1-25-1965/40 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

22. detsember 2025, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-1965

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Sten Lind ja Janika

Kallin

Kohtuasi

Viktor Fedchyki süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 114

lg 1 p 1 - § 25 lg 2, § 1573 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 24. septembri 2025. a otsus

üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatava Viktor Fedchyki kaitsja Karine Nersesjan,

apellatsioon

Prokurör

ringkonnaprokurör Lauri Jõgi

Süüdistatav

Viktor Fedchyk

isikukood: 39010170319; Ukraina kodanik, emakeel ukraina

keel, valdab vene keelt, elukoht: XXX; töötas XXX; varem

karistamata; tõkend – vahistamine: kahtlustatavana

kinnipeetud 24.11.2024 ja viibib vahi all Tallinna vanglas

Kaitsja

Vandeadvokaat Karina Nersersjan

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. septembri 2025. a otsus osaliselt, s.o Viktor

Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ning liitkaristuse

mõistmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

Mõista Viktor Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 16-aastane

vangistus.

1-25-1965

2.2.

Mõista Viktor Fedchykile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks

16-aastane vangistus.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi Karine

Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses Viktor Fedchykile osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 527 eurot (sh käibemaks) ning riigi

õigusabi kulude suuruseks 3 eurot 72 senti. Jätta need kulud Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saava kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu 24. septembri 2025. a otsusega tunnistati Viktor Fedchyk süüdi KarS §

KarS § 114 lg 1 p 1 - § 25 lg 2, KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. KarS § 114

lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi mõisteti V. Fedchykile karistuseks 18 aastat vangistust; KarS §

1573 lg 1 järgi 8 kuud vangistust ning KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõisteti 19 aastat vangistust. Vangistuse kandmise alguseks määrati 24.

november 2024. Lisakaristusena kohaldati V. Fedchykile riigist välja saatmist koos

sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Maakohus rahuldas ka kannatanu X tsiviilhagi ning

mõistis V. Fedchykilt kannatanule õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju katteks

välja 50 000 eurot.

2. KarS § 114 lg 1 p 1 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et ta ründas 24. novembril

2024. a ajavahemikus kell 01:09 kuni 01:19 aadressil XXX, Tallinn asuva maja ees

kannatanut X eesmärgiga kannatanu tappa. V. Fedchyk lõi kannatanu X tahtlikult

vähemalt 85 korda noaga pea, rindkere, käte, kõhu ja selja piirkonda, mille tulemusena

tekitas ta kannatanule 69 lõike-torkehaava. Samuti tõmbas Viktor Fedchyk noaga üle X

kõri, millega ta tekitas kannatanule 10 cm pikkuse torke-lõikehaava, ja lõi vähemalt kahel

korral kannatanut käe või jalaga pea piirkonda. V. Fedchyki tegu jäi tema tahtest

olenemata lõpule viimata ja kannatanu surm saabumata vaid seetõttu, et läheduses viibiv

politseipatrull nägi sündmust pealt ning lõpetas sekkudes rünnaku.

3. KarS § 1573 lg 1 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et ta otsis perioodil 10.

september 2024 - 13. november 2024 tahtlikult, korduvalt ja järjepidevalt enda endise

elukaaslase Xga kontakti, jälgides teda ja sekkudes X tahtevastaselt tema eraellu. Antud

tegude tagajärjel tundis X end häirituna ja hirmu.

4. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et tema 17. septembril 2023

Tallinnas Lasnamäe linnaosas täpselt tuvastamata aadressil asuvas korteris enne kella

16:36 haaras X paremast käest ja väänas seda. Sellise tegevusega tekitas V. Fedchyk Xle

2(10)

1-25-1965

füüsilist valu ja tervisekahjustuse parema käe 5. sõrme põhilüli murru. V. Fedchyk oli

kuriteo toimepanemise ajal Xga lähisuhtes.

Kaitsja Karine Nersesjani apellatsioon

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja. Apellant palub maakohtu otsuse

tühistada V. Fedchyki süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi, tunnistada V.

Fedchyk süüdi KarS § 115 järgi ning vähendada mittevaralise kahju hüvitamise summat.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et V. Fedchyki teole anti õige materiaalõiguslik

hinnang, taotleb kaitsja karistuse kergendamist.

6. Kaitsja leiab, et tegemist oli provotseeritud tapmisega, mille tingis kannatanu

emotsionaalselt solvav käitumine: abordi tegemine ja teiste meestega suhtlemine.

Provotseeritud tapmisele viitab ka V. Fedchyki käitumine.

7. KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus on ebaproportsionaalne. Kohtu põhjendustest

ei nähtu, miks mõisteti süüdistatavale prokuröri taotletust raskem karistus. Maakohus

märgib küll, et võtab arvesse kergendavat asjaolu ning teo jäämist katsestaadiumisse, ent

mõistab siiski süüdistatavale 18-aastase vangistuse, mis on senisest kohtupraktikast selgelt

karmim (nt TrtRngK 25.02.2020, 1-18-6430).

8. Põhjendatud ei ole 50 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Kaitsja palub

arvestada süüdistatava suhtumist kannatanusse pärast teo toimepanemist, samuti

nõusolekut loovutada enda arvelduskontol olev raha kannatanule. Neid asjaolusid

arvestades tuleks piirduda keskmise hüvitisega. Riigikohtu kohtupraktika analüüsi järgi on

keskmine hüvitis 16 833 eurot.

Menetlus ringkonnakohtus

9. Harju Maakohus kuulutas otsuse 24. septembril 2025. Otsuse tõlge toimetati

süüdistatavale kätte 28. oktoobril 2025. Seega lõppes apellatsiooni esitamise tähtaeg 27.

novembril 2025. Ringkonnakohus võttis apellatsiooni menetlusse 1. detsembril 2025.

Prokuröri seisukoht

10. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tapmine ei olnud tingitud kannatanu provokatsioonist

KarS § 115 mõttes. Kannatanu ei manipuleerinud süüdistatavaga, vaid lihtsalt ei käitunud

viimasele sobival viisil. Ka ei ole tuvastatud, et V. Fedchyk oleks olnud äkki tekkinud

hingelise erutuse seisundis.

12. Maakohus on karistuse mõistmist piisavalt põhjendanud. Samuti nähtub maakohtu

otsusest, et V. Fedchyki kahetsusele ei antud erilist kaalu. Seega arvestati karistust

kergendavat asjaolu, kuid selle mõju polnud suur. Karistuse kergendamist ei tingi ka

kaitsja viide Tartu Ringkonnakohtu lahendile. Seal tingis kergema karistuse mõistmine

asjakohaste põhjenduste puudumine ning see, et maakohus suhtus süüdistatavasse ja tema

teosse liialt emotsionaalselt.

13. Maakohus ei eksinud ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kaitsja

vaidlustab sisuliselt üksnes seda, et kohus ei võtnud piisavalt arvesse süüdistatava

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast kahju tekitamist. V. Fedchyki kahetsusel

3(10)

1-25-1965

pole aga erilist kaalu. Ka ei ole prokuröri arvates loogiline see, et V. Fedchyki poolt 1290

euro 51 sendi arestimise osas vastuväidete esitamata jätmine peaks kahjuhüvitist kaitsja

märgitud summani vähendama. Välja mõistetud hüvitis ei ole pretsedenditu ning igal

juhul ei ole kohus rangelt seotud varasema kohtupraktikaga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Sissejuhatus

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti välistanud provotseeritud tapmise (II),

kuid soostub kaitsjaga, et maakohus on V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuse

mõistmisel teinud minetusi, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule

mittevastava karistuse mõistmise. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse

ning karistab V. Fedchyki 16-aastase vangistusega (III)(1). Karistusotsuse muutmise tõttu

mõistab ringkonnakohus süüdistatavale ka uue liitkaristuse (III)(2). Tsiviilhagi osas peab

ringkonnakohus maakohtu otsust seaduslikuks ega rahulda apellatsiooni (IV). Kuna

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

riigi kanda (V).

(II) Provotseeritud tapmine

15. Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et süüdistatava tegu ei vasta KarS §-s

115 sätestatud provotseeritud tapmise kuriteokoosseisule. Provotseeritud tapmise

objektiivne koosseis eeldab, et tapmine on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise

erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või

tema lähedase isiku suhtes. Kaitsja leiab, et tuvastatud on kannatanupoolne

emotsionaalselt solvav käitumine, s.o lapseootusest mitte rääkimine, abordi tegemine,

teiste meestega suhtlemine, armukadedus. Samuti viitavad tõendid sellele, et süüdistatav

tegutses äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu.

16. Kõnesoleva süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje kutsub enda

õigusvastase käitumisega esile kannatanu (RKKK 19.02.2015, 3-1-1-1-15, p 11.1). Kuna

solvang on KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnus, ei saa selle sisustamisel lähtuda

üksnes sellest, mis on toimepanija silmis solvav. Solvanguna kui kannatanu õigusvastase

käitumisena ei saa käsitada tegusid, mis võivad olla teisele inimesele subjektiivselt

tajutavad tõrjuvana või ebameeldivana, ent mis on kannatanu vaba eneseteostuse õigust

silmas pidades sotsiaalselt adekvaatsed (vt sarnaselt TlnRngK 30.06.2022, 1-21-4410, p

8.2). See, et süüdistatavale ei meeldinud, et kannatanu teiste meestega suhtleb, ei muuda

kannatanu käitumist solvanguks. Kannatanu ei soovinud enam süüdistatavaga suhelda

ning võis vabalt valida, kellega ta läbi käib. Ka ei saa solvanguks pidada seadusliku abordi

tegemist. Miski, mis on õiguskorras selgelt reguleeritud ning lubatav (vt raseduse

katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lg 1), ei saa samaaegselt olla käsitatav

kannatanu õigusvastase käitumisena kõnesoleva koosseisu mõttes. Samuti märgib

kolleegium, et abordi tegemine ei ole ka tõsikindlalt tõendatud. Ehkki kannatanupoolse

solvangu äralangemise tõttu ei ole teisi KarS § 115 koosseisutunnuseid tarvis hinnata,

märgib kolleegium siiski, et peab asjakohaseks ka maakohtu põhjendusi selle kohta, miks

ei olnud V. Fedchyk teo toimepanemise hetkel äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis.

17. Kokkuvõtvalt ei ole maakohus eksinud, kui järeldas, et V. Fedchyki tegu ei saa

kvalifitseerida KarS § 115 järgi.

4(10)

1-25-1965

(III) Karistus

(1) KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus

18. Maakohus mõistis V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 18 aastat

vangistust. Ringkonnakohus soostub kassaatoriga selles, et maakohtu põhjendused V.

Fedchykile sanktsiooni ülemmäära lähedale jääva karistuse mõistmisel on piisavalt

vastuolulised, tuvastamaks kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist KrMS § 3051

ja § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on V. Fedchyki

karistamisel 18-aastase vangistusega tehtud ka kaalutlusviga, mis on käsitatav

materiaalõiguse (KarS § 56 lg 1) ebaõige kohaldamisena.

19. Karistuse mõistmisel on kohtul teatav otsustamisvabadus ja kuriteole vastava

karistusmäära leidmiseks pole valemit. Sellest hoolimata peab kohtuotsuse põhjendustest

olema jälgitav, miks kohus mõistis just sellise karistuse, ning see, kas kohus on võtnud

arvesse asjaolusid, mille arvesse võtmist KarS § 56 lg 1 nõuab. Kohtukolleegium leiab, et

praegusel juhul on maakohus küll karistuse mõistmist põhjendanud, kuid V. Fedchyki süü

suurust ning avaldatud kahetsuse ja teo katsestaadiumi jäämise arvesse võtmist

puudutavad põhjendused on nii üldised ja/või vastuolulised, et kokkuvõttes ei ole selge,

miks kohus mõistis V. Fedchykile karistuseks 18-aastase vangistuse.

20. Süü suurust käsitledes on maakohus korrektselt toonud välja asjaolud, mida kohus arvesse

võttis. Kohus on ka toonud välja, et peab nendest asjaoludest tulenevalt V. Fedchyki süüd

suureks. Kohtuotsusest jääb aga selgusetuks, kuhu sellele süüle vastav karistus

sanktsiooniraamides paigutus. Kohus on välja toonud, et kohtupraktika kohaselt võetakse

karistuse mõistmisel aluseks sanktsiooni keskmine määr, ning on deklareerinud, et V.

