3-24-3510/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht

14.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3510

Haldusasi

S.B kaebus Sotsiaalkindlustusameti tekitatud varalise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – S.B

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Anastassia Grigorjeva

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.02.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 25.03.2020 otsusega nr Р260-2020-30327 S.B-l

(kaebaja) keskmise puude raskusastme kehtivusega 01.04.2020 kuni 19.02.2025. SKA määras

31.08.2023 otsusega nr P26-2023-63351 kaebajale puudega tööealise inimese toetuse ajavahemiku

01.09.2023–19.02.2025 eest 41,17 eurot kuus.

2. SKA lõpetas 24.10.2024 otsusega nr P26-2024-166202 (digitaalse kohtutoimiku

lehekülgedel (dtl) 9–10) kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise alates 31.10.2024.

3-24-3510

Otsuse tegemise õiguslikeks alusteks on märgitud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse

(PISTS) § 3 lg 1 ja § 7. Otsuse põhjendused on järgmised.

2.1. Kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lg-ga 1 lõpetab SKA

sotsiaaltoetuse maksmise saajale, kes ei ole Eesti alaline elanik. Rahvastukuregistri andmetel

puudub kaebajale alaline elukoht Eestis alates 02.01.2019. Lisa-aadress/postiaadress/viibimiskoha

aadress ei ole elukoha aadress.

2.2. SKA teavitas kaebajat elukoha registreerimise vajadusest, kuid etteantud tähtaja jooksul ei ole

kaebaja elukohta registreerinud ega ole teatanud elukoha registreerimist takistavatest asjaoludest.

Sellest tulenevalt ja kooskõlas sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) ja PISTS sätetega lõpetab

SKA puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmise alates 01.11.2024. Toetuse maksmist

takistavate asjaolude äralangemisel võib esitada taotluse puuetega inimeste sotsiaaltoetuse

maksmise jätkamiseks.

3. Kaebaja esitas 30.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 24.10.2024 otsuse nr P26-

2024-166202 tühistamiseks, SKA kohustamiseks jätkama SKA 2020. a otsusega määratud

igakuise puudetoetuse maksmist kuni otsuse kehtivusaja lõpuni ning SKA tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks.

4. Tallinna Halduskohus luges 26.05.2025 määrusega kaebaja kaebuse tühistamis- ja

kohustamisnõudes hilinenult esitatuks (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamise

tähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning lõpetas asja menetluse tühistamis- ja

kohustamisnõudes kaebust menetlusse võtmata (resolutsiooni p 3). Sama määrusega võttis kohus

kaebuse menetlusse varalise kahju (s.o laekumata puudetoetus perioodi november 2024 kuni

veebruar 2025 eest, kokku 164,68 eurot) hüvitamiseks (resolutsiooni p 4). Kaebaja esitas

18.06.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 26.05.2025

määrusele.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.06.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 26.05.2025 määruse resolutsiooni punktid 1–3 muutmata. Kaebaja esitas

21.07.2025 määruskaebuse Riigikohtule.

6. Riigikohus jättis 07.10.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Tallinna

Halduskohtu 26.05.2025 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2025 määrus jõustusid

07.10.2025.

7. Tallinna Halduskohus määras 08.12.2025 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses

ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Sama määrusega määras kohus

menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks ja teise menetlusosaliste

avaldustele vastamiseks.

8. Kaebaja esitas 22.12.2025 täiendavad seisukohad.

9. Vastustaja vastas 02.01.2026 kaebaja täiendavatele seisukohtadele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

10. SKA on alusetult ja õigusvastaselt lõpetanud 24.10.2024 otsusega kaebajale puudega

tööealise inimese toetuse maksmise, põhjendades kaebust järgmiselt.

10.1. Vastustaja on meelevaldselt ja vääralt sidunud puudetoetuse maksmise registreeritud

elukohaga ning kitsendanud ilma seadusliku aluseta kaebaja õigust puudetoetusele. PISTS mõttes

ei ole puudetoetuse maksmine seotud registreeritud elukohaga, vaid Eesti riigi territooriumiga.

PISTS ei võimalda piirata puudetoetuse maksmist registreeritud elukoha puudumise tõttu.

Sealjuures ei ole PISTS registreeritud elukohta üldse mainitud ega ole selgelt sätestatud, et

puudetoetust ei maksta, kui Eesti kodanikul puudub rahvastikuregistris registreeritud elukoht.

Vastustaja teade elukoha rahvastikuregistrisse kandmise vajadusest on sisuliselt peidetud

ettekirjutus, mille täitmata jätmisel rakendatakse automaatselt sunnivahendit, millega omavoliliselt

2(7)

3-24-3510

piiratakse kaebaja varalisi õiguseid. Vastustaja ei vaja registreeritud elukoha andmeid, et maksta

puudetoetust, vaid vastustaja peab kindlaks tegema, kas kaebaja on Eesti alaline elanik.

10.2. Registreeritud elukoht on käsitletav isikuandmetena, mille kogumine õigusvastasel viisil on

keelatud. Vastustaja tegevus kaebajalt elukoha andmete küsimisel on kantud eesmärgist koguda

kaebaja andmeid rahvastikuregistrisse. Selline vastustaja tegevus, st kaebaja isikuandmete

töötlemine rahvastikuregistri korrastamise eesmärgil, on õigusvastane. Vastustaja ei ole avaldanud

õiguspäraseid eesmärke andmete kogumisele ning vastustajal puudub pädevus anda tähtaeg

rahvastikuregistris andmete korrastamiseks ja nõuda selgitusi takistavatest asjaoludest. PISTS

eesmärk ei ole igakuiselt tõrjuda puudega tööealisi isikuid iseseisva toimetuleku toetamisel eemale

ja sundida rahalise mõjutusega isikuandmeid rahvastikuregistrisse esitama riigi uudishimu

rahuldamiseks.

10.3. Registreeritud elukoht on omavalitsuse täpsusega määratlus, kuid Eesti alaline elanik on

seotud riigi territooriumiga. Seega ei ole alalise elamise nõue samane registreeritud elukohaga.

Puudetoetus on üldine sissetulekust sõltumatu rahaline abi eesmärgiga soodustada iseseisvat ja

inimväärikat toimetulekut Eesti riigi territooriumil ning puudetoetuse määramine ja maksmine on

riigi ülesanne. Eesti alalise elaniku tuvastamisel ei puutu registreeritud elukoht asjasse.

Registreeritud elukoht on piiratud omavalitsuse territooriumiga ning omab tähtsust siis, kui isik

taotleb toetusi kohalikult omavalitsuselt. Vastustaja ülesanne on määrata ja maksta puudetoetust

riigi, mitte kohaliku omavalitsuse vahenditest. Elukoha registreerimine on kohaliku omavalitsuse

ülesanne, kes ei otsusta puudetoetuse üle. Kui PISTS-s oleks piirang registreeritud elukoha

põhiselt, jääksid puudetoetusest ilma väga paljud puuetega isikud, kes elavad hooldekodudes, või

mõned puuetega vangid, kuna neil on registris ainult viibimiskoha aadress. Samuti tuleb riigil,

mitte omavalitsusel, arvestada asjaoluga, et puuetega isikud on ilmselgelt majanduslikult

kehvemas positsioonis, mistõttu elukoha hankimine võib olla raskendatud, sobimatu või võimatu.

Puuetega Eesti kodanikud, sh kaebaja, ei kuulu isikute gruppi, kellel on kohustus omada riigis

elukohta.

10.4. Kaebaja nõustub, et vastustajal on kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis.

Välisriiki elama asudes on isikul kohustus rahvastikuregistrit teavitada konkreetsest välisriigist,

kuhu ta on elama asunud ja millal. Kaebaja ei ole rahvastikuregistrisse sellist teavet või

tahteavaldust esitanud, mistõttu puudub rahvastikuregistris teave, et kaebaja oleks asunud alaliselt

elama teise riiki. Vastustaja ei ole tuvastanud ja tõendanud, et kaebaja elab alaliselt välisriigis.

