2-24-17344/4 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Antero Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-17344

Tsiviilasi

Bigbank AS-i hagi A. S. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

12 749,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bigbank AS (registrikood 10183757), lepingulised

esindajad A. K. ja L. L.

Kostja: A. S. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista A. S.lt Bigbank AS-i kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

põhivõla osamaksed summas 406,07 eurot maksetähtpäevale järgnevast päevast

järgmiselt:

2.1.

15.06.2026 – 175,36 eurot;

2.2.

15.07.2026 – 230,71 eurot.

3. Mõista A. S.lt Bigbank AS-i kasuks välja eelmises punktis märgitud tulevikus

sissenõutavaks muutuvalt põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates iga tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.

4. Jätta hagi rahuldamata põhivõla 9163,36 euro osas, sissenõutavaks muutunud viivise

1113,02 euro ja laenu haldustasu 6,09 euro nõudes, samuti ulatuses, milles hageja

nõudis lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavalt.

5. Jätta menetluskulud 7% ulatuses kostja ja 93% ulatuses hageja kanda.

6. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 991,97

eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele mõista A. S.lt Bigbank AS-i välja

69,44 eurot. Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2-24-17344

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUE

1. Bigbank AS (hageja) esitas 15.11.2024 Harju Maakohtule hagi A. S. (kostja) vastu

võla nõudes. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 09.01.2020

tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-20000471, mille alusel sai kostja laenu 18 000 eurot.

Laenusummaga tasaarvestati laenu väljamakse tasu 270 eurot ning kostjale kanti 17 730 eurot.

1.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel tugineb hageja sellele, et kostja

pangakonto väljavõtte ning Maksu- ja Tolliameti andmete järgi oli kostja keskmiseks

sissetulekuks viimase kolme kuu jooksul olnud 1380 eurot. Kostja märkis laenutaotlusel, et tal

on igakuiseid kohustusi summas 150 eurot. Hageja tuvastas, et kostjal on igakuiseid

krediidikohustusi summas 355 eurot:

− krediitkaardiga seonduv laenukohustus 1 euro;

− laenukohustus Omega Laen AS-i ees 127 eurot;

− laenukohustus Placet Group OÜ ees 104 eurot; −

laenukohustus Inbank AS-i ees 123 eurot.

Hagejaga sõlmitava laenulepingu igakuiseks tagasimakse kohustuseks pidi saama 376,45

eurot. Arvestades kosja sissetulekute keskmist suurust, ca 1380 eurot kuus, moodustas kostja

igakuiste kohustuste osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt ca 53%, mis

on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste

osakaal sissetulekutest. Kostja keskmiseks regulaarseks majapidamis- ja elamiskuluks oli

pangakonto väljavõtte järgi 248 eurot. Kostja kohta varasemad maksehäired puudusid. Hageja

arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel, et kostjal on üks ülalpeetav, kostja on abielus

ja tema elupinnaks on isiklik korter. Hageja tuvastas esitatud andmetest lahkuminevusi, kuid

arvestades kostja kohustuste osakaalu sissetulekutest, leidis hageja, et kostja on võimeline

krediidikohustusi kandma.

1.2. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale regulaarseid makseid, millist kohustust kostja

korduvalt rikkus. Hageja hoiatas 30.01.2024 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest

juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid.

Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises

mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud

tingimustel.

2 (9)

2-24-17344

Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses vähemalt kolme alltoodud osamaksega, mida

hageja pidas ülesütlemise aluseks:

− 15.10.2023 osamakse summas 0,09 eurot;

− 15.11.2023 osamakse summas 133,22 eurot;

− 15.12.2023 osamakse summas 248,23 eurot;

− 15.01.2024 osamakse summas 376,45 eurot;

− 15.02.2024 osamakse summas 376,45 eurot.

1.3. Hageja ütles 22.02.2024 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt

võlgnevuse tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista:

(1) põhivõla 9569,43 eurot;

(2) intressi 539,39 eurot;

(3) viivise ajavahemiku 23.02.2024 – 15.11.2024 eest summas 1113,02 eurot;

(4) lepingu haldustasu 6,09 eurot;

(5) viivise põhivõlalt alates 16.11.2024 kuni põhivõla tasumiseni määraga 15,90 %

aastas.

2. Menetluse käigus tegi kohus hagejale ettepaneku esitada võlaõigusseaduse (VÕS) §

4034 lg 7 järgne ümberarvestus seoses võimaliku vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega.

2.1.

Hageja määras tagasimaksed uuesti, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist. Kõiki kostja makseid põhinõude katteks arvestades ei saa lepingut

lugeda 22.02.2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik kolme

üksteisele järgneva osamaksega võlas. Uuesti määratud maksete alusel oli kostja

kohustatud perioodil 09.01.2020 – 15.07.2026 hagejale tasuma 17 730 eurot.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja hagejale tasunud 17 323,93 eurot. Kui kohus

leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal

tagastada lepingu alusel saadud summa 406,07 eurot. Vastavalt uuesti määratud

maksetele muutub osamakse jääk 178,94 eurot sissenõutavaks 15.06.2026. Viimane

osamakse 227,13 eurot muutub sissenõutavaks 15.07.2026.

2.2.

Kostja ei ole alates 07.02.2024 täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, st kostja

ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi makset üle 1,5 aasta. Seega võib eeldada, et

kostja ei tasu tähtaegselt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Hageja

palub alternatiivselt mõista kostjalt enda kasuks välja uuesti määratud põhiosamaksed

edasiulatuvalt alates 15.06.2026 nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud

põhiosamaksete tagastamise graafiku kohaselt, kogusummas 406,07 eurot, järgmiselt:

(1) 15.06.2026 178,94 eurot;

(2) 15.07.2026 227,13 eurot.

3. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlust algatav määrus kätte toimetatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 316 lg 1 alusel 05.07.2025. Nõude ümberarvestus

on kostjale TsMS § 326 lg 1 alusel kätte toimetatud 30.09.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

3 (9)

2-24-17344

4. Kohus tutvus asjas esitatud väidete ja tõenditega ning leiab, et hageja on laenulepingu

sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Seetõttu kuulub hagi

rahuldamisele üksnes osaliselt.

5. Hageja nõuded tulenevad laenulepingust, mis vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele.

VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti.

Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098, p 12). Kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist, on

viidatud laenusuhte puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

6. Lepingule kohalduvad üldtingimused (dtl 16-17) on VÕS § 37 lg 1 järgi saanud

lepingu osaks, kuna hageja on nendele lepingu eritingimuste juures selgelt viidanud ning

kostja on kinnitanud nendega tutvumist (dtl 15). Kohtul puudub hagis esitatu pinnalt kahtlus,

et kostjal poleks olnud võimalust nende sisust teada saada.

7. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p

14 ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13).

7.1.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus

kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale

tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2

loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg

1). Hagist nähtub, et tarbijaga ning krediidiandjaga seotud andmed on toodud

laenulepingu esimesel ja teisel leheküljel, samuti lepingu tingimustes ning Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Kostja on laenulepingu, sellele lisatud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ning lepingu maksegraafiku kõik leheküljed

allkirjastanud (dtl 13-19). Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning

esitanud tõendid, mille pinnalt saab kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi

tahteavalduse laenu saamiseks. Ühtlasi sisaldasid lepingudokumendid VÕS § 404 lg-s

2 loetletud teavet.

7.2.

Tulenevalt VÕS § 406² lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija

tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. Laenulepingu kohaselt oli selle krediidikulukuse määraks 18,19% aastas (dtl

15). VÕS § 4062 lg-s 1 nimetatud määr oli 09.01.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,61%.

Seega ei ületanud lepingujärgne krediidikulukuse määr VÕS § 406² lg 1 järgset

piirmäära.

8. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

4 (9)

2-24-17344

− omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja − hindama

tarbija krediidivõimelisust.

8.1.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098, p-d 13 ja 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks

peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

− tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

− tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

− tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

− tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

8.2.

Tulenevalt KAVS § 50 lg-st 3 peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4

järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute

ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad

ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava

ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab

arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning

mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-

21710, p 29.2).

8.3.

Kohus ei nõustu sellega, et hageja oleks kostjale lepingu nr CL-EEC-20000471

raames laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus leiab, et

hageja pole kostja pangakonto väljavõtte pinnalt sisuliselt hinnanud kostja üldist

finantskäitumist ega analüüsinud kostja tegelikku võimekust võetud kohustusi

nõuetekohaselt täita. Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma

vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3).

5 (9)

2-24-17344

8.4.

Kohus leiab, et kostja finantskäitumist tuleb vaadelda tervikuna. Kostja

pangakonto andmete pinnalt sai pidada tõenäoliseks, et kostja ei suuda laenukohustusi

jooksvast sissetulekust tagasi maksta. Kostja oli juba varasemalt olnud võlgu enda

majandamiskulude tasumise eest, tasudes korteriühistule jooksva arvega ka tekkinud

võlga (vt KÜ-le Veeru 10 tehtud maksed, summas 300 eurot, selgitusega: „arve +

võlgnevus“; dtl 34). Lisaks on kostja enne hagejaga laenulepingu sõlmimist olnud

laenu tagastamisega viivituses ka Holm Bank AS-ga sõlmitud laenulepingu osas (vt

25.06.2019 ja 31.07.2019 maksekorralduste selgitused: „Võlgnevuse

meeldetuletus…“; dtl 38 ja 43). Samuti ei nähtu hagist, et hageja oleks muude

krediidiandjate kuumaksete juures arvestanud eelmainitud Holm Bank AS-i ees lasuva

laenukohustusega. Ajavahemikul 07.06.2019 – 09.09.2019 oli kostja pangakonto

jäägiks enne igakuiste töötasude laekumist 13,88 eurot (dtl 34), 0,53 eurot (dtl 39),

24,49 eurot (dtl 44) ja 22,45 eurot (dtl 50). Tänu Inbank AS-ilt 2019. a septembris

laekunud 5880 eurole oli septembri lõpus rahaliste vahendite jäägiks 660 eurot, kuid

juba detsembris oli kostja vabade rahaliste vahendite jäägiks enne töötasu laekumist

1,13 eurot (dtl 68). Enne hagejaga krediidilepingu nr CL-EEC-20000471 sõlmimist oli

kostja kontojäägiks 6,65 eurot (dtl 72). Eelneva pinnalt sai järeldada, et uue laenu

saamine oli kostjale senise elatustaseme jätkumiseks küll vajalik, kuid varasema

maksekäitumise ja maksekohustuste põhjal ei olnud kostja eelduslikult võimeline

krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma.

8.5.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Kohus leiab, et eelkirjeldatud viisil kostjale laenu andmine ei

vastanud vastutustundliku laenamise põhimõttele. Vaatamata hageja tehtud päringutele

ning nende analüüsile, tõukas uue, umbes 376 eurose kuumaksega, laenu väljastamine

kostjat edasisse laenuorjusesse. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et tema

igakuisest töötasust ei piisanud igakuiste kuluste katmiseks ning kostja elatus

märkimisväärses ulatuses laenurahadest. Krediidianalüüsi käigus ilmnenud ebatäpsusi

kostjal selgitada ei palutud. Eelnev ei võimalda pidada vastutustundliku laenamise

põhimõtet järgituks.

9. VÕS § 4034 lg-st 7 tuleneb, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Lg-s 6 sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud väidet, et krediidiandja oleks

kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks

andmeid võltsinud. Seetõttu kohaldub VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud tagajärg.

10. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94

sätestatud intressiga (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral), st hagi on

võimalik osaliselt rahuldada (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.4). Lisaks selgitas

Riigikohus, et krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

6 (9)

2-24-17344

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 24).

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

12. Kohtule esitatu kohaselt jäid kostjal osaliselt või täielikult tasumata 15.10.2023,

15.11.2023, 15.12.2023, 15.01.2024 ja 15.02.2024 osamaksed. Kõnesolevate osamaksete

tasumata jätmine sai aluseks ka hageja poolt lepingu ülesütlemisele (dtl 27). Kostja on teinud

lepingu alusel tagasimakseid summas 17 593,93 eurot (dtl 4). Hageja ümberarvestusest

tuleneb, et kui arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut

22.02.2024 kehtivalt üles öelduks (dtl 89). Selleks hetkeks ei olnud kostja vähemalt kolme

üksteisele järgneva osamakse tasumisega võlgnevuses. Eelnevast järeldub, et laenulepingu

ülesütlemine oli vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja hageja 22.02.2024

ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, st laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud.

13. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg-st 7 tuleneb, et kohustus muutub

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene

teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse

täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingule kohalduvate üldtingimuste p 1.1

järgi kohustub krediidisaaja tasuma krediidisumma, intressi ja lepinguhaldustasu vastavalt

maksegraafikule, mida krediidisaajal on lepingu kehtivusaja jooksul õigus tasuta nõuda.

Laenulepingu põhitingimuste ja maksegraafiku järgi on maksepäevaks iga kuu 15. kuupäev

(dtl 15 ja 18-19).

13.1.

Ümberarvestuse järgi oli kostja kohustatud perioodil 09.01.2020 – 15.07.2026

hagejale tasuma 17 730 eurot. Vastavalt uuesti määratud maksetele muutub järgmine

osamakse 178,94 eurot sissenõutavaks 15.06.2026 ning viimane osamakse 227,13

eurot 15.07.2026 (dtl 89). Krediidisummaks tuleb lugeda 18 000 eurot, mitte kostjale

kantud 17 730 eurot. Krediidisumma väljamaksmisel tasaarvestati laenu väljamakse

tasu 270 eurot, kandes kostja määratud pangakontole 17 730 eurot (dtl 3 ja 20). Laenu

väljamakse tasu maksmise kohustus on majanduslikus mõttes võrreldav olukorraga,

kui kostja oleks pidanud tasuma laenu väljamakse tasu 270 eurot enne laenu

väljastamist. Kuna laenu väljamakse tasu maksmise kohustus on vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisega ära langenud (VÕS § 4034 lg 7), tuleb lugeda, et

kostja on maksnud täiendavalt põhivõlga tagasi 270 euro ulatuses (RKTKm

12.06.2024, 2-23-116386, p 14.1.4).

