3-25-4355/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.01.2026 Tallinn

Haldusasja number

3-25-4355

Haldusasi

Aktsiaselts

Skinest

Rail

kaebus

riigihangete

vaidlustuskomisjoni 11.11.2025 otsuse nr 230-25/299391

tühistamiseks ja Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport

kohustamiseks viima riigihankes „Trammide ostmine“

(viitenumber 299391) riigihanke alusdokumendid, so

Hankepass IV OSA: Kvalifitseerimistingimused B:

Majanduslik ja finantsseisund (käibenõue) ja Hankepass IV

OSA: Kvalifitseerimistingimused C: Tehniline ja kutsealane

suutlikkus (referentslepingute nõue), vastavusse õigusaktidega

ettenähtud nõuetega

Menetlusosalised

Kaebaja – Aktsiaselts Skinest Rail, esindaja v.adv Kaidi

Reiljan-Sihvart

Vastustaja (hankija) – Aktsiaselts Tallinna Linnatransport,

esindajad v.adv Carri Ginter, v.adv Mario Sõrm

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Kuulutada käesoleva asja menetlus osaliselt kinniseks, so vaidlustuse lisa 3 osaks oleva Exceli

faili „BTC-rus_2025.10.14.xlsx“ ja selle tõlke osas (dtl 63-172, 195-300, 360-469, 505-610),

kaebaja ärisaladuse kaitseks.

2. Kohustada menetlusosalisi ja nende esindajaid (välja arvatud kaebajat ja tema esindajaid)

hoidma saladuses ning mitte avaldama käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud dokumentides

sisalduvat teavet.

3. Tagastada kaebajale 02.12.2025 menetlusdokumendi lisad 1 ja 2 (dtl 766-981).

4. Jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 3418,50 eurot

(käibemaksuta) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.01.2026..

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1(15)

1. 17.09.2025 avaldas Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (hankija/vastustaja) riigihangete

registris konkurentsipõhise läbirääkimistega menetlusega riigihanke „Trammide ostmine“

(viitenumber 299391) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid.

2. 14.10.2025 esitas Aktsiaselts Skinnest Rail (kaebaja) riigihangete vaidlustuskomisjonile

(VAKO) vaidlustuse riigihanke alusdokumendile (RHAD). Vaidlustuse esemeks olid kaks

kvalifitseerimise tingimust: käibenõue ja referentslepingute nõue.

3. VAKO jättis oma 11.11.2025 otsusega vaidlustuse rahuldamata. VAKO põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised: a) üksnes hankija otsustab mida ja millistel tingimustel ta hankida soovib

lähtudes riigihanke väljakuulutamisel oma vajadustest. VAKO saab sekkuda vaid juhul, kui

hankija kehtestatud tingimused on ilmselgelt asjakohatud ja meelevaldsed. Kõik vastavas

valdkonnas tegutsevad isikud ei pea saama riigihankes osaleda; b) käibenõue tugineb RHS § 100

lg 1 p -le 4 ning on indikatsiooniks taotleja majanduslikule ja finantsseisundile; c)

referentsilepingu nõue tugineb RHS § 101 lg 1 p-le 2. Seadusandja on läbi asjakohase

dokumendinõude selgel seisukohal, et varasemate lepingute kaudu saab anda riigihangetes

indikatsiooni taotleja tehnilisele pädevusele; d) kaebaja subjektiivne pädevus ega see, millistel

tingimustel saaks ta riigihankes osaleda, ei ole midagi sellist, millega hankija peaks RHS-st

tulenevalt arvestama kvalifitseerimise tingimuste kehtestamisel; e) fakt on see, et olukorras, kus

riigihangete registri andmetel riigihanke eeldatav maksumus 88 miljonit eurot, on käibenõue 50

miljonit eurot aastas ning 150 miljonit eurot kolme aasta kohta kahekordselt hankelepingu

eeldatavat maksumust ei ületa. Netokäibe nõue vastab hankelepingu esemele, on kohane, sest on

seotud taotleja võimega finantseerida trammide tootmisega seotud tõid; f) isegi kui on muid

näitajaid, mis näitaksid taotleja tehnilist suutlikkust hankelepingut täita ja mida hankija ei ole

küsinud, ei tähenda see, et referentsilepingute nõue oleks õigusvastane. Vaidlus põhineb

tegelikkuses valdkondlikule piirangule. Valdkondlik piirang ei ole hankelepingu eset arvestades

põhjendamatult piirav ja selle laiendamine nt muude ühistranspordivahendite valmistamisele ja

projekteerimisele ja müümisele ei pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et taotleja on kahtlusteta

pädev lepingut täitma.

4. 21.11.2025 saabus Tallinna Halduskohtule AS Skinest Rail kaebus riigihangete

vaidlustuskomisjoni 11.11.2025 otsuse nr 230-25/299391 tühistamiseks ja Aktsiaseltsi Tallinna

Linnatransport kohustamiseks viima riigihankes „Trammide ostmine“ (viitenumber 299391)

riigihanke alusdokumendid, so Hankepass IV OSA: Kvalifitseerimistingimused B: Majanduslik ja

finantsseisund (käibenõue) ja Hankepass IV OSA: Kvalifitseerimistingimused C: Tehniline ja

kutsealane suutlikkus (referentslepingute nõue), vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

5. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse oma 24.11.2025 määrusega menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

6.1 Vaidluse peamiseks küsimuseks on asjakohasuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine

kvalifitseerimistingimuste puhul, st kas kaebajal on hankest huvitatud ettevõtjana õigus nõuda, et

kvalifitseerimistingimused ei piiraks hankele ligipääsu rohkem, kui see on hanke esemest lähtuvalt

asjakohane ja proportsionaalne. Tingimuste asjakohasust ja proportsionaalsust tuleb hinnata iga

hanke põhiselt. Käesolevas hankes seatud viisil ei ole käibenõue ja referentsilepingute nõue

asjakohased ega proportsionaalsed, piirates põhjendamatult konkurentsi. Täiendavalt on vaidluse

all kvalifitseerimistingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse kohtuliku kontrolli ulatus.

2(15)

6.2 Kvalifitseerimistingimus peab olema lähtuvalt hanke esemest võimalikult lai, sh tuleb kaaluda

leebemaid meetmeid. Kaebajal on hankest huvitatud isikuna õigus nõuda, et

kvalifitseerimistingimused ei piiraks hankele ligipääsu rohkem, kui see on hanke esemest lähtuvalt

asjakohane ja proportsionaalne. Seega ei peaks ka kaebaja, kes on ühelt poolt põhjendanud ja

tõendanud, et käibenõue ja referentsilepingute nõue on vastuolus asjakohasuse ja

proportsionaalsuse põhimõttega ning teiselt poolt tõendanud, et tal on koos tütarühinguga DLRR

vajalik võimekus hankelepingu täitmiseks, jääma hankest eemale.

Käibenõue on õigusvastane.

6.3 Hankija ei ole käibenõude ja referentsilepingute nõude asjakohasuse ja proportsionaalsuse

põhjendamise kohustust täitnud, sh näidanud leebemate meetmete kaalumist või puudumist. Seda

pole tehtud ka vaidlustusmenetluses. Seejuures ei ole hankija väitnud ega põhjendanud, et oleks

kaalunud tingimuste seadmist vähem piiravamal moel, sh alternatiivseid meetmeid. Hankija

piirdus vaid formaalsete selgitustega.

6.4 Kvalifitseerimistingimuste kohtuliku kontrolli ulatus ei piirdu ilmselguse kontrolliga, vaid

peab olema sisuline ja intensiivsem. Kvalifitseerimise tingimused alluvad iga hanke põhiselt

asjakohasuse ja proportsionaalsuse sisulisele kontrollile. VAKO jättis nõutava sisulise kontrolli

tegemata. VAKO pole pidanud vajalikuks sisuliselt analüüsida ja hinnata finantsekspert A. Suitsu

arvamusel põhinevat järeldust, et ainuüksi käibenõue ei anna piisavat ja adekvaatset teavet

kõnealuse hankelepingu täitmiseks vajaliku pakkuja maksevõime kohta, kuigi piirab

majanduslikult võimekate pakkujate ligipääsu hankele. VAKO ei ole ka sisuliselt analüüsinud

referentsilepingute nõude asjakohasust, sh kaebaja poolt esile toodud argumente ja tõendeid.

6.5 Käibenõue ei ole hanke eseme suhtes kohane ega põhjendatud. Nõue ei arvesta pakkuja

tegelikku suutlikkust hankelepingut täita ning tugineb formaalsetele näitajatele. Kaebaja on

finantsekspert A. Suitsu arvamusele tuginedes selgitanud, et varasem müügitulu on pelgalt

ajalooline näitaja ega kajasta pakkuja hetke finantsseisundit. Käibenõude puhul ei ole tegemist

tulevikku suunatud majanduslikku suutlikkust kinnitava majandusnäitajaga. Samuti ei ole

põhjendatud kitsendus konkreetse valdkonnaga (trammid/rongid), sest finantsvõimekus ei sõltu

sellest, millist liiki tööde tegemisest on käive tekkinud. Nii netokäibe suuruse nõue kui ka piirang

valdkonna osas ei vasta seetõttu proportsionaalsuse põhimõttele ega ole hankija seatud viisil ei ole

asjakohane.

6.6 Ekslik on VAKO seisukoht, et alla RHS § 100 lg 3 piirmäära jääv käibenõue on automaatselt

proportsionaalne – piirmäär on vaid absoluutne lagi, mitte proportsionaalsuse garantii. Sättest ei

tulene, et iga nõue, mis jääb alla kahekordse hanke eeldatava maksumuse, on automaatselt

proportsionaalne. Ebaõige on ka VAKO seisukoht, et käibenõudes sisalduv valdkondlik piirang on

põhjendatud. Trammide või rongide tootmisest tulenenud müügitulu ei taga ettevõtte suutlikkust

mitte kuidagi paremini kui kasvõi golfiväljakute rajamisest tekkinud müügitulu, kuna müügitulu

on müügitulu. Seega pole piirang kooskõlas RHS § 98 nõudega.

6.7 Isegi kui käibenõue saaks olla asjakohane, ei ole see vajalik, sh suuruse ja valdkondliku

piirangu osas. Kaebaja on finantsekspert A. Suitsu arvamusele tuginedes selgitanud, et pakkuja

finantsvõimekuse hindamiseks on kohasemaid näitajaid, mis tulenevad kolme põhiaruande

(kasumiaruanne, bilanss, rahavoogude aruanne) koosmõjust, mitte üksnes netokäibe suurusest.

Käibenõue ei ole vajalikkuse skaalal vältimatu. Vajalikkust tuleb hinnata nii eraldisesisvalt kui ka

kogumis ja koosmõjus. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab sisulist põhjendust ja vähem piiravate

alternatiivide kaalumist. Hankija ei saa piirduda seisukohaga, et tal on õigus kehtestada mistahes

tingimusi. Ringkonnakohus on lahendis nr 3-24-2374 selgitanud, et proportsionaalsuse põhimõtet

ei saa tõlgendada ettevõtjate kahjuks kitsendavalt. Kui alternatiivsed meetmed on olemas ja vähem

piiravad, ei saa käibenõuet pidada vältimatuks abinõuks. Hankija pole ka kaalunud ega sisuliselt

3(15)

põhjendanud, miks ei taga käibenõude väiksem suurus, samuti laiem valdkondlik piirang

hankelepingu täitmise majanduslikku võimekust.

6.8 VAKO on jätnud arvestamata tegeliku kuluprofiili. Esimese aasta tegelik kulukoormus on

ligikaudu 35 miljonit eurot, samas kui nõutav käive on 50 miljonit eurot, lisaks on hankija

nõudnud ka täitmistagatist, mis leevendab riske. Selline määr ei ole seotud hanke tegeliku riskiga

ega ole vältimatult vajalik. VAKO eksib, kui leiab, et valdkonnapõhine käibenõue on vältimatult

vajalik kapitalimahuka lepingu täitmise kindlustamiseks. A. Suitsu arvamus kinnitab, et ettevõte,

kellel on piisav kapital ja likviidsus, võib edukalt täita lepingu ka siis, kui tema varasem tegevus ei

ole olnud rööbastranspordi valdkonnas.

6.9 Käibenõue ei ole mõõdukas, kuna riive on liiga intensiivne hankest kõrvale jäävate pakkujate

põhiõiguste riivet arvestades.

Referentslepingute nõue on õigusvastane.

6.10 Referentslepingute nõude asjakohasust ja proportsionaalsust tuleb kontrollida kaebaja

vaidlustatud kogu ulatuses, sh lepingute arvule ja mahule seatud tingimuste osas. VAKO on

ekslikult käsitlenud kaebaja väiteid vaid osaliselt. VAKO otsus põhineb vääral eeldusel, et

kaebajal puudub kogemus trammide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas. Kaebaja on

selgitanud, et tal on koos DLRR-ga tehniline ja kutsealane võimekus hankelepingu täitmiseks ning

on selle kinnituseks esitanud V. Vučetičsi asjatundja arvamuse, millest nähtub tütarettevõtjal

trammide alase kogemuse olemasolu ja selgituse, et hankes on lubatud ühispakkumuse esitamine.

Vaatamata trammikogemuse olemasolule kaebaja ja tema tütarettevõtja ei täida ühispakkujana

valdkondlikku piirangut hankija põhjendamatult kõrges määras.

6.11 Referentslepingute nõue ei ole kohane hanke eseme suhtes, kuna ei arvesta pakkuja tegelikku

võimekust hankelepingut täita. Nõue tugineb formaalsetele näitajatele- lepingute arvule ja

maksumusele, mis ei väljenda kohaselt ja usaldusväärselt pakkuja tehnilist ja kutsealast pädevust.

Samas piirab tingimus juurdepääsu hankele.

6.12 Valdkonnapõhine referentsilepingute nõue ei ole õiguspärane pelgalt seetõttu, et seadus selle

ühe võimaliku tingimusena ette on näinud. VAKO eksib, kui välistab proportsionaalsuse sisulise

kontrolli. Kaebaja vaidlustab piirangu ulatuslikkust ja vajalikkust. Hankija õigus kehtestada

kogemusnõudeid ei ole piiramatu. Seadus ja direktiiviga antud võimalus ei kohusta hankijat seda

kasutama ega anna etteulatuvat kinnitust nõude vajalikkuse kohta konkreetses hankes. Tehniline

pädevus on tõendatav ka muude vahenditega.

6.13 Lepingute arv ja maht pole antud hankes kohased näitajad. Ekspert V. Vučetičs on esile

toonud, et üks leping nelja trammi tootmiseks võib nõuda samal tasemel tehnilist ja kutsealast

pädevust, kui neli lepingut ühe trammi kohta. Seetõttu ei ole lepingute arv objektiivne

kvalifikatsiooninäitaja. Suutlikkus on tagatud, kui on olemas üks või mitu teostatud projekti, millel

on võrreldavad tehnilised nõuded, isegi kui nende arv on väiksem, kui neli. Peamine kriteerium ei

peaks olema lepingute arv, vaid projekti edukas elluviimine.

6.14 Referentsilepingute nõue ei ole vajalik, kuna sama eesmärki on võimalik saavutada vähem

piiravate ja sisuliselt asjakohasemate meetmetega. Hankija ei ole põhjendanud ega VAKO

kontrollinud, miks ei ole võimalik saavutada sama eesmärki väiksema lepingute arvu ja mahuga.

Piirang soosib ebaproportsionaalselt suurettevõtteid, kellel on olnud võimalus osaleda mitmes

rahvusvahelises hankes.

6.15 Valdkonnapõhine piirang ei ole vältimatult vajalik ega proportsionaalne. Euroopa teiste

linnade praktika näitab, et trammide hankimine ei eelda vältimatult üksnes trammide alast

kogemust. Kaebaja on samaväärse kogemusena toonud välja rongide kogemuse ning põhjendanud,

miks rongide alane kogemus täidab ka trammide alase kogemuse nõude.

4(15)

6.16 Hankija väide, et hanke eeldatav maksumus on 88 miljonit eurot ja et ostetakse 22 trammi, ei

ole enam asjakohane, kuna tänase päeva seisuga on teada, et Liivalaia tänavale trammiteed ei

ehitata, mis on sõnaselgelt kirjas Tallinna koalitsioonikokkuleppes. Kuna hanke aluseks olevad

andmed on muutunud, siis ei saa kvalifitseerimistingimusi põhjendada varasemate eeldustega.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.