Vastupidi, vastustaja on veendunud, et kaebaja elab alaliselt Eestis ning esitas talle tähtajalise

nõude elukoha registreerimiseks. Asjaolust, et kaebajal puudub rahvastikuregistri andmetel

elukoht alates 02.01.2019, ei saa teha järeldust, et kaebaja ei ole Eesti alaline elanik. Kaebaja ei

asunud 02.01.2019 elama mitte välisriiki, vaid riik kustutas linnaosade täpsusega registreeritud

elukohad. Vaatamata sellele maksis vastustaja kaebajale puudetoetust edasi. Kaebaja ei ole

kordagi väitnud, et vastustaja ei saa lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Vastustaja ei ole

tuvastanud, millise õigusrikkumisega kaebaja saavutas õiguse hüvitise tekkimisele kuupäevaliselt,

millest alates hüvitise saamise õigus peatus. Kui kaebaja elab alaliselt Eestis ja ei avaldanud

kuupäevaliselt teavet välisriiki elama asumise kohta, ei ole tegemist õigusrikkumisega. Kaebaja ei

pea tõendama negatiivset asjaolu. Vastustaja ei tunnista kaebajat automaatselt Eesti elanikuna

tervise- ja puudeseisundi tõttu ning kohtleb seetõttu kaebajat menetluses automaatselt halvemini

ega tunnista kaebajat õigussubjektina.

10.5. Vaidlustatud otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, segane ja vastuoluline. Vastustaja ei

kuulanud kaebajat haldusmenetluses ära ja eiras tema 11.09.2024 iseteeninduse töötajale suuliselt

avaldatud selgitusi. Vastustaja ei teostanud täiendavalt kontrolli piirangu õigsuse üle ega lähtunud

kaebaja õigustest, vabadustest ja huvidest. Vastustaja õigusvastane tegevus on põhjuslikus seoses

kaebajal tekkinud kahjuga. Kui vastustaja oleks järginud hoolsuskohustust, õigeaegselt

kontrollinud seaduses sätestatud piirangute sisu vastavust oma kehtestatud ja kasutatavatele

piirangutele ning lähtunud kaebaja õigustest ja huvidest, ei oleks kaebajal õiguste ja vabaduste

rikkumist ja kumuleeruvalt kahju tekkinud. Ebaseadusliku piirangu kasutamise tõttu lõpetas

vastustaja kaebajale igakuise puudetoetuse maksmise alates novembrist 2024. a kuni veebruarini

2025. a, jättes välja maksmata igakuiselt puudetoetuse summa 41,17 eurot. Sellest tulenevalt on

3(7)

3-24-3510

kaebajale tekkinud varaline kahju 164,68 eurot. Vastustaja ei ole teostanud omal algatusel mingeid

toiminguid ega tegevusi, et edaspidist varalise kahju tekkimist vältida või puudetoetuse maksmise

seaduses sätestatud eesmärki taastada ning tekitatud kahju hüvitada. Vastustajal tuleb taastada

õiguslik olukord ja jätkata igakuiselt määratud puudetoetuse maksmist.

Vastustaja seisukoht

11. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, põhjendades enda seisukohti järgmiselt.

11.1.

Kahju hüvitamise eeldusteks kaebaja õiguste rikkumine ja avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus. Seadusandja on loonud elukohapõhise sotsiaalkaitsesüsteemi (SÜS § 3 lg

1). PISTS § 3 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Eesti

alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale

isikule. Õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud

tingimustele (SÜS § 19 lg 1 p 2). Koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, on tema elukoht

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1). Isikul võib olla ka mitu elukohta (sama paragrahvi lg

2). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks on vajalik, et elukoht, kus inimene alaliselt või

peamiselt elab, asub Eestis.

11.2.

Inimese elukoha saab kindlaks teha eelkõige rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi

(rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4 p 1, § 21 lg 1 p 6). Registrisse kantud andmete õigsust

eeldatakse (RRS § 6 lg 1) ning avaliku ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine

kohustuslik (RRS § 6 lg 2; § 66 lg-d 1, 4 ja 5). Seetõttu ei ole elukoha andmete töötlemine

rahvastikuregistris olevate andmete alusel ebaseaduslik isikuandmete töötlemine.

11.3.

RRS § 68 järgi on isikul kohustus tagada rahvastikuregistris enda elukoha aadressi

olemasolu ja õigsus. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise tingimused on sätestatud seaduses

ning vastustaja lähtub sotsiaaltoetuste määramisel seaduses toodud tingimustest. Seetõttu ei oma

tähtsust see, kas taotleja peab omakäeliselt taotlusel kinnitama registreeritud elukoha olemasolu,

ega see, millal täpselt tuvastas vastustaja kaebajal kehtiva registreeritud elukoha puudumist. Kui

vastustajale sai teatavaks asjaolu, et kaebajal puudub kehtiv registreeritud elukoht, asus vastustaja

koheselt tegutsema ning teavitas sellest asjaolust kaebajat, paludes tal oma elukohta registreerida

(31.08.2023 kiri (dtl 100); 01.09.2023 kiri (dtl 103–104) 30.08.2024 ja 30.09.2024 kirjad (dtl

105)). Kaebaja ei esitanud vastustaja antud tähtaja jooksul rahvastikuregistrisse kandmiseks enda

elukoha andmeid. Samas ei ole vastustaja kohustatud tuvastama, kas kaebaja on esitanud

rahvastikuregistrile teavet teisse riiki elama asumise kohta või kus kaebaja tegelikult elab.

11.4.

Vastustaja lähtub rahvastikuregistrisse kantud andmetest ning kohustus jälgida, et

nimetatud andmed oleksid korras, lasub kaebajal, mitte vastustajal. Hoolimata vastustaja poolt

korduvalt tähelepanu juhtimisest vajadusele ja ka seadusest tulenevale kohustusele korrastada oma

elukoha andmed rahvastikuregistris, ei ole kaebaja seda teinud ega ka selgitanud, milliste

takistuste tõttu ei ole ta seda teinud. Elukohateate esitamine on võimalik nii elektrooniliselt kui

paberkandjal ning teate esitamine peaks olema jõukohane igale keskmiselt mõistlikule isikule.

Kaebaja on olnud võimeline esitama vastustajale arusaadavaid taotlusi ja muid pöördumisi, samuti

mitmeid argumenteeritud kohtukaebusi, mistõttu ei saa vastustaja hinnangul olla elukohateate

esitamisel takistuseks kaebaja võimetus aru saada sellekohasest kohustusest või oskamatus seda

teha või küsida vajadusel selleks elukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt või vastustajalt

abi.

11.5.

Asjaolu, et vastustaja ei nõustu kaebaja arusaamaga rahvastikuregistris elukohaandmete

ebavajalikkusest, ei tähenda, et kaebajat ei oleks ära kuulatud. Kaebajal on olnud soovi korral

võimalik selgitusi esitada ning tal on olnud elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmiseks

piisavalt aega. Isik peab hüvitise taotlemisel aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja

efektiivsele menetlusele (SÜS § 5 lg 2) ning hüvitise taotlemisel ja saamisel esitama hüvitise

andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on

vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks

(SÜS § 21 lg 1 p 1). Vastustajal on seadusest tulenevalt kohustus veenduda, et toetust taotlev isik

elab Eestis ning kaebajal on kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks

4(7)

3-24-3510

esitada, muu hulgas selleks, et vastustaja saaks talle seaduse alusel pandud ülesannet täita.

Rahvastikuregistri andmetele tuginemine taotleja elukoha väljaselgitamisel ja selle alusel toetuse

määramise üle otsustamine ei ole õiguslikult lubamatu ega ebaproportsionaalselt isiku õigusi

piirav. Kaebaja väide, et vastustaja kogub andmeid õigusvastase meetodiga ning et kaebajat

koheldakse erinevalt ja halvemini kui seaduses sätestatud, on meelevaldne ega vasta tõele.

Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb SKA tegevuse õigusvastasus.

11.6.

Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei saa puudega inimeste toetuste

maksmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest, tuleks vastustajal toetuse taotleja elukoht muude

tõendite alusel välja selgitada. Selle tõendamine, kas inimene tegelikult ka Eestis elab, on

kahtlemata koormavam nii vastustajale kui taotlejale, kellele võib seeläbi kaasneda ka oluline

põhiõigustesse sekkumine. PISTS-s puudub säte, mis annaks vastustajale võimaluse kaebaja

elukoha väljaselgitamisel lähtuda ka muudest andmetest, nagu on nt perehüvitiste seaduse § 8 lg-s

3 või riikliku pensionikindlustuse seaduse § 391 lg-s 3 sätestatud.

11.7.

Hooldekodus või kinnipidamisasutuses viibivate inimeste rahvastikuregistrisse kantud

elukoha aadressi muutmise aluseks ei ole isiku asumine ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse

hoolekandeasutusse või paigutamine kinnipidamisasutusse (RRS § 70 lg 2 p-dest 2 ja 5).

Süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks peatatakse

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine (PISTS § 20 lg 21). Elukohateate esitamiseks ei pea

puuetega inimene olema ruumi omanik ning inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust

olukorrast tulenevalt võimeline endale eluruumi tagama, on kohaliku omavalitsuse üksus

kohustatud pakkuma eluruumi tagamise teenust (sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1).

11.8.

Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning kaebaja

õigusi ei ole rikutud. Seetõttu ei saanud kaebajale vastustaja tegevuse tagajärjel kahju tekkida ning

puudub alus kahju hüvitamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.

13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist.

14. PISTS § 3 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Eesti

alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale

isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt käesoleva

seaduse sätetele, välja arvatud PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud juhul toetuse maksmise korral.

Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal tuvastati SKA 25.03.2020 otsusega nr

Р260-2020-30327 keskmine puue kehtivusega 01.04.2020 kuni 19.02.2025. Samuti puudub

menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kaebajal puudub rahvastikuregistri andmetel elukoht

seisuga 02.01.2019.

15. Kaebuse kohaselt leiab kaebaja, et vastustaja lõpetas 24.10.2024 otsusega nr P26-2024-

166202 õigusvastaselt kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise. Kaebaja hinnangul

puudus vastustajal alus kohustada kaebajat korrastama rahvastikuregistris elukoha kannet.

Vastustaja on õigusvastaselt sisustanud PISTS-st tuleneva Eestis alalise elamise nõude

rahvastikuregistrisse kantava elukohaga.

16. Vastustaja leiab, et seadusandja on loonud elukohapõhise sotsiaalkaitsesüsteemi ning isiku

elukoha saab kindlaks teha eelkõige rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi, kuna avaliku

ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine kohustuslik. Isikul on kohustus tagada

rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ning registrisse kantud andmete õigsust

eeldatakse. Vastustajal on kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis ning kaebajal on

kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada.

17. Seega tuleb kohtul, esiteks, hinnata, kas vastustaja tegevus, st kaebajale puudetoetuse

maksmise lõpetamine põhjusel, et kaebajal puudus rahvastikuregistris elukoha kanne (vähemalt

5(7)

3-24-3510

kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega), oli õigusvastane. Alles siis, kui vastustaja tegevuse

õigusvastasus on tuvastatud, saab hakata hindama kahju tekitamisega seonduvat.

18. Kohus leiab, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.

19. PISTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse PISTS-is ettenähtud sotsiaalkaitsele sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades PISTS erisusi. SÜS § 3 lg 1 kohaselt on SÜS-is

sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või

alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise

elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus

sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Viidatud sätete, sh PISTS § 3 lg 1 kohaselt on

vastustaja õigesti leidnud, et seadusandja on loonud elukohapõhise (Eestis elamisel põhineva)

sotsiaalkaitsesüsteemi.

20. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-le 1 on isiku elukoht koht, kus isik

alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik

alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud ning elukoht ei pea olema peamise

vara asukoht1. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p 6 järgi on elukoha andmed

rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks

selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt

või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende

aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega aadressiks (elukoha aadress). Teised elukohad

kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2). RRS § 6 lg 1 järgi

rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse

avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Kui avaliku ülesande

täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha

aadressist (RRS § 66 lg 1). Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama

rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse (RRS § 68).

21. Loetletud õigusnormidest tuleneb, et just rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel

võimalik tuvastada üks PISTS § 3 lg-s 1 sätestatud eeldus – st kas kaebaja on Eesti alaline elanik.

