3-23-2597/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2597

Haldusasi

F.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

26.10.2023 otsuse nr 12305240054-1 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – F.E , esindaja Indrek Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-2597 tehtud

Tallinna Halduskohtu 30.01.2024. a kohtuotsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

29.01.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-23-2597

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis 1972. aastal Ukrainas. Kaebajal oli

Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, mille Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 2020. aastal

kehtetuks. Hiljem taotles kaebaja tähtajalist elamisluba, ent PPA jättis 24.05.2023. a otsusega

selle taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas viimati nimetatud otsuse tegemise päeval

rahvusvahelise kaitse taotluse, tuginedes sellele, et ta on Venemaa Föderatsioonis

sõjaväekohuslane ning rahvuselt ukrainlane ega soovi minna sõtta enda rahvuskaaslaste vastu ja

panna toime sõjakuritegu.

2. PPA tegi 26.10.2023 otsuse nr 12305240054-1 (vaidlustatud otsus), millega lükkas

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi kokkuvõttes järgmistel põhjendustel.

2.1. Hirm mobiliseerimise ees ei ole iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

Kaebajal ei ole alust karta karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest, kuna ta ei

ole saanud reaalselt mobilisatsioonikutset ega seda eiranud. Ainuüksi riigivõimust erinev

poliitiline meelsus ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. On vähetõenäoline, et

kaebaja satuks oma meelsuse tõttu Venemaa ametivõimude huviorbiiti, kuna ta ei ole oma

meelsust avaldanud ja võimud ei ole sellest teadlikud. On ebatõenäoline, et kaebaja

lähitulevikus hakkab Venemaal viibides oma meelsust aktiivselt avaldama. Tõenäoline ei ole

ka see, et kaebajat pelgalt ukrainapärase nime pärast hakataks taga kiusama, kuna ukrainlasi

on Venemaal palju.

2.2. Kaebajast lähtub oht avalikule korrale – teda on Eestis karistatud 33 korral väärteokorras

ja neljal korral kriminaalkorras, sh narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemises

kuritegeliku ühenduse liikmena, mille eest teda karistati peaaegu 10-aastase vangistusega.

Kuigi vanglast vabanemisele järgneva 2 aasta jooksul ei ole kaebaja õigusrikkumisi toime

pannud, on tema varasemat pikaajalist kuritegelikku tegevust arvestades reaalne oht, et

taoline käitumis- ja tegevusmuster võib korduda.

2.3. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud Eestist väljasaamise vältimiseks n-ö

viimase õlekõrrena olukorras, kus muud Eestist väljasaatmise vältimise võimalused olid

ammendunud.

2.4. Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset. Venemaal ei toimu kogu riigi territooriumi

hõlmavat relvakonflikti ja kaebaja elu ei ole ohus pelgalt Venemaa territooriumil viibimise

tõttu.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes PPA 26.10.2023 otsuse tühistamist

ning PPA kohustamist rahvusvahelise kaitse taotlus uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et

PPA ei teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust ega tuvastanud õigesti pagulasena tunnustamist

välistavaid asjaoluasid. Kaebaja on sündinud Ukrainas ja elanud Eestis, Venemaal ei ole ta

elanud ja tal puuduvad seal sidemed. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ega panna toime

sõjakuritegu, saada ise surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Lisaks on

kaebaja avalikult mõistnud hukka Venemaa sõjategevuse Ukraina vastu ning ainuüksi see on

2(6)

3-23-2597

Venemaal kriminaalkorras karistatav. Kaebajat ei ähvarda Venemaal mitte üksnes vangistus,

vaid hukkumine.

4. Vastustaja esitas halduskohtule seisukoha, milles palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes

kokkuvõttes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja seisukohtade juurde. Vastustaja leidis,

et pelgalt soovimatus teenida Venemaa sõjaväes või vastumeelsus Venemaal valitseva poliitika

suhtes ei anna alust tunnustada kaebajat pagulasena.

5. Tallinna Halduskohus tegi 30.01.2024 otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on järgmised.

5.1. Selleks, et inimesele osaks saavat kohtlemist saaks käsitada tagakiusamisena VRKS

tähenduses, peab see olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada

endast põhiliste inimõiguste (eelkõige õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja tagasiulatuva karistamise keeld) rasket rikkumist, või kogum meetmetest, mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil. Tagakiusamise ohtu tuleb jaatada, kui esineb

arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Rahvusvahelise kaitse vajaduse tuvastamine ei ole

kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus. Seega ei pidanud PPA vaidlustatud otsuse tegemisel

kaaluma, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades

proportsionaalne.

5.2. Kaebaja hirm tagakiusamise ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata. Kaebaja soov

mitte asuda elama oma kodakondsusjärgsesse riiki, ei ole rahvusvahelise kaitse saajana

tunnustamise aluseks.

5.3. Väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et üksnes hirm mobiliseerimise ja Ukraina

sõjas rindele saatmise vastu ei ole kaitsevajaduse tuvastamise aluseks. VRKS § 19 lg 2

punktis 5 nimetatud tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud mobilisatsioonikäsk

või -kutse. Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks

on olemas seaduslik alus. Võttes arvesse kohtuasjades C-238/19 ja C-472/13 tehtud Euroopa

Kohtu otsustes sõnastatud kriteeriume, on kaebaja kartus, et ta peab osalema sõjategevuses

Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, hüpoteetiline. Kaebaja sõnul

ei ole tal sõjaväepiletit ning kuna ta ei ole reaalselt Venemaal kunagi elanud, võib arvata, et

ta ei ole ka üheski Venemaa sõjaväekomissariaadis arvel. PPA pidas seega õigesti kaebaja

mobiliseerimist ebausutavaks. Kaebaja võidakse Venemaale naastes kutsuda

sõjaväekomissariaati, kuid teada ei ole, kas kaebaja üldse arvele võetakse ning kui võetakse,

siis kas ta on väekõlblik.

5.4. Kaebaja ei ole oma poliitilisi vaateid avalikult väljendanud, isegi kui ta on teinud mõne

üksiku sotsiaalmeedia postituse, mille kohta tõendeid esitatud ei ole, siis ei pea kohus

usutavaks, et Venemaa ametivõimud oleks nendest postitustest teada saanud ning sel põhjusel

võidaks kaebajat hakata Venemaal taga kiusama. Põhimõtteliselt võib kaebaja tegevus sõjas

Ukraina toetamisel olla Venemaal kriminaalkorras karistatav, ent Venemaa rahvaarv on

ligikaudu 140 miljonit, kellest paljud on Ukraina sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste

tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Kaebaja

isikulist profiili arvestades ei ole tõenäoline, et teda võidaks karistada Ukraina toetamise ja

Ukrainaga peetava sõja vastasuse eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud

tagakiusamise künnise.

5.5. PPA leidis õigesti, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

täitmise vältimiseks, võttes arvesse, et ta esitas taotluse samal päeval, kui PPA oli teinud

otsuse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta. Samuti on PPA vaidlustatud otsuses

põhjendatult leidnud, et varasemat kuritegelikku käitumist silmas pidades ohustab kaebaja

avalikku korda.

3(6)

3-23-2597

5.6. Õige on ka PPA seisukoht, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning viimase aja

sündmused Venemaal ei anna alust vastupidiseks järelduseks. Kaebaja väljatoodud asjaolud

ei anna alust arvata, et tema elu ja tervis oleks Venemaal elades ohus pelgalt põhjusel, ta

Venemaa territooriumil viibib. Juhuslikku vägivalda võib aset leida igas riigis. Asjaolu, et

olukord Venemaal on seal elavatele inimestele keeruline, ei ole rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks.

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on tema

selgitustega, mille usaldusväärsust ei ole PPA ega halduskohus iseenesest kahtluse alla seadnud,

samuti menetluse käigus kogutud muude tõenditega leidnud piisavat kinnitust, et kaebajal on

õigus rahvusvahelisele kaitsele, kuna Venemaal ähvardab teda tagakiusamine ja oht VRKS § 4

lõigete 1 ja 3 mõttes, kuna kaebajal on reaalne hirm Venemaa Föderatsiooni ametivõimude

poolse tagakiusamise ees tulenevat tema meelsusest. On oht, et Venemaale välja saatmise korral

saadetakse kaebaja sõjategevusse Ukraina vastu ning sunnitakse teda vastu enda tahtmist toime

panema sõjakuritegusid. Kaebaja hinnangul on halduskohus VRKS § 19 lg 2 punkti 5

tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud juhiste vastu, mille Euroopa Kohus on direktiivi

2004/83/EÜ1 artikli 9 lõike 2 kohaldamise kohta andnud kohtuasjas C-472/13 tehtud otsuses.

Osundatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et direktiivi kõnealune säte hõlmab kõiki

sõjaväelasi ning seal peetakse silmas olukordi, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et

konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemine on väga tõenäoline ning kus

sõjaväeteenistus iseenesest eeldab pagulasseisundi taotlejalt kasvõi kaudset osalemist selliste

sõjakuritegude toimepanemises. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on asunud uurima Venemaa

Föderatsiooni poolsete sõjakuritegude toime panemist Ukrainas. Venemaal on välja kuulutatud

varjatud mobilisatsioon ning kõik välja kutsutud isikud saadetakse Ukraina vastu suunatud

sõjategevusse. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse ega soovi panna toime sõjakuritegu, saada

surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Eeltoodu on põhjuseks, mis toob

kindlasti kaasa Vene Föderatsiooni riigivõimu poolse tagakiusamise. Teiseks leiab apellant, et ta

tuleb lugeda täiendavat kaitset vajavaks isikuks, kuna Venemaale tagasipöördumisel seisaks ta

silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga. Kaebajat ei ähvarda mitte pelgalt vangistus, vaid ka

reaalne surm/hukkumine. Vene Föderatsiooni puhul ei ole tegemist turvalise päritoluriigiga, kus

ei ole probleeme inimõiguste järgimise ega nende tagamisega. Tegemist on riigiga, kus

võimulolijad panevad toime erinevaid sõjakuritegusid.

7. Vastustaja esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Esmalt märgib

vastustaja, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses peale enda subjektiivse hinnangu esitanud uusi

argumente ega selgitanud, mida halduskohus on valesti teinud või millega arvestamata jätnud.

Kaebaja seisukohad on samad, mille ta esitas halduskohtule ja millele halduskohus on

ammendatavalt vastanud. Ei haldus- ega kohtumenetluses ei ole olnud ühtegi indikatsiooni

kaebaja peatse mobiliseerimise kohta. Seevastu avalikest allikatest saab järeldada, et Venemaa

keskendub vabatahtlike lepinguliste sõdurite ja migrantide värbamisele, mistõttu ei saa pidada

kaebaja võimalikku mobiliseerimist ja Ukraina sõtta saatmist tõenäoliseks. Vastustaja selgitab

samuti, et kaebaja toimetati 31.01.2024 Narva piiripunkti ning ta lahkus Venemaa

Föderatsiooni. Kaebaja ei ole väitnud, et oleks sestpeale saanud mobilisatsioonikutse või et tema

elu Venemaal oleks muutunud väljakannatamatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

1 Nõukogu direktiiv 29.04.2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ, miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide

kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset

vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta.

4(6)

3-23-2597

Halduskohus on kõiki kaebaja väiteid nõutava põhjalikkusega käsitlenud. Apellatsioonkaebuses

esile toodud kaebaja subjektiivsed hinnangud ei anna alust halduskohtu seisukohtade ümber

hindamiseks. Eelkõige on halduskohus veenvalt põhjendanud, miks saab üksnes hüpoteetiliseks

pidada võimalust, et kaebaja Venemaale naastes mobiliseeritakse ja sõtta saadetakse. Kaebaja ei

ole apellatsioonkaebuses esitanud tõsiseltvõetavaid argumente, mis halduskohtu järelduse ümber

lükkaks või selle vähemalt mõistlikult kahtluse alla seaks. Kaebaja on tänaseks üle 53-aastane.

