1-25-1553/30 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-25-1553

Kohtukoosseis

Orvi Koik, Janika Kallin ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Maikl Liedemanni süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2025. a otsus

üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

kaitsja Rünno Roosmaa

Prokurör

Kristine Tamm

Süüdistatav

Maikl Liedemann, 38712154257; elukoht: XXX; tel:

XXX; e-post: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi;

haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX;

karistatus: kriminaalkorras karistamata.

Tõkend – ei ole kohaldatud.

Kaitsja

Rünno Roosmaa

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2025 otsus kriminaalasjas nr 1-25-1553 muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroo Roosmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Maikl

Liedemannile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 267,84 eurot, sh

käibemaks.

Mõista nimetatud menetluskulu katteks Maikl Liedemannilt Eesti Vabariigi kasuks

välja 267,84 eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. Maikl Liedemanni süüdistatakse selles, et tema 23. mail 2022. a kella 03.11 paiku Pärnu

maakonnas Pärnu linnas Ranna pst 1c Sunset Lounge ees lõi tahtlikult taksos Renault

Talisman registreerimismärgiga XXXXXX juhi kohal istunud D.E-d vähemalt kolmel korral

rusikaga pea piirkonda ning vähemalt ühel korral jalaga parema õla piirkonda, millega tabas

ka D.E parema käe sõrmi. Maikl Liedemann põhjustas oma tahtliku teoga D.E-le füüsilist

valu ja tervisekahjustused - nahamarrastused paremal pool kehatüvel koos kehatüve

põrutusega, nahamarrastuse ja pehmete kudede turse paremal pool näopiirkonnas, pehmete

kudede turse parema käe III-V sõrmel koos sõrmede põrutusega ning parema käe IV sõrme

sirutajakõõluse vigastuse. Nimetatud tervisekahjustustest on kõõluse vigastuse paranemise

aeg rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud.

Seega Maikl Liedemann oma tahtliku tegevusega pani toime valu tekitava kehalise

väärkohtlemise ja teise inimese tervise kahjustamise, millega on tekitatud tervisekahjustus,

mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2025 otsusega üldmenetluses tunnistati Maikl Liedemann

süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta. Kohaldati KarS

§ 73 lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta.

2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagi ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Rünno Roosmaa.

3.1 Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2025. a otsus ja mõista Maikl

Liedemann õigeks. Menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Kohtu järeldus, et takso tagaistmel istusid neli naisterahvast rajaneb üksnes kannatanu ja

DV ütlustel, kuid ei ole ühegi muu tõendiga kinnitamist leidnud. Samas ei ole vaidlust selles,

et viidatud autos siiski neli naisterahvast loetud minutite kestel viibis ja sellest tulenevalt ning

arvestades viidatud tunnistajate endi ütlusi, ei ole välistatud, et keegi neist võis istuda samuti

juhi kõrvalistmel. Kui aga nii see oli, siis juhi kõrvalistmel süüdistatavat olla ei saanud.

Sellises olukorras ei ole õige maakohtu otsustus lugeda tunnistajate KA ja MV ütlused

ebausaldusväärseteks ja tõendite kogumist kõrvale jätta.

4.1 Otsus ei ole eluliselt usutav ega loogiline, kuna kohtu järeldusel pidanuks telefon olema

juhi kõrvalistuja istme ja ukse vahel ning selle otsimiseks vasaku käega olnuks

möödapääsmatu kannatanu poolne kehaga ründajale pealeminek, kuid see muudaks kogu

kannatanu poolt esitatud sündmuste käiku. Käsitletud kohtu järeldus on kujukaks näiteks,

kuidas kohus ise välistab enda poolt tõdetu, et kannatanu suhtes vägivallatseja oli samaaegselt

põlvili kõrvalistuja istmel.

