3-25-660/71 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-660

Haldusasi

D.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.02.2025

otsuse nr 12408220018-1 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja D.E , esindaja vandeadvokaadi abi Merili

Laansoo

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Andrei Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.06.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 09.12.2025

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde vastustaja 09.12.2025 menetlusdokumendi lisaks olevad tõendid.

2. Jätta D.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.06.2025

otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.

3. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud riigi kanda. Muud

menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

4. Avaldada jõustunud kohtuotsus arvutivõrgus, asendades tähemärkidega kaebaja ja

Y nimed, kaebaja sünniaeg ning kaebaja Türgist lahkumise, Eestisse saabumise ja

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäevad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 09.02.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-25-660

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.E (kaebaja) on Türgi Vabariigi kodanik (sünd. XX.XX.XXXX), kes lahkus

XX.XX.XXXX Türgist lennukiga Valgevenesse, ületas XX.XX.XXXX ebaseaduslikult

Valgevene-Läti piiri ning võttis ühendust oma Eesti kodanikust sõbrannaga, kes läks talle

autoga järele ja tõi ta Eestisse. Kaebaja esitas XX.XX.XXXX rahvusvahelise kaitse taotluse.

Taotluse kohaselt ostis kaebaja pere neli aastat tagasi põllu, kuid teised külaelanikud tahtsid

seda jõuga ära osta. Kaebaja pere ei tahtnud seda müüa ning nad läksid pideva surve tõttu

politseisse. Politsei ei tahtnud neid aidata, sest nad olid rahvuselt kurdid. Nüüd on külaelanike

surve muutunud tapmisähvardusteks. Kaebaja pidi Türgist põgenema, et päästa oma elu. Kui

ta pöördub Türki tagasi, siis leitakse ta üles ja tapetakse. Türgis ei ole kaebajal turvaline oma

rahvuse tõttu.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 17.02.2025 otsusega nr 12408220018-1 taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmises seaduse (VRKS) § 20 alusel põhjendamatuks

ja lükkas selle tagasi, pidades taotlust selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 7

alusel; tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2

ja 6 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Türgi Vabariiki, mis kuulub täitmisele

kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral ning kohaldas VSS 74 lg 2 alusel viieks

aastaks sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi.

PPA järeldab kaebaja ütlustest, et ta peab Türgis oma tagakiusajaks mitteriiklikku osapoolt –

Y ja araablastest külaelanikke, kes tahavad tema põllumaad ära osta, ning teisi Türgi elanikke,

kes diskrimineerivad kaebajat tema usu ja rahvuse tõttu.

Kaebaja ütlused on küll järjekindlad ja sisaldavad mõningaid isiklikke asjaolusid, kuid need

on üldised ja umbmäärased. Kaebaja suurendab probleeme (maaprobleem, tapmisähvardused,

diskrimineerimine), et õigustada ebaseaduslikult Euroopasse tulekut. Kõrvutades ütlusi

asjakohase päritoluriigi infoga, nähtub, et kaebaja on teinud selgelt ebatõenäolisi avaldusi,

mis muudab tema väited ebausutavaks.

Kaebajal pole olnud konflikte Türgi ametivõimudega ja ta pole tunnetanud nende poolset

tagakiusamist. Kaebajat pole kunagi vahistatud või kriminaalkorras karistatud. Kui ta oli 16-

aastane, tegi ta presidendi kohta halvustava kommentaari, mille järel käis politsei tema kodus

ütlusi võtmas, kuid kaebajat ei karistatud. Samuti pole ta Türgi ametiasutuste poolt

tagaotsitav. Järelikult on kaebaja probleem kodumaal isiklikku laadi ning teda ei kiusa taga

riik, riiki või selle osa juhtiv erakond või organisatsioon (VRKS § 19 lg 5). Samuti pole alust

järeldada, et kaebaja tagakiusaja on mitteriiklik ühendus ja riik ei taha või ei suuda kaebajale

selle eest kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5 p 3). Päritoluriigi infost ei nähtu, et Kagu-Türgi

külades võiks esineda sellist fenomeni nagu „küla omanikud“. Seega ei saa Yd pidada

võimuesindajaks ning kui selline inimene eksisteerib, võib ta olla teistest külaelanikest

paremal järjel, kuid teda või tema alluvaid ei saa pidada mitteriiklikuks ühenduseks. Ka

sellest, et Y tunneb väidetavalt mõnda Türgi poliitikas tegutsevat isikut, ei saa teha järeldust,

et võimuesindajad aitaks kaasa tema tegevusele. Kuigi Türgi politsei on korrumpeerunud ja

2(12)

3-25-660

vähemusrahvaste ligipääs õiguskaitsele võib olla piiratud, ei ole kaebaja esitanud tõendeid

selle kohta, et tal puudub ligipääs politsei abile või talle ei pakuta abi inimväärikust alandava

kohtlemise korral. Politsei pole otsesõnu keeldunud asja uurimast ega kaebajat ja tema isa

väärkohelnud.

Kaebajal on võimalik Türgis ümber paikneda. Pole tõenäoline, et ühe Kagu-Türgi väikese

küla elanikud suudavad tapmise eesmärgil otsida kogu Türgist üles mehe, kelle maad nad

endale tahavad. Türgi on suure pindalaga riik, kus elab ca 85 mln inimest. Riigis anonüümselt

elamine ei saa olla Türgi kodanikule väga keeruline. Liiati viibib kaebaja pere jätkuvalt

Türgis ja nendega pole teadaolevalt midagi juhtunud, sh pole nad maad müünud. Päritoluriigi

infost lähtudes on juhul, kui inimene pakub Türgi võimudele tõsist huvi, väga ebatõenäoline,

et ta saab riigisisese ümberpaiknemise kaudu võimude eest põgeneda. Ent kui inimene on

ainult negatiivse ühiskondliku tähelepanu all, on ümberpaiknemine võimalik, eriti suurtesse

keskustesse. Kurdide kogukondi on üle terve riigi ja Türgi kodanikel on riigis liikumis-

vabadus. Arvestades, et kaebajal pole olnud konflikte ametivõimudega, ei pea ta kodumaale

naastes tingimata minema Kagu-Türgisse.

Kaebaja ei põgenenud Türgist tapmisähvarduse tõttu. Kui PPA küsis kaebajalt, miks tuli ta

just Eestisse, vastas ta, et tema tüdruksõber elab siin ja neil on plaanis abielluda. Tüdruk-

sõbraga tutvus ta poolteist aastat tagasi sotsiaalmeediarakenduses ja nad on sellest peale

pidevalt suhelnud. Esimesed kuus kuud olid nad sõbrad ja siis algas emotsionaalne suhe. Jutt

abielust algas kaebaja sõnul 2024. a juulis – samal ajal, kui kaebaja väidetavalt pidi Türgist

põgenema. PPA usub, et kaebajal oli juba varem plaan Türgist lahkuda, kuid tal polnud

Schengeni alale sisenemiseks seaduslikku alust. Kaebaja taotles 21.01.2024 Ankaras

Saksamaa saatkonnas viisat turismi eesmärgil, kuid viisataotlust ei rahuldatud, sest polnud

võimalik kindlaks teha, et kaebaja lahkub enne viisa kehtivusaja lõppu. 11.06.2024 taotles

kaebaja ka Ankaras asuvas Eesti saatkonnas viisat, kutsujaks oli märgitud kaebaja tüdruk-

sõber, kelle juures kaebaja praegu Eestis elab. Taotlus jäeti 28.06.2024 rahuldamata, sest

kaebaja ei esitanud põhjendusi kavatsetava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta ning

tõendeid piisavate elatusvahendite kohta. PPA hinnangul oli kaebajal juba 2024. a jaanuaris

plaan Türgist lahkuda, kuid kuna ta viisat ei saanud, otsustas ta tulla Euroopa Liitu

ebaseaduslikult, et siin tüdruksõbraga kohtuda ja ehk ka abielluda. Selline tegevus viitab

rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele, sest isegi kui kaebajal olid Türgis

maaprobleemid, suurendab ta neid ilmselgelt, et tekitada asjaolusid, mis võiks kaasa tuua

rahvusvahelise kaitse andmise.

Kaebaja väitel on teda ülikooliõpingute ajal diskrimineeritud seetõttu, et ta on ateist. Temaga

hakati kergemini tüli norima ja temasse suhtuti teisiti. Usuteemalised vaidlused teiste

õpilastega võisid välja kujuneda kakluseks. Kui kaebaja läks tööle, koges ta seal ka rassilist

diskrimineerimist. Ta oli hotellis töötanud kolm aastat, kui tema töösuhe lõpetati, kaebaja

sõnul seetõttu, et ta on kurdi rahvusest. Kaebaja ütluste põhjal järeldab PPA, et teda ei

kiusatud Türgis taga rahvuse või ateismi tõttu. Usuteemalised vaidlused olid kaebajal teiste

tudengitega. Tööalaseid probleeme, isegi rahvuse tõttu vallandamist ei saa pidada

tagakiusamiseks VRKS-i mõistes. Kurdide olukord Türgis pole praegu selline, et nad

kvalifitseeruks iseenesest rahvusvahelise kaitse saajateks. Igasugune diskrimineerimine pole

tagakiusamine.

Ka täiendava kaitse andmiseks pole alust. Päritoluriigi infost pole võimalik järeldada, et

üldine olukord Türgis oleks selline, et kaebaja võiks seal olla tõsises ohus. Riigi territooriumil

ei toimu sellist relvakonflikti, mis on haaranud kogu riigi ja mis võiks ohtu seada iga Türgis

elava isiku elu pelgalt riigis viibimise tõttu. Samuti ei ohusta kaebajat surmanuhtlus.

3(12)

3-25-660

Kaebaja leidis 03.02.2025 vestlusel, et temaga juhtunu ongi riigipoolne tagakiusamine, sest

tema pere pöördus probleemidega ametiasutuste poole, kuid nende kaebusest ei tehtud välja.

Kaebaja pere ei tea, kas nende avaldus politseisse võeti töösse või visati nurka. Türgis ei

valitse mingit õiglust ja seal on majanduslik kriis. Isegi kui maaprobleem on tsiviilvaidlus, ei

võeta sellega midagi ette, kuna kaebaja on rahvuselt kurd. Türgis kestavad kohtuprotsessid

kaks aastat ja muudkui venivad. Türgis esineb palju olukordi, kus inimene tapetakse, aga

keegi ei saa selle eest karistada, sh tapetakse üksteist maade pärast. Türgis on väga lihtne

inimese kohta infot leida, sest andmekaitse ei kehti. Raha eest saab kõike osta. Kaebaja on

Türgi suurlinnades elanud ning linnaelanikele ei meeldi Ida-Türgist tulnud inimesed. Kurde

vihatakse. Kaebaja tunneb ennast psühholoogilise tagakiusamise tulemusena väärtusetuna.

Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset ka põhjusel, et presidendi solvamise eest on antud käsk

kaebaja vahistada. Umbes 40 päeva tagasi kirjutas kaebaja Türgi presidendi ametlikul

Instagrami profiilil tehtud postituse alla, et president valetab. Seepeale läks politsei kaebaja

Türgis asuvasse koju. Kaebaja kustutas hiljem oma kommentaari.

PPA leiab, et kaebaja ütlused näitlikustavad pigem tema vaateid ja suhtumist koduriigis

toimuvasse, kui seda, et ta on olnud tagakiusatud. Tagakiusamise tõenäosus on äärmiselt

väike just seetõttu, et kaebajal pole Türgis riiklikku tagakiusajat. Presidendi solvamisega

seoses annab kaebaja selgelt valeütlusi. On viiteid sellele, et lugu on välja mõeldud selleks, et

suurendada rahvusvahelise kaitse saamise tõenäosust. Kaebaja pole tõendanud kommentaari

tegemist ega vahistamiskäsku. Tõenäiliselt oleks kaebaja juhul, kui ta oleks presidenti päriselt

solvanud, selle tagajärgedest kui uuest asjaolust PPA-le kohe teada andnud, mitte oodanud

sellega uue vestluseni, kus ta seda nagu muuseas mainis. Teada ei ole, et türklasi oleks

kodumaale tagasipöördumisel vahistatud, v.a kui nende vastu on pooleli kriminaalasi.

Kaebajale tuleb teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Ei esine majanduslikke,

sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiks mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist ja

selle täitmist. Kaebaja on Eestis viibinud lühiajaliselt ning tal pole siin pereliikmeid. Kaebaja

tutvus tüdruksõbraga Türgis elades sotsiaalmeedia kaudu ja nad kohtusid esmakordselt

augustis 2024. Nad ei ole oma kooselu registreerinud või abiellunud. Kaebajal pole Eestis

majanduslikke huve ning tal puuduvad tõsised terviseprobleemid, mis takistaks Eestist

lahkumist. Kinnitust pole leidnud, et kaebajat ähvardaks Türgis ebainimlik või julm

kohtlemine (VSS § 171).

Kaebajale tuleb kohaldada sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ta on 26-aastane terve mees, kes

saabus Eestisse ebaseaduslikult ning on siin viibinud valdavalt rahvusvahelise kaitse

taotlejana. Ta pole saavutanud eesti keeles ametlikku keeletaset ega lõimunud

märkimisväärselt Eesti ühiskonda. Kaebajal pole Eestis või teistes Euroopa Liidu riikides

majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld riivaks, ega pereliikmeid. Kaebajal on Eestis

tüdruksõber, keda ta nägi esimest korda augustis 2024. Kaebajal on tugev side päritoluriigiga

(vanemad ja vennad-õed, kaks maja, põllumaa, ülikool pooleli, on seal töötanud). Puuduvad

sissesõidukeelu määramist välistavad ja selle lühendamist tingivad asjaolud. Vältida tuleb

võimalikku järgnevat Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitust.

3. D.E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 17.02.2025 otsus

ja kohustada PPA-d asja uueks otsustamiseks.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 02.06.2025 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kohus nõustus PPA otsusega ega korranud selle

kõiki põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja väidab tagakiusamise ohtu peamiselt kahel põhjusel: esiteks seoses enda pere

maavaidlusega, mille tõttu teda ähvardab väidetavalt tagakiusamine kodukandi mõjuka

4(12)

3-25-660

perekonna poolt, kelle eest Türgi ametivõimud ei paku kaitset, ning teiseks põhjusel, et ta on

enda sõnul avaldanud Türgi presidendi suhtes halvustavaid seisukohti, mistõttu teda ähvardab

kodumaal vahistamine ja süüteomenetlus. Lisaks on kaebaja tuginenud sellele, et ta on kurdi

rahvusest ateist, keda koheldakse seetõttu Türgis halvasti.

Maavaidluse kohta on kaebaja selgitanud, et tema kurdi rahvusest perekond ostis umbes kuus

aastat tagasi Sanliurfas (piirkonnas, kus enamik elanikest on araablased) maa, kus haris põldu,

ja sellest teenitud rahaga otsustasid nad osta veel ühe tüki maad umbes kuus kuud enne

02.10.2024 rahvusvahelise kaitse taotleja vestlust. Küla suurim maaomanik Y soovis seda

maad endale ja sellest tekkinud konflikt päädis füüsilise kaklusega tõenäoliselt 25.07.2024,

mille käigus kasutati (03.02.2025 vestlusel esitatud täienduse kohaselt ähvardamise ees-

märgil) ka relvi. Kakluse käigus ähvardasid Y mehed, et kui kaebaja ja tema isa seda maad ei

müü, siis kaebaja tapetakse. Kaebaja perekond pöördus konfliktiga seoses politseisse, kuid ei

saanud sealt abi. Selles olukorras saab pidada Yd koos tema alluvatega mitteriiklikuks

ühenduseks ja sel juhul eeldaks rahvusvahelise kaitse andmine, et riik ei saa või ei taha

kaebajale selle eest kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5 p 3).

Pole usutav, et kaebajat ähvardab tema väidetav oht. PPA on õigesti välja toonud, et kaebaja

ütlustes esinevad sisemised vastuolud ning lisaks vastuolud päritoluriigi infoga, mida kaebaja

pole ka kohtumenetluses suutnud kõrvaldada. Usutav ei ole kaebaja väide, et esmalt toimus Y

meestega kaklus, kusjuures neil meestel olid kaasas relvad, kaebaja vigastas kakluse käigus Y

poega, ent selle kakluse lõppedes esitati ähvardus, et kui kaebaja tulevikus kätte saadakse, siis

ta tapetakse. Arusaamatuks jääb, mis takistanuks neid mehi kaebajat kohe tapmast. Kaebaja

põhjendas seda 03.02.2025 vestlusel asjaoluga, et vaikses külaõhkkonnas oleks lasud kostnud

kaugele, kuid 02.10.2024 vestlusel selgitas, et tema perekonna maja on umbes 6–7 km

kaugusel külast, s.o isegi kui lasku kuuldaks, ei pruugiks kohe selge olla, kust see täpselt

kostis ja kes selle põhjustas.

Kaebaja esitatud päritoluriigi info ei kinnita tema väiteid. Artiklite tõlgetes maavaidluste

kohta (kaebuse lisad 4a–4h, dtl 46–53) on valdavalt kirjeldatud kahe perekonna omavahelisi

kaklusi, mille käigus on mõned kakluses osalenud saanud viga või surma. Kõigil juhtudel

(peale dtl 52, kus ei ole juhtunut täpsemalt kirjeldatud) on eraldi ära märgitud, et sekkus

politsei. Seega võis kaebaja kirjeldatud kaklus aset leida, kuid need artiklid ei kinnita, et

sellistele kaklustele ei järgneks politsei tähelepanu ja kaasneks kaebaja väidetud sanktsiooni

oht. Tõendina ei saa käsitada kaebaja Türgi advokaadi kirjalikke seletusi. Esiteks ei saa

kaebaja või tema pere palgatud advokaati pidada objektiivseks ja erapooletuks tõendiallikaks.

