3-23-905/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-905

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. aprilli

2023. a ettekirjutuse nr 1052267091 osaliseks

tühistamiseks, s.o sissesõidukeeldu puudutavas osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant X.X.

esindaja v.adv Nele Tammemäe

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Artjom Fedjajev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a

otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti 20. aprilli 2023. a ettekirjutus nr 1052267091 sissesõidukeeldu

puudutavas osas.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks menetluskulude katteks välja

kolm tuhat seitsesada nelikümmend viis (3745) eurot.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2026.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on Valgevene kodanik, kellele on väljastatud Poola elamisluba nr RR3130753

kehtivusega 27. juulini 2031.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tuvastas 18. aprillil 2023 riikliku järelevalve käigus, et

kaebaja teostas Auvere õlitehase ehitusobjektil Auvere külas Narva-Jõesuu linnas Ida-Viru

maakonnas ettevõtte Osaühing Tetaro Grupp kasuks töid, kuid tema lühiajaline töötamine

ei olnud registreeritud välismaalaste seaduse (VMS) § 104 nõuete kohaselt.

3. PPA lõpetas 20. aprillil 2023 ennetähtaegselt kaebaja viisavaba lubatud viibimisaja ja

lühendas seda ühekordselt. Viimane lubatud viibimispäev oli 20. aprill 2023. Samal päeval

tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1052267091 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva

jooksul, kuid mitte hiljem kui 27. aprillil 2023, mis kuulus sundtäitmisele alates 28.

aprillist 2023, ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi kolmeks

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Otsuse kohaselt viibib kaebaja alates 20. aprillist 2023 Schengeni liikmesriikide territooriumil

seadusliku aluseta. Kaebaja selgitas, et ta viibis Eestis töötamise eesmärgiga ning tal puuduvad

sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eesti Vabariigiga. Kaebaja ja tema perekond (abikaasa ja

poeg) elavad Poolas. Abikaasa ja poeg on Valgevene kodanikud ja omavad Poola elamisloakaarte.

Ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte

kohaldada. Esineb vajadus kohaldada kaebaja kui ebasoovitava välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni alale 3 aastaks.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 20. aprilli 2023. a ettekirjutuse

nr 1052267091 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas.

Kaebuse kohaselt on ettekirjutuses jäänud märkimata sissesõidukeelu faktilised ja õiguslikud

asjaolud. PPA on kohaldanud 3-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale suvaõiguse alusel.

Ettekirjutuse andmisel ei ole rakendatud kaalutlusõigust.

Sissesõidukeelu kohaldamine on vastuolus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§-ga 272. Kuivõrd kaebajal on Poola elamisluba, on kaebaja suhtes tulenevalt VSS §-st 272

koosmõjus VSS § 75 lg-ga 1 sissesõidukeelu kohaldamine välistatud.

5. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et arvestas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ütluste ja

vastuväidetega. Kaebajal on vaatamata Poolas töötamiseks elamisloa omamisele jätkuvalt ka

sissekirjutus Valgevenes ning ta on eelnevatel aastatel pikaajaliselt elanud Valgevenes.

Sissesõidukeelu eesmärgiks on ennekõike ebasoovitava välismaalase Eestis viibimise vältimine

ning sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel, mida antud juhul ei

esinenud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus jättis 11. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus selgitas, et vastustaja lõpetas kaebaja Eestis viisavaba viibimise aja

tuginedes VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja § 52 lg 2 p-le 3 ja leides, et oli alust arvata, et kaebaja

väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei

vasta tegelikule eesmärgile. Kaebaja lühiajaline töötamine ei olnud vastavalt VMS §-le 104

PPA-s registreeritud. Kaebajale määrati selle nõude rikkumise eest rahatrahv 800 eurot,

mida kaebaja maakohtus edutult vaidlustas.

8. Vaidluse all on, kas olukorras, kus PPA kohustas kaebajat ettekirjutusega 7 päeva

jooksul Eestist lahkuma, oli õiguspärane ja proportsionaalne kohaldada kaebaja suhtes 3-

aastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile. VSS § 7 lg-st 2 ning § 74 lg-test 3 ja 4

tuleneb haldusorganile välismaalasele sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel

kaalumiskohustus.

9. Kaebaja on enne tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud ning ta sai

esitada oma seisukohad (20. aprilli 2023. a küsitluse protokoll, dtl 106–108). Kaebaja

selgitas, et tuli Eestisse tööle, muid sotsiaalseid ja majanduslikke sidemeid tal Eestiga ei

ole ning tema perekond elab Poolas. Kaebaja ei olnud 3-aastase sissesõidukeelu

kohaldamisega nõus, põhjendades seda sellega, et ta oli kindel, et ta võib Eestis töötada

ning sissesõidukeelu kohaldamisel ei saaks ta näha oma perekonda.

10. Kaevatavast otsusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud mõne olulise asjaolu arvesse

võtmata või kaalutlusotsuse tegemisel mõnda asjaolu üle- või alatähtsustanud. Samuti ei

ole kaebaja avaldanud PPA-le tema küsitlemise käigus mõnda sellist temaga seotud

aspekti, mis oleks saanud anda PPA-le aluse VSS § 74 lg-s 1 sätestatud 3-aastase

sissesõidukeelu lühendamiseks VSS § 74 lg 3 alusel.

11. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu oleks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine

vastuolus VSS §-ga 272. VSS § 27 lg 1 teine lause sätestab selgelt, et

lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS 5. peatükis sätestatut. Kaebaja

viidatud VSS § 75 lg 1 ei käsitle seda, millised normid on kohaldatavad

lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu

kehtivusaja määramisele, vaid üksnes seda, et VSS 5. peatükis sätestatut kohaldatakse

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses osutab kaebaja, et ettekirjutusega on kaebajale pandud kohustus lahkuda

Eesti Vabariigist Valgevenesse (sihtriik, kuhu väljasaadetav saadetakse) VSS § 14 ja 17 alusel, mis

on otseses vastuolus VSS § 17 lg 3 sätestatuga. VSS § 76 lg 3 sätestab, et välismaalast, kellel on

seaduslik alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks

viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse riiki.

Seega oleks pidanud ettekirjutuses märkima sihtriigiks Poola, kuivõrd kaebajal on kehtiv Poola

elamisluba ning kaebaja lahkuski Eestist Poola 21. aprillil 2023.

VSS §-d 76 lg 3 ja 74 lg 41 on omavahel vastuolus – olukorras, kus välismaalast, kellel on seaduslik

alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks,

kohustatakse lahkuma sellesse riiki (VSS §-d 76 lg 3), ei ole võimalik tema suhtes kohaldada

Schengeni sissesõidukeeldu VSS § 74 41 alusel.

Juhul, kui kohus leiab, et VSS § 74 41 ja § 27 ei ole võimalik kohaldamata jätta vastuolu tõttu EL

õigusega, tuleb vastava sätte põhiseadusevastasust hinnata ja jätta see kohaldamata põhiseadusega

vastuolu tõttu.

Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise korrakohase registreerimise eest kannab vastutust siiski

tööandja, vaatamata asjaolule, et VMS § 304 võimaldab trahvida ka välismaalast ennast. Töötaja

kui töösuhtes nõrgema osapoole karistamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Ettekirjutuses on jäänud märkimata sissesõidukeelu kohaldamise faktilised ja õiguslikud alused.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kaebajale koostati ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku tähtajaga, ning

kohustati lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul. Ettekirjutuses on sihtriigiks õigesti märgitud

Valgevene, kuna isikut saadetakse välja sihtriiki (Valgevene) juhul, kui tema ei täida

lahkumiskohustust vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul.

Vastavalt VSS § 74 lg 42 PPA piirab lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes kohaldatud

sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalase vastuvõtvaks riigiks on

Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik. Vastustajal puudus alus piirata

kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kuna PPA-l puudub

tagasiside Poola Vabariigist. Sissesõidukeeld on peatatud ning ei ole praegusel momendil ka

Schengeni infosüsteemis (SIS) kehtivat hoiatusteadet. Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks

või kehtetuks tunnistamiseks vastavalt VSS § 32 lg 1 võib kaebaja esitada taotluse

Siseministeeriumile või volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutusele.

Arvestades kõiki menetluse käigus kogutud kaebajaga seotud asjaolusid kogumis, on vastustaja

seisukohal, et kaebajale 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane ja

proportsionaalne ning selle tühistamiseks puudub alus.

14. Ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses

20. novembri 2025. a määrusega.

Ühtlasi palus ringkonnakohus kaebajal selgitada, kas talle Poola Vabariigi poolt väljastatud

elamisluba tähtajaga 27. juuli 2031. a on jätkuvalt kehtiv ja kas ta on kohtumenetluse ajal

taotlenud vastustajalt sissesõidukeelu tühistamist või sissesõidukeelu tähtaja lühendamist.

Vastustajal palus ringkonnakohus avaldada seisukoht küsimuses, kuidas ta mõistab VSS § 17 lg 1

regulatsiooni koostoimes VSS § 17 lg-s 3 sätestatuga, arvestades, et kaevatavas ettekirjutuses on

vastustaja tuvastanud kaebajal Poola Vabariigis väljastatud kehtiva elamisloa olemasolu.

Mõlemal poolel palus ringkonnakohus vastata küsimustele, millist riiki tuleb vaidluse asjaoludel

pidada vastuvõtvaks riigiks VSS § 74 lg 42 mõttes, kas juhul, kui Poola Vabariik ei anna tagasisidet

kaebaja viibimisaluse kohta, saab eeldada, et VSS § 74 lg 42 kohaldamise tingimus ei ole täidetud

ning, kas ja kuidas on ületatav õiguslik vastusolu, kui samaaegselt on kehtiv Poola Vabariigi poolt

kaebajale väljastatud elamisluba ning vaidlustatud ettekirjutusega kaebajale kehtestatud Schengeni

sissesõidukeeld.

Pooled ringkonnakohtule ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

16. Arvestades, et pooled ringkonnakohtule ei vastanud ja uut teavet ei avaldanud, lähtub

ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaoludest:

-

kaebaja on Valgevene kodanik, kellel on Poola Vabariigi pikaajaline elamisluba;

-

20. aprilli 2023. a teatisega lõpetas vastustaja kaebaja Eestis viisavaba viibimise aja;

-

vaidlustatud ettekirjutusega pani PPA kaebajale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist

seitsme päeva jooksul ja hoiatas, et lahkumiskohustuse täitmata jätmise korral saadetakse

kaebaja välja Valgevenesse. Ühtlasi otsustas vastustaja kohaldada kaebaja suhtes

Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks;

-

Kaebaja lahkus 21. aprillil 2023 Eestist vabatahtlikult Poola Vabariiki.

Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus all, kas vastustaja õiguspäraselt kohaldas kaebaja

suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.

17. Vastavalt VSS § 6 lg-le 2 Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel

siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumile ja seal viibida.

Olukorras, kus Eestis viisavaba viibimisaja lõppemise tõttu puudus kaebajal Eestis viibimise

õiguslik alus, pidi vastustaja VSS 7 lg 1 järgi tegema kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.

Käesoleva aasta 6. juulist kehtivas redaktsioonis täpsustab säte, et isik tuleb kohustada lahkuma

VSS §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki. VSS § 17 lg 1 kohaselt võib vastuvõtvaks riigiks olla

isiku kodakondsusjärgne riik, transiitriik või kolmas riik. Väljasaadetav, kellel on seaduslik alus

elamiseks või ajutiseks viibimiseks Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis,

saadetakse aga välja sellesse riiki (VSS § 17 lg 3).

VSS § 76 lg 3 omakorda sätestab, et välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni

või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse

riiki. Üksnes juhul kui välismaalane seda kohustust ei täida või välismaalase väljasaatmine on

avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, tehakse talle ettekirjutus lahkuda Eestist VSS § 17 lg-s

1 sätestatud vastuvõtvasse riiki.

18. Ringkonnkohus mõistab toodud regulatsiooni selliselt, et kaebajat, kui isikut, kellel on

Poola Vabariigi elamisluba, tuli kohustada lahkuma Poola Vabariiki. Väljasaatmine

kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki tulnuks kõne alla, kui kaebaja ei oleks

lahkumiskohustust vabatahtlikult täitnud või kui kaebaja väljasaatmine Valgevenesse

olnuks avaliku korra või riigi julgeoleku huvides. Vastustaja ei väida kummagi nimetatud

aluse esinemist. Lisaks kinnitab PPA vastuses apellatsioonkaebusele, et vaidlustatud

ettekirjutuses ta pidaski silmas, et kaebaja kuulub väljasaatmisele Valgevene Vabariiki

üksnes juhul, kui ta ei täida lahkumiskohustust vabatahtlikult.

Eelnevast ilmneb, et kaebajal oli kohustus lahkuda Poola Vabariiki. Kuna ta selle kohustuse

vabatahtlikult täitis, siis tuleb Poola Vabariiki pidada vastuvõtvaks riigiks VSS 2. peatüki

tähenduses.

19. Tulenevalt VSS § 74 lg-test 1 ja 41 kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu tähtajaga

kolm aasta nn kolmandate riikide kodanike suhtes. Samas näeb VSS § 74 lg 42 erandina

sissesõidukeelu kehtivuse piiramise Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalase

vastuvõtvaks riigiks on Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik.

Et kaebaja vastuvõtvaks riigiks oli Poola Vabariik, siis pidi vastustaja erandina üldreeglist piirama

kaebajale kehtestatava sissesõidukeelu Eesti Vabariigi territooriumiga. Vastavalt ei olnud PPA

õigustatud kehtestama kaebajale Schengeni sissesõidukeeldu.

Ringkonnakohus ei näe võimalust mõista ülaltoodud sätteid koosmõjus selliselt, et vaatamata

kaebaja poolt lahkumiskohustuse vabatahtlikule täitmisele, tuleb vastuvõtvaks riigiks lugeda siiski

Valgevene Vabariik. Sellisel juhul kaotaks lahkumiskohustuse vabatahtlik täitmine kaebajaga

sarnases olukorras olevate välismaalaste jaoks tähenduse, kuna neile kohaldataks igal juhul üldist

Schengeni sissesõidukeeldu.

20. Liiati võimendaks PPA tõlgendusega nõustumine vastuolu Schengeni sissesõidukeelu

ja välismaalasele teise Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi poolt

elamiseks või viibimiseks antud seadusliku aluse vahel. Schengeni sissesõidukeelu

eesmärk on keelata välismaalasel siseneda Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu

liikmesriigi territooriumile ja seal viibida. Samas teise liikmesriigi antud seaduslik alus

riigis elamiseks või viibimiseks annab välismaalasele õiguse Schengeni konventsiooni ja

Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida.

Vastuses apellatsioonkaebusele möönab vastustaja, et tal puudub õigus tunnistada kehtetuks teise

Schengeni liikmesriigi väljastatud elamisluba, seega omas kaebaja ettekirjutuse tegemise ajal

jätkuvalt Schengeni konventsiooni liikmesriigi (Poola Vabariigi) pädeva asutuse antud elamisluba.

Vastustaja selgitab veel, et on vastavalt määruse (EL) 2018/1861 art-le 29 alustanud kaebajaga

seoses riiki sisenemise ja riigis viibimise keeldu käsitleva hoiatusteate konsulteerimist Poola

Vabariigiga. Tagasisidet ei ole Poola Vabariik PPA edastanud käesolevaks ajaks. Sissesõidukeeld

on peatatud ning Schengeni infosüsteemis (SIS) ei ole kaebaja kohta kehtivat hoiatusteadet.

21. 14. juuni 1985. a Schengeni konventsioon ja 19. juunil 1990 Schengeni lepingu

rakendamise konventsioon, millega nii Eesti Vabariik kui ka Poola Vabariik ühinesid

Euroopa Liidu liikmeks saades, reguleerib muu hulgas olukorda, kui liikmesriik kehtestab

sissesõidukeelu välismaalasele, kellel on teise liikmesriigi elamisluba. Nii näeb

konventsiooni art 25 p 2 ette, et juhul kui välismaalasele, kellel on ühe

konventsiooniosalise antud kehtiv elamisluba, on kehtestatud sissesõidukeeld, konsulteerib

sissesõidukeelu

kehtestanud

konventsiooniosaline

elamisloa

andnud

konventsiooniosalisega, et teha kindlaks, kas elamisloa tühistamiseks on piisav alus. Kui

elamisluba pole tühistatud, siis sissesõidukeelu kehtestanud konventsiooniosaline tühistab

selle keelu, kuid võib siiski võtta asjaomase välismaalase siseriiklikku

sissesõidukeeluregistrisse.

Seega näeb konventsioon tõepoolest ette osalisriikide omavahelise konsulteerimise. Samas on

konventsioon selge selles, et kui konsultatsioonide tulemusel elamisluba ei tühistata, tuleb

tühistada Schengeni sissesõidukeeld ja algse keelu kehtestanud riik saab jõusse jätta üksnes

siseriikliku sissesõidukeelu. Sarnane on ka vastustaja viidatud Schengeni infosüsteemi puudutava

määruse (EL) 2018/1861 regulatsioon. Määruse art-d 28 ja 29 panevad liikmesriikidele kohustuse

konsulteerida 14 päeva jooksul olukorras, kus liikmesriik kavatseb või on juba sisestanud

sissesõidukeelu hoiatusteate Schengeni infosüsteemi välismaalase kohta, kellele teine liikmesriik

on andnud elamisloa. Tõsi, art 28 p f kui art 29 p f seavad hoiatusteate sisestamata jätmise või

kustutamise sõltuvusse sellest, et teine riik teatab elamisloa kehtima jäämisest. Samas ei pea

ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada neid sätteid kaebaja kahjuks selliselt, nagu tuleneks

infosüsteemi hoiatusteate sisestamist reguleerivatest normidest ühtlasi see, et juhul kui teine riik

jääb konsulteerimisel tegevusetuks, siis võib kehtestada välismaalasele Schengeni sissesõidukeelu

vastuolus Schengeni konventsiooni art 25 p-ga sõltumata sellest, et välismaalasel on teise

liikmesriigi kehtiv elamisluba.

Määruse (EL) 2018/1861 art-te 28 ja 29 järgi tuleb konsultatsioonid läbi viia 14 päeva jooksul ja

nende tähtaega võib pikendada erandkorras. Seega on konsultatsioonide tähtaeg praeguseks ammu

möödunud ja vastustaja pidanuks seda arvestades võtma samme olukorra lahendamiseks.

22. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast kokkuvõtval, et praegusel juhul andis

Eesti siseriiklik õigus PPA-le õiguse kohustada kaebaja lahkuma kodakondsusjärgsesse

riiki juhul, kui kaebaja ei oleks vabatahtlikult täitnud vaidlustatud ettekirjutusega

kehtestatud lahkumiskohustust või, kui temast lähtuks oht avalikule korrale või riigi

julgeolekule. Sellisel juhul olnuks võimalik ühes lahkumisettekirjutusega ette näha

Schengeni sissesõidukeeld. Kaebaja aga täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult ning

lahkus Eesti Vabariigist Poola Vabariiki, kus tal on viibimisõigus elamisloa alusel.

Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole leitud ega põhjendatud, nagu lähtuks kaebajast oht

avalikule korrale või riigi julgeolekule. Seega puudus PPA-l õiguslik alus kaebaja suhtes

Schengeni sissesõidukeelu kehtestamiseks.

Isegi juhul, kui olnuks lubatav kaebajale Schengeni sissesõidukeelu kehtestamine siseriikliku

õiguse alusel, pidanuks vastustaja Schengeni sissesõidukeelu tühistama pärast seda, kui

konsulteerimine Poola Vabariigiga ei viinud selleni, et viimane oleks tühistanud kaebaja elamisloa.

Praeguseks, s.o enam kui kaks ja pool aastat pärast sissesõidukeelu kehtestamist, on

konsultatsioonide tähtaeg kahtlemata möödunud ning Eesti Vabariik ja Poola Vabariik oleks seega

pidanud kaebaja õigusi puudutava vastuolu ühel või teisel viisil lahendama juba mõnda aega

tagasi.

23. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja õigusvastaselt kehtestas

kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeelu. Kuna sissesõidukeelu kehtestamiseks puudus

õiguslik alus, siis ei ole asja lahendamisel tähendust sellel, kas PPA seejuures kasutas

kaalutlusõigust õiguspäraselt. Ringkonnakohus seda küsimust siinkohal ei analüüsi.

Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse,

millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 20. aprilli 2023. a ettekirjutuse nr 1052267091

sissesõidukeeldu puudutavas osas.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja taotles vastustajalt menetluskulude katteks 2110 euro, s.h 20 eurot riigilõivu ja 2090 eurot

õigusabikulu, väljamõistmist halduskohtus ja 1635 euro, s.h 20 euro riigilõivu ja 1615 euro

õigusabikulu väljamõistmist ringkonnakohtus. Vastustaja ei seadnud kahtluse alla kaebaja

menetluskulude vajalikkust või põhjendatust halduskohtus ega ringkonnakohtus. Ka

ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude suurus vastavuses asja mahu ja keerukusega. Seega

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kokku 3745 eurot menetluskulude katteks.

25. Vastavalt HKMS § 175 lg-le 3 tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)