3-23-818/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-818

Haldusasi

Tornator Eesti OÜ kaebus keskkonnaministri 06.03.2023

määruse nr 11 tühistamiseks osas, milles sellega nähakse

alates 25.03.2023 ette Mätasselja püsielupaiga

moodustamine

ja määratakse sellele kogu ulatuses

kaitsekord.

sihtkaitsevöön

di

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Tornator Eesti OÜ,

esindaja v.adv Britta Retel

Vastustaja – Kliimaministeerium,

esindaja Jekaterina Masalska

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kliimaministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (digitaalse kohtutoimiku lk-d 545–

695) ning vastustaja 10.11.2025 menetlusdokumendile lisatud tõend (dtl 737).

2. Jätta Kliimaministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-

23-818 tehtud Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 otsus muutmata.

3. Mõista

Kliimaministeeriumilt

Tornator

Eesti OÜ

kasuks

välja

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud 3680 eurot.

SELGITUSED

Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna.

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 05.02.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

3-23-818

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Keskkonnaminister1 andis 06.03.2023 määruse nr 11 „Keskkonnaministri 13. detsembri

2006. a määruse nr 73 „Kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”

muutmine“ (vaidlustatud määrus), millega otsustas muu hulgas võtta Saaremaal kaitse

alla Mätasselja kanakulli püsielupaiga (PEP) ning määras, et asjaomane püsielupaik

kuulub kogu ulatuses sihtkaitsevööndisse. Mätasselja PEP hõlmab muu hulgas järgmisi

kaebajale kuuluvaid kinnistuid: Kuresoo (katastritunnus 37301:002:0105), Ahi

(37301:002:0207); Papa (37301:002:0211), Lõuka (37301:002:0389), Joostijõe

(37301:002:0274) ja Joosti (37301:002:0405).

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud määruse

tühistamist osas, milles sellega nähti ette Mätasselja PEP moodustamine ja määrati

sellele kogu ulatuses sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaebuse väited ja argumendid olid

kokkuvõttes järgmised.

2.1.

Mätasselja PEP moodustamiseks ei olnud täidetud looduskaitseseaduse (LKS) § 7

lõikes 1 ja § 48 lõikes 2 sätestatud eeldused, tegemist ei ole esindusliku alaga.

Vastustaja kehtestas kõige rangema kaitsekorra 35,79 ha suurusele alale, lähtudes

vananenud andmetest ehk 2019. aasta ekspertiisiga tuvastatud kolme pesa

olemasolust, ent vaatas mööda sellest, et viimane edukas kanakulli pesitsus tuvastati

2014. aastal ning sellest, et kolmest eelviidatud pesast üks varises 2020. aastal, üks on

alates 2015. aastast olnud asustamata ning ühes elutses viimastel aastatel herilaseviu.

2.2.

Kanakulli kaitse tegevuskava (KK tegevuskava) kohaselt tuleb alade kaitsmisel

lähtuda eelkõige liigieksperdi antud hinnangust pesade seisundile, ent vaidlustatud

määruse andmisele eelnevalt pesasid ega nende seisundit ei kaardistatud ega ka

põhjendatud, miks seda ei tehtud. KK tegevuskava ei näe ette PEP moodustamist

hävinenud ja enam kui seitse aastat asustamata pesade juurde. Keskkonnaameti

varasema praktika kohaselt ei ole samuti hävinud pesade kaitsmist peetud vajalikuks.

2.3. Sihtkaitsevööndi kaitserežiim piirab väga intensiivselt kaebaja omandiõigust ja on

ebaproportsionaalne, kui kanakull alal ei pesitse ja kui ala võib liigile sobivaks muutuda

alles 30 aasta pärast. Ei ole analüüsitud, kas ala kanakulli poolt taasasustamise eesmärk

oleks võimalik saavutada mõne kaebajat vähem koormava meetmega, eelkõige ala

allutamisega piiranguvööndi kaitserežiimile. Ka PEP moodustamiseta ei jääks pesapaik

1 Hiljem kliimaminister ning siinse kohtuotsuse tegemise ajal energeetika- ja keskkonnaminister.

2(11)

3-23-818

kaitseta, kuna LKS § 55 lõiked 1 ja 61 keelavad kaitsealuse liigi isendi tahtliku surmamise

ning munade ja pesade tahtliku hävitamise, loodusdirektiivis2 loetletud liikide puhul on LKS

§ 744 kohaselt keelatud ka paljunemis- ja puhkekohtade kahjustamine või häirimine.

2.4.

Vastustajal ei olnud kohustust PEP moodustamiseks ka põhjusel, et juba 2021. aastal

oli kaitse all 41% kanakulli elupaikade arvust ja 50% pindalast ehk ületatud oli LKS §

48 lõikes 2 sätestatud lävend.

2.5.

Kaebaja kinnisasjadel olevates metsades on peapuuliigi vanuseid arvestades kanakulli

taasasustamise potentsiaal valdavalt väga väike, kuna kanakull ei asusta reeglina liiga

noori aga ka liiga vanu metsi. Metsades, mille peapuuliik on alla 51 aasta või üle 111

aasta vana, asub ainult 3% kanakulli pesadest. Mätasselja PEP-ga hõlmatud 35

eraldisest on kanakullile KK tegevuskava andmete kohaselt sobilikud 17 ning pole ette

näha, et 30 järgneva aasta jooksul olukord elupaiga mõttes paraneb.

2.6.

Igal juhul oleks tulnud PEP kooseisust jätta välja varisenud pesa (KL09112892) ja

seda ümbritsev 300 m puhvervöönd. KK tegevuskavast saab järeldada, et üldreeglina

peab sihtkaitsevööndi laius olema 150 m, mitte 300 m, ning kaugemaid lanke

kaitstakse piiranguvööndi kaitsekorraga.

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised argumendid.

3.1.

Seireandmete kohaselt oli kanakulli arvukus perioodil 1994–2018 mõõdukas languses

ning liik vajas tõhusat kaitset. 01.01.2022 seisuga oli keskkonnaregistris 443 kanakulli

elupaika, millest oli kaitstud 41,5% (50,2% kogupindalast), mistõttu oli LKS § 48

lõike 2 täitmiseks vajalik täiendavate elupaikade kaitse alla võtmine.

3.2.

MTÜ Tuulelind 2019. aasta ekspertiisis (2019. aasta ekspertiis, dtl 78 jj) toodi esile, et

Mätasselja elupaik on väga esinduslik, see asub eemal juba kaitstavatest aladest ning

Saaremaal on kaitstavate kanakulli elupaikade ja metsamaa pindala suhe väiksem Eesti

keskmisest, samas kui pesi endid on sama palju kui Eestis keskmiselt.

3.3.

KK tegevuskava ei kohusta alade kaitsmisel lähtuma pesade seisundist, vaid elupaiga

seisundist. Pesapaiga valikul on oluline puistu, mitte ainult pesapuu omadused. Vajalik

on säilitada mets ulatuses, mis eeldatavasti tagab selle pikaajalise asustamise.

Elupaika kaasatakse 60-aastane või vanem mets vähemalt 300 m ulatuses ümber

pesapuu ning kui sobiva pesametsa ulatus mingis ilmakaares on vähem kui 300 m,

võib elupaiga ulatust pesapaigana sobiva metsa leviku suunas proportsionaalselt

laiendada kaugemale kui 300 m pesapuust. Siinsel juhul kataksid kahe säilinud

pesapuu 300 m ulatusega puhvrid 34,4 ha, samas kui PEP pindala on 35,8 ha ehk

umbes sama suur. Kanakull on seda ala korduvalt asustanud. Hetkel asustamata

püsielupaigad muutuvad väljaspool neid toimuva intensiivse metsamajandamise tõttu

kanakulli jaoks üha väärtuslikumaks ning sobivate pesapuistute vähenemisega mujal

kasvab püsielupaiga taasasustamise tõenäosus pidevalt. Liigi arvukuse kasvuks on

kindlasti vaja säilitada sobivaid ja varem kasutuses olnud pesapaiku.

3.4. Elupaiga asustatus ei ole PEP moodustamisel määrava tähtsusega. KK tegevuskavast ei

tulene, et PEP tuleb kohe kaitse alt välja arvata, kui kanakull pole seal pesitsenud viimased

7 aastat. Kui liigi arvukus on vähenemas, ei saagi eeldada, et kõik sobivad elupaigad oleksid

asustatud. Asustamata, kuid kanakullile jätkuvalt sobivate pesapaikade kaitse teeb

võimalikuks naasta sobivasse pesitsuspuistusse neil isendeil, kes pesitsevad läheduses

asuvates teadmata ja seega kaitseta ning hävimisohus olevates varupesades, samuti

2 Nõukogu 21.05.1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7, ELT eriväljaanne 15/02, lk 102).

3(11)

3-23-818

võimaldab see liigi arvukuse kasvades lisanduvatel isenditel asustada vakantseid, kuid

kanakullile sobivaid pesapaiku.

3.5.

Sihtkaitsevööndi kaitserekord on proportsionaalne. PEP moodustamisel ja

tsoneerimisel on lähtutud KK tegevuskava juhistest, võetud arvesse läänepoolse pesa

varisemist ja asjakohaseid maaomanike arvamusi. Menetluse käigus vähendati

Mätasselja PEP pindala algsega võrreldes ca 7,2 ha võrra, sh kaebaja kinnistuid

puudutavas osas. LKS § 55 lõiked 1 ja 61 tagavad ainult isendi kaitse, ent need

piirangud ei taga kanakulli pesapaiga (elupaiga) kaitset, sest väljaspool pesitsusaega

võib pesa ümbritseva metsa maha raiuda ning sellega muutub vastav pesitsusala

kanakullile ligikaudu järgmiseks 60 aastaks sobimatuks.

3.6.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et enam kui 111 aasta vanused metsad ei sobi kanakulli

elupaigaks. Pesade vähesus sellise vanusega metsades on tingitud sellest, et Eestis

ongi vanemaid kui 111-aastaseid metsi väga vähe.

3.7.

Pesapaiga seisundit saab pidada soodsaks, kui selle ümber on ligikaudu 300 m

raadiuses killustumata, valdavas osas 60-aastase või vanema metsaga eraldistest

koosnev metsamassiiv. Siinsel juhul ei ole mõttekas piiritleda PEP-d kirde suunas

kaugemale kui maanteeni, kuna on ebatõenäoline, et teisel pool maanteed olevas

püsielupaigalaigus saaks kanakull jätkusuutlikkult pesitseda. Kuna lähimast

pesapaigast on maanteeni 150 m, siis piiritleti sobiva pindala saavutamiseks

püsielupaik edela suunas kaugemale, sest selles suunas jätkub killustumata sobivas

vanuses metsamassiiv.

4. Tallinna Halduskohus tegi 08.04.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas

vaidlustatud määruse osas, milles see näeb ette Mätasselja PEP moodustamise ja sellele

kogu ulatuses sihtkaitsevööndi kaitsekorra määramise. Samuti mõistis halduskohus

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 7321,95 eurot. Halduskohtu põhjendused

on kokkuvõttes järgmised.

4.1.

Kanakull on II kaitsekategooria liik, mille puhul tagatakse LKS § 48 lõike 2 kohaselt

vähemalt 50% teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise

või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. LKS § 4 lg

5 punkti 1 kohaselt on PEP väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv

piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu

perioodilise koondumise paik. Õige ei ole LKS § 4 lõiget 5 tõlgendada nii, et PEP-ga

saab tegemist olla üksnes senikaua, kuni kaitsealune liik ala reaalselt kasutab, vaid

PEP määratlemisel on oluline arvestada ka seda, kas kaitsealune liik kasutab

vaheldumisi mitut elupaika ja taasasustab ka vanemaid elupaiku jms (Tallinna

Ringkonnakohtu otsus nr 3-17-131, p 12; otsus nr 3-15-2771, p 12; otsus nr 315-2818,

p 13).

4.2.

Vastustaja on jätnud PEP moodustamisel põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et

viimased kindlad andmed kaebaja kinnistutel kanakulli pesitsemise kohta on aastatest

2014 ja 2016. Vastustaja on jätnud kõrvaldamata menetluse käigus tekkinud ebakõlad.

Näiteks on vaidlustatud määruse seletuskirjas viidatud pesitsusaegsetele

tegevusjälgedele aastatel 2016– 2018, samas 2019. aasta ekspertiisist ei nähtu selliseid

tegevusjälgi 2017. aastal ning EELIS-i andmed kinnitavad kanakulli viimaseid

tegevusjälgi 2016. aastal. Küsitavad on ka pesade vaatlusandmed – nii pesa

KLO9114534 kui ka pesa KLO9122356 kohta on märgitud, et seal oli 2014. aastal

kaks lennuvõimestunud poega, mis on ebausutav, kuna KK tegevuskava kohaselt on

kanakull oma pesitsusterritooriumi teiste liigikaaslaste eest kaitsev liik. Ei ole selge,

kummas pesas tegelikult 2014. aastal pojad olid. Samamoodi on arusaamatu, kuidas

4(11)

3-23-818

muutus pesa KLO9122356, mis oli 29.06.2022 asustamata ja mille seisund oli

rahuldav/keskmine, 30.06.2023 seisuga pesaks, mille seisund on hea, kuigi see oli

jätkuvalt asustamata. Küsitavad on ka pesa KLO9112892 puudutavad andmed, kuna

pigem on usutav, et see oli varisenud juba 2015. aastal.

4.3.

Kuivõrd kõik pesad olid vaidlustatud määruse andmise ajaks olnud asustamata 7

aastat, oleks vastustaja pidanud väga hoolikalt põhjendama, miks kaalub avalik huvi

PEP moodustamiseks üles kaebaja omandiõiguse riive. Samuti oleks tulnud

põhjendada piiranguvööndi valikut.

4.4.

2019. aasta ekspertiis kinnitab, et elupaik on sellel asuva metsa koosluse ning vanuse

poolest kanakullile sobiv ja heas seisundis. Kaebaja ei ole seda järeldust ümber

lükanud. Vastustaja on siiski valesti tõlgendanud KK tegevuskava. Juhul kui PEP

moodustamise ajaks on ilmnenud elupaiga arhiveerimise alused, ei ole PEP

moodustamine põhjendatud olenemata metsa koosluse sobivusest. KK tegevuskavast

järeldub, et kui pesitsust ei ole viimase 7 aasta jooksul toimunud, siis vaatamata

metsatüübi sobivusele on tekkinud alus elupaiga arhiveerimiseks. Üksnes sellega, et

tegemist on traditsioonilise ja väga esindusliku elupaigaga, mille ümbruses toimuvad

intensiivsed metsaraied ja pesapuistute vähenemisega seoses kahaneb taasasustamise

tõenäosus, ei ole põhjendatavad sihtkaitsevööndi kaitsekorrast kaebaja

omandiõigusele tulenevad kitsendused. Isegi kui PEP moodustamine oleks

põhjendatud, pidanuks vastustaja igal juhul analüüsima valitud piirangute

proportsionaalsust iga pesa ümber moodustatud sihtkaitsevööndi osas. Sellist analüüsi

ega kaalutlusi määruse seletuskirjast ei nähtu. Määruse seletuskirja punktis 2.2. on

analüüsitud püsielupaikade kaitse alla võtmise otstarbekust üldiselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et Mätasselja PEP moodustamise eeldused ei

olnud täidetud ning leiab erinevalt halduskohtust, et kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid on PEP

moodustamise ja sihtkaitsevööndi kaitsekorra määramisel nõuetekohaselt arvesse võetud.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1.

Mätasselja PEP kaitse alla võtmise eeldused olid täidetud ning kaitse alla võtmine oli

otstarbekas. 15.03.2022 seisuga oli kolmest EELIS-i andmete kohaselt alal olnud kanakulli

pesast säilinud kaks (pesad KLO9114534 ja KLO9122356), kusjuures üks neist (pesa

KLO9122356) oli viimati asustatud maksimaalselt 6 aastat tagasi, mitte 7 aastat tagasi,

võttes arvesse, et 2023. aasta pesitsusandmeid vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajaks veel

ei olnud. Kolmas pesa (KLO9112892) varises 2015. aastal ning arhiveeriti 2023. aastal. KK

tegevuskavast ei tulene, et asustamata kestlikku elupaika ei või kaitse all hoida kauem kui 7

aastat. Kui kaitstava liigi arvukus on languses, siis ei ole võimalik liigil asustada kõiki

elupaiku ning ajutine mitteasustamine ei vähenda elupaiga kvaliteeti. See, et elupaigas

pesitsenud isendid on 7 aasta möödumisel tõenäoliselt hukkunud, ei vähenda võimalust, et

pesapaiga asustab sama liigi teine isend.

5.2.

KK tegevuskava kohaselt on eesmärk kanakulli arvukuse tõus 400–600 paarilt 500–

700 paarini aastaks 2026. Et luua eeldus liigi arvukuse kasvuks, tuleb kindlasti jätkuvalt

kaitsta ja säilitada ka neid pesapaiku, kus kanakull on pesitsenud. Väga pesapaigatruu

liigina asustab kanakull sobivat pesapuistut kaua, isegi mitmete põlvkondade jooksul. 2023.

aastal ei olnud kanakulli osas LKS § 48 lõikes 2 sätestatud 50% lävend ületatud.

5(11)

3-23-818

5.3.

Mätasselja PEP on vajalik kahe varisemata pesa (KLO9114534 ja KLO9122356)

kaitseks, kuna nende ümber ei ole võimalik põhja- ja idasuunas piiritleda tegevuskava

suuniste alusel vajalikus ulatuses elupaika (300 m ümber pesapuu) ja piisava ulatusega

elupaiga säilitamiseks oli vaja kaasata see teistes ilmakaartes. 2019. aasta ekspertiisi

tulemuste alusel on seda elupaika hinnatud väga esinduslikuks ning leitud, et Mätasselja

PEP kuulub nende hulka, mille kaitsmine on kaitse-eesmärkide saavutamise seisukohalt

esimeses tähtsusjärjekorras möödapääsmatult vajalik. EELIS-is kajastuvates seireandmetes

puudusid liigiekspertide märked selle kohta, et elupaiga seisundis oleks vahepeal olulisi

muutusi toimunud. Seega puudus vajadus täiendava ekspertiisi tellimiseks, et elupaiga

seisundit uuesti hinnata.

5.4.

Vaidlustatud määruse seletuskirjas on tõesti ekslik viide pesitsusaegsetele

tegevusjälgedele aastatel 2016–2018. Pesa asustatus kanakulli poolt on tõendatud 2016.

aastal. EELIS-is olid ka ebatäpsed andmed pesade KLO9114534 ja KLO9122356 kohta –

kuna pesa KLO9122356 leiti alles 2016. aastal, ei saanud sealt varasemast olla teada

pesitsusandmeid. Kanakull pesitses Mätasselja elupaigas 2014. aastal edukalt pesas

KLO9114534. Pesa KLO9122356 seisukorrale antud erinevad hinnangud 2022. ja 2023.

aastal olid tingitud sellest, et Keskkonnaagentuur riikliku seire korraldajana muutis vahepeal

pesapaiga ja pesapuu seisundi hindamise metoodikat selliselt, et uuem metoodika ei võta

arvesse liigi esinemist elupaigas, vaid hindab elupaiga sobivust kanakullile ja pesapuu

sobivust pesitsemiseks olenemata sellest, kas liik seal parasjagu elab või mitte.

5.5.

Mätasselja püsielupaik hõlmab metsamaad, kus 60-aastase metsa osakaal on üle 80%

ja üle 100-aastase metsa osakaal on üle 22%, seega on metsa vanust arvestades tegemist

igati traditsioonilise ja väga esindusliku kanakulli elupaigaga.

5.6.

Sihtkaitsevööndi kaitserežiimi valikut on Keskkonnaamet ammendavalt põhjendanud

kaebajale 22.07.2020 saadetud kirjad nr 7-16/20/7926-513 (dtl 131). Sihtkaitsevööndi

kaitsekord on oluline tagamaks kanakullile sobivate omadustega pesitsuspuistu säilimine.

Piiranguvööndi kaitserežiim ei oleks piisav, kuna piiranguvööndis on võimalik LKS alusel

keelata vaid uuendusraieid.

5.7.

Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja ebamõistlikult suured menetluskulud.

Kaebajaid esindav advokaadibüroo on esitanud kohtule mitmeid samade õigusküsimustega

seotud kaebusi, mistõttu ei olnud tegemist ei uudse ega ka kaebajate jaoks keskmisest

keerukama õigusvaidlusega. Varem on sarnastes vaidlustes olnud menetluskulud oluliselt

väiksemad.

5.8.

Vastustaja on lisanud apellatsioonkaebusele kolm dokumenti (dtl 545–695). Esimene

neist on Keskkonnaameti ametniku 04.05.2023 kiri nr 7-12/23/9034, mis käsitleb EELIS-is

pesa KLO9112892 arhiveerimist ning pesa KLO9122356 puudutavate seireandmete

täiendamist. Teine on tabel, mis kajastab EELIS andmeid kaitstavate alade kohta 12.01.2024

seisuga (dtl 547 jj). Kolmas on tabel, mis kajastab Keskkonnaagentuuri andmeid kaitstavate

alade kohta 01.01.2022 seisuga. Lisaks on vastustaja esitanud 10.11.2025

menetlusdokumendi lisana (dtl 737–739) Kliimaministeeriumi 01.08.2024 kirja nr

82/24/3356-2 õiguskantslerile, milles sisuliselt vaieldakse vastu õiguskantsleri varasemas

kirjas esitatud seisukohtadele, mis puudutavad PEP moodustamise põhimõtteid.

6. Kaebaja esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta

halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja argumendid on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Mätasselja PEP moodustamine ei olnud kooskõlas LKS §-ga 7 ning § 8 lõikega 5 ega

KK tegevuskavaga, kuna moodustati 35,79 ha suurune sihtkaitsevöönd selleks, et kaitsta

ühte pesa, mis 2023. aasta vaatluse andmetel tuli arhiveerida. Vastustaja väide, et PEP

moodustamine on vajalik varupesade kaitseks, ei ole tõsiseltvõetav, kuna 09.09.2020 vastuses

6(11)

3-23-818

on vastustaja märkinud, et riiklik seire ei ole tuvastanud kanakulli pesi ca 10 km raadiuses

Mätasselja PEP-st.

6.2.

Halduskohus on õigesti osutanud vaidlustatud määruse seletuskirja, ekspertiisi ja EELIS

andmete ebatäpsusele, mis viis kaebaja kinnisasjade suhtes ebaõige otsuse tegemiseni.

6.3.

Väär ja vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-21-552 võetud seisukohaga on vastustaja väide,

et 7 aastat asustamata elupaika ei tule arhiveerida. Siinsel juhul olid viimased pesitsused

elupaigas tuvastatud määruse vastu võtmise ajaks üle seitsme aasta tagasi. Halduskohus

leidis põhjendatult, et määrus ei põhine tegelikel andmetel, mis olid apellandile teada ning

mida kaebaja rõhutas üle ka haldusmenetluses.

6.4.

Pelgalt see, et tegemist on kanakullile sobiva männimetsaga, ei saa olla PEP

moodustamise aluseks. Halduskohus leidis õigesti, et kui PEP moodustamise ajaks on

ilmnenud elupaiga arhiveerimise alused, ei ole PEP moodustamine põhjendatud olenemata

metsa koosluse sobivusest. Omandi piiramine selliselt, et loodusväärtuse olemasolu kohta ei

ole riigil asjakohaseid, usaldusväärseid ja kontrollitavaid tõendeid ning maaomanikul ei ole

võimalik omandipiirangu põhjuse olemasolus veenduda, on meelevaldne ja alusetu.

6.5.

Mis puudutab vastustaja väidet, et KK tegevuskavas sõnastatud kanakulli arvukuse

tõstmise eesmärgi saavutamiseks on vaja säilitada ka neid pesapaiku, kus kanakull on

pesitsenud, siis tuleneb KK tegevuskavast selgelt, et 7 aastat asustamata pesapaiga

taasasustamise tõenäosust ei saa pidada suureks ning KK tegevuskava eelnimetatud

eesmärki ei tagaks sellise elupaiga kaitsmine, kus pole rohkem 7 aastat pesitsemist

tuvastatud.

6.6.

See, et LKS § 48 lõikes 2 sätestatud 50% lävend ei ole kanakulli puhul täidetud, ei saa

õigustada PEP moodustamist alal, kus PEP moodustamise eeldused ei ole täidetud.

6.7.

Sihtkaitsevööndi kaitserežiim on asjaolusid arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Pelgalt see, et tegemist on kanakullile sobiva metsaga, ei anna vastustajale õigust keelata

uuendusraiete teostamist kinnisasjadel. Isegi olukorras, kus üks pesadest oleks asustatud, ei

oleks sihtkaitsevöönd proportsionaalne 35,79 ha suurusel alal. Põhjendamatu on tsoneerida

lääne suunda sedavõrd suures ulatuses, samuti jääb ebaselgeks, miks on tsoneeringust välja

jäetud kagunurk naaberkinnistutel.

6.8.

Halduskohus ei ole eksinud menetluskulude väljamõistmisel. Kaebaja menetluskulud

olid õigusvaidluse kulgu ja kaebaja jaoks omavat tähendust arvestades vajalikud ja

põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate

tõendite (vt eespool punkt 5.8.) toimikusse võtmine põhjendatud. Keskkonnaameti

04.05.2023 kiri kajastab sündmusi, mis leidsid aset pärast vaidlustatud määruse andmist ning

neid asjaolusid ei saa vaidlustatud määruse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta (HKMS §

158 lg 2 ls 2). Tegemist on seega siinse vaidluse seisukohast asjassepuutumatu tõendiga.

Kaitstavate alade loetelu 12.01.2024 seisuga on samal põhjusel asjassepuutumatu. Kaitstavate

alade loetelu 01.01.2022 seisuga tuleb tagastada, kuna vastustaja ei ole esitanud ühtki

põhjendust, miks kõnealust tõendit ei saanud esitada halduskohtus (HKMS § 182 lg 2). Liiati

on kahes viimati nimetatud dokumendis (tabelis) kajastatud andmed apellatsioonimenetluses

poolte vahel vaidluse all olevate küsimuste seisukohast ebaolulised. Apellatsioonkaebusele

esitatud vastuse (dtl 702 jj) punktidest 35 ja 36 saab järeldada, et kaebaja ei vaidlusta

vastustaja väidet, et LKS § 48 lõikes 2 sätestatud lävend ei olnud kanakulli puhul saavutatud,

7(11)

3-23-818

vaid leiab, et sõltumata selle lävendi mittesaavutamisest ei olnud Mätasselja PEP

moodustamine põhjendatud, kuna tegemist ei olnud esindusliku elupaigaga. Mis puudutab

viimaks Kliimaministeeriumi

01.08.2024 kirja õiguskantslerile, siis jääb mõistetamatuks, millist vaidluse seisukohast

olulist asjaolu soovib vastustaja sellega tõendada. Õiguskantsleri seisukohad õigusnormide

tõlgendamise või kohaldamispraktika kohta, samuti haldusorganite vastuargumendid

õiguskantsleri sellistele seisukohtadele ei kuulu põhimõtteliselt tõendamisesemesse,

samamoodi nagu ei ole need siduvad kohtule õiguse kohaldamisel. Eeltoodu tõttu tuleb

apellatsioonimenetluses esitatud tõendid vastustajale tagastada.

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seadluslik ja

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub eelkõige halduskohtu põhijäreldusega, et vastustaja ei

võtnud vaidlustatud määrust andes nõuetekohaselt arvesse moodustatava Mätasselja PEP alal

valitsevat tegelikku olukorda ning eiras põhjendamatult KK tegevuskavas sõnastatud PEP

moodustamise põhimõtteid. Selles, et PEP moodustamise eeldusena ei pea kaitsealune liik

PEP moodustamise ajal vastavat ala asustama, ei ole apellatsioonimenetluses poolte vahel

iseenesest vaidlust. Halduskohus leidis õigesti, et põhimõtteliselt võib LKS § 5 lg 4 kohaselt

hõlmata PEP koosseisu alasid, mis on kaitsealusele liigile elupaikadena sobivad ning mille

osas on teaduslikult põhjendatud arusaam, et kaitsealune liik selle ala (taas)asustab.

Halduskohus tõdes aga õigesti, et kaitsealuste liikide puhul, kelle jaoks on olemas kinnitatud

tegevuskava, tuleb kaitsetegevuse korraldamisel, sh püsielupaikade moodustamisel juhinduda

selles tegevuskavas sõnastatud põhimõtetest. Halduskohus leidis õigesti, et siinsel juhul ei ole

vastustaja seda teinud.

9. Vastustaja omistas vaidlustatud määruse andmisel (st 2023. aasta kevadel)

põhjendamatult suure kaalu 2019. aasta ekspertiisis esitatud seisukohale, et tegemist on väga

esindusliku elupaigaga. Esiteks oli kõnealuses ekspertiisis sisalduv hinnang vaidlustatud

määruse andmise hetkeks mõnevõrra vananenud, kuna kõige uuemad andmed, mille alusel

see ekspertiis koostati, pärinesid aastast 2019. Teiseks on 2019. aasta ekspertiisi koostamisel

lähtutud varasemast, st 2015. aastal kinnitatud kanakulli kaitse tegevuskavast, mitte aga

Keskkonnaameti 02.03.2022 korraldusega kinnitatud KK tegevuskavast (dtl 150), millest pidi

vastustaja juhinduma vaidlustatud määruse andmise ajal. 2019. aasta ekspertiisi koostamise

aeg on oluline eeskätt põhjusel, et selles ekspertiisis ei ole vähimalgi määral arvesse võetud

KK tegevuskavas sõnastatud põhimõtet, et asustamata elupaika tuleb kaitse alla hoida kuni 7

aastat. Selle põhjuseks võib ühelt poolt olla see, et 2019. aasta ekspertiisi koostamise ajal oli

pesa KLO9114534 viimasest teadaolevast asustamisest möödunud 5 aastat (tuvastatud

kanakulli asustus 2014. aastal), pesa nr KLO9122356 viimasest teadaolevast asustamisest aga

3 aastat (tuvastatud kanakulli asustus 2016. aastal). Seega isegi kui 2015. aastal kinnitatud

tegevusvakas oli 7-aastase ajaraami põhimõte sõnastatud samamoodi, nagu seda on tehtud

2022. aastal kinnitatud KK tegevuskavas, siis ei olnud ekspertiisis vähemalt eelviidatud kahe

pesa osas põhjust sellele tähelepanu pöörata. Vaidlustatud määruse andmise ajaks oli olukord

aga teistsugune – pesa KLO9114534 oli selleks ajaks asustamata olnud 8 aastat ning pesa

KLO9122356 oli asustamata 6 aastat. Seejuures viimast pesa puudutavas osas anti

vaidlustatud määrus 2023. aasta pesitsushooaja alguses ehk ajal, mil 2023. aasta (st viimasele

tuvastatud pesitsusele järgnenud 7. aasta) andmeid veel ei olnud.

10. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja on KK tegevuskava vääriti mõistnud.

Iseenesest ei ole vaidlust selles, et KK tegevuskavas sõnastatud kaitse-eesmärgiks ei ole

pelgalt pesa või pesapuu kaitsmine, vaid eesmärk on kaitsta kanakullile elupaigana sobivat

puistut. Nõustuda tuleb ka vastustaja argumendiga, et asustamata, kuid tingimuste poolest

kanakullile sobivate elupaikade säilitamine on põhimõtteliselt kooskõlas kaitse-eesmärgiks

seatud kanakulli arvukuse suurendamisega, võimaldades arvukuse suurenemisel võtta

8(11)

3-23-818

kasutusse sobivaid, ent seni arvukuse vähesuse tõttu kasutuseta elupaiku. See ei tähenda

siiski, et PEP saaks moodustada mistahes kohta, kui sealne puistu on liigilise ja vanuselise

koosseisu poolest selline, kus kanakull tavatseb pesitseda või kus kanakull on kunagi

pesitsenud.

11. KK tegevuskava punktist 6.3. tuleneb selgelt, et asustamata kestlikku elupaika tuleb

kaitse all hoida kuni 7 aastat. Kestliku elupaigana tuleb seejuures KK tegevuskava

eelviidatud punkti kohaselt käsitada olukorda, kus pesapuistu on valdavas osas säilinud.

