3-26-54/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

08.01.2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-26-54

Haldusasi

X. X kaebus Keila Linnavolikogu 09.12.2025 otsuse

nr 54 osaliseks tühistamiseks ja Keila Linnavolikogu

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada X. X kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Keila Linnavolikogu liige X. X esitas 07.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila

Linnavolikogu 09.12.2025 otsuse nr 54 „Sotsiaalkomisjoni koosseisu kinnitamine“ osaliseks

tühistamiseks ja Keila Linnavolikogu kohustamiseks kinnitama sotsiaalkomisjoni koosseis

uuesti viisil, mis vastab kohaliku omavalitsuse korralduse (KOKS) § 47 lg-s 1 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebuses selgitatakse, et Keila Linnavolikogus on 21 liiget,

kellest Reformierakonna fraktsioonil on 4 liiget ehk 19% volikogu koosseisust.

Sotsiaalkomisjonis on 11 liiget. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peaks Eesti

Reformierakonna esindatus sotsiaalkomisjonis olema seega vähemalt 2 liiget, kuid Keila

Linnavolikogu 2. istungil 09.12.2025 kinnitati komisjoni koosseisu vaid üks Eesti

Reformierakonna esitatud kandidaat, mis moodustab 9,1% komisjoni koosseisust. Istungil juhiti

tähelepanu proportsionaalsuse rikkumisele, sellest hoolimata kinnitati sotsiaalkomisjoni

koosseis muutmata kujul.

Kaebuses leitakse, et KOKS § 47 lg 1 on kohustuslik õigusnorm, mille eesmärk on tagada

volikogu liikmete võrdne võimalus osaleda volikogu töö sisulises ettevalmistamises.

Käesoleval juhul kaldub sotsiaalkomisjoni koosseis oluliselt ja põhjendamatult kõrvale

volikogu poliitilisest koosseisust. Erinevus (19% vs 9,1%) ei ole käsitatav tehnilise või

vältimatu kõrvalekaldena. Volikogu ei ole selgitanud, miks kalduti proportsionaalsuse

põhimõttest kõrvale, seega puudub otsusel ka nõutav kaalutlus ja põhjendus. Proportsionaalsuse

rikkumisele juhiti tähelepanu juba volikogu istungil, kuid selle vaatamata võeti otsus võeti

vastu, seega ei kaalutud ega hinnatud alternatiive. Selline otsustus kujutab endast kaalutlus- ja

põhjendaviga.

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

3. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul

eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguste või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda

vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2).

4. Kuigi kaebuses on viidatud KOKS § 47 lg rikkumisele 1, tuleneb kaebuses käsitatud

proportsionaalset esindatust puudutav põhimõte KOKS § 47 lg-st 13. Selle sätte kohaselt

arvestatakse volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel erakondade ja valimisliitude

esindajate osakaalu volikogus. KOKS § 47 lg 1 kolmas lause sätestab, et igal volikogu liikmel

on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni.

5. Riigikohus on 12.03.2019 lahendis nr 3-17-2784 nii KOKS § 47 lg 1 kui ka lg 13 kohta

selgitanud, et nendes sätetes toodud õigused ei ole subjektiivsed õigused Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 mõttes. Riigikohtu selgituste kohaselt annavad

sellised õigused volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid

volikogusiseste õigussuhete raames.

Riigikohus sedastas, et PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi

erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku

võimu kandja suhtes. Otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud

väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani

sisesuhteid. Riigikohus jäi seega kõnealuses lahendis juba enda varasemas praktikas

väljendatud seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui

see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt viidatud otsuse p 8 ja seal toodud viited).

Riigikohus rõhutas seejuures, et kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme

õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni, kuid märkis, et seadus ei anna volikogu liikmele

õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab

volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile

proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 1³) komisjonide koosseisus. Riigikohus leidis, et

asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus)

võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebaõnnestunuks, ei õigusta

siiski kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele.

Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi

vaadata vaid juhul, kui seadus selle ette näeb. Riigikohus tõdes, et volikogu liikmete tarbeks

sellist korda ette nähtud ei ole (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 11).

6. Praeguses asjas vaidlustab volikogu liikmest kaebaja asjaolu, et Keila linna Eesti

Reformierakonna fraktsiooni esindatus sotsiaalkomisjonis on vaidlustatud volikogu otsusest

tulenevalt ebaproportsionaalselt väike. Seega on tegemist vaidlusega kohaliku omavalitsuse

kollegiaalorgani ja selle liikme vahel. Riigikohus selgitas eelnevalt viidatud lahendis, et

volikogu liikmel puudub selliste vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt

kaebeõigus.

2(3)

7. Kaebajal puudub ka õiguslik alus kaebuse esitamiseks muul eesmärgil, sh teiste isikute

õiguste ja avaliku huvi, samuti fraktsiooni õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Ka fraktsioonile

ei ole eriregulatsiooniga kaebeõigust antud.

8. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest

kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta

kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kuna kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2

p 1, ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)