4.2 Süüdistatav ei tunnista, et tal oli kannatanuga füüsiline kokkupuude. Seda ei kinnita ka

neli tunnistajat. Kohtu poolt on probleemi lahendamise võtmeks nende tunnistuste tõendi

kogumist väljajätmine, mis ei sobitu süüdistusse, samuti viidatud osas süüdistatava ütluste

väljajätmine. See võib viia aga selleni, et süüdimõistmiseks piisabki kannatanu jutust.

4.3 Kohus küsis kannatanult enne küsitlemist, kas ta tunneb süüdistatavat ja kannatanu

vastuseks oli ei, kuid hiljem nimetas kannatanu süüdistatavat tema ründajaks, milles kaitsja

nägi vastuolu. Et vastuolu (oluline kaitsja arvates) oli selge, puudus selgitamisvajadus, mida

teises küsitluses ei teinud samuti prokurör. Kohus on aga otsuses pidanud vajalikuks ise

selgitada n-ö kannatanu mõtteid, märkides, et kannatanu vastus oli suunatud süüdistatava

isiklikule tundmisele ja sellel puudus muu sisu. Varjatud asjaolu viitab kaitsja seisukohalt

üsnagi selgele süüdistatava süüstamise soovile.

PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED:

5. Prokuratuur on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning

sellele esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

5.1 Kohus luges Maikl Liedemanni ja GR ütlustele viidates tõendatuks asjaolu, et Maikl

Liedemann viibis takso juures kõrvalistuja ukse juures (otsuse p 15). Seda asjaolu apellant ei

vaidlusta. Arvestades, et kohus luges otsuse p 8 põhjendatult tõendatuks, et takso tagaistmel

istus neli naisterahvast, millega haakub süüdistatava ütlus, et tema viibis takso kõrvalistuja

ukse juures, siis on tunnistaja KA ütlused selles, et meesterahvas istus tagaistmele, teiste

tõenditega vastuolus. Arvestades, et tunnistaja ei olnud enda ütluses ka päris kindel, ei saa

seda ütlust võtta aluseks tõendamaks, et Maikl Liedemann viibis takso tagaistmel, vaid kohus

on selle põhjendatult kõrvale jätnud kui ebausaldusväärse ütluse. Tunnistaja MV ütlused, et

tema ei näinud takso juures üldse mingit meesterahvast, on samuti ilmselges vastuolus mitte

ainult kannatanu ja teiste tunnistajate ütlusega, vaid ka süüdistatava enda ütlusega, et ta tuli

takso juurde ja rääkis kannatanuga kõrvalistuja poolse ukse juures seistes. Lisaks osutas kohus

otsuse p 15 Häirekeskuse kõnesalvestisele, millel on selgelt kosta meesterahva häält, mis

annab samuti tõendust meesterahva viibimisest takso juures. Kui tunnistaja MV ütlused on

teiste asjas kogutud tõenditega vastuolus, siis on kohus põhjendatult lugenud tema ütlused

selles osas ebausaldusväärseks ja jätnud need tõendikogumist välja. Seega on kohus lugenud

mõlema tunnistaja ütlused osaliselt ebausaldusväärseks põhjusel, et need on vastuolus teiste

tõenditega. Kohus on kooskõlas kohtupraktikaga otsuses kirjeldanud, milles seisnes

tunnistajate KA ja MV ütlustes esinev vastuolu, mis põhjusel tunnistas kohus tunnistaja ütluse

ebausaldusväärseks ja millises osas. Prokuratuur leiab, et tunnistajate KA ja MV ütluste

kohtuotsuses märgitud osas ebausaldusväärseks tunnistamisel ja tõendikogumist

väljaarvamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ei ole.

5.2 Prokuratuuri hinnangul leidis apellant ekslikult, et kohus tegi kannatanu ütlustest

järelduse, et kannatanu telefon kukkus juhi kõrvalistuja istme ja ukse vahele. Kohus ei ole

kannatanu ütlustest apellatsioonis viidatud järeldust teinud, vaid kohus refereeris otsuse

punktis 10 kannatanu D.E ütlusi, millest nähtub üheselt, et telefon kukkus juhiistme ja ukse

vahele ehk see kukkus maha selle istme ja ukse vahele, millel kannatanu istus. On loogiline ja

usutav, et kannatanu hakkas maha kukkunud telefoni vasaku käega otsima, arvestades, et kõne

Häirekeskusega kestis sel ajal edasi, ning samal ajal tõrjus vaba käega ehk parema käega

kõrvalistuja istmel olnud Maikl Liedemanni rünnet. Kannatanu ütlused on kooskõlas teiste

kogutud tõenditega, sh kõne salvestisega ning kannatanul tuvastatud vigastustega, mida kohus

on otsuses vastavalt ka arvestanud (mh otsuse p-d 12, 38). Juhiistmelt telefoni vasaku käega

istme ja ukse vahelt otsides ei olnud D.E-l kuidagi võimalik kehaga kõrvalistuja koha peale

minna. Seda, et kannatanu oleks juhi kohalt liikunud, ei ole kinnitanud ükski teine asjas üle

kuulatud isik, sh Maikl Liedemann, kes ütles kohtus, et taksojuht istus kogu aeg rooli taga.

Seega on kannatanu D.E ütlused telefoni kukkumise kohta loogilised ja eluliselt usutavad ning

kohus on teinud nende alusel õiged ja tõenditega kooskõlas olevad järeldused.

5.3 Kohus analüüsis otsuse p 15, 24-31 nii kannatanu D.E kui ka süüdistatava Maikl

Liedemanni ütluste usaldusväärsust, tunnistas Maikl Liedemanni ütlused osaliselt

ebausaldusväärseks ning kannatanu D.E ütlused usaldusväärseks ja põhjendas veenvalt oma

seisukohta. Kohus võttis arvesse kaitsja tõstatatud küsimusi kannatanu ütluste

usaldusväärsusest ning kummutas need ammendavalt, leides, et kannatanu ütlustes kaitsja

viidatud vastuolusid ei esine (otsuse p 30-31). Kuigi kohtupraktika kohaselt võib

süüdimõistev kohtuotsus rajaneda ka ühel tõendil, milleks võib olla kannatanu ütlus, ei ole

antud juhul tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, vaid kriminaalasjas on terve rida tõendeid,

millele kohus Maikl Liedemanni süüdimõistmisel tugines. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub,

et kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid teistele. Kui

süüdistatava Maikl Liedemanni ütlused on teiste asjas kogutud tõenditega vastuolus, siis on

kohus põhjendatult lugenud tema ütlused selles osas ebausaldusväärseks ja jätnud need

tõendikogumist välja. Kohus on otsuses piisavalt ja veenvalt põhjendanud, milles seisnesid

süüdistatava Maikl Liedemanni ütlustes esinevad vastuolud, mis põhjusel tunnistas kohus

süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja millises osas. Põhjendustega mittenõustumine ei

tähenda põhjenduste puudumist.

5.4 Prokuratuur leiab, et apellandi seisukoht D.E ütlustes vastuolu esinemisest ei ole õige.

Kohus on otsuse p 31 analüüsinud kaitsja väidet, mis osutas kannatanu D.E ütlustes esinevale

väidetavale vastuolule. D.E vastust kohtule saab mõista vaid selliselt, et D.E ei tunne isiklikult

Maikl Liedemanni. See aga ei välista võimalust, et D.E tundis Maikl Liedemannis ära enda

lööja, mida kannatanu kinnitas oma ütlustes. Kohus märkis õigesti, et tähtsust ei ole asjaolul,

millal sai kannatanu teada teda löönud mehe nime, vaid sellel, kas kannatanu tundis ära teda

rünnanud mehe. Seda, et kannatanu kirjeldas teda rünnanud meest tõendab asitõendi

vaatlusprotokoll koos Häirekeskusele tehtud kõne salvestisega. Seega ei esine kannatanu D.E

ütlustes apellandi osutatud vastuolu.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

6. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega,

prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

6.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud

järelduste ümberhindamist ja süüdistatava Maikl Liedemanni õigeksmõistmist.

Kolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja

rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud.

Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele ja oletustele, vaid

maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite

kogumile. Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte eraldi nagu apellant on seda

teinud, sest just tõendite kogumis hindamise pinnalt on maakohus teinud tõsikindlad

järeldused süüdistatava Maikl Liedemanni süü tõendatuse kohta temale inkrimineeritud

kuriteos.

6.2 Kolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete pinnalt ei ole võimalik leida

veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse

peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba

oma hinnangu andnud. Kolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega,

ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata,

vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

7. Apellatsioonis toodud kaitsja etteheide, et esitatud süüdistus baseerub kannatanu ütlustel,

ei too iseenesest kaasa maakohtu otsuse tühistamist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks

kannatanu ütlus. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda

ka vaid ühele tõendile, sh kannatanu ütlustele (nt RKKKo nr 3-1-1-109-10). Seega on väär

apellandi seisukoht, et üksnes kannatanu ütlustele toetudes ei ole võimalik kindlaks teha, et

tegemist oli kehalise väärkohtlemisega. Ka apellandi väide, et kannatanu ütlusi ei kinnita

muud tõendid, ei ole aluseks tunnistada kannatanu ütlused ebausaldusväärseks. Ühtlasi ei

vasta see väide ka tõele. Kolleegium ei tuvastanud tõendite hindamisel mingeid minetusi

ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste

olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava

Maikl Liedemanni süüdimõistmisel otsestele tõenditele, s.o kannatanu ja tunnistajate

ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi, sh nende ütluste

usaldusväärsust.

7.1 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kannatanu ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused

on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega või teiste kogutud

tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab

kajastatava asjaolu tõenäosust või mitte. Sellised usaldusväärsuse hindamise kriteeriumid on

kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8).

7.2 Väärib märkimist ka see, et uurimistoimingu protokollis või kriminaaltoimiku muus

dokumendis kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt

poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus

kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised

tingimused (vt RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). Seega on kohtupraktikas peetud silmas seda,

et kui isiku ristküsitlusel antud ütlused haakuvad menetlustoimingu protokollides kajastatud

asjaoludega, võib kohus nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isik on sündmuse kohta

järjepidevalt samasisulisi selgitusi andnud. Seda on maakohus ka teinud (vt lk 143, 144-

144p). Kuivõrd riimuvate tõendite kogum suurendas kannatanu poolt selgitatud asjaolude

tõenäosust, tuleb kolleegiumil nõustuda maakohtuga, et kannatanu ütlustes vastuolusid, et

teda väärkoheldi süüdistatava poolt, ei ole.

7.3 Pelgalt kaitsja seisukoht, et kannatanu ütlused kattuvad süüdistuses ja otsuses kirjeldatuga,

ei anna alust tunnistada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Kaitsja mingitele konkreetsetele

kannatanu ütlustele, mis oleks diametraalselt vastuolus või oleks kannatanu esitanud erinevaid

versioone toimunust, apellatsioonis viidanud ei ole. Kolleegium ei nõustu apellandi

seisukohaga, et kannatanu ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt, sest tunnistajad ei kinnita

süüdistatava poolt kannatanu löömist. Maakohus on sellele kaitsja argumendile ammendavalt

vastanud (vt lk 140p-141) ning kolleegium nõustub maakohtu argumentidega ega pea

vajalikuks neid korrata.

7.4 Kaitsja poolt esitatud argumendid tunnistajate taksosse istumise kohta ei kummuta

maakohtu järeldust, et tunnistajad DV, GR kui ka MV istusid taksos tagaistmel. Ebaõige on

kaitsja seisukoht, et see kohtu järeldus põhineb üksnes kannatanu ja tunnistaja DV ütlustel.

Tõepoolest lahknevad tunnistajate ütlused selles osas, millisel istmel teised naisterahvad

taksos istusid ning seda on maakohus ka jaatanud (vt lk 139p-140). Samas vaikib kaitsja ses

osas, mida tunnistajad on öelnud, kus nad ise taksos istusid. Nii kinnitas tunnistaja DV, et ta

istus taksos kõrvalistuja taha (lk 87). Tunnistaja GR andis ütlusi, et istus juhipoolsele

tagumisele istmele (lk 96p) ning tunnistaja MV selgitas, et istus koos Dga taksos taga (lk

105p). Ka tunnistaja KA on kindel selles, et istus taksos taha (lk 99p-100). Seega kinnitavad

kõik tunnistajad, et istusid taksos tagaistmel, mis omakorda kinnitavad kannatanu ütlusi, et

naisterahvad istusid tagaistmel ja sellest tekkis sõnavahetus. Kannatanu keeldus sõitmast, sest

tagaistmel saab sõita ainult kolm inimest. Ühtlasi kinnitab see ka seda, et süüdistataval oli

vaba juurdepääs juhi kõrvalistuja kohale.

7.5 Ainetu on kaitsja seisukoht, et kohus tunnistas tunnistajate KA ja MV ütlused

ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumit välja põhjusel, et need ei toetanud

kohtulahendis kirjapandut. Maakohus ei ole tunnistajate KA ja MV ütlusi ebausaldusväärseks

tunnistanud kogu mahus, vaid tegi seda osaliselt ja ainult osas, mis puudutas süüdistatava

taksosse istumist. Seejuures ei ole maakohus lugenud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks

põhjusel, et seda oli lihtsalt vaja teha. Maakohus on põhjendanud, miks ta neid ütlusi osaliselt

usaldusväärseks ei pea. Selle kohta, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistajate

KA ja MV ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid tõsiseltvõetavaid argumente

apellatsioonis esitatud ei ole.

7.6 Seoses mobiiltelefoni maha kukkumisega, märgib kaitsja, et kohtu järeldus põhineb

kannatanu ütlustel, mis ei ole aga usutavad ega loogilised. Kaitsja põhjendused selle kohta,

miks kohtu poolt tuvastatu ja kannatanu ütlused ei ole usutavad ja loogilised, ei ole

arusaadavad. Ses osas ei ole apellatsioon jälgitav ja sellistele ebaselgetele väidetele ei ole

võimalik kolleegiumil vastata. Kolleegium ei tuvastanud, et kannatanu ütlused mobiiltelefoni

maha kukkumise ja tema ründamise kohta oleks ebaloogilised ning välistaksid kehalise

väärkohtlemise süüdistuses märgitud viisil. Nii on kannatanu kinnitanuid, et hoidis telefoni

vasakus käes, mis kukkus löögi tagajärjel juhiistme ja ukse vahele. Edasi üritas parema käega

ennast kaitsta ja vasaku käega üritas telefoni kätte saada istme vahelt (lk 79p).

8. Kolleegiumil tuleb märkida, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ka süüdistatava ütlused

tõendiks, kuid seda on ka kannatanu ütlused. KrMS § 61 lg 2 eeldabki kohtu poolt tõendite

kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile

tugineda. Maakohus ongi selliselt toiminud, mistõttu puudub alus maakohtule ette heita, et

maakohus pidas süüdistatava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseteks ja kannatanu ütlusi

usaldusväärseteks. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas

kogutud tõenditega ning mingeid eksimusi kolleegium ei tuvastanud. Seega viidates

süüdistatava ebausaldusväärsetele ütlustele apellatsioonis, ei ole võimalik kummutada

süüdistusversiooni ega kinnitada esitatud kaitseversiooni. Kuivõrd kolleegium mingeid

rikkumisi süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamises maakohtu poolt ei tuvastanud, siis

ei ole kolleegiumil võimalik võtta tõendina arvesse kaitsja poolt viidatud süüdistatava

ebausaldusväärseid ütlusi.

9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu poolt öeldu, et ta ei tunne süüdistatavat saab

mõista selliselt, et isiklikult kannatanu süüdistatavat ei tunne, kuid see ei välista seda, et

kannatanu ründajaks oli süüdistatav (lk 143p-144). Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt,

et kohus küsib enne ristküsitlust, kas kannatanu süüdistatavat tunneb, st seda, millised suhted

on kannatanul ja süüdistataval omavahel (tunnevad, ei tunne, on sõbrad, sugulased vms).

Protokollist ei nähtu, et selle kohtu küsimusele antud vastust saaks tõlgendada selliselt, et

süüdistatavat ei tunne üldse, st kannatanu pole süüdistatavat kunagi näinud (lk 78). Mingit

vastuolu mida kaitsja leida püüab, lihtsalt ei ole. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja

sellised püüdlused kannatanu vastust kohtule „ süüdistatavat ei tunne“ tõlgendada selliselt, et

see on vastuolus kannatanu ütlustega, et tema ründajaks oli süüdistatav, on puhas demagoogia

ning mingeid seisukohtade ümberhindamist kaasa ei too.

10. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka süüteokoosseisu objektiivset koosseisu ning

need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Kolleegium peab vajalikus märkida, et

arvestades tõendeid kogumis saab teha üheselt järelduse, et süüdistatava kogu tegevus

kannatanu suhtes oli vaadeldav ründena ning süüdistatava tegevus tekitas tervisekahjustused

ja põhjustas valu.

11. Maakohtu hinnangul süüdistatav pidi võimalikuks pidama ning möönis seda, et tema

selline tegevus põhjustab teisele inimesele valu ja kehavigastusi (lk 145). Riigikohus on

selgitanud, et kasutatud sõnastus „pidi pidama võimalikuks“ või „pidi võimalikus pidama“ ei

ole kaudsest tahtlusest rääkides korrektne (vt RKKKo nr 1-20-3306, p 15, nr 1-20-6745, p

30). Samas asus maakohus seisukohale, et süüdistataval oli tahtlus olemas ning märkis

üheselt, et süüdistatav Maikl Liedemann pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seega oli

maakohtu sõnakasutus lihtsalt ebaõnnestunud ning kokkuvõtvalt leidis maakohus, et

süüdistatav Maikl Liedemann pidas võimalikuks ja möönis, et korduvalt rusikaga näo

piirkonda ja jalaga lüües põhjustab ta kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Selles, et kaudse

tahtluse eeldused on täidetud, maakohus ei eksinud. Ehkki kaasuse asjaolud võiksid viidata ka

raskemale tahtluse vormile, jääks selle tuvastamine väljapoole apellatsiooni piire.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Maikl Liedemanni käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

12. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud.

Maakohus ei ole karistusliigi- ja määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Maikl

Liedemanni pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega.

Kergemaliigilise karistuse mõistmine oleks ilmselgelt ebapiisav ning ei täidaks oma eesmärki

üld- ja eripreventiivses mõttes. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust

kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kolleegium nõustub ka KarS § 73 sätte kohaldamisega.

13. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Maikl Liedemannile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi kulu. Maikl Liedemanni kaitsja Rünno Roosmaa esitas taotluse, mille kohaselt kulus

tal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit.

Apellatsioonimenetluse kulud on 267,84 eurot, sh käibemaks 51,84 eurot. Kohtukolleegium

nõustub taotlusega, seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Roosmaa tasu ja kulude

suurusena kindlaks 267,84 eurot.

13.1 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on

apellatsioon esitatud. Kuna kolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Maikl Liedemanni suhtes

muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud

süüdistatava kanda.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2025. a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/