tulnuks vastustajal sunniraha sissenõudmine lõpetada viivitamata

pärast seda, kui kaebaja oli 31.08.2023 täitnud korralduse mh kohustuse osas ilmuda suulise

teabe andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse. Seejuures ei saanud korralduse täitmine olla

maksuhaldurile kuidagi teadmata ega selguda alles hiljem. Samuti andis praegusel juhul MTA

ise 22.08.2023 ja 04.09.2023 korraldused pangakontode arestimiseks ning ka täitetoimingute

lõpetamine oli vastustaja enda kontrolli all. Seega tuleb järeldada, et sunniraha sissenõudmine

01.09.2023 ja 06.09.2023 oli õigusvastane, kuna maksuhaldurile oli teada, et MTA

22.06.2023 korraldus oli selleks ajaks täielikult täidetud ning sunniraha sissenõudmine ei

oleks enam eesmärgipärane. Alusetult sisse nõutud sunniraha tuleb maksuhalduril kaebajale

tagastada.

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus S.U

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 19.02.2024 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab S.U kaebuse (muudetud kujul) ning kohustab MTA-d

tagastama kaebajalt MTA 22.06.2023 korralduse alusel sisse nõutud sunniraha kokku 1320

eurot.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral kulusid välja ei mõisteta. S.U on

tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 79,20 eurot (s.o 2 × 39,60

eurot – dtl 31; dtl 128), kuid ei ole esitanud andmeid esimese ega teise astme kohtu

menetluses muude kulude kandmise või nende kandmise kohustuse kohta. Kuna

9(10)

3-23-1979

ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

kaebuse, siis tuleb kaebaja menetluskulude hüvitamiseks HKMS § 108 lg 1 alusel mõista

vastustajalt välja kaebaja tasutud riigilõivule vastav 79,20 eurot. Kaebaja võimalikud

esindajakulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole kulude kandmise

kohta andmeid esitanud ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

23. Kuna otsus kajastab kaebaja eraelulisi andmeid, siis tuleb jõustunud otsuse arvutivõrgus

avaldamisel asendada kaebaja ja tema tööandjate nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)