3-25-34/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-34

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. detsembri

2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Kaebaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raivo Laus

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Vastustaja esindaja Ragne Õunap

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele on väljastatud Eesti Vabariigi

pikaajalise elaniku elamisluba.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27. detsembri 2024. a otsusega nr 15.3-

3.4/1506-3 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL91L004773 alates 27. detsembrist

2024 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2, § 16 ja § 243 alusel.

PPA selgitas, et kaebaja viibis 1. jaanuarist 2015 kuni 15. juulini 2023 Eestis kokku 44 päeva.

Pärast 15. juulit 2023 sisenes ta Eestisse taas 1. detsembril 2024. Seega oli ta viibinud väljaspool

Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Registreeritud elukoha omamine ja

töötamine Venemaal kinnitab, et kaebaja eemalviibimine ei olnud ajutine. Kaebajal ei esine

pereriivet. Kaebaja on vallaline ning lähisuhtevõrgustiku moodustavad tema Eestis elav vend

(Venemaa Föderatsiooni kodanik) ning Moskvas elav tütar. Kaebaja emakeel on vene keel, ta

elab ja töötab pikaaegselt Venemaal. Kinnisvara omamine Eestis ega Eestis osaühingu juhtorgani

liikmeks olek (alates 19. märtsist 1998) ei ole seni takistanud elada ja töötada Venemaal.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27. detsembri 2024. a otsuse nr

15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt anti kaebajale elamisluba töötamiseks Eestis. Seega on ta kasutanud

elamisluba eesmärgipäraselt ning tal on tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab jätkata elamisloa

alusel töötamist äriühingu juhatuse liikmena.

Kaebajal on tihedad sidemed Eestiga ning ta peab Eestit oma kodumaaks. Ta on siin sündinud ja

koolis käinud.

Elukoha registreering Venemaal Tuulas on ajutine, kaebaja eemalviibimine tervislikel põhjustel

oli ajutine. Talle tehti järjest mitu rasket operatsiooni ning tal oli keelatud liikuda, misjärel

toimus taastusravi ja rehabilitatsioon.

PPA ei ole täpsemalt põhjendanud, miks kaebaja tervislik seisund ei ole küllaldane põhjus

eemalviibimiseks. Sellega on haldusorgan rikkunud põhjendamiskohustust.

Asjakohatu on viide kaebaja tegevusele xxx direktorina ja seos mitme äriühingu asutamisega

Venemaal. Tegemist pole keelatud äritegevusega. Kaebaja pole enam selle vabriku direktor.

4. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebaja põhiline elukoht on olnud Venemaal, mitte Eestis, ning ta on

elamisluba kasutanud vaid lihtsamaks piiriületuseks, mis ei ole aga elamisloa andmise mõte.

Kaebaja selgitused tervisliku seisundi kohta hõlmavad vaid 2023. aasta lõppu, 2024. aasta

keskpaika ja 2024. aasta lõppu. Kaebaja lahkus viimati Venemaale 15. juulil 2023 ning

varasemate aastate muster on näidanud, et ta viibibki Eestis vaid korra aastas paariks päevaks.

Kaebajal ei olnud tähtajalist elamisluba töötamiseks, vaid pikaajalise elaniku elamisuba koos

õigusega töötada Eestis. Tema elamisloakaart on antud kehtivusega kuni 24. maini 2028.

Välismaalasel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et tema elamisluba, mida ta eesmärgipäraselt ei

kasuta, jääb kehtima. Kuna kaebaja ei ole Eestisse elama asunud, mis on pikaajalise elamisloa

põhieesmärk, ei saa kaebaja elamisloa omamist pidada põhjendatuks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus selgitas, et pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba

Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja

elamisloaga kindlaks määratud tingimustele (VMS § 230).

7. Vastavalt VMS § 241 lg 2 p-le 2 tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba

kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist

järjestikust kuud. VMS § 241 lg 2 p 2 koosmõjus sama paragrahvi neljanda lõikega

võimaldab aga kaalumisruumi neis sätetes nimetatud asjaolude piires, s.t juhul, kui

vastustaja loeb Eestist eemalviibimise põhjendatuks.

8. Kaebaja on tõepoolest viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12

järjestikust kuud – ta saabus Eestisse viimati 1. detsembril 2024, olles eelnevalt Eestist

lahkunud 15. juulil 2023. Kaebaja Eestiga seotust kinnitavad asjaolud ei saa tõendada ega

õigustada kaebaja eemalviibimist.

9. Kaebaja on esitanud ravil ning taastusravil viibimise kohta järgmised tõendid:

1) A. N. Rõžihi nimelise Riikliku meditsiinilise uurimistöö keskuse väljakirjutamise

epikriisi (tõlge dtl 26-28) kohaselt viibis kaebaja haiglaravil 19. kuni 26. novembrini

2023. Haiglaravi lõppedes on antud soovitus piirata kehalist aktiivsust 2-3 kuud;

2) Guta Kliiniku epikriis (tõlge dtl 31-32), millelt nähtub diagnoos „Traumajärgne vasaku

õlaliigese artropaatia (liigesehaigus). Vasakpoolse õlaliigese pealmise lihase rebend“.

Epikriisilt ilmneb, et kaebaja on viibinud statsionaarsel ravil 4.-6. augustil 2024 ning

seejärel on haiguslehte pikendatud kahe päeva võrra kuni 8. augustini 2024. Samas on

märgitud, et patsient ei vajanud edaspidist statsionaarset ravi ning kirjutati haiglast välja

rahuldavas seisundis;

3) Ortorehab kliiniku 6. detsembri 2024. a tõend (dtl 33; tõlge kohtute infosüsteemis

kaebuse lisa 9), mille kohaselt on kaebajale osutatud alates 7. septembrist 2024 kolm

korda nädalas taastusravi, mis on ette nähtud kuni 28. veebruarini 2025.

10. Tõendid kinnitavad küll kaebaja lühiajalisi viibimisi haiglaravil ja ambulatoorset

taastusravi ning edaspidiseks antud soovitusi tõsisemat füüsilist koormust piirata. Samas

ei saa neist tõenditest teha järeldust, et reisimine polnuks võimalik, kui kaebaja pidas

oluliseks osalemist Eestis registreeritud ettevõtte juhtimisel ja suhtlust perekonnaliikmete

ja sõpradega.

11. Vastustaja ei ole teinud otsustamisel kaalumisviga. Viitamine kaebaja varasemale

käitumismustrile ei ole asjakohatu, vaid ilmestab kaebaja suhestumist Eesti Vabariigiga

üldisemalt.

12. Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud asjakohaselt ka kaebaja pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive

intensiivsust.

Nõustuda saab vastustajaga, et Eestis asuva ettevõtte juhtimises saab kaebaja jätkuvalt osaleda ka

Venemaal elades. Kinnisvara omamine Eestis ei tingi samuti kaebaja eraelu kuigi suurt riivet –

nagu eelnevalt tuvastatud, viibib kaebaja Eestis vähe ning kinnisvara eest hoolitsemise saab

korraldada ka kohapeal viibimata. Kaebaja elukohariigiks ei ole põhjust pidada Eestit. Mõistetav

on kaebaja soov külastada oma Eestisse maetud sugulaste haudu. Samas saab haudade eest

hoolitseda vajadusel kaebaja vend.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et Eestist eemalviibimise põhjuseks oli kaebaja tervislik

seisund. Kaebaja terviserikked takistasid tal objektiivselt Eestisse naasmast. Kaebaja otsustas

teadlikult teha operatsiooni oma valdkonna juhtiva doktori juures, kes on selle valdkonna üks

tuntumaid spetsialiste maailmas. PPA-l ei ole võimalik põhjendatult väita, et kaebaja oleks

saanud samaväärset ravi Eestis.

Taastusravi ettekirjutuste mittetäitmine oleks otseses vastuolus kaebaja õigusega saada terveks ja

mitte kahjustada oma tervist bürokraatliku ettekirjutuse formaalse täitmise huvides. Kaebaja

enesetunne ja hinnang oma terviseseisundile ei olnud kõnealuse üle 12-kuulise perioodi jooksul

kunagi piisavalt hea, et kaebaja oleks pidanud võimalikuks ja mõistlikuks võtta ette reis Eestisse.

Novembris 2023 oli kaebaja operatiivravil Moskvas. Kaebajat opereeriti kõhu piirkonnast, mille

tagajärjel kaebaja oli 72 päeva sunnitud olema liikumatus asendis, st ei tohtinud käia. Peale

nimetatud aja möödumist sai ta liikuda üksnes siseruumides, ta ei tohtinud lennata. Aprillis 2024

peale esimest operatsiooni, kui arstid lubasid tal õues käia, kukkus kaebaja õla peale. Parema käe

lihased rebenesid õlavarre küljest. Ta ei saanud pikka aega operatsioonile, mistõttu käsi oli

korsetiga kinni pandud, mis koosmõjus eelmise haigusega ei võimaldanud tal liikuda.

Operatsiooni ei olnud võimalust kohe määrata eriarstiabi puudumise tõttu. Kaebajat opereeriti

Moskvas 5. augustil 2024. Pärast operatsiooni pidi kaebaja 3 nädala jooksul käima regulaarselt

eriarsti vastuvõtul, ning läbis taastusravi 7. septembrist 2024 kuni 28. veebruarini 2025 Moskvas.

Kaebaja esitas tõendi, et tema elukoha registreering aadressil Tuula linnas on olnud vaid ajutine,

perioodiga 12. novembrist 2024 kuni 12. novembrini 2025.

Õige ei ole väide, et kaebaja vajab elamisluba vaid hõlpsaks piiriületuseks. Kaebaja on äriühingu

üks juhatuse liikmetest ja osanikest koos oma vennaga.

Vastustaja leidis valesti, et kaebaja ei ole Eestisse püsivalt elama asunud.

Kaebaja elamisloa taotlemise aluseks oli töötamine Eestis. Seega kaebaja on kasutanud

elamisluba sihtotstarbeliselt.

Kaebaja ja tema eelnevate põlvkondade jooksul on välja kujunenud side Eestiga. On

ebahumaanne lahutada kaebajat oma sünnimaast. Tema lähemad sugulased ja sõbrad on Eestis.

Kaebaja külastab lähedaste haudu ning saab seda teha üksnes Eestis viibides.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kaebaja väited Eestisse naasmise võimatuse kohta ei ole veenvad. Kaebuses

ning kohtuistungil esitatud selgitused ei kummuta tõendites esitatut, et ravi ja töövõimetuse

perioodide vahel oli ajavahemikke, mil otsest tegelemist terviseprobleemidega ei nähtu ning

soovituste kohaselt tuli vältida tõsisemaid pingutusi, kuid mitte näiteks keeldu igapäevasteks

tegevusteks.

Kaebaja ei väitnud halduskohtu menetluses, et tal oleks pärast 2023. aasta novembris toimunud

operatsiooni esinenud valu või halb enesetunne. Kaebaja väited liikumise piiratuse kohta pärast

operatsiooni on paljasõnalised ja tõendamata.

Guta Kliiniku väljastatud dokumendis on kirjas, et kaebaja ei saa töötada ja talle on avatud

haigusleht alates 4. augustist 2024 kuni 6. augustini 2024. Sellest järeldub, et kaebaja on

Venemaal tööle asunud ning Venemaal viibimine ei ole olnud tema jaoks ajutise iseloomuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas loogiliselt jälgitavalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise regulatsiooni, tuvastas asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja

kontrollis neile tuginedes vastustaja poolt tehtud kaalutlusotsuse õiguspärasust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väietele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Vastavalt VMS § 241 lg 2 p-le 2 tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba

kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist

järjestikust kuud. Toodud normiga on Eesti võtnud siseriiklikku õigusesse üle direktiivi

2003/109/EÜ art 9 lg 1 c), mille järgi ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise

elaniku staatusele, kui isiku äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud.

Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 2 sätestab, et erandina sama artikli lõike 1 punktist c võivad

liikmesriigid ette näha, et 12 järjestikust kuud ületav äraolek või teatud konkreetsetel või

erakorralistel asjaoludel toimuv äraolek ei põhjusta staatuse tühistamist või kaotamist. Eesti ongi

kehtestanud VMS § 241 lg-ga 4, et 12 järjestikust kuud ületav äraolek ei ole elamisloa kehtetuks

tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks.

Seega võib PPA asjaolude kaalumisel erandina otsustada, et välismaalase pikaajaline viibimine

väljaspool Euroopa Liitu on põhjendatud ega too seega kaasa pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamist. Kehtiv õigus ei täpsusta, millistel tingimustel saab lugeda pikaajalise

äraoleku põhjendatuks. Seega pidi PPA otsustama selle küsimuse kaalutlusõiguse üldiste reeglite

alusel, s.o kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

17. Vastavalt VMS §-le 230 on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba

Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja

elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Direktiivi 2003/109/EÜ art-test saab

järeldada, et pikaajalise elaniku staatuse andmisel on oluline isiku riigis elamine, samuti

hakkamasaamiseks piisava sissetuleku ja ravikindlustuse olemasolu. Ka kaebajale

elamisloa väljastamise eesmärgiks oli tema Eestis elamine. Ühtlasi andis elamisluba

kaebajale õiguse Eestis töötada (VMS § 231 lg 3). Ringkonnakohus mõistab VMS § 241

lg-t 4 koostoimes pikaajalise elaniku elamisloa üldise regulatsiooniga selliselt, et Eestist

pikaajalise äraoleku põhjendatuse kaalumisel pidi PPA arvestama pikaajalise elaniku

staatuse otstarbega, kaebaja elukorralduse ning huvidega Eestis ja välisriigis, samuti

äraoleku asjaolude, eelkõige objektiivsete takistustega Eestisse naasmisel 12-kuulise

perioodi jooksul või ka selle lõppemise järel.

18. Apellatsioonkaebuses ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut. s.o:

-

kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku

elamisluba;

-

kaebaja on sündinud Eesti Vabariigis, talle kuulub korteriomand Eestis, ta on Eesti

äriühingu juhatuse liige ühes oma Eesti Vabariigis elava vennaga, Eestis asuvad kaebaja

vanemate ja vanavanemate hauad;

-

alates 2015. aastast vaidlustatud otsuse tegemiseni viibis kaebaja Eesti Vabariigis kokku

48 päeva;

-

kaebaja külastas Eestit 2023. aasta suvel, lahkus Eestist 15. juulil 2023 ja saabus seejärel

Eestisse uuesti 1. detsembril 2024, s.o rohke kui 12 kuud hiljem;

-

kaebaja viibis Venemaa Föderatsioonis haiglaravil 2023. aasta novembris, pärast

kirurgilist ravi kirjutati kaebaja haiglast välja 26. novembril 2023;

-

kaebaja sai õlaliigese vigastuse 20. aprillil 2024, vigastuse raviks sai ta Venemaa

Föderatsiooni kirurgilist ravi 2024. aasta augustis ja kirjutati haiglast välja pärast

kolmepäevast haiglas viibimist 6. augustil 2024.

19. Kaebaja selgitusel oli tal objektiivselt võimatu külastada Eestit 2023. aasta

novembrist kuni 2024. aasta detsembrini. Pärast 2023. aasta novembris toimunud

operatsiooni oli kaebaja sunnitud olema liikumatus asendis (ei tohtinud käia) 72 päeva ja

seejärel võis liikuda üksnes siseruumides. Kui arstid lubasid kaebajal õues liikuda,

kukkus kaebaja õla peale. Ta ei saanud pikka aega operatsioonile, mistõttu käsi oli

korsetiga kinni pandud, mis koosmõjus eelmise haigusega ei võimaldanud tal liikuda.

Pärast operatsiooni pidi kaebaja 3 nädala jooksul käima regulaarselt eriarsti vastuvõtul,

siis alustati füsioteraapia ja rehabiliteerimise protseduuridega. Kaebaja läbis taastusravi

alates kuni 28. veebruarini 2025 Moskvas.

20. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et kaebaja väiteid

ulatuslike ja pikaajaliste liikumisraskuste kohta ei ole tõendatud. Nii nähtub epikriisist

(dtl 26-28), et kaebaja viibis haiglaravil haigla üldise väheinvasiivse koloproktoloogia

osakonnas. Haiglast väljakirjutamisel 26. novembril 2023 antud soovituste kohaselt nähti

kaebajale ette dieet, kehalise aktiivsuse piiramine 2-3 kuud ja jälgimine elukohajärgse

arsti poolt 3 kuud. Seega ei kinnita kaebaja enda esitatud tõend, et ta olnuks sunnitud

veetma 72 päeva liikumatult ja seejärel võinuks liikuda üksnes siseruumides. Olukorras,

kus kaebaja ei ole esitanud muid tõendeid haigusjuhu kohta, ei ole alust eeldada, et

kaebaja tegelik tervenemine oleks kulgenud oluliselt erinevalt haigla soovitustest

ilmnevast. Kaebaja väide, et ta kukkus väljas jalutades 20. aprillil 2024 kinnitab, et tema

võime liikuda oli selleks ajaks suuresti taastunud. Sama osutab kaudselt seegi, et

kukkumise tagajärjel sai kaebaja küll õlatrauma, kuid ei ilmnenud mingeid negatiivseid

tagajärgi kirurgiliselt opereeritud kõhupiirkonnale.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada sedagi, et pärast kukkumist saadud vigastus olnuks

kaebaja tegevust sedavõrd piirav, et takistas mõistlikult Eestisse reisimist. Nimelt kinnitab

kaebaja, et sai vigastuse 20. aprillil, kuid vigastuse kõrvaldamiseks vajalik operatsioon toimus

alles ca kolm ja pool kuud hiljem. Seejuures kaalus kaebaja võimalust operatsiooniks Eestis,

kuid otsustas Moskva haigla kasuks, kuna seal töötab selle valdkonna tippspetsialist maailmas.

Operatsiooni pikaajaline viibimine ja Eestis opereerimise võimaluse kaalumine viitab sellele, et

vigastuse laad ei olnud selline, mis teinuks igapäevase hakkamasaamise ületamatult keeruliseks,

s.t nõudnuks edasilükkamatut arstiabi. Eelkõige Eestis opereerimise võimaluse kaalumine osutab

aga sellele, et ka kaebaja enda hinnangul ei välistanud vigastus tegelikult reisimist. Kaebaja

langetas otsuse jääda Venemaa Föderatsiooni otstarbekuse kaalutlusel, hinnates sealse arstiabi

kvaliteetsemaks. Epikriisist (dtl 31-32) ilmneb, et haigusleht avati kaebajale haiglasse

saabumisel 4. augustil 2024 ja pikendati lõpuks 8. augustini 2024. Asjaolu, et kaebaja ei olnud

haiguslehel enne haiglasse saabumist, kuid haigusleht oli siiski vajalik osutab, et enne

operatsiooniks haiglasse saabumist oli kaebaja hõivatud töökohustusega, aga samas ei olnud oma

tegevusala tähenduses töövõimetu. See omakorda samuti kaudselt viitab, et kaebaja oli suuresti

tegutsemisvõimeline. Seega ei ole alust kogutud tõendite pinnale eeldada, et Eestisse reisimine

olnuks välistatud ainuüksi kaebaja tervisliku seisundi tõttu.

21. Nendel asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et veenvad pole kaebaja väited, et

tal polnud võimalik rohkem kui aasta vältel Eestisse tulla. Kaebaja ei ole suutnud ümber

lükata tõenditest nähtuvat, et aasta jooksul, s.h ajal, mil 12-kuuline äraolemise tähtaeg

lähenes lõpule, oli perioode, kui ravi ega tervisprobleemid ei takistanud Eestisse

reisimist.

22. Vastustaja tuvastatud asjaolud kaebaja elukorralduse kohta näitavad, et kaebaja

pikaajaliselt elas ja töötas püsivalt Venemaa Föderatsioonis. See ilmneb selgelt sellest, et

kaebaja oli Venemaa Föderatsioonis 2002. aastal farmaatsiatehase asutajaks ja

pikaajaliseks direktoriks, omas elukoha registreeringut, ning vastustaja välja toodud

perioodil (alates 2015. aastast) külastas Eestit korra või kaks aastas mõne päeva kaupa.

Kaebaja ainus lähedane Eestis on tema vend, tal puuduvad Eestis perekonnaliikmed

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja ülenejad

sugulased on elanud Eestis ja siia maetud. Ka kaebaja ise on Eestis sündinud ja hariduse

saanud. Samas näitab kaebaja elukorraldus selgelt, et tema sidemed Eestiga on oluliselt

nõrgenenud.

23. Kaebaja tegelikuks elukohaks on Venemaa Föderatsioon, ta on seal pikaajaliselt

töötanud ja arendanud äritegevust. Venemaa Föderatsioonis elab ka kaebaja tütar.

Kaebaja selgitustest järeldub, et kaebajal puuduvad Eestis sidemed ja kohustused, mis

tavapäraselt tekivad riigis elades. Kaebaja rõhutab vanemate haudade külastamist Eestis,

omandiõigust korteriomandile ja äriühingu juhatuse liikme kohustusi. Ometi ei ole

kaebajal vähemalt 2015. aastast alates olnud tema poolt olulistena nimetatud

kohustustega seos vajalik Eestis viibida rohkem kui mõnel päeval aastas. Nii Eestis vara

omamine kui ka äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmine ei nõua vältimatult Eestis

kohalolekut. Seda näitab veenvalt ka kaebaja enda tegevus. Pikaajalise elaniku elamisloa

andmise ega kehtetuks tunnistamise otsustamisel ei ole ka kehtivas õiguses nendele

asjaoludele määravat tähendust antud. Ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks

eksinud, märkides, et kaebaja ei ole kasutanud oma pikaajalise elaniku elamisloast

tulenevat õigust kooskõlas elamisloa eesmärgiga, vaid pigem mugava võimalusena

piiranguteta pääseda Eestisse ja Euroopa Liidu territooriumile üldisemalt. Kaebaja on

sellele seisukohale küll vastu vaielnud, kuid ei ole suutnud näidata, et ta oleks elamisloast

tulenevat õigust eesmärgipäraselt kasutanud. Kaebaja nimetab üksnes töötamist äriühingu

juhatuses. See aga ei nõudnud Eestis tegelikku kohalolu. Eestis elamist kaebaja ei väida.

Samuti ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, millest ilmneks, et Eesti pikaajalise elaniku

elamisloal oleks jätkuvalt eesmärgipärane oluline tähendus kaebaja jaoks.

24. Otsustades, kas kaebaja pikaajaline äraolek Eestist oli põhjendatud VMS § 241 lg 4

mõttes, on PPA seega põhjendatult arvestanud, millises ulatuses on tõendatud kaebaja

takistused reisimiseks tema tervisliku seisundi või ravi tõttu. Samuti on õigustatud

arvestamine sellega, milline on olnud pikaajalise elaniku elamisloa tähendus kaebaja

jaoks, pidades silmas tema elukorraldust ja seotust Venemaa Föderatsiooniga pika aja

jooksul. Vastustaja hindas ka kaebaja väiteid tema sidemete kohta Eestiga.

Apellatsioonkaebuses ei nimeta kaebaja ühtegi aspekti, mille vastustaja oleks

tähelepanuta jätnud. Lisaks sellele, et kaebaja ei nõustu PPA hinnanguga kaebaja

terviseseisundi kohta 2023. aasta lõpus ja 2024. aastal, keskendub kaebaja kriitika

suuresti kaalutluse teostamisele seoses äraoleku põhjendatuse hindamisega. Selles osas

on halduskohus asjakohaselt selgitanud kaalutlusotsustuse kontrolli piire ning

põhjendanud, miks vastustaja ei ole kaalutlusviga teinud. Ringkonnakohus nõustub, et

PPA analüüsis piisavalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju ning

kaebaja era- ja perekonnaelu riive intensiivsust.

25. VMS § 241 lg 2 p-st 2 koostoimes VMS § 241 lg-ga 4 ei tulene kaebajale õiguspärast

ootust, et tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ei tunnistata. Vastupidi, kaebaja

pidi oma tegevuste kavandamisel arvestama sellega, et pikaajaline äraolek võib kaasa

tuua elamisloa kehtetuks tunnistamise, kuna see võimalus tuleneb otsesõnu seaduse

tekstist. Üllatav ei saa olla seegi, et seejuures võidakse arvestada, milline on olnud

elamisloast tulenevate õiguste tähendus kaebaja jaoks varasemalt. Kaebaja eksib, leides,

et VMS § 241 lg 2 p 2 järgi tuleb 12-kuulise perioodi arvestamisel välja jätta

ajavahemikud, mil reisimine ei olnud objektiivselt võimalik. Norm sellist tingimust ei

sätesta. Eemalviibimise asjaolusid pidi PPA arvestama VMS § 241 lg 4 kohaselt äraoleku

põhjendatuse üle otsustamisel. Kaalutlustes ongi PPA hinnanud kaebaja esitatud tõendeid

tema terviseseisundi kohta. Selles küsimuses kaebaja seisukohaga mittenõustumine ei

tähenda kaalutlusviga. Sarnaselt PPA-ga on ka kohtud leidnud, et kaebaja tervisest

lähtuvad takistused Eestisse reisimiseks ei ole tõendatud kaebaja väidetud ulatuses.

26. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

27. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid

vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende

endi kanda.

28. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg

3).

(allkirjastatud digitaalselt)