2-23-150066/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. jaanuar 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-150066

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi X vastu põhivõlgnevuse, intressi,

sissenõudmiskulude ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1295,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, endine

ärinimi OK Incure OÜ), lepinguline esindaja Anzhela

Ternikova

Kostja X (isikukood XXX), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt Xlt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja kostja ja IPF Digital AS

vahel 15.02.2023 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5629036 tulenev põhivõlg

944,10 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis 46,32 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 55,01 eurot, intressinõude 112,42 eurot ja

viivise 107,27 eurot osas.

4. Jätta menetluskuludest 79% kostja kanda ja 21% hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 221,20 eurot.

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude (221,20 eurot) tasumiseni.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 12.12.2023 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1383,06 euro saamiseks. Pärnu

Maakohus lõpetas 08.01.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud

makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 01.02.2024 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 999,11 eurot, intressi 112,42 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 153,59 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt välja hageja menetluskulud, s.o riigilõiv 100 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 15.02.2023 krediidikontolepingu nr

5629036, mille järgi sai kostja kasutada laenulimiiti kuni 1000 eurot. Kostja kohustus krediidi

tagastama koos intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul arvete

alusel. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 37,68% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr

oli 45,67%, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata

ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul,

intressimääraga on 37,68% aastas.

Krediidiandja on teinud kostjale väljamakseid perioodil 15.02.2023 kuni 18.04.2023 kokku

1036,67 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ning oli viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega (2023. aasta juuni, juuli ja augusti maksed).

Krediidiandja saatis kostjale 15.08.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul, luges krediidiandja lepingu 05.09.2023 üles öelduks. IPF Digital AS loovutas

nõude hagejale. Nõude loovutamisest hagejale on kostjat teavitatud 27.09.2023 kirjaga.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (999,11 eurot) alates 05.09.2023 lepingus kokku lepitud

viivisemääras 37,68% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks

muutunud viivis 153,59 eurot.

Hageja saatis pärast lepingu lõppemist kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

27.09.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 04.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot,

11.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot.

3. Tartu Maakohus edastas 11.03.2024 tsiviilasja kohtualluvusel Harju Maakohtule.

4. Harju Maakohus kohustas hagejat 15.04.2024 määrusega kõrvaldama hagiavalduses

esinevad puudused, s.o täpsustada sissenõudmiskulude nõuet. Hageja esitas 06.05.2024

hagiavalduse täienduse, milles täpsustas sissenõudmiskulude nõuet ning nõuab

sissenõudmiskulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 27.09.2023

tasulise kirja saatmine 20 eurot, 11.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 01.11.2023

tasulise kirja saatmine 5 eurot.

5. Kohus võttis tsiviilasja menetlusse 09.05.2024 ning toimetas hagi kostjale kätte

26.05.2024 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile

vastanud.

6. Kohus palus 09.05.2024 kohtumääruses esitada täiendavad tõendid vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohta ning esitada ümberarvestus. Hageja ei ole kohtu

määratud tähtajaks täiendavaid tõendeid esitanud.

7. Kohus märkis 11.12.2025 kirjas, et kohtu esialgse hinnangu kohaselt on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ning määras hagejale tähtaja intressi

ümberarvestuse esitamiseks.

8. Hageja esitas 12.12.2025 intressi ümberarvestuse.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 999,11 eurot, intressi 112,42 eurot, sissenõudmiskulusid

30 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivist (perioodi 05.09.2024–31.01.2024 eest) 153,59

eurot.

10. Kohus tuvastas, et krediidiandja IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 15.02.2023

krediidikontolepingu, millega võimaldati kostjale laenulimiidi kasutamist kuni 1000 eurot (dtl

108-137). Kostja võttis laenulimiidi kasutusse ning kasutas limiiti 1036,67 euro ulatuses (dtl

145). Kostja on teinud tagasimakseid krediidisumma katteks kokku 92,57 eurot, millest 37,56

eurot arvestati põhiosa katteks ja 55,01 eurot intressi katteks (dtl 145). Kostja viimane

tagasimakse oli 06.04.2023 ning seega oli kostja viivituses kolme üksteisele järgneva makse

tasumisega (2023. aasta juuni, juuli ja augusti maksed).

11. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud laenulepingus märgitud kostja

postiaadressile edastatud laenulepingu ülesütlemise teatega, mis hõlmas ka nõude loovutamise

teatist kostjale (dtl 142).

12. IPF Digital AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai

krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098

määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on

esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause

järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. Kohus tuvastas, et 15.02.2023 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi keskmine kulukuse määr 15,31%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr

lepingu sõlmimisel 45,93%. Krediidilepingu sõlmimisel krediidi kulukuse määr 45,67% seda

ei ületanud.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

15. Hagiavaldusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise

käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Kostja 15.02.2023 esitatud krediidikonto avamise taotluse kohaselt oli kostja sissetulek 1200

eurot ja kohustused (elamiskulud) 150 eurot (dtl 155-156). Krediidivõimelisuse hindamiseks

tehti hageja väitel ka päringud Creditinfo andmebaasi ja Eesti pensionikeskusesse, mille järgi

oli kostja sissetulek 398,60 eurot (dtl 156). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks

teinud täiendavaid päringuid ja küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks

olnud võimalik tuvastada kostja regulaarse sissetuleku ning tegelike rahaliste kohustuste ja

majapidamiskulude suurus. Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid ka 09.05.2024 menetlusse

võtmise määrusega määratud tähtajaks.

Kohus märgib, et maksehäirete puudumisest ei saa järeldada tarbija maksevõimelisust,

kuivõrd maksehäirete puudumine ei anna teavet tarbija kohustuste summa kohta. Tarbija võib

olla võtnud laenu selleks, et maksta tagasi varasemaid laenukohustusi. Tarbija

krediidivõimelisust ei saa järeldada ka sellest, et taotluses märgitud tarbija sissetulekuga (mis

praegusel juhul ei kattunud pensionikeskusest saadud andmetega) võrreldes on laenumakse

summa väike, kuivõrd tarbijal võib olla suures mahus kohustusi, mille tagasimaksmine ei ole

talle enam kogumis jõukohane. Kostja tegelike kohustuste suuruse oleks krediidiandja saanud

tuvastada eelkõige kostja pangakonto väljavõtte kaudu.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS

§ 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi

võimaldamise osas.

16. Kohtule esitatud laekumiste arvestuse kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku

92,57 eurot (dtl 145). Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, arvestab kohus kostja tagasimaksed täies ulatuses põhivõlgnevuse

katteks. Seega on põhivõlgnevus 944,10 eurot (1036,67 – 92,57). Sellest tulenevalt jätab

kohus põhinõude 55,01 euro ulatuses rahuldamata (999,11 – 944,10).

17. Hageja väitel oli kostja võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega (2023. aasta

juuni, juuli, august). Krediidikonto tingimuste kohaselt on leping tähtajatu (dtl 108). Lepingu

punktis 15.1.5 (dtl 116) sätestatu ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut.

Krediidiandja saatis kostjale 15.08.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 142). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei

tasunud, luges krediidiandja krediidikontolepingu 05.09.2023 seisuga ülesöelduks. Lepingu p

11.1 kohaselt pidi kostja tegema tagasimakseid vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses,

mille kohta esitas krediidiandja arve igal kuul, mil kostja kasutuses oli krediiti, tasumata

intressi või muid krediidiga seotud tasusid. Igakuine tagasimakse summa oli hagiavalduse

kohaselt 37,89 eurot. Sama summa nähtub ka krediidiandja poolt kostjale edastatud

meeldetuletuses tähtajaks tasumata arvete kohta (dtl 141). Seega lähtub kohus, et 37,89 eurot

oli minimaalne tagasimakse summa, mida kostja pidi igakuiselt tasuma. Kostja tasus 2023. a

märtsi, aprilli ja mai osamaksed ning jäi võlgnevusse alates juuni osamaksest. Neil asjaoludel

saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks ning krediidilepingust tulenevad kohustused

muutusid alates 06.09.2023 sissenõutavaks.

18. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

20. 15.02.2023 laenulepingus lepiti kokku laenulimiidis 1000 eurot. Kostjale tehti

väljamakseid kogusummas 1036,67 eurot (dtl 145). Kostja on teinud tagasimakseid kokku

92,57 eurot (dtl 145). Intressi arvestatakse tasumata krediidijäägilt. Hageja esitas kohtu

nõudel intressi ümberarvestuse (dtl 195), mille puhul on intressi arvestatud võlasummalt

1036,67 eurot alates 16.02.2023 kuni 05.09.2023 ning selliselt on intressisumma 17,20 eurot.

Kohus märgib, et hageja 11.12.2025 esitatud intressiarvestus ei arvesta tegelikult kostja

kasutusse antud ja jäägis olevate krediidisummadega. Hageja esitatud laekumiste arvestuse

(dtl 145) järgi tehti 15.02.2023 kostjale väljamakse 500 eurot. Seega ei saa alates 16.02.2023

intressi arvestada kogu lepingu kehtivuse ajal kostja kasutusse antud krediidisummalt. Kohus

selgitas 11.12.2025 kirjas, et kohus ei arvesta hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse.

Kuivõrd hageja ei ole kohtule esitanud korrektset intressiarvestust, jätab kohus intressinõude

112,42 eurot tervikuna rahuldamata.

21. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

22. Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt

kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku

30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 27.09.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot,

11.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 01.11.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot.

22.1.

VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot.

Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale

27.09.2023, 11.10.2023 ja 01.11.2023 (dtl 148-150; 153-154; 177). Kohus peab põhjendatuks

sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest, millele vastav

hüvitis on 30 eurot (20+5+5).

22.2.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude ja mõistab

kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja sissenõudmiskulud 30 eurot.

23. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemise päevast kuni hagi esitamiseni (31.01.2024). Viivist saab arvestada lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 06.09.2023, kuivõrd alates sellest kuupäevast

muutus kogu nõue sissenõutavaks (VÕS § 82, § 113 lg 1 esimene lause). Pooled on lepingus

kokku leppinud viivisemääras 37,68% aastas.

23.1.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

23.2.

Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Krediidilepingus on kokku

lepitud viivisemääras 37,68% aastas. VÕS § 415 lg 1 järgi aga ei saa tarbijalt nõuda VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda

seadusjärgsest määrast.

23.3.

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 06.09.2023 kuni 31.12.2023 viivisemäär

12% aastas (4% + 8% = 12%) ja 01.01.2024 kuni hagi esitamiseni 31.01.2024 12,5% aastas

(4,5% + 8% = 12,5%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 06.09.2023–31.12.2023: 944,10 × 12% ÷ 365 × 117 päeva = 36,32 eurot;

2) 01.01.2024–31.01.2024: 944,10 × 12,5% ÷ 365 × 31 päeva = 10 eurot.

23.4.

Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista hagi esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 46,32 eurot (36,32 + 10). Kohus jätab rahuldamata

hageja viivisenõude 107,27 euro ulatuses (153,59 – 46,32).

24. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 944,10 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 46,32 eurot. Muus osas, s.o

274,70 euro ulatuses (55,01 + 112,42 + 107,27) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163

lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

25.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

25.2.

Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 79% ulatuses (1020,42 × 100% ÷ 1295,12 =

78,79%). Seega jäävad menetluskulud 79% ulatuses kostja kanda ning 21% ulatuses hageja

kanda.

26. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

27. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 280 eurot. Täiendavat

menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

27.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 1295,12 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 1500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 280 eurot. Tasutud riigilõiv

280 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

27.2.

Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 79%, mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja 280 × 79% = 221,20 eurot.

28. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

29. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

30. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik