3-25-4752/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

05.01.2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-4752

Haldusasi

Keila linna Eesti Reformierakonna fraktsiooni kaebus

Keila Linnavolikogu 09.12.2025 otsuse nr 54

osaliseks tühistamiseks ja Keila Linnavolikogu

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Keila linna Eesti Reformierakonna

fraktsioon

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada Keila linna Eesti Reformierakonna fraktsiooni kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Keila linna Eesti Reformierakonna fraktsioon esitas 30.12.2025 Tallinna Halduskohtule

kaebuse Keila Linnavolikogu 09.12.2025 otsuse nr 54 „Sotsiaalkomisjoni koosseisu

kinnitamine“ osaliseks tühistamiseks ja Keila Linnavolikogu kohustamiseks kinnitama

sotsiaalkomisjoni koosseis uuesti viisil, mis vastab kohaliku omavalitsuse korralduse (KOKS) §

47 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebuses selgitatakse, et Keila

Linnavolikogus on 21 liiget, kellest Reformierakonna fraktsioonil on 4 liiget ehk 19% volikogu

koosseisust. Sotsiaalkomisjonis on 11 liiget. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peaks

Eesti Reformierakonna esindatus sotsiaalkomisjonis olema seega vähemalt 2 liiget, kuid Keila

Linnavolikogu 2. istungil 09.12.2025 kinnitati komisjoni koosseisu vaid üks Eesti

Reformierakonna esitatud kandidaat. Istungil juhiti tähelepanu proportsionaalsuse rikkumisele,

kuid sellest hoolimata kinnitati sotsiaalkomisjoni koosseis muutmata kujul.

Kaebuses leitakse, et proportsionaalse esindatuse näol ei ole tegemist üksnes poliitilise

kokkuleppega, vaid KOKS § 47 lg-st 1 tuleneva kohustusega. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et volikogu komisjonide moodustamisel ei ole proportsionaalsus pelgalt soovituslik

põhimõte, vaid siduv õiguslik standard: kohaliku omavalitsuse volikogu komisjonide koosseis

peab peegeldama volikogu poliitilist koosseisu selliselt, et ükski poliitiline jõud ei oleks

põhjendamatult alaesindatud (RKHK otsus 3-3-1-55-13, p 14). Samuti leidis Riigikohus, et

proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine komisjonide moodustamisel võib kaasa tuua

haldusakti tühistamise, kuna sellega piiratakse vähemuses oleva fraktsiooni õigust osaleda

volikogu töö sisulises ettevalmistamises (RKHK otsus nr 3-3-1-19-09, p 11). Käesoleval juhul

on Eesti Reformierakonna fraktsioon sotsiaalkomisjonis selgelt alaesindatud, võrreldes

volikogu koosseisuga. Erinevus (19% vs 9,1%) ei ole marginaalne ega põhjendatav komisjoni

töö eripäraga. Riigikohus on rõhutanud, et proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka

komisjoni liikmete üldarvu, mitte üksnes proportsioone, sest väiksema arvuga komisjonides

võib isegi ühe koha erinevus tähendada olulist kõrvalekallet proportsionaalsuse põhimõttest

(RKHK otsus nr 3-3-1-80-14, p 18).

Kaebuse järgi oli tegemist ka kaalutlusveaga, kuna proportsionaalsuse rikkumisele juhiti

tähelepanu juba volikogu istungil, kuid otsus võeti vastu, seega ei kaalutud seadusest tuleneva

kohustust.

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

3. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul

eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguste või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda

vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik,

võib kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 3).

4. Kuigi kaebuses on viidatud KOKS § 47 lg rikkumisele 1, tuleneb proportsionaalset

esindatust puudutav põhimõte KOKS § 47 lg-st 13. Selle sätte kohaselt arvestatakse volikogu

komisjoni koosseisu kujundamisel erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus.

5. Riigikohus on 12.03.2019 lahendis nr 3-17-2784 KOKS § 47 lg 13 kohta selgitanud, et sellest

sättest ei tulene subjektiivset õigust Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 ja HKMS § 44

lg 1 mõttes. Riigikohtu selgituste kohaselt annab KOKS § 47 lg 13 volikogu liikmele võimu

nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames (vt otsuse p

9). Riigikohus sedastas, et PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi

erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku

võimu kandja suhtes. Otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud

väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani

sisesuhteid. Riigikohus jäi seega kõnealuses lahendis juba varasemas praktikas väljendatud

seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema

subjektiivseid õigusi (vt viidatud otsuse p 8 ja seal toodud viited).

6. Praegusel juhul on kaebuse esitajaks mitte volikogu liige, vaid Keila linna Eesti

Reformierakonna fraktsioon, mis Keila linna põhimääruse § 8 lg 2 kohaselt on volikogu

tööorganiks. Eelnevas punktis viidatud lahendis selgitas Riigikohus fraktsioonidesse puutuvalt

ühtlasi seda, et ehkki KOKS § 47 lg 13 peab silmas fraktsioonide esindatust volikogu

komisjonides, ei ole fraktsioon igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS

§ 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi (vt viidatud otsuse p 10). Tegu on juriidiliseks isikuks

mitteoleva volikogu liikmetest koosneva korporatiivse ühendusega, mis saaks kohtusse

pöörduda ainult juhul, kui seadus sellise võimaluse ette näeks. Fraktsioonile saaks niisiis

kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega, kuid praegu

seda tehtud ei ole. Riigikohus rõhutas ka seda, et asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt

KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda enda poliitilise tahte

2(3)

realiseerimiseks ebaõnnestunuks, ei õigusta siiski kaebeõiguse laiendamist erinormi

puudumisel organisisestele vaidlustele (vt p 11).

7. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest

kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta

kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kuna kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2

p 1, ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele (HKMS § 104 lg 5 p 2).

8. Seoses kaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele peab kohus vajalikuks

juhtida kaebaja tähelepanu sellele, et ükski kaebuses toodud viidetest ei vasta selle väidetavale

sisule ega puuduta mingil määral kaebuse temaatikat. Soovides tugineda konkreetsele

kohtupraktikale, tuleks esitatavad viited eelnevalt vähemalt üle kontrollida. Kaebajal ei ole

lubatud kohut eksitusse viia (HKMS § 28 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)