4-25-3103/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsembril 2025, Tallinnas

Väärteoasja number

4-25-3103 (2315,25,005915)

Kohtunik

Katre Poljakova

Kohtuistungi sekretär

Mia Valge

Väärteoasi

Ilor Lepik volitatud esindaja jurist Jüri Urb Harju

Maakohtule 11.08.2025 esitatud kaebus Politsei - ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

eriasjade uurija politseikapten K. P. 16.07.2025

otsusele väärteoasjas nr 2315,25,005915;

Menetlusalune isik

Ilor Lepik, isikukood: 38409305710, elukoht: XXX, e – post:

XXX;

Kaitsja

Jurist Jüri Urb, isikukood: XXX, e – post: XXX, telefon

5144043;

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju

politseijaoskonna esindaja Jekaterina Koreneva;

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § -dest 132 p-st 2 ja § 133-134

maakohus otsustas:

1. Rahuldada kaebuse esitaja Ilor Lepiku kaebus osaliselt.

2. Tühistada osaliselt Politsei - ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija

politseikapten K. P. 16.07.2025 otsus väärteoasjas nr 2315,25,005915, millega Ilor

Lepikut (Lepik) karistati LS § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 150 (ükssada

viiskümmend) trahviühikut s.o summas 1200.- (üks tuhat kakssada) eurot ja LS

§ 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega

6 (kuueks) kuuks s.o LS § 227 lg 5 p 3 alusel määratud lisakaristuse

mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 6 (kuueks) kuuks osas ning LS § 227

lg 4 alusel määratud rahatrahvi täitmise aja osas. Tühistatu osas teha uus otsus.

3. Jätta muutmata väärteoasjas nr 2315,25,005915 tehtud otsus osas, millega Ilor

Lepikut karistati LS § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 150 (ükssada viiskümmend)

trahviühikut s.o summas 1200.- (üks tuhat kakssada) eurot.

4. Teha Ilor Lepikule määratud põhikaristuste täitmise aja osas uus otsus. Ilor

Lepikule karistuseks LS § 227 lg 4 järgi määratud rahatrahv summas 1200.-

(üks tuhat kakssada) eurot tuleb tal tasuda 45 päeva jooksul arvates päevast, kui

kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks

kohtuvälise menetleja 16.07.2025 väärteoasjas nr 2315,25,005915 otsuses

viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarve(te)le, märkides ära kohustusliku

viitenumbri 10220255050808 kuni kohustuse täitmiseni.

5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

VTMS § 204 lõike 1 punktis 1 või 2 toodud tähtaja jooksul või 45 päeva jooksul

arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadavaks, või ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu,

saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva

jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

6. Ilor Lepikule LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena määratud karistus

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks – tühistada.

7. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja väärteo otsus nr 2315,25,005915

muutmata.

8. Väärteoasja materjalide juures olev digitaalne andmekandja ja sellel olev teave

kohtuotsuse jõustumisel jätta väärteoasja materjalide juurde.

9. Ilor Lepikul valitud kaitsja kulud summas 1120.- (üks tuhat ükssada

kakskümmend) eurot jätta menetlusaluse isiku kanda.

10. Kohtuotsuse lõpposa teha teatavaks kaebuse esitajale ja kohtuvälisele

menetlejale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni

Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või

tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab

ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav

Harju Maakohtu kantseleis 12. jaanuaril 2026.a. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vaidlustatud kohtvälise menetleja lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P. 16.07.2025 otsusega väärteoasjas nr

2315,25,005915 karistati Ilor Lepikut (Lepik) LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 1200.- eurot ja LS § 227 lg 5 p

3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et Ilor

Lepik juhtis 26.06.2025 kella 18:40 paiku Tallinn-Narva tee 19.km suunaga Narva, Jõelähtme

vald, Harju maakond mootorsõidukit kiirusega 188+-6 km/h, millega ületas suurimat lubatud

sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 72 km/h, rikkudes selliselt LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid,

pannes toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Märgitud väärteootsusele esitas Ilor Lepik ja tema kaitsja jurist Jüri Urb Harju Maakohtule

11.08.2025 kaebuse.

Ilor Lepik sõitis 26.06.2025 Tallinn-Narva tee 19-l kilomeetril suunaga Narva poole.

Politseiametnikud peatasid tema auto ja väitsid, et Ilor Lepik juhtis mootorsõidukit 188+- km/

h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 72 km/h.

Ilor Lepik ei nõustunud, et ta oleks sellisel määral kiirust ületanud. Kaebuse esitaja ei välista

kiiruse ületamist, kuna ta tegi möödasõitu, kuid ta on kindel, et tema juhitud sõiduk ei sõitnud

kiiremini kui 130 km/h. Ka politseiametnikud ise kohapeal ei olnud päris kindlad selles ja

helistasid kusagile ja pidasid enne otsuse tegemist kellegagi nõu. Ilor Lepikule koostati

väärteoprotokoll ja talle näidati videot. Videopildis oli näha sõiduki kiirust 130 km/h, enne

selle kiiruse fikseerimist oli pildid küll auto, kuid ilma teabeta kiiruse kohta, tõsi video

alguses oli ekraanil korra sõiduki kiiruseks 188 km/h. Kahe kiirusenäidu vahel aga

informatsioon kiiruse kohta puudus s.t kiirusemõõdik võis eksida, sest puuduvad andmed selle

kohta, kuidas 188 km/h muutus 130 km/h.

Kaebuse esitaja peab valeks kohtuvälise menetleja seisukohta selles, et menetlusalune isik ei

esitanud vastulauset. Nimelt Ilor Lepik esitas oma vastuväite kohapeal suuliselt, mille

politseiametnik jättis protokollis fikseerimata, teiseks esitas Ilor Lepik oma vastuväite

seletuskirjas.

Vaatamata Ilor Lepiku selgitustele koostati talle väärteoprotokoll. Ilor Lepik kinnitas aga

seletuskirjas, et tema ei ole rikkumisega nõus ning suuliselt märkis ta, et on nõus tulema

menetleja juurde selgitusi andma. Täiendavaid selgitusi andma Ilor Lepikut ei kutsutud,

täiendavaid materjale juhul, kui täiendav uurimine läbi viidi Ilor Lepikule ei tutvustatud.

Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et kuna kiirusemõõtja ei ole fikseerinud kiiruse

muutumist, siis on usutav, et esimene näit 188 km/h oli fikseeritud aparaadi poolt ekslikult,

lisaks on Ilor Lepiku sõiduki lõppkiiruseks tehase poolt märgitud 185 km/h, kuna tegemist on

vanema autoga, siis on sõiduki lõppkiirus nähtavasti veelgi väiksem. Eeltoodust tulenevalt

Ilor Lepik on seisukohal, et tema ei ole toime pannud talle süüks pandud tegu ja lähtudes

VTMS § 29 lg 1 p 1 ning § 132 p 3 palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus

väärteoasjas nr 2315,25,005915 talle määratud karistuse osas vähendada väärteoasjas nr

2315,25,005915 määratud karistust ja tühistada talle määratud lisakaristus (kohtutoimik tl 4-

6).

Menetlus Harju Maakohtus:

Harju Maakohus 13.08.2025 võttis kaebuse esitaja Ilor Lepiku ja tema kaitsja Jüri Urb

esitatud kaebuse menetlusse ja määras Ilor Lepik kaebuse arutamise istungimenetlusse,

kohtuistungi toimumise ajaks määrati 15.09.2025 kell 13.00 (kohtutoimik tl 7-11).

15.09.2025 maakohtus toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja kinnitas, et tema ja ta

klient jäävad esitaud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja esindaja kaebust õigeks ei võtnud.

Kaebuse esitaja esindaja kinnitas kohtus, et Ilor Lepik ületas kiirust, kuid soovib vaidlustada

politsei poolt tuvastatud mõõtmistulemust. Ilor Lepiku sõiduki tegelik maksimaalne kiirus

ongi 180 km/h ning seda tõendab Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehtud mõõtmine. Antud tõendi

soovivad nad esitada ka kohtule. Kaebuse esitaja ja tema esindaja ei vaidlustanud politsei tööd

ega pädevust, kuid nad asusid seisukohale, et kaebus esitaja sõidki kiiruse mõõtmisel võis

toimuda viga. Samuti märgiti, et sõiduki kiiruse mõõtmisel ilmastikuolud ei soosinud

tuvastatud sõidukikiiruse saavutamist.

Kohtuvälise menetleja esitatud küsimustele vastuseks selgitas Ilor Lepik, et tema tõepoolest

sõitis Tallinn–Narva maanteel Rebala küla suunas ning sõidukiirus oli ta hinnangul umbes

130 km/h. Ta teadis, et teelõigul kehtis 110 km/h liikumiskiiruse piirang, selgitades, et kiirust

ületas ta sooviga liikuda vasakusse sõiduritta, et teha pööret. Kaebus esitaja hinnangul oli

liiklus teel hõre, sõidukeid oli, sest ta ise nendest ka möödus. Oma sõiduki spidomeetrit ta

jälgis, kiirus oli 130 km/h. Politsei ette näidatud videos nähtud näitu 188 km/h pidas ta

ebatõenäoliseks, sest tema sõiduk sellist kiirus ei saavuta. Kaebuse esitaja lisas, et oma

sõidukit sel hooajal kasutas ta esimest korda, sest see oli varasemalt pikalt remondis.

Kaebuse esitaja Ilor Lepik oma kaitsja esitatud küsimustele märkis, et videosalvestisel olev

sõiduk on tema sõiduk.

Kohtu esitatud küsimustele selgitas Ilor Lepik, et tema oli sooritamas vasakpööret Rebala küla

peale (kohtutoimik tl 20-23).

Kaebemenetluse käigus kuulati tunnistajana üle A. K., kes kinnitas 13.10.2025 toimunud

kohtuistungil, et temale tuleb kaebuses kirjeldatud juhtum meelde.

Tunnistaja märkis, et juhtum leidis aset juuli lõpus, täpset kuupäeva ta ei mäeta, aga Narva

maanteel oli ta patrullis ja mõõtis kaebuse esitaja sõiduki kiirust. Talle jäi meelde, et kaebuse

esitaja sõiduk liikus vasakus reas ja see sõiduk oli teistest kiireim. Sõiduki kiiruseks mõõdeti

188 km/h, mäletab ta seda, et sõiduk hakkas vasakpööret sooritama ning nemad sõitsid

sõidukile järgi.

Tunnistaja A. K. selgitas, et sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõtjat LaserCam 4

seadmeid, korraga mõõdeti ainult ühte sõidukit, kiirusmõõturiga sihiti sõiduki

registreerimisnumbri poole. Mõõtmise alguses kontrolliti seadme korrasolekut ning kõik oli

korras. Tunnistaja oli mõõtmise hetkel autos ning väärteoprotokolli koostas teine patrulliliige

(Sofia). Tunnistaja märkis kohtuistungil, et tema kasutab kiirusmõõturit LaserCam seadet

igapäevaselt ning seda juba kahe aasta kestel. Kõne all oleval juhtumi ajal oli liiklus tihe,

ilmastik oli hea, ning mõõtmise käigus ei olnud võimalik kiirust ekslikult teiste sõidukite

kohta registreerida (kohtutoimik tl 27-31).

Harju Maakohtus 28.11.2025 toimunud kohtuistungil kohus avaldas tõendid kohtutoimikust tl

tl 4-6, tl 13-14, tl 15-16, tl 17-18, tl 20-23, tl 27-31, tl 33-34, tl 35-36 ja väärteotoimikust

tõendid tl 1, tl 4 , tl 5, tl 6, tl 7-8, tl 9, tl 10-11, tl 12, tl 13.

Kohtulike vaidluste käigus kaebuse esitaja esindaja jurist Jüri Urb märkis, et tema klient Ilor

Lepik kahetseb oma teo toimepanemist ja ei vaidlusta, et ületas kiirust. Kaebuse esitaja ei

vaidlusta talle määratud trahvi, kuid palub kohtul tühistada lisakaristus – juhtimisõiguse

äravõtmine kuueks kuuks. Kohtu tähelepanu juhiti teadmisele, et kaebuse esitaja karistust

kergendava asjaoluna tuleks arvestada seda, et Ilor Lepik ei tekitanud liiklusohtlikku

olukorda, rikkumise toimepanemise ajal sõidutee oli sirge ja nähtav. Kohtule anti teada, et

kaebuse esitaja igapäevase töö põhitegevusala on autojuhtimine. Samuti peeti

märkimisväärseks teadmist, et rahatrahvi tasumiseks peab kaebuse esitaja tööd tegema.

Kaebuse esitaja esindaja jättis kohtu otsustada, kas kaebuse esitajale karistuseks määratud

põhikaristust vajadusel tuleks suurendada või mitte s.t, kas see oleks vajalik.

Kohtulike vaidluste käigus kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitaja

kiiruseületamine 26. juunil on tõendatud ja kaebuse esitaja poolt toimepandud tahtlikult ning

eesmärgipäraselt.

Kohtuväline menetleja ei pidanud usutavaks väidet, et kaebuse esitaja ei mõistnud oma

sõiduki tegelikku kiirust, arvestades visuaalseid ja auditoorseid tunnuseid ning tööseisundis

spidomeetrit s.t menetlusalune isik pidi aru saama sellest, et tema sõiduki sõidukiirus on

lubatud suurimast sõidukiirusest oluliselt suurem.

Menetlusaluse isik juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmine viidi läbi pädeva ametniku poolt ja

sertifitseeritud LaserCam 4 seadmega, sõidukiiruse mõõtmisel, mõõtja järgis kehtivat

mõõtemetoodikat, ning seetõttu mõõtetulemuse usaldusväärsus on tõendatud. Kaebuse esitaja

poolt peale teo toimepanemist esitatud tõendid sõiduki maksimaalse kiiruse kohta (180 km/h)

ei ole tõenduspõhised, sest käesoleval hetkel puuduvad andmed kiirusepiiraja olemasolu kohta

26. juunil. Märkimisväärseks peeti teadmist, et sõiduki kiiruse langus videosalvestises on

seletatav sõiduki manöövriga ja mõõteseadme töö eripäraga (laserkiirte takistus).

Kohtuvälise menetleja hinnangul kaebuse esitaja Ilor Lepik oli õigusrikkumise toimepanemise

ajal ükskõikse ja üleoleva suhtumisega kehtivatesse liiklusreeglitesse, sest viimane sõitis

tihedas liikluses ja tema sõiduki kiirus ületas lubatud piiri 72 km/h võrra, millise asjaolu

esinemine suurendas võimalikku liiklusõnnetuse riski. Märkimisväärseks peeti teadmist, et

Ilor Lepikul on üks kehtiv väärteokaristus. Menetlusalusele isikule määratud lisakaristus

(juhtimisõiguse äravõtmine) on asjakohane ja vajalik eripreventiivsete eesmärkide täitmiseks.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et Ilor Lepik esitatud kaebus ei ole

põhjendatud, paludes kohtul jätta see rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kaebuse esitaja esindaja repliigi korras pidas asjakohaseks märkida, et Ilor Lepik väga

kahetseb toimepandud kiiruse ületamist. Peale aset leidnud juhtumit viimane ei ole toime

pannud uusi õigusrikkumisi. Kohtult palutakse võimalust kaebuse esitajale lisakaristuseks

määratud karistus tühistada (kohtutoimik tl 37-39).

Kohtuotsuse põhjendused:

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud väärteoasjas kogutud materjalidega,

samuti kohtuistungil menetlusosaliste esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud kogutud

tõendeid kogumis, asub seisukohale, et Ilor Lepiku ja tema esindaja esitatud kaebus tuleb

rahuldada osaliselt ning seda alljärgnevatel põhjustel:

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles

menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel

kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele

isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas

lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud

väärteootsuse kohaselt LS § 227 lg 4 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt kohaldada

lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust

kuni kaheteistkümne kuuni.

Väärteotoimikus asuva kiirusmõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt (vt.

väärteotoimik tl 4 ja digitaalsel andmekandjal olev teave) kasutati kaebuse esitaja Ilor Lepiku

juhitud sõiduki Mercedes Benz reg nr XXX sõidukiiruse mõõtmiseks 26.06.2025 kella 18:40

ajal LaserCam4 LE1149 (taatlustunnistus TTRS-25/00062) (väärteotoimik tl 4-5).

Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki maksimaalseks sõidukiiruseks mõõdeti 188 km/h

teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks

110 km/h (väärteotoimik tl 4). Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks

mõõtetulemuseks 182 km/h s.t menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui

72 km/h (väärteotoimik 1, 7). Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava

koolituse läbinud mõõtja A. K., kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures

mõõtemetoodikat (väärteotoimik tl 6-8).

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Märkimisväärne on ka teadmine, et

kaebemenetluse käigus on Ilor Lepik ise kinnitanud, et tõenäoliselt ta lubatud sõidukiirust

ületas, kas see oli just 188 km/h, selles ta kahtleb, aga lubatud sõidukiiruse ületamise fakti ta

ei eita ning kahetseb tehtut. Kohus märgib, et mõõtetulemustest sõltuvalt on menetlusaluse

isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteos

VMTS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti

on kohtus ülekuulatud tunnistaja A. K. ütlustega tuvastatud, et menetlusalusele isikule

süüksarvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik

(§ 133 p 3). Nii on tunnistaja kohtus andnud detailseid selgitusi selle kohta, kuidas toimus

menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmine, kes mõõtmist toimetas,

mida tuvastati ning, kes õigusrikkumise järgselt kinni peeti. Kohtul puudub alus kahelda

tunnistaja kohtus antud ütluste usaldusväärsuses ja õigsuses kuna need on kokkulangevad nii

menetlusaluse isiku enda kui ka väärteotoimikus kogutud menetluslike ja dokumentaalsetes

tõendites sisalduva teabega.

Kohtu hinnangul menetlusalusele isikule etteheidetud tegu LS § 227 lg 4 järgi on õigesti

kvalifitseeritud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P., kes on täidesaatva riigivõimu

volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on

politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust

koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ja kaebemenetluse käigus ei ilmnenud, et

kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust

koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3

järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4

kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle

60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 2400 eurot, arestiga kuni 30

päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt

võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni.

Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud

sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud

sanktsioonimäära alammääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud

kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse

lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka

vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 72 km/h, s.o

liikluskorraldusvahendil näidatust lubatud sõidukiirusest märkimisväärselt rohkem ning

arvestades menetlusaluse isiku enda ütlusi, et tema oli sõitmas tööle, soovis pöörata vasakule,

ise nägi oma sõiduki spidomeetril 130 km/h pani viimane talle etteheidetud väärteo toime

teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu

teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud

eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid

asjaolusid ei tuvastatud. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis s.o

menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust

üle 60 km/h s.o mitte vähem kui 72 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu.

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus,

et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kui mõõdetava suuruse puhul sõltub süü suurus

üldjuhul numbrilisest näidust. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 72 km/h kiiremini

kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus 110 km/h ning lubatud

suurimat sõidukiirust on ületatud märkimisväärselt. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei

saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust

endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele

liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, mille ta realiseerib ka liikluses ning sellise käitumisega

põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra ja

seda, et ületati LS § 227 lg 4 järgi vastutust ettenägevat piirmäära 72 km/h märkimisväärsel

määral, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Kohtu

hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult,

eesmärgipäraselt, seega kavatsetult.

Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud.

Kahetsust avaldas menetlusalune isik esmakordselt kohtule edastatud kaebuses ning ka

kohtuistungil. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja avaldatud kahetsust toime pandudu

teosse on siiras ning märgitust tulenevalt saab isiku poolt kohtus avaldatud kahetsust

toimepandusse arvestada karistust kergendava asjaoluna, mis võib mõjutada tema põhi – või

lisakaristuse määra.

Kohus tõdeb, et kuigi Ilor Lepikut on varasemalt karistatud küll liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest rahatrahviga, ei ole talle 19.06.2024 etteheidetud väärteod, millised on

kvalifitseeritud LS § 248 lg 1 ja § 249 lg 1 järgi, olnud seotud kiiruseületamisega. Varasem

karistus on olnud seotud mootorsõidukijuhile kehtestatud vaheajanõuete ja ööpäevase

puhkeaja nõuete rikkumisega s.t Ilor Lepikul puudub varasem karistatus samaliigilise

(kiiruseületamised) väärteo eest, milline teadmine kohtu hinnangul vähendab korduvuse ja

süstemaatilisuse riski. Ilor Lepikule LS § -de 248 lg 1 ja § 249 lg 1 järgi määratud karistus

rahatrahvi näol on täidetud 24.07.2024, milline kohtu hinnangul näitab menetlusaluse isiku

õiguskäitumist ja valmisolekut täita talle pandud kohustusi (väärteotoimik tl 14).

Kohus on seisukohal, et Ilor Lepikule käesolevas väärteoasjas LS § 227 lg 4 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena määratud rahatrahv 1200.- euro

ulatuses on märkimisväärne, määratud rahatrahv on sanktsiooni keskmise määras määratud s.t

menetlusaluse isiku süüle vastav ning piisavalt range ja proportsionaalne selleks, et täita

karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta.

Kohus on veendunud, et sellise suurusega rahatrahv omab menetlusaluse isiku jaoks piisavat

hoiatavat mõju selleks, et hoida tulevikus ära uute liiklusalaste õigusrikkumiste

toimepanemist ning menetlusalust isikut ei ole vaja õiguskuulekale teele suunamiseks

täiendavalt mõjutada temale lisakaristuse määramise kaudu s.t menetlusaluselt isikult ei ole

vaja ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigust.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille

kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama

karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust

kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse

kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu

otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla

ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete

rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue

samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid

seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Kohus on veendumusel, et karistuse eesmärk ei ole isiku ülemäärane mõjutamine, vaid tema

edaspidine õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et kohtuvälise

menetleja poolt menetlusalusele isikule karistuseks määratud põhikaristus rahatrahvi näol üksi

on piisav, et hoida Ilor Lepikut ära tulevikus uute liiklusalaste rikkumiste toimepanemisest, sh

lubatud sõidukiiruse ületamisest.

Kohus on veendumusel, et juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks mõjutab isiku igapäeva

elu oluliselt. Arvestades, et tegemist on Ilor Lepiku poolt toimepandud esmakordse

kiiruseületamisega ning tema varasemad rikkumised on olnud teiseliigilised, oleks

lisakaristuse kohaldamine ka ebaproportsionaalne. Karistuse määramisel tuleb arvestada

konkreetse isiku varasemat käitumist ja rikkumiste iseloomu. Kohtu hinnangul käesoleval

juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid vajadusele kohaldada kaebuse esitaja suhtes täiendavat

mõjutusvahendit lisaks rahatrahvile.

Kokkuvõtvalt kohus leiab, et Ilor Lepikule LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteo

toimepanemise eest määratud rahatrahv summas 1200 eurot on piisav ja asjakohane

põhikaristus, mis täidab karistuse eesmärgi ning tagab menetlusaluse isiku edaspidise

õiguspärase liikluskäitumise ning seetõttu põhjendatud tühistada lisakaristusena määratud

juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ning jätta kehtima üksnes rahatrahv põhikaristusena.

Eeltoodut arvesse võttes ja juhindudes VTMS § 132 p-st 2 ning §-dest 133–134 rahuldab

kohus Ilor Lepiku kaebuse osaliselt ning tühistab kohtuvälise menetleja 16.07.2025 otsuse

väärteoasjas nr 2315,25,005915 LS § 227 lg 5 p 3 alusel määratud lisakaristuse –

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuueks kuuks – ning LS § 227 lg 4 alusel määratud

rahatrahvi täitmise aja osas. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse.

Kohus jätab muutmata otsuse osa, millega Ilor Lepikut karistati LS § 227 lg 4 alusel

rahatrahviga 150 trahviühikut ehk 1200 eurot, ning määrab, et rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva

jooksul alates kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemisest kohtuvälise menetleja otsuses

viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, viitenumbriga 10220255050808. Muus osas

jätab kohus kohtuvälise menetleja väärteootsuse muutmata. Digitaalne andmekandja jäetakse

väärteoasja materjalide juurde. Menetlusaluse isiku valitud kaitsja kulud summas 1120 eurot

jäävad Ilor Lepiku kanda kuna kohus on tuvastanud tema süü väärteo toimepanemises,

kaebuse esitaja kaebus on rahuldatud üksnes osaliselt s.t menetluse tulemus ei anna alust jätta

tema kaitsja kulusid riigi kanda ning menetlusalune isik on kasutanud menetluses valitud

kaitsja abi õigusteenuse saamiseks omal algatusel.

Katre Poljakova

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/