2-25-8247/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 8. jaanuar 2025

Tsiviilasja nr

2-25-8247

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi J.P vastu 1436 euro 92

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Hagi hind

1961 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX, Harju Maakond), lepinguline

esindaja Anu Volmer (e-post XXX )

Kostja J.P (isikukood XXX, elukoht, XXX-i,

XXX, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 27.05.2025 hagi J.P vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada otsuse

peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse tähtaeg on 30 päeva

alates otsuse hagejale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult

teatavakstegemisest TsMS § 632 lg 1 järgi.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu

määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada

tähtaja kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud

Kohus annab kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 27.05.2025 hagi J.P (kostja) vastu, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1436 eurot 92 senti, intress 137 eurot 76 senti,

sissenõudmiskulud 25 eurot ja viivis 202 eurot 2 senti 26.10.2024–27.05.2025 eest ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt alates

28.05.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 315 eurot ja VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ (krediidiandja) 03.12.2022

krediidilepingu nr 1787892012010, millega anti kostjale kasutada krediidilimiit 645 eurot

(leping). Krediidiandja ja kostja suurendasid 04.10.2023 krediidilimiiti 1500 euroni (lepingu

lisa). Lepingud sõlmiti iseteeninduskeskkonnas aadressil hyba.ee, mis on lepingu sõlmimiseks

ja haldamiseks vajalik tehniline platvorm, kus kliendil tuleb aktsepteerida seal asuvaid HyBa

kasutustingimusi. Leping loetakse sõlmituks alates hetkest, mil klient on krediidiandja

allkirjajäljendiga lepingu HyBa iseteeninduses elektrooniliselt allkirjastanud. Kõik lepingu

dokumendid on kostjale kättesaadavad ja soovi korral alla laetavad ka Hyba kodulehelt

www.hyba.ee iseteeninduse kaudu enda isiklikule kasutajakontole sisse logides kas Smart-ID

või mobiili ID-ga. Kostja allkirjastas lepingud, sh Euroopa standardinfo teabelehe digitaalselt

HyBa iseteeninduses.



lepingu tingimuste kohaselt oli intress 40,25% aastas, krediidikulukuse määr 47,49%,

viivisemäär 24% aastas. Leping oli sõlmitud tähtajaga kuni 10.12.2027, tagasimaksete

arv oli 60, tagasimaksmine pidi toimuma kord kuus 10. kuupäeval ning minimaalne

osamakse oli 1/60 kasutusse võetud krediidist, millele lisandub intress.



lepingu lisa järgi oli intress 41% aastas, krediidikulukuse määr 48,55% aastas,

viivisemäär 24% aastas. Leping oli sõlmitud tähtajatult. Lepingus oli ette nähtud, et

väljastatud krediit tagastatakse 60 kuu jooksul alates viimasest krediidi

väljamaksmisest. Tagasimaksed tuli teha iga kuu 10. kuupäevaks, minimaalne

osamakse oli 1/60 kasutusse võetud krediidist, millele lisandus intress.

1.2. Hageja leidis, et krediidiandja järgis lepingu ja selle lisa sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust lepingu ja selle lisa

sõlmimisel järgmiselt.

1.2.1. Krediidiandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja esitatud teavet avalikest

andmebaasidest saadud andmete alusel. Kostja deklareeris netosissetulekuks 1200 eurot kuus

ja finantskohustuste suuruseks 100 eurot kuus. Krediidiandja tegi päringu Maksu- ja

Tolliametile (MTA) ning sai saadud andmete analüüsi tulemusena kostja keskmiseks

netosissetulekuks 927 eurot. Krediidiotsuse tegemisel lähtus krediidiandja MTA-lt saadud

andmetest. Krediidiandja lähtus 10 000 pangakonto väljavõtte analüüsil põhinevatest

arvutustest kostja finantskohustuste väljaselgitamisel. Sissetuleku 900 euro juures on

keskmised tuletatud finantskohustused 382 eurot 9 senti, millest krediidiandja otsuse

tegemisel ka lähtus. Krediidiandja tegi päringud ka Krediidiinfosse, Krediidiregistrisse, mis ei

näidanud kostjal maksehäirete esinemist. Rahvastikuregistrisse tehtud päringust tulenevalt ei

olnud kostjal ka ülalpeetavaid.

