3-25-4731/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2026. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4731

Haldusasi

T.S ja A.N esialgse õiguskaitse taotlused

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.S ja A.N esialgse õiguskaitse taotlused

rahuldamata.

2. Tagastada T.S-ile enamtasutud riigilõiv 15 eurot.

3. Tagastada A.N-ile enamtasutud riigilõiv 20 eurot.

4. Lahendi avaldamisel asendada taotlejate nimed

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

1. T.S esitas 09.06.2025 taotluse VMS § 191 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks ja A.N esitas

samal kuupäeval taotluse VMS § 118 p 1 ja § 137 alusel tähtajalise elamisloa pikendamiseks.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 09.12.2025 otsusega nr 15.3-3.2/625-1 tähtajalise

elamisloa andmisest T.S-ile ja tähtajalise elamisloa pikendamisest A.N-ile .

2. T.S ja A.N esitasid vastavalt 27.12.2025 ja 28.12.2025 Tallinna Halduskohtule avaldused

(haldusasjad nr 3-25-4731 ja 3-25-4735), milles väljendasid mittenõustumist PPA 09.12.2025

otsusega ja esitasid taotlused võimaldada neil kuni menetluse lõpuni Eestis viibida.

3. Kohus kogus 29.12.2025, 30.12.2025, 05.01.2025, 06.01.2025 ja 08.01.2025 taotlejatelt ja PPA-lt

täiendavaid andmeid ning liitis haldusasjad 08.01.2025 määrusega ühte menetlusse.

Kokkuvõtvalt nähtub kohtule esitatud andmetest ja seisukohtadest järgnev:

-

PPA keeldus 09.12.2025 otsusega (dtl 7 jj) T.S-ile tähtajalise elamisloa andmisest ja A.N-ile

tähtajalise elamisloa pikendamisest. Taotlejad said otsuse kätte samal päeval.

-

T.S esitas 19.12.2025 PPA-le inglisekeelse vaide (dtl 183-184). Kohtule teadaolevalt tuleb

kaebajal vaides esinevad puudused kõrvaldada hiljemalt 12.01.2026 (dtl 186-187 ja 191).

-

Taotlejatele tehti 19.12.2025 lahkumisettekirjutused vabatahtliku täitmise tähtajaga 19.01.2026

(dtl 164-167 ja 193-196). Lahkumisettekirjutusi ei ole kohtule teadaolevalt vaidlustatud.

-

T.S pöördus Tallinna halduskohtusse 27.12.2025.

-

A.N pöördus Tallinna Halduskohtusse 28.12.2025.

-

A.N esitas PPA-le 04.01.2026 e-kirjaga vaide PPA elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse

peale (dtl 192).

4. Kuna T.S esitas enne kohtusse pöördumist vaide PPA-le, küsis kohus 08.01.2026 määrusega

täpsustavaid küsimusi tema tahte kohta kohtusse pöördumisel. T.S ja A.N selgitasid 11.01.2026

kohtule ühises avalduses, et nad ei ole esitanud PPA vastu kaebust ja paluvad kohtule esitatud

avaldusi käsitleda esialgse õiguskaitse taotlusena (dtl 230).

Eeltoodust tulenevalt loeb kohus taotlejate tahtest ja eesmärgist nähtuvalt (HKMS § 2 lg 4), et nad

esitasid 27.12.2025 ja 28.12.2025 kohtule avaldused vaidemenetluse ajaks esialgse õiguskaitse

saamiseks (HKMS § 249 lg 5).

5. Taotluste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

1. PPA 09.12.2025 otsus tekitab pöördumatut kahju. T.S-il ja äripartneril on pärsia vaipade

müümisega tegelev ettevõte. T.S lahkumisel tekivad ettevõttel tegevushäired, töötajatega tuleb

lõpetada töölepingud, tekib oluline majanduslik kahju T.S-ile ja äripartnerile. Ettevõtte

juhtimine ja tegevuse igapäevane korraldamine ilma taotlejate Eestis kohaloluta ei ole võimalik.

Äripartneri muu töö ei võimalda tal osaleda ettevõtte igapäevases tegevuses. T.S vastutusalasse

kuuluvad ettevõtte põhitegevused, sealhulgas vaipade kodeerimine, vaipade identifitseerimine

vastavalt vaipade päritolule ja omadustele, eritellimusel valmistatavate vaipade tellimuste

vormistamine, tootjatega suhtlemine ning laoseisu ja tellimuste haldamine. Kõik need tegevused

põhinevad pärsiakeelsetel dokumentidel ja vaipade nn „passidel“, mistõttu on vajalik T.S

keeleoskus ja erialane teadmine. A.N vastutab igapäevaselt ettevõttes transporditeenuse

osutamise eest ja tema panus on hädavajalik vaipade liigutamisel ja paigutamisel, kuna

suuremaid vaipasid ei ole ettevõtte teised töötajad võimelised iseseisvalt liigutama. T.S

terviseseisundi tõttu, mis vajab stabiilsust ja ravi järjepidevust, tuleks lubada kuni menetluse

lõpuni Eestis viibida ka humaansetel kaalutlustel. Eestist lahkumine või abikaasast eraldamine

tooks kaasa pöördumatu tervisekahju.

2. PPA 09.12.2025 otsus toetub ettevõtte finantsnäitajate formaalsele tõlgendusele, kuid PPA ei ole

hinnanud kohapeal ettevõtte vara väärtust. Äripartner on investeerinud ettevõttesse 70 000 eurot

ja T.S on omakorda samas väärtuses hankinud ettevõttele müüdavat kaupa. Ettevõttel on 3

töötajat. Ettevõttel on aktiivsed ärisuhted enam kui viie või kuue kohaliku Eesti ettevõttega ning

tooteid eksporditakse mitmetesse Euroopa riikidesse. Kõik finantsdokumendid, lepingud, arved

ja äritegevus on täielikult läbipaistvad. Ettevõtte raamatupidamist teostab litsentseeritud Eesti

raamatupidaja ning kõik maksukohustused on täidetud vastavalt Eesti seadustele. Üheski

ettevõtte tegevuse etapis ei ole toimunud ebaseaduslikku, varjatud ega sobimatut tegevust.

Samuti on T.S valmis 3-4 nädala jooksul ettevõtte pangakontole kandma 65 000 eurot.

3. Taotlejad ei ole Eestis viibimise ajal saanud riiklikke toetusi ega sotsiaalabi, vaid on elatanud

end ausa töö ja äritegevusega ning panustanud majandusse maksumaksjana ja tööandjana. Iraani

naasmine ei ole võimalik. Taotlejatel puudub seal kinnisvara, töökohta ega muid eeldusi elu

uuesti alustamiseks. Iraani tagasipöördumine on ka seal valitseva poliitilise olukorra tõttu

võimatu. Oht konfliktiks on suur, internet katkestatakse sageli ja lennud on piiratud või

tühistatud.

6. PPA palub jätta esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. T.S-il on e-residendi tunnistus

kehtivusega kuni 22.06.2026 ja Eestis äripartner, kellel on võimalik ettevõtte tegevusega jätkata.

Seega saab ettevõtlusega jätkata ka väljaspool Eestit. Taotlejad olid 19.12.2025

lahkumisettekirjutuste tegemisel nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma. Võimalikul kaebusel ei ole

eduväljavaateid, kuna T.S-il tähtajalise elamisloa saamise tingimused ei ole ilmselgelt täidetud. A.N

taotles tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks ja tal ei ole kunagi olnud muul alusel

iseseisvat tähtajalist elamisluba. Kuna T.S tähtajalise elamisloa saamise tingimused ei olnud

täidetud, tuli jätta pikendamata ka A.N elamisluba.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus võib põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Esialgse õiguskaitse taotluse

võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (lg 2). Kohus leiab kokkuvõttes, et esialgse

õiguskaitse taotlused tuleb jätta rahuldamata.

7.1. Taotlejate esialgse õiguskaitse vajadus ei ole suur. Taotlejad soovivad kuni (kohtu)menetluse

lõpuni Eestis viibida. Mõlemale taotlejale on tehtud 19.12.2025 kehtivad lahkumisettekirjutused ja

neid ei ole kohtule teadaolevalt vaidlustatud. Taotlejad on esitanud vaide 09.12.2025 elamisloa

andmisest ja pikendamisest keeldumise otsuse peale. Seega eeldaks taotlejate eesmärki saavutav

esialgse õiguskaitse meetme kohaldamine, et kohus kohustab PPA-d taotlejatele ajutiselt elamisluba

andma (HKMS § 521 lg 1 p 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine selliselt, et sellega on sisuliselt

saavutatud vaide eesmärk, saab toimuda vaid siis, kui kaalul on väga kaalukad õigushüved (vt

Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19-20). Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga

tegemist.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei kaasne sellised pöördumatuid tagajärgi, mis

õigustaksid taotlejate Eestis viibimist vaide- ja võimaliku tulevase kohtumenetluse ajal. Iraani

naasmine nõuab küll taotlejate elus ümberkorraldusi, kuid seda ei saa pidada ülemääraseks.

