1-24-487/181 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-487

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2026, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-24-487

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Janika Kallin ja Orvi Koik

Ringkonnakohtu istung

25. september 2025

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Tõlk

Jelena Kremez

Kriminaalasi

Kriminaalasi Oleg Beršakovi süüdistuses KarS § 184 lg 21,

§ 213 lg 2 p 3, 4 ja § 394 lg 2 p 1, 3 järgi; ning Konstantin

Ivanovi süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 3, 4 ja § 394 lg 2 p

1, 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus, üldmenetlus

Apellandid

Prokuratuuri, Oleg Beršakovi kaitsja ja Konstantin Ivanovi

kaitsja apellatsioonid, samuti kolmandate isikute X-i ja OÜ

C apellatsioonid

Prokurörid

Riigiprokurörid Jürge Hüva ja Liis Vainola

Süüdistatavad, kelle osas

maakohtu otsus vaidlustati

Oleg Beršakov (ik: 36603050279); elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud

27. mail 2020 ja 21.-22. märtsil 2023, vahistatud 28. maist

kuni 25. juunini 2020;

Konstantin Ivanov (ik: 37405010279); elukoht XXX,

kriminaaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud

20. veebruaril 2023

Kaitsjad

Oleg Beršaovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar;

Konstantin Ivanovi kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas

Kolmandad isikud

OÜ C (seaduslik esindaja X) lepinguline esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar; kolmas isik X, esindaja

advokaat Henrik Kirsimäe

Kohtuistungil osalejad

Riigiprokurör Jürgen Hüva, süüdistatav Oleg Beršakov

ning tema kaitsja ja OÜ C lepinguline esindaja

vandeadvokaat Sven Sillar, süüdistatav Konstantin Ivanov

ja tema kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kolmanda

isiku X-i esindaja vandeadvokaadi abi Henrik Kirsimäe

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus osaliselt, s.o Oleg

Beršakovilt ja Konstantin Ivanovilt tsiviilhagi katteks 756 731,23 euro väljamõistmise

osas, samuti X-i kasuks OÜ-le C kuuluvatele kinnistutele seatud ühishüpoteegi

konfiskeerimises summas 843 268,77 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

Rahuldada Tervisekassa tsiviilhagi osaliselt ja mõista võlaõigusseaduse §

1043 ja § 1045 lg 1 p 7, 8 alusel Oleg Beršakovilt kannatanu kasuks välja 405

494,2 eurot.

2.2.

KarS § 832 lg 2 p-de 1 ja 4, § 184 lg 5 p 2, § 213 lg 4 ja § 394 lg 6 alusel

konfiskeerida ühishüpoteek, mis on seatud X-i kasuks OÜ-le C kuuluvatele

kinnistutele, summas 1 194 505,8 eurot.

3. KarS § 491

lg 1 alusel kohaldada Konstantin Ivanovile lisakaristusena

ettevõtluskeeldu pikkusega 1 aasta. KarS § 55 lg 1 alusel laieneb lisakaristus vangistuse

kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

4. KarS § 49 alusel kohaldada Konstantin Ivanovile lisakaristusena keeldu

tegutseda perearstina 1 aasta jooksul. KarS § 55 lg 1 alusel laieneb lisakaristus

vangistuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

5. Muus osas jätta Harju Maakohtu vaidlustatud kohtuotsus muutmata.

6. Rahuldada prokuratuuri apellatsioon.

7. Rahuldada Oleg Beršakovi kaitsja apellatsioon osaliselt.

8. Jätta Konstantin Ivanovi kaitsja apellatsioon rahuldamata.

9. Jätta kolmandate isikute OÜ C ja X-i apellatsioonid rahuldamata.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Oleg Beršakovi kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2 562 eurot (sh käibemaks).

11. Mõista Eesti Vabariigilt Konstantin Ivanovi kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2 659,8 eurot (sh käibemaks).

12. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ C kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud

esindajale makstud tasu katteks 1 200 eurot (ilma käibemaksuta).

13. Mõista Eesti Vabariigilt X-i (X) kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud

esindajale makstud tasu katteks 1 488 eurot (sh käibemaks).

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kolmandal isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1.

Oleg Beršakovile esitati süüdistus Kars § 184 lg 21 järgi selles, et Tallinnas Virbi 4

asuva Virbi Apteegi omaniku EstELIN&K OÜ juhataja (sh proviisor) ja ainsa juhatuse

liikmena ning omades tegevusluba, millega kaasnes õigus käidelda ka narkootilisi ja

psühhotroopseid aineid sisaldavaid retseptiravimeid, andis ta täpsemalt tuvastamata ajast

alates, kuid vähemalt alates 1. veebruarist 2010 kuni maikuu lõpuni 2020 erinevatele isikutele

ebaseaduslikult ilma arsti ettekirjutuseta erinevaid psühhotroopseid aineid sisaldavaid

retseptiravimeid. O. Beršakov tellis hulgimüüjatelt erinevaid psühhotroopseid aineid

sisaldavaid ravimeid, mida ta ei võtnud Virbi Apteegis nõuetekohaselt arvele ja mida ta müüs

ning plaanis müüa isikutele, kellele ei olnud väljastatud vastava ravimi retsepti, kokku 4691,3

karpi/pakendit. O. Beršakov müüs kirjeldatud ajaperioodi jooksul vähemalt 4672,3 karpi

psühhotroopseid ravimeid, millelt teenis kriminaalset tulu 192 142,24 eurot.

1.2.

O. Beršakovile ja Konstantin Ivanovile esitati süüdistus KarS § 213 lg 2 p 3 ja 4

(ajavahemikul 1. veebruarist 2010 kuni 31. detsembrini 2014 KarS § 213 lg 1) järgi selles, et

nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid toime arvutikelmuse grupis ja suures ulatuses.

Seejuures O. Beršakov sisestas Virbi Apteegi ainsa juhatuse liikmena vähemalt alates 1.

veebruarist 2010 kuni 27. maini 2020 varalise kasu saamiseks olematute ehk hulgimüüjatelt

mittesaadud ja Virbi Apteegi laos alles olevate ravimipakendite müügi kohta andmeid

retseptikeskusesse ning selle kaudu edastas andmed Tervisekassale, kes pidi otsustama

ravimihüvitise väljamaksmise apteegile. O. Beršakovi infosüsteemis kajastatud ravimite

müüki tegelikkuses ei toimunud ning selle tulemusena sattus Tervisekassa eksitusse ning

teostas alusetult ajavahemikul 2010 kuni 2020 Estelin & K OÜ-le varakäsutuse summas 787

315,08 eurot. Osa eelkirjeldatud kahjust on tekitas O. Beršakov ühiselt ja kooskõlastatult K.

Ivanoviga. Nimelt edastas O. Beršakov K. Ivanovile ravimite andmeid, mille alusel K. Ivanov,

töötades L OÜ-s (XXX) perearstina ning kellel oli õigus väljastada vastavalt patsientide ravi

näidustusele ravimite retsepte, kirjutas O. Beršakovi heaks välja alusetult retsepte, mida O.

Beršakov läbi oma apteegi realiseeris retseptikeskuses ning mille alusel väljastas Tervisekassa

alusetult O. Beršakovi apteegile hüvitist eelpool kirjeldatud viisil. K. Ivanovi osalusel

Tervisekassale tekitatud kahju on 73 354,21 eurot.

1.3.

O. Beršakovile ja K. Ivanovile on süüdistus esitatud veel KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi

selles, et nad ühiselt ja kooskõlastatult panid toime suures ulatuses rahapesu. Nimelt sai O.

Beršakov arvutikelmuse ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise tulemusel, s.o.

kuritegelikust tegevusest, vara 979 457,24 eurot. Eesmärgiga varjata kuritegeliku vara

tegelikku päritolu teostasid O. Beršakov ja K. Ivanov ühiselt ja kooskõlastatult mitmeid

varjamis- ja moondamistegevusi ning omasid, valdasid ja kasutasid kuritegelikust tegevusest

saadud vara olukorras, kus nad teadsid, et see on saadud kuritegelikust tegevusest.

Arvutikelmuse tulemusel saadud kuritegelik tulu laekus Estelin & K OÜ kontole. Raha välja

viimiseks lõid O. Beršakov ja K. Ivanov näilikud alused raamatupidamisse ning teostasid

ülekandeid TÜ B ja OÜ C kontodele. Samuti kandsid O. Beršakov ja K. Ivanov OÜ C

kontole kuritegelikku päritolu sularaha (kokku 43 330 eurot). OÜ C kontole kantud

kuritegeliku tulu arvelt soetasid süüdistatavad OÜ C nimele hulgaliselt kinnisvara Tallinnas.

Samuti kandis tuvastamata isik 2020. a juunis (ajal, mil O. Beršakov viibis vahi all ning pärast

tema vabanemist) nelja ülekandega Estelin & K OÜ kontolt OÜ C kontole kokku 178 561,74

eurot. Pärast vahi alt vabanemist hakkas O. Beršakov 25. juunil 2020 koos K. Ivanoviga

varjama oma tegelikku seotust OÜ-ga C ning 10. juulil 2020 vormistati ettevõtte uueks

juhatuse liikmeks variisik X, kelle kasuks vormistati ka ühishüpoteek kõikide OÜ-le C

kuuluvatele kinnistutele summas 1,6 miljonit.

2.1.

Harju Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsusega tunnistati O. Beršakov süüdi KarS §

184 lg 21 järgi ning teda karistati 12 aasta vangistusega; KarS § 213 lg 2 p 3 ja 4 järgi ning

teda karistati 4 aasta 11 kuu vangistusega; KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi ning teda karistati 5

aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle üksikkaristustest raskeima

suurendamise teel liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses

viibitud aeg, kokku 1 kuu 2 päeva, lugedes karistuse kandmise algusajaks 27. veebruari 2025.

KarS § 491 lg 1 alusel kohaldati O. Beršakovile lisakaristusena ettevõtluskeeldu pikkusega 5

aastat. O. Beršakov vahistati kohtusaalist.

2.2.

K. Ivanov tunnistati süüdi KarS § 213 lg 2 p 3 ja 4 järgi ning teda karistati 2 aasta

vangistusega; KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi ning teda karistati 3 aasta vangistusega. KarS § 64

lg 1 alusel mõisteti talle üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusena 4 aastat

vangistust, lugedes karistuse hulka eelvangistuses viibitud ühe päeva. Mõistetud karistus jäeti

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 5-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

2.3.

Maakohus konfiskeeris KarS § 832 lg 1, § 184 lg 5 p 2 ja § 394 lg 6 alusel

konfiskeerida O. Beršakovilt Tallinnas, Virbi 4 asuva apteegi läbiotsimisel O. Beršakovi

kabineti kirjutuslaua sahtlitest leitud ja ära võetud arestitud sularaha kokku 41 886 eurot.

KarS § 832 lg 2 p 1, § 184 lg 5 p 2, § 213 lg 4 ja § 394 lg 6 alusel konfiskeeriti kolmandalt

isikult OÜ-lt C arestitud kinnistud Tallinnas.

2.4.

Konfiskeerimise tagamiseks jäeti muutmata prokuratuuri 13.02.2023 määrusega

kohaldatud OÜ C ühinemise, jagunemise ja äriregistrist kustutamise keeld.

2.5.

KarS § 832 lg 2 p 1,4, § 184 lg 5 p 2, § 213 lg 4 ja § 394 lg 6 alusel konfiskeeriti X-i

kasuks OÜ-le C kuuluvatele kinnistutele seatud ühishüpoteek summas 843 268,77 eurot, jättes

seele summa osas vara aresti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks muutmata.

2.6.

Maakohus rahuldas osaliselt Tervisekassa tsiviilhagi ja mõista VÕS § 1043 ja § 1045

lg1 p 7, 8 alusel O. Beršakovilt Tervisekassa kasuks välja 756 731,23 eurot. KrMS § 142 lg-te

1, 2 ja 4 alusel arestiti tsiviilhagi täitmise tagamiseks X-i kasuks OÜ-le C kuuluvatele

kinnistutele seatud ühishüpoteek summas 756 731,23 eurot. Selles osas seadis maakohus

ühishüpoteegile Tervisekassa kasuks keelumärke hüpoteegiga käsutustehingute tegemiseks.

2.7.

Maakohus lahendas ka menetluskulude ja asitõenditega seonduvad küsimused.

2.8.

O. Beršakovi kaitsja taotluse süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks jättis maakohus SKHS § 18 lg 2 alusel rahuldamata.

3.1.

Maakohus märkis esmalt, et kriminaalasjas esitatud jälitustoimingute taotlused ja load

põhjendatud ning neid teostati KrMSi nõuetega kooskõlas. Arvestades süüdistatavate isikuid,

tõendusteabe kogumise keerukust, süüdistuse iseloomu ja mahtu, on teostatud toimingud

olnud proportsionaalsed ja vajalikud. Tõendite kogumiseks on jälitustoiminguid kasutatud

minimaalses määras.

3.2.

O. Beršakovi telefoni vaatluse protokolli pidas maakohus lubatavaks tõendiks, leides,

et telefon võeti ära seadusliku menetlustoimingu käigus ning tähtsust ei oma, millise

tehnoloogilise meetodi abil uurija telefoni asuvale infole ligi pääses.

3.3.

Süüdistuses KarS § 184 lg 21 järgi märkis maakohus, et ained, mida O. Beršakov

käitles, kuuluvad NPALS § 31 lg 1 ja § 4 lg 15 alusel kehtestatud narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete II, III ja IV nimekirja. Nende ainete käitlemine on keelatud, v.a

meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud

kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses

ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Virbi Apteegil küll oli tegevusluba

narkootilisi ja psühhotroopseid aineid sisaldavate ravimite käitlemiseks meditsiinilistel

eesmärkidel, kuid O. Beršakov käitles neid ebaseaduslikult, müües neid ilma vastava retsepti

või tellimisleheta. Virbi Apteek oli läbi aastate ostnud hulgimüüjatelt üle 4540 karbi

psühhotroopseid ravimeid rohkem kui apteek sel perioodil retseptide alusel neid ravimeid

müüs. Need ravimid jäeti nõuetekohaselt arvele võtmata ning müüdi ebaseaduslikult.

Psühhotroopsete ravimite müügiks kohustuslikke retsepte või saatedokumente ei olnud ning ei

täidetud ei olnud ka nende ravimite registreerimise ja arvestuse nõuded. Võttes aluseks

ravimite sisseostu hinnad ning asjaolu, et O. Beršakov müüs neid edasi 45 eurot karp, oli

teenitud kasum kokku ca 186 776,56 eurot. Nimetatud summa on suur varaline kasu KarS §

184 lg 21 ja § 121 p 2 mõttes. Maakohus leidis, et nimetatud koguse psühhotroopsete ravimite

puhul on tegemist suure kogusega, sest nii kogumis kui ka iga ravimi suhtes eraldi võetuna

käitles O. Beršakov neid oluliselt suuremal hulgal kui on vajalik vähemalt kümnele isikule

joobe tekitamiseks.

3.4.1. Seoses süüdistusega arvutikelmuses märkis maakohus, et retseptikeskuse näol on

tegemist elektroonilise andmekoguga, mille andmete töötlemine on käsitletav

andmetöötlusprotsessina KarS § 213 tähenduses. Retseptikeskusesse andmete esitajaks teiste

hulgas ka Eesti Vabariigis retsepti või meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õigust

omavad isikud ning retsepti või meditsiiniseadme kaardi alusel ravimi või meditsiiniseadme

väljastanud isikud. Muu hulgas peab retsepti väljakirjutamise õigust omav isik ning retsepti

alusel ravimi väljastanud isik esitama andmed retsepti kohta. Lisaks tuleb esitada andmed

ravikindlustuse seaduses (RaKS) sätestatud tingimustel kindlustatud isikutele ravimihüvitise

ja meditsiiniseadmehüvitise saamise aluseks olevate ravimite ja seadmete väljastamise kohta.

Ravimihüvitist maksab Tervisekassa retseptikeskuse kaudu ravimi väljastajale (nt apteegile).

Kokkuvõttes tuli apteegipidajal esitada retseptikeskusele andmed kõikide retseptiravimite

müügi kohta (sõltumata ravimihüvitise saamise õigusest) ning kõikide muude ravimite müügi

kohta, kui nende müümisel sooviti saada RaKS §-s 41 sätestatud ravimihüvitist.

3.4.2. K. Ivanov oli perearstina isikuks, kes omab retsepti ja meditsiiniseadme kaardi

väljakirjutamise õigust ning O. Beršakov oli apteeki pidava ettevõtte juhatuse esimehe ning

proviisorina isikuks, kes omas õigust väljastada retsepti või meditsiiniseadme kaardi alusel

retsepti- ja muid ravimeid ning meditsiiniseadmeid. Eelnimetatud õiguste kasutamine ja

kohustuste täitmine oli mõlema jaoks igapäevane tööülesanne. Seetõttu oli mõlemale väga

hästi teada retseptikeskuse eesmärk ja toimimise loogika ning nõuded.

3.4.3. Vaidlus puudub selles, et O. Beršakov sisestas OÜ Estelin & K nimelt

retseptikeskusesse ravimite müügi info, mis sisaldub Tervisekassa esitatud andmetes.