Teiseks ei ole advokaat esitanud seletusi asjaolu kohta, mida ta oleks isiklikult pealt näinud

või kogenud, vaid üksnes üldisi väiteid Türgi ühiskonna ja eluolu kohta. Ühel inimesel

kujunenud muljet ei saa pidada usaldusväärsemaks tõendiks võrreldes paljude avalike ja

kontrollitud allikate põhjal kokku pandud rahvusvaheliste raportitega, millele on tuginenud

PPA. Kohus jagab PPA kahtlust, et kaebaja vähemasti paisutas üle oma ütlusi enda pere

maavaidlusega kaasnevate ohtude kohta, kuna tema tegelik eesmärk oli tulla ebaseaduslikult

Euroopa Liitu eesmärgiga kohtuda oma tüdruksõbraga ja ehk ka abielluda.

Kui pidada usutavaks, et kaebajat ähvardab tema kodukandis tema kirjeldatud oht, on kaebajal

võimalik asuda riigisiseselt ümber ja minna elama mõnda suurlinna. Selle võimalikkust

kinnitab PPA kogutud päritoluriigi info, mille kohaselt riigisisese ümberasumise tõhusus on

vähene ainult riigipoolse tagakiusu korral. Kaebaja kardab, et ta leitaks ka suurest linnast üles.

Seejuures tugineb kaebaja esiteks sellele, et väidetavad tagakiusajad said temaga telefoni teel

ühendust, kui kaebaja oli Istanbulis, ja teiseks sellele, et Türgis on väidetavalt väga lihtne

saada kätte isikuandmeid. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas asjaolust, et Y alluvad said

väidetavalt teada, et kaebaja viibib Istanbulis, ja talle seal viibimise ajal helistasid, järeldub, et

samad mehed leiaksid ta Istanbulis ka füüsiliselt üles. Miljonite elanikega suurlinnades

5(12)

3-25-660

inimese leidmiseks ei piisa sellest, et teatakse, et inimene viibib selles linnas. Kaebaja ei ole

tõendanud, et igaüks saaks kerge vaevaga ligi mistahes Türgi elaniku isikuandmetele. Ta

esitas kaebuse lisadena 6a ja 6b tõlked ajaleheartiklitest, mille kohaselt toimus isikuandmete

leke ning varastati 85 miljoni kodaniku isikuandmed (dtl 56, 57). Päritoluriigi infost, sh

nendest artiklitest ei nähtu aga, et tegu oleks tavapärase nähtusega, vaid erakordse

sündmusega, millest teatati ajakirjanduses ja mida kommenteeris minister. Sellest ühekordsest

juhtumist ei saa järeldada, et kõigi Türgi elanike andmed oleks pidevalt igaühele sümboolse

summa eest kättesaadavad. Ka Eestis ja mujal maailmas on toimunud andmelekkeid, kus

andmed saadakse kätte nt töötajate hooletuse või häkkerite osavuse tõttu. Kaebaja hirmu

objektiivset põhjendatust vähendab ka tema selgitus 02.10.2024 vestlusel, et kaebaja pere

kolis külast ära linna ja neil on seal turvaline, sest keegi ei tea, kus nad asuvad.

Kokkuvõttes ei ole usutav, et kaebajat ähvardaks Türgis maavaidluse eskaleerumise tõttu

tagakiusamine, mille eest riik ei saa või ei taha kaitset pakkuda. Kui kaebajat tõepoolest oleks

ähvardatud tapmisega tema väidetud asjaoludel, oleks tal võimalik asuda elama mõnda Türgi

teise ossa (eriti suurlinna), kus oht puuduks.

Sõnavabaduse kasutamisest tingitud tagakiusuga seoses on kaebaja andnud selgelt vastuolulisi

ütlusi. 02.10.2024 vestlusel ütles kaebaja, et teda pole kunagi vahistatud või kriminaalkorras

karistatud. Kaebaja kirjeldas küll juhtumit, kus ta 16-aastaselt tegi halvustava kommentaari

presidendi kohta, mistõttu politsei tuli tema koju ja võttis ütlused, kuid ütles, et teda ei

karistatud ega tehtud midagi. Ta kinnitas, et pole Türgis tagaotsitav. Samal vestlusel ütles

kaebaja, et tal ei ole muid põhjusi, miks ta ei saa Türgis elada, peale maavaidluse ning usu ja

rassiga seotud probleemide. Kaebaja kinnitas, et tal polnud Türgist lahkumisega probleeme,

sest pole kuritegu toime pannud. 03.02.2025 vestlusel, kui kaebajat oli juba hoiatatud, et PPA

ei pea tema rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendatuks, asus kaebaja aga väitma, et taotleb

rahvusvahelist kaitset ka sellepärast, et talle on presidendi solvamise eest määratud

vahistamiskäsk ja politsei on kaks korda tema kodus käinud. Kaebaja täpsustas, et oli u 40

päeva tagasi pannud presidendi Instagrami postitusele kommentaari, mille kohaselt kaebaja

arvab, et nad valetavad, ja seepeale läks politsei kaebaja koju – sellest sai kaebaja teada, sest

naaber nägi ja ütles kaebaja vennale, kes helistas kaebajale.

Kaebuses aga vaidles kaebaja vastu ka juba PPA otsuses märgitule selle kohta, et kui kaebaja

oli 16-aastane, siis teda ei karistatud presidendi kohta halvustava kommentaari tegemise eest.

Kaebaja väitis nüüd, et tema suhtes on Türgis välja antud vahistamismäärus juba seoses 2016.

a-l toimepanduga. Selle määruse türgikeelse teksti ja tõlke eesti keelde esitas kaebaja kaebuse

lisadena 5a ja 5b (dtl 54–55). Kohus kahtleb selle dokumendi autentsuses, arvestades

eelkõige, et kaebaja oli varem kinnitanud, et 2016. a sündmustega seoses ei järgnenud talle

mingeid probleeme peale selle, et politsei käis korra tema kodus. Pole ühtegi põhjust, miks

kaebaja poleks saanud sellele tugineda juba haldusmenetluses. Selles olukorras ei ole usaldus-

väärne Türgi advokaadi selgitus, et juba 16-aastasena seisis kaebaja Türgi kohtus süüdistatuna

enda vabalt väljendamise eest ja kohtuprotsess polnud õiglane (dtl 44) – eriti arvestades, et

see selgitus ei lange kokku dokumendi endaga, mille kohaselt oli kaebaja teo toimepanemise

hetkel 17-aastane ning süüdistus on esitatud alles 2018. a-l, kui kaebaja oli juba 19-aastane.

Kui uskuda selle dokumendi autentsust, ei nähtu sellest, et kaebaja suhtes kehtiks praegu

vahistamismäärus või ta oleks kuriteos süüdi mõistetud, vaid üksnes, et talle esitati toona

süüdistus. Pole usutav, et kaebaja oleks tagaotsitavana saanud probleemideta Türgis ringi

liikuda ning ülikoolis ja tööl käia, enda sõnul ka seoses maavaidlusega politseisse pöörduda ja

viimaks riigist lennukiga lahkuda.

Kaebaja väitel seondub tema suhtes välja antud uuem vahistamismäärus Instagrami

postitusele lisatud kommentaariga, mille ta enda sõnul hiljem kustutas. Seega pole tõendeid

selle kommentaari olemasolu kohta. Kaebaja väitis kaebuses, et kui ta soovis saada uuest

6(12)

3-25-660

vahistamismäärusest koopiat, muutsid Türgi ametivõimud selle kättesaamise võimatuks (dtl

5). Pole usutav, et kui kaebajal on Türgis advokaadist esindaja, siis Türgi võimud keelduks

kaebaja vahistamiseks antud määrust väljastamast. Selgusetuks jääb ka, miks kustutas kaebaja

kommentaari sellest isegi ekraanipilti tegemata, kui ta teadis, et tal on pooleli rahvusvahelise

kaitse menetlus, ega teavitanud PPA-d kohe, kui ta sai teada enda suhtes väidetavalt välja

antud vahistamismäärusest. Kaebajat on rahvusvahelise kaitse menetluse alguses teavitatud

mh kohustusest teha igakülgselt koostööd ametiasutustega, sh esitada kõik kaebaja valduses

olevad asjasse puutuvad tõendid ja dokumendid ning anda PPA-le esimesel võimalusel

dokumendid ja muud tõendid, mis võivad kinnitada kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust

(dtl 143).

Kui uskuda kaebajat, et politsei otsib teda seoses Instagrami kommentaariga taga, ei vii see

kaebajale rahvusvahelise kaitse andmiseni. Väidetav vahistamise oht tekkis pärast seda, kui

kaebaja oli Türgist lahkunud ja tulnud Eestisse. Põhjendatud hirm tagakiusu ees võib ise-

enesest põhineda ka rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelnud

pärast päritoluriigist lahkumist (VRKS § 19 lg 4). Ent seejuures tuleb hinnata, kas tegevus,

millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või

kalduvuste väljendus ja edasikestmine või kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist

oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhi-

eesmärgiga. Arvestades, et kaebaja tõenäoliselt paisutas sihipäraselt üle seoses maavaidlusega

ähvardavaid ohtusid selleks, et kvalifitseeruda pagulaseks, on usutav, et kui kaebaja avaldas

väidetava kommentaari, oli see tehtud põhieesmärgiga luua rahvusvahelise kaitse saamiseks

vajalikud tingimused. Asjaoludest ja kaebaja ütlustest ei nähtu, et tegu oleks kaebaja

pikaajaliste veendumuste jätkuva väljendusega. Kaebaja on küll ka korra varem Türgis esine-

nud võimukriitilise avaldusega, mis tõi talle kaasa vähemasti politsei uurimise, kuid see

toimus u 10 aastat tagasi, kui kaebaja oli alaealine. Kaebaja ei ole esile toonud, et ta oleks

pärast seda olnud poliitiliselt aktiivne. Ta küll tõdes 02.10.2024 vestlusel, et toetab oposit-

sioonilist (kuid mitte ebaseaduslikku) parteid, ent ei ole kirjeldanud ühtegi varasemat

juhtumit, kus ta täisealisena oleks sotsiaalmeedia postituste või kommentaaride tõttu sattunud

võimude pahameele alla või isegi lihtsalt teinud selliseid postitusi või kommentaare. Seega,

sõltumata sellest, kas pidada usutavaks kaebaja väidet Türgi presidendi Instagrami kontole

tehtud kommentaari ja selle tagajärjel kaebaja suhtes vahistamismääruse väljaandmise kohta,

ei vasta kaebaja poliitiliste vaadete tõttu tagakiusust tingitult pagulasseisundi andmise

tingimustele.

Kaebaja on väitnud ka usu ja rassi tõttu diskrimineerimist. Asja materjalidest ei nähtu aga, et

see oleks ületanud või võiks tulevikus tõenäoliselt ületada pagulasseisundi andmise lävendi

(vt VRKS § 19 lg-d 1 ja 2). Kaebaja on kurdi rahvusest. Vaidlust ei ole selle üle, et kurde

võidakse Türgis kohelda diskrimineerivalt, kuid see ei tähenda, et kõik kurdi päritolu Türgi

kodanikud vajaksid rahvusvahelist kaitset. Kaebaja on 02.10.2024 vestlusel väitnud, et

rassi/rahvuse tõttu lõpetati temaga töösuhe hotellis. Kui see vastab tõele, ei oleks töösuhte

lõpetamine käsitatav põhiliste inimõiguste raske rikkumisena, mis kvalifitseeruks tagakiusuks

VRKS-i mõistes. Samuti ei saa tagakiusuks selles tähenduses pidada üldist ühiskondlikku

negatiivset suhtumist, mille üle kaebaja on kurtnud (vt ka PPA otsuse lk 12).

Usuga seoses on kaebaja 02.10.2024 vestlusel öelnud, et on ateist ja tal oli seetõttu konflikte

ülikooliõpingute ajal. Kaebajasse suhtuti ateismi tõttu teisiti ja temaga hakati kergemini tüli

norima, mis korra viis kakluseni. Ka usulistel põhjustel diskrimineerimine ei ületa kohtu

hinnangul raskusastet, mis annaks alust pidada seda tagakiusuks VRKS-i mõistes. Kaebaja ei

ole ateismiga seoses esile toonud ühtegi negatiivset kokkupuudet riigivõimuga.

Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel andnud ebaõigeid seletusi, et

suurendada oma võimalust saada rahvusvahelist kaitset. Seega on täidetud VRKS § 201 lg 1

7(12)

3-25-660

p-s 2 sätestatud eeldus lugeda taotlus selgelt põhjendamatuks. Samuti on täidetud VRKS § 201

lg 1 p-s 4 toodud eeldus, et kaebaja on esitanud selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on

vastuolus päritoluriiki käsitleva teabega. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja saabus

Eestisse ebaseaduslikult (pärast seda, kui tal ei õnnestunud seaduslikul viisil viisat saada) ning

ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 lg 1 p 7). Kaebaja

saabus Eestisse XX.XX.XXXX, aga rahvusvahelise kaitse taotluse esitas alles

XX.XX.XXXX. Kaebaja selgitas 02.10.2024 vestlusel viivitust sellega, et ta kartis esialgu, et

ta võetakse kinni, ja soovis protsessi kohta esmalt uurida. See selgitus on iseenesest usutav

(mh arvestades, et kaebaja pöördus lõpuks ise PPA poole), mistõttu ei oleks ainuüksi sel

põhjusel tingimata alust lugeda kaebaja taotlust ilmselt põhjendamatuks, ent arvestades

kaebaja ütluste sisulisi ebakõlasid, ei ole tema rahvusvahelise kaitse taotluse ilmses

põhjendamatuses kahtlust.

VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Kaebaja on 21.05.2025 avalduses (dtl 215) märkinud, et on elanud Eestis ca 10

kuud koos oma Eesti kodanikust elukaaslasega, kellega kaebajal on olnud kokku kahe aasta

pikkune suhe. Kaebaja on loonud Eestis sügavad perekondlikud sidemed nii elukaaslase kui

ka tema õe ja emaga. Nende sidemete lõhkumine tekitaks korvamatut kahju kaebajale, aga ka

elukaaslasele ja tema sugulastele. Kaebaja töötab Eestis kahel töökohal ning soovib õppida ja

omandada eesti keele. Kaebajal oli Eestisse saabudes hirm ja psühholoogilised raskused,

millega elukaaslane ja tema pere aitasid toime tulla. Kaebaja käib kohalikus jõusaalis, kus on

leidnud uusi sõpru. Kohus leiab, et need asjaolud ei anna alust lahkumisettekirjutuse

tühistamiseks. PPA-l ei olnud alust jätta kaebajale lahkumisettekirjutust tegemata.

VSS § 72 lg 11 kohaselt määratakse lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaeg. VSS § 72 lg 2 võimaldab jätta vabatahtliku täitmise tähtaja määramata ja

ettekirjutuse kohe sundtäita mh kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalasele

ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et taotlus on põhjendamatu (p 2), välismaalane on

esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud

dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta (p 3) või välismaalane on kinni

peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ei ole saanud luba või õigust Eestis

viibida (p 6). PPA otsuse resolutsioonis on märgitud koheselt sundtäidetava lahkumis-

ettekirjutuse aluseks VSS § 72 lg 2 p-d 1, 2 ja 6. Põhjendavas osas (dtl 32) aga on tuginetud

p-dele 2 ja 3. PPA on ilmselt ekslikult märkinud resolutsiooni ka muud õiguslikud alused.

Asjaolusid arvestades ei ole kaebaja puhul asjakohased p-d 1 ja 6. Kuna PPA otsuse

põhjendustes on esile toodud ka asjakohased õiguslikud alused, ei tingi see vormiline eksimus

otsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse § 58). Arvestades eespool rahvusvahelise kaitse

taotlusega seoses sedastatut, on PPA õigesti pidanud põhjendatuks koheselt sundtäidetava

ettekirjutuse tegemist VSS § 72 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Ei esine asjaolusid, mis välistaks

kaebaja Türki väljasaatmise, sh ei ole kaebaja näidanud mittetagasisaatmise põhimõttest

tuleneva välistamisaluse olemasolu.

PPA kohaldas kaebajale vaidlusaluse otsusega sissesõidukeeldu viieks aastaks, tuginedes VSS

§ 74 lg-le 2. VSS § 74 lg 3 võimaldab juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki

tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, kohaldada lahkumisettekirjutuses

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, ning § 74 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel

kaalutlustel kohaldamata. Praegusel juhul ei ole alust pidada viieaastast sissesõidukeeldu

ebaproportsionaalseks ning ei esine kaalutlusi, mis annaks alust jätta sissesõidukeeld

kohaldamata. Kaebajat ei tohi soodustada asjaolude tõttu, mis on tekkinud rahvusvahelise

kaitse süsteemi kuritarvituse tagajärjel. Kaebaja tüdruksõbral ei ole takistust teda Türgis

külastada.

8(12)

3-25-660

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. D.E palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 02.06.2025 otsuse resolutsiooni p-

d 1 ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kohus eksis tõendite hindamisel ja kohaldas valesti materiaalõigust. Kaebaja taotlus ei saanud

olla samal ajal põhjendamatu ja selgelt põhjendamatu. Kaebaja taotlust ei olnud põhjust

kummalgi alusel tagasi lükata. Kaebajat tuleks tunnustada pagulasena, sest teda kiusatakse

Türgis taga. Kaebajal on tekkinud maavaidlus, kuid ta ei saa sellega seoses riigiasutustelt abi

oma rahvuse ja ateismi tõttu. Kaebajat võidakse taga kiusata ka tema poliitiliste vaadete tõttu.

Seda kinnitab mh päritoluriigi teave ja kaebaja esitatud täiendavad tõendid. Kohus on

pisendanud kaebaja ütlusi, tehes asjakohatuid oletusi. Kohtul ei olnud tõendeid selle kohta, et

sündmused toimusid muul viisil kui kaebaja kirjeldas, mistõttu oleks tulnud lähtuda kaebaja

selgitustest või selgelt põhjendada, miks need ei ole usaldusväärsed. Kaebaja eri ajal antud

ütlused ei olnud vastuolulised ja ta pole kunagi PPA-le või kohtule valetanud. Kohus pidas

alusetult kaebaja vahistamise määrust võltsituks. Kohus ei kohtle pooli võrdselt, kui leiab, et

PPA paljasõnalised väited on tõesed, kuid kaebaja omad mitte. Kaebajale oleks tulnud anda

vähemalt täiendav kaitse, sest talle ei ole Türgis tagatud olulised inimõigused.

Vabatahtliku täitmise tähtajata lahkumisettekirjutus ei ole proportsionaalne. PPA tegi olulisi

kaalutlusvigu, mille kohus jättis tähelepanuta. Viide valele õiguslikule alusele oli oluline viga.

Pole tõendatud, et kaebaja on teadlikult esitanud valeandmeid või võltsinud dokumente.

Piisav pole see, et PPA ei pea kaebaja väiteid usutavaks või tõenäoliseks. PPA andis liiga

väikese kaalu asjaolule, et kaebajal on Eestis elukaaslane, kellega tal on kujunenud välja nii

tugev side, et nad kavatsevad abielluda. Väär on kohtu seisukoht, et kaebajale tuli igal juhul

teha lahkumisettekirjutus. Kohus ei ole kaebaja era- ja perekonnaelu riivet sisuliselt hinnanud.

Sissesõidukeelu kohaldamine ei ole kooskõlas Riigikohtu 25.05.2025 otsusega nr 3-23-1317

(p-d 30 jj). Ekslik on halduskohtu arusaam, et viie aasta pikkune sissesõidukeeld on reegel.

Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule või siinsete elanike turvalistele ning tal on

tekkinud Eestis lähedased sidemed elukaaslasega, kellega kaebaja kavatseb abielluda.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 62 lg 2, § 158 lg 31 ja § 198 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus asja juurde PPA

09.12.2025 seisukohale lisatud tõendid (Taani immigratsiooniameti 2025. a raport, mis

puudutab Türgi digitaalsete avalike platvormide kasutamist, ja selle tõlge eesti keelde).

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 02.06.2025 otsuse resolutsiooni p-d 1

ja 2 muutmata.

10. PPA lükkas õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 alusel tagasi, sest

kaebajat ei saa tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1) ning ta ei vaja ka täiendavat kaitset

(VRKS § 4 lg 3). PPA tegi õiguspäraselt kaebajale VSS § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel

lahkumisettekirjutuse ja kohaldas VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu. Seega ei olnud

halduskohtul alust kaebust rahuldada. Halduskohus on otsuse tegemisel järginud asjakohaseid

õigusnorme ja kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud. Kooskõlas

HKMS § 165 lg-ga 2 ei pidanud halduskohus kordama kõiki PPA otsuse põhjendusi, mis olid

kaebuse väiteid arvestades piisavad ja asjakohased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

9(12)

3-25-660

11. Halduskohus selgitas otsuse p-s 5, et ei võta kaebaja elukaaslase 30.05.2025 e-kirja (dtl

230) tõendina arvesse, kuna see esitati vahetult enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise

tähtaega, puudus mõjuv põhjus tõendi hilinenult esitamiseks ning e-kirjaga arvestamine oleks

põhjustanud menetluse viibimist, kuna PPA-l ei olnud võimalust sellele vastata. Kaebaja ei

ole apellatsioonkaebuses välja toonud, kuidas selle tõendi sisuline hindamata jätmine mõjutas

asja lahendamist. Tegemist on kaebaja elukaaslase hinnanguga, et PPA ei ole kaebaja

juhtumisse piisavalt süvenenud, ning kinnitusega, et kaebaja väited on tõesed. Halduskohus

on otsuses asjakohaselt selgitanud, miks asjas kogutud muude tõendite põhjal ei saa selle

järeldusega nõustuda. Kaebaja elukaaslase e-kiri ei lükka neid järeldusi ümber.

12. Halduskohus põhjendas otsuse p-s 10.4, miks Türgi advokaadi selgitused päritoluriigi

eluolu kohta (kaebuse lisad 3a–3d) ei ole siinse vaidluse asjaoludel usaldusväärsemad PPA

kogutud päritoluriigi teabest ega lükka ümber PPA järeldusi, mis tuginevad rahvusvahelistele

raportitele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega. Apellatsioonkaebuses esitatud

üldsõnaline vastuväide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

13. Apellatsioonkaebuses toodud etteheide, et halduskohus ei pidanud asjas kohtuistungit,

ei ole samuti põhjendatud. Halduskohus määras asjas kohtuistungi (dtl 183), kuid kui kaebaja

sai teada, et tal tuleb tasuda tõlgitasu, teatas ta halduskohtule, et talle sobib väga hästi ka

kirjalik menetlus (dtl 197). Kuna halduskohus selgitas 08.04.2025 määruses (p 6) kaebajale

kohtuistungile tõlgi kaasamisega seonduvat, sh võimalust taotleda tõlkekulude katmiseks

menetlusabi, ei ole alust arvata, et kirjaliku menetlusega nõustumine ei vastanud kaebaja

tegelikule tahtele. Kaebajal oli võimalik anda suulisi selgitusi ringkonnakohtu istungil.

14. Kaebaja esitas 19.11.2025 ja 03.12.2025 menetlusdokumentide lisadena uued tõendid,

mille ringkonnakohus võttis kohtuistungil asja juurde: Türgi prokuratuuri 24.10.2025

kuupäevaga dokument, kus viidatakse kaebaja sotsiaalmeedia postitusele ja hoiatatakse

sundtoomise eest; päritoluriigi teave riigivõimu kritiseerijate kohtlemise kohta ning

videosalvestis Türgi kodanikuportaali sisselogimisest (dtl 457–550). Need tõendid ei anna

alust rahuldada apellatsioonkaebust.

15. Videosalvestisest on näha, et Türgi kodanikuportaalis on dokumendid kaebaja 2016. a-l

alaealisena toime pandud õigusrikkumise menetluse kohta. Selle juhtumiga seotud asjaolusid

ja tõendeid on halduskohus hinnanud otsuse p-s 11. Videosalvestise kohaselt ei sisaldu aga

portaalis Türgi prokuratuuri 24.10.2025 dokumenti. Seejuures ei saa olla tegemist

konfidentsiaalse dokumendiga, mis ei peagi olema kaebajale nähtav, kuna väidetavalt oli

24.10.2025 dokument varem kodanikuportaalis olemas ja on sealt hiljem kustutatud.

16. Kõnealune dokument seondub kaebaja teisel rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel (s.o

03.02.2025) esitatud väitega, et ta jättis 2024. a detsembris Türgi presidendi Instagrami

kontole kommentaari, mille tõttu käis politsei kaebaja kodus teda otsimas. Kuigi sel ajal oli

juba käimas rahvusvahelise kaitse menetlus ja kaebajat oli teavitatud kohustusest teha PPA-ga

koostööd, väitis kaebaja, et kustutas kõnealuse kommentaari (sh sellest näiteks ekraanipilti

tegemata). Seega puudub kohtul võimalus veenduda, et selline kommentaar ka tegelikult

eksisteeris. Kaebaja väitis 03.02.2025 vestlusel, et kõnealuse kommentaariga seoses andis

Türgi ametiasutus kaebaja suhtes vahistamismääruse, kuid keeldus seda kaebajale esitamast.

Kaebaja märkis 19.11.2025 menetlusdokumendis, et sai kõnealuse vahistamismääruse alles

2025. a novembris oma advokaadilt, kes sai selle omakorda kaebaja pereliikmetelt, kelle

juures politsei käis kaebajat otsimas. Kuna asja materjalide järgi on kaebaja haldus- ja

kohtumenetluse ajal suhelnud oma perekonna ja teda Türgis esindava advokaadiga, ei ole

veenev kaebaja selgitus, et Türgi ametiasutuse väljastatud vahistamismäärus jõudis kaebajani

alles 2025. a novembris. Päritoluriigi teabe järgi (vt PPA 09.12.2025 menetlusdokumendi lisa,

dtl 582 jj) on Türgis levinud teenus, kus „konsultandid“ või korrumpeerunud ametnikud

10(12)

3-25-660

koostavad Euroopas rahvusvahelist kaitset taotlevatele Türgi kodanikele võltsdokumente, sh

vahistamismäärusi. Ringkonnakohus jagab PPA kahtlust, et ka siinses asjas on tegemist sellise

olukorraga.

17. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et 24.10.2025 dokument ei ole usaldusväärne.

Kaebaja väited seoses 2024. a detsembris tehtud Türgi presidenti kritiseeriva kommentaari ja

sellega seotud vahistamismäärusega ei ole tõesed, vaid on esitatud selleks, et suurendada

võimalust saada rahvusvahelist kaitset. Seetõttu ei puuduta kaebajat 19.11.2025 seisukoha

lisas olev päritoluriigi teave, mis käsitleb Türgi riigivõimu kritiseerijate kohtlemist.

18. PPA on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliselt läbi vaadanud ning lugenud

taotluse põhjendamatuks ja lükanud selle tagasi (VRKS § 20), mitte kohaldanud kiirmenetlust

või jätnud taotlust läbi vaatamata (VRKS §-d 202 ja 21). Seetõttu ei ole kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel tähtsust, kas selle taotluse võis ühtlasi lugeda

selgelt põhjendamatuks mõnel VRKS §-s 20¹ sätestatud alusel. Lahkumisettekirjutuses

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine ei eelda samuti, et rahvusvahelise kaitse

taotlus oleks loetud VRKS § 20¹ alusel selgelt põhjendamatuks. VSS § 72 lg 2 p 2 kohaselt

võib teha kohe sundtäidetava ettekirjutuse ka juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on

põhjendamatu VRKS § 20 alusel. Samas leiab ringkonnakohus samamoodi kui halduskohus,

et kaebaja on andnud PPA-le teadvalt ebaõigeid seletusi, et suurendada oma võimalust saada

rahvusvahelist kaitset (VRKS § 201 p 2). Seega PPA ei eksinud, kui arvestas seda asjaolu

kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel (VSS § 72 lg 2 p 3). PPA on

arvestanud lahkumisettekirjutuse tegemisel ka asjaoluga, et kaebajal on Eestis elukaaslane,

kuid ei ole teinud kaalutlusviga, järeldades, et see eraldi võetuna ei välista kaebajale kohe

sundtäidetava ettekirjutuse tegemist.

19. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud, eeskätt see, et kaebaja on hästi kohanenud

eluga Eestis ja tal on tekkinud Eestis viibimise ajal oma elukaaslasega lähedane suhe, ei anna

alust järeldada, et sama sisuga lahkumisettekirjutuse tegemine oleks nüüd õigusvastane.

Kaebaja pidi juba Eestisse (ebaseaduslikult) saabudes arvestama asjaoluga, et ta saab jääda

siia elama vaid juhul ja üksnes nii kauaks, kui tal on selleks olemas seaduslik alus.

Halduskohus on esialgse õiguskaitse korras keelanud kaebaja Eestist väljasaatmise kuni siinse

kohtuvaidluse lõpuni. Seega on kaebajal faktiliselt piisavalt aega, et teha Eestist lahkumiseks

vajalikke muudatusi oma elukorralduses.

20. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega VSS § 7² lg 2 alusel,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes reeglina sissesõidukeeldu viieks

aastaks (VSS § 7⁴ lg 2; vt ka Riigikohtu 12.12.2025 otsus nr 3-24-3192, p-d 15 jj).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinses asjas puudusid sellised erandlikud

asjaolud, mille tõttu tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata või kohaldada seda lühemaks

ajaks. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317 oli tehtud

teistsugustel asjaoludel, sest sealses asjas tehti kaebajale vabatahtliku täitmise tähtajaga

lahkumisettekirjutus ning sissesõidukeelu kohaldamine sõltus seega PPA kaalutlusõigusest.

21. Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Pärast

sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud ei ole seega sissesõidukeelu õiguspärasuse

seisukohalt olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on

kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või

kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 7⁵ ja 32).

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta, samuti on

ta vabastatud riigilõivu ja osaliselt ka tõlkekulude tasumise kohustusest (vt ringkonnakohtu

11(12)

3-25-660

04.07.2025 määrus). Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Muud

võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS §

108 lg 1 ja § 109 lg-d 1 ja 11).

23. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab ringkonnakohtu otsuse avalikustada resolutsioonis

märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)