Puuduvad andmed, et ta oleks Venemaal sõjaväekohustuslasena arvele võetud ja et ta oleks

saanud mistahes sõjaväelise väljaõppe. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajale oleks

saadetud mobilisatsioonikutse või et Venemaa sõjavägi või sellega seotud struktuurid oleks tema

vastu mistahes huvi tundnud. Vastustaja on õigesti osutanud ka sellele, et juba 2024. aasta

alguses läks kaebaja Venemaa Föderatsiooni ning sestpeale ei ole ilmnenud mistahes asjaolusid,

mis lubaks järeldada, et Venemaa Föderatsiooni võimuorganid on asunud kaebajat mingisulisel

moel kiusama ükskõik kas seoses sõjaväeteenistusse asumise või kaebaja poliitiliste

veendumustega. See kinnitab täiendavalt, et rahvusvahelise kaitse menetluses avaldatud kaebaja

subjektiivsel hirmutundel tagakiusamise ees puudub objektiivne alus.

9. Seonduvalt VRKS § 19 lg 2 punkti 5 kohaldamisega selgitab ringkonnakohus, et

tagakiusamise jaatamiseks eelviidatud sätte tähenduses ei piisa üksnes sellest, et isikul on

põhimõtteliselt sõjaväeteenistuskohustus omakodakondsusriigis, mille väeüksused on

relvakonfliktide käigus teadaolevalt pannud (ja eelduslikult panevad ka edaspidi) toime

sõjakuritegusid. VRKS § 19 lg 2 punkti 5 aluseks on direktiivi 2004/83/EÜ art 9 lg 2 punkt e,

mille kohaselt peab tagakiusamise jaatamiseks olema täidetud kolm kumulatiivset eeldust: (1)

sõjaväeteenistusest keeldumine, (2) konkreetses kokkupõrkes osalemine ning (3) selles

osalemisega kuriteo või kvalifitseerumisdirektiivi art 12 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemine.

Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuses asjas nr C-238/19 (p 48), et ainuüksi hirm seista

silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei too

kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana. Kvalifitseerumisdirektiivi art 9

lg 2 punkti e ja art 9 lg-t 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu

direktiivi art 2 punktis d ja art-s 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest

direktiivi art 9 lg 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda

tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega

seotud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-2627).

10. Mis puudutab kaebaja poliitilise meelsuse väljendusi, siis ei lükka kaebaja

apellatsioonkaebuse väited ümber halduskohtu seisukohta, et kaebaja sõjavastane meelsus ei ole

Venemaa asutustele teada ning kaebaja ei ole oma sõjavastast meelsust avaldanud ega

tõenäoliselt hakka ka avaldama sedavõrd intensiivselt, et see võiks pälvida Venemaa

võimuorganite tähelepanu. Päritoluriigi teabe järgi võib Venemaa Föderatsioonis olla haldus-

või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu

kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Halduskohus on õigesti osutanud aga sellele,

et võttes arvesse Venemaa rahvaarvu ning arvestatavat osa elanikkonnast, kes ei toeta Venemaa

režiimi ega Ukraina sõjalist ründamist, ei ole Venemaa Föderatsiooni võimudel vajadust ega

võimekust asuda kaebajat kiusama. Kaebaja profiil ei ole selline, et Venemaa Föderatsiooni

võimuorganid võiksid soovida tema kaudu saata sõnumit teistele Venemaa kodanikele, kes

kritiseerivad valitsevat poliitilist režiimi ja Venemaa alustatud sõda Ukrainas, pooldavad

Ukrainat või on toetanud Ukrainat. Kaebaja profiili arvestades ei ole seega kokkuvõttes piisavalt

suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu

kritiseerimise või Ukraina aitamise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud

tagakiusamise künnise.

11. Halduskohus on nõuetekohaselt põhjendanud ka oma seisukohta, et kaebaja ei vaja

täiendavat kaitset. Apellatsioonkaebuse väited ei sea halduskohtu järeldust kahtluse alla.

5(6)

3-23-2597

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina

eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd

nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi

peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja väidetest ega muust kättesaadavast teabest, et kaebajat

ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu.

12. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsuse tagamiseks

tuleb kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses

kajastatud andmete alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)