2-25-9088/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 7. jaanuar 2025

Tsiviilasja nr

2-25-9088

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi G.Q vastu 867 euro 77 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks

Hagi hind

1171 eurot 17 senti

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX, Harju Maakond), lepinguline

esindaja Pille Martin (e-post XXX )

Kostja G.Q (isikukood XXX, elukoht XXX, ,

XXX, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 10.06.2025 hagi G.Q vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada otsuse

peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on

30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse

avalikult teatavakstegemisest TsMS § 632 lg 1 järgi.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu

määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada

tähtaja kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud.

Kohus annab kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 10.06.2025 hagi G.Q (kostja) vastu, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõlg 867 eurot 77 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 171 eurot 65

senti 12.12.2024–10.06.2025 eest ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis põhivõlalt alates 11.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna

riigilõiv 280 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue ESTO AS (krediidiandja) ja kostja vahel

24.03.2022 sõlmitud tähtajatust arvelduskrediidilepingust nr 5457770726, millega kostja sai

võimaluse kasutada krediidilimiiti kuni 2700 eurot. Krediidikonto avamiseks pidi kostja

registreerima end krediidiandja veebilehel www.esto.ee kliendialas, identifitseerides oma

isikuandmed ID kaardi, mobiili ID- või Smart-ID abil. Enne krediidi taotlemist pidi kostja

põhjalikult tutvuma lepingutingimustega, sh. lepingu põhitingimuste kohaselt lepingu

lahutamatuks osaks olevate teenustingimuste, hinnakirja ja kliendiandmete töötlemise

põhimõtetega. Kostja identifitseeris end Mobile-ID kaudu. Lepingujärgne aastane

intressimäär oli 39,9%, krediidikulukuse määr 50,63%, väljavõtutasu 0,9% ülekande

summast, igakuine tagasimakse 15. kuupäeval minimaalselt 1/60 eelnenud viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Hageja leidis, et krediidiandja järgis tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja sõnul kontrollis krediidiandja kostja esitatud teavet

laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Kostja oli märkinud

taotlusele enda sissetulekuks 1400 eurot, finantskohustusteks 400 eurot ja

majapidamiskuludeks 400 eurot. Krediidiandja tegi päringud creditinfo.ee ja taust.ee

andmebaasidesse ja võttis AS Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja

krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja

järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Kostja kasutas krediiti kokku 2500 eurot ning tegi tagasimakseid 2323 eurot 38 senti, millest

krediidiandja arvestas põhivõla katteks 832 eurot 23 senti, intressi katteks 1420 eurot 11 senti,

kaardimakse tehingu tasu katteks 1 euro 4 senti, 15 eurot krediidiskooringu hindamise tasu

katteks, 15 eurot kiire väljamakse tasu katteks ning võla meeldetuletustasuks 55 eurot.

Kostja rikkus lepingut, kui jättis 15.05.2024, 15.06.2024 ja 15.07.2024 kolm järjestikust

osamakset tähtaegselt tasumata. Krediidiandja hoiatas 30.07.2024 kostjat tema e-postile

iseteeninduse kaudu saadetud teatega, kus tõi välja, et kui kostja ei tasu võlgnevust kahe

nädala jooksul hiljemalt 13.08.2024, ütleb krediidiandja lepingu üles. Krediidiandja märkis, et

käsitleb teadet lepingu ülesütlemise avaldusena ning loeb võlgnevuse tasumata jätmisel

lepingu 14.08.2024 ühepoolselt üles öelduks. Kuna kostja võlga täiendava tähtaja jooksul ei

tasunud, lõpetas krediidiandja 14.08.2024 ühepoolselt lepingu ning saatis kostjale lepingu

lõpetamise teate. Hageja edastas 02.09.2024 kostja e-postile teate, et krediidiandja on

loovutanud lepingust tulenevad nõuded talle. Kostja tasus hagejale 01.11.2024–11.12.2024

võlga kokku 800 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



867 eurot 77 sendi (2500 – 832,23 – 800) suurune põhivõlg,



171 eurot 65 senti, mis on sissenõutavaks muutunud viivis 12.12.2024–10.06.2025

eest viivisemääraga 39,9% aastas põhivõlalt (hilisema täpsustuse järgi 48 eurot 9 senti

ning edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras alates 11.06.2025 kuni põhivõla

tasumiseni),



35 eurot sissenõudmiskulud, sest hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke

pingutusi, et saada kostjaga kontakti. Hageja saatis kostjale nii e-posti, SMS-i kui ka

posti teel järgnevad teated: 02.09.2024 (25 eurot), 03.10.2024 (5 eurot), 22.11.2024 ja

19.02.2025 (5 eurot). Need kulutused on tekkinud küll hageja enda tegevuse

tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus kostja ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud.

3. Tartu Maakohus võttis hagi 30.06.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja

21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus proovis kostjale menetlusdokumente kätte

toimetada kahele e-posti aadressil, XXX ja XXX .

Kostja kinnitas 28.07.2025 kohtuga peetud telefonivestluses (dtl 70), et tema postiaadress on

XXX, XXX ning e-posti aadress XXX ning lubas saata e-kirjaga menetlusdokumentide

kättesaamise kinnituse, kuid ei teinud seda. Kohus toimetas kostjale menetlusdokumendid

kätte tähtsaadetisena 07.08.2025, vastuvõtjaks oli kostja ema. Kostja tähtaegselt hagile ei

vastanud.

4. Tartu Maakohus andis 05.12.2025 hagejale tähtaja, et selgitada põhinõude ja

sissenõutavaks muutunud viivise kujunemist ning esitada nõude ümberarvutus, kuna kohtu

hinnangul ei ole krediidiandja laenamise põhimõtet järginud. Kohus selgitas, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjena tuleb hagejal tagasimaksed uuesti

määrata, võttes arvesse intressimäära ja muude kulude vähenemisega. Kohus palus ka välja

tuua, kas leping on ümberarvestuse tulemusena kohaselt üles öeldud, muuhulgas, kas kostja

oli ka ümberarvutuse korral enne lepingu ülesütlemist kolme järjestikuse tagasimaksega VÕS

§ 416 lg 1 mõttes viivituses.

5. Hageja esitas 08.12.2025 hagiavalduse täienduse, milles palus välja mõista viivise

seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause mõttes, kuid muus osas kordas hagiavalduses

esitatut. Hageja 10.06.2025 sissenõutavaks muutunud viivist 48 eurot 9 senti ning

edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras alates 11.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja

ei esitanud nõude ümberarvutust.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on tuginenud

hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning

loovutanud talle sellest tulenevad nõuded, mille ta soovib käesolevalt maksma panna.

7. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

7.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

7.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

7.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet, kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja

esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

8. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei

kogunud piisavalt teavet kostja kohustuste kohta ega küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet

kooskõlas eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga.

8.1. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja kontrollis kostja esitatud teavet laenutaotlusel

esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidiandja tugines kostja andmetele oma

sissetuleku ja väljaminekute kohta ning andmetele, mis nähtusid AS Creditinfo

krediidiskooringust ja vastustest päringutele taust.ee-st ja creditinfo.ee-st. Krediidiandja lähtus

sellest, et kostja regulaarne sissetulek on 1400 eurot, finantskohustused 400 eurot ja

majapidamiskulud 400 eurot, võttes aluseks kostja enda esitatud andmed.

8.2. Kohus leiab, et eeltoodu ei ole piisav, et hinnata VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes

nõuetekohase hoolsusega kostja krediidivõimelisust. Kohtu hinnangul ei ole kooskõlas

viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga kostja sissetulekute ja kohustuste

kontrollimiseks ei ole piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest ning krediidiskooringust ja

creditinfo.ee ja taust.ee vastustest, sest need ei võimalda hinnata kostja kohustusi. Kohus

leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning ta ei küsinud kostja pangakonto

väljavõtet, on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid

kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt

kehtivalt üles. Hageja ei esitanud VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi.

9.1. Kohus selgitab, et krediidiandja saab tarbijakrediidilepingu VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi

tarbija makseviivituse tõttu erakorraliselt üles öelda järgmistel tingimustel:

•

tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,

•

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja

•

krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase

tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

9.2. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et lepingu erakorralise ülesütlemise eeldused oli

täidetud ka VÕS § 4034 lg 7 kohase nõude ümberarvutuse korral. Kohus andis hagejale

05.12.2025 tähtaja, et selgitada põhinõude ja viivisenõude kujunemist ning selgitas, et hagejal

tuleb teha nõude ümberarvutus ning tagasimaksed uuesti määrata, võttes arvesse intressimäära

ja muude kulude vähenemisega (dtl 72–73).

Hageja esitas kohtule 08.12.2025 seisukoha (dtl 75–82), milles täpsustas viivisenõuet ja palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 867 eurot 77 senti, sissenõutavaks muutunud

viivis 48 eurot 49 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Hageja kordas, et kostja on tagasi

maksnud kokku 2323 eurot 38 senti, millest 832 eurot 23 senti on arvestatud põhiosa katteks,

1420 eurot 11 senti, 1 euro 4 senti kaardimakse tehingutasuks, 15 eurot krediidiskooringu

tasuks, 15 eurot kiire väljamakse tasuks, 55 eurot võla meeldetuletustasuks (dtl 78). Hageja

esitanud vaatamata kohtu selgitustele VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi.

9.3. Kohus leiab, et VÕS § 4034 lg 7 kohaste ümberarvutuste esitama jätmise tõttu ei ole

hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tagajärgi arvestades

tõendanud, kas ja millal kostja maksetega viivitusse jäi ega seda, millal krediidiandja oleks

saanud lepingu üles öelda. Hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemise materiaalsed eeldused

VÕS § 416 lg 1 mõttes oleksid olnud täidetud. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks olnud

maksete tasumisega viivituses ka siis, kui lähtuda VÕS § 4034 lg 7 kohastest

ümberarvutustest, mille järgi saanuks krediidiandja kostjalt nõuda üksnes põhivõla ja

seadusjärgse intressi tasumist.

9.4. Hageja jäi ka enda 08.12.2025 seisukohas selle juurde, et krediidiandja ütles kolme

järjestikuse maksega tasumisega viivitamise tõttu lepingu 14.08.2024 kehtivalt üles, sest

kostja oli viivituses 15.05.2024, 15.06.2024 ja 15.07.2024 tagasimaksetega (dtl 78). Kohtul ei

ole võimalik hagiavalduses väljatoodust ega lisatud tõenditest ise järeldada, millal kostja

kolme makse tasumisega VÕS § 416 lg 1 mõttes viivitusse jäi. Hageja on kohtule esitanud

inglisekeelse tabeli, kus peaksid kajastuma maksed ja tagasimaksed (dtl 35–38), sellest ei ole

võimalik aru saada, millal kostja tasumisega viivitusse jäi. Selline maksete ja tagasimaksete

tabel ei kajasta ka VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi.

Hagiavalduse täienduses 08.12.2025 on välja toodud küll lisade nimekiri (dtl 84), kuid seda

põhjusel, et tegemist on hagiavalduse koopiaga, täiendavaid tõendeid ega lisasid hageja

08.12.2025 kohtule ei esitanud. Eeltoodut arvestades jätab kohus hagi rahuldamata. Hagejal ei

ole õigust nõuda kostjalt kogu tasumata põhivõlga. Kuivõrd lepingu ülesütlemisel põhinev

põhivõla nõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata ka kõrvalnõuded.

10. Kohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus jätab

hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Hüvitatavad menetluskulud seega puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin