3-25-2876/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2876

Haldusasi

V.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.06.2025

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-

3.4/480-6 tühistamiseks; ning R.O kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 07.07.2025 otsuse nr 15.3-3.2/407-1

tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – V.U (Iraani Islamivabariigi kodanik, sündinud

xx.xx.xxxx)

Kaebaja II –R.O (Iraani Islamivabariigi kodanik,

sündinud yy.yy.yyyy)

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Zumud OÜ äriregistri väljavõte registrikaardist

ning üld- ja isikuandmetest.

2. Jätta V.U ja R.O kaebused rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ning kaebajale I väljastatud

elamisloa numbrid tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võivad kaebajad esitada neid puudutavas osas apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt

05.02.2026. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.U (edaspidi kaebaja I) on Iraani Islamivabariigi kodanik ja on abielus R.O-ga . Politsei-

ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) andis 03.01.2023 kaebajale I välismaalaste seaduse (edaspidi

VMS) § 191 alusel tähtajalise elamisloa ettevõtluseks nr WWW Zumud OÜ-s. Elamisloa

kehtivusaeg oli 03.01.2023–03.01.2024. PPA pikendas elamisluba kaebaja I 25.10.2023 esitatud

taotluse alusel 01.10.2024 otsusega nr QQQ. Elamisloa pikendamise järgselt oli selle

kehtivusaeg 15.06.2026.

2. R.O (edaspidi kaebaja II) esitas 17.12.2024 Eesti Suursaatkond Tbilisis (edaspidi saatkond)

taotluse elamisloa saamiseks VMS § 137 lg 1 alusel ehk abikaasa juurde elama asumiseks.

Taotlus edastati ja registreeriti PPA-s 06.01.2025.

3. PPA tegi 11.06.2025 otsuse nr 15.3-3.4/480-6, millega tunnistas kaebajale I antud tähtajalise

elamisloa ettevõtluseks nr QQQ kehtetuks alates 01.07.2025 (edaspidi otsus I). Otsuse I peale

esitatud vaide jättis PPA 21.08.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/176 rahuldamata (edaspidi

vaideotsus I). PPA põhjendas otsust I lühidalt järgmiselt.



Elamisloa andmise tingimused peavad olema kogu elamisloa kehtivuse aja täidetud, kuid

kaebaja I puhul see nii ei olnud. Elamisloa andmise eesmärgiks on võimaldada isikul

Eestis elada, kuid kaebaja I Eestisse elama ei asuud. Piiriületuste järgi viibis ta Eestis

vaid 19.10.2023–04.11.2023, ülejäänud aja oli välismaal. Seega ei kasutanud kaebaja I

elamisluba eesmärgipäraselt (punktid 19, 21 ja 23).



Kaebaja I ei tegelenud Eestis ettevõtlusega ega panustanud Eesti majanduse arengusse,

mistõttu esineks elamisloa andmisest/pikendamisest keeldumise alus (punkt 22).



Kaebajal I puudus Eestis kehtiv ravikindlustus ning see sõlmiti alles pärast seda, kui

PPA algatas elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse (punkt 20).



Luba kasutati mitte-eesmärgipäraselt. Kaebaja I selgitustest nähtub, et ta soovis

peamiselt reisida ja valis Eesti, kuna puudub kohustuslik miinimumpäevade arv Eestis

viibimiseks (otsuse punkt 24).

4. PPA tegi 07.07.2025 otsuse nr 15.3-3.2/407-1, millega keeldus kaebajale II tähtajalise

elamisloa andmisest (edaspidi otsus II), kuna kaebaja I ei oma kehtivat elamisluba Eestis.

Otsuse II peale esitatud vaide jättis PPA 21.08.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/177 (edaspidi

vaideotsus II) rahuldamata. PPA põhjendas otsust II sellega, et kuna abikaasa elamisluba

tunnistati kehtetuks, siis ei ole täidetud VMS § 137 lg-s 1 sätestatud tingimus, et kaebaja II

abikaasa elab Eestis elamisloa alusel.

5. Kaebaja I esitas 31.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse I tühistamiseks (haldusasi

3-25-2876).

6. Kaebaja II esitas 31.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse II tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks väljastada tähtajaline elamisluba (haldusasi 3-25-2877).

7. Kohus võttis kaebused menetlusse 06.10.2025 ning liitis haldusasjade menetlused üheks

menetluseks (haldusasi 3-25-2876).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebajate seisukoht

8.1. PPA järeldus, et kaebaja I ei asunud tegelikult Eestisse elama, on ekslik. Kaebaja I ei

saanud Eestisse elama asuda PPA tegevuse tõttu tema elamisloa pikendamisel ja abikaasa

2 (7)

elamisloa taotluse menetlemisel. Samuti hindas PPA Zumud OÜ toimimist subjektiivselt ja

õigusliku aluseta. Seadus ei nõua konkreetseid majanduslikke näitajaid, kui ettevõtlus toimub

seaduskuulekalt (maksud tasutud, teenused kasutatud, koostöö Eesti ettevõtetega).

8.2. PPA ei arvestanud kaebaja I elamisloa kehtetuks tunnistamisel piisavalt perekondlikke

asjaolusid ning süüdistus, et elamisluba taotleti peamiselt EL-is reisimiseks, on spekulatiivne ja

tõendamata. See rikub objektiivse ning tõenditel põhineva haldusmenetluse põhimõtteid.

8.3. Kaebajale II elamisloa andmisest keeldumine ei olnud õiguspärane, kuna taotluse esitamise

ajal oli kaebajal I kehtiv elamisluba. Elamisloa andmisest keeldumine takistab kaebajatel Eestis

elada ning seeläbi ka õigust perekonnaelule.

9. Vastustaja seisukoht

9.1. Kaebajale I anti elamisluba Eestisse elama asumiseks ja ettevõtlusega tegelemiseks Zumud

OÜ-s. Elamisluba väljastati lühemaks asjaks, kuna PPA soovis hinnata ettevõtte tegevust ning

äritegevuse käivitumist. Ka elamisloa pikendamine toimus seaduses sätestatust lühemaks ajaks.

Kaebaja I Eestisse elama ei asunud. Kaebajale I anti esmane elamisluba juba 03.01.2023,

misjärel saabus ta Eestisse alles 19.10.2023 ning lahkus uuesti juba 04.11.2023. Eestis viibides

esitas kaebaja I 23.10.2023 PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. On arusaadav, et

teise riiki elama asumine on suur elumuutus ning sellega seonduv korraldus võib võtta aega,

kuid elamisluba taotledes pidi kaebaja I selleks valmis olema. Ka kaebaja I probleemid

elamisloakaardi kättesaamisel olid tingitud sellest, et ta ei asunud Eestisse elama.

9.2. PPA arvestas kaebajate perekondlikke asjaolusid ning see nähtub otsuse I punktist 19. See,

et kaebaja I selgitused ei muutnud PPA järeldust, ei tähenda, et nendega ei oleks arvestatud.

9.3. Kaebajad ei taotlenud esmaseid elamislube üheaegselt. Kaebaja II esitas tähtajalise

elamisloa taotluse alles pärast kaebajale I elamisloa andmist. Kuna kaebajale I oli elamisluba

antud üheks aastaks, siis tõi PPA välja, et selle aja saab kaebaja II viibida Eestis ka pikaajalise

viisa alusel. Kaebaja II taotluse menetlus lõpetati tema sooviavalduse alusel 23.03.2023.

Kaebaja II esitatud uus taotlus jõudis PPA-sse 06.01.2025. Seega etteheide, et PPA oleks

pidanud arvestama kaebajate sooviga koos Eestisse elama asuda, ei ole põhjendatud.

9.4. Kaebaja I ema surm 2024. aastal ei selgita, miks ta ei asunud Eestisse elama juba 2023.

aastal pärast elamisloa saamist. Kaebajad suutsid koos reisida Gruusiasse, mistõttu ei olnud

probleemiks reisimine, vaid üksi Eestisse tulek. Kaebaja I võttis Eestisse elama asumata riski, et

elamisluba võidakse tunnistada kehtetuks.

9.5. Ettevõtluseks antava elamisloa eesmärk (VMS § 191) eeldab ettevõtte olulist panust Eesti

majanduse arengusse ning kohtupraktika järgi peab see panus kestma kogu loa kehtivusaja.

Kaebaja I ettevõte sellist olulist panust ei andnud (näiteks 390 euro suurune maksutasu ei ole

piisav). Ent ettevõtte majandusnäitajad oleks niikuinii teisejärgulised, kui isik ei asu Eestisse

elama. Seega, isegi kui ettevõte panustaks olulisel määral, oli elamisloa kehtetuks tunnistamise

alus täidetud, sest kaebaja I tegelik elukoht ei olnud Eestis.

9.6. Kaebaja II etteheidetud viivitused elamisloa taotluse läbivaatamisel olid põhjendatud, sest

PPA pidi kontrollima, kas abikaasa elab Eestis ja kas tal on kehtiv alus, kelle juurde elama

asuda. Järelkontroll paljastas rikkumised, mis õigustasid kaebaja I elamisloa kehtetuks

tunnistamist. Riigil puudub kohustus anda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, kui

abikaasa enda loa kehtetuks tunnistamiseks on alus. PPA ei saa rikkumisi tähelepanuta jätta.

3 (7)

9.7. PPA otsused ei riku kaebajate õigust perekonnaelule. Kaebaja I teadis, et tema elamisluba

tunnistatakse etteulatuvalt kehtetuks ja tal oli kohustus Schengeni alalt lahkuda. Eestisse tulek

pärast menetlusest teadasaamist ning teadmatus tema lahkumise kohta ei muuda otsust

perekonnaelu rikkumiseks. Kaebajad saavad perekonnaelu jätkata oma kodakondsusjärgses

riigis.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebajate I ja II kaebused1 ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta

rahuldamata. Kohus nõustub PPA otsuses I2 ja vaideotsuses I3 toodud põhjendustega, miks

kaebaja I elamisluba tuli kehtetuks tunnistada, ega pea vajalikuks neid põhjendusi siinkohal

korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuna kaebaja I elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane,

on õiguspärased ka otsus II4 ja sellele esitatud vaide osas tehtud vaideotsus II5, millega kaebajale

II keelduti elamisloa andmisest. Ka selles osas nõustub kohus PPA põhjendustega, mistõttu

nende kordamine kohtuotsuses ei ole vajalik. Vastuseks kaebustes esitatud väidetele märgib

kohus järgmist.

11. Välismaalasel puudub üldjuhul subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks.

Erandlikult võib välismaalase subjektiivset õigust Eestisse saabumiseks ja siia jäämiseks

möönda juhul, kui välismaalasel on Eestis olulised perekondlikud sidemed või koduriiki tagasi

saatmine seaks ohtu isiku elu, tervise või inimväärikuse (s.o õigus rahvusvahelisele kaitsele).

Kaebajate puhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Muudel juhtudel peab välismaalase Eestis

viibimine olema kooskõlas avalike huvidega ning vastama avaliku korra ja riigi julgeoleku

kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1). Seetõttu peab välismaalase viibimine Eestis nii töötamiseks,

õppimiseks, ettevõtluseks või muul juhul (vt VMS § 118 loetelu) olema riigi ning siinsete

kodanike ja õiguslikul alusel viibivate muude isikute huvides ning kooskõlas elamisloa andmise

eesmärgiga ja tingimustega.

Otsuse I õiguspärasuse hindamine

12. Kaebaja I selgitas elamisloa eesmärki sellega, et ta peab äri globaalse olemuse tõttu võib-

olla sageli reisima ja veetma aega klientide piirkondades. Seega ei ole meelevaldne PPA

sedastus, et tähtajaline elamisluba ei ole mõeldud mugavama piiriületuse või sobivama

pangateenuse kasutamiseks. Vastavalt VMS § 117 lg 1 punktile 2 on välismaalasele antava

tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks isiku tegelik elukoht Eestis ehk teisisõnu Eestisse

elama asumine. VMS § 116 lg 2 kohaselt peavad tähtajalise elamisloa nõuded olema elamisloa

kehtivusaja jooksul jätkuvalt täidetud ning PPA on kohustatud tunnistama tähtajalise elamisloa

kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise

alus, samuti kui elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul

täidetud (VMS § 135 lg 2 punktid 2 ja 4). Seadusandja on Eestisse elama asumise nõudele

kehtestanud küll nt erandi, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba suurinvestorile

ettevõtluseks antaval alusel (VMS § 197² ja § 197⁴), kuid kaebaja I pole viimati viidatud alusel

tähtajalist elamisluba taotlenud. Seega kohaldub kaebaja I suhtes üldtingimus, et ta peab olema

asunud Eestisse elama.

13. PPA tunnistas kaebaja I elamisloa kehtetuks järgmistel alustel:



tal puudus elukoht Eestis (VMS § 135 lg 1 punkt 2; otsuse I punkt 19);

1 Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 2–5 (kaebaja I kaebus) ja dtl 39–41 (kaebaja II kaebus).

2 Dtl 6–21.

3 Dtl 25–29.

4 Dtl 54–56.

5 Dtl 76–78.

4 (7)



tal puudus seaduses nõutav kindlustusleping (VMS § 135 lg 1 punkt 3; otsuse I punkt

20);



ta ei kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt (VMS § 135 lg 1 punkt 4; otsuse I punkt

21);



elamisloa andmise tingimused ei ole selle kehtivusaja jooksul täidetud (VMS § 135 lg 2

punkt 4; otsuse I punkt 23);



ei ole tõendanud, et temale antud elamisluba aitaks kaasa selle eesmärgile (VMS § 195

lg-d 3 ja 7; otsuse I punkt 24).

14. Ehkki PPA on tuginenud kaebaja I elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevatele alustele,

siis läbivalt on kaebaja I elamisloa kehtetuks tunnistamise tinginud siiski kaks asjaolu. Esiteks

asjaolu, et kaebaja I ei ole tegelikult (faktiliselt) Eestisse elama asunud, mistõttu ei ole

tähtajalise elamisloa andmise tingimused selle kehtivusaja jooksul täidetud (VMS § 135 lg 1

punkt 2 ja lg 2 punkt 4). Teiseks asjaolu, et kaebaja I Eestis viibimine elamisloa alusel ei ole

äriühingu Zumud OÜ tegevuse elluviimiseks vajalik, kuna kaebaja I on saanud äriühingus

töötada väljaspool Eestit ning Zumud OÜ majandustegevuse jätkamiseks ei ole vajalik, et

kaebaja I viibiks vältimatult Eestis (VMS § 195 lg-d 3 ja 7). Kohtu hinnangul on viidatud

asjaolud piisavad selleks, et õigustada kaebajale väljastatud elamisloa kehtetuks tunnistamist.

15. Kaebaja I ei vaidlusta sisuliselt PPA otsuse I tegemise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

Kuigi kaebaja I süüdistab PPA-d, et viimase tegevuse tõttu tema elamisloa pikendamisel ei

saanud ta 2024. aastal Eestisse saabuda, siis kohus selle süüdistusega ei nõustu. Kaebajale I anti

elamisluba juba 03.01.20236, kuid kaebaja I Eestisse elama ei asunud. Ehkki PPA pikendas küll

kaebajale I antud elamisluba 01.10.20247, kuid ka seejärel kaebaja I Eestisse elama ei asunud.

Seejuures nähtub kaebaja I 18.05.2025 kirjast, et probleemid ema tervisega tekkisid alles 2024.

aastal8. Seega ei olnud kaebajal I takistatud Eestisse elama asumine juba 2023. aasta jooksul.

Samuti ei sõlminud kaebaja I sätestatud kohustuslikku kindlustuslepingut. Asjaolu, et kaebajal

võis olla keeruline 2024. aastal saada Eestist kätte enda elamisloakaarti, ei ole süüks pandav

PPA-le. Kui kaebaja I oleks Eestis elanud, siis oleks tal olnud elamisloakaardi kättesaamine

PPA esindusest lihtne ja mugav. Ehkki kaebaja I oleks saanud tellida pikendatud

elamisloakaardi ka välisesindusse, kuid see oleks toonud pilti asjaolu, et kaebaja I tegelikult

Eestis ei ela. Kohtu hinnangul püüdsid abikaasad kaebaja I tegelikku elukohta varjata ning seda

kinnitab ka kaebaja II elamisloa taotlus, kus kaebaja I kontaktaadressiks on märgitud Eestis

asuv aadress9. On ilmselge, et 17.12.2024, kui kaebaja II saatkonnas elamisloa taotluse esitas,

siis kaebaja I Eestis ei elanud. Ka 17.12.2024 saatkonnale esitatud kirjas märgivad kaebajad, et

kaebaja II plaanib ühineda kaebajaga I Eestis10, kuid sel ajal kaebaja I Eestis ei elanud.

16. Enne elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist 01.04.2025 viibis kaebaja I

Eestis 19.10.2023–04.11.2023 ning seda eelduslikult elamisloa pikendamise taotluse esitamise

eesmärgil11. Uuesti saabus kaebaja I Eestisse alles pärast seda, kui PPA alustas tema elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetlust12. See kinnitab PPA järeldust, et elamisloa saamise järgselt

kaebaja I Eestisse elama ei asunud. Ent isegi kui eeldada, et kaebaja I saabus 19.04.2024 uuesti

Eestisse eesmärgiga siin elama asuda, siis ei välista see PPA õigust kaebaja I elamisluba

kehtetuks tunnistada. Nimelt sätestab VMS § 116 lg 2, et tähtajalise elamisloa andmise nõuded

6 Dtl 100–101.

7 Dtl 103–104.

8 Dtl 121 vastus küsimusele 1, kus kaebaja I selgitab põhjuseid, miks tal ei olnud võimalik pärast 2024. aasta

elamisloa pikendamist Eestisse elama asuda.

9 Dtl 233 ja 236; tõlge dtl 249 ja 252.

10 Dtl 238, tõlge dtl 253.

11 Nimelt esitas kaebaja I tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 23.10.2023.

12 Dtl 119 ja 226.

5 (7)

peavad olema täidetud kogu elamisloa kehtivuse aja (vt ka Riigikohtu 28.05.2012 otsuse nr 3-3-

1-20-12 punkt 11, 26.04.2017 otsuse nr 3-3-1-2-17 punkt 22).

17. Kaebaja I on püüdnud õigustada enda mitteelamist Eestis erinevate asjaoludega, kuid

kaebaja I ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks reaalselt püüdnud Eestisse elama

asuda. Kaebaja I ei ole sisuliselt elamisloa kehtivuse ajal kordagi Eestis käinud. Ühekordne

lühiajaline Eestis viibimine ei ole selline, mis õigustaks elamisloa olemasolu. Selliselt saaks

kaebaja I Eestis viibida ka viisa alusel. Sel põhjusel ei pea kohus ka usutavaks kaebaja I

06.04.2025 kirjas13 esitatud väidet, et tal on plaanis nädala jooksul Eestisse kolida. Kui kaebajal

I oleks olnud päriselt soov 2024. aasta aprillis Eestisse kolida, siis oleks olnud ka loogiline, et

kaebajal I oleks olnud võimalik näidata ka juba seni tehtud ettevalmistusi, kuid midagi sellist

kaebaja I ei teinud. Seda kinnitavad ka kaebaja I piiriületuse andmed. Seega ei pea kohus

usutavaks ka kaebaja I väidet, et tema soov Eestisse kolida oleks olnud reaalne.

18. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja I elamisloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalne ning

takistaks kaebajal I ettevõtlusega tegelemist. Õige on PPA otsuses I tehtud järeldus, et kaebaja I

eemalviibimine Eestist ei takistanud ettevõtlusega tegelemist, mistõttu ei ole kaebajal I ka

vajadust Eestis viibida. Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärgiks on võimaldada

sellise välismaalase Eestisse elama asumine, kes aitab oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule.

Kuna kaebaja I Eestisse elama asunud ei ole ning ettevõtluse toiminine on võimalik ka kaebaja I

eemalviibimise korral, siis on ilmselge, et kaebaja I ei vaja Eesti elamisluba selleks, et

ettevõtlusega Eestis tegeleda. Kaebajale I ettevõtlusega tegelemiseks antud elamisloa kehtima

jätmist ei õigusta ka see, et ettevõte tegeleb seaduskuulekalt ning tasub makse. VMS § 191

ettevõtluseks antava elamisloa andmise eesmärk on toetada selliste välismaalastega seotud

ettevõtete tegutsemist Eestis, mis oluliselt aitavad kaasa Eesti majanduse arengule. Seega on

õige ka PPA järeldus, et kaebajale I antud tähtajaline elamisluba ei aita oluliselt kaasa

ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgile VMS § 195 punkt 3 mõttes, s.o asuda

Eestisse elama ettevõtlusega tegelemiseks. Äriühingul on küll olnud teatav maksustav käive14,

kuid kohus nõustub PPA-ga, et selle alusel ei saa lugeda, et Zumud OÜ aitaks oluliselt kaasa

Eesti majanduse arengule. Seega on põhjendatud PPA otsuse punktis 22 tehtud järeldus, et

Zumud OÜ ei too Eesti riigile nii suurt lisandväärtust kui väidetakse, tegevus on kaebaja I

kinnitusel rahvusvaheline ja seda saab teha Eestist eemal viibides.

19. Kohus nõustub PPA-ga ning kaebaja I ei ole esitanud kohtule tõendeid, et Zumud OÜ

majandustegevuse jätkamiseks on vältimatult vajalik, et kaebaja I elaks ja töötaks Eestis. Nagu

PPA juba 2023. aastal elamisluba andes välja tõi, siis Eestisse elama asumine ja siin töötamine

on elamisloaga lahutamatult seotud tingimused15.

20. VMS § 19 lg 1 kohaselt on asjaolude tõendamiskohustus välismaalasel. Kaebaja I ei ole

tõendanud, et Zumud OÜ majandustegevuse elluviimiseks on vajalik tema kohalolu Eestis.

Ehkki kaebaja I märgib küll oma 06.04.2025 kirjas, et elamisluba on vajalik tema rolli

täitmiseks Eestis registreeritud rahvusvahelise idufirma Zumud OÜ kaasasutajana, kuid selle

rolli täitmiseks ei ole seni kaebaja I pidanud Eestis viibima ja elama. Arvestades äriühingu

tegutsemist ilma kaebaja I Eestis viibimiseta, siis ei ole kaebaja I toonud välja selliseid

asjaolusid, mis oleksid muutunud ja mistõttu ettevõtlusega tegelemiseks on kaebajal I

vältimatult vajalik elamisloa olemasolu. Äriregistrist nähtub, et kaebaja I on küll 5,02% ulatuses

Zumud OÜ osanik16, kuid ei ole selle juhatuse liige ega muu esindusõiguslik isik, kes peaks

Eestis viibima. Nagu PPA välja tõi, siis on Zumud OÜ programmeerimisettevõte ning kohus

13 Dtl 117–122.

14 Äriregistri andmete kohaselt oli 2025. aasta III kvartalis see 36 341 eurot

15 Dtl 102 ja 105

16 Osamaks 132 eurot

6 (7)

nõustub PPA otsuse punktis 24 esitatud väitega, et sellist tüüpi ettevõtlusega tegelemine ei

eelda, et isik viibiks püsivalt Eestis. Kaebaja I kirjeldas küll erinevaid ideid äriühingu edasisest

koostööst, kuid ühtegi tõendit sellise koostöö võimalikkuse kohta kaebaja ei esitanud.

21. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis vaidlust ei ole, et kaebaja I elamisloa kehtivuse ajal ei

ole Eestis viibinud ning äriühingu Zumud OÜ majandustegevust oli võimalik ellu viia

vaatamata kaebaja I eemalviibimisele Eestist. Kaebaja I ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

miks see ühtäkki enam võimalik ei ole.

22. Sel põhjusel ei ole ka kaebajal I elamisloa jätkuv omamine põhjendatud ning selle kehtetuks

tunnistamine oli õiguspärane.

Otsuse II õiguspärasus

23. Kuna PPA tunnistas õiguspäraselt kaebaja I elamisloa kehtetuks, siis on õiguspärane ka

kaebajale II elamisloa andmisest keeldumine. Nagu PPA asjakohaselt otsuses II märkis, siis

VMS § 137 lg 1 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele elama asumiseks

Eestis elava Eesti kodanikust või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel Eestis

elava välismaalasest abikaasa juurde. Kuna kaebaja I elamisluba tunnistati õiguspäraselt

kehtetuks, siis ei omanud kaebaja II abikaasa kehtivat elamisluba ning kaebajale II tuli

elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 2 alusel keelduda. Kaebajale II elamisloa andmisest

keeldumist ei muuda õigusvastaseks ka see, et elamisloa taotluse esitamise ajal oli kaebajal I

kehtiv elamisluba. Elamisloa andmisel peavad selle andmise eeldused olema täidetud elamisloa

andmise otsuse tegemise aja seisuga, ehk teisisõnu abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa

andmisel peab abikaasa tegelik elukoht asuma Eestis ning tal peab olema kehtiv elamisluba.

24. Kaebajale II elamisloa andmisest keeldumine ei takista ega piira kaebajate õigust

perekonnaelu elada ning seda on neil võimalik jätkata kodumaal. Kaebajatel ei ole subjektiivset

õigust nõuda, et Eesti riik võimaldaks neil perekonnaelu elada Eestis.

25. Kuna PPA keeldus õiguspäraselt kaebajale II elamisloa andmisest, siis jääb rahuldamata ka

kaebaja II kohustamisnõue.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

26. Kuna kaebused jäävad rahuldamata ning PPA ei ole menetluskulude hüvitamiseks taotlust

esitanud, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

27. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja kaebajale I väljastatud tähtajalise

elamisloa numbrid tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7 (7)