3-23-267/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-267

Haldusasi

U.V kaebus Eesti Haigekassa 01.12.2022 korralduse nr 1.1-

4/3916976 tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – U.V, esindaja Annika Kiisk

Vastustaja – Tervisekassa, esindaja Engli Smitt

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.V apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.V apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-267 tehtud

Tallinna Halduskohtu 11.04.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21.01.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-267

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Eesti Haigekassale esitati 03.11.2022 töövõimetusleht kaebajale ajutise töövõimetuse

hüvitise maksmiseks ajavahemiku 11.07.2022–18.07.2022 eest. Eesti Haigekassa andis

01.12.2022 korralduse nr 1.1-4/3916976 (vaidlustatud korraldus), millega keeldus ajutise

töövõimetuse hüvitise maksmisest ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 53 lg 5 alusel, kuna

kaebaja tööandja tegi töövõimetuslehele omapoolse kande alles 03.11.2022 ehk pärast

eelviidatud sättes ette nähtud 90-päevase tähtaja lõppemist.

2. Kaebaja esitas vaidlustatud korralduse peale vaide, mille Eesti Haigekassa jättis

rahuldamata 09.01.2023 vaideotsusega nr 1.5-1/32183-1, asudes seal seisukohale, et RakS §

53 lõikes 5 sätestatud 90-päevast tähtaega tuleb hakata arvestama päevast, mil kindlustatud

isik oli võimeline taas töökohustusi täitma.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist.

Kaebaja leidis, et tema tööandjale ei saa ette heita töövõimetuslehele omapoolsete kannete

tegemisega hilinemist, kuna kaebaja perearst jättis õigel ajal tegemata töövõimetuslehe

lõpetamist puudutava kande. Perearst pikendas kaebaja töövõimetuslehte perioodiks

11.07.2022–29.07.2022, ent kaebaja katkestas töövõimetuslehel olemise ja asus tööle

19.07.2022. Kaebaja avastas alles 2022. aasta oktoobris järjekordset töövõimetuslehte

vajades, et eelviidatud töövõimetuslehe lõpetamise kanne on tegemata, misjärel tegi perearst

24.10.2022 kande, mille kohaselt lõppes töövõimetusleht 18.07.2022. Seejärel kinnitas

kaebaja tööandja selle 2022. aasta novembris ja see esitati Eesti Haigekassale 03.11.2022.

Tööandja ei saanud töövõimetuslehte varem kinnitada, kuna perearst tegi töövõimetuslehe

lõpetamise kande alles 24.10.2022. Kaebaja hinnangul on ebaõige jätta kaebaja

töövõimetushüvitisest ilma sisuliselt põhjusel, et perearst ei teinud õigeaegselt

töövõimetuslehe lõpetamist käsitlevat kannet. Kaebajal puudub võimalus sundida perearsti

oma kohustusi täitma, küll aga on see vastustaja ülesanne. Ka portaalis eesti.ee nähtus

kaebajale asjaomase töövõimetuselehe kohta teave, et see on „täpsustamisel“, millest kaebaja

järeldas, et vastustaja kontrollib täiendavalt kaebaja töötasu suurust.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et RakS § 53 lg 5 välistab üheselt ja ilma

vastustajale mistahes kaalutlusõigust andmata töövõimetushüvitise maksmise, kui tööandja ei

ole omapoolseid kandeid teinud 90 päeva jooksul töövõimetuslehe lõpetamisest ehk töötaja

tööle naasmisest arvates. Kaebaja väide, et viivitus oli tingitud perearsti tegevusetusest, ei ole

iseenesest vale, ent vastustajal ei ole õiguslikku alust perearsti kohustuse täitmata jätmise

tõttu kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise välja maksmiseks. Kaebajal on võimalik esitada

kahju hüvitamise nõue perearsti vastu.

5. Tallinna Halduskohus tegi 11.04.2024 otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse

rahuldamata. Halduskohus tõdes kokkuvõttes, et RakS § 53 lõikes 5 sätestatud 90-päevase

tähtaja möödalaskmise korral ei olnud vastustajal alust kaebajale töövõimetushüvitise välja

maksmiseks olenemata selle tähtaja möödalaskmise põhjusest. Halduskohus tõdes, et

seadusandja on eeldanud, et eelviidatud 90-päevase perioodi jooksul suudetakse

töövõimetuslehe vormistamise ja edastamise käigus ilmnenud puudused kõrvaldada ning

isegi kui oleks põhjust seadust selles osas muuta, pidi vastustaja lähtuma kehtivast seadusest.

2(5)

3-23-267

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on

halduskohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta selle, et perearst lõpetas töövõimetuslehe

alles 24.10.2022, enne mida ei olnud tööandjal võimalik seda kinnitada. Samuti on

halduskohus jätnud käsitlemata kaeabaja väite, et portaalis eesti.ee oli asjaomase

töövõimetuslehe juures märge "täpsustamisel". RakS § 53 lg 3 sõnastuse muutmist käsitleva

seaduseelnõu seletuskirjale viidates märgib kaebaja, et 90-päevane tähtaeg hakkab kulgema

tervishoiutöötaja poolt iga töövõimetuslehe lõpetamise kuupäevast ning tööandja ei saa

avatud töövõimetuslehte täiendada ega sinna kandeid teha. Kaebaja on seisukohal, et siinsel

juhul lõpetas tervishoiutöötaja töövõimetuslehe alles 24.10.2022 ning seejärel tegi tööandja

omapoolse kande 90-päevase tähtaja jooksul. Selle eest, et perearst märkis töövõimetuslehe

lõpu kuupäevaks varasema kuupäeva, kui tegelik lõpetamine toimus, ei saa kaebaja vastutada

ning vastupidine seisukoht oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

7. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta kirjaliku seisukoha, paludes jätta

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja tõdeb, et tööandjal ei olnud omapoolset kannet

võimalik RakS § 53 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul teha, kuna perearst, eksides

töövõimetuslehe lõpetamise korra vastu, ei olnud selleks ajaks veel teinud töövõimetuslehe

lõpetamise kannet. Kaebaja, tema tööandja ning perearst oleksid siiski 90-päevase tähtaja

jooksul pidanud jõudma astuda vajalikud sammud, et töövõimetuslehe lõpetamine õigesti

vormistada ja see vastustajale esitada. Vastustaja leiab, et kaebajal oli võimalik suhelda

perearstiga ja tööandjal omakorda kaebajaga, kui pärast viimase tööle naasmist ei olnud

töövõimetuslehte kinnitamiseks saadetud või hüvitist laekunud. Vastustaja leiab siiski, et tal

puudus õiguslik alus perearsti kohustuse täitmata jätmise tõttu apellandile

töövõimetushüvitise välja maksmiseks. Vastustaja hinnangul tuleb eristada töövõimetuslehe

lõpetamise kuupäeva, milleks on 18.07.2022, ja tervishoiuteenuse osutaja tehtud

töövõimetuslehe lõpetamise kande kuupäeva, milleks on 24.10.2022. RakS § 53 lõikes 3

sätestatud tähtaeg hakkab vastustaja arvates kulgema esimesena nimetatud päevast, mitte

kande tegemise päevast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et

perearst tegi töövõimetuslehe lõpetamise kande alles 24.10.2022. Vaidlustatud kohtuotsuse

tegemisel on halduskohus selle asjaoluga arvestanud, küll aga õigesti leidnud, et see ei anna

alust kaebuse rahuldamiseks.

10. Kaebaja töövõimetuse ajal, st 2022. aasta juulis kehtis RakS § 53 lg 3 järgmises

sõnastuses: „Hüvitis määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku tööandja […] on teinud

kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded

hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik

asus töö- või teenistuskohustusi täitma […]. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui

töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.“

Osundatud sättest tuleneb üheselt, et hüvitise määramine ja maksmine on välistatud, kui

tööandjapoolseid kandeid ei ole tehtud 90 päeva jooksul pärast töövõime taastumist ehk

pärast seda, kui kindlustatud isik asus töökohustusi täitma.

11. Vaidlust ei ole, et kaebaja asus tööülesandeid täitma 19.07.2022. Vaidlust ei ole ka

selles, et tervishoiutöötaja tegi 24.10.2022 töövõimetuslehele kande, mille kohaselt lõppes

3(5)

3-23-267

kaebaja töövõimetus 18.07.2022. Vaidlust ei ole ka selles, et töövõimetuse lõppemise päevale

järgneva 90 päeva jooksul tööandja töövõimetuslehele omapoolseid kandeid ei teinud. Samuti

ei ole poolte vahel vaidluse all, et tööandjal ei olnud objektiivselt võimalik omapoolseid

kandeid eelviidatud 90 päeva jooksul teha, kuna töövõimetuslehe välja kirjutanud perearst ei

olnud teinud kannet töövõimetuslehe lõpetamise kohta.

12. Vastustajal ja halduskohtul on õigus, et eelviidatud 90-päevase tähtaja möödalaskmisel ei

oma tähtsust tööandjapoolsete kannete tegemata jätmise põhjus. Seadus ei näe vastustajale

ette võimlust RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaja ennistamiseks. RakS § 53 lõike 3 teisest

lausest tuleneb üheselt, et selle sätte esimeses lauses nimetatud tähtaja näol ei ole tegemist

menetlustähtajaga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 tähenduses, vaid

ravikindlustushüvitise saamise õigust lõpetava materiaalõigusliku tähtajaga, mille

ennistamine ei ole sõltumata tähtaja möödalaskmise põhjusest võimalik. Töötaja õigus

hüvitist saada lõpeb 90 päeva möödumisel tööle naasmisest ühtmoodi nii siis, kui arst jätab

mingil põhjusel tegemata kande töövõimetuslehe lõpetamise kohta (mille tõttu ei saa

omapoolset kannet teha tööandja), kui ka siis, kui tööandja jätab kande tegemata, kuigi ta

oleks saanud kande teha. Kummalgi eelviidatud juhtudest ei ole kannete tegemine ja

töövõimetuslehe vastustajale edastamine vahetult kindlustatud isiku (töötaja) kontrolli all.

Juhul kui tööandjal oli kohustus ja ka võimalus töövõimetuslehele omapoolsed kanded teha,

ent ta neid ei teinud, saab ravikindlustatud töötaja oma õigusi kaitsta hüvitisnõude

esitamisega tööandja vastu (vt nt. Tartu Ringkonnakohtu 06.10.2022 ostus tsiviilasjas nr 2-

20-18684, punkt 11). Samamoodi juhul, kui RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaeg läheb

mööda põhjusel, et tervishoiuteenuse osutaja, kelle kohustus on teha töövõimetuslehe

lõpetamist käsitlev kanne, on seda kohustust õigusvastaselt rikkunud, on ravikindlustatul

võimalik oma õiguste kaitseks esitada hüvitamisnõue vastava tervishoiuteenuse osutaja vastu.

Vastustaja pädevuses ei ole asuda välja selgitama, mis põhjusel või kelle tegematajätmise

tõttu eelviidatud tähtaeg mööda lasti.

13. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust ka see, et kaebaja väitel kajastus riigiportaalis

asjaomase töövõimetuslehe juures märge „täpsustamisel“, mistõttu ei saanud halduskohtu

otsuses selle väite käsitlemata jätmine viia kaebuse ebaõige lahendamiseni. Isegi kui tõdeda,

et sellisest märkest tingitud segadus võis mõjutada RakS § 53 lõikes 5 sätestatud tähtaja

mööda laskmist, tuleb korrata eespool öeldut, et selle tähtaja möödalaskmise põhjused ei oma

siinse vaidluse lahendamisel tähtsust.

14. Mis puudutab apellatsioonkaebuse viidet RakS § 53 lõike 5 muutmisega päädinud

seaduseelnõu seletuskirjale1, siis menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust seletuskirjaski

märgitud asjaolus, et tööandja ei saa avatud töövõimetuslehele kandeid teha ehk teisisõnu

selles, et tööandja saab oma kanded teha pärast seda, kui tervishoiutöötaja on teinud kande

töövõimetuslehe lõpetamise kohta. Samas ilmneb sellest seletuskirjast üheselt, et RakS § 53

lg 5 sõnastuse muutmise põhjuseks oli soov vältida segadust olukorras, kus töötaja on

töövõimetu kauem kui 30 päeva järjest ehk reguleerida selgemalt olukorda, kus töötajal tekib

pikemaajalise töövõimetuse korral õigus saada töövõimetushüvitist ilma, et ta vahepeal

töökohustusi täitma asuks. Viidatud seletuskirjast ei saa järeldada, et seadusandja soov RakS

§ 53 lg 5 kehtestamisel või muutmisel oleks olnud seada selles sättes nimetatud 90-päevase

tähtaja kulgemine sõltuvusse tervishoiutöötaja poolt töövõimetuslehe lõpetamise kande

tegelikust tegemisest. Ringkonnakohus nõustub vastustaja 09.01.2023 vaideotsuse punktis

6.5. märgituga, et RakS seab töövõimetuslehe alusel hüvitise määramise ja maksmise

sõltuvusse lehe andmise aluseks olevate asjaolude lõppemisest ja 90 kalendripäeva hakatakse

lugema päevast, mil kindlustatud isik oli võimeline taas töökohustusi täitma.

1 15.05.2024 jõustunud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (377 SE) seletuskiri, avalikult kättesaadav Riigikogu veebilehel.

4(5)

3-23-267

15. Ringkonnakohus nõustub viimaks vastustaja seisukohaga, et 90-päevane tähtaeg on

piisavalt pikk võimalike eksimuste klaarimiseks ega piira kindlustatud isiku õigusi

ebaproportsionaalselt. On tavapärane, et tööandja maksab kindlustushüvitise summa välja

koos töötasuga, mida makstakse enamasti kord kuus. Töötajal on võimalik kontrollida

tööandjalt laekunud summade põhjendatust ning kontrollida töövõimetuslehele vajalike

kannete tegemisega seotud asjaolusid nii tööandjalt kui ka töövõimetuslehe avanud arstilt.

Jättes need võimalused kasutamata, riskib kindlustatud isik hüvitisest ilma jäämisega. Samas

kui RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödalaskmine on tingitud mõne teise isiku

(tööandja, tervishoiutöötaja) õigusvastasest käitumisest, saab kindlustatud isik esitada nõude

talle kahju põhjustanud isiku vastu, mitte aga nõuda tervisekassalt hüvitise väljamaksmist.

16. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks

vajalik ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks.

Seetõttu tuleb kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)