2-23-8955/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-8955

Kohtuasi

A. K. hagi RTR Investment OÜ vastu saamata jäänud

töötasu, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

RTR Investment OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

39 972,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: A. K. (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja: RTR Investment OÜ (registrikood 11904532),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristiina Pralla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsus osas, millega maakohus

rahuldas A. K. saamata jäänud töötasu nõude ja mõistis RTR Investment OÜ-lt A.

K. kasuks välja 34 967,43 eurot (bruto) ja sellelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras arvestatud viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Teha uus otsus, millega jätta A. K. hagi tühistatud osas rahuldamata ning poolte

maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 97,7% ulatuses A. K. ja 2,3%

ulatuses RTR Investment OÜ kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada RTR Investment OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Jätta rahuldamata A. K. saamata jäänud töötasu nõue, jätta osaliselt, s.o

7068,35 euro ulatuses rahuldamata A. K. puhkusehüvitise väljamõistmise

nõue, samuti nendelt nõuetelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvestatud viivisenõue.

2-23-8955

3.3. Rahuldada osaliselt A. K. nõue saamata jäänud puhkusehüvitise

väljamõistmiseks ja mõista RTR Investment OÜ-lt A. K. kasuks välja 1206,90

eurot.

3.4. Välja mõista RTR Investment OÜ-lt A. K. kasuks viivis nimetatud

puhkusehüvitiselt (1206,90 eurot bruto) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses alates 1. märtsist 2023 kuni kohustuse täitmiseni.

3.5. Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 97,7% ulatuses

A. K. ja 2,3% ulatuses RTR Investment OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. A. K. (hageja) esitas 20.06.2023 Pärnu Maakohtule hagi RTR Investment OÜ (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu 37 788,45 eurot,

puhkusehüvitise 8275,25 eurot ja neilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise alates 01.03.2023 kuni kohustuse täitmiseni. 19.08.2024 täpsustas

hageja, et tema saamata jäänud töötasu on pärast päevarahaga tasaarvestamist 46 241,70 eurot

(75 245,70 – 29 004) ja puhkusehüvitise nõue 1219,81 eurot. 11.11.2024 esitas hageja

alternatiivse nõude, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 43

931 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.09.2020 suulise tähtajatu töölepingu

metsatööde (harvester, metsamaterjali väljavedu) tegemiseks. Pooled leppisid kokku töötasus

1,20 eurot tihumeetri eest (alates 03.07.2022 1,30 eurot), remondipäeva tasus 50 eurot ja

lisatööde tunnitasus 15 eurot. Töö tegemise kohana lepiti kokku Saksamaa. Hageja asus tööle

septembris 2020 ja edastas kostjale e-maili teel igakuised aruanded töödeldud metsamaterjali

koguste kohta. Kostja tasus töötasu ülekandega hageja arvelduskontole vaid osaliselt. Panka

kanti iga kuu 1200 eurot. Lisaks maksis kostja sularahas 500 eurot kuus (neto). Hageja täitis

vajadusel ka töökorraldaja ülesandeid, mille eest lubati lisatasu. Puhkusepäevi hagejale ei

võimaldatud. Samuti ei olnud alati tagatud töö (seisakud olid näiteks juunis 2021). Tööleping

lõppes 28.02.2023. Kostja ei ole kokkuleppele vastavat töötasu ja puhkusetasu välja maksnud.

3. Alternatiivselt tuleb töötasu suurus määrata Saksamaal metsanduse valdkonnas

oskustöölisele makstava statistilise töötasu alusel. Metsanduse oskustöölise keskmine bruto

2-23-8955

töötasu oli 2021. a 3192 eurot ja 2022. a 2710 eurot. Sellisel juhul on hagejal kostja vastu

saamata jäänud töötasu nõue 2021. a, 2022. a ja 2023. a kahe kuu eest kokku 43 931 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 11.09.2020 tähtajatu töölepingu, mis lõppes

korraliselt hageja soovil 28.02.2023. Hageja ei esitanud lepingu kehtivuse ajal ühtegi töö- või

puhkusetasuga seotud etteheidet. Küll aga küsis hageja vähemalt kahel korral avanssi.

6. Hageja pärast töösuhte lõppemist esitatud nõuded on arusaamatud, tõendamata ja ajas

muutuvad. Kostja on hagejale välja maksnud nii töö- kui puhkusetasu. Kokkulepe nägi ette

fikseeritud, mitte tihumeetril põhineva töötasu. Tõendamata on väited tööseisaku kohta juunis

2021, lisatööde tegemise kokkulepe kohta ja töötasu sularahas maksmise kohta. Et hagejal jäi

töötasu saamata ja ta ei küsinud seda 2,5 aasta jooksul kordagi, ei ole ka usutav.

7. Töötasu kindlakstegemisel on mõistlik lähtuda tavaliselt makstavast tasust töölepingu

seaduse (TLS) § 29 lg 2 tähenduses. Hageja lähtub ebaõigesti Saksamaa oskustöölise

töötasust. Saksamaal käsitletakse oskustöölisena inimest, kellel on vastav erialane

kutsekvalifikatsioon, mida hagejal ei ole. Hagejat tuleb käsitleda abitöölisena. Meessoost

abitöölise keskmine töötasu on 2197 eurot kuus. Hageja jättis ebaõigesti arvestamata, et

temale makstud päevaraha tuleb TLS § 29 lg 2 kontekstis käsitada palgatuluna. Kuna töö

tegemise koht oli Saksamaal, ei olnud hagejal alust päevaraha saada. Samuti on hageja jätnud

arvestamata päevadega, millal ta tööle ei tulnud ja viibis palgata puhkusel. TLS § 29 lg 2

alusel arvestatud töötasu nõue on maksimaalselt 4376,80 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud

töötasu 34 967,43 eurot (bruto) ning saamata jäänud puhkusehüvitise 1206,90 eurot, samuti

viivise nendelt summadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.03.2023

kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus jättis hageja saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise ja

viivise nõuded 48 990,67 euro ulatuses ning lisatööde eest saamata jäänud töötasu nõude 1350

eurot (netosummad) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

9. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nendevaheline töösuhe kestis ligi 2,5

aastat suulise töölepingu alusel. Hageja ja kostja versioonid töötasu kokkuleppe kohta on

erinevad ja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik kokkuleppe sisu tuvastada. Hageja töötasu

tuleb määrata TLS § 29 lg 2 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas Saksamaal ja

tasu määramisel tuleb aluseks võtta Saksamaa Statistikaameti andmed.

10. Hageja on enda kogemust ja töö sisu silmas pidades Saksamaa statistikaameti tabelite

nõudetaseme selgituste mõttes oskustööline. Oskustöölise ülesandeks metsanduses on

selgitustes märgitud erialased tegevused. Vajalikud on põhjalikud eriteadmised ja spetsialisti

oskused. Kuigi sama selgituse all märgitakse, et tavaliselt on oskustööline läbinud kahe kuni

kolmeaastase kutseõppe või sellega võrreldava kutsekvalifikatsiooni, on selgituste

sissejuhatuses esile toodud, et nõudetase ei ole sama, mis töötaja kutseõppe

kvalifikatsioonitase. Arvestades, et hageja tegeles lisaks harvesteriga metsa lõikamisele ka

andmete sisestamisega kompuutrisse ja sai langetamisega hakkama ka üksi ilma nn

saemeesteta, oli tema kvalifikatsiooniks oskustööline. Nõudetaseme selgituste järgi on olemas

2-23-8955

ka abistajad ehk oluliselt lihtsamate tegevustega metsatöötajad (saemehed), aga ka kõrgema

taseme/palgaga spetsialistid ja eksperdid. Spetsialisti puhul on mh välja toodud, et erialaseks

tegevuseks on tavaliselt nõutav meistri või tehniku väljaõpe, kusjuures masinate remontimine

võiks sobida ka tehniku kvalifikatsiooni alla.

11. TLS § 40 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kuludega seoses

päevaraha. Kostja on kogu töösuhte ajal hagejale eraldi päevaraha ka maksnud ega ole

deklareerinud seda töötasuna. Seadus ei keela maksta päevaraha lähetust vormistamata.

Alusetult makstud päevaraha korral saanuks kostja esitada vastu- või tasaarvestusnõude.