Fedchyki süü annab piisava aluse mõista karistus sanktsiooni keskmisest määrast

kõrgemal. Ringkonnakohtu hinnangul on selline määratlus siiski liialt ebamäärane.

21. KarS § 114 järgi on tähtajalise vangistuse pikkuseks 8–20 aastat. Sanktsiooni keskmine

määr on seega 14 aastat vangistust ja kohtu kasutatud sõnastus hõlmab suurt vahemikku:

sellele vastav vangistus olla nii napilt üle 14-aastane vangistus kui ka 20-aastane või selle

lähedane vangistus. Sealhulgas on sellise täpsusastmega määratluse puhul võimalik, et

juba ainult neist asjaoludest, mille kohus tõi välja süüd iseloomustavatena, pidas kohus

põhjendatuks 18-aastast vangistust (seda enam, et punktis 82 võtabki maakohus karistuse

põhjendused kokku seisukohaga, et süüle vastav karistus on 18 aastat vangistust). Seetõttu

on põhjendatud kaitsja etteheide, et pole aru saada, kas ja kuivõrd kohus võttis arvesse

tuvastatud kergendavat asjaolu ning kohtu enda välja toodud asjaolu, et tegu jäi

katsestaadiumi.

22. Ringkonnakohus ei soovi eelnevaga öelda, et kohus peaks süüle suuruse käsitluse raames

ütlema välja konkreetse karistusmäära, mis sellele süüle vastaks. Küll peaks kohtuotsusest

olema aru saada, kui suureks kohus süüd peab – nt kas keskmisest vaid veidi suuremaks

või väga suureks. Ühtlasi peaks olema aru saada, kas kohus peab sellele süüle vastavaks

keskmäära ületavat, kuid selle lähedale jäävat, keskmäära ja ülemmäära vahelise

keskpunkti lähedale jäävat või ülemmäärale vastavat või selle lähedale jäävat karistust.

Praegu näeb ringkonnakohus probleemi selles, et maakohus on mõistnud pigem

ülemmäära kui keskmäära lähedale jäänud karistuse, nentides samas, et on ka asjaolusid,

mis n-ö tõmbavad karistusmäära allapoole, andmata aga samas mõista, et peab süüd nii

suureks, et sellele vastaks ülemmäära lähedane karistus.

5(10)

1-25-1965

23. Seda, et kohus peab tõesti põhjendatuks vähemalt sanktsiooni ülemmäära lähedast

vangistust, maakohus selgelt välja öelnud ega põhjendanud pole. Ringkonnakohus on

seisukohal, et karistuse mõistmine tähtajalise vangistuse alam- või ülemmäära lähedale

peaks viitama sellele, et tuvastatud on seadusandja poolt ette kujutatud mõrva

tüüpjuhtumist selgelt eristuvad asjaolud. Mida kergemakäeliselt mõistetakse karistusi

tähtajalise vangistuse ülemmäära ligidale, seda vähem jääb ruumi karistuste

diferentseerimiseks neil juhtudel, mil isiku süü ning muud KarS § 56 lg-s 1 loetletud

asjaolud tingiksid raskema karistuse mõistmise.

24. Kohtukolleegiumi hinnangul annavad maakohtu otsuses välja toodud süüd iseloomustavad

asjaolud alust järelduseks, et V. Fedchyki süü on suur, kuid mitte ülisuur. Süüdistatavale

heidetakse ette teo toimepanemist julmal viisil, piinavat viisi talle hoolimata kannatanule

põhjustatud vigastuste hulgast ette heidetud pole. Tapmisteo julm viis on kvalifitseeriva

tunnusena juba karistusraami sisse kirjutatud. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 114 lg 1

hõlmab erineva raskusastmega tegusid, sh näiteks mitme inimese tapmist ühe või mitme

teoga (KarS § 114 lg 1 p-d 3 ja 4). Võimalik on seegi, et ühe teoga täidetakse samal ajal

mitu kvalifitseerivat tunnust. See ei tähenda, et tähtajalise vangistuse ülemmäär või

eluaegne vangistus oleks mõeldud üksnes nendeks juhtudeks, sest alati on võimalik ette

kujutada veelgi raskemaid tegusid (nt 100 inimese mõrv 3 inimese mõrva asemel).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse p-s 81 välja toodud asjaolud (ennekõike

rünnaku ajaline kestus ja noahoopide arv) viitavad küll keskmisest KarS § 141 lg 1 p 1

järgi kvalifitseeritavast teost suuremale süüle, ent need asjaolud ei ole sedavõrd

erandlikud, et tingiksid karistuse mõistmise sanktsiooni ülemmäära lähedal. Ehkki

mõistetav karistus sõltub arvukatest teguritest, toetab ringkonnakohtu käsitlust ka senine

karistuspraktika (vt nt: 15-aastane vangistus piinaval viisil toime pandud tapmise eest –

HMK 08.01.2024, 1-23-2860; 14-aastane vangistus KarS § 114 lg 1 p 1 eest kaitsja

viidatud asjas TrtRngK 25.02.2020, 1-18-6430, millest on avaldatud vaid sissejuhatus ja

resolutiivosa, kuid mille asjaolud on nähtavasti kaitsjale ja prokurörile teada).

25. Lisaks eelnevale tuleb arvestada seda, et maakohus on märkinud, et arvestab asjaolusid,

mis peaksid karistuse määra allapoole tooma. Nii on maakohus öelnud, et arvestab sellega,

et tegu jäi katse staadiumisse ja sõnaliselt on süüdistatav kohtuistungil kahetsust

avaldatud. Seda, mil moel arvestas kohus asjaolu, et tegu jäi katsestaadiumisse,

põhjendustest ei nähtu. Samas on seadusandjagi viidanud sellele, et tegemist on kergema

karistuse kasuks rääkiva asjaoluga: KarS § 25 lg 6 näeb ette, et süüteokatse puhul võib

kohus kohaldada KarS § 60. Selle sätte kohaselt ei ole aga KarS § 60 kohaldamine

kohustuslik. Seetõttu võib teo katsestaadiumisse jäämisega arvestamine tähendada selle

arvesse võtmist lihtsalt süü suuruse hindamisel. Seda, et maakohus oleks kohaldanud KarS

§ 60 lg-s 4 sätestatud korrigeeritud karistusraamist, maakohtu otsusest ei nähtu. Seega

järeldab ringkonnakohus, et maakohus viitas tagajärje saabumata jäämisele selleks, et

kirjeldada realiseerunud tagajärjeebaõigust – ning seeläbi süüdistatava süüd – mõnevõrra

väiksemana sellest, mis see oleks olnud lõpuleviidud teo korral. Niisiis on seegi asjaolu,

mis räägib väiksema süü kasuks ja seega sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse

mõistmise vastu. Küll peab ka kohtukolleegium selle mõju karistusmäärale väikseks,

arvestades seda, kui palju V. Fedchyk kannatanu surma saabumiseks tegi.

26. Maakohtu otsuses V. Fedchyki kahetsuse kohta öeldu on vastuoluline. Karistuse

põhjenduste kokkuvõttes rõhutab kohus, et arvestab sellega, et sõnaliselt on süüdistatav

kohtuistungil kahetsust avaldatud. Selline sõnastus jätab mulje, et V. Fedchyk kahetsust

küll avaldas, kuid kohus kahtleb selle siiruses. Ka sellele eelnevad põhjendused viitavad

kohtu sellisele kahtlusele: kohus on välja toonud, et sündmuskohal oli V. Fedchyk rahulik

6(10)

1-25-1965

või isegi rõõmus, hiljem on ta aga ütlustes oma süüd pisendanud. Samas on kohus eespool

deklareerinud, et avaldatud kahetsuse tõttu esineb karistust kergendav asjaolu, mille mõju

on küll väike. Kuigi maakohtu otsuse põhjendused on puhtsüdamliku kahetsuse esinemise

küsimuses vastuolulised, tuleb ringkonnakohtul lähtuda sellest, et maakohus on

kergendava asjaolu tuvastanud. Nimelt ei saa kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja

lahendav ringkonnakohus enam asuda hindama, kas kahetsus ikka oli puhtsüdamlik, sest

ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada ei või.

Seega, kui maakohus on öelnud välja, et karistust kergendav asjaolu esineb, lähtub

ringkonnakohus sellest, et V. Fedchyk on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Kui kohus

kergendava asjaolu tuvastas, tuli seda ka arvesse võtta (vt RKKK 24.10.2011, 3-1-1-77-

11, p 10.2).

27. Lisaks eelnevale tuleb nentida, et ühtki karistust raskendavat asjaolu maakohus ei

tuvastanud. Ka ei tuginenud kohus selgelt ühelegi eri- või üldpreventiivsele kaalutlusele,

mis tingiks süü suurusele vastava karistuse korrigeerimist üles- või allapoole. Seega jääb

maakohtu otsusest selgusetuks, millest tulenevalt pidas maakohus lõppkokkuvõttes

põhjendatuks 18-aastast vangistust, s.t karistust, mis jääb pigem sanktsiooni ülemmäära

kui keskmise määra lähedale.

28. Ringkonnakohus leiab, et ilma karistust kergendava asjaoluta vastaks V. Fedchyki süü

suurusele karistus, mis ületab sanktsiooni keskmäära, kuid jääb siiski lähemale kesk- mitte

ülemmäärale. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta kahetsust, mille mõju

karistusele pole maakohtu tuvastatud põhjustel kuigivõrd suur. Arvestades karistust

kergendavat asjaolu, on kolleegiumi hinnangul V. Fedchyki süüle vastav karistus 16-

aastane vangistus. Kolleegiumi hinnangul puuduvad täiendavad eri- ja üldpreventiivsed

kaalutlused, mis karistuse suurust mõjutaksid, arvestades eriti seda, et süüdistatavale

kohaldati ka lisakaristusena riigist väljasaatmist ja sissesõidukeeldu seadusega lubatud

maksimaalses määras. Kuna V. Fedchyki seos Eesti Vabariigiga ei ole kuigivõrd tihe, ei

ületa põhi- ja lisakaristus kogumis siiski süüdistatava süü suurust (vt RKKK 22.03.2019,

1-17-9941, p 16). Ehkki kohus ei ole seotud prokuratuuri karistusettepanekuga (RKKK

12.12.2014, 3-1-1-82-14, p 10), märgib kolleegium sellegipoolest, et 16-aastast vangistust

taotles kohtuvaidlustes ka prokuratuur, kes palus sealjuures tuvastada ka üks karistust

raskendav asjaolu, mida maakohus karistuse mõistmisel ei käsitlenud (vt selle kohta ka

ülejärgmist punkti).

29. Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p

1 järgi mõistetud karistuse osas KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p-de 2, 3 ja 4 ning § 339 lg 2

alusel ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi uue otsuse, millega mõistab V.

Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 16 aastat vangistust. Kaitsja apellatsioon

karistuse kergendamise osas rahuldatakse.

30. Väljaspool apellatsiooni piire märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsustus on mõneti

vastuoluline ka osas, milles kohus ei tuvastanud süüdistatavale KarS § 114 lg 1 p 1 järgi

karistuse mõistmisel ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Nimelt tuvastas maakohus KarS

§ 1573 lg 1 järgi karistust mõistes karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 4

sätestatud süüteo toimepanemise süüdlase endise pereliikme vastu. Ka prokurör viitas

kohtuvaidlustes sellele karistust raskendavale asjaolule kõigi episoodide osas (III kd, tl

60). Miks sama asjaolu süüdistatava karistust mõrvakatse puhul ei raskenda,

kohtulahendist ei selgu. Kuna ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega, ega saa

süüdistatava olukorda raskendada, ei saa seda karistust raskendavat asjaolu tuvastada ega

arvesse võtta ka ringkonnakohus.

7(10)

1-25-1965

(2) Liitkaristus

31. Süüdistatavale KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse muutmise tõttu tuleb uus

otsus teha ka liitkaristuse osas.

32. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi karistati V. Fedchyki vangistusega 1 aasta 6 kuud ning KarS §

1573 lg 1 järgi vangistusega 8 kuud. Kõik teod pandi toime sama kannatanu vastu. Ehkki

koosseisudega kaitstavad õigushüved ei kattu täielikult, on need siiski vaadeldavad ühe

jadana traagiliselt lõppenud lähisuhtevägivallast, mis algas füüsilise jõu kasutamisega,

muutus suhte lõppemisel kannatanu ahistamiseks ning päädis viimase mõrvakatsega.

Arvestades ka mõrvakatse eest mõistetud karistuse proportsiooni teiste karistustega,

hõlmab see piisaval määral ka teiste tegude ebaõiguse. Seega loeb ringkonnakohus KarS §

64 lg 1 alusel kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõistab V.

Fedchykile liitkaristusena vangistuse 16 aastat.

(IV) Tsiviilhagi

33. Kaitsja leiab, et kannatanu kasuks 50 000 euro suuruse mittevaralise kahju välja

mõistmine ei ole põhjendatud. Apellant palub arvestada kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kaitsja leiab, et arvestades tekkinud

tervisekahjustusi, kohtus uuritud tõendeid ning varasemat kohtupraktikat ei ole 50 000

euro suurune hüvitis põhjendatud. Seega palub kaitsja palub piirduda keskmise hüvitisega.

34. Kaitsja ei vaidlusta tsiviilhagi kontekstis maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh

kannatanu tervisekahjustuse ulatust, heaolu langust, väljanägemise muutust ja muid

negatiivseid tagajärgi, mis talle tervisekahjustuse tekitamisega tekitati. Maakohus käsitas

neid asjaolusid põhjendatult mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel (vt RKKK

22.04.2024, 1-22-5835, p 31).

35. Kuigi kaitsja apellatsioonis ei märgita selgelt, mida kaitsja keskmise hüvitise all silmas

peab, viitab kaitsja Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüsile „Mittevaralise kahju

hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.-2020. aastal“, mille lk-l 7 märgitakse, et

tapmise ja mõrva katse puhul oli vaadeldud ajaperioodil keskmine väljamõistetud hüvitis

16 833 eurot.

36. Kaitsja viide kohtupraktika analüüsile on asjakohane, sest ka Riigikohus on märkinud, et

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks peavad

väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused olema sarnastel asjaoludel

võrreldavad. Samas on Riigikohus selgitanud ka seda, et varasem kohtupraktika ei sea

mittevaralise kahju hüvitisele jäika ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja

asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda, sest siis ei saakski

kohtupraktika edasi areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii

elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega

ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud

hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste

kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Arvestama peab

ka üksikjuhtumite erisust ning seda, kui suurel hulgal juhtumitel varasem praktika põhineb

ning kas selle põhjal välja arvutatud mediaan võib oleneda liiga palju mõnest

üksikjuhtumist ega peegelda seetõttu adekvaatselt kohtute kujundatud üldist suundumust.

Arvestama peab ka seda, kui palju aega on nende lahendite tegemisest möödunud (RKKK

22.04.2024, 1-22-5835, p-d 32-34).

8(10)

1-25-1965

37. Kolleegium märgib esmalt, et analüüs kajastab lahendeid, mis jõustusid perioodil 1. juuni

2018 – 31. mai 2020. Tapmise ja mõrva katse valimi moodustunud lahenditest varasem

tehti 7. augustil 2018 ning hilisem 8. oktoobril 2019 (vt analüüsi lk-d 30-31). Maakohtu

otsus tehti 24. septembril 2025. 2019. a oktoobrist on selle ajani tarbijahinnaindeks

tõusnud 47,5% ning 2018. a augustist 50,6%.1 Statistikaameti andmetel oli 2018. a

keskmine brutokuupalk 1310 eurot. 2019. a oli see 1407 eurot.2 2025. a septembri

keskmine brutokuupalk oli 2103 eurot.3 Seega on keskmine brutokuupalk 2019. a

võrreldes tõusnud 49,5% ning 2018. a võrreldes 60,5%.

38. Teiseks selgitab ringkonnakohus, et analüüsis hinnati 6 kannatanu mittevaralise kahju

hüvitamise nõuet 5 kriminaalasjas. Üks nõue jäeti kannatanu lähedasele isikule

rahuldamata. Kõikidel juhtudel, mil kohus hagi rahuldas, rahuldati nõue täies ulatuses.

Niisiis saab sellest valimist järeldada üksnes seda, et kohus ei pidanud kannatanute

taotletud kahjuhüvitisi suuruses 50 000, 30 000, 6000 ja 5000 eurot liialt suureks. Kohus

aga polekski saanud kannatanu kasuks välja mõista enam kui ta nõudis. Niisiis ei

võimalda analüüsis välja toodud keskmisest irdumine kuidagi järeldada, et maakohus

oleks kaalutlusõigust valesti teostanud.

39. Sellegipoolest ei pea ringkonnakohus sarnaselt prokurörile asjakohatuks maakohtu viidet

analüüsis käsitletud kohtuotsusele, millega mõisteti kannatanute kasuks välja 30 000 ning

50 000 eurot (HMK 07.12.2018, 1-17-11933). Kaitsja märgib, et selle kriminaalasja

asjaolud ei kattu praegusega ning viidatud juhul oli kuriteo toimepanemise vahendiks

tulirelv. See, et kuritegu pandi toime tulirelvaga, ei tähenda kolleegiumi hinnangul

eraldivõetult, et asjaolud poleks võrreldavad. Sõltuvalt vahendi kasutamise viisist on

noaga võimalik põhjustada kannatanule ka suuremaid vigastusi ja kannatusi kui

tulirelvaga. Ringkonnakohus möönab, et juhtumite asjaolud ei ole üks-ühele kattuvad, ent

kaitsja pole viidanud ka sellele, millised erisused tema arvates määravad on. Mõlemal

juhul said kannatanud raskeid vigastusi, mis mõjutavad edasise elu kvaliteeti. Arvestades

maakohtu tuvastatud fakte (sh kannatanu tervisekahjustusi, arme, üleelamisi, elukvaliteedi

langust jm), mida kaitsja ei vaidlusta, samuti eespool märgitud elukalliduse tõusu, toetab

viidatud lahend pigem arusaama, et maakohtu määratud hüvitis ei ole erakordne.

40. Maakohtu välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse muutmist ei tingi ka kaitsja poolt

viidatud VÕS § 134 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt tuleb mh arvestada kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. See, et süüdistatav oli päri

enda kontol arestitud 1209 euro 51 sendi kandmisega kannatanule, ta väljendas

kohtuistungil kahetsust ning soovis kannatanu ees vabandada, ei tingi hüvitise

vähendamist. Maakohus selgitas, miks ei pea süüdistatava kahetsust kuigi kaalukaks (vt

maakohtu otsuse p 81). Nende põhjendustega ringkonnakohus nõustub. Süüdistatava

pangakontol olnud raha arestiti kohtu poolt, süüdistatav ei kandnud seda ise vabatahtlikult

kannatanule. Arvestades kriminaalasja asjaolusid, oli küllap ka süüdistatavale

prognoositav, et vastutusest ta ei pääse. Eeltoodut silmas pidades ei pea kolleegium

märkimisväärseks ohverduseks seda, et süüdistatav ei vaidlustanud oma pangakonto

arestimist ning soostus seal olnud raha ülekandmisega kannatanule.

1 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahandus/hinnad/tarbijahinnaindeks

2https://andmed.stat.ee/et/stat/Lepetatud_tabelid__Majandus.%20Arhiiv__Palk%20ja%20toojeukulu.%20Arhiiv/

PA001/table/tableViewLayout2

3 https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk

9(10)

1-25-1965

41. Kokkuvõtvalt ei teinud maakohus VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks

määrates ühtegi kaalutlusviga, mis annaks ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse

muutmiseks. Seega jääb apellatsioon tsiviilhagi puudutavas osas rahuldamata.

(V) Menetluskulud

42. V. Fedchyki kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus süüdistatavaga

nõupidamisele 54 minutit ning maakohtu otsuse analüüsile ja apellatsiooni koostamisele.

Seega taotleb kaitsja, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks

määrataks kokku 527 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks taotleb kaitsja, et riigi õigusabi

kulude suuruseks määrataks 3 eurot 72 senti (koos käibemaksuga). Kulu seisnes

advokaadibüroo ja vangla vahelises sõidukulus. Ringkonnakohus loeb taotluse

põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi

Karine Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses V. Fedchykile osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 527 eurot (sh käibemaks) ning kulude suuruseks 3 eurot 72 senti

(sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi,

jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)