Maakohus leidis, et tõendatud on see, et 15 487,7 pakendi müümise kohta esitas O. Beršakov

valeandmeid esitamine ning seeläbi tekitas ta kahju 787315,08 eurot. Kohus leidis, et on

tõendatud see, et Virbi Apteek küsis ja sai ravimihüvitist ravimite eest, mida nad tegelikult ei

müünud. Kaitseversioon, nagu võinuks olla osa ravimeid ostetud välisriigist, on kummutatud,

sest Virbi Apteegil ei olnud selleks vajalikku sisseveo luba. Kui O. Beršakov ka ostis

ravimeid välisriigist ning müüs neid Virbi Apteegis, ei oleks ta tohtinud nende müümisel

arvestada soodustust ning küsida Tervisekassalt hüvitist. Estelin & K OÜ pangakontode

väljavõtteid analüüsides ei nähtu, et lisaks hulgimüügiettevõtetele, mis on olnud analüüsi

aluseks (T OÜ, M OÜ, A OÜ, AS P ja L OÜ), oleks ettevõte teinud veel mõnele äriühingule

olulises ulatuses makseid ravimite eest. Tervisekassa arvutuskäigu oluliseks puuduseks on

vaid asjaolu, et 2010.a alguse laojääki ei ole teada ning lähtutud on nullseisust. Apteegi

laojääki hoiti suhteliselt minimaalsena, kuid võib eeldada, et mingid ravimid laos siiski olid.

Eelnevast tulenevalt ning tõlgendades kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks ning

juhindudes kahju tekitamise ulatuse kindlaks määramisel ka VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud

põhimõttest, peab kohus õigeks jätta kahju arvestusest välja 2010.a (131,66 pakendit, 30

583,85 eurot). Kohus loeb küll tuvastatuks, et Virbi Apteek sisestas retseptikeskuse

andmekogusse ravimihüvitise saamiseks õigustatud müüki tegelikust oluliselt suuremas

mahus vähemalt alates 01.02.2010, kuid täpsemat kahju saab hinnata alates 2011. Aastane

periood on piisavalt pikk olemaks veendunud, et enne 01.02.2010 apteeki sisse ostetud

ravimid olid kas müüdud või aegumise tõttu maha kantud. Maakohus luges hulgimüüjate ning

retseptikeskuse andmete võrdluse pinnalt tuvastatuks, et (Virbi Apteek kajastas

retseptikeskuses vähemalt 15 356,03 ravimipakendi müüki rohkem, kui ta tegelikult oli neid

apteeki sisse ostnud. Tervisekassalt küsiti lubatust enam ravimihüvitist summas 756 731,23

eurot. Arvestades mahtu ja ajaperioodi on maakohtu hinnangul ilmne, et tegemist on teadliku

valeandmete sisestamisega, mitte inimliku veaga andmete sisestamisel. Lisaks on mitme

hulgimüüja kinnitusel kauba sisseostudokumendid vähemalt osaliselt võltsitud. Asjaolu, et

võltsitud dokumendid leiti O. Beršakovi kasutuses olnud arvutist, kinnitab, et nende

kasutamine toimus tema korraldamisel. Teadlikku valeandmete esitamist soodustusega

ravimite müügi kohta kinnitavad ka O. Beršakovi kirjavahetused K. Ivanoviga. Konstantin

Ivanov kasutas O. Beršakovi palvel ära oma ametialast pädevust kirjutada välja

retseptiravimeid ning kirjutas suvaliste isikute (aga ka O. Beršakovi ja tema lähedaste) nimele

retsepte ravimitele, mida O. Beršakov parasjagu soovis Virbi Apteegi müügina näidata.

Tegelikku vajadust neil isikutel vastavate ravimite järele ei olnud ning neid ravimeid reaalselt

ka ei müüdud. Osa retseptidest kirjutati ravimitele, mis olid O. Beršakovil apteegi laos

aegumas. Vältimaks nende kandmist kahjumisse, lasi O. Beršakov K. Ivanovil väljastada

retsepti ning O. Beršakov näitas retseptikeskuses, et on vastava ravimi müünud ning tekitas

seeläbi alusetu ravimihüvitise nõude.

3.4.4. Kokku sisestas O. Beršakov retseptikeskuse andmekogusse ebaõigeid andmeid

vähemalt 15 356,034 ravimipakendi müügi kohta eesmärgiga tekitada alusetu ravimihüvitise

tagastusnõue summas 756 731,23 eurot, tekitades selles summas tekitati ühtlasi

Tervisekassale kahju, kuna Tervisekassa retseptikeskus tegi ebaõigete andmete sisestamise

tagajärjel OÜ-le Estelin & K alusetud väljamaksed. K. Ivanov osales arvutikelmuses ulatuses,

millega tekitati Tervisekassale kahju ning saadi ebaseaduslikult tulu 73 354,21 eurot.

3.4.5. Vestlustest O Beršakovi ja K. Ivanovi vahel nähtub üheselt, et alusetult retsepte välja

kirjutades või realiseerimata retseptide kohta O. Beršakovile infot andes tegutses K. Ivanov O.

Beršakoviga koos sama eesmärgi nimel – retseptikeskusesse valeandmete sisestamise teel

saada suures ulatuses varalist kasu. Sealjuures saadi ka aru, et vastavas ulatuses tekitatakse

Tervisekassale ühtlasi kahju. O. Beršakov pani selle kuriteo toime ühe jätkuva teona alates

2010 kuni maini 2020 ja teatud ulatuses osales selles teos ka K. Ivanov. Eelnevalt kirjeldatud

kuritegelik skeem toimis alates 2010 kuni maini 2020 sarnastel tehioludel järjepidevalt. Kohtu

hinnangul on tegemist Oleg Beršakovi ühe jätkuva teoga, milles teatud ulatuses osales ka

Konstantin Ivanov.

3.5.1. Süüdistuses rahapesus märkis maakohus, et süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude

üle sisulist vaidlust. Küsimusi tekitab, kes olid asjaomaste ettevõtete OÜ C, OÜ Virbi

Tervisekeskus ja Medis Group OÜ tegelikud juhid ja omanikud, mis eesmärgil eelkirjeldatud

tehinguid tehti ja kas taolist tegevust saab käsitleda rahapesuna KarS § 394 tähenduses. Kohus

märkis, et kõik süüdistuses nimetatud rahapesu sisustavate tehingute poolteks olnud ettevõtted

(Estelin & K OÜ, C OÜ, Virbi Tervisekeskus OÜ, B TÜ, Medis Group OÜ) olid faktiliselt O.

Beršakovi omandis ja kontrolli all.

3.5.2. Urva 18 kinnistu soetati Estelin & K OÜ kontolt laekunud rahade arvelt. Enne kinnistu

ostmist pööritati neid summasid OÜ C ja TÜ B vahel ning lõpuks soetati kinnistu OÜ C

nimele, mille juhatuse liikmeks oli tol hetkel K. Ivanov. Sisuliselt läks aga kinnistu O.

Beršakovi isiklikku kasutusse. Kinnistu hinnaga (228 850 eurot) samas suurusjärgus (211

111,27 eurot) teenis O. Beršakov Estelin & K OÜ nimelt sooritatud arvutikelmusega 2011–

2012 kriminaalset tulu. Neil asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et Urva 18 kinnistu osteti

kuritegeliku tulu arvelt ning selleks, et eemaldada kinnistu seos kuritegeliku tuluga, pööritati

ostu summat ostu tehingu eelselt erinevate O. Beršakovi kontrolli all olevate äriühingute vahel

ning kinnistu osteti samuti ettevõtte nimele, mis näiliselt ei omanud O. Beršakoviga seost,

kuid oli faktiliselt tema kontrolli all. Virbi 10 kinnistute ostmiseks sai OÜ C samuti vahendid

peamiselt Estelin & K OÜ-lt ning väiksemas osas ka O. Beršakovilt (läbi Estelin & K OÜ)

ning sularahasissemaksetest. Seejuures sai OÜ C rahalised vahendid Estelin ja K OÜ-lt

fiktiivse tehingu tulemusel. Ka O. Beršakovilt OÜ-le C antud rahalised vahendid pärinesid

majandusliku sisuta tehingutest, mille eesmärk oli legaliseerida kuritegelikku tulu. Ka K.

Ivanovi nimele väljastatud, kuid O. Beršakovi kasutuses olnud pangakaardiga sissemakstud

sularaha puhul tuvastas maakohus, et see pärines kuriteo toimepanemisest. Virbi 10 kinnistute

väljaüürimisest teenis O. Beršakov samuti kriminaaltulu, mille täpne suurus ei ole

kriminaalmenetluses tuvastatud. Ka Hõbeda 7/Vase 10 kinnistu osteti kuritegeliku tulu arvelt.

Eemaldamaks kinnistu seost kuritegelikust tulust, osteti see ettevõtte nimele, millel näiliselt

puudus seos O. Beršakoviga, kuid mis oli faktiliselt tema kontrolli all. Rahapesuna tuleb

käsitada ka 2020. a juunis tehtud ülekandeid Estelin ja K OÜ kontolt OÜ C kontole, sest neil

tehingutel puudus majanduslik sisu, tegemist oli näilike tehingutega. Samuti on rahapesuna

käsitatav ühishüpoteegi seadmine OÜ C kinnisvarale X-i kasuks.

3.5.3. OÜ C kontole kantud vara oli saadud kuritegevuse tulemusel. Ülekanded C OÜ-le

ning sealt raha edasi kandmine või ülekantud vahendite arvelt kinnisvara ostmine oli kantud

eesmärgist varjata kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara tõelist olemust, päritolu ja

omandiõigust ning näiliselt vara legaliseerida. Seda kinnitab eeskätt fakt, et O. Beršakov, OÜ

C tegeliku omaniku ja kasusaajana, varjas enda osalust ettevõttes. Eelnevalt kirjeldatud

käitumisaktid kogumis näitavad, et O. Beršakov tegutses sihipäraselt eesmärgiga formaalselt

kaugeneda kuritegelikul teel saadud varast, kuid hoida seda faktiliselt siiski enda kontrolli all,

vara legaliseerida ning teenida sellelt täiendavat tulu. Selleks kasutas ta variisikuid ning oma

perekonnaliikmeid. Vara ebaseadusliku päritolu, tõelise olemuse ja omandiõiguse varjamise

hõlbustamiseks muundas O. Beršakov koos K. Ivanoviga Estelin & K OÜ ja O. Beršakovi

kontodel oleva raha ning sularaha kolmanda isiku nimel olevaks kinnisvaraks, mida kasutati

kas isiklikuks otstarbeks (elukohana) või täiendava tulu (üüritulu) teenimiseks.

3.5.4. Kuigi kuritegelikul teel saadud vara oli algusest peale täielikult Oleg Beršakovi

kontrolli all, oli algusest peale (osaliselt) kaasatud kuritegeliku tulu teenimisse ka K. Ivanov.

K. Ivanov osales teadlikult sihipärases tegevuses kuritegelikul teel saadud vara

muundamiseks. Kuivõrd Konstantin Ivanov osales ka ise arvutikelmusega kuritegeliku tulu

teenimises, oli ta teadlik, et OÜ Estelin & K OÜ arvele laekub kuritegelik tulu ning seega oli

ta teadlik OÜ C arvele kantud vara päritolust ja olemusest. On tuvastatud, et Konstantin

Ivanov oli üksnes formaalselt OÜ C juht ning faktiliselt juhtis seda Oleg Beršakov, kellelt ta

sai juhiseid OÜ C nimel toimingute teostamiseks. Andes nõusoleku asuda variisikuna OÜ C

juhatuse liikmeks ning osaledes ligikaudu 10 aasta vältel ettevõtte nimel toimingute tegemisel

või andes selleks volikirja O. Beršakovi tütrele, panustas K. Ivanov O. Beršakovi loodud

rahapesu skeemi ka kuritegelikul teel saadud vara valdamise ja omandamisega. Teades, et O.

Beršakov petab Tervisekassalt raha välja ning osaledes osaliselt ka ise selles, sai ta aru, et

Estelin & K OÜ ning O. Beršakovi nimelt OÜ-le C kantud vara on saadud kuritegelikust

tegevusest. Samuti oli ta teadlik asjaolust, et O. Beršakov jätkab OÜ C faktilise juhina ning

tema roll juhatuse liikmena on varjata O. Beršakovi osalust ning vallata OÜ-le C üle kantud

kuritegelikul teel saadud vara ning selle arvelt soetatud kinnisvara. Taolist teopanust

arvestades oli K. Ivanov pikaajalises rahapesuskeemis kaastäideviija, mitte pelgalt

kaasaaitaja. Kuriteo panid nad kaastäideviijatena toime suures ulatuses. Kohtu hinnangul pani

O. Beršakov rahapesu toime kavatsetult, kuid K. Ivanov kaudse tahtlusega.

3.6.

Süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuritegude

raskuse ja laadi ning süüdistatavate isikutega. Karistust kergendava asjaoluna võttis kohus O.

Beršakovi puhul arvesse seda, et läbiotsimisel andis ta oma kabineti diivanikastis olnud

ravimid vabatahtlikult välja. Muid kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud. Maakohus võttis süüdistatavate isikuid iseloomustavate andmetena arvesse, et

neid ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, kuid märkis samas, et nende kuritegelik

käitumine leidis aset ligikaudu kümne aasta vältel.

3.6.1. O. Beršakovi süüd KarS § 184 lg 21 järgi pidas maakohus keskmiseks, osutades, et

ehkki käideldud narkootilise ja psühhotroopse aine kogus ei olnud ülisuur, kasutas O.

Beršakov kuriteo toimepanemiseks ära enda seaduslikku ligipääsu sellistele ainetele ning

proviisoritöö kattevarju nende ainete ebaseaduslikuks käitlemiseks.

3.6.2. O. Beršakovi süüd arvutikelmuses pidas maakohus maksimumilähedaselt suureks,

arvestades tegude kestust ja suurt ulatust ning intensiivsust. Samuti arvestad maakohus, et teo

toimepanemiseks kasutas O. Beršakov ära enda kutsetegevusega seotud ligipääsu

Tervisekassa retseptikeskuse infosüsteemile. Seda asjaolu võttis maakohus arvesse ka K.

Ivanovi puhul, pidades samas tema süüd siiski alla keskmise jäävaks, sest tema roll ja saadud

kasu olid selle kuriteo puhul olid O. Beršakoviga võrreldes tagasihoidlikumad.

3.6.3. K. Ivanovi ja O. Beršakovi toimepandu tehiolusid arvestades pidas maakohus nende

süüd rahapesus miinimusi lähedaseks.

3.6.4. Liitkaristuse mõistmisel pidas maakohus põhjendatuks suurendada üksikkaristustest

raskeimat, mõistes O. Beršakovile liitkaristuseks 13 aastat vangistust ja K. Ivanovile 4 aastat

vangistust. K. Ivanovile mõistetud vangistuse pidas maakohus võimalikuks tingimisi

täitmisele pööramata jätta.

3.6.5. Maakohus kohaldas O. Beršakovile lisakaristusena ettevõtluskeeldu viieks aastaks,

arvestades tema tegude mastaapsust ja seda, kuivõrd tõsiselt kahjustasid need

meditsiinivaldkonna usaldusväärsust ning ausat ärikeskkonda.

3.6.6. Maakohus arvestas süüdistatavatele mõistetud karistuste aja hulka eelvangistuse

viibitud aja.

3.6.7. Maakohus vahistas O. Beršakovi talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks.

Leides, et O. Beršaovi senine käitumine annab alust karta, et ta asub karistusest kõrvale

hoiduma.

3.7.

Maakohus konfiskeeris KarS § 832 sätete alusel süüteoga saadud vara laiendatud

konfiskeerimise korras O. Beršaovi ja K. Ivanovi kuritegudega teenitud kriminaaltulu, tehes

seda alljärgnevalt.

3.7.1. Maakohtu hinnangul teenis O. Beršakovo kümne aasta jooksul vähemalt 0,95 milj

eurot kriminaaltulu arvutikelmuste ja narkootiliste ning psühhotroopsete ainete müügiga.

Lisaks on põhjust arvata, et ta teenis täiendavalt kriminaaltulu kuritegelikul teel teenitud raha

eest ostetud korterite üürile andmisest. Kuigi vastavaid summasid ei ole tuvastatud, kinnitab

see fakt, et tegelik kuritegelikul teel saadud tulu oli oluliselt suurem kui kohtumenetluses

tuvastatud. Suurem osa O. Beršakovi käsutuses olnud varast oli kuritegudega saadud vara.

Tema legaalsed sissetulekud olid minimaalsed. Tuludeklaratsioonis deklareeritud aastatulud

olid maksimaalselt 6 500 eurot. 2014. a oli tema pangakontode jääk ca 62 000 eurot ning see

vähenes pidevalt. Oma igapäevaste vajaduste tarbeks kasutas ta minimaalselt oma isiklikul

pangakontol olevaid vahendeid, kattes mh neid kulutusi suuresti sularahas laekunud

kriminaaltulu arvelt. Virbi Apteegist O. Beršakovi kabinetist leitud 41 981 eurost sularahast

tagastas maakohus 95 eurot Politsei- ja Piirivalveametile kuriteo matkimise käigus üle antud

sularahana. Ülejäänud 41 886 eurot konfiskeeris maakohus O. Beršakovilt KarS § 832 lg 1

alusel.

3.7.2. Maakohtu hinnangul osteti OÜ C omandis olevad Urva 18, Virbi 10 ja Hõbeda 7/Vase

10 kinnistud peamiselt arvutikelmuse tulemusel saadud raha eest. Väiksemas osas kasutas O.

Beršakov kinnistute ostmiseks ka narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikust

müügist ning rahapesust (OÜ C arvele laekunud korterite üüritulu) saadud tulu. Seetõttu

konfiskeeris maakohus laiendatud konfiskeerimise korras 21 OÜ Cle kuuluvat kinnistut.

Maakohus jättis muutmata kõnealuste kinnistute arestimise määruse. Samuti jäi muutmata

konfiskeerimise tagamiseks prokuratuuri 13. veebruari 2023. a määrusega kohaldatud OÜ C

ühinemise, jagunemise ja äriregistrist kustutamise keeld.

3.7.3. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi

seadmine on käsitatav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg

2 mõttes ka siis, kui hüpoteek ei taga selle seadmisel ühtegi nõuet. Juhul kui kriminaaltuluna

või selle arvel saadud kinnistu omanik lepib kolmanda isikuga kokku viimase kasuks

kinnisasjale hüpoteegi seadmises ilma, et see oleks omaniku seisukohalt objektiivselt

majanduslikult põhjendatud, saab rääkida kolmanda isiku poolt hüpoteegi omandamisest

toimepanija arvel KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes. Toimepanija arvel on omandatud mh hüpoteek,

mis seatakse kolmanda isiku kasuks vaatamata sellele, et puudub tagatav nõue. Seetõttu

konfiskeeris maakohus ka OÜ-le C kuuluvatele kinnistutele X-i kasuks seatud ühishüpoteegi

summas 1,6 miljonit eurot. Tulenevalt vajadusest rakendada meetmeid tsiviilhagi tagamiseks

vähendas kohus konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi nõude võrra ning

konfiskeeris ühishüpoteegi summas 843 268,77 eurot. Sama summa osas jätab kohus

muutmata konfiskeerimise tagamiseks seatud aresti.

3.8.

Tervisekassa 14. augustil 2023 esitatud ja 15. septembril 2024 täpsustatud tsiviilhagi

alusel mõistis maakohus O. Beršakovilt välja 787 315,08 eurot. Kannatanu nõude näol on

oma olemuselt tegemist avalik-õiguslikus suhtes alusetult makstud hüvitise tagastamise

nõudega. Samas ei ole seadusandja kehtestanud materiaalõiguslikku alust (vrdl nt RaKS § 26,

ATS § 80), mis võimaldaks vastava nõude esitamist haldusmenetluses. Seega tuleb kohtul

lahendada esitatud kahjunõue kohaldades normi puudumisel analoogiat tsiviilõigusega. Kohtu

hinnangul on sisuliselt tegemist Estelin & K OÜ alusetu rikastumisega VÕS § 1027

tähenduses. Kannatanu ei ole aga esitanud OÜ Estelin & K OÜ vastu kahju hüvitamis nõuet

vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1. Arvestades, et ettevõtte juhatuse liige on näilike tehingutega

kogu alusetult rikastumisega saadud vara ettevõttest välja viinud ning muutnud ettevõtte

sisuliselt varatuks, oleks OÜ Estelin & K OÜ vastu nõude esitamine ka perspektiivitu. OÜ

juhatuse liikme O. Beršakovi vastutus tekitatud kahju eest tuleneb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1

p-dest 7 ja 8. Kuna tekitatud kahju eest vastutavad nii osaühing kui ka selle juhatuse liige, on

kannatanul õigus valida, kelle vastu hagi esitada. Kuna O. Beršakovi tegevuse tagajärjel on

kogu alusetu rikastumisega saadud vara osaühingust välja viidud ning äriühing on seetõttu

sisuliselt varatu, on põhjendatud nõude esitamine üksnes O. Beršakovi vastu. Maakohtu

hinnangul on kannatanu kahjunõue põhjendatud ulatuses, mille osas kohus tuvastas O.

Beršakovi poolt arvutikelmusega kahju tekitamise. Arvestades O. Beršakovi tegevust vara

varjamiseks, pidas maakohus põhjendatuks rakendada abinõusid tsiviilhagi täitmise

tagamiseks ja arestida tsiviilhagi täitmise tagamiseks X-i kasuks OÜ-le C kuuluvatele

kinnistutele seatud ühishüpoteek summas 756 731,23 eurot. Selles osas seada ühishüpoteegile

Tervisekassa kasuks keelumärge hüpoteegiga käsutustehingute tegemiseks.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule O. Beršakovi

kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, K. Ivanovi kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas,

prokuratuur, kolmanda isiku OÜ C esindaja vandeadvokaat Sven Sillar ja kolmanda isiku X-i

esindaja vandeadvokaadi abi Henrik Kirsimäe.

5. Prokuratuur taotleb K. Ivanovile lisakaristusena üheks aastaks ettevõtluskeelu

kohaldamist ja keeldu tegutseda ühe aasta jooksul perearstina. Apellandi arvates ei ole kohus

põhjendanud, miks on jäetud K. Ivanovile lisakaristused kohaldamata, vaatamata sellele, et

prokuratuur lisakaristuste kohaldamist taotles. Lisakaristuste kohaldamata jätmine ei vasta ka

K. Ivanovi isikule ja tema süü suurusele.

6. O. Beršakovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale

kohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt, kui kohus lahendab asja sisuliselt, taotleb

ta O. Beršakovi õigeksmõistmist talle esitatud süüdistustes. Kaitsja taotleb selle tuvastamist,

et maakohtus kriminaalasja arutanud kohtuniks A. Asi pidanuks ennast kriminaalmenetlusest

taandama alates kuupäevast, mil Vabariigi Valitsus otsustas nimetada ta riigi peaprokuröriks.

Samuti taotleb kaitsja apellatsioonimenetluse kulude O. Beršakovi kasuks väljamõistmist.

6.1.

Kaitsja hinnangul rikkus maakohus ausa ja õiglase menetluse põhimõtet, sest

kohtuotsuse teinud kohtunik oli samal ajal juba nimetatud riigi peaprokuröriks. Ausa ja

õiglase menetluse põhimõtet rikkus maakohus ka sellega, et võttis sisuliselt prokuratuurilt ära

tõendamiskohustuse, kui järeldas, et juhul kui O. Beršakovi puhul on tõendeid 5 ravimikarbi

müümise kohta hinnaga 45 eurot karp, siis müüs ta sellise hinnaga ka ülejäänud talle

süüdistuses ette heidetud enam kui 4 500 karpi ravimeid. Samas on tõendamist leidnud seegi,

et O. Beršakov müüs 122 karpi ravimeid laevadele, kuid sellegipoolest ei teinud kohus

järeldust, et ka ülejäänud enam kui 4500 karpi ravimeid võis ta müüa laevadele. Maakohtu

arvates ei ole prokuratuuril kohustust tõendada 4500 karbi müümis fakti ja müügihinda, küll

on aga süüdistatav O. Beršakov kohustatud tõendama oma seisukohta, kellele ja mis hinnaga

ta müüs raamatupidamislikult apteegist puuduvaid narkootilisi ravimeid. Seega rakendas

kohus prokuratuurile ja kaitsjale tõendamisel topeltstandardeid.

6.2.

Seoses süüdistusega arvutikelmuses märgib kaitsja, et kriminaalasjas kogutud

tõenditega ei ole välistatud, et müüdud ravimeid võidi osta nendelt hulgimüüjatelt, kellele

ravimiamet järelepärimisi ei teinud. Prokurör ei ole ühegi konkreetse inimesega tõendanud, et

isik, kellele perearst kirjutas välja ravimi ja mida müüdi O. Beršakovi apteegist, tegelikult

ravimit ei saanud. Kui prokuratuur soovinuks välistamismeetodiga tõendada, et O. Beršakovi

apteek ei saanud mitte mingilgi juhul müüdud ravimeid omandada, kuna ükski Eestis tegutsev

ravimite hulgimüüja neid talle ei müünud, siis seda tulnukski tõendada. Seda aga ei tehtud

ning tõenduslik baas piirdub vaid viie hulgimüüjaga, samas kui Eestis tegutseb üle viiekümne

hulgimüüja. Praegu on sisuliselt pandud O. Beršakovile kohustus tõendada enda süütust.

6.3.

Kaitsja hinnangul on narkootiliste ainete käitlemise süüdistuses jäänud tõendamata nii

see, et O. Beršakov oleks narkootilisi või psühhotroopseid aineid ebaseaduslikult käidelnud,

kui ka see, et ta oleks nende ainete käitlemisest saanud suurt tulu. Kuivõrd Virbi Apteegil oli

olemas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise luba, oli seal leitud ainete

käitlemine seaduslik hoolimata võimalikust registreerimisnõuete rikkumisest. Tõendamist on

leidnud üksnes viie ravimikarbi ebaseaduslik käitlemine ja nende müügihind. Samuti

puuduvad tõendid selle kohta, kas või missugust tulu O. Beršakov sai, sest valdava osa

väidetavalt müüdud ravimite müügihinda ei ole tõendatud ning nende puhul ei ole õige

tuletada müügihinda eelmärgitud viie ravimikarbi müügihinnast.

6.4.

Kaitsja hinnangul ei ole O. Beršakovi tegevuses realiseerunud rahapesu

kuriteokoosseis. Selle välistab esmalt juba eelkuriteo puudumine. Lisaks ei kahjustanud O.

Beršakovi teod kuidagi riigi rahandus- ja majandussüsteemi toimimist. Olukorras, kus

süüdistuses kirjeldatu on väidetava kelmuse tulemusel saadud raha ülekandmine OÜ-le C ja

selle raha eest korterite ostmine, on kaitsja hinnangul tegemist kelmusena etteheidetava teo

loomuliku kõrvaltagajärjena, mistõttu süüdistuses kirjeldatud rahapesu etteheide on ilmselgelt

alusetu. Neis tehingutes mingit iseseisvat kahju või ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi

korrapärasele toimimisele ning konkreetsemalt legaalsele majandus- ja rahakäibe

kindlustamisele Beršakovi toimingutest kohtuotsusest ei nähtu. Süüdistuses kirjeldatud

tegevus teenis parimal juhul ühekordset eesmärki säilitada O. Beršakovi kontrolli väidetava

eelkuriteoga saadud vara üle. Kohtupraktika kohaselt peetakse taolist tegevust juriidiliselt

juba lõpule viidud (eel)kuriteo faktiliseks lõpetamiseks. Järeldust, et Beršakovi

rahapesusüüdistuses kirjeldatud tegevus ei olnud oma iseloomult selline, mis kujutanuks

endast ohtu rahandussüsteemi korrapärasele toimimisele, kinnitab ka see, et vaatamata aset

leidnud tehingutele ja korterite soetamisele säilis jälgitav seos O. Beršakovi isiku ja tema

äriühingule OÜ C laekunud raha vahel. OÜ C on Beršakovi ettevõte olnud algusest peale,

äriühingule kuluv vara kuulub tava- ja kriminaalõiguslikus mõttes Beršakovile.

Kriminaalõiguses on tavapärane, et omandiõiguse tuvastamisel ei juhinduta registriandmetest,

vaid reaalsest tegelikkusest. Nii Ivanov, kui ka X kinnitasid, et OÜ C tegelik omanik on

Beršakov ning neil oli või on kohustus äriühing talle võõrandada. Õiguslikult on äriühingu

osade hoidmine nt äriõigusele spetsialiseerunud advokaatide töö. Äriregistris figureerivad nad

osa või aktsia omanikena ning pärast kannavad selle osa või aktsia isikule tagasi. Või

kantakse see kolmandale isikule. Advokatuuri juhatus ei ole sellises õigusabi osutamises

näinud midagi ebaseaduslikku. Iseenesest ei ole mitte mingit õiguslikku vahet, kas äriühingu

osa hoidja on advokaat, perearst või ärimees. O. Beršakov ei ole kunagi varjanud oma faktilist

seost OÜ-ga C. Kaitsja märgib, et puuduvad tõendid selle kohta, et 2012. a oleks Urva tn 18

kinnistu ostetud kuritegeliku tulu eest, sest selleks ajaks ei olnud süüdistusest nähtuvalt veel

kinnistu ostmiseks piisavalt suurt tulu akumuleeritud.

6.5.

Tervisekassa tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata, sest O. Beršakovile KarS § 213 järgi

süüks arvatud tegu on tõendamata. Hagi on vähemalt osaliselt aegunud, sest TsüS § 150 lg 3

sätestab maksimaalse aegumistähtajana 10 aastat kahju põhjustanud teo tegemisest.

Tsiviilhagi esitati 14.08.2023, millega TsÜS § 160 lg 1 kohaselt hagi aegumine peatus. Seega

enne 2013. a augusti keskpaika toimunu osas on nõue aegunud. Maakohus hagi aegumise osas

aga seisukohta ei võtnud.

6.6.

Kuigi maakohtu otsusega konfiskeeritud kinnisvara ei kuulu O. Beršakovile, vaid

OÜ-le C, ei pea O. Beršakov konfiskeerimist seaduslikuks. KarS §-de 184 ja 213 alusel saaks

OÜ-lt C, kui kinnisasjade omanikult, välja mõista solidaarselt O. Beršakoviga 901 621,79

eurot, mitte aga konfiskeerida 21 kinnistut. Konfiskeeritud kinnistud ei ole rahapesu kuriteo

objektiks, mistõttu OÜ-le C kuuluvate kinnistute konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus.

6.7.

Maakohus on mõistnud O. Beršakovile põhjendamatult karmi karistuse. Kohus ei

arvestanud, et tegude toimepanemisest on möödunud juba pikk aeg. Pärast eelvangistusest

vabanemist ei ole O. Beršakov ühtki kuritegu toime pannud. Lisaks konfiskeeriti O.

Beršakovilt suure hulga vara, ent kohus ei ole sedagi arvesse võtnud.

7. Kolmanda isiku OÜ C huvides esitatud apellatsiooni taotleb esindaja kohtunik A. Asi

taandamist menetlusest, sest Vabariigi Valitsus otsustas 16. jaanuari 2025 nimetada ta riigi

peaprokuröriks. Seetõttu tuleb kaitsja hinnangul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja saata

kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus lahendab asja

sisuliselt, esitab kaitsja alternatiivse taotluse vaidlustatud otsus tühistada ja jätta OÜ-le C

kuuluvad 21 kinnistut konfiskeerimata. Samuti taotleb esindaja OÜ C apellatsioonimenetluse

kulude riigi kanda jätmist.

7.1.

Esindaja leiab, et süüdistuses kirjeldatu on väidetava kelmuse tulemusel saadud raha

ülekandmine OÜ-le C ja selle raha eest korterite ostmine. Selline tegu on kaitsja hinnangul

vaadeldav kelmusena etteheidetava teo loomuliku kõrvaltagajärjena, mistõttu süüdistuses

kirjeldatud rahapesu etteheide on alusetu. Järeldust, et O. Beršakovi rahapesusüüdistuses

kirjeldatud tegevus ei olnud oma iseloomult selline, mis kujutanuks endast ohtu

rahandussüsteemi korrapärasele toimimisele, kinnitab ka see, et vaatamata aset leidnud

tehingutele ja korterite soetamisele säilis jälgitav seos O. Beršakovi ja tema äriühingule OÜ C

laekunud raha vahel. Esindaja märgib, et Ei O. Beršakov ega OÜ C pole kunagi eitanud, et

OÜ C kuulub faktiliselt O. Beršakovile. Kriminaalõiguses on tavapärane, et omandiõiguse

tuvastamisel ei juhinduta registriandmetest, vaid reaalsest tegelikkusest. Nii K. Ivanov, kui ka

X kinnitasid, et OÜ C tegelik omanik on O. Beršakov ning neil oli või on kohustus äriühing

talle võõrandada. O. Beršakovil oli notariaalne volikiri OÜ C omanikuks olnud OÜ Virbi

Tervisekskus esindamiseks. Selle volikirja alusel oli tal juriidiline õigus esindada OÜ-d C

igapäevases majandustegevus. Neil põhjustel ei olnud põhjendatud OÜ-le C kuuluvaid

kinnistuid rahapesu objektina konfiskeerida. Harju Maakohus kohaldas seega kinnistuid

konfiskeerides valesti KarS §-e 832 lg 2 p 1, 184 lg 5 p 2, 213 lg 4 ja 394 lg 6.

7.2.

Kohtunik A. Asi ei oleks tohtinud arutatavas asjas kohtuotsust koostada, vaid pidanuks

menetlusest taandama, sest pärast Vabariigi Valitsuse otsust, millega ta nimetati riigi

peaprokuröriks, ei olnud või vähemalt ei näinud ta enam erapooletu.

8. K. Ivanovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Ivanovi süüditunnistamises

ja K. Ivanovi õigeksmõistmist, samuti tema menetluskulude riigi kanda jätmist.

8.1.

Kaitsja hinnangul on kohtu järeldused K. Ivanovile KarS § 213 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi

süüks arvatud tegude osas rajatud oletustele ning tõendamata. Üheks oluliseks tõendiks, mis

siis peaks kohtu hinnangul kinnitama K. Ivanovi poolt arvutikelmuses osalemist on

Tervisekassa analüüs. Koostatud analüüsist tuleneb, et Tervisekassa tugineb kahju

arvestamisel juhtumitele, kui sisseostetud ravimeid oli vähem kui müüdud pakendeid. Samas

ei ole kahju jaotust arvestatud arstide kaupa ning sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, miks

arvestati konkreetsed retseptid perioodil 2010 – 2020 kahjuks just K. Ivanovile, vaatamata

sellele, et arste, kes kirjutasid välja retsepte oli ligemale 1900. Sellisel viisil kahju omistamine

K. Ivanovile oleks võimalik, kui ainult tema oleks välja kirjutanud retsepte, kuid käesoleval

juhul see nii ei olnud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et isikutele, kellele retsepte

kirjutati, ei olnud kirjutatud retseptid vajalikud. Teiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis

kinnitaksid kohtu väidet, et patsiendid, kellele kirjutati välja retsepte nende alusel ravimeid ei

saanud. Kohtuotsuse rajamine oletustele on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele

isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest.

Menetluse käigus olnuks võimalik isikutega, kelle osas oli kahtlus, et nad ei ole ravimeid

saanud, ühendust võtta ning see asjaolu tuvastada. Seda aga tehtud ei ole.

8.2.

Süüdistatav K. Ivanov andis selgitusi 25.08.2023 koostatud vaatlusprotokollis

kajastatud sõnumite sisu osas. Vaadates nimetatud protokolli, siis on K. Ivanov see, kes

edastab O. Beršakovile isikute isikukoode ning palub neile ravimeid tellida, et need oleksid

apteegis olemas. O. Beršakov on ühel korral edastanud K. Ivanovile isikukoodi, kuid sellele

isikule retsepti ei kirjutatud. Ravimite osas, mida isikutele kirjutati olid isikutele vajalikud

ning kuivõrd Virbi Apteegis olid ravimid soodsama hinnaga, siis K. Ivanov soovitas

patsientidele ravimeid soetada ka Virbi Apteegist. K. Ivanovi edastas isikukoodid, sest ta

soovis, et ravimid, mida patsientidele välja kirjutati, oleks apteegis olemas. Massiliselt

alusetuid retsepte väljastades ei oleks jäänud see märkamata, arvestades seda, et isikutel endal

või nende lähedastel on võimalik digiloost väljastatud retsepte kontrollida.

8.3.

Kaitsja arvates ei ole alust käsitada K. Ivanovi rahapesu kaastäideviijana. Ühtegi

tõendit, mis kinnitaksid seda, et K. Ivanov oleks osalenud mingite varadega seotud otsuste

tegemisel, ei ole. See, et K. Ivanov käis kaasas mõningatel kohtumistel, andis välja volitusi

või talus asjaolu, et rahalised vahendid kanti C OÜ arveldusarvele ei saa pidada selliseks

tegevuseks, mis täidaks kaastäideviimise koosseisu. Ka asjaolu, et K. Ivanov allkirjastas

seadusest tulenevat kohustust täites C OÜ majandusaasta aruanded ei anna alust rääkida

kaastäideviimisest. K. Ivanov ei hoidnud vara varjamistegevust enda kontrolli all ja tema

teopanus ei olnud oluline. K. Ivanov võis oma tegevusega osutada üksnes kaasabi, millel ei

olnud nn teovalitsemise kvaliteeti.

8.4.

Tulenevalt süüdistusest on süüdistatavale etteheidetava rahapesu objektiks üksnes

tema ja kaassüüdistatava enda väidetavate kuritegudega saadud raha. Seega varjasid

süüdistatavad väidetava rahapesuga oma eelnevaid väidetavalt toime pandud kuritegusid ja

nendega saadud vara. Kaitsja hinnangul on rahapesusüüdistuses kirjeldatud käitumine

õiguslikult hinnatav tema väidetavate eelkuritegude mittekaristatava järelteona, millega

põhjustatud ebaõigus neeldub eelkuritegudes. Mingit iseseisvat kahju või ohtu riigi rahandus-

ja majandussüsteemi korrapärast toimimisele ning konkreetsemalt legaalse majandus- ja

rahakäibe kindlustamisele süüdistatavate pangaülekannetest tuvastatud asjaoludel ei sündinud.

Kaitsja asub seega seisukohale, et süüdistatavatele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud

süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole õiguslikult hinnatav rahapesuna.

8.5.

Kaitsja tõstatas maakohtus küsimuse ka sellest, mis puudutas rahapesu objektiks oleva

raha segunemist, kuid kohus selles osas mingit seisukohta otsuses võtnud ei ole. Nimelt oli

Estelin & K OÜ-l vaadeldaval perioodil legaalne sissetulek ligemale 1,8 miljonit eurot. Ei ole

tuvastatud, et rahade tasumisel kolmandatele isikutele kasutati just kuritegelikult teel saadud

rahalisi vahendeid. Seega oli ettevõttel olemas endal rahalised vahendid kinnistute

soetamiseks vajalike ülekannete tegemiseks kolmandatele isikutele.

9. X-i esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas millega KarS § 832 lg 2 p-de 1 ja

4, § 184 lg 5 p 2, § 213 lg 4 ja § 394 lg 6 alusel otsustati konfiskeerida X-i kasuks OÜ-le C

kuuluvatele kinnistutele seatud ühishüpoteek summas 843 268,77 eurot ja jäeti nimetatud

summa osas vara arest laiendatud konfiskeerimise tagamiseks muutmata; ning osas millega

KrMS § 142 lg-te 1, 2 ja 4 alusel otsustas kohus arestida tsiviilhagi täitmise tagamiseks X-i

kasuks OÜ-le C kuuluvatele kinnistutele seatud ühishüpoteek summas 756 731,23 eurot ja

seada ühishüpoteegile Tervisekassa kasuks keelumärge hüpoteegiga käsutustehingute

tegemiseks. Samuti taotleb ta apellatsioonimenetluses kantud apellandi menetluskulude

hüvitamist X-ile. Esindaja arvates jäeti X põhjendamatult kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusse kaasamata, jättes ta sellega ilma protsessuaalsetest garantiidest. Samuti

on vaidlusaluse otsustuse resolutiivosa sõnastus üldistav ja mittetäidetav, rikkudes sellega

nõuet otsuse selguse ja täidetavuse kohta. Vaidlustatud otsuse resolutiivosa ei sätesta

täitmiseks vajalikke toiminguid (millise kinnistusregistri kande suhtes mis liiki arest kehtib).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Sissejuhatavalt selgitab kolleegium, et arutatava juhtumi tõendamiseks on olulisel

kohal erinevad kaudsed tõendid, mille kogumi põhjal kujuneb tervikpilt süüdistatavate

tegevuse tegelikust tähendusest. Vaadeldes selliseid tõendeid eraldivõetuna, ei ole võimalik

terviklikke järeldusi teha ning iga tõendi puhul üksikult käsitletuna tunduvad süüdistatavate

teod hoopis millegi muuna kui siis, kui arvesse on võetud tõendite kogumit, kus erinevate

nurkade alt süüdistatavate käitumist iseloomustavad tõendid on paigutatud omavahelisse

konteksti. Samuti omandab arutatava juhtumi lahti mõtestamisel olulist rolli süüdistatavate

toimimismuster. Kriminoloogiliselt on tunnustatud tõdemus, et toimepanijate konkreetne

käekiri või toimimisviisi eripärad võivad anda tunnistust selle kohta, et erineval ajal, eri

kohtades toimunud sündmuste taga seisab sama toimepanija. Ka arutataval juhul on selle, nn

modus operandi kaudu võimalik teha süüdistatavate üksikute käitumisaktide põhjal järeldusi

ka nende käitumise kohta laiemalt ning omistada neile loetud arvu konkreetselt tuvastamist

üksikjuhtumite põhjal suuremat hulka sarnaseid juhtumeid ja seda nii arvutikelmuse kui ka

narkootilise või psühhotroopse ravimi käitlemise süüdistuse puhul. Seetõttu ei saa ka

nõustuda kaitsjate kriitikaga, mille kohaselt peaks olema keelatud teha mingi hulga

konkreetselt tuvastatud tehingute pealt järeldusi ülejäänud ravimikarpide müügi kohta, millele

ei eksisteeri dokumentaalset seletust või lugeda mõnede konkreetselt jälgitavate

retseptikeskusse valeandmete esitamiste põhjal tõendatuks aastatepikkune pettuste skeem,

mida süüdistatavad ellu viisid.

11. Alljärgnevalt lahendab kolleegium kõigepealt maakohtus kriminaalasja lahendanud

kohtukoosseisu liikme Astrid Asi väidetava taandamise taotluse (I) ning vastab väidetele

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta seoses kolmanda isiku X-i väidetava

kaasamata jätmisega ja lubamatute tõenditega (II). Asudes apellantide järgnevate väidete

juurde analüüsib kolleegium esmalt argumente seoses süüdistusega narkootiliste ainete

käitlemises (III), seejärel seoses süüdistusega arvutikelmuses (IV) ja rahapesus (V). Pärast

seda käsitleb kolleegium süüdistatavatele karistuse mõistmist (VI), konfiskeerimist (VII) ning

siis tsiviilhagi puudutavaid apellantide väiteid (VIII). Kõige lõpuks lahendab kolleegium

kriminaalasja (IX) ja võtab seisukoha menetluskulude osas (X).

I

12. Esmalt vastab kolleegium O. Beršakovi kaitsja ja OÜ C esindaja etteheitele, mille

kohaselt ei oleks tohtinud arutatavas kriminaalasjas maakohtu kohtukoosseisu liikmena

otsustust teha kohtunik Astrid Asi, sest Vabariigi Valitsuse 16. jaanuari 2025. a otsusega

nimetati Astrid Asi alates 3. aprillist 2025 riigi peaprokuröriks. Kaitsja hinnangul pidanuks A.

Asi ennast alates sellest kuupäevast kriminaalmenetlusest taandama. Kaitsja etteheide on

kohatu, sest sellest ei nähtu mitte ühtki KrMS § 49 sisalduvat alust kohtuniku taandumiseks.

Ühtki seaduslikku alust kohtuniku taandamiseks ei näe ka kolleegium. Pelgalt asjaolu, et

kohtunik on alates teatud tulevikus saabuvast kuupäevast nimetatud täitevvõimu teostavale

ametikohale, ei saa olla asjaoluks, mis kuni selle kuupäevani seaks eo ipso kahtluse alla

kohtuniku erapooletuse või sõltumatuse ning sunniks teda kohtunikutööst hoiduma. Kohtunik

mõistab õigust vastavalt põhiseadusele ja kehtivatele seadustele ning kooskõlas oma

südametunnistusega ka siis, kui ta on nimetatud ja asumas tulevikus ametikohale, mis on

seotud täitevvõimu teostamisega. Kaitsja väide võimude lahususe põhimõtte rikkumisest või

isegi selle näivuse kahtluse alla seadmisest on paljasõnaline ning kolleegiumi hinnangul ka

sisutu. Küll peab kolleegium vajalikuks vastu vaielda kaitsja apellatsioonis väljendatud

seisukohale, nagu mõistaks Eesti Vabariigis õigust riigist sõltumatu ja erapooletu kohtuvõim.

Kolleegium loodab, et tegemist on üksnes kaitsja ebaõnnestunud sõnakasutusega ning

tegelikult ei asu Eesti Advokatuuri liige seisukohal, nagu asuks kohtuvõim riigist eraldi.

Selgitavalt tuleb siiski märkida, et kohtuvõim ühena kolmest võimuharust ei ole sõltumatu

mitte riigist, vaid täitevvõimu ning seadusandliku võimu arbitraarsest sekkumisest enda

põhiseaduslike võimuvolituste realiseerimisel. Eesti Vabariigi õigusriiklik riigikorraldus on

rajatud seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu eraldatuse ning tasakaalustatuse

põhimõtetele, mis tagab kohtuvõimule autonoomse õiguse kehtestatud seaduste raames

lahendada kohtule esitatud õigusvaidlusi.

II

13. X-i esindaja arvates on X jäetud põhjendamatult kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusse kaasamata, jättes ta sellega ilma protsessuaalsetest garantiidest. See

väide on alusetu. X on kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna kaasatud. See nähtub esmalt

juba vara arestimise taotlusest, milles märgitu kohaselt on X prokuratuuri 27. detsembri 2022.

a määrusega määratud kolmandaks isikuks (tl 111 prd-l, kd 8). Samuti on X hiljemalt 20.

veebruaril 2023 saanud enda kolmanda isikuna kaasamisest teadlikuks, sest sel kuupäeval on

ta allkirjaga kinnitanud Harju Maakohtu 3., 14. ja 15. veebruari 2023. a vara arestimise

määruste kättesaamist, milles muu hulgas käsitletakse X-i kui kolmanda isiku, samuti tema

esindatava OÜ C varale aresti seadmist (vt tl 132 prd-l, tl 134 ja tl 148 kd 8). 9. oktoobril

2024 toimunud Harju Maakohtu istungil on aga X-ile tutvustatud tema õigusi ja kohustusi

kolmanda isikuna, mille kohta on ta andnud ka allkirja (vt tl 82, kd 1).

14. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, nagu tuleks tunnistaja Q ütlusi pidada kõlbmatuiks

tõenditeks. Tunnistaja ütlustes on tema ülekuulamisel maakohtus olnud küll teatud

ebakindlust enda formuleerimisel, kuid mitte järjekindlusetust ning ta on loogiliselt ja

arusaadavalt selgitanud nii ca aastal 2012 kui ka 2020. a toimunud ravimite ostmisi, sh osanud

nimetada ka varasemalt toimunud ostude puhul ostetud psühhotroopse ravimi orienteeruva

hinna. Samuti on Q selgitanud, mis asjaoludel ta ca 2012. a psühhotroopset ravimit ostis ja

miks tal oli vaja seda saada ilma retseptita (vt 10. septembri 2024. a maakohtu istungi

protokoll, lk-d 3-8). Kaitsja eeldus, et isik peaks mäletama tema elu seisukohast mitte

tingimata keskse tähendusega sündmusi ka aastate tagant väga soravalt ja üksikasjalikult, on

ebarealistlik ja pigem osutaks just selline tunnistaja jutt vajadusele tema usaldusväärsust

täiendavalt kontrollida (vt ka nt 27. jaanuari 2025. a TllRgkKo asjas nr 1-23-5616 p-d 35-38).

III

15. Pöördudes järgnevalt O. Beršakovi kaitsja väite käsitlemise juurde, nagu oleks

maakohus ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtet rikkudes sundinud süüdistatavat

tõendama oma süütust, märgib kolleegium, et niisugust järeldust ei ole maakohtu otsusest

võimalik teha. O. Beršakovi kaitsja on esitanud maakohtule tõendid 122 karbi

psühhotroopsete ravimite müügi kohta laevadele. Maakohus on seda tõendit arvesse võtnud

ning lugenudki tõendatuks, et süüdistuse algsest mahust tuleb nende ravimikarpide müük

maha arvata – s.t menetluse käigus on selgunud nende osas legaalne käive. Kaitsja arvates on

aga maakohus eksinud, kui pole analoogselt järeldanud, et ka ülejäänud enam kui 4 500 karpi

psühhotroopseid ravimeid müüdi seaduslikult. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asunud

põhjendatud seisukohale, et enam kui 4 500 karbi psühhotroopsete ravimite seadusliku müügi

kohta ei ole mingeid tõendeid ega ka muud dokumentatsiooni, mis kinnitaks, et nende

käitlemine on toimunud kehtestatud nõuete raames. Küll esinevad aga mitmed kaalukad

tõendid, mis õigustavad järeldust, et O. Beršakov on neid ravimeid käidelnud ebaseaduslikult.

Maakohus on neid tõendeid käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 25-38.

16. Nendes vaidlustatud otsuse punktides märgitut ei ole O. Beršakovi kaitsja

apellatsioonis kuidagi kummutatud, vaid kaitsja üksnes jätkab kindlameelselt seisukoha

esindamist, nagu saaks halvimal juhul rääkida üksnes psühhotroopsete ravimite käitlemist

puudutava dokumenteerimiskohustuse rikkumisest, mitte aga enamast. Selle lähenemisega ei

ole võimalik nõustuda. Maakohtus käsitleti O. Beršakovi tegevust psühhotroopsete ravimite

käitlemisel esmalt mitme 2020. a kevadel toimunud matkimise põhjal koostatud

jälitusprotokolli alusel (vt 1. juuli 2020, a jälitustoimingu protokolli), millest nähtuvalt müüs

O. Beršakov märtsist kuni maini 2020 viiel korral Fle erinevaid psühhotroopseid ravimeid

(valokordiini ja xanaxit). F on tunnistajana ülekuulamisel andnud selle kohta ka ütlusi (vt 27.

juuni 2024. a kohtuistungi protokolli).

17. Süvenedes konkreetselt kaitsja väitesse, nagu võiks enam kui 4 500 karbi

psühhotroopsete ravimite, mille osas on tuvastatud puudujääk O. Beršakovile kuuluvasse

Virbi Apteeki sisseostu ja nende edasise kulgemise vahel, seaduslikku käitlemist seletada

müügiga laevadele või arstidele, märgib kolleegium järgmist. Tegemist on kaitsja aktiivse

kaitseväitega. Kestva kohtupraktika kohaselt, juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta

aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma

menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev

süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust

nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud

kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt 18. detsembri 2007. a RKKKo

asjas nr 3-1-1-85-07, p 9.1). Seega, süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa

paljasõnaliste süüdistusversiooni kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda

kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Arutataval juhul on kaitsja nende tõendite

hindamise põhimõtete vastu eksinud. Sestap pelgalt paljasõnalise väite põhjal, et suur kogus

psühhotroopseid ravimeid võidi müüa laevadele või arstidele, pole võimalik süüdistust

kummutada.

18. Teisalt ei tähenda eelöeldu muidugi, nagu võiks süüdistusversioon ise jääda pelgalt

paljasõnaliseks väiteks, mida tõendid ei kinnita. Nii see arutataval juhul siiski pole ja

maakohus on mitmele tõendile tuginedes järeldanud, et O. Beršakov käitles süüdistuses

toodud põhilises mahus psühhotroopseid ravimeid ebaseaduslikult. Kõigepealt, enne

konkreetsete sellekohaste tõendite juurde asumist, osutab kolleegium aga veel sellele, et

süüküsimuse lahendamisel ei tohi ka prokuratuurilt nõuda ülemääraselt kõrget tõendamise

standardit. Siingi on asjakohane viidata väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt kohtu

otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning

üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka

kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et

kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning

väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või

tõendikogumist (vt nt 12. veebruari 2021. a RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12). Tõendamisele

ülemäära kõrgete nõuete seadmist tuleb pidada iseenesest menetlusõiguse rikkumiseks (vt 28.

novembri 2024. a RKKKo asjas 4-24-941/48, p 21).

19. Tunnistaja Q sõnul ostis ta mitmel korral Virbi 4 apteegist O. Beršakovilt ilma

retseptita ravimeid, mille ostmine eeldab retsepti olemasolu. Muu hulgas ostis ta kahel korral

psühhotroopset ainet sisaldavat Xanaxit, mis võis toimuda 2012. aasta paiku. Ravimi hinnaks

ütles ta kuskil ligi 35 eurot (vt 10. septembri 2024. a maakohtu istungi protokoll, lk-d 3 ja 4).

Need ütlused kinnitavad F ütlustest ja kuriteo matkimistest nähtuvat – nimelt seda, et O.

Beršakov müüb ilma retsepti nõudmata psühhotroopseid ravimeid ning küsib selle ravimi eest

mitu korda suuremat hinda kui oleks nende hind seadusliku müügi korral retsepti alusel.

Kolleegium nõustub maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 23 sisalduva järeldusega, et

tähelepanuväärseks tuleb lugeda asjaolu, et O. Beršakovil ilma retseptita psühhotroopsete

ravimite müümise kohta on konkreetselt tuvastatavad üksteisest ajaliselt pikalt lahutatud

juhtumid, mis kinnitab nii süüdistuse versiooni tema tegevuse pika ajalise kestvuse kui ka

kaudselt selle suure ulatuse kohta.

20. Psühhotroopsete ravimite käitlemise selgitamist nende väidetava müügiga laevadele

või meditsiiniasutustele kinnitavad uuritud tõendid tõepoolest üksnes väikses ulatuses –

puutuvalt 122 ravimikarpi, mille kohta on olemas vastavad müügidokumendid. Seda, et

õiguspärane psühhotroopsete ravimite käitlemine kaitsja pakutud viisil ei saanud olla

mastaapsem, kinnitavad aga veel mitmed maakohtus uuritud ja vaidlustatud otsuses

käsitlemist leidnud tõendid, mis tervikuna hinnates välistavad võimaluse, et ravimite müük

laevadele või meditsiiniasutustele saanuks seletada tuhandete karpide psühhotroopsete

ravimite käivet.

20.1.

Esmalt tuleb märkida, et kuigi O. Beršakovi väitel hävitas utiliseerimisfirma eksituse

tõttu Virbi 4 apteeki pidanud äriühingu raamatupidamisdokumendid, on tegelikult vähemalt

osa raamatupidamisdokumente 21. veebruaril 2023 toimunud läbiotsimise käigus leitud O.

Beršakovi tütre W valduses olnud garaažiboksist. Samuti on O. Beršakovi kaitsja esitanud

kohtule 27 saatelehte, millelt nähtubki 122 karbi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete müük

laevadele ning meditsiiniasutustele (vt tl-d 14-139, kd 9). Tuleb tähele panna, et nimetatud

kohtule esitatud dokumendid pärinevad erinevatest aastatest läbi kogu süüdistuses kajastatud

ajaperioodi. Kui sellisel viisil narkootiliste ning psühhotroopsete ravimite üleandmise kohta

oleks olnud dokumendid vormistatud, siis oleks kaitsja kahtlemata esitanud need dokumendid

ka ülejäänud ravimikarpide kohta. Eelnevast, aga samuti tõendikogumist, millest nähtuvalt

kaubitses O. Beršakov paljude aastate vältel narkootiliste ja psühhotroopsete ravimitega

ebaseaduslikult, saab seetõttu järeldada üksnes seda, et neid dokumente polegi kunagi

eksisteerinud.

20.2.

Nõustudes maakohtu käsitlusega osutab kolleegium veel sellelegi, et uuritud 27

saatelehe puhul on silmatorkav, et narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite osakaal kõikidest

müüdud ravimitest on väike. Samuti on silmatorkav, et 28. veebruaril 2012. a toimunud

Ravimiameti inspektsiooni aktist ei nähtu laevadele ega meditsiiniasutustele psühhotroopsete

või narkootiliste ravimite müüki, sest sellekohaseid alusdokumente pole apteegis säilitatud (vt

tl-d 1-4, kd 9).

21. Ka jälitustoimingu protokollist nähtuvad O. Beršakovi tavapäratud suhtlused ravimite,

sh psühhotroopsete ravimite müümisega seoses. Hinnates pealt kuulatud kõnedest kajastuvat

teavet kogumis teiste tõenditega, kinnitavad needki just seda, et O. Beršakov tegeles

laiaulatuslikult psühhotroopsete ravimite müümisega ilma retseptita.

21.1.

Nii nt on O. Beršakovile helistanud Z, kes 5. veebruari 2020. a kõnes mh uurib, et kas

neid ravimeid, mida sealt anti, pole üleüldse vaja võtta; Ainult neid mida Beršakov andis (vt

1. juuli 2020. a jälitustoimingu protokolli lk 2 10. veebruaril 2020 toimunud telefonivestluse

ja sõnumivahetuse käigus uurib Z aga mh ravimite nimetust, millele Beršakov vastab

Diazepam ja Lorazepam tabletop (samas lk-d 4 ja 5). 18. veebruari 2020. a telefonivestluses

Žle on O. Beršakov ärritunud, sest Ž helistas apteeki, et kirjutataks üles, palju tuleb O.

Beršakovile maksta (vt samas, lk-d 6-7). 8. mail 2020 telefonivestluses uurib Š mees (N) O.

Beršakovilt võimaluse kohta osta psühhotroopset uneravimit, küsides konkreetselt Hypnogeni

ja Somnolsi kohta (samas, lk 35).

21.2.

Sarnane suhtlusmuster avaldub veel nt O. Beršakovi telefoni vaatlemisel

suhtlustarkvarast leitud sõnumitest, kus nt keegi kasutaja A (M) uurib O. Beršakovilt

võimaluse kohta saada psühhotroopseid ravimeid (vt 20. aprilli 2021. a vaatlusprotokolli lk 2,

tl 157, kd 7).

21.3.

Pole vähetähtis, et lisaks ilmneb mitmest pealt kuulatud vestlusest veel seegi, et O.

Beršakov müüs ka muid retseptiravimeid ilma retseptita, iseäranis sildenafiili sisaldavaid

preparaate (vt nt samast vestlusi Qga, lk-d 5, 6, 7-8, 10-11, 13; Tga, lk 9). Seega oli O.

Beršakovilt ka muid retseptiravimeid võimalik osta ilma retseptita. Eelnevat kinnitavad lisaks

jälitustoimingu protokollist kajastatust veel ka nt tunnistaja Q ütlused, vt 10. septembri 2024.

a maakohtu istungi protokoll, lk-d 3-4). Samuti on Virbi Apteegis proviisorina töötanud Ä

andnud ütlusi, mille kohaselt andis ta edasi retseptita ravimeid (vt 26. juuni 2024. a maakohtu

istungi protokoll, lk-d 7-9) ja see nähtub ka Ä ning O. Beršakovi pealt kuulatud

telefonikõnedest (vt 1. juuli 2020. a jälitustoimingu protokolli lk-d 11-12, 22-23). Ehkki

viimati nimetatud tõendid ei puuduta otseselt psühhotroopsete ainete käitlemist, on need

olulised, sest annavad aimu O. Beršakovi tegevusmustrist retsepti nõudvate ravimite

käitlemisel tervikuna – ta suhtus üldiselt ükskõikselt retsepti nõudesse ja oli valmis ravimeid

müüma sisuliselt igaühele, kes nende eest maksis.

22. Tähelepanuväärne on veel seegi, et nähtuvalt F ütlustest eemaldas O. Beršakov

matkimise raames talle müüdud ravimite karpidelt QR koodid. See annab tunnistust asjaolust,

et O. Beršakov mõistis ilma retseptita ravimeid müües vajadust enda niisugust tegevust

varjata. Nimelt võimaldab ravimipakendil asuv QR kood tuvastada, millisest apteegist on

ravim ostetud. Koodi eemaldamiseks ei ole muud mõistlikku põhjendust kui vajadus varjata,

kuskohast on konkreetne ravim inimese valdusse sattunud.

23. Eelkäsitletud tõendid ei jäta kahtlust selleski osas, et O. Beršakov käitles

psühhotroopseid ravimeid ebaseaduslikult, müües neid soovijatele ilma retseptita, mitte ei

eksinud pelgalt selliste ravimite registreerimise ja hoidmise reeglite vastu. Nii kuriteo

matkimise episoodidest, tunnistajate ütlustest ravimite müügi kohta, pealt kuulatud

telefonikõnedest on ilmne see, et O. Beršakov müüs erinevaid ravimeid, sh psühhotroopseid

ravimeid ilma retseptita. Seega ei ammendunud tema teo ebaõigus pelgalt ravimite

registreerimise ja hoiunõuete rikkumises, vaid ulatus just nimelt nende ebaseadusliku edasise

käitlemiseni. Konkreetselt tuvastatud müügijuhtumite pealt tehtud maakohtu tervikjäreldus

kogu registreerimata jäänud psühhotroopsete ravimite koguse ebaseadusliku müümise kohta

on seetõttu kolleegiumi hinnangul eeltoodu valguses põhjendatud ega kujuta endast

tõendamiskoormise asetamist süüdistatavale. Selliselt on tõendamisele lähenetud ka

kohtupraktikas: otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud

seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel

moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt 14. märtsi 2025. a

RKKKo asjas nr 1-19-705, p 191). Oluline on seegi, et kellegi süüküsimuse lahendamisel ei

tohi tõendatusele esitada ülemäära kõrgeid nõudeid, kohtu usutavaks loetud sündmuste käik ei

pea olema ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu,

vaid see peab asuma väljaspool mõistlikke kahtlusi (vt nt 7. veebruari 2025. a RKKKo asjas

1-22-3155, p 36 ja 28. novembri 2024. a RKKKo asjas nr 4-24-941 p 21).

24. Vastuseks kaitsja kriitikale, nagu oleks muu hulgas tõendamata psühhotroopsete

ravimite müügihind ja järelikult ka sellest saadud tulu tuleb öelda järgmist. Kõigepealt on

eksitav kaitsja käsitlus, nagu tuleks O. Beršakovile KarS § 184 lg 21 järgi esitatud süüdistuse

kontekstis tõendada üle 40 000 euro suuruse tulu saamist. Viidatud kuriteokoosseisu puhul on

tarvis tõendada hoopis suure varalise kasu saamise eesmärk, s.t see, et süüdistatav soovis

keelatud ainete ebaseadusliku käitlemisega teenida varalist kasu enam kui 40 000 eurot.

24.1.

Siiski on suure varalise kasu taotlemise eesmärgi tuvastamiseks asjakohane alustada

sellest, et mõista, kas ja kui suurt tulu O. Beršakov talle süüdistuse kohaselt ette heidetavate

tegudega reaalselt sai. Tema käideldud psühhotroopsete ravimite müügi hind nähtub nii

matkimisest, tunnistajate ütlustest kui ka 1. juuli 2020. a jälitustoimingu protokollist. Nendest

tõenditest nähtuvalt jääb nii ilma retseptita müüdud psühhotroopsete kui ka muude

retseptiravimite hind vahemikku 35-50 eurot. Kuivõrd uuritud tõendid hõlmavad pikka

perioodi ja suhtlust terve rea erinevate ebaseadusliku ravimimüügi klientidega, on nende

tõendite põhjal võimalik teha järeldusi ka müüdud ravimite orienteeruva ostu-müügihinna

kohta. Selliselt tuvastatud modus operandi on piisavalt tõsikindel meetod, tuvastamaks

arutatava kriminaalasja kontekstis olulist, nimelt seda, et O. Beršakovi tegevus

psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite ilma ebaseaduslikul müügil oli suunatud suure

varalise kasu saamisele. Tema ebaseaduslikult müüdud psühhotroopsete ja narkootiliste

ravimite pakendite hulka arvestades, saaks suure varalise kasu alampiir mitmekordselt

ületatud ka siis, kui müügihinnast on maha arvestatud ravimite soetuskulu ning kui võtta

ravimipakendi müügihinnaks väikseim konkreetselt tuvastatud pakendi müügihind (ca 35

eurot). Isegi sellisel juhul kujuneks O. Beršakovil ebaseadusliku psühhotroopsete ravimite

käitlemisega saadud varaliseks kasuks minimaalselt kaugelt enam kui 140 000 eurot.

Tegelikult saadud kasu oli aga tuvastatud müügihindasid arvestades ilmselgelt suurem.

Kolleegium osutab, et tegelikult saadud varalise kasu täpse suuruse tuvastamine ei ole

arutataval juhul ka vajalik. Tulenevalt pikaajalisest väljakujunenud kohtupraktikast on oluline

tuvastada, et käitlemise tulemusena soovis süüdistatav teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid

saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras (täna kehtiva seaduse kohaselt KarS

§ 121 p-s 2 ette nähtud määras – kolleegiumi märkus, vt nt 8. juuni 2011. a RKKKo asjas 3-1-

1-38-11, p 31.1).

24.2.

O. Beršakovi ca kümnendi pikkune jätkuv tegevus psühhotroopsete ravimite

ebaseaduslikul müügil näitab üheselt, et ta taotles suurt varalist kasu – see oli tema eesmärk.

Lisaks tuleb osutada, et tema selline tegevus katkestati õiguskaitseorganite sekkumisega,

mitte ei lõpetanud O. Beršakov seda omal initsiatiivil vabatahtlikult. Seega taotles ta seni

saadust veelgi suuremat varalist kasu. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt soovis O. Beršakov

saada psühhotroopsete ravimite käitlemisest nii suurt tulu kui võimalik ja tema käitumise

kohta tuvastatud mustrit arvestades arvestas ta selles osas aastate jooksul püsiva

lisasissetulekuga. Kaudselt kinnitab suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolu samuti

väga tagasihoidliku ametlikult deklareeritud sissetulekuga O. Beršakovi puhul tuvastatud

tegelik varaline seisund. Tema vara pärinemise kohta ei ole muud mõistlikku selgitust kui

süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemine, sh psühhotroopsete ravimite müümine

soovijatele märkimisväärse vaheltkasuga ilma sellekohast retsepti nõudmata.

25. Eelnevat kokku võttes tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et välja arvatud 122

ravimikarbi osas, mille kohta on kaitsja esitanud tõendid, millest nähtuvalt müüdi erinevaid

psühhotroopseid ravimeid laevadele, on tõendamist leidnud, et O. Beršakov käitles

psühhotroopseid ravimeid ebaseaduslikult.

IV

26. Nii O. Beršakovi kui ka K. Ivanovi kaitsjad vastustavad oma apellatsioonides

maakohtu järeldusi arvutikelmusega seoses, leides, et süüdistatavad ei ole arvutikelmust toime

pannud. Argumendid, millele kaitsjad on kõik kõlanud juba maakohtus ning maakohtu

vaidlustatud otsuses on need ka põhjalikku kajastamist leidnud. Apellatsioonidest ei nähtu

muud, kui pelgalt maakohtu analüüsi ja järeldustega mittenõustumine. Üksnes see, et kaitsja

ei nõustu maakohtu järeldustega, ei ole alus nende järelduste kummutamiseks ning

teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

27. Käsitledes siiski kaitsjate väiteid ükshaaval, märgib kolleegium alljärgnevat.

28. O. Beršakovi kaitsja leiab, et süüdistus arvutikelmuses on tõendamata mh põhjusel, et

ravimid võidi osta hulgimüüjatelt, kellele kriminaalmenetluse raames päringuid ei tehtud,

mitte üksnes neilt viielt hulgimüüjalt, kellelt Virbi Apteegile toimunud ravimite müügi kohta

andmeid küsiti. Kolleegium osutab, et see võimalus on üheselt kummutatud maakohtu

vaidlustatud otsuses käsitletud Estelin & K OÜ pangakontode väljavõtetega (vt Estelin ja K

OÜ varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokolli, tl-d 84-85, kd 6).

Kontoväljavõtetelt ei nähtu, et lisaks Tervisekassa analüüsi aluseks olnud

hulgimüügiettevõtetele oleks Virbi Apteek veel mõnele muule äriühingule olulises mahus

ravimite eest makseid teinud. Tuvastatav on üksnes veel kahele äriühingule kokku ca 325

euro mahus ravimite eest maksete tegemine. Jääb üle üksnes nõustuda maakohtu järeldusega,

et isegi kui neilt kahelt osteti ravimeid, mida müües rakendati Tervisekassa hüvitist, on

teistega võrreldes tegemist pigem juhuslike ostudega ning summas, mis vaidlusalusele

arvestusele reaalset mõju ei avalda. Seega on kummutatud O. Beršakovi kaitsja väide, nagu

oleks tuvastamata päritoluga ravimid võinud Virbi Apteegile müüa mõni teine Eestis tegutsev

ravimite hulgimüüja kui Tervisekassa analüüsis käsitletud hulgimüüjad. Seega erinevalt O.

Beršakovi kaitsja väidetust, on välistatud, et Virbi Apteegil võinuks olemas olla ravimid,

mille puhul on Tervisekassa 6. aprilli 2021. a analüüsiga (vt tl-d 115-125, kd 2) tuvastatud

Virbi Apteegile alusetult väljamaksete tegemine.

29. Edasiselt on välistatud seegi, et ravimid võinuksid pärineda välisriigi hulgimüüjatelt,

sest ravimite Eestisse sissetoomiseks on vaja eraldi sisseveo luba, mida Virbi Apteegil

polnud. Sellekohaseid ütlusi andis maakohtus 11. septembril 2024 mh tunnistaja H. Isegi kui

O. Beršakov oleks füüsilise isikuna ostnud ravimeid välisriigist ning neid siis Virbi Apteegis

edasi müünud, ei oleks ta tohtinud nende müümisel arvestada soodustust ega küsida

Tervisekassalt hüvitist.

30. Ei ole võimalik müüa ravimeid, mida ei eksisteeri. Seetõttu ei saa nõustuda O.

Beršakovi kaitsja hinnanguga, nagu ei oleks tõendatud, et isik, kellele perearst kirjutas välja

ravimi ja mida müüdi O. Beršakovi apteegist, tegelikult ravimit ei saanud.

31. Kolleegium nõustub maakohtu kaalutlusega, mille kohaselt tuleb arvutikelmusega

tekitatud kahju arvestusest välja jätta 2010. a Tervisekassa arvestuse kohaselt alusetult

hüvitise saamiseks esitatud pakendid, sest Tervisekassa on oma analüüsis lähtepositsiooniks

võtnud lao nullseisu, ehkki tegelikult võis apteegil olla algseisuks mingi laojääk. Seetõttu,

tõlgendamaks kõiki kahtlusi süüdistatava kasuks, on maakohus õigustatult kahju arvestusse

võtnud alles alates 2011. a Tervisekassale alusetult esitatud retseptid.

32. O. Beršakov lõi mulje olematute ravimite osas laojäägi olemasolust, näitas ravimite

müüki, mida tal tegelikult ei olnud ning taotles selle eest Tervisekassalt valeandmete alusel

hüvitist. Kuivõrd sellised juhtumid toimusid pika aja jooksul (2010-2020) ning neid oli

massiivselt (Virbi Apteek deklareeris vähemalt 15 356,03 ravimipakendi müüki rohkem, kui

neid oli tegelikult apteeki sisse ostetud), siis tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et tegemist

ei olnud juhuse ega eksitusega, vaid süsteemse valeandmete esitamisega. Niisamuti tuleb

maakohtuga nõustuda järelduses, et valeandmete teadlikku esitamist kinnitab ka tõendamist

leidnud asjaolu, et O. Beršakov on kajastanud apteegi raamatupidamises rohkelt võltsitud

kauba sisseostu alusdokumente (vt maakohtu otsuse p-d 73-75).

33. O. Ivanovi kaitsja on seadnud kahtluse alla selle, et K. Ivanovile arvutikelmuse raames

süüks arvatud retseptid on just tema väljastatud, mitte mõne teise Eestis tegutseva arsti

väljastatud retseptid. Sedagi küsimust on maakohus vaidlustatud otsuses põhjalikult vaaginud.

Seejuures on maakohus õigustatult osutanud 12 inimesele, kelle puhul on K. Ivanovi ja O.

Beršakovi vestluste põhjal konkreetselt näha, kuidas alusetult retsepte realiseeritakse (vt ühes

viitega K. Ivanovi ja O. Beršakovi kirjavahetusele maakohtu otsuse p-d 77-89).

33.1.

Täiendavalt märgib kolleegium, et jälitustoimingu protokollis kajastatu põhjal toimus

alusetu retseptide koostamine ja nende realiseerimine ka telefonitsi infot jagades (vt 19. mai

2020. a kõne – 1. juuli 2020. a jälitustoimingu protokoll, lk 36).

33.2.

Eraldi on tähelepanuväärne kaitseväide seoses K. Ivanovi vanaema nimele kirjutatud

retseptide realiseerimisega. Nimelt väitis K. Ivanov ringkonnakohtu istungil, et selles osas ei

saanud arvutikelmust toime panna, sest inimese surmaga tema ravikindlustuskaitse lõpeb ja

ravimihüvitist tema nimele välja kirjutatud ravimite eest ei ole võimalik saada. K. Ivanovi ja

O. Beršakovi vahelisest kirjavahetusest nähtub, et K. Ivanov kirjutas 18. märtsil 2019 O.

Beršakovile ilmselgelt just kindlustuskaitse kehtivust silmas pidades vajadusest võtta

retseptide ära eilse kuupäeva seisuga (vt 20 aprilli 2021. a vaatlusprotokolli lk 5, tl 160, kd

7).

33.3.

K. Ivanov ja O. Beršakov on retseptide koostamise ja konkreetsete (aeguma

hakkavate) ravimite jaoks retseptide küsimisega seoses suhelnud ka ilma konkreetsete isikute

isikukoode nimetamata (vt nt 3. juuni 2019. a vestlus, 27. juuni 2019. a vestlus, 10. septembri

2019. a vestlus). Seegi ei saa loogiliselt viidata millelegi muule kui vajadusele koostada

retsept ükspuha kellele. Seejuures on K. Ivanov kohati avaldanud muret, et ta peab vaatama,

kellele oleks mingit konkreetset ravimit võimalik välja kirjutada (15. veebruari 2019. a

vestlus). Niisugune suhtlus perearsti ja apteekri vahel ei ole seletatav kummagi tavapärase

kutsetegevusega, vaid viitab üheselt süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku skeemi

realiseerimisele (vt läbivalt 20. aprilli 2021. a asitõendi vaatlusprotokolli, tl-d 156-174, kd 7).

33.4.

Jääb vaid üle nõustuda maakohtuga, et K. Ivanovi ja O. Beršakovi omavahelisest

suhtlusest ilmneb kestev ja ühine ebaseaduslik tegevus alusetute retseptide koostamiseks ning

K. Ivanovi patsientide realiseerimata retseptide realiseerimiseks. Sellise tõendite kogumiga

koosmõjus on maakohus lugenud asjakohaselt usaldusväärseks Tervisekassa analüüsis (vt tl-d

115-125, kd 2) sisalduva järelduse, mille kohaselt on K. Ivanovi osalusel Tervisekassale

valeandmeid esitatud, seeläbi ebaseaduslikult tulu saadud ja vastavalt Tervisekassale kahju

tekitatud 73 354,21 eurot (maakohus jättis sellest kahjuarvestusest välja 2010. a puudutava

85,86 eurot).

34. Kuivõrd ka ülejäänud osas on maakohtu põhjendused seoses O. Beršakovile ja K.

Ivanovile KarS § 213 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuses vastuoludeta, jälgitavad ja

nõustumisväärsed ning nende osas ei ole apellatsioonides esitatud vastuväiteid, ei pea

kolleegium vajalikuks neil põhjendustel pikemalt peatuda. Apellandid ei ole esitanud ühtki

argumenti, mis sunniks maakohtu hinnangut arvutikelmuse osas mingiski osas ümber

lükkama.

V

35. Asudes käsitlema apellantide väiteid seoses rahapesuga, märgib kolleegium

kõigepealt, et kaitsjate arusaam, nagu tuleks O. Beršakov ja K. Ivanov rahapesus õigeks

mõista juba põhjusel, et tuvastatud pole eelkuritegude toimepanemist, on alusetu. Eelnevates

punktides on kolleegium vastanud kaitsjate kriitikale O. Beršakovile esitatud süüdistuses

KarS § 184 lg 21 ja § 213 lg 2 p-de 3 ja 4 ning K. Ivanovile esitatud süüdistuses KarS § 213 lg

2 p-de 3 ja 4 järgi ning nõustunud maakohtuga, et süüdistatavad on nimetatud kuriteod toime

pannud.

36. Kolleegium ei nõustu kaitsjate käsitlusega, nagu tuleks arutataval juhul rahapesu

toimepanemist eitada mh ka põhjusel, et OÜ-le C korterite ostmine ei kahjustanud rahandus-

ega majanduskäivet ja on võrreldav vara isiklikku lõpptarbimisse suunamisega. Käsilolev

juhtum erineb kaitsja viidatud kohtupraktikast, kus süüdistuse sisuks oli endale või oma

pereliikmetele kuritegelikku päritolu raha eest auto liisimine või elamu ehitamine. Arutataval

juhul on rahapesu süüdistuse sisuks läbi erinevate äriühingute raha pööritamine ja selleks

pööritatavale rahale näiliste lepingute abil n-ö legaalse tausta loomine; seejärel raha eest

kinnisvara ostmine justkui laenu andes; äriühingute variomanike taha peitmine jne. Sellised

teod kujutavad endast ühemõtteliselt majandussüsteemi ära kasutaval viisil vara muundamist

ning üleandmist selleks, et varade tegelikku olemust, päritolu ja omandiõigust varjata. On

tähelepanuväärne, et O. Beršakov säilitas siiski faktilise kontrolli kõnealuse vara üle, ehkki

juriidiliselt ei olnud ta sellega enam seotud. Ka hiljutises kohtupraktikas on rõhutatud, et

rahapesu mõiste hõlmab muu hulgas vara muundamist, mis tähendab mh nii kuritegelikku

päritolu vara väärtust kandva eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega)

kui ka vara tsiviilõigusliku omaniku vahetamist (vt nt 19. mai 2025. a RKKKo asjas nr

1-24-4647/17, p 50). Arutataval juhul on süüdistatavad teinudki mõlemat – nii muundanud

kuritegelikku raha kinnisvaraks, kui liigutanud selle vahekehade kaudu kolmandate isikute

omandisse.

37. Ehkki majanduskäibes kasutatakse muu hulgas variomanikke ja see pole iseenesest

veel kuritegelik ega pea tingimata viitama kuritegelikule käitumisele. Sellist etteheidet pole

aga ka arutataval juhul O. Beršakovile tehtud. Küll aga on arutataval juhul analüüsitud

tõendite põhjal selge see, et O. Beršakov kasutas äriühingu variomanikke just selleks, et

distantseerida ennast kuritegelikul teel saadud varast ja selle edasisest kasutamisest, püüdes

luua illusiooni, nagu oleks tegemist legaalsete rahaliste vahendite ja tavapärase

majanduskäibega. Erinevalt O. Beršakovi kaitsja väidetust, on selline käitumine aga

kriminaalkorras karistatav, sest just see ongi rahapesu. Ebaõige ja alusetu on seejuures kaitsja

väide, nagu ei olekski O. Beršakov tegelikult varajanud enda faktilist seotust OÜ-ga C, sest tal

oli notariaalne volikiri OÜ C 100% osasid omanud OÜ Virbi Tervisekeskus esindamiseks.

Erinevalt äriregistrisse kantud esindusõiguslikest isikutest nagu juhatuse liige või osanik, ei

ole volikirja alusel äriühingut esindamise õigusega isik kolmandate isikute jaoks äriühinguga

kuidagi seostatav enne kui ta otsustab volikirja alusel esindusõigust teostada. Samuti ei ole

volikirjast võimalik järeldada, kas seda esitava isiku näol on tegemist äriühingu tegelike

kasusaajate ringi kuuluva isikuga – kuid just see on asjaolu, mida O. Beršakov on püüdnud

variisikute abil varjata.

38. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud O. Beršakovi ja K. Ivanovi

rahapesuna käsitatud toimingud olidki nende tegevuse keskmes, mitte pelgalt tegevuse

kõrvaleesmärk ega -tagajärg. Rahapesutoiminguid tehti pärast seda kui eelkuriteo episoodid,

millega kuritegelikku tulu genereeriti, olid faktiliselt lõppenud või eelkuritegu koguni lõpule

viidud. Seega ei ole kuidagi võimalik öelda, et arutataval juhul oleks rahapesule sarnanevad

manipulatsioonid varaga osutunud eelkuriteo osaks. Eelkuritegudena on arutataval juhul

tegemist arvutikelmusega, mille puhul sisestati retseptikeskusse valeandmeid soodustusega

retseptide alusel müüdud ravimite kohta ja selle alusel tehti Virbi Apteegile väljamakseid. Iga

konkreetne teoepisood ammendus seega pärast ravimihüvitise määras makse laekumist Virbi

Apteegi arvelduskontole ja kõik operatsioonid, mida selle raha hiljem ette võeti on hinnatavad

iseseisvate käitumisaktidena. Psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite ebaseadusliku müügi

korral sai koosseisupärane ebaõigus realiseeritud ravimi üleandmise ja müügitehingu järgse

sularahamakse kättesaamisega. Seega ka sel juhul tuli kõike, mida müügist laekunud rahaga

edasi tehti, hinnata iseseisvalt. Eelpool p-des 36 ja 37 on juba käsitletud seda, miks tuleb

kuritegeliku rahaga tehtud operatsioone arutataval juhul pidada just rahapesuks, mitte aga nt

KarS § 202 järgi karistatavaks teoks või koguni üldse mittekaristatavaks järelteoks – saadud

vara igapäevaseks kasutamiseks või ka nt selle niisugusel viisil varjamiseks, mis kuidagi ei

hõlma majandus- või rahandussüsteemi ärakasutamist (nt varastatud raha peitmine).

39. Kolleegiumi hinnangul ei päde O. Beršakovi kaitsja arusaam, nagu tuleks 2012. a

kinnistu ostmise tehingu puhul jätta OÜ EstElin 2012. a tulu kuritegeliku tulu arvestusest

välja, sest selle aasta kriminaaltulu võinuks OÜ EstElin teenida ka alles pärast oktoobrikuist

tehingut. OÜ EstElin käitas apteeki, mille tulu (sh ka vähemalt arvutikelmusest genereeritud

kriminaalne tulu) genereerus igapäevaselt ja ilma pikema viiteajata, sest ravimite müük ja

retseptikeskusse andmete esitamine oli apteegi igapäevane põhitegevus. Seega võib

üldjoontes väita, et oktoobrikuu teiseks pooleks oli apteegile laekunud vähemalt selle aasta

üheksa kuu ulatuses tulu (sh valeandmete alusel väljamakstud ravimihüvitiste näol).

40. Ebaõige on O. Beršakovi kaitsja arusaam, nagu tuleks rahapesuna käsitada üksnes

väga komplitseeritud ja hästi varjatud tehinguahelaid kuritegelikku päritolu varaga. Sellist

nõuet ei tulene kuriteo määratlusest. Ka oskamatult, kergesti jälgitavalt ning varast tegeliku

kasusaajaga lihtsasti seostatava vara puhul on võimalik rahapesu koosseisu realiseerimisest

rääkida, kui on täidetud rahapesu koosseisulised tunnused. Nagu nähtub maakohtu põhjalikust

analüüsist vaidlustatud otsuse p-des 101-139, on need tunnused O. Beršakovi ja K. Ivanovi

käitumise puhul täidetud.

41. Ei ole põhjust nõustuda K. Ivanovi kaitsja apellatsioonis sisalduva arutluskäiguga,

mille kohaselt pole K. Ivanov käsitatav rahapesu kaastäideviijana, sest ta ei hoidnud vara

varjamistegevust enda kontrolli all ja tema teopanus ei olnud selleks oluline. Seetõttu saaks

maksimaalselt käsitada K. Ivanovi rahapesule kaasaaitajana. Kaitsja märgib, et K. Ivanov käis

kaasas mõningatel kohtumistel, andis välja volitusi või talus asjaolu, et rahalised vahendid

kanti C OÜ arveldusarvele. Neid käitumisakte ei saa pidada selliseks tegevuseks, mis täidaks

kaastäideviimise koosseisu. Ka asjaolu, et K. Ivanov allkirjastas seadusest tulenevat kohustust

täites C OÜ majandusaasta aruanded ei anna alust rääkida kaastäideviimisest. Kaitsja hinnang

on vale. K. Ivanovi roll rahapesutoimingute jaoks kesksel kohal asetsenud OÜ C osaniku ja

juhatuse liikmena olid vältimatult vajalikud selleks, et O. Beršakovi ettekujutusele vastav

rahapesu oleks võimalikuks saanud. Lisaks on nii O. Beršakovi ja K. Ivanovi vahelise

suhtluse kui ka tunnistajate ütluste põhjal kinnitust leidnud see, et K. Ivanovi roll ei piirdunud

pelgalt tseremoniaalse ja formaalse rolliga, vaid ta osales OÜ C nimel läbirääkimistes,

allkirjastas lepingud ning majandusaasta aruanded (vt 10. septembri 2024. a maakohtu istungi

protokoll II, lk-d 3-5; samuti 20. aprilli 2021. a asitõendi vaatlusprotokoll, läbivalt). Äriühing

tegutseb läbi juhatuse, mistõttu K. Ivanov, olles teadlik O. Beršakovi vahendusel OÜ-sse C

genereeritud rahaliste vahendite kuritegelikust päritolust, samuti sellest, et tema roll juhatuse

liikmena on üksnes formaalne, võimaldaski kogu skeemil plaani kohaselt toimida.

Vaidlustatud otsuse p-s 135 on maakohus K. Ivanovi rolli olulisust ka põhjalikult käsitlenud

ning kolleegium nõustub selle käsitlusega täiel määral.

42. K. Ivanovi kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole oma seisukohtade

kujundamisel seoses rahapesu süüdistusega arvesse võtnud asjaolu, et Virbi Apteegil oli

märkimisväärne seaduslik tulu, mistõttu võidi kolmandatele isikutele tasumisel kasutada

hoopis seaduslikku tulu, mitte kuritegelikust tegevusest laekunud vahendeid. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu ja osutab asjaolule, et Estelin ja K OÜ varade analüüsi põhjal oli Virbi

Apteegi tulem pikka aega negatiivne, sissetulek müüdud ravimite ja meditsiinivahendite eest

loomulikult eksisteeris, kuid olemas olid ka kulud sisseostu jaoks, palkadeks jm. Kui Virbi

Apteek poleks saanud kuritegelikku tulu, oleks selle tulem olnud negatiivne (vt Estelin ja K

OÜ varade analüüsi tl-d 46-92, kd 6). Kui äriühing ei suuda seadusliku majandustegevuse

käigus genereerida kasumit, siis ei ole tal võimalik seda olematut kasumit ka investeerida.

Samuti on selge, et kontole laekunud rahasummade kasutamise puhul, mis kujutavad endast

konto kasutaja nõudeõigust kontot pakkuva finantsasutuse vastu, ei ole võimalik kuidagi

füüsiliselt eristada kuritegelikku päritolu nõudeõigust ja seaduslikku päritolu nõudeõigust.

Tegemist ei ole asjade, vaid juriidilise abstraktsiooniga, mille puhul on võimalik lähtuda

üksnes sellest, et mingi osakaal niisugusest varast võib pärineda kuritegelikust tegevusest.

Virbi Apteegi puhul oli kuritegelikku päritolu (narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite

ebaseaduslikust müügist laekunud sularaha sissemaksed, arvutikelmuse tulemusel saadud

alusetud ravimihüvitised) vara osakaal märkimisväärselt suur (vt aastate lõikes juba

eelviidatud vara analüüs, tl 90-91, kd 6). Seetõttu ei olnud ilma kuritegeliku tulu arvelt

tekkinud varata võimalikki rahapesuna käsitatavaid varakäsutusi teha.

43. Ülejäänud osas ei ole kaitsjad rahapesusüüdistust puudutavalt maakohtu seisukohti

vaidlustanud. Kolleegium ei tähelda ka omal algatusel, et maakohus oleks ses osas

materiaalõigust süüdistatavatele ebasoodsas suunas valesti kohaldanud või

kriminaalmenetlusõigust rikkunud, mistõttu nõustub kolleegium maakohtu argumentidega, ei

pea vajalikuks neid üle korrata ega neile täiendavalt midagi lisada.

VI

44. Prokuratuur on taotlenud K. Ivanovile maakohtu otsusega võrreldes raskema karistuse

mõistmist. Nimelt on prokuratuuri arvates maakohus eksinud kohtuotsuse põhjendamise

nõuete vastu, jättes üldse käsitlemata prokuratuuri taotluse mõista K. Ivanovile rahapesu eest

lisakaristusena üheks aastaks ettevõtluskeeld ning arvutikelmuse eest lisakaristusena keeld

tegutseda ühe aasta jooksul perearstina.

45. Kolleegiumi hinnangul on prokuratuuri apellatsioon põhjendatud.

45.1.

Käsitledes prokuratuuri taotlust mõista K. Ivanovile lisakaristusena keeld tegutseda

perearstina, tuleb tähelepanu pöörata alljärgnevale. K. Ivanov tunnistati arvutikelmuses süüdi

selle eest, et tegutsedes perearstina, jagas ta kolmanda asjassepuutumatu isiku O. Beršakoviga

pika aja jooksul ja paljudel kordadel enda patsientide isikuandmeid, kuritarvitades nõnda väga

ulatuslikult arsti ja patsiendi vahelist usaldussuhet. Samuti kuritarvitas ta perearstisüsteemi ja

laiemalt terve meditsiinivaldkonna usaldusväärsust, sest tema käitumine õõnestab

veendumust, et isikuandmeid töödeldakse meditsiinivaldkonnas korrektselt ning lähtudes

üksnes patsiendi ravivajadustest, mitte aga meditsiintöötaja isiklikest huvidest. Samuti seab

tema käitumine kahtluse alla meditsiinisüsteemis raha kasutamise otstarbekuse, mis

arvestades valdkonna eelarve pingelisust on ühiskonna vaates väga taunitav. Tekib küsimus,

et kui isegi nii mastaapselt arsti kutsetegevuse raames patsientide andmete kuritarvitamine ja

raviraha väärkasutamine ei too kaasa lisakaristust, siis mis veel. Neil kaalutlustel asub

kolleegium seisukohale, et K. Ivanovile tuleb KarS § 49 alusel mõista lisakaristusena keeld

tegutseda perearstina. K. Ivanov on arstiharidusega inimene ning kogenud perearst. Seetõttu

ei peaks mõistetud lisakaristus olema nii pikk, et see sisuliselt välistaks K. Ivanovil edaspidi

võimaluse taas perearstina tegutseda. Arsti töö puhul on oluline kvalifikatsiooni säilitamiseks

ennast jooksvalt täiendada ja seda saab K. Ivanov kahtlemata teha ka lisakaristuse kehtivuse

ajal, kuid samavõrra oluline on ka patsientide ravi ning nende haigusjuhtumitega tegelemine e

siis igapäevane tööpraktika. Teisalt peab karistus olema siiski sellise pikkusega, et see

avaldaks K. Ivanovile ka reaalselt mõju. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium prokuratuuri

taotlusega mõista K. Ivanovile KarS § 49 alusel perearstina tegutsemise keeld üheks aastaks.

Lühem karistuse periood ei oleks piisav, andmaks K. Ivanovile selgelt mõista, et perearstina

tegutsemiseks antud iseseisva otsustamisvabaduse piiride küüniline kuritarvitamine toob

kaasa tõsised tagajärjed.

45.2.

Kolleegium peab tähelepanu väärivaks ka prokuratuuri apellatsioonis toodud

argumente seoses K. Ivanovile maakohtus lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamata

jätmisega. K. Ivanov tegutses ligi kümnendi jooksul O. Beršakovi tankistina. Seejuures ei

olnud tal mingit finantsilist vajadust selliseks tegevuseks, vaid tema käitumise motivaatoriks

näib olevat olnud õiguskorra suhtes hoolimatu suhtumine ning soov sõbrale teenet teha. K.

Ivanovi niisugune käitumine annab tunnistust tema õigusvastastest väärtushinnangutest, mida

on Eestis ausa ettevõtluskeskkonna hoidmiseks oluline ühemõtteliselt taunida. See, et isegi

pärast nende ühise kuritegeliku käitumise avastamist oli K. Ivanov endiselt valmis osalema

rahapesutoimingutes ja O. Beršakovi kriminaaltulu varjamiseks ära kasutama

majanduskeskkonda, annab tunnistust vajadusest piirata K. Ivanovi võimalust ettevõtlusega

tegeleda. Ühiskonnale on tarvis anda sõnum, et K. Ivanovi ja O. Beršakovi kombel

rakendatavatele äripraktikatele ei ole Eestis kohta ning sellist käitumist viljelevad isikud

lõigatakse ettevõtluskeskkonnast välja. Eriti tähtis on see põhjusel, et nende ebaseaduslik

käitumine kestis pikka aega, mistõttu tuleb nõustuda prokuratuuriga, et K. Ivanovil varasema

karistatuse puudumine on pelgalt näiline ja loob tegelikust olukorrast väära kujutelma.

Sarnaselt perearstina tegutsemise keelu kohaldamisele tuleb ka ettevõtluskeelu kohaldamisel

siiski silmas pidada seda, et K. Ivanovi toimepandud teod ei kujutanud endast raskeimaid

võimalikke majanduskeskkonna kuritarvitusi. Neil põhjustel mõistab kolleegium K. Ivanovile

KarS § 491 lg 1 alusel lisakaristuseks ettevõtluskeelu üheks aastaks.

46. O. Beršakovi kaitsja arvates on maakohus mõistnud süüdistatavale liiga range

karistuse, võtmata arvesse nii seda, et kuritegude toimepanemisest on möödunud pikk aeg, O.

Beršakov ei ole pärast vahi alt vabanemist uusi kuritegusid toime pannud ega ka seda, et

temalt konfiskeeriti suurel hulgal vara.

46.1.

Kolleegiumi hinnangul on O. Beršakovi kaitsja eeltoodud väited põhjendamatud ning

maakohus ei ole O. Beršakovile liiga ranget karistust mõistnud. Ehkki O. Beršakov ei ole

pärast 2023. a vahi alt vabanemist kuni tema kohtusaalis vahistamiseni uusi kuritegusid toime

pannud, ei oma see kindlasti niisugust tähtsust, et peaks kaasa tooma praegusega võrreldes

veelgi kergema karistuse mõistmise. O. Beršakovile mõisteti raskeima tema toime pandud

kuriteo, s.o KarS § 184 lg 21 järgi karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra ja seda

hoolimata asjaolust, et ta pani kuriteo toime ca 10-aastase perioodi vältel, samuti kasutas ta

ära talle usaldatud ligipääsu narkootilistele ja psühhotroopsetele ainetele ning võimalust neid

oma kutsetegevuse kattevarjus näiliselt seaduslikult käidelda. Seejuures eriti just

psühhotroopsed ravimid eeldavad oma mõju tõttu seda, et arst on eelnevalt patsiendi üle

vaadanud ja tuvastanud vältimatu ravivajaduse ning arst jälgib sedagi, et ravimi kasutamine ei

muutuks inimese jaoks harjumuseks (võimalik ravimisõltuvus). O. Beršakov, müües sedavõrd

ohtlikke aineid ilma igasuguse kontrollita igale soovijale, taotles küüniliselt isiklikku heaolu

teiste inimeste tervise arvel. Arvutikelmuse puhul nõustub kolleegium maakohtu arusamaaga,

et O. Beršakovi toimepandu raskust tuleb hinnata selle kuriteokoosseisu puhul maksimaalsele

lähedasena. Ka toime pandud rahapesu puhul pole kindlasti mitte tegemist ebaolulise või

vähese süüga teoga, seda vaatamata asjaolule, et O. Beršakovile ette heidetavad rahapesuteod

ei ole iseäranis keerukalt avastatavad. Nii arvutikelmuse kui ka rahapesu eest mõistetud

üksikkaristused on proportsioonis O. Beršakovi süü, samuti eripreventiivsete ja

üldpreventiivsete kaalutlustega.

46.2.

Ehkki O. Beršakovile kuritegude kogumi eest liitkaristust mõistes on maakohus

üksikkaristustest raskeimat suurendanud, on ta seda teinud minimaalselt ning arutatavas

olukorras maksimaalse võimaliku liitkaristuse kahekümne aasta vangistuse asemel on O.

Beršakovi liitkaristuseks kujunenud kolmteist aastat vangistust. Tuleb tõdeda, et niivõrd

väheses ulatuses raskeima üksikkaristuse suurendamine juba hõlmab endas kaitsja oluliseks

peetud kaalutlusi: eeskätt seda, et O. Beršakovile kaasneb süüdimõistmisega lisaks pikale

vangistusele ka rahalises mõttes suur kohustus. See, et O. Beršakov ei ole pärast vahi alt

vabanemist uusi kuritegusid toime pannud, ei ole käsitatav asjaoluna, mis võimaldaks

mõistetud üksikkaristusi või liitkaristust kergendama. Kuritegude mittesooritamine ongi

normaalne olukord ja pika aja kestel mitmeid raskeid kuritegusid toime pannud isiku puhul ei

ole see kindlasti käsitatav asjaoluna, mille tõttu peaks mõistetud karistus olema kergem.

Lisaks on paslik maakohtuga nõustuvalt märkida, et O. Beršakov asus kohe pärast

eelvangistusest vabanemist 2020. a juunis aktiivselt varjama oma kuritegelikku tulu. Seega

tema õigusvastane meelestatus on ilmselgelt tugev ja isegi olukorras, kus ta juba oli sattunud

kriminaaluurimise alla, jätkas ta aktiivselt kuritegelikku käitumisega.

VII

47. Kolmanda isiku OÜ C esindaja S. Sillar, kes on ühtlasi O. Beršakovi kaitsja on

vaidlustanud veel OÜ-lt C KarS § 832 alusel 21 kinnistu konfiskeerimist, leides esmalt, et

konfiskeerimine on põhjendamatu, sest süüdistuses kirjeldatud kuritegusid ei ole toime

pandud. Samuti märgib ta, et konfiskeerimine võiks kõne alla tulla rahapesu objekti suhtes,

kuid OÜ-le C kuuluvad kinnistud ei ole rahapesu objekt. Selleks võiks olla üksnes

arvutikelmustega ning narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite müügiga saadud raha. Veel

toob ta välja, et konfiskeerimine ei tohi toimuda suvalises väärtuses, vaid üksnes tegelikult

saadud kriminaaltulu ulatuses.

48. Esindaja seisukohtadega ei saa nõustuda. Mis puutub väitesse, nagu ei oleks

konfiskeerimine võimalik põhjusel, et toime pole pandud süüdistuses kirjeldatud kuritegusid,

siis selles osas on kolleegium juba eelpool seisukoha kujundanud, jõudes teistsugusele

järeldusele ning pidades põhjendatuks O. Beršakovi ja K. Ivanovi süüditunnistamist neile

süüdistuse kohaselt omistatud tegudes.

49. Ebaõige on ka arvamus, nagu ei kujutaks arutataval juhul OÜ-lt C konfiskeeritud 21

kinnistut endast rahapesu objekti. KarS § 394 järgi karistatava rahapesu mõiste hõlmab muu

hulgas vara muundamist. See tähendab mh nii kuritegelikku päritolu vara väärtust kandva

eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega) kui ka vara tsiviilõigusliku

omaniku vahetamist. Kuna vara muundamine on üks rahapesu toimepanemise viis, ei saa

kuriteoga saadud vara selle käigus üldjuhul kaotada rahapesu vahetu objekti kvaliteeti (vt 19.

mai 2025. a RKKKm asjas 1-24-4647, p 50). Seega asjaolu, et kuritegelikul teel saadud

rahalised vahendid on liigutatud formaalselt uuele omanikule ning muundatud kinnisvaraks, ei

muuda seda vara legaalseks ega võta sellelt rahapesu vahetu objekti staatust.

50. Kinnistuid ei ole siiski konfiskeeritud kui rahapesu vahetuid objekte, vaid

kriminaaltuluna kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise korras. OÜ-le C kuuluvad

kinnistud osteti kuritegelikult teenitud raha eest ning O. Beršakov teenis läbi variisikute

nendelt edasist kriminaaltulu. Maakohus põhjendas veenvalt, et O. Beršakov elatuski sisuliselt

üksnes kriminaaltulust, sest tema legaalne deklareeritud sissetulek on olnud läbi aastate väga

väike. Kriminaalselt teenitud tulu (nii psühhotroopsete ravimite müügist saadud raha,

arvutikelmuse abil Virbi Apteegi kontole laekunud raha kui OÜ-le C kuulunud kinnisvara

üürimisest O. Beršakovi kätte jõudnud raha kasutas O. Beršakov mh täiendava kinnisvara

soetamiseks ja täiendava kriminaalse tulu teenimiseks. Tegemist oli varaga, mille O.

Beršakov oli ilma vastusoorituseta viinud OÜ C varade hulka, kuid nagu ta ise ja tema kaitsja

on kriminaalmenetluses läbivalt rõhutanud – OÜ C osas tegi faktiliselt otsuseid O. Beršakov

ise ja faktiliselt olid OÜ C varad O. Beršakovi kontrolli all. Järelikult tuleb ka nõustuda

maakohtuga, et tegemist on varaga, mis kuulub KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerimisele.

Eelneva valguses ei ole seetõttu õige ka OÜ C esindaja arvamus, et O. Beršakovilt ja OÜ-lt C

võinuks välja mõista solidaarselt O. Beršakoviga tuvastatud kriminaaltulule vastava

rahasumma, mitte aga konfiskeerida kinnistuid.

51. Samuti on konfiskeerimist, aga ka konfiskeerimise tagamiseks kohaldatud vara aresti

vaidlustanud kolmanda isiku X-i esindaja. Esindaja arvates on maakohtu vaidlustatud otsuse

resolutiivosa sõnastus üldistav ja mittetäidetav, rikkudes sellega nõuet otsuse selguse ja

täidetavuse kohta. Vaidlustatud resolutiivosa ei sätesta täitmiseks vajalikke toiminguid

(millise kinnistusregistri kande suhtes mis liiki arest kehtib). Esindajaga ei saa nõustuda. Ses

osas ei ole maakohus vaidlustatud otsusega ju muutnud juba varem tehtud vara arestimise

määrust. Seega kui esindaja arvates esinenuks probleem niisuguse aresti täitmisega seoses,

tulnuks see lahendada juba vara arestimise määrust määruskaebemenetluses vaidlustades.