Elupaik tuleb KK tegevuskava kohaselt seejuures määratleda pindalalise objektina, mille

keskmes on pesapuu. Eeltoodust tuleneb, et KK tegevuskava kohaselt väärib kaitset selline

elupaik, mille moodustab kanakulli poolt eelneva 7 aasta jooksul vähemalt ühel

pesitsusperioodil asustatud pesapuu ning seda ümbritsev 300 meetrise raadiusega kanakullile

sobiv puistu. Seejuures, kui pesa asub terviklikult säilinud metsaosa ühes servas ja 300 m

ulatuses ümber pesa ei ole sobivat elupaika igas suunas võrdselt, siis võetakse ühe serva

puudujäägi kompenseerimiseks sihtkaitsevööndi koosseisu teisest servast vajadusel ja

võimalusel ulatuslikumalt kui 300 meetrit (KK tegevuskava p. 6.4. teine lõik). Sellist ühest

servast puudujääva osa teises servas kompenseerimist tuleb mõista siiski nii, et üldjoontes

saab kaitstavaks elupaigaks olla pesapuud ümbritsev ala, mille suurus vastab 300-meetrise

raadiusega ringi omale (umbes 28 ha). Olukorras, kus teatav elupaik tuleks KK tegevuskava

kohaselt arhiveerida – põhjusel, et seitsme aasta jooksul ei ole kanakull seda asustanud – ei

saa vähemalt üldjuhul olla põhjendatud selle elupaiga kaitseks PEP moodustamine. Seejuures

tuleb tähele panna, et KK tegevuskava kohaselt tuleb kestlikku ent asustamata elupaika

kaitsta kuni 7 aastat ehk mitte kauem kui 7 aastat.

12. Apellatsioonkaebuse üheks keskseks teesiks on, et halduskohus on vääralt arvestanud

aega, mille jooksul on asjaomane elupaik olnud asustamata. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et KK tegevuskavas viidatud 7 aasta näol on silmas peetud seitset

pesitsusperioodi. Kuivõrd vaidlust pole selles, et pesas KLO9122356 tuvastati kanakulli

pesitsus 2016. aastal ning selle kohta, kas kanakull seal 2023. aastal pesitses või mitte, ei

olnud vaidlustatud määruse andmisel ajal veel andmeid, siis on põhimõtteliselt õige

vastustaja seisukoht, et kanakull ei olnud asjaomast pesa asustanud vaidlustatud määruse

andmisele eelnenud 6 aasta jooksul (aastatel 2017–2022). See eksimus ei too aga kaasa

halduskohtu otsuse tühistamist.

13. Esiteks on vastustaja Mätasselja PEP moodustamisel ja selle piiride

kindlaksmääramisel selgelt lähtunud asjaolust, et alal paikneb kolm pesa. Asjaomaste pesade

asukohad, neid ümbritseva 300 m raadiusega ringid ning moodustatud Mätasselja PEP ala

piirid kajastuvad kaebuses ja apellatsioonkaebuse vastuses sisalduvatel joonistel (dtl 3 ja

708). Vastustaja ei ole siinses kohtumenetluses väitnud, et need joonised oleksid ebatäpsed.

Vaidlust ei ole, et pesas KLO9114534 tuvastati kanakulli pesitsus viimati 2014. aastal.

Eelviidatud jooniste kohaselt on tegemist eelviidatud kolmest kirdepoolseima pesaga. Kuna

vaidlustatud määruse andmise ajaks ei olnud selles pesas tuvastatud kanakulli pesitsemist

kaheksal eelneva pesitsusperioodil, siis hoolimata sellest, et pesa ümbritsev puistu oli

valdavas osas säilinud, oli tegemist elupaigaga, mida ei tulnud KK tegevuskava kohaselt

enam kaitsta ja mille puhul esines alus arhiveerimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab

see, et PEP piiride määramisel ei võinud vastustaja võtta aluseks pesa KLO9114534

ümbritsevat ala. See ala võis PEP koosseisus kõne alal tulla, kui see kattus mõne teise ning

jätkuvalt KK tegevuskava kohaselt kaitset vajava elupaigaga. Selliseks teiseks elupaigaks sai

siinsel juhul olla elupaik, mille keskmeks on pesa KLO9122356. Kuna viimati nimetatud

pesa oli vaidlustatud määruse andmise ajaks asustama vähem kui 7 aastat, siis saanuks

sihtkaitsevööndi kaitsekorraga PEP moodustada alale, mis jääb 300 m raadiusesse sellest

pesast. Kuna põhja/kirde suunast lõikuks sellise raadiusega ring maanteega, näib iseenesest

9(11)

3-23-818

põhjendatud ja loogiline piirata PEP põhja/kirde suunast asjaomase maanteega ning lähtudes

eespool viidatud ühe serva puudujäägi kompenseerimise põhimõttest suurendada kaitstavat

ala vastavalt mõnes teises suunas, kus kasvab kanakullile sobiv mets. Seda, millises suunas

sel viisil PEP koosseisu hõlmatavat ala suurendatakse, tuleb PEP moodustamisel konkreetset

ala silmas pidades põhjendada. Halduskohus leidis õigesti, et selliseid põhjendusi

vaidlustatud määruse seletuskiri ei sisalda. Üksikasjalikku põhjendust moodustatava PEP

piiride kulgemise kohta ei sisalda ka vastustaja viidatud Keskkonnaameti 22.07.2020. aasta

kiri nr 7-16/20/7926-5 (dtl 131). Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on kaebaja

tõstatatud küsimuse, miks jäeti PEP koosseisust välja pesast KLO9122356 kagusse jäävad

metsatukad kaebaja naaberkinnistutel (katastriüksused 37301:002:0138 ja 37301:002:0139).

