3-25-4580/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-4580

Määruse kuupäev

9. jaanuar 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks seoses

riigist väljasaatmisega

RESOLUTSIOON

1. Võtta kohtuasja materjalide juurde haldusasjas nr 3-25-3496 esitatud Politsei- ja

Piirivalveameti 11. mai 2023. a otsus nr 15.3-3.1/1073-3.

2. Tagastada X-i kaebus.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tahemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 10. detsembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub

kohustada Politsei- ja Piirivalveametit (PPA) tegema kaebaja suhtes ametlik ettekirjutus Eesti

Vabariigist Venemaa Föderatsiooni deporteerimise kohta. PPA tühistas 11. mail 2023 kaebaja

taotluse alusel tema pikaajalise elaniku elamisloa, kuid otsuses väljasõidu ettekirjutust ei

teinud. Kaebaja soovib minna Venemaa Föderatsiooni, kus on tema püsiv elukoht. Kaebaja

viitab asjale nr 15.3-3.1/1073.

2. PPA esitas 22. detsembril 2025 kohtule vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et kaebaja

suhtes viidi läbi tähtajalise elamisloa menetlust nr 1074883995. PPA lõpetas menetluse 18.

detsembri 2025. a otsusega nr 15.3-3.1/2685-2, mille ajendiks oli kaebaja 9. detsembri 2025. a

taotlus.

KOHTU SEISUKOHT

3. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust

3-25-4580

tahtest lähtudes. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel PPA

kohustamist teha kaebaja suhtes Eestist lahkumisettekirjutus Venemaa Föderatsiooni.

4. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kaebaja on viidanud kaebuses pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusele, kuid ei ole seda haldusakti asja materjalide

juurde lisanud. Kohus ei pea vajalikuks vastavat dokumenti PPA-lt välja nõuda, sest saab selle

asja materjalide juurde võtta varasema haldusasja materjalidest. Kohus võtab asja materjalide

juurde haldusasjas nr 3-25-3496 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 11. mai 2023. a otsuse nr

15.3-3.1/1073-3.

5. HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega

selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

6. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes kannab hetkel karistust Viru Vanglas.

Kaebajal on Eestis viibimiseks ajutine alus välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 5 järgi.

Kaebaja pikaajalise elamisloa tunnistas PPA 15. mail 2023 otsusega nr 15.3-3.1/1073-3

kehtetuks. Tähtajalise elamisloa menetluse lõpetas PPA 18. detsembril 2025 otsusega nr

15.3-3.1/2685-2 seoses asjaoluga, et kaebaja võttis taotluse tagasi. Seega on kaebaja Eestis

viibimise seaduslikuks aluseks VMS § 43 lg 1 p 5 ning kohtule ei nähtu muid aluseid Eestis

viibimiseks. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks PPA-d tegema kaebaja suhtes Eestist

lahkumise ettekirjutuse Venemaa Föderatsiooni. Kaebuse esitamiseks puudub kaebajal

ilmselgelt kaebeõigus, sest isiku subjektiivseid õiguseid ei rikuta haldusakti välja andmata

jätmisega. Kaebajal on õigus riigist vabalt lahkuda ning pöörduda Venemaa Föderatsiooni

ning lahkumine ei vaja PPA nõusolekut või luba. PPA ettekirjutuse andmata jätmisega ei

piirata kaebaja õiguseid. Kaebaja õigus Eestist lahkuda eksisteerib olenemata PPA tegevusest

ning lahkumisettekirjutusega ei mõjutata õigust pöörduda Venemaa Föderatsiooni. Kuigi

kaebaja kannab vanglakaristust, siis pärast vangistusest vabanemist on kaebajal võimalus

vabatahtlikult Eestis lahkuda ning pöörduda Venemaale. Seega ei riivata isiku subjektiivseid

õiguseid.

7. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 7 lg 1 kohaselt tehakse ettekirjutus isiku suhtes, kes viibib Eestis ilma seadusliku aluseta.

Praegusel juhul puudub PPA-l kohustus ettekirjutuse tegemiseks, sest kaebaja viibib Eestis

seaduslikult VMS § 43 lg 1 p 5 alusel. Lahkumisettekirjutuse puudumine ei riiva kaebaja

õigusi, sest kaebajal on vahetult seadusest tulenev kohustus Eesti riigist lahkuda, juhul kui tal

puudub seaduslik alus riigis viibimiseks (VSS § 3 lg-d 1 ja 3). Sellise kohustuse tekkimiseks

ei ole täiendavalt vaja PPA ettekirjutust. Seega haldusakti andmata jätmine ei puuduta kaebaja

õigusi.

8. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel seoses

kaebaja ilmselge kaebeõiguse puudumisega, sest PPA lahkumisettekirjutuse tegemata

jätmisega ei riivata kaebaja subjektiivseid õiguseid. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta

kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

2

3-25-4580

9. Isegi juhul, kui kohus möönaks kaebeõiguse olemasolu, tuleks kaebus tagastada HKMS §

121 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja

soov on pöörduda Venemaa Föderatsioon. Juhul kui kohus kohustaks PPA-d tegema kaebaja

riigist väljasaatmiseks lahkumisettekirjutuse, ei oleks kaebajal võimalik pöörduda Venemaale

enne karistuse ära kandmist. Lahkumisettekirjutus ei muuda kriminaalasjas määratud karistust

ega peata või lõpeta seda. Kaebaja on karistuse edasisest kandmisest vabastamist korduvalt

taotlenud, kuid kohtud ei ole seni neid taotlusi rahuldanud (vt nt Viru Maakohtu 4. detsembri

2025. a määrus asjas nr 1-22-252). Seega, isegi juhul kui kaebus rahuldada, ei ole võimalik

saavutada kaebaja taotletud eesmärki.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider

3