13.2.

Niisiis on kostja teinud hagejale tagasimakseid summas 17 593,93 eurot. Kostja

oli kohustatud lepingu perioodil hagejale tasuma 18 000 eurot 78 kuu jooksul

igakuiste 230,77 euro suuruste osamaksetega (viimane osamakse 230,71 eurot). Kostja

poolt tasutud osamakseid arvestades muutub järgmine osamakse 175,36 eurot

sissenõutavaks 15.06.2026. Viimane osamakse 230,71 eurot muutub sissenõutavaks

15.07.2026.

7 (9)

2-24-17344

14. Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude kostjalt tulevikus sissenõutavaks

muutuva võlgnevuse väljamõistmiseks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist

sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole alates 07.02.2024 täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, saab kohtu hinnangul eeldada, et ta

ei tasu tähtaegselt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid.

14.1.

VÕS § 108 lg 1, TsMS § 369 ning laenulepingu põhitingimuste ning

üldtingimuste p 1.1 koosmõjul mõistab kohus kostjalt välja tulevikus, s.o

sissenõutavaks muutuvad kohustused summas 406,07 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt

järgmisele maksegraafikule:

(1) 15.06.2026 175,36 eurot;

(2) 15.07.2027 230,71 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise võttu tuleb rahuldamata jätta hageja põhivõla

nõue 9163,36 euro ulatuses.

15. VÕS § 397 lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 397 lg 2 täpsustab, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et

selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus

laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses

määras (VÕS § 4034 lg 7). Kuni 01.01.2023, millisesse aega jääb ka nõude aluseks oleva

lepingu sõlmimise aeg, oli seadusjärgse intressi määr 0%. Seega jääb hageja intressinõue

539,39 euro saamiseks rahuldamata.

16. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 1113,02 eurot põhivõlalt 9569,43 eurolt

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 23.02.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni

15.11.2024 lepingujärgses määras 15,90% aastas. Kohus on rahuldanud hageja põhivõla

nõude vaid tulevikus sissenõutavaks muutuvate summade osas. Seega on kostjal kogunenud

hageja ees ettemaks ning sissenõutavaks muutnud põhivõla osa puudub. Seeläbi puudub alus

ka võla sellelt osalt viivise arvestamiseks.

16.1.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

16.2.

Hageja palub viivise välja mõista alates 16.11.2024 kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni, lepingujärgse määraga 15,90% tagastamata

krediidisummalt aastas. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral ei saa krediidiandja nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei

ole kooskõlas vastutustundliku laenamise kohustuse rikkusel kohalduva põhimõttega.

Regulatsiooni mõte on vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust

olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult (TlnRnKm 27.06.2025,

2-23-136801, p 10). VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada

seadusjärgset viivist tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud

viivisemäärast. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus

8 (9)

2-24-17344

sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, alates iga osamakse tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.

17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine

lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise. Seega jätab kohus laenu haldustasu 6,09 euro nõude

täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Hagi rahuldamise ulatust arvestades jätab kohus kõik menetluskulud TsMS § 163 lg-st

1 tulenevalt 7% ulatuses kostja ja 93% ulatuses hageja kanda.

19. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus

menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirjade ja kohtutoimiku materjalide põhjal.

Kostja menetluses ei osalenud ja asja materjalidest menetluskulude kandmist ei nähtu. Seega

määrab kohus kindlaks, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

20. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses.

Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus,

mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates. Kuna

12.09.2025 toiminguga seotud menetluskulusid ei pea kohus vastaspoole poolt hüvitatavaks,

lähtub kohus hageja menetluskulude nimekirjast, mis sisaldub hagiavalduses (dtl 11).

21. Hageja lepingulise esindaja tasu 100 eurot (käibemaksuga) peab kohus vaidluse

olemust ja esindaja kvalifikatsiooni arvestades põhjendatuks. Kuna hageja ei ole esitanud

vastavat kinnitust, kuuluvad esindajakulud hüvitamisele käibemaksuta summas 81,97 eurot

(TsMS § 174 lg 10). Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on lisaks hagilt tasutud

riigilõiv 910 eurot (TsMS § 138 lg 2).

22. Kohus määrab eelneva põhjal hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude

rahaliseks suuruseks kokku 991,97 eurot (esindajakulud 81,97 eurot ja riigilõiv 910 eurot).

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 69,44 eurot.

23. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle lahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määratakse. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määratakse. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid

kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Antero Maksing kohtunik

9 (9)