Sellele küsimusele määruse seletuskiri vastust ei anna. Samuti ei selgu, millest lähtudes on

PEP lääne- ja loodepoolne piir (kaebaja katastriüksustel 37301:002:0211 ja 37301:002:0274)

paigutatud just sinna, kuhu see on paigutatud. Määruse seletuskirjas tehtud üldine viide

otstarbeka piiritlemise põhimõttele ei ole piisav.

14. Lisaks eeltoodule saab vaidlustatud määruse seletuskirjast järeldada, et vähemalt

osaliselt on PEP piiritlemisel arvesse võetud ka pesa KLO91112892, mille osas pole ometi

vaidlust, et see oli varisenud juba 2015. aastal ning andmeid vastavale pesapuule uue pesa

rajamise kohta vaidlustatud määruse andmise ajaks ei olnud. Asjaolu, et vaidlustatud määruse

seletuskirja punktis 2.4.2.32 ei ole sõnagagi mainitud seda, et üks kolmest pesast oli selleks

varisenud ning üks oli kaheksa eelneva aasta jooksul asustamata, viitab üheselt sellele, et

vastustaja ei ole vaidlustatud määruse andmisel nende asjaoludega arvestanud. Seletuskirja

lõpus olevast märkuste tabelis kajastub küll, et tulenevalt läänepoolseima pesa varisemisest

muudeti kavandatava Mätasselja PEP välispiiri, ent seegi selgitus ei lükka veenvalt ümber

kaebaja väidet, et pesa KLO9122356 asukohta arvestades ei ole põhjendatud PEP ala

laiendamine lääne suunas sedavõrd kaugele, nagu seda vaidlustatud määrusega tehti.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ebaoluliseks ebatäpsuseks pidada ka vaidlustatud

määruse seletuskirjas märgitut, et elupaigas on pesitusaegsed tegevusjäljed 2016.–2018.

aastast. Määruse seletuskirja punkti 2.4.2.32 esimesest lõigust saab järeldada, et vastustaja

lähtus Mätasselja PEP moodustamisel ja piiride määramisel tõdemusest, et moodustatava

Mätasselja PEP-ga hõlmatud alale jääb kolm kaitset väärivat pesapaika (st pesa/pesapuu koos

seda ümbritseva alaga), kus viimased pesitsusaegsed tegevusjäljed on aastast 2018. See

tõdemus oli väär, nagu halduskohus õigesti tuvastas ja nagu ka vastustaja apellatsioonkaebuse

punktis 9 möönab. Sarnaselt halduskohtule leiab ringkonnakohus, et selline eksimus võis

otsust mõjutada.

16. Mis puudutab veel pesa KLO9122356 asustatuse andmeid, siis tuleb silmas pidada, et

PEP moodustamise menetlus vältas aastaid ning lõpliku otsuse tegi vastustaja õige pisut enne

seda, kui muutusid kättesaadavaks 2023. aasta seireandmed. Võttes arvesse, et KK

tegevuskava kohaselt tuleb kestlikku asustamata elupaika kaitse all hoida kuni 7 aastat, ning

pidades ka silmas, et juba moodustatud PEP piiride muutmine või selle kaitse alt välja

arvamine oleks eeldatavasti samuti aeganõudev protsess, tekib siinsel juhul küsimus, kas

vajalik ning vastandlikke huve tasakaalustavalt arvesse võttev oli pesa KLO9122356

ümbritseva elupaiga PEP-na kaitse alla võtmine vahetult enne seda, kui sai selguda, kas see

pesa jääb asustamata ka seitsmendal järjestikkusel aastal. Halduskohus sedastas õigesti, et kui

vastustajal oleksid vaidlustatud määruse andmise ajal olnud olemas ka 2023. aasta

pesitsusandmed (mis pärinesid 2023. aasta suvest), siis tulnuks KK tegevuskavas sõnastatud

7-aastast ajaraami silmas pidades tõdeda, et moodustatava PEP-ga hõlmatud alal ei ole ühtki

kaitset väärivat kanakulli elupaika.

10(11)

3-23-818

17. Kuna halduskohtu otsus tuleb juba eeltoodud põhjustel muutmata jätta, ei ole vajalik

asuda eraldi käsitlema poolte argumente ja halduskohtu põhjendusi, mis puudutavad kogu

alale sihtkaitsevööndi kaitsekorra kehtestamise vajalikkust ja põhjendatust.

18. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja etteheitega halduskohtu otsuse osale, mis

puudutab menetluskulude jagamist. Menetluskulude väljamõistmisel, eelkõige

õigusabikulude põhjendatuse hindamisel on halduskohtul avar kaalutlusõigus.

Ringkonnakohus muudab halduskohtu sellekohast otsust, kui see on ilmselgelt põhjendamatu.

Siinsel juhul see nõnda ei ole. Vaidluse keerukust ja mahukust arvestades ei ole kaebaja

kasuks halduskohtus välja mõistetud 7321,95 euro suurune menetluskulu ilmselgelt

ülemäärane. Asjaolu, et kaebaja esindaja on esindanud teisi isikuid samalaadsetes vaidlustes,

ei anna alust välja mõistetavaid õigusabikulusid vähendada.

19. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

vastustaja (apellandi) kanda. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt välja

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud 3680 eurot, mis vastab esitatud

kuludokumentide (dtl 725 jj) kohaselt 17 advokaadi töötunnile. Ringkonnakohus leiab, et

selline õigusabikulu ei ole vaidluse mahukust ja keerukust arvesse võttes ülemäärane ning

tuleb Kliimaministeeriumilt kogu taotletud ulatuses välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)