7.1

Hankija kaalutlusõiguse raamides on kindlasti kvalifitseerimistingimusi seada.

Kvalifitseerimistingimuste seadmisel on hankijal ulatuslik kaalutlusruum ja seda on korduvalt

rõhutanud ka Euroopa Kohus. Kaebaja ei ole kunagi projekteerinud ega valmistanud ainsatki

trammi, DLRR on maksimaalselt valmistanud kuni neli trammi, kuid on kaheldav, kas ta on neist

üldse mõne kunagi projekteerinud. Seega ei ole kaebajal ega DLRR-il sellist varasemat kogemust

ega võimekust, mis oleks ligilähedane sellele, mida eeldaks käesoleva hankemenetluse alusel

sõlmitava tulevase hankelepingu eeldatav täitmine. Hankija ei saa ega pea loobuma oma

õiguspärastest kvalifitseerimise tingimustest üksnes selleks, et kaebajale meelepärane olla.

Käibenõue on õiguspärane.

7.2 Arvestades Euroopa Kohtu praktikast nähtuvat ja korduvalt toonitatud hankija ulatuslikku

diskretsiooni, valis hankija majandusliku ja finantsalase suutlikkuse tuvastamiseks käibenõude,

kuna see ilmestab hankija jaoks piisavalt hästi ja täpselt taotlejate eeldatavat võimekust tulevast

hankelepingut nõuetekohaselt täita. Kuna hankijale oli oluline, et vastav käive oleks tekkinud

hankelepingu esemega sarnases valdkonnas, siis määratles vastustaja tingimuse ka nii, et käive

pidi olema tekkinud rööbastranspordi projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas. Samuti on

see laiem, kui piirata nõuet kitsalt rööbastranspordiga, ehkki RHS § 100 lg 1 p 4 võimaldanuks

seda nõuda. Hankijale ei tulene seejuures sellise valiku tegemisel mingit ulatuslikku tõendamis-

või põhjendamiskohustust. Hankijal on kvalifitseerimise nõuete sisustamisel ja valikul ulatuslik

kaalutlusruum ning kvalifitseerimistingimuste valik ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt, st

kohus ei saa hankijale ette kirjutada, milliseid tingimusi hankija peaks kehtestama.

7.3 Kohtupraktikast tulenevalt on pakkuja võimalused vaidlustada seadusest tulenevat

kvalifitseerimise tingimuse valikut erandlikud. Vastupidisel juhul ei saa rääkida ulatuslikust

kaalutlusruumist. See, et kaebaja kvalifitseerimise tingimusele ei vasta, ei ole selline erandlik

asjaolu. Kaebaja argumentatsioon on suunatud endale soodsate kvalifitseerimistingimuste

saamisele. Vastustaja on seadnud tavalise käibenõude, mis on oma sisus hankelepingu eset

arvestades mõistlik ja mõõdukas.

7.4 Hankelepingu esemeks on kuni 22 uue trammi tarnimine, mis valmistatakse rätsepatööna

keskmisest erilisematesse klimaatilistesse ja tehnilistesse (rööpmelaius) tingimustesse. Hankija

kogemus varasematest riigihangetest ilmestab seda, et optsioonide rakendamine on pigem väga

tõenäoline, mis tähendab, et lõppastmes soetatakse tõenäoliselt 22 uut trammi. Hankija on

netokäibe nõude seadnud lähtudes vajadusest tagada, et hankelepingu täitja suudaks hankelepingut

nõuetekohaselt täita. Käibenõude suuruse määratlemisel võttis hankija arvesse, et hankelepingu

alusel tellitakse tõenäoliselt 22 (10 + 12) trammi. Hankijale on oluline, et trammide tootja

tegutseks järjepidevalt trammide või rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas ning

see ei oleks talle juhuslik või kõrvaline tegevusvaldkond. Käibenõuet täitva taotleja puhul saab

eeldada, et ta on võimeline kandma hankelepingu täitmise majanduslikku koormat.

7.5 Esimene tramm peab olema hankijale tarnitud hiljemalt 33 kuud pärast hankelepingu

sõlmimist. Selline ajavahemik on trammide puhul tavapärane, sest tramm ei ole riiulitoode, vaid

tuleb esmalt projekteerida. Ülejäänud trammid tuleb tarnida hiljemalt 41 kuud pärast hankelepingu

sõlmimist. Hankija on võimaldanud säärast tähtaega ka lähtudes kaalutlusest, et on pakkujaid,

5(15)

kellel ei pruugi olla kogemust Tallinnasse või Tallinnaga sarnase kliimaga trammiteedega

asukohta trammide projekteerimisest ja tarnimisest. Riigihanke alusdokumentidest tuleneb, et

esimene tramm tarnitakse varem seetõttu, et sellega teostatakse intensiivselt katsetusi, et tagada

trammi sobivus ja ohutus. See tähendab, et hankelepingu täitmise majanduslik koorem langeb

praeguste tähtaegade kontekstis suuresti 2029. aastale, mille jooksul peab pakkuja tootma ja

tarnima 8- kuulise perioodi sees kümme trammi. Kui hankija kohaldab optsiooni, siis tarnima

lisaks põhitrammidele ka 12 optsioonitrammi, mis tarnitakse nt 2030. aastal. Nii arvestab hankija

seatud käibenõue 50 miljonit eurot ka sellega, et majanduslik koormus on hankelepingu täitja

jaoks teatud perioodil iseäranis kõrge, mis õigustab ka valitud käibenõude suurust. VAKO

kaalutlused on kohased ja põhjendatud.

7.6 RHS § 100 lg 3 mõttes oleks eelduslikult proportsionaalne olnud seegi, kui hankija oleks

aastaseks käibe piiriks seadnud nt 166 miljonit eurot, kuid hankija piirdus antud juhul aastase

netokäibega, mis on hankelepingu eeldatavast maksumusest väiksem. Seega ei ole ühegi

mõõdupuu kohaselt hankija seatud käibenõue kuidagi liiane ega kohatu.

Referentsilepingute nõue on õiguspärane.

7.7 RHS § 101 lg 1 määratleb sarnaselt §-le 98, et selle alusel seatav nõue peab olema seotud

hankelepingu esemega. Halduspraktikas on leitud, et varasema kogemuse nõue võib olla sisult

analoogne tulevase hankelepinguga.

7.8 Trammid on spetsiifilised masinad, mida hankija tellib rätsepatööna tulenevalt Tallinna

eripärastest klimaatilistest tingimustest, rööpmelisusest ja kurvilistest trammiteedest. Vajalikku

kogemust valdkonnas ei saa asendada üldistatud kogemusega. Kuigi hankija on pidanud

võimalikuks arvestada käibenõude puhul ka rongide tootmise, projekteerimise ja müügi

valdkonnas tekkinud netokäivet, soovib hankija tehnilise ja kutsealase suutlikkuse raames

kontrollida taotlejate varasemat kogemust trammide osas. Selline valik võimaldab avardada

konkurentsi nii, et kvalifitseeruksid ettevõtjad, kelle peamine tegevusala on näiteks rongide

projekteerimine, valmistamine ja müük, kuid kes on arvestataval määral täitnud ka trammide

projekteerimise, valmistamise ja müügi lepinguid.

7.9 Kõrvutatuna hankelepingu eeldatava maksukusega, on referentsilepingutele seatud maksumuse

nõue tagasihoidlik ega küündi maksumuseni, milleks on sõlmitava hankelepingu eeldatav

maksumus. Referentslepingu vähima maksumuse tingimust tuleb sisustada koosmõjus nõutavate

lepingute vähima arvuga. Kui referentslepingute arv ega nende maksumus pole riigihanke eset

arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne, siis jääb hankija langetatud valik nendes küsimustes

hankija laialdase kaalutlusõiguse raamidesse.

7.10 Vaidlustuskomisjon on menetluskulud õigesti jaotanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Koosmõjus HKMS § 162 lg-ga 1 lahendab kohus esmalt kaebaja 02.12.2025 taotluse kuulutada

menetlus osaliselt kinniseks kaebaja 14.10.2025 vaidlustuse lisaks 3 oleva exel faili „BTC-

rus_14xls“ ja selle tõlke osas kaebaja ärisaladuse kaitseks. Kaebaja esitas dokumendid täiendavalt

oma menetlusdokumendi lisadena 1 ja 2. Kaebaja palus kohustada menetlusosalisi ja nende

esindajaid (välja arvatud kaebajat ja tema esindajaid) hoidma saladuses ning mitte avaldama

kinniseks kuulutatavates dokumentides sisalduvat teavet kolmandatele isikutele. Kohus nõustub, et

vaidlustuse lisaks 3 olevas tabelis sisalduvate andmete avaldamine menetlusvälistele isikutele võib

kahjustada kaebaja ärisaladust, mistõttu tuleb menetlus nimetatud dokumenti puudutavas osas

kuulutada osaliselt TsMS § 38 lg 1 p 6 alusel kinniseks ja kohustada HKMS § 77 lg 1 ja TsMS §

6(15)

41 alusel vastustajat ja vastustaja esindajaid hoidma saladuses ja mitte avaldama kaebaja

ärisaladuseks olevat teavet. Kuna dokumendid, mille osas kaebaja taotleb menetluse kinniseks

kuulutamist on kohtule juba VAKO poolt edastatud ning esinevad VAKO toimikus juba mitmes

eksemplaris (dtl 63-172, 195-300, 360-469, 505-610), siis tagastab kohus kaebajale koos

02.12.2025 menetlusdokumendiga teistkordselt esitatud dokumendid (dtl 766-981). Järgnevalt

lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

9. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Vaidlus käib järgmiste kvalifitseerimistingimuste õiguspärasuse üle.

- Hankepass IV OSA: Kvalifitseerimistingimused B: Majanduslik ja finantsseisund, konkreetne

aastakäive (edaspidi Käibenõue): Taotleja viimase 3 (kolme) riigihanke algamise ajaks lõppenud

majandusaasta (eelduslikult 2022, 2023, 2024) netokäive (müügitulu) trammide või rongide

(rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas peab igal majandusaastal olema

olnud vähemalt 50 000 000 (viiskümmend miljonit) eurot (ilma käibemaksuta), st 3 (kolme)

majandusaasta kohta kokku 150 000 000 (sada viiskümmend miljonit) eurot (ilma käibemaksuta).

Taotleja esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada andmed trammide või

rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas iga viimase 3 (kolme)

riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta netokäibe (müügitulu) kohta eraldi. Hankijal

on õigus nõuda taotlejalt vastavate majandusaasta aruannete väljavõtteid, millest nähtub taotleja

netokäive (müügitulu) trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi

valdkonnas või taotleja raamatupidamise eest vastutava isiku poolt allkirjastatud kinnitust.

- Hankepassi IV OSA: Kvalifitseerimistingimused C: Tehniline ja kutsealane suutlikkus, asjade

hankelepingute puhul: täpsustatud liiki tarnete teostamine (edaspidi Referentsilepingute nõue): a)

Taotleja peab hanketeate avaldamisele eelneva 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul olema

nõuetekohaselt täitnud vähemalt 4 (neli) reisijateveoks mõeldud trammide projekteerimise,

valmistamise ja müügi lepingut. Sama perioodi jooksul peab taotleja olema lepingut ka täitnud, st

projekteeritud ja valmistatud trammid on tellijale üle antud ja tellija poolt vastu võetud. Juhul, kui

lepingud ei ole 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul lõppenud, peavad lepingud olema täidetud

hankija poolt eelnevalt kirjeldatud ulatuses. Iga sellise varasema lepingu maksumus peab olema

vähemalt 10 000 000 (kümme miljonit) eurot (ilma käibemaksuta). b) Vähemalt 1 (üks) neljast

taotleja poolt täidetud lepingust peab olema sõlmitud trammide projekteerimiseks, valmistamiseks

ja müügiks, mida kasutatakse Eestiga (Tallinnaga) sarnastes keskkonnatingimustes. Taotleja

esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada informatsioon vastavalt

ülaltäidetud lepingute tarnekuupäeva, maksumuse, lepingu eseme ja tellija ning punktis b

nimetatud asjaolude täitmise kohta. Hankijal on õigus nõuda taotlejalt tellija allkirjastatud

kinnitust, millest nähtub hankepassis nimetatud lepingute vastavus kvalifitseerimistingimusele.

Trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi valdkond on taotlejate ringi ja lepingute

täitmise sageduse osas piiratud, mistõttu võtab Hankija piisava konkurentsi tagamiseks arvesse

andmeid pikema perioodi kohta kui RHS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud, kuid mitte rohkem kui 120

(saja kahekümne) kuu kohta.

11. Seega on vaidluse all kaks kvalifitseerimise tingimust – käibenõue ja referentslepingute nõue.

Neist esimese puhul on tegemist tingimusega majanduslikule ja finantsseisundile ning teise puhul

nõudega tehnilisele ja kutsealasele pädevusele.

12. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et hankijal on õigus piirata hankele ligipääsu

kvalifitseerimistingimuste seadmise teel. Pooled ei vaidle ka selle üle, et käibenõuet või

referentslepingute nõuet ei tohiks kvalifitseerimistingimustena üldse seada. Vaidlus on selles, kas

hankija seatud nõuded on hankes seatud viisil asjakohased ja proportsionaalsed.

7(15)

13. Hankijal on kvalifitseerimistingimuste seadmisel ulatuslik kaalutlusruum. Üksnes hankija

otsustab, kas, mida ja millistel tingimustel ta riigihankega hankida soovib. Euroopa Kohus on oma

lahendis C-195/21 (Smetna palata na Republika Bulgaria, p 50) leidnud, et kuna hankijal on enda

vajaduste hindamiseks parimad eeldused, siis on hankija vaba hindama seda, milliseid

hankemenetluses osalemise tingimusi ta peab enda seisukohast sobivaks tagamaks eelkõige

hankelepingu täitmine talle sobivaks peetaval kvaliteeditasemel. Samas, ehkki hankija teab oma

vajadusi kõige paremini ja omab suurt kaalutlusõigust, ei ole tema kaalutlusõigus siiski piiramatu.

See tähendab, et hankija kaalutlusruum ei õigusta mistahes põhjendamatult rangete meetmete

kasutamist. Riigikohus on selgitanud, et hankija poolt hankemenetluses kehtestatavate nõuete seas

eristuvad muu hulgas hankelepingu esemele ja hankes osalevatele ettevõtjatele esitatavad nõuded.

Seda, millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, otsustab hankija

põhimõtteliselt omal vabal äranägemisel, eeldusel, et hankija poolt kehtestatavad kriteeriumid on

asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (/---/). Seevastu

pakkuja majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse (/---/) hindamisega

seoses on seadusandja /---/ piiritlenud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija

nõuda. Seega võib hankija seada hankes osalevate ettevõtjate ringile piiranguid vaid seaduses

sätestatud juhtudel (vrd ka Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas nr C-213/07:

"Michaniki", p 43-44).“ (RKHKo 16.11.2011 nr 3-3-1-65-11, p 26) Ehkki viidatud lahend on

tehtud RHS-i 2007. a redaktsiooni alusel, on need põhimõtted üheselt asjakohased ka kehtiva

seaduse kontekstis.

14. Eeltoodust järelduvalt ja sõltumata hankija laiaulatuslikust kaalutlusruumist

kvalifitseerimistingimuste seadmisel, ei saa kvalifitseerimistingimuste valik hankija poolt olla

meelevaldne. RHS § 98 lg 1 kohaselt peavad kvalifitseerimise tingimused vastama hankelepingu

esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemusele, kogusele ja otstarbele ning olema

nendega proportsionaalsed. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 23.11.2024 lahendis

haldusasjas nr 3-24-2374 ( p 14), et kvalifikatsiooni kontrollimiseks nõutavate dokumentide ja

seeläbi ka kvalifitseerimistingimuste valik ja hankija õigus nende kehtestamiseks tuleneb RHS-i

üle võetud EL direktiividest. Samas rõhutas ringkonnakohus, et nagu kvalifikatsiooni

kontrollimiseks nõutavate tõendite nomenklatuur, tuleneb otseselt EL õigusest (direktiivi 2014/24/

EL art 58 lg 1) ka kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsuse ja hankelepingu esemega seotuse

nõue. Ühestki õigusnormist ei tulene, et kvalifitseerimistingimuste valik ei alluks üldse

konkreetsele kohtulikule proportsionaalsuse kontrollile, sh et see ei alluks proportsionaalsuse

kontrollile sobivuse, vajalikkuse või mõõdukuse tasandil. Kui kvalifitseerimistingimus oma liigist

ehk olemusest tulenevalt ei sobi konkreetsel juhul hankelepingu täitmiseks võimeliste ettevõtjate

selekteerimiseks, on see järelikult ebaproportsionaalne just sobimatuse tõttu. Samaaegselt võib

taoline tingimus olla õigusvastane ka RHS § 98 lg 1 mõttes hankelepingu esemega mitteseotuse

tõttu. Samuti saab mingit kindlat tüüpi kvalifitseerimistingimuse õiguspärasuse teoreetiliselt

välistada selle ebaproportsionaalsus vajalikkuse tasandil, kus kontrollitakse, kas sama eesmärki on

võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne. Proportsionaalsusnõuet ei saa kohaldada kitsalt igale kehtestatud

kvalifitseerimistingimusele või sellest tuleneva riive intensiivsusele eraldi. Kuna riigihankest

huvitatud ettevõtja õigusi võivad kvalifitseerimistingimused riivata nii eraldiseisvalt kui ka

kogumis ja koosmõjus, alluvad need iseenesestmõistetavalt kogumis ka proportsionaalsuse

kontrollile (p 16). Eeltoodust järelduvalt ei ole täpne VAKO otsuse punktis 7 toodu, mille

kohaselt on hankija kaalutlusõigus kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel piiratud üksnes

hankelepingu esemeks olevate asjade ja teenuste koguse ja otstarbega (RHS § 98 lg 1), sh on

proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine seotud üksnes hankelepingu esemeks olevate asjade ja

teenuste olemuse, koguse ja otstarbega, ega hõlma sellest eraldiseisvalt kohustust kaalutleda

teistsuguseid, sh leebemaid tingimusi selleks, et võimaldada taotluste esitamist rohkematele

taotlejatele või avada turg laiemalt konkurentsile. Ringkonnakohtu selgitustest tulenevalt saab

kvalifitseerimistingimus olla ebaproportsionaalne ja seega õigusvastane nii sobivuse, vajalikkuse

8(15)

või mõõdukuse tasandil, sh tuleb vaidluse ilmnemisel kontrollida, kas sama eesmärki on võimalik

saavutada isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne.

15. Seoses kvalifitseerimistingimuste kohtuliku kontrolli ulatusega selgitas Tallinna

Ringkonnakohus eelpool viidatud lahendi punktis 14, et kvalifitseerimistingimuste valik RHS §-de

99–101 alusel ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt, st kohus ei saa hankija eest otsustada ega

talle ette kirjutada, milliseid kvalifitseerimistingimusi hankija peaks kehtestama või kas ta neid

üldse kehtestama peaks. VAKO ja kohus saavad anda õigusliku hinnangu hanketingimustele vaid

sellisel konkreetsel kujul, nagu hankija on need RHAD-s kehtestanud. Samas selgitas

ringkonnakohus lahendi punktist 20, et kvalifitseerimistingimused riivavad ettevõtja õigusi

võrreldes hankelepingu tingimustega oluliselt intensiivsemalt, olles õiguslikuks lävendiks, mis

liigse ranguse korral välistab ettevõtja riigihankes osalemise. Seetõttu alluvad

kvalifitseerimistingimused ka intensiivsemale kohtulikule kontrollile, mille raames ei saa

proportsionaalsuse kontrolli taandada ilmselguse standardile. Seega on kaebajal õigus selles, et

kvalifitseerimistingimuste vaidlustamise korral ei saa kohus ega VAKO piirduda üksnes

ilmselguse standardiga, vaid kontroll peab olema sisulisem ja intensiivsem.

Käibenõude õiguspärasus.

16. Kohus nõustub vastustajaga, et käibenõue, nagu ka enamik muid kvalifitseerimise tingimusi,

on oma olemuselt suunatud sellele, et tuvastada ettevõtja eelduslik võime tulevast hankelepingut

nõuetekohaselt täita. Tegemist on pigem tavapärase ja laialdaselt kasutatava kvalifitseerimise

tingimusega. Kvalifikatsiooni kontrollimiseks nõutavate dokumentide ja seeläbi ka

kvalifitseerimistingimuste valik ja hankija õigus nende kehtestamiseks tuleneb RHS-i üle võetud

EL direktiividest. Direktiivi 2014/24 art 58 lg 3 sätestab, et hankija võib seoses majandusliku ja

finantsseisundiga kehtestada nõuded tagamaks, et ettevõtjal on lepingu täitmiseks vajalik

majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Selleks võib avaliku sektori hankija eelkõige nõuda, et

ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive, sh teatav miinimumkäive lepinguga hõlmatud

valdkonnas. Ka RHS § 100 lg 1 p-st 4 nähtub, et hankija võib nõuda teavet majandustegevuse

netokäibe kohta hankelepingutega seotud valdkonnas või selle esemele vastavas osas kuni viimase

kolme riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta jooksul. VAKO on sätet õigesti

tõlgendanud leides, et seega on seadusandja läbi asjakohase dokumendinõude selgel seisukohal, et

netokäive annab riigihangetes indikatsiooni taotleja majanduslikule ja finantsseisundile.

Kooskõlas direktiiviga on RHS-i mõttes käibega, sh käibega lepinguga hõlmatud valdkonnas,

seotud kvalifitseerimise tingimus olemuslikult pakkuja/taotleja majandusliku ja finantsseisundi

näitaja. Tallinna Ringkonnakohus on oma 23.11.2024 otsuses haldusasjas nr 3-24-2374 (p 21)

selgitanud, et nagu nähtub juba RHS §-st 98 ja 100 ning nende aluseks olevatest direktiividest, on

käibenõue selline kvalifitseerimise tingimus, mida hankija võiks eelistatult ja esmasena kasutada.

Kohus selgitas järgnevalt, et netokäibenõude põhimõttelises sobivuses hankelepingu täitmiseks

vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks ei ole kohtu hinnangul mõistlikku kahtlust

(p 22). Nimetatud seisukoht on asjakohane ka käesolevas vaidluses.

17. Seega on netokäive kohtu hinnangul objektiivne näitaja taotleja majandusliku võimekuse

kohta ja tagab hankelepingu nõuetekohase täitmise võimekust. Hankija võib netokäibe kohta

riigihankes andmeid nõuda, sh on seadusandja juba ette otsustanud, et nendega seonduvad

kvalifitseerimise tingimused on olemuslikult taotleja majandusliku seisundi näitajaks. Kaebajal

puudub subjektiivne õigus nõuda, et hankija neid konkreetses hankes ei küsiks, või paluks

pakkujal esitada midagi muud. Käesolevas asjas on muu hulgas oluline, et kuigi RHS § 100 lg 1 p

4 võimaldaks hankijal nõuda netokäivet ka hankelepingu esemele vastavas osas, st praeguses asjas

kitsalt üksnes trammide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas, laiendas hankija

käibenõude allikaid seaduses ettenähtud miinimumist laiemaks, hõlmates sellega kogu

rööbastransporti.

9(15)

18. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 23.11.2024 lahendis nr 3-24-2374 (p 16), et teatud

tüüpi kvalifitseerimistingimuse õiguspärasuse saab teoreetiliselt välistada selle

ebaproportsionaalsus vajalikkuse tasandi, kus kontrollitakse, kas sama eesmärki on võimalik

saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne.

Seega ei ole teoreetiliselt välistatud kaebaja õiguslik käsitlus, et netokäibe nõue võib olla

ebaproportsionaalne kuna on oluliselt koormavam kui mõni muu alternatiivne kvalifitseerimise

tingimus, mis tagaks vähemalt sama tulemuse. Samas selgitas ringkonnakohus eelpool viidatud

lahendi punktis 16, et majanduslikku ja finantsseisundit puudutavatel kvalifitseerimise tingimustel,

mida kontrollitakse RHS §-s 100 nimetatud tõendite alusel, on küll sarnane eesmärk, kuid kasvõi

tulenevalt nõutavate tõendite erinevast tõendamisesemest ei ole need üksüheselt asendatavad.