Nende normide kohaselt ei oma tähendust lisa-aadressina märgitud elukoht, vaid RRS § 66 lg 1 ja

2 tähenduses omavad elukoha andmetena tähendust üksnes need andmed, mis on kantud

registrisse õigusliku tähendusega elukoha aadressina. Vastustaja on seega lähtunud kaebaja

elukoha kindlakstegemisel õiguspäraselt rahvastikuregistri andmetest. Ka kaebaja on 22.12.2025

kohtule esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et ta ei ole kordagi väitnud, et vastustaja ei saa

toetuse andmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest.

22. Seega, kaebajal on puudetoetuse saamiseks kohustus omada RR-s kehtivat elukoha kannet.

Elukohaandmete puudumine on aluseks toetuse väljamaksmise lõpetamiseks.

23. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole RR-s enda elukohta määratlenud (aadressi märkinud).

Vastustajal oli õigus kontrollida seda hüvitise maksmise eeldust (SÜS § 30 lg 2 kohaselt hüvitise

andmise aluseks olev asjaolu). Seda tehes täitis vastustaja uurimiskohustust. Konkreetselt toimus

see järgmiselt. Vastustaja palus juba 2023. aastal kaebajal korrastada RR-s enda elukoha andmed

ning hoiatas kaebajat, et vastasel juhul puudub alus talle toetuse maksmise jätkamiseks

(31.08.2023 kiri (dtl 99), 01.09.2023 kiri (dtl 103–104)). Kaebaja elukoha andmete esitamise

vajadusest teavitati kaebajat ka 30.08.2024 kirjaga (dtl 105). Sellega täitis vastustaja ka selgitamis-

ja ärakuulamiskohustuse, sest kaebajale oli antud võimalus selgitada, miks ta ei ole oma elukohta

määratlenud ja selgitati tagajärge, juhul kui kaebaja ei määratle enda elukohta.

24. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja on enda elukoha andmed RR-s

esitanud, kuid vastustajal on kahtlus, kas andmed on õiged, st kas neist peaks lähtuma hüvitise

maksmisel. Sellisteks juhtumiteks on seadusandja SKA-le perehüvitiste ja pensioni määramiseks

ette näinud võimaluse teostada uurimispõhimõtet ning põhjendatud juhul mitte lähtuda toetuse

taotleja esitatud RR andmetest (perehüvitise seaduse § 8 lg 3, riikliku pensionikindlustuse seaduse

§ 39¹ lg 3). Puuetega inimestega sotsiaaltoetuse määramisel sellist erinormi ette nähtud ei ole.

1 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt, Tallinn 2023, 2. väljaanne

6(7)

3-24-3510

Seega lähtutakse RRS regulatsioonist, mis koosmõjus PISTS § 3 lg-ga 1 näeb ette, et lähtutakse

isiku määratletud elukoha andmetest.

25. Järelikult oli vastustajal õigus kaebaja elukohaandmeid töödelda ning selle alusel veenduda, et

esineb alus lõpetada kaebajale puuetega inimestega sotsiaaltoetuse maksmine. Vastustaja on

õigesti märkinud, et kuna kaebaja ei ole vastustajale vajalikku teavet avaldanud, st RRS §-st 68

tulenevat andmete korrastamise kohustust täitnud, siis ei ole kaebaja täitnud SÜS § 5 lg-st 2 ja §

21 lg 1 p-st 1 tulenevat kaasaaitamiskohustust.

26. Kuivõrd kaebaja kaasaaitamise kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud vastustajal võimalik

veenduda toetuse maksmise õigustatuses, siis lõpetas vastustaja õiguspäraselt kaebajale toetuse

maksmise (SÜS § 19 lg 1 p-d 2 ja 3, SÜS § 21 lg 1). Järelikult ei ole täidetud kahju hüvitamise

eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja on kirjalikus

vastuses kaebusele kinnitanud, et vastustajal menetluskulud puuduvad ning vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

28. Kohus asendab kaebaja terviseandmete kaitseks avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

kohtunik

7(7)