Maakohtu vaidlustatud otsuses ei ole arestide määramise sisulisi tingimusi muudetud. Ühtlasi

on vara praegusel ajal arestitud. Seega ei vasta tõele esindaja arusaam, nagu oleks

resolutiivosa sõnastus ses osas üldistav ja mittetäidetav.

52. Tulenevalt vajadusest rakendada meetmeid tsiviilhagi tagamiseks vähendas maakohus

konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi nõude võrra ning konfiskeeris X-ilt tema

kasuks seatud ühishüpoteegi summas 843 268,77 eurot. Kuivõrd maakohtu otsus tuleb

osaliselt tühistada tsiviilhagi rahuldamise ulatuse osas ning vähendada O. Beršakovilt

Tervisekassa kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist 405 494,2 euroni, tuleb tühistada ka

maakohtu otsus ühishüpoteegi konfiskeerimise ulatuse vähendamise kohta KarS § 832 lg 4

alusel. Nimelt, nõustudes maakohtu väljendatud tõdemusega, et konfiskeeritava vara suurust

peab vähendama rahuldatava tsiviilhagi nõude võrra, vähendabki kolleegium seda summat

405 494,2 euro võrra, konfiskeerides ühishüpoteegi summas 1 194 505,8 eurot.

VIII

53. O. Beršakovi kaitsja on vaidlustanud ka O. Beršakovi vastu esitatud tsiviilhagi

rahuldamise, leides, et hagi on tõendamata, sest O. Beršakov ei ole arvutikelmust toime

pannud. Kuivõrd kolleegiumi hinnangul on maakohus jõudnud korrektsele järeldusele selle

kohta, et O. Beršakov (osaliselt ühiselt koos K. Ivanoviga) on arvutikelmuse toime pannud,

jääb see kaitsja taotlus tagajärjetuks.

54. Veel on kaitsja leidnud, et esitatud tsiviilhagi on aegunud vähemalt selles osas, mis

puudutab enne 14. augustit 2013 tekkinud kahju. Nimelt nähakse TSÜS § 150 lg-s 1 ette, et

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt aga aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue lg-s 1

sätestatust sõltumata hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või

sündmuse toimumisest. Vastavalt TSÜS § 160 lg-le 1 peatub hagi aegumine tsiviilhagi

esitamisega. Kuivõrd tsiviilhagi esitati 14. augustil 2023, siis sellega hagi aegumine küll

peatus, kuid selleks ajaks juba TSÜS § 150 lg 3 alusel aegunud kahju tekitamise episoode see

enam ei mõjutanud. Seega enne 2013. a augusti keskpaika toimunu osas on nõue aegunud.

Kaitsja see seisukoht väärib tähelepanu. Maakohus oleks pidanud hagi arutamisel eeltoodud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise sätetest lähtuvalt lugema Tervisekassa nõude

aegunuks enne 14. augustit 2013 tekitatud kahju osas. Seda oli kaitsja ka otsesõnu taotlenud.

55. Maakohtu eelmärgitud minetuse saab kolleegium ise parandada, lugedes tsiviilhagi

esitatut nõude osaliselt aegunuks ja mõistes kannatanu kasuks välja selle võrra väiksema

kahjuhüvitise. Maakohtu põhjendustega tsiviilhagi osas kolleegium aga nõustub ega pea

vajalikuks neid korrata. Hageja nõude suuruse saab tuvastatuks lugeda Tervisekassa 6. aprilli

2021. a süüteoteate ja selle 7. juuli 2022. a täpsustusele (vt tl-d 115-125, kd 2) lisatud

arvestustabelitele tuginevalt. Tabelitest nähtuvad hulgimüüjate esitatud andmed, Virbi

Apteegi retseptikeskusele esitatud andmed, nende andmete võrdlus ning arvestus, mille põhjal

jõuti järeldusele tekitatud kahju suuruses. Selle arvestuse kohaselt on kahjusummad

alljärgnevad:

2010: 131,66 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 30 583,85 eurot;

2011: 754,93 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 81 403,39 eurot;

2012: 2199,67 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 129 707,88 eurot;

2013: 2061,33 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 109 541,91 eurot;

2014: 2116,00 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 107 610,04 eurot;

2015: 1334,00 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 53 378,47 eurot;

2016: 1475,50 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 48 667,42 eurot;

2017: 2244,50 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 76 569,53 eurot;

2018: 1414,60 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 61 252,49 eurot;

2019: 1480,50 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 76 810,23 eurot;

2020: 279,00 pakendit, mille pealt Tervisekassa maksis enam 11 789,87 eurot.

56. Seega on aastatel 2010–2020 saanud OÜ Estelin & K enam soodustust 15 491,7

pakendi pealt kokku 787 315,08 eurot. Pakendite komakoha kohta selgitas kannatanu

esindaja, et apteegil on õigus väljastada ravimeid ka osade kaupa. Paraku ei ole esitatud

arvestuse põhjal võimalik aru saada, millistel kuupäevadel konkreetsemalt on eelpool aastate

lõikes välja toodud kahju tekitatud. Sel põhjusel ei saa ringkonnakohus esitatud hagi ja seda

kinnitavate tõendite põhjal määratleda, millises osas on 2013. a ravimihüvitise saamiseks

ebaõigesti deklareeritud 2061,33 pakendi eest hüvitis üle kantud enne 14. augustit 2013 (s.t

selle kahju hüvitamiseks esitatud nõue on aegunud) ja milliste pakendite eest on hüvitis üle

kantud pärast 14. augustit 2023 (s.t nõue ei olnud hagi esitamise hetkeks aegunud ja aegumine

peatud hagi esitamisega). Sel põhjusel jätab kolleegium hagi rahuldamata kogu 2013. a ja

enne seda tekitatud kahju osas, vähendades selle võrra O. Beršakovilt Tervisekassa kasuks

välja mõistetavat summat.

57. Eeltoodud kaalutlustel tuleb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel O.

Beršakovilt Tervisekassa kasuks välja mõista 756 731,23 – 351 237,03 s.o 405 494,2 eurot.

IX

58. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4; § 338 p 1, 3 ja 4, § 340 lg

4 p-dest 4 ja 5 ning § 390 lg-st 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 27. veebruari

2025. a kohtuotsuse osaliselt: K. Ivanovile lisakaristuse mõistmata jätmise ja tsiviilhagi osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Konstantin Ivanovile KarS

§ 49 järgi lisakaristuseks perearstina tegutsemise keelu üheks aastaks ning KarS § 491 lg 1

alusel lisakaristuseks ettevõtluskeelu samuti üheks aastaks. Prokuröri apellatsiooni

ringkonnakohus rahuldab ning O. Beršakovi kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt. K.

Ivanovi, OÜ C ja X-i apellatsioonid jäävad rahuldamata.

X

59. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KarS § 185 lg-s 1

sätestatu kohaselt kannab juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des

2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna

kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis jäävad

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.

60. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluna käsitatavad valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle

hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks

tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende

koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud

põhjendatud kaitsetoimingutega. Ebavajalikeks hinnatavate teenuste eest või õigusabi

osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo asjas nr

3-1-1-99-11, p-d 9-12).

61. Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada

küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning

arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust

hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud

õigusteenus oli vajalik. Veel tuleb hinnata kaitsja tasumäära mõistlikkust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on

kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt 18. mai 2010. a RKTKo asjas nr

3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja

põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse

koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja

aeganõudvust (vt 18. mai 2009. a RKHKm asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Valitud kaitsjale

apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse,

millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt 14. detsembri 2011. a

RKKKo asjas nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Kõiki neid asjaolusid peab kolleegium silmas ka

süüdistatavate kaitsjate ning kolmandate isikute menetluskulu hüvitamise taotluste puhul.

62. O. Beršakovi kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tema kaitsealusele 3 109 eurot

kaitsjatasu, mida O. Beršakov on kandnud apellatsioonimenetluses. Kaitsja märgib, et

eelmärgitud summas sisaldub kaks tundi ajakulu seoses maakohtu otsusega analüüsimisega,

2,5 tundi, mis kulus süüdistatavaga nõu pidamisele Tallinna Vanglas, kohtupraktika analüüsi

ja apellatsiooni koostamisega 9,5 tunni jooksul ning ringkonnakohtu istungiks ette

valmistumisel ja istungil osalemiseks 5 tunni jooksul. Taotluse kohaselt on kaitsjal kokku

kulunud õigusabile 17 tundi, mille eest ta taotleb tasuna 3 109 euro väljamõistmist (sh 22%

käibemaksu). Õigusabi on kaitsja osutanud tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub

käibemaks. Sellist tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Kolleegium ei

vaidle vastu ka toimingutele, mida kaitsjad on esitatud nimekirjas kajastatult kaitsealuse

huvide eest seismisel apellatsioonimenetluses teinud. Küll aga tuleb märkida, et kaitsja

taotlusega seoses eksisteerib märkimisväärne segadus. Tasu on taotletud 17 tunni eest, kuid

taotluses märgitud tegelik ajakulu on olnud 19 tundi. Taotluses on märgitud vähemalt osaliselt

ebaõige käibemaksumäär (kehtiv käibemaksumäär alates 1. juulist 2025 on 24%).

Käibemaksumäära 22% puhul oleks 150 euro suuruse tunnihinna puhul tegelik korrektne tasu

summa koos käibemaksuga 3 111 eurot (ilma käibemaksuta 2 550 eurot). Segadust tekitab

seegi, et tasu maksmise aluseks oleval arvelt ja õigusabikulu hüvitamise taotluselt nähtub

erinev tööde maht ja sisu, mille eest tasu taotletakse. Kolleegium taunib sellist korralagedust

menetlusdokumendis. Püüdes siiski taotluse sisuliselt lahendada, peab kolleegium

asjakohaseks lähtuda teenuse eeldatava osutamise ajal kehtinud käibemaksumäärast, kuid arve

ja taotluse teenuse kirjelduste erinevuse tõttu taotlusel nähtuvast ajakulust teenuse

osutamiseks. Taotluselt nähtuvalt saab maakohtu otsuse analüüsiks, kliendiga nõupidamiseks

ja apellatsiooni koostamiseks kulunud ajaks pidada 14 tundi, millisel juhul oleks kaitseteenuse

hind 150 euro suuruse tunnihinna juures 2 100 eurot (koos 22% käibemaksuga 2 562 eurot).

See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele.

63. K. Ivanovi kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tema kaitsealusele

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 2 870,4 eurot 18 tunni õigusabi eest (sh

käibemaks). Kaitsja märgib, et eelmärgitud summas sisaldub esindamine 27. veebruari 2025.

a maakohtu istungil, apellatsiooniteate koostamine ja Harju Maakohtu 11. märtsi 2025. a

kohtumäärusega tutvumine (kokku 1,5 tundi); maakohtu otsusega tutvumine 2 tundi,

apellatsiooni koostamine 8 tundi, kliendiga nõupidamine 1,5 tundi, teiste apellatsioonidega

tutvumine 1,5 tundi, kohtuistungiks valmistumine 1,5 tundi ja istungil osalemine kokku 2

tundi. Õigusabi on kaitsja K. Ivanovile osutanud tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub

käibemaks.

Sellist tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Kolleegium märgib, et

apellatsioonimenetluses ei saa määrata tasu maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest,

mistõttu tuleb kaitsja taotlus jätta rahuldamata 1,5 tunni õigusabi eest, mis seondus maakohtu

istungil osalemise, apellatsiooniteate koostamise ja määrusega tutvumisega. Muudele

toimingutele, mida kaitsja on esitatud nimekirjas kajastatult kaitsealuse huvide eest seismisel

apellatsioonimenetluses teinud ei vaidle kolleegium vastu ega pea ka nende kulunud aega

ülemääraseks. Kokku on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega menetluskulu, mis tuleb

K. Ivanovile teise astme kohtu menetluses hüvitada 2 145 eurot 16,5 tunni õigusabi eest

(lisandub 24% käibemaksu, s.o 514,8 eurot). Seega kuulub süüdistatavale hüvitamisele 2

659,8 eurot (sh käibemaks).

64. OÜ C esindaja on esitanud taotluse hüvitada OÜ-le C apellatsioonimenetluses kantud

õigusabikulu 1 800 eurot 12 tunni õigusabi eest (käibemaksu ei lisandu). Taotluse kohaselt on

õigusabi osutanud tunnihinnaga 150 eurot ja õigusabi sisuks on olnud 1,5 tunni ulatuses

maakohtu otsuse analüüsi, 5,5 tundi kohtupraktika analüüsi ja apellatsiooni koostamisele

kulunud aega ning 5 tundi kohtuistungi ettevalmistuseks ja kohtuistungil osalemiseks kulunud

aega. Kolleegium märgib, et õigusabi tunnihinda saab lugeda mõistlikuks, nõustuda ei saa

tasu taotlemisega kogu taotluse ulatuses. OÜ C esindaja oli ühtlasi O. Beršakovi kaitsja.

Seetõttu langeb osutatud õigusteenus osaliselt kokku. Seega aeg, mis on esindajal kulunud

maakohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsimiseks edasikaebamise võimaluste

kontekstis, on vähemalt osaliselt kulutatud topelt, sest sama tegi S. Sillar ju ka O. Beršakovi

kaitsjana. Ka kohtupraktika analüüs ja apellatsiooni koostamine on suures osaliselt kokku

langevad O. Beršakovi kaitsjana tehtud tööga, sest OÜ C puhul on kaitsja ilmselgelt tutvunud

sama kohtupraktikaga, mis oli relevantne O. Beršakovi kaitseülesande täitmiseks ning ka

apellatsioon sisaldab suuresti sama mõttekäiku, mis on juba kirjas O. Beršakovi kaitsjana

esitatud apellatsioonis. Seetõttu peabki kolleegium taotlust põhjendatuks vaid osaliselt, leides

maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs spetsiifiliselt OÜ C esindajana ei saanud S. Sillarilt

võtta rohkem kui 1 tunni, samas kui kohtupraktika analüüs ja apellatsiooni koostamine

(arvestades apellatsiooni mahtu ja argumentide kokku langevust O. Beršakovi kaitsjana

esitatud apellatsiooni argumentidega) ei saanud võtta rohkem kui 2 tundi. Neil kaalutlustel

loeb kolleegium taotlust põhjendatuks kokku 8 tunni õigusabi ulatuses, mistõttu tuleb OÜ-le

C hüvitada apellatsioonimenetluses kantud õigusabi katteks 1 200 eurot.

65. X-i esindaja Henrik Kirsimäe on esitanud taotluse hüvitada X-ile

apellatsioonimenetluses kantud õigusabi 8,5 tunni eest summas 1 700 eurot (koos

käibemaksuga 2 108 eurot). Taotluse kohaselt on õigusabi osutatud tunnitasuga 200 eurot

ning esindajatel on kulunud 3 tundi kohtulahendi ja toimikuga tutvumiseks ning õiguslikuks

analüüsiks, 2 tundi apellatsiooni koostamiseks, 2 tundi teiste apellatsioonidega tutvumiseks ja

suhtluseks kliendiga ning kohtuistungiks valmistumiseks istungil osalemiseks 1,5 tundi.

Õigusabi eest kositavat tunnitasumäära peab kolleegium veel mõistlikkuse piiresse jäävaks,

kuid leiab, et esindajate märgitud ajakulu on üle paisutatud. Esmalt ei pea kolleegium

võimalikuks määrata mingitki hüvitist toimikuga tutvumisele kulutatud aja eest – iseäranis

olukorras, kus esindaja ei olnud kriminaalasja materjalidest suutnud tuvastada isegi

dokumente, mille alusel X oli kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud. Seetõttu saab

maakohtu lahendiga tutvumiseks ja õiguslikuks analüüsiks piisavaks pidada 2 tundi ajakulu.

Arvestades apellatsiooni väga väikest mahtu ning selle triviaalset sisu, ei ole põhjendatud

selle eest hüvitise määramine enam kui 0,5 tunni ulatuses. Teiste apellatsioonidega

tutvumiseks, kliendisuhtluseks, kohtuistungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks

kulutatud aega peab kolleegium põhjendatuks. Neil kaalutlustel tuleb taotlust lugeda

põhjendatuks kuue tunni õigusabi ulatuses ja seetõttu tuleb X-i kasuks õigusabi katteks kantud

kulu hüvitada 1 200 euro ulatuses, millele lisandub 24% käibemaksu (kokku 1 488 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Parandatud 14.01.2026 määrusega

RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB:

1. Asendada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2026. a kohtuotsuses arvutusvea tõttu

arvud alljärgnevalt:

a) põhiosa punktis 52 kahes kohas asendada arv 405 494,2 arvuga 436 078,05 ning arv 1 194

505,8 arvuga 1 163 921,95;

b) põhiosa punktis 57 asendada arv 756 731,23 arvuga 787 315,08 ja arv 405 494,2 arvuga

436 078,05;

c) resolutsiooni p-s 2.1. asendada arv 405 494,2 arvuga 436 078,05;

d) resolutsiooni p-s 2.2. asendada arv 1 194 505,8 arvuga 1 163 921,95.

2. See määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2026. a

kohtuotsuse nr 1-24-487 juurde