Sama lahendi punktis 21 selgitab ringkonnakohus, et konkreetselt netokäibe osas tuleb siiski

rõhutada, et netokäivet puudutava kvalifitseerimistingimuse ebaproportsionaalsus muul kui nõude

liiasuse ehk kitsamas tähenduses ebaproportsionaalsuse kaalutlusel saab olla üksnes erandlik.

Ettevõtjate netokäibe nõuet on EL seadusandja käsitlenud teiste majandusliku ja finantsseisundi

kontrollimiseks kasutatavate kvalifitseerimistingimuste ja -tõendite seas esmasena. Nimelt sätestab

direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 3, et (I ja II lause) seoses majandusliku ja finantsseisundiga võib

avaliku sektori hankija kehtestada nõuded tagamaks, et ettevõtjal on lepingu täitmiseks vajalik

majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Selleks võib avaliku sektori hankija eelkõige nõuda, et

ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive, sealhulgas teatav miinimumkäive lepinguga

hõlmatud valdkonnas. Ehkki taolist prioriseerimist ei ole sõnaselgelt RHS-i üle kantud ja RHS §

100 sätestab nõutavad tõendid võrdse loeteluna, ei välista RHS lähtumist EL seadusandja

eesmärgist, et vähemalt eelduslikult saab netokäibe nõude lugeda ettevõtjate majandusliku ja

finantsseisundi kontrollimisel asjakohaseks meetmeks. Järelikult saab selle ebaproportsionaalsus

sobivuse või vajalikkuse tasandil olla pigem erandlik ja seotud spetsiifiliste asjaoludega.

19. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule asjaoludest tulenevalt vaidlusaluse netokäibenõude

ebaproportsionaalsust. Ettevõtja varasemate majandusaastate netokäibest (RHS § 100 lg 1 p 4)

kaudselt nähtuv majandustegevuse jätkusuutlikkus, mis loob eelduse selle jätkumiseks

hankelepingu sõlmimise järel ja seeläbi ka lepingu täitmise võimekuse, on kvalifikatsiooni

kontrollimisel legitiimne eesmärk. Netokäibenõude põhimõttelises sobivuses hankelepingu

täitmiseks vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks ei ole kohtu hinnangul mõislikku

kahtlust ja seda ei nähtu ka kaebaja seisukohtadest.

20. Kaebaja on vaidlustanud netokäibenõude proportsionaalsuse sisuliselt eelkõige vajalikkuse

kaalutlusel: tema hinnangul näitaks vastustaja soovitud võimekust hankelepingu täitmiseks

netokäibest (RHS § 100 lg 1 p 4) paremini muud finantsvõimekuse näitajad, mis tulenevad kolme

põhiaruande (kasumiaruanne, bilanss, rahavoogude aruanne) koosmõjust, mitte üksnes netokäibe

suurusest. Kaebaja hinnangul ei täida käibenõue eesmärki, kuna käibenõude puhul ei ole tegemist

tulevikku suunatud majanduslikku suutlikkust kinnitava majandusnäitajaga (erinevalt omakapitali

osakaalu, rahavoo näitajatest). Kaebaja on oma seisukohtade tõendamiseks esitanud A. Suitsu

ekspertarvamuse (kaebuse lisa 2, dtl 301-31). Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Ei saa olla

vaidlust, et kvalifitseerimistingimused peavad olema ühesugused ja ühetaolised kõigi riigihankes

osaleda soovivate ettevõtjate jaoks ja vaidluses riigihanke alusdokumentide üle ei ole kaitstav

isikute huvi saada endale sobivaid tingimusi kvalifitseerumiseks ja pakkumus esitamiseks. VAKO

on otsuse punktis 9 põhjalikult analüüsinud kaebaja poolt asja materjalide juurde lisatud

asjatundjate arvamusi (kaebuse lisa 2 A. Suitsu arvamus, dtl 301-310 ja kaebuse lisa V. Vučetiči

arvamus dtl 311-318). Seega on asjakohatu ja põhjendamatu kaebaja etteheide, et VAKO ei ole

nimetatud dokumentidega otsuse tegemisel arvestanud. VAKO on otsuse tegemisel

dokumentidega arvestanud, kuid on asjakohaselt leidnud, et arvamustest nähtuvalt on need selge

suunitlusega hindamaks lõpptulemusel seda, millistel tingimustel käibenõude ja

referentsilepingute nõude asemel (isegi mitte lisaks) võiks kaebaja saada riigihankes osaleda (nt

arvamuse 2 p-d 4.3, 4.5, 5). Samuti on VAKO kohaselt viidanud arvamuste erapoolikusele, st

10(15)

hinnatud on kaebaja suutlikkust hankelepingut oma majanduslike näitajate alusel täita. Seega ei

nähtu arvamustest oma olemuselt, et hinnatud oleks vaidlusaluste kvalifikatsioonitingimuste

proportsionaalsust objektiivselt ning kaalutud oleks mõistlikke vähem koormavbaid alternatiive,

vaid hinnatud on kaebaja subjektiivset pädevust ja võimekust. VAKO on tõenditele hinnangu

andmisel kohaselt leidnud, et asja lahendamisel ei oma mingit tähtsust, milline on konkreetse

vaidlustaja finantsiline ja/või tehniline võimekus, kas hankelepingut nõuetekohaselt täita või

millised võiksid olla kvalifitseerimise tingimused selleks, et vaidlustaja oma olemasoleva

võimekusega võiks kvalifitseeruda riigihankes sõlmitavat hankelepingut täitma. Seega ei lükka

kaebaja poolt esitatud arvamused ümber väidet, mille kohaselt on netokäibe nõue

kvalifitseerimistingimusena proportsionaalne ja vajalik.

21. Kohtu hinnangul ei saa olla asjas mõistlikku kahtlust selles, et netokäibe nõude on hankija

seadnud lähtudes vajadusest tagada, et taotleja kui võimalik hankelepingu täitja suudaks

hankelepingut nõuetekohaselt täita ja kanda hankelepingu täitmisega kaasnevat majanduslikku

koormat. Hanketeate kohaselt ostab hankija riigihanke tulemusena 10 (kümme) trammi, samuti

trammide (eri)seadmeid, päraldisi ja varuosasid vastavalt riigihanke tingimustele. Riigihange

hõlmab ka optsiooni 12 (kaheteistkümne) täiendava trammi ostmiseks. Trammid projekteeritakse

ja valmistatud kasutamiseks vähemalt 40 aastaks keskmise aastase läbisõiduga 66 000 km. Seega

on kohtule usutav, et käibenõude määratlemisel võttis hankija arvesse, et hankelepingu alusel

tellitakse 22 trammi. Hanketeate avaldamise seisuga ei saanud hankijal veel olla teavet selle kohta,

et Liivalaia trammiliini avamise kavatsusest loobutakse. Seega ei saanud hankija nimetatud

asjaoluga ka arvestada. Samas ei ole ka praeguseks hankija avaldanud, et temani oleks jõudnud

teavet selle kohta, et hangitavate trammide arv on väiksem, kui 22. Seega sai ja pidi hankija

käibenõude kehtestamisel arvestama asjaoluga, et hangitakse 22 trammi. Nimetatud nõue ei ole

muutunud.

22. Eeltoodust tulenevalt on kohtu jaoks usutav, et hankija jaoks on oluline, et trammide tarnija

tegutseks järjepidevalt trammide või rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas ning

see ei oleks tema jaoks juhuslik, või kõrvaline valdkond. Nõue vastab oma olemuselt hanke

esemele, nagu on põhjendatult leidnud ka VAKO. Nimetatu tähendab omakorda, et hanke

esemega seoses on asjakohane ja põhjendatud hankija soov, et talle tarniks tramme ettevõtja, kes

on kolme viimase majandusaasta jooksul tramme või ronge järjepidevalt projekteerinud, tootnud

ja müünud, eelduslikult võrreldaval arvul nende trammidega, mida hankija planeerib vaidlusaluse

riigihanke raames sarnase ajaperioodi jooksul soetada. Valdkonnapõhist käibenõuet täitva pakkuja

puhul saab hankija seetõttu eeldada, et pakkuja on võimeline kandma hankelepingu täitmise

majanduslikku koormat. Hankija on põhjendatult esile toonud, et on kavandanud trammide

kasutuse nõnda, et kümmee trammi on mõeldud teenindama uusi trammiliine ja optsioonitrammid

on mõeldud asendama vanu KT-4 ja KT-6 trammiliine, mis amortiseeruvad hiljemalt 2031.

aastaks ja mida hankija soovib asendada. Hankija on selgitanud, et trammipark vajab igal juhul

asendamist, mistõttu ei olegi määrav, et Liivalaia trammiliini avamine lükkub faktiliselt edasi.

Nimetatu ei ole ka oluline, kuna kohus kontrollib hankija põhjendusi vaidlusaluste

kvalifitseerimise tingimuste kehtestamise hetke seisuga.

23. Nagu nähtub tehnilise kirjelduse punktist 2.1, siis peab esimene tramm olema hankijale

tarnitud hiljemalt 33 kuud pärast hankelepingu sõlmimist. Kui eeldada, et hankelepingu

sõlmimiseni jõutakse nt 2026. aasta mais (hankija kaalutlus), siis on esimese trammi tarne tähtaeg

2029. aasta veebruaris. Ülejäänud trammid tuleb tarnida 41 kuud pärast hankelepingu sõlmimist.

Nimetatu tähendab, et hankelepingu täitmise majanduslik koorem langeb suuresti 2029. aastale,

mille jooksul peab pakkuja olema suuteline tootma ja tarnima 8 kuulise perioodi sees kümme

trammi. Kui hankija kohaldab optsiooni, siis tarnima eelduslikult lühikese tähtaja jooksul pärast

põhitramme veel 12 optsioonitrammi. Kohtule usutavalt ei ole tramm nn riiulitoode, vaid seda

tuleb kohandada ja projekteerida vastavalt linna eripärast, kus seda kasutama hakatakse. Hankija

on välja toonud, et Tallinnas kasutatakse standardist erinevat rööpmelaiust, trammiteed on

11(15)

kurvilised ning klimaatilised olud spetsiifilised. Seega usub kohus, et arvestades trammide

projekteerimise ja tootmise ning tarnimise tähtaegasid ning lepinguga võetavate kohustuste mahtu

on põhjendatud netokäibe nõue, mis on seotud rööbastranspordi valdkonnaga. Ei ole mõistlikult

usutav, et arvestades lepingu spetsiifikat, selle kapitalimahukust ja müügieseme olemust, suudaks

näiteks golfiväljakute projekteerimisel kogemust ja nõutavat käivet omav ettevõtja arendada välja

vastava tehnoloogia, rakendada selle töösse ja müüa hankijale tramme 33 kuu jooksul pärast

hankelepingu sõlmimist, sh selle eest enne lepingu täitmist tasu saamata. Hankija vajadust

trammide tarnetähtaegade osas ei ole pakkuja seejuures vaidlustanud. Usutav on, et vastava

intensiivsusega on spetsiifilise ja kapitalimahuka hankelepingu täitmiseks võimeline vaid vastavas

valdkonnas pikaajalist pädevust omav pakkuja, kes omab vastavas valdkonnas ka lepingu

täitmiseks vajalikku finantsstabiilsust ja suutlikkust katta vajalikud kulud enne lepingu täitmise

eest tasu saamist. Seega ei saa hankijale ette heita, et ta kehtestas hankes osalemisel valdkonna

põhise netokäibe nõude ning soovib pakkujana näha vastavas valdkonnast kogemust omavat

pakkujat. VAKO on tingimuse asjakohasusele hinnangut andes õigesti sedastanud, et kui taotleja

ei ole vastavas olukorras varem olnud, puudub tal majanduslik ajalugu, et ta on võimeline selliseid

kulusid kandma.

24. Kohtu hinnangul ei ole arvestades hankelepingu eeldatavat maksumust, milleks on 88 miljonit

eurot, käibenõue 50 miljonit eurot aastas ja 150 eurot kolme aasta kohta ülemäärane. Nagu kohus

esile tõi, siis tuleb pakkujal kanda kapitalimahuka lepingu täitmisega seotud finantskoormust ning

tarnida 22 trammi suhteliselt lühikese ajaperioodi jooksul. Sellises olukorras ei saa käibenõude

suurust pidada hanke mahtu arvestades ülemääraseks.

25. Täpne ei ole vastustaja ja VAKO seisukoht osas, milles vastustaja ja VAKO on leidnud, et

RHS § 100 lg 3 käsitleb hankija automaatset õigust kehtestada netokäibe nõue kuni kahekordse

hanke eeldatava maksumuseni, ilma sisulise proportsionaalsuse kontrollita. Tallinna

Ringkonnakohus on oma 23.11.2024 lahendi nr 3-24-2374 punktis 17 rõhutanud, et § 100 lg 3 ei

välista proportsionaalsuse kontrolli ka siis, kui nõue jääb „kahekordse“ piiridesse ega võta

tõendamiskoormat hankijalt ära. Ringkonnakohus selgitas, et viidatud lõikest saab teha siiski

eelkõige vaid järelduse, et sellise tingimuse puhul ei rakendu täiendav menetluslik norm

(tingimuse ennetav põhjendamine), kuid tegemist ei ole erinormiga RHS § 98 lg 1 suhtes, mis

vabastaks hankija kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel hankeesemele vastavuse ja

proportsionaalsuse põhimõtete sisulisest tagamisest. Kohus on eelevalt analüüsinud hanke eseme

olemust ning leidnud, et tegemist on spetsiifilise ja kapitalimahuka lepinguga. Hankija on

vaidlustus- ja kohtumenetluses usutavalt põhjendanud, miks ta vastavas määras käibenõude

kehtestas. Käibenõue jääb seejuures allapoole RHS § 100 lg-s 3 sätestatud piirmäära, mida

seadusandja on üldjuhul pidanud proportsionaalseks. Seega on hankija kohtu hinnangul

nõuetekohaselt täitnud põhjendamiskohustust.

26. Eeltoodut kokku võttes on käibenõue kooskõlas hankelepingu iseloomuga ja kohane ning

proportsionaalne, sest on seotud taotleja võimekusega finantseerida trammide projekteerimise,

arendamise, tootmisega seotud töid. Tegemist on lubatava ja sobiva tingimusega taotleja

majandusliku ja finantsvõimekuse kontrollimiseks.

Referentslepingute nõue.

27. Hankija on referentslepingute osas sätestanud, et taotleja peab olema täitnud kokku neli

reisijateveoks mõeldud uute trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepingut ning iga

sellise varasema lepingu maksumus peab olema vähemalt 10 miljonit eurot.

28. Referentslepingute nõue tugineb RHS § 101 lg 1 p-le 2, mille kohaselt võib hankija taotleja

tehnilise ja kutsealase pädevuse kvalifitseerimise tingimusele vastavuse kontrollimiseks nõuda

vastavalt hankelepingu alusel ostetavate asjade olemusele, kogusele ja kasutusviisile nimekirja

hankija kindlaksmääratud tunnustele vastavate asjade müügi lepingutest, mis on täidetud

12(15)

riigihanke algamisele eelneva 36 kuu jooksul, koos teabega nende maksumuse, kuupäevade ja

teiste lepingupoolte kohta. Seega on seadusandja läbi asjakohase dokumendinõude selgel

seisukohal, et varasemate lepingute kaudu saab anda riigihangetes indikatsiooni taotleja tehnilisele

pädevusele. Samuti tuleneb sättest, et referentslepingutega seotud asja või teenuse maksumus on

kindlaks määratud tunnus, samuti ka valdkond, milles lepingut täideti või lepingute/tööde arv. Ka

direktiivi art 58 lg 4 sätestab, et seoses tehnilise ja kutsealase suutlikkusega võib avaliku sektori

hankija kehtestada nõudeid tagamaks, et ettevõtjatel on olemas vajalikud inim- ja tehnilised

ressursid ning kogemused lepingu täitmiseks nõutaval kvaliteeditasemel. Sätte teise lause kohaselt

võib eelkõige nõuda, et ettevõtjal on piisavalt kogemusi, mida kinnitavad sobivad viited varem

täidetud lepingutele. VAKO on nimetatud sätteid tõlgendades õigesti leidnud, et seega kooskõlas

direktiiviga on RHS-i mõttes hankija määratud tunnustele vastavate referentslepingutega seonduv

kvalifitseerimise tingimus olemuslikult pakkuja/taotleja tehnilise pädevuse näitaja. VAKO on

hinnates arvamuse 2 sisu põhjendatult tuvastanud, et vaidlustaja ei saa kohustada hankijat nõudma

lisaks referentsilepingutele veel täiendavate dokumentide esitamist isegi kui need näitavad samuti

taotlejate tehnilist suutlikkust. Asjaolu, et hankija võiks nõuda pakkujalt lisaks

referentsilepingutele oma tehnilise ja kutsealase pädevuse tõendamisele veel midagi lisaks ei

muuda referentsilepingute nõuet kvalifitseerimistingimusena iseenesest lubamatuks või hanke

eseme suhtes ebaproportsionaalseks.

29. Kohus leiab, et valdkondliku pädevuse nõue referentslepingute kaudu ei ole õigusvastane ning

hankija on oma vajadust sellise tingimuse osas usutavalt põhjendanud. Trammide projekteerimine,

valmistamine ja müük on riigihankes hankelepingu esemeks. Kohtu hinnangul ei saa tekkida

vaidlust nõude vastuolus hanke esemeks olevate asjade või teenustega. Seega on küsimus vaid

selles, kas mingis muus valdkonnas täidetud lepingud võiksid anda hankijale vajalikku kindlust, et

taotlejal on piisavalt kogemusi riigihankes sõlmitava hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks.

30. Kohtu jaoks on usutav hankija selgitus, et trammide puhul on tegemist objektidega, mis

valmistatakse konkreetse hankija vajadusi ja nõudeid arvesse võttes. Vajalikku tehnilist kogemust

trammide projekteerimisest, valmistamisest ja müügist ei saa asendada üldistatud kogemusega

määratlemata „sarnase keerukuse või ulatusega“ projektidest, nagu on leidnud kaebaja.

Vastustajale ei saa hankelepingu eset, lepingu täitmise spetsiifikat ja kestust arvestades ette heita,

et kuigi hankija on pidanud käibenõude osas võimalikuks kvalifitseerimisel arvestada rongide

projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas tekkinud netokäivet, soovib hankija tehnilise ja

kutsealase suutlikkuse raames kontrollida taotlejate varasemat kogemust just trammide

projekteerimise, valmistamise ja müügi vallas. Hankijat ei saa kohustada turu avamiseks

hankelepingu täitmiseks vajaliku piisava kogemuseta pakkujatele. Seega leiab kohus, et antud

juhul ei ole valdkondlik piirang hankelepingu eset arvestades põhjendamatult piirav ja selle

laiendamist nt muu ühistranspordivahendi projekteerimisele, valmistamisele ja müümisele ei

pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et taotleja on pädev täitma esmakordse tellimusena ka

hankelepingut trammide projekteerimiseks, valmistamiseks ja müümiseks. Varasem kogemus

trammide tootmisel näitab, et pakkuja on suuteline korraldama oma tööd selliselt, et tramme

projekteerida ja toota ning müüa need hankijale lepingus toodud tähtaegasid järgides. Kohus

nõustub VAKO-ga, et taotleja võimalik kogemus mingis muus valdkonnas millegi muu

projekteerimisel, valmistamisel ja müümisel ei kajasta veenvalt tema võimet täita nõuetekohaselt

ka trammide projekteerimise, valmistamise ja müümise hankelepingut, mistõttu

referentsilepingute nõudes ei saa nn valdkondlikku piirangut pidada ilmselgelt ebavajalikuks ja

ülemääraseks.

31. Kohus leiab, et ka referentslepingute arvu ja maksumuse nõuet ei saa pidada ilmselgelt

asjakohatuks või meelevaldseks ning seetõttu ebaproportsionaalseks. Riigihanke eeldatav

maksumus on 88 miljonit, millega võrreldes ei ole referentslepingute maksumuse nõue

ülemäärane. Kohtu jaoks on usutav hankija põhjendus, et kõrvutades referentslepingute vähimat

arvu nende vähima maksumusega soovis hankija veenduda, et taotlejal oleks mitmekülgne ja

13(15)

järjepidev varasem kogemus trammide projekteerimisel, valmistamisel ning müügil, sh käitamisel

Tallinnaga sarnastes keskkonnatingimustes. Vähemalt neli trammidega seotud referentslepingut

maksumusega 10 miljonit eurot on kohane nõue, et anda hankijale kindlus, et ettevõtja ei

projekteeri, valmista ega müü tramme juhuslikult, vaid see on vähemalt oluline ja järjepidev osa

tema majandustegevusest, ettevõtja on nende lepingute alusel tarninud ilmselt mitu trammi

korraga. Nimetatud teave kogumis annab hankijale kindluse selles, et ettevõtjal on mitme projekti

raames selline kogemuste pagas, mille puhul on ta eelduslikult tehniliselt ja organisatoorselt

võimeline ka vaidlusaluses hankes sõlmitavat hankelepingut nõuetekohaselt täitma.

32. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et ka referentslepingute nõue on oma olemuselt

sobilik ettevõtja varasema kogemuse kindlaks tegemiseks ning on hanke eset arvestades

proportsionaalne.

33. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalused kvalifitseerimistingimused õiguspärased ning nende

tühistamiseks kohtumenetluses puudub alus. VAKO on põhjendatult jätnud vaidlustuse

rahuldamata, mistõttu puudub alus VAKO otsuse tühistamiseks nimetatud osas.

Vaidlustusmenetluse kulud.

34. Kuivõrd vaidlustus jäi rahuldamata, mõistis VAKO kaebajalt hankija kasuks RHS § 198 lg 3

alusel välja ka vaidlustusmenetluse kulud. Nimetatud sätte kohaselt mõistetakse vaidlustajalt

hankija kasuks välja ka lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Riigikohus

on oma lahendis haldusasjas nr 3-20-1198 (p 30 ja 31) koos viidetega varasemale praktikale

sedastanud, et hankeasjas on esindajakulude väljamõistmine hankija kasuks põhjendatud.

Riigikohus selgitas, et hankemenetluse eesmärk on muu hulgas ehitustööde, kaupade ja teenuste

ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus

õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. Kas määrata

hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse

küsimus, mida kohus ei hinda. Kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldab enda esindamise

kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Seega on hankija põhjendatud õigusabikukude

väljamõistmine kaebajalt vaidlustusmenetluses lubatav.

35. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist kogusummas 6041,50 eurot käibemaksuta

28,1 töötunni ulatuses tunnihinnaga 215 eurot. VAKO pidas põhjendatuks menetluskulude

väljamõistmist 5160 euro ulatuses 24 töötunni eest. VAKO põhjendused on toodud otsuse punktis

11.2 ning kohtu hinnangul on põhjendused asjakohased ega anna alust asuda menetluskulude

suuruse põhjendatuse osas teistsugusele järeldusele.

36. Seega puudub alus VAKO otsuse tühistamiseks ka osas, mis puudutab menetluskulude välja

mõistmist kaebajalt hankija kasuks.

37. Kokkuvõtvalt jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Seega

tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja on taotlenud halduskohtumenetluses kantud

õigusabikulude väljamõistmist summas 3418,50 eurot (käibemaksuta). Vastustajale on osutatud

õigusabiteenust 15,9 tunni ulatuses keskmise tunnihinnaga 215 eurot. Tekkinud õigusabikulusid

tõendavad Advokaadibüroo Sorainen OÜ 30.11.2025 arve nr 5908/25EE, 10.12.2025 arve nr

6009/25EE ning 22.12.2025 arve nr 6265/25EE.

39. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja mahtu on menetluskulud vajalikud ja põhjendatud.

Ehkki vastustaja vastas kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud õiguslikele argumentidele

peamiselt juba vaidlustusmenetluses, eeldas kohtumenetluses osalemine sellele vaatamata kaebaja

dokumentide läbitöötamist ja kohtule seisukohtade esitamist. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus

14(15)

kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 3418,50 eurot (käibemaksuta).

Tulenevalt käesoleva otsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikast on lepingulise esindaja kulude

välja mõistmine hankija kasuks lubatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

15(15)