Kuna kostja ei märkinud enda majapidamiskulusid, võttis krediidiandaja majapidamiskulude

hindamisel aluseks Statistikaameti avaldatud andmed kooskõlas krediidiandja siseeeskirjas

kehtestatud arvuliste näitajatega, mis arvutati valemi alusel ja saadi tulemuseks 346 eurot 3

senti. Lisaks arvestas krediidiandja otsuse tegemisel puhvriga 5% netosissetulekust muude

ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks. Krediidiandaja kasutas mõistliku

laenukoormuse arvutamisel valemit (maksimaalne osamakse suurus ei tohi ületada

sissetulekuid – finantskohustused – muud kohustused – puhver). Arvutamisel arvestatakse

sellega, et taotlejal oleks võimalik katta elamiseks vajalikud minimaalsed kulud elukohale,

toidule, riietele, transpordile ja sidele ning finantskohustused. Arvutamisel ei arvestata

kuludega, millest on võimalik loobuda. Kostja igakuise osamakse ehk maksevõime suuruseks

enne lepingu 03.12.2022 sõlmimist hinnati 152 eurot 13 senti.

1.2.2. Krediidiandja kontrollis enne lepingu lisa sõlmimist kostja esitatud teavet avalikest

andmebaasidest ja kostja pangakonto väljavõttest saadud andmete alusel. Kostja deklareeris

netosissetulekuks 1500 eurot kuus ja finantskohustuste suuruseks 300 eurot kuus.

Arvelduskonto väljavõttelt nähtuvalt oli kostja keskmine netosissetulek 1021 eurot 50 senti.

Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel 03.12.2022 MTA-lt saadud andmetest

sissetuleku kohta ehk 927 eurost. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt oli kostjal igakuiseid

kohustusi 3 eurot 70 senti. Krediidiandja lähtus pangaväljavõttel olnud andmetest. Hageja

selgitas, et kuna muude kohustuste suuruse hindamiseks on olemas Statistikaameti andmed,

mis on krediidiandja hinnangul usaldusväärsed ja adekvaatsed, siis krediidiandaja hindab

muude kulude suurust nende alusel. Väljavõttelt on äärmiselt raske tuvastada – igapäevased

vajalikud kulud ei ole kõik kulutused, mis tehakse toidupoes, apteegis jne. Konto väljavõtete

andmed ei ole usaldusväärsemad ega adekvaatsemad – isikud võivad tasuda üürimakseid

sularahas, kulud võivad olla jagatud teiste isikutega ning kliendi konto väljavõttel pole nende

tasumine tuvastatav, maksed poodides ja apteekides – ei ole võimalik tuvastada, mis summas

on tegemist vajalike kulutustega ja mis summas mitte, kulud transpordile ja meelelahutusele,

haridusele, meditsiinile. Seega võttis krediidiandja majapidamiskulude hindamisel aluseks

Statistikaameti avaldatud andmed kooskõlas krediidiandja siseeeskirja kehtestatud arvuliste

näitajatega, mis arvutati valemi alusel ja saadi tulemuseks 346 eurot 43 senti. Lisaks arvestas

krediidiandja puhvriga 46 eurot 35 senti (5% netosissetulekust) muude ootamatult suurenenud

rahaliste kohustuste katmiseks. Krediidiandja tegi päringud ka Krediidiinfosse ja Ametlikesse

Teadaannetesse, millest ei nähtunud maksehäireid ega täitmata kohustusi. Krediidiandja

kasutas mõistliku laenukoormuse arvutamisel valemit (maksimaalne osamakse suurus ei tohi

ületada sissetulekuid – finantskohustused – muud kohustused – puhver). Arvutamisel

arvestatakse sellega, et taotlejal oleks võimalik katta elamiseks vajalikud minimaalsed kulud

elukohale, toidule, riietele, transpordile ja sidele ning finantskohustused. Arvutamisel ei

arvestata kuludega, millest on võimalik loobuda. Kostja igakuise osamakse ehk maksevõime

suuruseks enne lepingu 04.10.2023 sõlmimist hinnati 531 eurot 22 senti. Sõlmitava lepingu

puhul oli maksimaalne kuumakse ca 75 eurot 53 senti. Seega veendus krediidiandja, et kostja

oli krediidivõimeline.

1.3. Hageja leiab, et kostja rikkus lepingut, kui ta jäi viivitusse kolme järjestikuse

tagasimaksega, mille maksetähtpäevad olid 10.08.2024, 10.09.2024, 10.10.2024.

Krediidiandja saatis kostjale 10.10.2024 teatise, et täiendava tähtaja jooksul võla tasumata

jätmisel ütleb krediidiandja kostjaga lepingu 25.10.2024 seisuga üles. Kuna kostja võlga ei

tasunud, ütles krediidiandja lepingu üldtingimuste p. 4.8 alusel ja kooskõlas VÕS §-ga 416

25.10.2024 üles. Krediidiandja teavitas kostjat 10.10.2024 teatise edastamisel, et lepingu

ülesütlemisega kaasneb lepingust tulenevate nõuete loovutamine inkassole.

Kostjale on väljamakseid tehtud 03.12.2022–18.06.2024 1812 eurot. Kostja on tagasimakseid

teinud kokku 1105 eurot 56 senti, millest 375 eurot 8 senti on arvestatud põhiosa katteks, 708

eurot 15 senti intressi katteks, 20 eurot meeldetuletuskirja tasu katteks ning 2 eurot 33 senti

viivise katteks. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt välja mõista ka

sissenõudmiskulud 25 eurot. Hageja on esitanud kostjale pärast lepingu ülesütlemist e-posti

aadressile tasulised nõudekirjad 15.01.2025 (25 eurot), 29.01.2025 (5 eurot) ning 20.02.2025

(5 eurot).

2. Viru Maakohus edastas 03.06.2025 määrusega hagi kohtualluvuse järgi lahendamiseks

Tartu Maakohtule. Tartu Maakohus võttis 04.07.2025 määrusega hagi menetlusse ja andis

kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale on hagimaterjalid ja hagi

menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 07.08.2025 isiklikult tähitud kirjaga. Kostjal tuli

seega esitada vastus hagile hiljemalt 28.08.2025. Kostja ei esitanud kohtule tähtaegselt oma

seisukohta.

3. Tartu Maakohus andis 21.11.2025 hagejale tähtaja, et esitada nõude ümberarvutus, nõude

loovutamisega seotud asjaolud ja tõendid ning sissenõudmiskulude hüvitamise aluseks olevad

asjaolud ja tõendid. Kohus selgitas, et krediidiandja ei ole kohtu esialgsel hinnangul järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

4. Hageja esitas 03.12.2025 seisukoha, milles märkis, et krediidiandja teavitas kostjat

10.10.2024 teatise edastamisel ka lepingust tulenevate nõuete loovutamisest inkassole. Hageja

esitas kohtule krediidiandja juhatuse liikme 02.12.2025 allkirjastatud kinnituse, et

krediidiandja on loovutanud kostjaga sõlmitud lepingutest tulenevad nõuded hagejale.

Hageja kordas vastutustundliku laenamise põhimõttega seotud hagiavalduses esitatud

seisukohti ning lisas, et esitab küll ümberarvutuse, kuid ei tunnista vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist. Hageja esitas nõude ümberarvestuse, millest nähtuvalt on viimane

tagasimakse tehtud 19.10.2024 ning seega põhivõlg 706 eurot 44 senti ja intressid 58 eurot 48

senti. Hageja sõnul on uus tagasimaksegraafik koostatud laenusummaga 706 eurot 44 senti,

lepingu sõlmimisel kehtinud seadusjärgse intressimääraga 0% aastas ning lepingus

kokkulepitud perioodiga 60 kuud.

Hageja esitatud ümberarvutustega maksegraafiku kohaselt tuleks kostjal tasuda ajavahemikul

10.01.2023–10.12.2027 60 osamakset suurusega 11 eurot 78 senti. Hageja märkis, et kostjaga

on leping üles öeldud 25.10.2024, kostja ei ole krediiti tänaseni tagastanud, mistõttu on hageja

nõue muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning loovutanud talle sellest tulenevad nõuded, mille ta

soovib käesolevalt maksma panna.

7. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

7.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

7.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

7.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

8. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingut ja selle lisa sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta

ei kogunud piisavalt teavet kostja kohustuste kohta ega küsinud 03.12.2022 lepingu

sõlmimisel kostja arvelduskonto väljavõtet kooskõlas eespool viidatud Euroopa Kohtu ja

Riigikohtu praktikaga. Krediidiandja lähtus enda väitel lepingu lisa sõlmides kostja

arvelduskonto andmetest, kuid kostja arvelduskonto väljavõtet ei ole kohtule esitatud ning

väljavõtte koondfail on loodud hagiavalduse esitamise päeval 26.05.2025 kell 09:11:08 (dtl

177–179). Kohtule esitatud andmete analüüsist võib järeldada, et krediidiandja tegelikult

kostja arvelduskonto andmetest ei lähtunud.

9. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu ja selle lisa

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus käsitleb esmalt kostja

krediidivõimelisuse hindamist lepingu sõlmimisel ning seejärel lepingu lisa sõlmimisel.

9.1. Hageja selgituste kohaselt lähtus krediidiandja 03.12.2022 sõlmitud lepingu puhul kostja

kohustuste hindamisel kostja esitatud andmetest, Maksu- ja Tolliameti päringust saadud

andmetest ja krediidiandja enda praktikast tulenevast statistikast. Krediidiandja ei hinnanud

kostja kohustusi, vaid lähtus statistilistest andmetest, arvestas kostja majapidamiskuludeks

Statistikaameti andmete alusel valemi põhjal arvutatud summa, millele lisas puhvri 5%

netosissetulekust muude ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks. Hagiavalduse

ja hageja 03.12.2025 seisukoha järgi ei küsinud krediidiandja lepingu sõlmimisel kostja

arvelduskonto väljavõtet (dtl 109–113).

9.2. Kohus leiab, et eeltoodu ei ole piisav, et hinnata VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes

nõuetekohase hoolsusega kostja krediidivõimelisust. Krediidiandja ei kontrollinud kostja

arvelduskonto väljavõtet vastupidisel viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohtadele.

Hageja ei tõendanud kooskõlas Riigikohtu juhistega, et muu teave oli kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav.

Krediidiandja tegi päringud ja kasutas kohustuste hindamise statistilist mudelit (dtl 166–176),

kuid need ei kajasta kostja tegelikke kohustusi. Kohustuste hindamise mudel on üksnes

krediidiandja enda statistikal põhineva oletusega, mille pinnalt ei saa teha konkreetse

laenutaotlejaga seotud otsuseid. Krediidiandja jättis krediidiotsust tehes arvestamata kostja

tegelike kohustustega ning ei tõendaud seega, et arvelduskonto väljavõtte küsimise asemel

saanuks abstraktne mudel võimaldada krediidiandjal nõuetekohase hoolsusega kostja

kohustusi hinnata.

9.3. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ka lepingu lisa

sõlmimisel. Kohus leiab, et kostja krediidivõimelisust tuli uuesti hinnata, sest krediidilimiiti

suurendati oluliselt 645 eurolt 1500 euroni. Kuigi hageja väitel kontrollis krediidiandja kostja

esitatud teavet avalikest andmebaasidest ja kostja arvelduskonto väljavõttest saadud andmete

alusel (dtl 114–116), ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja arvelduskonto

väljavõtet. Hageja ei ole kostja arvelduskonto väljavõtet kohtule esitanud, esitatud on üksnes

koondtabel PDF-failina, mis on nii sisu kui ka PDF faili metadata järgi loodud hagiavalduse

esitamise päeval 26.05.2025 kell 09:11:08 (dtl 177–179).

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kontrollinud lepingu lisa

sõlmimisel kostja arvelduskonto väljavõtet. Kostja arvelduskonto väljavõtte fail on Ka

asjaolud, millele hageja tugineb, ning andmed, mille hageja on tõendina kohtule esitanud (dtl

176–182), kinnitavad, et krediidiandja ei lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel

kostja arvelduskonto väljavõttest.

9.4. Krediidiandja võttis lepingu lisa jaoks krediidiotsuse tegemisel aluseks varasemad MTA

andmed sissetuleku kohta ehk 927 eurot ning kostja kohustuste suurusena arvestati 3 eurot 70

senti kuus ning ülejäänud osas arvestati kohustusi abstraktselt statistiliselt (dtl 178, 182).

Hageja väide, et krediidiandja lähtus arvelduskonto väljavõttest on vastuolus ka sellega, et

kostja arvelduskonto väljavõtte koondtabeli järgi oleks kostja sissetulek olnud keskmise

netopalgana 898 eurot 33 senti, maksed eraisikutelt – keskmine 5 eurot ning saadud laenud –

keskmine 462 eurot 72 senti. Täiskuude keskmine palk oli üksnes 681 eurot, maksed

eraisikutelt 1 eurot 67 senti ja saadud laenud 154 eurot 24 senti (dtl 178).

Kohus märgib, et eeltoodule lisaks ei saaks öelda, et krediidiandja hindas kostja

krediidivõimelisust nõuetekohaselt ka siis, kui hageja oleks tõendanud, et krediidiandja lähtus

arvelduskonto väljavõttest. Kohus leiab, et sissetulekuna ei ole asjakohane võtta arvesse

saadud laene. Kostja arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad kulud, milleks on maksed

eraisikutele keskmiselt 789 eurot 76 senti kuus ja laenumaksed 3 eurot 70 senti kuus,

täiskuude keskmised näitajad on vastavalt 835 eurot 67 senti ja 1 euro 23 senti (dtl 178).

Hageja ei ole sealjuures ka väitnud, et krediidiandja oleks sissetulekute ja kohustuste vahelisi

vastuolusid arvestades kontrollinud kostja ülejäänud arvelduskontode andmeid. Krediidiandja

jättis krediidiotsust tehes arvestamata kostja tegelike kohustustega ning ei tõendaud seega, et

arvelduskonto väljavõtte küsimise asemel saanuks abstraktne mudel võimaldada

krediidiandjal nõuetekohase hoolsusega kostja kohustusi hinnata.

10. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingut ja selle lisa sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te

1–3 mõttes. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane

tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning

muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne.

10.1. Hageja esitas kohtule 03.12.2025 seisukoha, mille kohaselt sai kostja kasutada krediiti

kokku summas 1812 eurot ning tegi tagasimakseid kokku 1105 eurot 56 senti (dtl 214).

Hageja esitas küll uue põhinõudega maksegraafiku 03.12.2022–19.10.2024 kohta (dtl 217–

218), arvestas seal põhivõla suuruseks 706 eurot 44 senti, arvestas intressi seadusjärgses

määras ja koostas maksegraafiku 60 kuu peale, kuid seda graafikuna 10.01.2023–10.12.2027.

Hageja ei esitanud kohtule VÕS § 4034 lg 7 kohast ümberarvutust ega käsitlust selle kohta,

millal oleks krediidiandjal olnud õigus ümberarvutuste järgi koostatud maksegraafiku alusel

leping ja selle lisa VÕS § 416 lg 1 eeldustele vastavalt üles öelda.

10.2. Kohus selgitab, et krediidiandja saab tarbijakrediidilepingu VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi

tarbija makseviivituse tõttu erakorraliselt üles öelda eeldusel, et ka VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

ümberarvutusi arvestades täidetud on järgnevad tingimused:



tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja



krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

10.2. Kohus leiab, et hageja ei ole seni tõendanud, millal kostja VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

ümberarvutusi arvestades lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitusse jäi ning

seekaudu ei ole hageja tõendanud ka seda, et ülesütlemise materiaalsed eeldused VÕS § 416

lg 1 mõttes oleksid olnud täidetud. Hageja jäi ka enda 03.12.2025 seisukohas selle juurde, et

krediidiandja ütles kolme järjestikuse maksega tasumisega viivitamise tõttu lepingu

25.10.2024 kehtivalt üles (dtl 210). Selline seisukoht ei vastaks aga ka hageja enda käsitlusele

ümberarvutuste kohase maksegraafiku puhul, mille järgi oleks kostja teinud viimase

tagasimakse 19.10.2024 (dtl 214). Kui kohus ka prooviks hageja esitatud tõenditest asjaolusid

välja lugeda, ei saaks hageja endi tõendeid arvestades jõuda järeldusele, et 25.10.2024 oleks

möödunud ka VÕS § 416 lg 1 kohane kahenädalane täiendav tähtaeg võla tasumiseks.

11. Kohus jätab eeltoodut arvestades hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt kehtivalt üles, arvestades VÕS § 4034 lg

7 kohaseid ümberarvutusi. Hagejal ei ole seega õigus nõuda kostjalt kogu tasumata põhivõlga.

Kuivõrd lepingu ülesütlemisel põhinev põhivõla nõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata

ka kõrvalnõuded.

12. Kohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus jätab

hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Hüvitatavad menetluskulud seega puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin