2-25-9288/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 8. jaanuar 2025

Tsiviilasja nr

2-25-9288

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi N.B vastu põhivõla 1554 euro 7

sendi ja kõrvalnõuete saamiseks

Hagi hind

1891 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX,), volitatud esindaja N.B (e-post XXX)

Kostja N.B (isikukood XXX, elukoht XXX-i, e-post

XXX)

Asja lahendamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 12.06.2025 hagi N.B vastu 1554 euro 7 sendi ja kõrvalnõuete

saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse

peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 12.06.2025 hagi N.B (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõlg 1554 eurot 7 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 128 eurot 88 senti

24.09.2024–12.06.2025 eest ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis põhivõlalt alates 13.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja ka VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 15.03.2021 tähtajatu

krediidikonto lepingu nr 5019875, millega anti kostjale kasutada krediidilimiit 1300 eurot

(leping). Intressimäär oli 47,16% aastas ja krediidikulukuse määr 59,84%. Lepingus lepiti kokku,

et iga kuu, mil kostja krediidilimiiti kasutab, kuulub tasumisele vähemalt miinimummakse, mis

arvutatakse vastavalt annuiteetmakse põhimõttele, sealjuures võetakse arvestamise aluseks

periood pikkusega 60 kuud. Krediidikontoga seotud tasud tuleb tasuda lisaks igakuisele

miinimummaksele. Krediidiandja kandis kostjale üle 15.03.2021 1300 eurot ja 16.12.2021 1300

eurot. Krediidiandja ja kostja suurendasid 05.09.2023 krediidilimiiti 1650 euroni lepinguga nr

5752577 (lepingu lisa). Intressimäär oli 40,44% aastas ja krediidikulukuse määr 49,67%.

Krediidi tagastamise tingimused jäid samaks. Krediidiandja kandis kostjale 16.09.2023 üle 550

eurot.

Krediidiandja tegi perioodil 15.03.2021–16.09.2023 kokku väljamakseid 3150 eurot. Kostja on

maksnud krediidiandjale perioodil 20.06.2021–04.10.2024 tagasi 3117 eurot 62 senti, millest

1595 eurot 93 senti on arvestatud põhiosa, 1504 eurot 74 senti intressi, 15 eurot teenustasu ja 1

euro 95 senti viiviste katteks.

Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, kui ta jäi viivitusse 07.07.2024, 07.08.2024 ja

07.09.2024 kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja saatis 23.09.2024 kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 13.10.2024.

Kuna kostja võlga ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 14.10.2024 üles. Hageja andis

21.11.2024 kostjale teada, et krediidiandja on nõuded talle loovutanud ning palus kostjal võlg

tasuda. Kostja hagejale võlga ei tasunud. Hageja on püüdnud kohtuvälise menetluse käigus saada

kostjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks saatis hageja kostjale võlateatised nii

registrijärgsele aadressile kui ka e-kirjana, 21.11.2024 (25 eurot), 11.12.2024 (5 eurot),

13.01.2025 (5 eurot). Need kulutused on tekkinud küll hageja enda tegevuse tulemusel, kuid on

samas tingitud kostja makseviivitusest.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



1554 eurot 7 senti (3150 – 1595,93), mis on põhivõlg



128 eurot 88 senti, mis on seadusjärgne viivis perioodil 24.09.2024–12.06.2025



edasiulatuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

põhivõlalt alates 13.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni



35 eurot sissenõudmiskulu.

Hageja leidis, et krediidiandja järgis kostjale krediidilimiidi andmisel ja suurendamisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja sõnul esitas kostja taotlusel andmed enda

sissetuleku, majapidamiskulude, finantskohustuste, ülalpeetavate arvu ja töökoha kohta.

Krediidiandja tegi päringu Pensionikeskusesse, kust saadud andmetega kontrollis kostja esitatud

andmeid sissetuleku kohta. Kuna Pensionikeskusest saadud andmed näitasid suuremat

sissetulekut kui kostja taotluses esitatud andmed, kasutas krediidiandja analüüsimisel nendest

väiksemat ehk kostja esitatud arvnäitajat. Krediidiandja tegi päringu ka Creditinfo andmebaasi

ning tuvastas, et kostjal ei ole avalikke maksehäireid. Ka 05.09.2023 krediidilimiidi

suurendamisel esitas kostja taotlusel andmed oma sissetulekute, majapidamiskulude,

finantskohustuste, ülalpeetavate ja töökoha kohta. Krediidiandja tegi päringu Maksu- ja

Tolliametile ning kuna sealt saadud andmed näitasid kostja sissetulekuid suuremana kui kostja

oli taotluses märkinud, kasutas krediidiandja analüüsimisel kostja taotluses märgitud sissetuleku

suurust. Krediidiandja tegi päringu ka Creditinfo andmebaasi ning tuvastas, et kostjal ei ole

avalikke maksehäireid. Mõlemal korral leidis krediidiandja, et laenusumma väiksust arvestades

olid kogutud andmed piisavad, et veenduda tarbija võimelisuses krediit kokkulepitud tingimustel

tagasi maksta.

2. Tartu Maakohus võttis 04.07.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21

päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise

määrus kätte 20.10.2025 TsMS § 3141 lg 2 kohaselt e-postile (XXX) saatmisega. Kostjal tuli

seega esitada oma seisukoht hiljemalt 10.11.2025. Kostja hagile ei vastanud.

3. Tartu Maakohus andis 09.12.2025 hagejale tähtaja, milles selgitas, et krediidiandja ei järginud

kohtu esialgsel hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus hagejal esitada

kohased ümberarvutused VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Kohus selgitas, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 järgi see, et hagejal tuleb tagasimaksed uuesti

määrata, võttes arvesse intressimäära ja muude kulude vähenemist. Kohus selgitas, et hagejal

tuleb välja tuua ka see, kas leping on ka ümberarvestuse tulemusena kohaselt üles öeldud,

muuhulgas, kas kostja oli ka ümberarvutuse korral enne lepingu ülesütlemist kolme järjestikuse

tagasimaksega VÕS § 416 lg 1 mõttes viivituses.

4. Hageja esitas 11.12.2025 seisukoha, kuid vaatamata kohtu selgitustele VÕS § 4034 lg 7

kohaseid ümberarvutusi ta ei esitanud. Hageja leidis, et ei ole võimalik ega ka seaduslik

teistkordselt/korduvalt ühte ja sama lepingut lõpetada nagu kohus seda nõuab – nähtuvalt hagis

esitatud dokumentidest on nõue loovutatud krediidiandjalt hagejale, kes ei ole krediidiandja ning

kellel ei ole õigus muuta juba lõpetatud ja loovutatud lepingut. Tegemist on väära

seadusetõlgendamisega, mis on igati vastuolus VÕS § 416 lg-ga 1, mille järgi võib ülesütlemise

siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse

leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (3-2-1-105-15, p.

13).

Hageja leidis lisaks, et tänast nn kohaldama asutud kohtupraktikat ei saa tagasiulatuvalt

kohaldada 15.03.2022 sõlmitud lepingule, ühtlasi on selline kohtu arvamus absoluutses

vastuolus igasuguste õiguse põhimõtetega ka lepinguõiguse kohaldamises. Hageja ei nõustunud

sellega, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja leidis, et on

arusaamatu, miks kohus ei arvesta kostja andmetega, vaid soovib etteruttavalt vabastada kostjat

kohustustest, milles pooled on omavahel kokku leppinud. Hageja leidis, et krediidiandja ei

pidanud küsima kostja arvelduskonto väljavõtet, sest tegemist on alla 2000 euro piirmääraga, mis

ei kohustanud tollel ajal küsima konto väljavõtet – seda peab ka kohus arvestama.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping ja selle

muutmise leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg

1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust

kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et

krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning loovutanud talle sellest

tulenevad nõuded, mille maksma panemist ta käesolevalt soovib.

6. Kohus leiab, et ekslik on hageja seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

ei tuleks kontrollida, sest kostja ei vastanud hagile ning ei ole võimalik ega ka seaduslik

teistkordselt/korduvalt ühte ja sama lepingut lõpetada nagu kohus seda nõuab. Hageja käsitlus on

vastuolus imperatiivse tarbijakrediidi regulatsiooniga ning asjakohase Euroopa Kohtu ja

Riigikohtu praktikaga. Ekslik on ka hageja käsitlus VÕS § 4034 lg 7 kohta.

6.1. Kohus selgitab, et kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas

krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on

krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus,

kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1)

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.2. Kohus rõhutab, et ka tagaseljaotsuse tegemisel on kohtul kohustus kontrollida

vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel. Seda kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja

Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus

ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata

jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19,

Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja

26).

7. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingut ja selle lisa sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet, sest ta ei hinnanud VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega, kui ta ei kogunud piisavalt teavet kostja kohustuste kohta ega küsinud

kostja arvelduskonto väljavõtet vastupidiselt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikale.

7.1. Kohus selgitab, et krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja

krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel

arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit

tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja

varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja

pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest

andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest.

Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7,

lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

7.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja

esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Krediidiandja võib sõlmida

tarbijaga VÕS § 4034

lg 6 kohaselt tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

7.3. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes

tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija

arvelduskonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

arvelduskonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2 21 13098/50, p 18).

Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmine hageja

tõendamiskoormis VÕS § 4034 lg 13 kohaselt ning kui krediidiandja ei ole tarbijalt

arvelduskonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli krediidivõimelisuse

hindamiseks piisav.

8. Kohus märgib, et käesolevas kohtuasjas tugines krediidiandja kostja krediidivõimelisuse

hindamisel nii lepingu kui ka selle lisa sõlmimisel eelkõige kostja esitatud andmetele sissetuleku,

majapidamiskulude, finantskohustuste, ülalpeetavate arvu ja töökoha kohta. Krediidiandja tegi

päringu Maksu- ja Tolliametile, Pensionikeskusesse ja Creditinfo andmebaasi. Krediidiandja ei

kontrollinud kostja esitatud andmete õigsust, küsides temalt arvelduskonto väljavõtet (dtl 3–5).

8.1. Kuivõrd krediidiandja ei küsinud kostjalt lepingu ja selle lisa sõlmimisel arvelduskonto

väljavõtet ning hageja ei tuginenud asjaoludele, millest nähtuks, et muu teave oli kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks piisav, andis kohus hagejale 09.12.2025 tähtaja nõude

täpsustusteks. Kohtu märkis, et esialgsel hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet

järgitud. Kohus palus hagejal esitada nõude ümberarvutus ning tuua välja, kas leping on

ümberarvestuse tulemusena kohaselt üles öeldud, see tähendab eelkõige, kas ümberarvutuse

tulemusena oli kostja enne lepingu ülesütlemist viivituses vähemalt kolme tagasimaksega.

8.2. Hageja ei esitanud 11.12.2025 seisukohas nõude ümberarvutust. Hageja ei toonud välja

asjaolusid ega esitanud ka tõendeid selle kohta, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks piisav (dtl 169–172). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud,

et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

8.3. Kohus tuvastab, et krediidiandja rikkus eelkõige üksnes kostja esitatud andmetest lähtudes

kostja krediidivõimet hinnates vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul

VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja seisukoht, et VÕS § 4034 lg 7 ei saa kohaldada, on

ekslik ja vastuolus muuhulgas Euroopa Kohtu ja Riigikohtu eespool viidatud käsitlustega.

Hageja ei esitanud kohtule nõuete ümberarvutust, milles oleks arvestatud intressimäära

vähenemise ja kõrvalnõuete puudumisega.

9. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tagajärgi arvestades tõendanud, kas ja

millal kostja maksetega viivitusse jäi, millal krediidiandja pooltevahelise lepingu üles ütles ega

esitanud vaatamata kohtu üleskutsele nõude kohta ümberarvutusi.

9.1. Kohus selgitab, et krediidiandja saab tarbijakrediidilepingu VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi

tarbija makseviivituse tõttu erakorraliselt üles öelda eeldusel, et täidetud on järgnevad

tingimused:



tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja



krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

9.2. Kohus leiab, et hageja ei ole seni tõendanud, millal kostja VÕS § 4034 lg 7 kohaseid

ümberarvutusi arvestades lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitusse jäi ning seekaudu

ei ole hageja tõendanud ka seda, et ülesütlemise materiaalsed eeldused VÕS § 416 lg 1 mõttes

oleksid olnud täidetud. Kuigi kohus palus hagejal 09.12.2025 esitada ümberarvutused ja tuua

välja ümberarvutuse tagajärgi arvestavad ülesütlemise eeldused (dtl 167), hageja neid ei

esitanud. Kohtul ei ole võimalik hagiavalduses väljatoodust ega lisatud tõenditest ise järeldada,

millal kostja kolme makse tasumisega VÕS § 416 lg 1 mõttes viivitusse jäi.

10. Kohus jätab eeltoodut arvestades hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et

krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt kehtivalt üles, arvestades VÕS § 4034 lg 7

kohaseid ümberarvutusi. Hagejal ei ole seega õigus nõuda kostjalt kogu tasumata põhivõlga.

Kuivõrd lepingu ülesütlemisel põhinev põhivõla nõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata ka

kõrvalnõuded.

11. Kohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus jätab hagi

rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin