2-25-17149/3 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

T A R T U M A A K O H U S

K O H T U M Ä Ä R U S

Määruse tegemise aeg ja koht

8.jaanuar 2026 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

Tsiviilasi

nr 2-25-17149;

Bondora AS hagi M.K. vastu

võlgnevuse ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks;

tsiviilasja hind 9110,85 eurot

Kohtunik

Kalev Kuningas

Hageja

Bondora AS (registrikood XXX; aadress XXX)

Hageja esindaja

vandeadvokaat Keijo Lindeberg

(menetlus.tallinn@lindeberg.lgal)

Kostja

M.K. (isikukood XXX; aadress XXX-i ; XXX e-post XXX)

RESOLUTSIOON

Jätta hagi läbi vaatamata.

2. Seoses eelnevaga:

2.1 jaotada menetluskulud ja jätta need hageja kanda;

2.2 toimetada kohtumäärus hagejale kätte.

3. Selgitada:

3.1 TsMS § 660 lg 1 kohaselt on määrusega puudutatud menetlusosalisel õigus esitada kirjalik

määruskaebus Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kaudu Tartu Ringkonnakohtule;

3.2 TsMS § 661 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva, alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest;

3.3 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTU PÕHJENDUSED

Asjaolud

1. Bondora AS esitas 13.10.2025 Tartu Maakohtule hagi M.K. vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud

lepingust nr BL3730715 ning tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

Kohtu põhjendused

2. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev

asja lahendama.

3. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama

hagieseme üle kohtusse.

4. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis

ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 kohaselt

tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja nõude aluseks olevate

poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud laenulepinguga nr BL3730715 anti kostjale kui füüsilisele

isikule laenu kohustusega maksta intressi. Lepingu p 1.11 kohaselt on kostjale antava krediidi

liigiks ühekordne tarbijakrediit ning laenusumma eesmärgiks (lepingute p 1.14) tarbijakrediit.

Kohus eeltoodust tuvastab, et hageja nõude aluseks on tarbijakrediidileping.

5. Brüssel I (uuesti sõnastatud määruse) artikkel 17 p 1 b järgi määratakse kohtualluvus

kindlaks sama määruse 4. jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 p 5 kohaldamist, kui

tegemist on osamaksetena tasutava laenulepinguga, mille isik on tarbijana sõlminud oma

majandus- ja kutsetegevusest sõltumatult. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 p 2 (asub

4. jaos) kohaselt võib tarbijakrediidilepinguga seotud küsimustes algatada teine lepinguosaline

menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

6. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on võlgniku elukoht XXX. Muud kehtivad elukoha

aadressid puuduvad. Kohus eeltoodule tuginedes asub seisukohale, et kostja alaline elukoht ei

ole Eestis.

7. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätetest võib kõrvale kalduda vastavalt

artiklile 19 üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis võimaldab

tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on sõlminud tarbija ja

teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal

samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi

kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.

8. Laenulepingu BL3730715 p 16.3 ütleb, et vaidlus, mida pooled ei suuda mõistliku aja

jooksul heausksete läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Eesti pädevas piirkonnakohtus

kui esimese astme kohtus. Juhul, kui laenuvõtja asub pärast laenulepingu sõlmimist elama

välisriiki või kui tema elukoht ei ole teada, lepivad pooled kokku, et vaidlused lahendatakse

Eesti kohtus. Hageja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal oli kostja elukoht

vastuvaidlematult Eestis, samuti oli siis Eestis hageja asukoht ning kokku on lepitud, et vaidlust

on pädev lahendama Eesti kohus.

9. Eesti õigus ei võimalda üldjuhul tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku

vahel leppida kokku kohtualluvuses (vt TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 (vt ka RKTKm

21.11.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Erisuse sätestab TsMS § 104 lg-s 3, mille kohaselt

kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist

(p. 1) või kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama

välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või

asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (p. 2).

10. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt lepiti kohtualluvuses Eesti kohtu kasuks

kokku lepingule kohalduvates krediidikonto üldtingimustes, tuleb esmalt kontrollida, kas selline

kokkulepe sai lepingu osaks VÕS § 37 järgi. Arvestades, et lepingus on märgitud, et sellele

kohalduvad krediidikonto üldtingimused, võis tarbija nende olemasolu eeldada ja pole põhjust

kahelda, et võlgnik tüüptingimustega (sh kohtualluvuse kokkuleppega) tutvuda ei saanud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidikonto üldtingimusi käsitada lepingu osana (VÕS § 35 ja 37).

11. Kohtualluvuse kokkulepe tarbijakrediidilepingus tüüptingimusena saab olla kehtiv üksnes

juhul, kui selles ei ole tüüptingimuse tühisuse aluseid VÕS § 42 järgi, tingimus on arusaadav

ning vastab TsMS § 104 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimustele.

12. Kohus on seisukohal, et üldtingimuste p-s 16.3 sisalduv kokkulepe on tüüptingimusena

tühine VÕS § 42 lg 3 p-i 10 järgi. Kohtualluvuse kokkulepe sisaldub tarbijakrediidilepingule

kohaldatavates tüüptingimustes. Seega on tüüptingimusega tarbija jäetud välisriiki kolimise

korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid kohtuvaidlusi tarbija kui kostja

elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus. Nimetatud tüüptingimusega on

ebamõistlikult raskendatud võlgniku võimalust kaitsta oma õigusi kohtus, mistõttu on Bondora

AS üldtingimuste p 16.3 sisalduv tüüptingimus kohtualluvuse osas tühine (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu selgitusi 10.04.2018 määruses nr 2-17-126727). Nimetatud tingimus võiks olla

kehtiv, kui võlgnikul tarbijana oleks olnud võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle

läbi rääkida, kuid tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandus-

ja kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel, mistõttu on selline kokkulepe tarbija

kahjuks tasakaalust väljas. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ei saa mõistlikult eeldada,

et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada, et tarbija ei soovi sõlmida

kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast kohtualluvusest (Tallinna

Ringkonnakohtu 10.04.2018 määrus nr 2-17-126727).

13. Brüssel I (uuesti sõnastatud) artikkel 26 lg 1 ütleb, et lisaks käesoleva määruse muudest

sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat

sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24

kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.

14. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-123-12 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel

tekib küsimus, kas hagi allub Brüssel I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida

selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda

elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem

informatsiooni.

15. Tsiviilasjas nr 2-25-17149 on kohus saatnud kostjale nõude selgitamaks tema elukoha

andmeid ning küsides kostja seisukohta, kas ta nõustub hageja nõude lahendamisega Eesti

kohtus. Kostja kohtule ei vastanud. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-25-17149 ja käesolevas asjas

tugineb hageja samadele poolte vahel sõlmitud lepingule, on kohus seisukohal, et kostja on,

tsiviilasjas nr 2-25-17149 kohtusse mitteilmumisega (s.o kohtunõudele vastamata jätmisega)

väljendanud enda seisukohta hageja nõude aluseks olevate laenulepingu nr BL3730715

kohtualluvuse osas.

16. Selleks, et välja selgitada, kas võlgnik elab Eestis, tuleb määruse art 62 lg 1 kohaselt

kohaldada riigisisest õigust. Eesti õiguses määratakse füüsilise isiku elukoht kindlaks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 järgi eelkõige faktilistele asjaoludele tuginedes.

Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja ei ela Eestis.

17. Kuna tarbijakrediidivaidlus ei allu erandlikult ega kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt

Eesti kohtule ja võlgnik pole kohtusse ilmunud (määruse art 26 mõttes), ning valikulisele

kohtualluvusele tuginemine ei ole lubatav, saab määruse kohaselt Eesti kohus vaidlust lahenda

üksnes juhul, kui tarbijast kostja elab Eestis määruse art 62 mõttes (vt ka määruse art 18 lg 2).

18. Brüssel I (uuesti sõnastatud) art 62 lg 2 ütleb, et kui poole alaline elukoht ei ole

liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust,

et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Seega on vajalik asjas X

õiguse kohaldamine, et selgitada välja, kas Soome õiguse kohaselt on võlgniku alaliseks

elukohaks X.

19. X koduvallaseadus (X) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel määratakse nende

Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma X elamise õiguse vastavalt

Xvälismaalaste seadusele ja kes elavad X. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja X

rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi

annab X rahvastikuregister Eesti Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti

rahvastikuregistrile kujul, milles need on kantud X rahvastikuregistrisse (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 07.05.2021 määrus nr 2-20-2709, p 16). Eesti Rahvastikuregistri andmetel on

M.K. elukoht alates XX.XX.XXXX XXX. Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad võlgniku X

elukoha andmed, on kostjal X rahvastikuregistri andmetel X registreeritud elukoht. Kuna

võlgnikul on X registreeritud elukoht, tuleb võlgniku X elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi

määrata kindlaks koduvallaseaduse alusel. Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht

see vald, kus isik elab. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja X.

20. Seega on kostjal X õiguse kohaselt X elukoht ja Eesti kohus ei ole pädev hagi lahendama

kuna tarbijast võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis.

21. Kohus eeltoodule ja TsMS § 423 lg 1 p 13 tuginedes jäta kohus läbi vaatamata Bondora

AS hagi M.K. vastu võlgnevuse nõudes, mis tuleneb poolte vahel 15.05.2023 sõlmitud lepingust

nr BL3730715.

22. Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale võib esitada määruskaebuse (TsMS § 427).

23. Menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 2 alusel jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kalev Kuningas

Kohtunik