Taotlejad esitasid VMS § 191 ja VMS § 137 lg 1 alusel elamisloa taotlused 09.06.2025 pärast

eelmise elamisloa kehtivuse lõppu (09.03.2025). Elamisloa taotluse esitamisest ei teki isikul

õigustatud ootust elamisloa saamiseks, mistõttu pidid taotlejad arvestama võimalusega, et taotluste

rahuldamata jätmisel tuleb neil Iraani naasta. Kohus leiab ka, et esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmine ei pea ilmtingimata kaasa tooma ettevõtluse lõpetamist. T.S-il on e-residendi digitaalne

isikutunnistus ja äripartner Eestis, mis võimaldab ettevõtlusega jätkata ka lühiajaliselt välismaal

viibides. Taotlejatele 19.12.2025 lahkumisettekirjutuses seatud võrdlemisi lühike sissesõidukeelu

pikkus – 3 kuud. Pärast seda aega on taotlejatel võimalik taotleda uut viibimisalust Eestisse

naasmiseks, sh on võimalik tegeleda vahepealsel ajal elamisloa tingimuste täitmisega.

Vaidemenetluses ja sellele järgnevas võimalikus kohtumenetluses on taotlejatel võimalik osaleda ka

välismaal viibides, sh on seni menetlus toimunud kirjalikult. Eestisse jäämist õigustavat esialgse

õiguskaitse vajadust ei tulene ka T.S tervislikust seisundist. T.S esitatud võõrkeelsete dokumentide

kohaselt on tema haigusseisundid diagnoositud, kui ta oli vastavalt 35- ja 40-aastane, s.o taotleja

sünniaega arvestades esimene ligikaudu 10 ja teine ca 5 aastat tagasi. Seejuures on mõlemad

haigusseisundid diagnoositud Iraanis (dtl 132, 134)1 ja kaebaja on ravi saanud ka Šveitsis (dtl 133).

Seetõttu on T.S-il võimalik vajadusel ravi saada ka väljaspool Eestit, sh terviseseisundi

halvenemise korral Iraanis.

7.2. Pärast vaidemenetlust esitataval võimalikul T.S kaebusel ei ole erilisi eduväljavaateid. T.S

tähtajalise elamisloa taotlus jäi 09.12.2025 otsuse kohaselt rahuldamata seetõttu, et taotlejal puudub

65 000 euro suurune investeering Eesti äriühingu osakapitali, mille eest oleks soetatud ja Eestis

põhivarana arvele võetud kinnisvara, masinaid või seadmeid. Tegemist on VMS § 192 lõikes 2

sisalduva tingimusega. 09.12.2025 otsuses viidatud äriregistri andmetest ei nähtu ka kohtule, et

taotleja oleks ettevõtte põhivarasse investeerinud vähemalt 65 000 eurot, mille eest oleks soetatud ja

Eestis põhivarana arvele võetud kinnisvara, masinaid või seadmeid. T.S selgitas küll kohtule, et on

soetanud selles väärtuses ettevõttele müüdavat kaupa (vaipasid), kuid ei ole selle kohta esitanud

ühtki tõendit. Samuti ei ole vaipade puhul tegemist kinnisvara, masinate või seadmetega ja vastavas

väärtuses põhivara olemasolu ei nähtu ka ettevõtte 2024. aasta majandusaasta aruandest (vt dtl 8,

joonealune viide). Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et taotlejal on olnud piisavalt aega taotluse

VMS-i tingimustega kooskõlla viimiseks. Ettevõte on asutatud 19.12.2023 ja enne elamisloa

1 Mehri haigla (Mehr Hospital) asub Google Maps andmetel Iraanis.

taotluse esitamist oli taotlejal seega aega 1,5 aastat tingimuste täitmiseks. Taotleja väljendatud

valmisolek kanda ettevõtte kontole lähiajal 65 000 eurot ei ole samuti käsitletav VMS § 192 lõikes

2 nimetatud tingimuse täitmisena, kuna seadus nõuab investeeringu arvelt põhivarana arvele võetud

kinnisvara, masinate või seadmete soetamist.

Kuna PPA keeldus T.S-ile elamisloa andmisest, jättis PPA pikendamata ka A.N seotud

elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks. Lisaks 09.12.2025 otsuses

väljatoodule on A.N võimalik kaebus eduväljavaadeteta ka seetõttu, et nii PPA-le 04.01.2026

esitatud vaie kui ka kohtule 28.12.2025 esitatud kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Kohus

selgitas 08.01.2026 kohtumääruses, et järeldab T.S selgitustest, et mõlemad taotlejad said PPA

09.12.2025 otsuse kätte 09.12.2025. A.N ei ole sellele vastu vaielnud. Seega oleks A.N-il

tulnud vaie PPA-le või kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 19.12.2025. A.N esitas vaide PPA-

le hilinenult 04.01.2026. Kui tõlgendada kohtule 28.12.2025 esitatud avaldust kaebusena, on ka see

esitatud hilinenult. Samuti ei ole A.N esitanud 08.01.2026 määruses nõutud kaebetähtaja

ennistamise taotlust ega selgitanud, miks ei olnud tal võimalik tähtaegselt kohtusse pöörduda. Seega

esineks võimaliku A.N kaebuse korral HKMS § 152 lg 1 punktis 2 nimetatud menetluse

lõpetamise alus.

7.3. Välismaalase Eestis seadusliku viibimise osas esineb avalik huvi. Taotlejad viibivad hetkel

Eestis ebaseaduslikult. Kohus kordab 08.01.2026 määruse selgitust, et lahkumisettekirjutuses

määratud vabatahtliku täitmise tähtaeg ei anna taotlejatele seaduslikku alust Eestis viibimiseks, vaid

tähendab seda, et PPA ei saada neid enne 19.01.2026 möödumist Eestis sunniviisiliselt välja.

7.4. Taotlejad väidavad Iraani tagasipöördumise võimatust sealse ebastabiilse poliitilise olukorra ja

sellest tuleneva võimaliku ohu tõttu. Kohus möönab, et viimastel päevadel enne käesoleva määruse

koostamist Iraanis sagenenud protestid võivad tekitada taotlejates tagasipöördumise ohutuse osas

ebakindlust. Samas ei nähtu kohtule, et Iraani reisimine oleks protestide tõttu võimatu, sealjuures ei

nähtu kohtule vastupidiselt kaebajate väidetule, et lende üldse ei toimuks. Kuigi välisriigid

soovitavad oma kodanikel Iraani reisimist vältida2, on antud hoiatused välisriikide kodanikele, mitte

Iraani kodanikele. Taotlejatel on võimalik ka ise enda ohutust tagada, hoidudes protestides

osalemast ja vältides vastavaid piirkondi. Kui olukord kodakondsusjärgses riigis kujutab taotlejate

hinnangul ohtu nende elule ja tervisele, on võimalik esitada rahvusvahelise kaitse taotlus täiendava

kaitse saamiseks (VRKS § 4 lg 3 p 3) ja/või taotlus lahkumiskohustuse täitmise tähtaja

pikendamiseks (VSS § 72 lg 5 p 4).

7.5. T.S teavitas 12.01.2026 kohut, et ta on vastu võetud Estonian Business School (EBS)

magistriõppesse. Taotleja esitas ka EBS-ilt saadud tõendi (dtl 235), mille kohaselt on ta

tingimuslikult vastu võetud rahvusvahelise ärijuhtimise MBA erialale ja alustab täiskoormusega

õpinguid auditoorse õppetöö algusega 16.01.2026. Lõpliku vastuvõtuotsuse tingimuseks on tõendi

kohaselt, et ENIC/NARIC keskus hindab positiivselt tema eelnevat haridustaset.

Kohus selgitab, et EBS magistriõppesse vastuvõtmine ei ole asjaolu, mille tõttu tuleb esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldada. Tegemist võib olla alusega uuel alusel elamisloa taotlemiseks (VMS

§ 118 p 3), kuid taotleja esitatud tõendist nähtuvalt on tal eelnevalt vajalik saada oma haridustaseme

kohta positiivne hinnang Eesti ENIC/NARIC keskuselt. Samuti on taotlejal 19.12.2025

lahkumisettekirjutusega kohaldatud kehtiv sissesõidukeeld 3 kuud. Kehtiv sissesõidukeeld on

elamisloa andmist välistav asjaolu (VMS § 126 lg 1). Uuel alusel elamisloa taotlemise soovi korral

tuleb pöörduda PPA poole.

8. T.S tasus 27.12.2025 taotluselt kokku riigilõivu 35 eurot. A.N tasus 28.12.2025 taotluselt

kokku riigilõivu 40 eurot. Arvestades, et taotlejad soovisid esitada vaid esialgse õiguskaitse taotlust,

2 Vt https://reisitargalt.vm.ee/sihtkoht/iraan/ ja sealsed viited teiste riikide reisiinfole.

tuli kummalgi taotlejal tasuda RLS § 60 lg 6 aluse riigilõivu 20 eurot. Kohus tagastab enamtasutud

riigilõivu HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel – s.o T.S-ile 15 eurot ja A.N-ile 20 eurot.

9. Kohus selgitab täiendavalt, et tegemist on lõpplahendiga – kohus lahendab käesoleval juhul ainult

kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, mis on esitatud vaidemenetluse ajal.

Vaidemenetluse läbimise korral, kui kaebajad soovivad jätkuvalt kohtusse pöörduda, tuleb esitada

uus ja eraldiseisev kaebus. Sealjuures jääb kohus määruse punktis 7.2 teises lõigus toodud selgituste

juurde.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin