4-25-3609/14 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

10.12.2025

Väärteoasja number

4-25-3609

Kohtunik

Anne PALMISTE

Kohtuistungi sekretär

Jane VÄLI

Asja läbivaatamise kuupäev

10.12.2025

Väärteoasi

Martin LUKI väärteoasi Liiklusseaduse §227 lg.4

järgi

Kaebuse esitaja

Martin LUKK

sünd. 13.12.2006, isikukood 50612132210, Eesti

Vabariigi kodanik, elukoht xxx, õpib XXX

Kohtuvälise menetleja

esindaja

Annely RODITELEV

Ida Prefektuuri uurija

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156,

§157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi grupijuht Annika ELMI 18.09.2025 otsus väärteoasjas nr.2440,25,004532

Martin LUKI karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.4 järgi sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega tähtajaga 3 (kolm) kuud – tühistada osaliselt, s.o. karistuse liigi osas.

Mõista Martin LUKILE Liiklusseaduse §227 lg.4 alusel karistuseks rahatrahv 120

trahviühiku ulatuses, s.o. summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot.

Karistusseadustiku §66 lg.2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahv 120 trahviühiku

ulatuses, s.o. summas 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot tuleb Martin LUKIL

tasuda ositi 6 (kuue) kuu jooksul.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest

kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru

Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 09.01.2026.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik

Mark Leppik koostas 27.08.2025 väärteoprotokolli nr. AB 1502838 Martin Luki

kohta selles, et viimane juhtis 27.08.2025 kell 01.48 Ida-Virumaal Toila vallas

Tallinn – Narva maantee 156-ndal kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel

kiirusega 158 +/- 5 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h.

Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h.

Sellega rikkus Martin Lukk Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 ja §50 lg.2 ja pani toime

väärteo Liiklusseaduse §227 lg.4 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi grupijuht Annika Elmi 18.09.2025 otsusega väärteoasjas nr.2440,25,00

määrati Martin Lukile Liiklusseaduse §227 lg.4 alusel karistuseks juhtimisõiguse

äravõtmine tähtajaga 3 kuud.

Otsuse kohaselt on väärtegu tõendatud tunnistaja ütluste, menetlusaluse isiku ütluste

ja Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Menetlusalune isik pani teo toime

tahtlikult.

Kergendava asjaoluna arvestati süü tunnistamist ja kahetsust.

Otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalusele isikule

väärteoprotokollis ette heidetud õigusvastane käitumine vastab Liiklusseaduse §227

lg.4 sätestatud süüteokoosseisule, puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, isik on

teo toimepanemises süüdi ja tema süü on menetluse käigus tõendatud.

Liiklusseaduse §227 lg.4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest on

seadusandja ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või

juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni või aresti.

Menetlusalusel isikul puuduvad Karistusregistri andmetel kehtivad karistused ja ta

kahetseb juhtunut, mida on võimalik käsitleda süüd kergendavate asjaoludena, kuid

samas on tegemist algaja juhiga. Seega tuleb tal olla eriti hoolas ja hoiduda niivõrd

mõtlematutest ja rasketest õigusrikkumistest. Tegemist on raske rikkumisega ning

seadusandja poolt ettenähtud karistused on arvestatavad.

Kuigi menetlusalune isik selgitab, et tal on juhtimisõigust vaja, siis tegelikult ei ole

ühtegi seadusest tulenevat piirangut juhtimisõiguse äravõtmiseks. Seda enam, et

tegemist on õpilasega, kes ei tööta ning kohtuväline menetleja on seisukohal, et

rahatrahvi määramine (mis peaks karistuspraktikat arvestades jääma sanktsiooni

keskmisesse määra ehk pool maksimumist) antud olukorras raskendab isiku olukorda

rohkem, kui juhtimisõiguse äravõtmine.

Martin Lukk esitas Viru Maakohtule kaebuse, milles palus juhtimisõiguse äravõtmine

asendada rahatrahviga.

Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus selle esitaja jaoks hädavajalik, kuna ta õpib

põllumajanduse erialal xxx, kuhu ühistranspordiga kodust otse ei saa, ainult läbi

Tallinna rongiga, kuid ka kodust rongijaama saamine on keeruline, kuna ühistransport

liigub harva. Lisaks on ta peres ainuke, kellel on juhtimisõigus. Koolis on praktika

perioodil aprill – oktoober 2026, see hõlmab erinevaid põllumajandustöid, mis

eeldavad juhtimisõiguse olemasolu (kündmine, külvamine, väetamine, viljavedu). Ilma

juhtimisõiguseta ei saa kaebuse esitaja kõiki praktika etappe läbitud ja kool jääb

lõpetamata.

Kaebuse esitaja kahetseb väga enda tegu ning on teo tõsidusest aru saanud. Kaebuse

esitaja on nõus tasuma rahatrahvi seaduses ettenähtud määras.

Maakohtu istung

Maakohtu istungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja seletas, et ilma

praktikat sooritamata jääb tal kool pooleli. Oma teost ja selle tõsidusest on ta aru

saanud. Kaebuse esitaja kinnitas, et rahalised vahendid rahatrahvi tasumiseks on tal

olemas, kuna ta käis suvel tööl ja käib tööl ka kooli kõrvalt.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis maakohtu istungil, et väärteo toimepanemine on

tõendatud, välistavad asjaolud puuduvad ja vaidlus käib vaid karistuse üle. Esindaja

palus jätta kaebus rahuldamata. Tegemist on algaja juhiga, aga kiirus oli väga suur.

Ta pidi teadma, et paneb toime rikkumise ja karistus ei pea olema mugav. Puuduvad

välistavad asjaolud juhtimisõiguse äravõtmiseks. Kergendava asjaoluna võeti arvesse

süü tunnistamist, raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebuse esitajal puudub töökoht,

karistus vastab teole. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus maakohtu istungil, et

otsuses puuduvad põhjendused ja leidis, et kaebuse esitaja süü on üle keskmise, kuid

ei põhjendanud seda seisukohta.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, ära kuulanud

menetlusosalised ja tunnistajad, leidis, et kaebus on põhjendatud osaliselt.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad

küsimused.

Nagu nähtub 27.08.2025 koostatud väärteoprotokollist nr.AB 1502838 ja kohtuvälise

menetleja 18.09.2025 otsusest väärteoasjas nr.2440,25,004532, on menetlusalune isik

rikkunud Liiklusseaduse §50 lg.2 ja §15 lg.1 p.1 ning pannud toime väärteo

Liiklusseaduse §227 lg.4 järgi.

Liiklusseaduse §50 lg.2 sätestab, et õppesõidu ajal ja esmase või piiratud

juhtimisõigusega juhiloa omaja ei tohi sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis.

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel

90 kilomeetrit tunnis.

Liiklusseaduse §227 lg.4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis.

Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas lubatud

suurimat sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli

kindlaks tehtud seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele

isikule ja toimepandud väärteole.

Esmalt käsitleb maakohus menetlusaluse isiku juhtimisõigust.

Käesoleva väärteoasja materjalidele lisatud Detailandmete päringust isiku kohta

nähtub, et Martin Luki juhiluba on kehtiv ja tegemist on esmase juhiloaga

(kategooria omistatud 13.02.2025).

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses

märgitud ajal – 27.08.2025 kell 01.48 - juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit

Tallinn – Narva maantee 156-ndal kilomeetril. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka

menetlusalune isik ise nii oma kaebuses kui ka maakohtu istungil.

Käesoleva väärteoasja materjalidele on lisatud Kiirusmõõturi kasutamise 27.08.2025

protokoll. Viimasest nähtub, et 27.08.2025 kell 01.48 kasutati Tallinn – Narva

maantee 156-ndal kilomeetril kiirusmõõturit Stalker DSR 2X nr.DP021146, antennid

KC068289 ja KR021387, tabloo di014709, seadme testid olid tehtud 26.08.2025 kell

15.15, seade oli töökorras. Mõõtmine toimus hea nähtavusega pimedal ajal

sademeteta märja kattega asulavälisel teel. Sõiduradade arv oli 2, kahesuunaline tee.

Mõõtmine toimus paremal teepeenral seistes, kiirusmõõtur oli paigaldatud

statsionaarselt, mõõtmine toimus paigal seistes. Mootorsõiduk liikus esimesel

vastassuunalisel sõidurajal, lähenes, liikus üksinda. Kiirusmõõturi lugem 158 km/h,

laiendmääramatus +/- 5 km/h, lõplik mõõtetulemus 153 km/h, lubatud sõidukiirus 90

km/h, ületatud sõidukiirus 63 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit,

mõõtmise ajal kasutati video/helitehnikat.

Eelnimetatud kiirusmõõturi taatlustunnistust ei ole maakohtule esitatud. Ka

kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et kiirusmõõturi vastavust oleks kontrollitud.

Kuna aga vaidlust antud asjaolu üle käesolevas väärteoasjas ei ole ja sellele ei ole

viidanud ka kaebuse esitaja, siis maakohus leiab, et tegemist ei ole sellise

menetlusnormi rikkumisega, mis toob kaasa väärteootsuse tühistamise ja

väärteomenetluse lõpetamise.

Maakohtule on esitatud ka videosalvestis. Kuna sellele ei ole viidatud kohtuvälise

menetleja otsuses ja tegemist on väga halva kvaliteediga videoga (numbrid ei ole

loetavad), jätab maakohus selle salvestise tähelepanuta ja tõendite kogumist välja.

Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine

menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt.

Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis ja

kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine ei olnud tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole

vaidlustanud ka menetlusalune isik ise.

Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et selle tegemisel arvestati tõenditena

tunnistaja ütlusi ja Kiirumõõturi kasutamise protokolli. Kuna kohtuvälise menetleja

otsusest ei selgu, millise tunnistaja ütlusi ja millises osas arvestati ning maakohtus

ühegi tunnistaja ülekuulamist ei taotletud, ei ole maakohtul tunnistaja ütlustega

võimalik arvestada. Seega ei ole maakohtule kiiruse ületamise osas esitatud peale

Kiirusmõõturi kasutamise protokolli rohkem tõendeid. Siiski leiab maakohus, et

menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.4 alusel, kuna

ta rikkus Liiklusseaduse §50 lg.2 ja §15 lg.1 p.1 nõudeid. Antud väärteoasjas on

usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendi kontrollimisega tõendamist leidnud, et

menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat sõidukiirust ületades, seega

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab,

et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse

isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti

kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas

puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust ületades ei ole

vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti

ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Järgnevalt annab maakohus hinnangu kohtuvälise menetleja otsusele.

Kohtupraktika (vt. ka Riigikohtu 11.06.2018 lahend kohtuasjas nr.1-17-1629,

26.01.2021 lahend kohtuasjas nr.1-19-4150, 03.04.2020 lahend kohtuasjas nr.1-18-

2232) kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning

karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis

kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist määra

ületavana. Seega võetakse karistuse määramisel/mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni

keskmine määr, seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud. Lisaks isiku süüle tuleb karistuse määramisel/mõistmisel

arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi.

Eeltoodust tulenevalt tuleb otsuse tegemisel kõigepealt võtta lähtepunktiks

sanktsiooni keskmine määr, kuid enne seda tuleb põhjendada karistuse liiki.

Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja seda teinud. Kohtuvälise

menetleja otsuses on vaid üks lause karistuse liigi osas (tsitaadi algus) … tegelikult

ei ole ühtegi seadusest tulenevat piirangut juhtimisõiguse äravõtmiseks (tsitaadi

lõpp). See seisukoht võib küll olla õige, kuid otsuses puuduvad põhjendused, mille

alusel on kohtuväline menetleja leidnud, et just konkreetsele menetlusalusele isikule

konkreetse väärteo toimepanemise eest on põhjendatud selline karistusliik. Seega

puudub maakohtul ka võimalus kohtuvälise menetleja otsuse põhjendatust selles osas

kontrollida.

Järgnevalt tuleb otsuse tegemisel tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus.

Kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad igasugused viited süü suurusele ja

põhjendused, mille alusel jõudis otsuse tegija sellisele järeldusele. Maakohtu istungil

viitas kohtuvälise menetleja esindaja, et menetlusaluse isiku süü suurus on üle

keskmise, kuid põhjendada seda ei osanud.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud,

karistust kergendava asjaoluna arvestati süü tunnistamist ja kahetsust. Samast otsusest

ei nähtu, kas ja mida on karistuse määramisel veel arvestatud. Sellest kohtuvälise

menetleja otsusest ei nähtu toimepandud väärteo tahtluse vorm; antud väärteo

toimepanemise asjaolud, motiiv ja eesmärk, lisaks muud menetlusalust isikut

individualiseerivad asjaolud, mida tuleb karistuse määramisel arvestada (vt. ka

Riigikohtu 25.04.2025 lahend kohtuasjas nr.4-24-2633).

Maakohus on seisukohal, et hoidmaks isikut uute süütegude toimepanemisest, on

oluline osa just karistuse individualiseerimisel, s.t. kas isikut on vaja mõjutada

karistuse läbi ning mil määral.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on tegemist õpilasega. See kohtuvälise

menetleja seisukoht on õige, kuid samas ei ole mingilgi määral selgitatud välja

menetlusaluse isiku tegelikku materiaalset seisundit. Maakohtu istungil kinnitas

menetlusalune isik, et töötas suvevaheajal, töötab kõikidel koolivaheaegadel ning lisaks

käib tööl ka kooli kõrvalt. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt (tsitaadi algus)

rahatrahvi määramine antud olukorras raskendab isiku olukorda rohkem, kui

juhtimisõiguse äravõtmine (tsitaadi lõpp). Arvestades seda, et kohtuväline menetleja

on jätnud välja selgitamata kõik karistuse liiki põhjendavad asjaolud, ei ole

kohtuvälise menetleja sellekohane seisukoht õige.

Nimetatud väärteootsuses on ära nimetatud väärteo toimepanemist tõendavad tõendid,

kuid nende sisu ei ole avatud. Maakohus juba märkis eespool seda, et nimetatud

otsuses ei ole ära märgitud, missuguse tunnistaja ütlusi on kohtuvälise menetleja

esindaja aluseks võtnud. Kui otsuse koostaja lähtus väärteoprotokollist, siis märgib

maakohus, et ka selles ei ole viidatud nimeliselt ühelegi tunnistajale. Lisaks sellele

on väärteoprotokollis tõendina viidatud videosalvestisele. Väärteootsuses ei seda

tõendina arvestatud, kuid ei ole ka selle mittearvestamist põhjendatud. Menetlusalune

isik peab kogu süüdistusest, s.h. kõikidest seda süüdistust kinnitavatest tõenditest aru

saama üheselt. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kõikides lahendites, s.h. kohtuvälise

menetleja otsuses, peavad kõik tõendid olema lahti kirjutatud selliselt, et neist oleks

võimalik üheseltmõistetavalt aru saada, missuguse tõendiga on missugune süüteo

toimepanemise asjaolu tõendatud. Käesolevas väärteootsuses seda tehtud ei ole.

Vaidlustatud väärteootsuses on märgitud, et menetlusalune isik pani teo toime

tahtlikult, kuid selle väite kinnituseks ei ole lisatud mingeid seda kinnitavaid ja

Karistusseadustiku §16 sätteid põhjendavaid asjaolusid.

Vaidlustatud väärteootsusega on menetlusalusele isikule Liiklusseaduse §227 lg.4

alusel määratud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Nagu

maakohus juba eespool märkis, puuduvad nimetatud otsuses igasugused põhjendused

karistusliigi osas, samuti ka sellises suuruses karistuse määramiseks ning ei ole

kuidagi aru saada, milliseid asjaolusid ja põhjendusi arvestades on sellise suurusega

karistuse määramiseni jõutud.

Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. See toob omakorda kaasa kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamise. Kuna maakohus tuvastas käesolevas kohtuotsuses, et

väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud, kuulub kohtuvälise menetleja

otsus tühistamisele osaliselt, s.o. määratud karistuse liigi osas. Tulenevalt

Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 on maakohtul võimalik teha selles osas uus

otsus.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse §227 lg.4 näeb karistusena ette rahatrahvi, aresti ja juhtimisõiguse

äravõtmise.

Nagu maakohus eespool märkis, ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest, kui suureks

pidas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku süü suurust. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada

näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad

süü suurust mõjutada näiteks koosseisupärase käitumise süstemaatilisus ja tagajärje

raskus.

Arvestades seda, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte

vähem, kui 63 km/h, mis on lähedane Liiklusseaduse §227 lg.4 sanktsiooni

alammäärale ning asjaolu, et kohtuvälise menetleja otsuses on väidetud, et (tsitaadi

algus) rahatrahv peaks karistuspraktikat arvestades jääma sanktsiooni keskmisesse

määra ehk pool maksimumist (tsitaadi lõpp), saab maakohus teha järelduse, et

kohtuvälise menetleja poolt ei ole menetlusaluse isiku süüd hinnatud väga suureks.

Ka maakohus ei hinda menetlusaluse isiku süü suurust teisiti ning arvestab lisaks ka

seda, et tegemist oli öise suvise ajaga, menetlusalune isik liikus maanteel üksinda ja

oli ka sõidukis üksinda. Samuti arvestab maakohus seda, et kiiruse ületamine ei

olnud antud juhul eluliselt vajalik.

Käesoleva väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalust isikut oleks varem

karistatud. Seega on tegemist seadusekuuleka ühiskonna liikmega. Kohtupraktikas on

selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti

toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul

ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule

määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma.

Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse

nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on

Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu

ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused

juhtimisõiguse äravõtmist. Käesolevas väärteoasjas sellised asjaolud puuduvad.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et rikkumine ei olnud kellelegi eluohtlik, s.t. et

rikkumisele ei järgnenud mingeid raskeid tagajärgi.

Maakohus ei nõustu kohtuvälise menetleja esindaja poolt maakohtu istungil

väljendatud põhjendamata seisukohaga selle kohta, et menetlusaluse isiku süü on

keskmisest suurem. Kokkuvõttes leiab maakohus sarnaselt kohtuvälise menetleja

otsuse tsitaadis viidatuga, et menetlusaluse isiku süü on keskmine ning sellest

tulenevalt on käesolevas väärteoasjas võimalik kohaldada karistusena leebeimat

karistuse liiki.

Liiklusseaduse §227 lg.4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut,

keskmine sanktsiooni määr on seega 150 trahviühikut.

Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus lisaks süü suurusele karistust

kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja kahetsust väärteomenetluse algusest peale

ning raskendavate asjaolud puudumist. Karistuse individualiseerimise aspektist

lähtudes peab maakohus vajalikuks arvestada ka menetlusaluse isiku olukorda –

tegemist on kutseharidust omandava noorega, kelle elukoht on õppekohast kaugel;

kutsekooli kohale jõudmiseks on ühistranspordi kasutamise võimalused väga ahtad ja

harvad, mis on Eestis tänapäeval üldteada; juhtimisõiguse äravõtmine ei võimalda

läbida noorel praktikat, mis omakorda ei võimalda lõpetada kooli ja omandada

haridust, mis omakorda võib viia selleni, et seni õppiv ja seaduskuulekas noor

inimene jääb hariduseta ja töövõimalusteta.

Maakohus möönab, et lubatud sõidukiiruse ületamine on alati tahtlik tegu ja

sõidukiiruse valik on alati juhi enda otsustada, s.h. peab ta arvestama ka võimalike

negatiivsete tagajärgedega. Seetõttu on ka menetlusaluse isiku karistamine antud

väärteo toimepanemise eest põhjendatud ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades

annab kohaldatav karistus ühiskonnale signaali, et toimepandud süütegu on taunitav.

Arvestades kõike eeltoodut leiab maakohus, et menetlusalusele isikule on põhjendatud

mõista karistuseks rahatrahv 120 trahviühiku ulatuses. Maakohus leiab, et selline

karistuse liik ja sellises suuruses on piisav, et mõjutada noort inimest, kes pani

süüteo toime esmakordselt, edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Vastavalt KarS §66 lg.2 võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise

ositi.

Maakohus leiab, et käesolevas väärteoasjas on sellisteks mõjuvateks põhjusteks

menetlusaluse isiku õpilase staatus ning tema sissetulekute saamise võimalused

peamiselt koolivaheaegadel ning kooli kõrvalt. Kuna maakohus leiab, et karistus ei

tohi olla selle saajale siiski mugav, tuleb rahatrahv menetlusalusel isikul ära tasuda

ositi vaid 6 kuu jooksul.

Menetlusaluse isiku kaebus kuulub rahuldamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik