3-23-265/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-265

Otsuse kuupäev

19. detsember 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

W.W kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsuse

nr 23259783788 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks ja saamata

jäänud toetuse koos viivisega väljamaksmiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – W.W

Vastustaja – XXX, esindaja Veronika Stepanova

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.W kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 19. jaanuar 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-265

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. W.W (edaspidi kaebaja) esitas 4. veebruaril 2023 Narva-Jõesuu Linnavalitsusele

avalduse toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a veebruari eest.

2. Narva-Jõesuu Linnavalitsus määras 6. veebruari 2023. a otsusega nr 23259783788

kaebajale toimetulekutoetuse summas 146,28 eurot.

3. Kaebaja esitas 7. veebruaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsuse nr 23259783788 tühistamiseks ning uue otsuse

tegemiseks ja saamata jäänud toetuse koos viivisega väljamaksmiseks kohustamiseks.

Kaebuse kohaselt määrati vaidlustatud otsusega kaebajale toimetulekutoetus 25,48 euro võrra

väiksemas summas kui sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg-ga 5 ja Narva-Jõesuu

Linnavolikogu 25. juuni 2020. a määruse nr 93 (edaspidi määrus nr 93) „Eluruumi alaliste

kulude piirmäärade kehtestamine toimetulekutoetuse määramisel“ §-ga 3 ette nähtud.

Täpsemalt jättis vastustaja alusetult arvestamata osa kommunaalkuludest, mis jäävad

määrusega nr 93 kehtestatud piirmäärade raamesse. Pärast eluasemekulude mahaarvamist on

kaebajale jäänud elamiseks 2023. a veebruarikuus 174,52 eurot, mis on vähem kui ühe

inimese toimetulekupiir, mis kaebaja jaoks peab olema 200 eurot. Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsus nr 23259783788 on vastuolus SHS § 133 lg-ga 5 ja

määruse nr 93 §-ga 3. Seetõttu on haldusakt õigusvastane. Vaidlusaluse haldusakti

koostamisega on rikutud kaebaja inimväärikust. Haldusaktis ei ole põhjendatud, millistest

kaalutlustest on haldusorgan haldusakti andmisel lähtunud, mistõttu on vaidlustatud otsus

oluliste põhjendamispuudustega.

4. Vastustaja palus 25. oktoobri 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud

otsus tehti õigesti vastavalt SHS § 133 lg-tele 5 ja 6 ning määrusele nr 93. Määruse nr 93 § 2

lg 1 kohaselt on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks 18 m2 eluruumide üldpinda

perekonna iga liikme kohta ja lisaks 15 m2 perekonna kohta ehk 18 m2 + 15 m2 = 33 m2.

Kaebaja üürib eluruumi suurusega 40,4 m², millest eluruumi alaliste kulude arvestamise

aluseks on 33 m² või perekonnaliikmete arv 1, kui kulude kompenseerimise aluseks on

perekonnaliikmete arv. Kui korteri pindala on suurem kui normpind, arvestatakse kõik kulud,

mis on arves toodud, ruutmeetri kohta normpinnale. Kaebaja kasutatava eluruumi alalised

kulud toimetulekutoetuse arvestamisel normpinna ulatuses olid 206,27 eurot, tema sissetulek

oli 259,99 eurot (töötutoetus). Valem toimetulekutoetuse arvestamiseks on: toimetulekutoetus

= toimetulekupiir + eluruumi alalised kulud - sissetulekud (200+206,27-259,99=146,28).

Otsus sisaldab kõik vajalikud põhjendused.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Vaidluse all on see, kas vastustaja oleks pidanud 2023. a veebruari eest määrama

kaebajale suurema toimetulekutoetuse.

6. Sarnaste asjaoludega vaidlust on kohtud juba lahendanud asjas nr 3-23-573, kus kaebaja

kaebus jäi rahuldamata. Kohus peab ka praegusel juhul asjakohaseks Tartu Ringkonnakohtu

seisukohti, mis on väljendatud 29. oktoobri 2024. a otsuses asjas nr 3-23-573.

7. Asjas ei ole vaidlust, et otsus kaebaja toimetulekutoetuse taotluse kohta tuli teha

arvestades eelkõige SHS § 133 lg-d 5 ja 6 ja neis normides viidatud ning nende normide

alusel antud õigusakte.

3-23-265

8. SHS § 133 lg 5 kohaselt tuleb toimetulekutoetuse määramisel samas lõikes nimetatud

kulude osas arvestada eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu.

Elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38

„Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja selle rakendamise erisused“ § 1 järgi on eluruumi

sotsiaalselt põhjendatud normiks 18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja lisaks 15

m2 perekonna kohta. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et seega tuli talle toetuse

arvutamisel lähtuda eluruumide arvestuslikust normpinnast 33 m2 (18 m2 + 15 m2), kuna

kaebaja elab üksi ja talle ei rakendu eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi erisused.

9. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse

suuruseks toimetulekupiiri ja eluaseme normkulude summa, millest on lahutatud kaebaja

sissetulekud.

10. Pooled on aga erineval seisukohal selles, kuidas tuleb rakendada SHS § 133 lg-s 5 ja

määruse nr 93 § 2 lg-s 1 sätestatud tingimust, et kulud võetakse arvesse eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud normi arvestades.

11. Määruse nr 93 § 2 lg-s 2 on normpinna ulatuses arvestatavate kuludena märgitud: üür,

korterelamu haldamise kulu, sh remondiga seotud kulu, korterelamu renoveerimiseks võetud

laenu tagasimakse, kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, soojaveevarustuseks

tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste

maksumus, majapidamisgaasi maksumus, elektrienergia tarbimisega seotud kulu,

maamaksukulud, hoonekindlustuse kulu ja olmejäätmete veotasu. Tulenevalt SHS § 133 lg-s

6 antud volitusest on vastustaja määruse nr 93 §-s 3 kehtestanud kõigi kulude kohta piirmäära,

s.o maksimaalse suuruse, milles seda liiki kulu on lubatud arvesse võtta toetuse arvutamisel.

12. Kohus mõistab kaebaja seisukohta selliselt, et tema hinnangul tuleb eluasemekulusid

arvesse võtta määruse nr 93 §-s 3 sätestatud piirmäärade ulatuses sõltumata sellest, kui suure

elamispinna kasutamisega kulud seonduvad. Elamispinna ruutmeetri kohta kehtestatud kulu

piirmäära tuleks kaebaja arvates seega rakendada selliselt, et korrutada eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud norm (33 m2) kulu maksimaalse lubatud suurusega ja võrrelda seda siis tegeliku

kuluga, mis aga kaebaja puhul tulenes 40,4 m2 suuruse elamispinna kasutamisest.

13. Vastustaja on aga võtnud arvesse kulud proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud normile (33 m2) vastava osaga kaebaja eluasemekuludes.

14. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-23-573, et põhjendatud on vastustaja lähenemine.

Kaebaja lähenemisel kaotaks mõtte toimetulekutoetuse suuruse sidumine sotsiaalselt

põhjendatud normile vastava eluruumi kasutamise tingimusega. Kui kulude arvesse võtmisel

lähtuda esimeses järjekorras kulude piirmäärast, siis eelistaks selline arvestus isikuid, kes

kasutavad suuremat elamispinda, st kasutavad elamispinda suuremas mahus kui eluruumi

sotsiaalselt põhjendatud norm. Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi tingimuse seadmisel

on aga seadusandja eesmärk olnud ilmselt vastupidine – s.o suunata igapäevaseks

hakkamasaamiseks toimetulekutoetust vajavad isikud kasutama optimaalse suurusega

elamispinda.

15. Eeltoodud seisukohta kinnitab määruse nr 93 § 3 regulatsioon, milles vastustaja on

kehtestanud piirmäärad elamispinna suurusest sõltuvatele kuludele mitte absoluutsuurustena,

vaid kuluna elamispinna 1 m2 kohta. Seega tuleb arvesse võetavate kulude piirmäära

järgimiseks võrrelda kulu kaebaja kasutuses oleva tegeliku elamispinna iga ruutmeetri kohta

määruse nr 93 §-s 3 sätestatud piirmääraga.

3-23-265

16. Kaebaja hinnangul tuleb 2023. a veebruari puhul kulude piirmääraks korterelamu

haldamise kulude osas pidada 66 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 2 kohaselt 2 eurot 1 m 2 kohta

kuus korrutatuna 33 m2-ga) ja küttekulude osas 198 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 6 kohaselt 6

eurot 1 m2 kohta kuus korrutatuna 33 m2-ga).

17. See kaebaja kasutatud arvestusmetoodika rakendamine tähendaks kogu kaebajale

korteriühistu poolt esitatud arvel kajastatud vastavat liiki kulu arvesse võtmist

toimetulekutoetuse arvutamisel. Selliselt hõlmaks toimetulekutoetus ka kulusid, mis

seonduvad eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ületava suurusega elamispinna

kasutamisega kaebaja poolt. Viimane oleks aga vastuolus SHS § 133 lg-st 5 tuleneva

tingimusega, et eluasemekulud võetakse arvesse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või

perekonnaliikmete arvu silmas pidades. SHS § 133 lg 5, vastupidiselt kaebaja arusaamale,

näeb ette eluasemekulude arvesse võtmise proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud normile vastava osaga kogukuludes, kui tegelikult kasutatav elamispind on

suurem kui eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm.

18. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja on põhiosas õigesti rakendanud SHS § 133 lg-t 5

koostoimes määruse nr 93 §-s 3 kehtestatud kulude piirmääradega kaebajale

toimetulekutoetuse määramisel. Kaebaja etteheited keskenduvad vastustaja kasutatud

arvestusmetoodikale. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks eksinud arvutuste tegemisel. Ka

kohus ei täheldanud, et vastustaja oleks teinud selliseid arvutusvigu, mille korrigeerimise

tagajärjel oleks pidanud kaebajale määrama suurema toimetulekutoetuse.

19. Siiski ei ole vastustaja arvestus lõpuni korrektne.

20. Nimelt nähtub, et kaebaja üürikulu 66 eurot on arvesse võetud täies ulatuses. Seega on

vastustaja selle kululiigi osas ise ekslikult lähtunud kaebaja poolt õigeks peetavast

metoodikast ning lugenud üürikulu tervikuna arvesse minevaks kuluks, jättes tähelepanuta, et

üürikulu hõlmab 40,4 m2 suuruse elamispinna kasutamise. Põhjendatud oli arvesse võtta üüri

53,91 euro ulatuses (66÷40,4×33). Selles osas on vastustaja seega eksinud toetuse arvutamisel

12,09 euroga kaebaja kasuks.

21. Samuti on vastustaja kaebaja küttekuluna arvesse võtnud 88,22 eurot, kuid kohtu

hinnangul peaks see summa olema 88,94 eurot (108,89÷40,4×33). Sellega on vastustaja

eksinud 0,72 euroga kaebaja kahjuks.

22. Vastustaja on eksinud kaebaja kahjuks ka olmejäätmete veotasu arvestamisel. Nimelt

on vastustaja arvesse võtnud prügiveo eest 1,98 eurot, kuigi tegelik kulu oli 2,42 eurot. Seega

eksis vastustaja olmejäätmete veotasu arvestamisel kaebaja kahjuks 0,44 euroga. SHS § 133

lg 5 näeb ette piiritleda toetuse arvestamisel kulude suuruse sõltuvalt eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud normi suurusest või elanike arvust. Määruse nr 93 § 3 p-ga 11 on vastustaja

kehtestanud olmejäätmete veotasu piirmäära sõltuvalt perekonnaliikmete arvust. Sätte

kohaselt on olmejäätmete veotasu kuni 5 eurot üksi elava isiku ja kuni 2,50 eurot iga järgneva

perekonnaliikme kohta kuus. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-23-573, et

perekonnaliikmete arvu kaudu kehtestatud piirmäära tuleb mõista selliselt, et sel juhul ei sõltu

kulu arvesse võtmine sellest, milline on isiku tegelikus kasutuses oleva elamispinna suurus

võrreldes eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiga. Kulu vähendamist ei ole alust kohaldada

ka juhul, kui korteriühistu jagab kulu proportsionaalselt isiku kasutuses oleva elamispinna

suurusega.

3-23-265

23. Vastustaja eksimused ei tingi aga kaevatava otsuse tühistamist. Nimelt on vastustaja

eksinud kaebaja kasuks 12,09 euroga ja kahjuks 1,16 euroga. Seega on vastustaja kokkuvõttes

siiski eksinud kaebaja kasuks ning kaebajal ei olnud õigust suuremat toimetulekutoetust

saada.

24. Kaebaja viitas ka sellele, et vaidlustatud otsus on põhjendamispuudustega, sest

vastustaja ei ole märkinud kaalutlusi, millest ta otsuse tegemisel lähtus. SHS § 133 lg-d 1 ja 5

koostoimes määruse nr 93 §-ga 3 ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust toimetulekutoetuse

määramisel. Vastustajal tuli arvutada toetuse suurus etteantud metoodika kohaselt, tehes enne

kindlaks nende kulude suurus, mida saab ja tuleb kehtiva õiguse kohaselt arvesse võtta.

Seejuures ei olnud vastustajal otsustusruumi arvesse võetavate kulude suuruse määramiseks

kõiki olulisi asjaolusid kogumis hinnates (kaalutlusõigust rakendades), vaid vastustaja pidi

kontrollima kulude vastavust õigusaktidest tulenevatele tingimustele. See, et kaebaja ja

vastustaja mõistavad erinevalt kehtivas õiguses sätestatud tingimusi, ei tähenda, et vastustajal

oleks kaalutlusõigus või et ta oleks õigusvastaselt rakendanud kaalutlusõigust.

25. Kaebuse rahuldamist ei tingi ka asjas esitatud Sotsiaalkindlustusameti seisukohad ega

asjaolu, et vastustaja on hiljem muutnud praktikat toetuste määramisel ja teeb seda nüüd

tervikuna STAR keskkonnas. Sotsiaalkindlustusamet leidis sarnaselt kohtule, et vastustaja ei

ole eksinud toetuse määramise metoodika rakendamisel, isegi kui andmete sisestamisel on

olnud ebatäpsusi. Toetuste määramisel STAR keskkonna kasutusele võtmine ei saa aga muuta

hinnangut sellele, et ei olnud alust kaebajale 2023. a veebruari eest suuremat

toimetulekutoetust määrata.

26. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vastustaja 6. veebruari 2023. a otsust tühistada. Kuna

tühistamiskaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamiskaebus.

27. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja

võimalikud menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 109 lõige 1).

28. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)