3-25-2899/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2899

Määruse kuupäev

31. detsember 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses isa telefoninumbri kontaktidesse lisamata

jätmisega ja isale erakorralise helistamise võimaldamata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2899.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks läbi vaatamata.

5. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. (edaspidi kaebaja) esitas 3. septembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on

Tartu Vangla jätnud 2. septembri 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/299-2 tema kahjunõude

rahuldamata. Kaebaja jääb enda nõude juurde ja palub selle kohtul rahuldada. Kaebuse

kohaselt esitas kaebaja 12. juunil 2025 Tartu Vanglale taotluse lisada tema isa uus

telefoninumber kontaktidesse, kuid vangla ei teinud seda põhjusel, et väidetavalt oli isa

number registreeritud teise isiku nimele. Vangla tahtlikult ja sihilikult keelab kaebajal oma

isaga suhelda. Lisaks toob kaebaja välja, et talle ei võimaldatud õigusvastaselt 28. juunil 2025

erakorralist helistamist isale. Kaebaja on seisukohal, et vangla keelab Tartu Vangla 23.

oktoobri 2024. a korralduse nr 6-4/24/11-1 alusel õigusvastaselt oma isa numbrile helistamist.

Vangla tegevusega on alandatud kaebaja väärikust ning talle on tekitatud tervisekahju.

Kaebaja soovib hüvitiseks 1500 eurot. Kaebaja palub jätta asjas kohaldamata justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51¹ lõiked 2 ja 2¹ ja

vangistusseaduse (VangS) § 29 lõige 2¹ ning tunnistada need Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga

11, § 13 esimese lausega, §-dega 19 ja 26 ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 8 lõikega 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kaebuses sisaldub

menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 13. novembril 2025 kohtule kohtueelse

menetluse materjalid.

3. Kaebaja esitas 25. novembril 2025 kohtule avalduse, milles palub talle saata

menetlusdokumendid paberkandjal. Kaebaja sõnul ei ole tal Tartu Vangla tegevuse tõttu

võimalik e-toimiku vahendusel menetlustes osaleda.

KOHTU SEISUKOHT

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel

esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab

Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist.

Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole

eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru,

et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist. Arvestades, et kaebaja jääb Tartu Vangla 2. septembri 2025. a otsusega lahendatud

kahjunõude juurde, mõistab kohus, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et

vangla ei lisanud 12. juunil 2025 esitatud taotluse alusel kaebaja isa uut numbrit tema

kontaktide nimekirja ning ei võimaldanud 28. juunil 2025 kaebajal erakorraliselt isale

helistada. Kaebaja hinnangul alandab vangla tema väärikust ja kahjustab tervist.

Kaebaja on kaebuses viidanud ka Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldusele

nr 6-4/24/11-1, kuid kaebusest ei nähtu, et kaebaja sooviks korraldust vaidlustada. Korralduse

vaidlustamine ei oleks ka praegusel juhul lubatav, kuna kohtute infosüsteemi kohaselt on

kaebaja nimetatud korraldust haldusasja nr 3-24-3252 raames juba vaidlustanud ning selles

asjas on jõustunud kohtuotsus (HKMS § 152 lõike 1 punkt 1).

I

5. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 22 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral

kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on

kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud

tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb

alus kaebuse tagastamiseks.

6. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

7. Kohtu hinnangul ei saanud vanglale etteheidetavad tegevused (s.o väidetavalt isale

kuulunud telefoninumbri kontaktidesse lisamata jätmine ning isale erakorralise helistamise

võimaldamata jätmine 28. juunil 2025) tuua kaebajale kaasa tagajärgi, mille hindamiseks

oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine.

Asjaolu, et kaebajal ei olnud kohtuasja materjalide kohaselt võimalik kolme nädala jooksul

isale helistada, ei saanud põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi. Kohus nendib, et

eeltoodu võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi ja mõningast heaolu langust, kuid

kaebaja ei pidanud selliseid ebamugavusi taluma ülemääraselt pika aja jooksul. Kaebajal oli

isaga kontaktis olemiseks võimalik pidada kirjavahetust ning taotleda kokkusaamist, et endale

saabuvaid negatiivseid mõjutusi vähendada (VangS §-d 24, 25 ja 28). Tegemist ei olnud

selliste ebamugavustega, mis oleksid saanud kaebajale kaasa tuua intensiivseid kannatusi ning

mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Ühtlasi ei ole tegemist olukorraga, kus

helistamise mittevõimaldamine isale tooks iseseisvalt kaebaja tervisele kaasa olulisi

negatiivseid mõjutusi. Kohtu hinnangul oli kaebajal võimalik oma suhtlemisvajaduse

rahuldamiseks helistada teistele pereliikmetele. Kohus osutab, et haldusasja materjalidest ei

nähtu, et vangla ei oleks võimaldanud kaebuses kirjeldatud perioodil kaebajal oma teistele

lähedastele helistada kaks korda nädalas vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 12.8.2. Seega

ei saa asuda seisukohale, et vangla ei võimaldanud kaebajal oma lähedastega telefoni teel

üldse suhelda või piiras suhtlust oluliselt. Kohus leiab seega, et kaebaja õiguste riivet isale

helistamise mittevõimaldamisel perioodil 12. juuni 2025 kuni 2. juuli 2025 ei saa pidada

intensiivseks.

8. HKMS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma

menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada,

menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma

menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega,

mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku

õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90

kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas

kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 94 kohtuasja. Praeguseks

on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule

kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-4433, 3-25-4427, 3-25-4074, 3-25-

4073, 3-25-4072, 3-25-3451, 3-25-2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-1490, 3-25-1375, 3-25-

144 ja 3-25-149). Ainuüksi ajavahemikul 1. august kuni 13. november 2025 on kaebaja

esitanud Tartu Halduskohtule 40 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 59

kaebust, millele lisanduvad veel teiste Tartu Vangla kinnipeetavate nimel esitatud kaebused.

Praeguseks hetkeks on kaebaja suutnud aastal 2025 esitada enda nimel Tartu Halduskohtule

133 kaebust, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 132 edasikaebust ning Riigikohtu

halduskolleegiumile 77 edasikaebust. Selline kaebuste ja edasikaebuste maht ei ole tavapärane

ning pole eluliselt usutav, et just kaebaja õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis

õigustab sellises mahus kaebuste esitamist kohtutele. Kaebaja esitatud avaldused on ka

enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi,

asjassepuutumatuid väiteid jne. Näiteks 14. oktoobril 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt

haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10 leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-3462 kaebuse 9

leheküljel, 2. oktoobril 2025 haldusasjas nr 3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel, 19. septembril

2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11 leheküljel, 3. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-

2899 kaebuse 11 leheküljel, 22. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2768 kaebuse 19 leheküljel,

16. augustil

2025

haldusasjas

nr 3-25-2709 kaebuse 39 leheküljel, 8. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11

leheküljel, 5. augustil 2025 neli erinevat kaebust mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on

kaebajale mitmeid kordi selgitanud, et kohtule esitatav avaldus tuleb sõnastada võimalikult

selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lõige 1). Kohus on kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu

tõttu ka käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt

nt Tartu Halduskohtu 28. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2709, 16. septembri 2025. a

määrus asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid

üksikud.

9. Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka

pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste

kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise HKMS § 121 lõike 2

punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7; 11.

juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1; 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-714,

p 11.1; 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud

samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4

kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6

kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda

samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 3-

25-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada

Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest.

Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul

seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele.

Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute

koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse

hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla

halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju,

sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda

kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja

paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus

samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on

varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid.

Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse

süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia

printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab

kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult

pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.

10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse HKMS 121 lõike 2 punkti 22 alusel.

II

11. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. Ka taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb läbi vaatamata, kuna HKMS § 158

lõike 4 alusel saab kohus selle algatada üksnes otsuse tegemise korral. Praegusel juhul kohus

tagastab kaebuse.

III

12. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

13. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes

1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku

majanduslik seisund asja otsustamist.

14. Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks

võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid

menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5). Asjaolu, et kaebaja on esitanud

halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule

erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab

kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega

ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud.

15. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punkti 1 alusel rahuldamata.

IV

16. Kaebaja palub talle saata menetlusdokumendid paberkandjal. Kohus selgitab, et Tartu

Halduskohus edastab esmalt kõik dokumendid kinnipeetavatele e-toimiku vahendusel,

kuivõrd kinnipeetavatele on vanglates tagatud võimalus kasutada tahvel- ja lauaarvuteid ning

tutvuda seeläbi e-toimikus oma kohtuasjadega. Kui kohtul ei õnnestu kinnipeetavale

dokumente

e-toimiku vahendusel edastada, saadab kohus dokumendid seejärel kinnipeetavale

paberkandjal. Samad põhimõtted kehtivad ka kaebaja puhul. Täiendavalt märgib kohus, et

kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on pärast 25. novembrit 2025 e-toimiku vahendusel

esitanud kohtutele arvukalt avaldusi ja vastu võtnud kohtulahendeid. Seega ei pea kaebaja

väited e-toimiku kasutamise võimatuse kohta paika.

V

17. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja

§ 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)