12. Hageja on menetluses kinnitanud, et on saanud osa töötasust kostjalt sularahas (500-

euroste maksetena), kuid jätnud need maksed alternatiivse nõude puhul ebaõigesti arvesse

võtmata.

13. Hageja saamatajäänud töötasu on 20 773,51 + 13 092,92 + 3077 – 1976 = 34 967,43

eurot, mis kujuneb järgmiselt:

a.

2021. a sai hageja töötasu 10 800 eurot ülekandega ja 3000 eurot sularahas, s.o kokku 17

530,49 eurot bruto. Saamata on 20 773,51 eurot bruto (38 304 – 17 530,49).

b. 2022. a sai hageja töötasu 12 793 eurot ülekandega ja 2500 eurot sularahas, s.o 19

427,08 eurot bruto. Saamata on 13 092,92 eurot bruto (32 520 – 19 427,08).

c.

2023. a sai hageja töötasu 1845 eurot ülekandega, s.o 2343 eurot bruto. Lähtudes 2022. a

keskmisest kuutöötasust 2710 eurot, on hagejal 2023. a eest saamata 3077 eurot bruto.

d. Kohtuistungil vähendas hageja nõuet 1976 euro (bruto) võrra, nõustudes osade kostja

vastuväidetega hageja töötamise aja kohta. Kostja väited, et töötaja viibis töölt eemal

2021. a aprillis ja detsembris ning ei täitnud tööülesandeid osadel kuudel 2022. a, on

tõendamata.

14. Puhkusehüvitise nõue on põhjendatud 1206,90 euro (bruto) ulatuses. Hagejale tuli

augustist 2022 kuni jaanuarini 2023 välja maksta 16 260 eurot (bruto) (6 × 2710). Sellel

ajavahemikul oli 179 kalendripäeva (ilma riigipühadeta), mistõttu on ühe päeva puhkusetasu

90,84 eurot 32,66 päeva puhkusetasu oli seega 2966,83 eurot (bruto). Tegelikult maksti

puhkusekompensatsiooni 1385,42 eurot (neto), so 1759,93 eurot bruto.

15. Tasukokkulepe lisatööde eest 15 eurot tund on tõendamata.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha

tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

17. Kaebuse kohaselt käsitles maakohus hagejat ebaõigesti Saksamaa oskustöölisena.

Oskustöölisel peab olema vastav erialane kutsekvalifikatsioon ehk eriharidus, mida hagejal ei

ole. Seega tuleb hagejat käsitleda abitöölisena ja arvestada talle sellele vastav töötasu.

18. Maakohus mõistis ebaõigesti töötasu välja päevade eest, mil hageja ei töötanud. Seda, et

hageja viibis töösuhte ajal palgata puhkusel, kinnitas ta menetluses ise.

19. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et kogu hagejale üle kantud raha oli töötasu, sh

maksed selgitusega „päevaraha“. Kuna tegemist ei olnud töölähetusega, ei pidanud kostja

päevaraha maksma ja väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna. Kokkulepet päevaraha

maksmises ei olnud.

2-23-8955

Vastustaja seisukoht

20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud

töötasu ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Muus osas jääb maakohtu otsus

muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti

menetluskulud.

22. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis temalt hageja

kasuks välja töötasu ja puhkusehüvitise ning viivise neilt. Osas, millega maakohus jättis hagi

rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456

lg1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud.

23. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja töötasu suurus tuleb antud

asjas kindlaks määrata TLS § 29 lg 2 alusel. Viidatud säte näeb ette, et kui töötajale lepingu

järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on

töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel

asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja töö tegemise

koht oli Saksamaal. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et olukorras, kus hageja töötas

välisriigis, tuli töölepingule kohalduva õiguse määramisel arvestada ka Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17.06.2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art-ga 8. Eeltoodu ei ole aga

viinud maakohut ebaõigete järelduste tegemiseni. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse

õiguslikku põhjendust siiski järgmiselt.

23.1. Rooma I määruse art 8 lg 1 kohaselt on tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on

art 3 järgi valinud, kuid õiguse valik ei tohi põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on

talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda õiguse alusel, mis

kohalduks valiku puudumise korral art 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi. Viidatud sätete järgi kohalduks

valiku puudumise korral selle riigi õigus, kus või kust töötaja harilikult oma lepingujärgset

tööd teeb, kusjuures harilik töö tegemise riik ei muutu ajutiselt teise riiki tööle asumise korral

(lg 2), või kus asub tööandja tegevuskoht (lg 3) või millega on leping tihedamalt seotud (lg 4).

Seega ei või poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta põhjustada töötaja ilmajäämist

kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või

lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega.

23.2. Siinses asjas ei vaidle pooled selle üle, et nad on soovinud kohaldada töölepingule Eesti

õigust. Arvestades, et hagejat, kes töötas Saksamaal, ei võinud siiski ilma jätta kaitsest, mis

oleks talle ette nähtud Saksa õigusega, on pooled ja maakohus hageja töötasu suuruse

määramisel õigesti lähtunud Saksamaa andmetest töötasu keskmise suuruse kohta sarnasel

tööl.

2-23-8955

24. Maakohus määras hageja ametitegevuse oskustaseme Saksamaa Statistikaameti selgituste

alusel õigesti. Maakohus hindas asjas esile toodud asjaolusid ja tõendeid ning leidis õigesti, et

hageja on käsitatav oskus-, mitte abitöölisena (vt käesoleva otsuse p 10). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).

Kostja maakohtu tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ja viitab üksnes sellele, et hagejal ei ole

oskustöötajalt nõutavat kutsekvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu tuleb

hagejat erihariduse puudumise tõttu käsitada abitöölisena.

24.1. Saksamaa Statistikaameti kutsetasemete selgituste kohaselt tähistab nõudetase

kutsetegevuse keerukust või raskust ja see ei ole sama, mis töötaja kutseõppe kvalifikatsioon.

Oskustööliste ülesandeks on erialased tegevused, milleks on vajalikud põhjalikud

erialateadmised ja spetsialisti oskused. Samuti märgitakse selgituses, et tavaliselt on

oskustööline läbinud kahe- kuni kolmeaastase kutseõppe või omandanud sellega võrreldava

kutsekvalifikatsiooni (dtl 261). Eelnevast ei tulene, nagu oleks oskustöötajale kehtestatud

erihariduse nõue, nagu leiab kostja. Selgitused viitavad eelkõige töötajalt oodatavate

teadmiste ja oskuste tasemele. Kutseõppe läbimine on selgituste kohaselt tavaline, kuid mitte

nõutav (vrdl ka spetsialisti ja eksperdi oskustasemega, mille kohta on märgitud, et tavaliselt

on vastav eriharidus nõutav). Seega ei anna üksnes asjaolu, et hagejal puudub eriharidus, alust

käsitada teda abitöölisena.

25. Hageja nõudis 2021. a, 2022. a ja kahe kuu eest 2023. a töötasu väljamõistmist, lähtudes

Saksamaa Statistikaameti näitajatest töötasu keskmise suuruse kohta, arvestades sellest maha

kostja poolt töölepingu kehtivuse ajal tehtud töötasu maksed. Kuna hageja oli oskustööline,

pidi tema töötasu olema 2021. a 3192 eurot kuus (38 304 eurot aastas) ning 2022. a ja 2023. a

2710 eurot kuus (32 520 eurot aastas). Neid lähteandmeid pooled vaidlustanud ei ole. Hageja

nõudis kostjalt sellest lähtuvalt 2021. a eest saamata jäänud 24 585 eurot, 2022. a eest 16 269

eurot ja 2023. a eest 3077 eurot.

25.1. Õige on kostja etteheide, et maakohus mõistis kostjalt töötasu ebaõigesti välja 2021. a

juunikuu eest, kuigi hageja selle väljamõistmist ei nõudnud. Hageja märkis maakohtu

menetluses selgelt, et ei nõua töötasu 2021. a juunikuu eest ja kinnitab seda ka

ringkonnakohtus. Maakohus jättis hageja nõude suuruse määramisel tähelepanuta, et hageja

arvutus tema kinnitusega ei arvesta. Nimelt nõudis hageja 2021. a saamata jäänud töötasu,

lähtudes Saksamaa Statistikaameti esile toodud terve aasta töötasust 38 304 eurost. Hageja

nõudest tuleb seega maha arvestada ühe kuu töötasu, s.o 3192 eurot.

25.2. Õige ei ole etteheide, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata, et hageja märkis oma

02.12.2024 menetlusdokumendis, et arvesse võiks võtta, et hageja töötas jaanuaris 2021 8

tööpäeva ja nõustus 09.01.2025 kohtuistungil töötasu vähendamisega selle arvelt 1976 euro

võrra (istungi protokolli ajamärge 00:05:59). Maakohus on vastava summa hageja nõudest

õigesti maha arvestanud. Apellatsioonkaebuse vastav etteheide on seega põhjendamatu.

25.3. Samuti ei ole õige etteheide, nagu tulnuks 2021. a detsembri eest jätta töötasu

arvestamata vähemalt 6 tööpäeva ulatuses. Hageja 11.11.2024 menetlusdokumendist ei saa

teha järeldust, nagu ei oleks hageja soovinud terve kuu eest töötasu saada ja oleks möönnud,

et oli detsembris palgata puhkusel. Hageja viitas seoses detsembrikuuga esmalt asjaolule, et

kostja poolt makstud töötasu arvestus ei ole selge ja seejärel asjaolule, et kostja ei

kindlustanud talle 13. – 22. detsembril tööd. Kostja tõi esile, et hageja ei täitnud tööülesandeid

alates 13. detsembrist, kuid ei ole tõendanud, et hageja oleks viibinud sellel ajal palgata

puhkusel või et tal ei oleks muul põhjusel olnud õigust töötasu saada. Seega on maakohtu

järeldus, et kostja vastuväited on selles osas tõendamata, õige.

2-23-8955

25.4. Küll aga on maakohus jätnud arvestamata ülejäänud kostja vastuväited, millega hageja

maakohtu menetluses nõustus. Nimelt kinnitas hageja palgata puhkusel viibimist 2022. a

jaanuaris, juunis ja detsembris ning 2023. a jaanuaris. Kostja oli 29.11.2024

menetlusdokumendis toonud esile, et hageja töötas 2022. a jaanuaris 13 päeva; juunis 16

päeva ja detsembris 14 päeva ning 2023. a jaanuaris 12 päeva. 02.12.2024

menetlusdokumendis märkis hageja järgmist: „2022. aastal kostja käsitletud kuudega, kus

hageja töötas ca pool kuud ja oli palgata puhkusel, hageja nõustub“. Selle, et hageja oli 01.01-

15.01.2023 palgata puhkusel, tõi ta ise esile oma 11.11.2024 menetlusdokumendis. Seega on

maakohtu etteheide, nagu ei oleks kostja vastuväide nende kuude osas millegagi tõendatud,

põhjendamatu. Tegemist oli vaidlusvälise asjaoluga. Maakohus arvestas hageja töötasu

suuruse määramisel seega ebaõigesti päevadega, mil hageja oli palgata puhkusel.

Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse.

26. Maakohus mõistis kostjalt 2021. a eest välja saamata jäänud töötasu 18 797,51 eurot (20

773,51 – 1976), arvestades kostja poolt hagejale ülekandega ja sularahas juba makstud töötasu.

Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha juunikuu eest ebaõigesti välja mõistetud

3192 eurot. 2021. a saamata jäänud töötasu nõue võib seega olla 15 605,51 eurot, s.o 12 284,66

eurot neto (kohus arvestab netopalga väljaarvutamisel hageja esile toodud kalkulaatorit ja sinna

sisestatu andmeid (dtl 262–264)).

27. Maakohus mõistis kostjalt 2022. a eest välja saamata jäänud töötasu 13 092,92 eurot.

Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha nende tööpäevade tasu, millal hageja oli

palgata puhkusel, s. o 2022. a jaanuari 8 päeva tasu 1032,38 eurot, juuni 4 päeva tasu 542 eurot

ja detsembri 8 päeva tasu 985,45 eurot. Kokku võib hageja nõue 2022. a eest seega olla 10

533,08 eurot, s.o 8291,64 eurot neto.

28. Maakohus mõistis kostjalt 2023. a eest välja saamata jäänud töötasu 3077 eurot.

Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha nende tööpäevade tasu, millal hageja ei

töötanud, s.o jaanuari 10 päeva eest 1231,82 eurot. Kokku võib hageja nõue 2023. a eest olla

seega 1845,18 eurot, s.o 1452,53 eurot neto.

29. Õige on kostja etteheide, et maakohus jättis hageja saamata jäänud töötasu ulatuse

kindlaksmääramisel ebaõigesti arvestamata kostja poolt hagejale päevarahana makstud 25 249

eurot. See tuleb hagejale väljamakstavast summast täiendavalt maha arvestada.

29.1. TLS § 40 lg 2 teise lause kohaselt on töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha selle

aja eest, mil ta töötab välislähetuses. TLS § 21 lg 1 kohaselt on töölähetusega tegemist siis,

kui tööandja lähetab töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö

tegemise kohta. Siinses asjas esile toodud asjaoludel ei olnud hageja lähetatud töötaja.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise tähtajatu töölepingu metsatööde tegemiseks

Saksamaal ja töö tegemise kohaks lepiti kokku Saksamaa. Selle üle pooled siinses asjas ei

vaidle. Seega oli Saksamaa hageja töölepinguga ettenähtud harilik töötamise koht. Seadusest

ei tulene töötajale õigust saada päevaraha töölepinguga ettenähtud kohas töötamise eest. Kuna

pooled ei ole väitnud ja maakohus ka ei tuvastanud, et hageja töötas Saksamaal ajutiselt

lepingu alusel, mille kostja oli sõlminud teenusesaajaga, või kontserni asutuses või ettevõttes

või kasutajaettevõtja juures, ei ole alust käsitada hagejat ka lähetatud töötajana Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ,

tähenduses (vt ka RKTKo 13.02.2019, 2-17-458/56). Seega ei pidanud kostja hagejale

päevaraha maksma.

2-23-8955

29.2. Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu tulnuks kostjal esitada ekslikult makstud

päevaraha tagasisaamiseks hageja vastu nõue. Päevaraha eesmärk on hüvitada välisriigis

lähetuses viibimisega seotud suuremad igapäevakulud. Olukorras, kus hageja töötamise koht

oligi välisriigis, on tema õigused kaitstud Rooma I määruse art-ga 8 ja päevarahana tehtud

väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna (vt RKTKo 09.02.2011, 3-3-1-86-10, p 18).

Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kostja maksis hagejale eraldi töötasu ja päevaraha terve

töölepingu kehtivuse ajal. Ainuüksi sellest, et kostja on päevaraha ekslikult maksnud, ei

tulene hagejale täiendava päevaraha saamise õigust. Täiendava päevaraha maksmise kohta

iseseisva kokkuleppe olemasolu on mõlemad pooled menetluses eitanud. Samuti ei oma siinse

asja lahendamisel tähtsust hageja väide, et kostja ei ole päevaraha seni töötasuna

deklareerinud.

30. Maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud saamata jäänud töötasu tuleb seega

vähendada summa võrra, mille kostja maksis hagejale päevarahana, s.o 2021. a 10 096 eurot,

2022. a 12 891 eurot, 2023. a 2262 eurot, s.o kokku 25 249 eurot (neto). Selle summa suuruse

üle poolte vahel vaidlust ei ole.

31. Eeltoodut arvestades, ei ole kostjal hageja ees töötasu maksmise kohustust. Kostja on juba

maksnud hagejale töötasuna välja summa, mis ületab TLS § 29 lg 2 alusel arvestatud

tavaliselt makstavat tasu [(12 284,66 + 8291,64 + 1452,53) – (10 096 + 12 891 + 2262) = -

3220,17]. Maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks töötasu ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmise kohta tuleb seega tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas

rahuldamata.

32. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses eraldiseisvaid etteheiteid temalt välja mõistetud

puhkusetasu arvestuse kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka ise, et maakohus oleks

kasutamata puhkuse hüvitamise nõude rahuldamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse

norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebusest võib aga aru

saada, et kostja hinnangul on kõik tema kohustused hageja ees täidetud, kuna arvestades tema

poolt juba makstud summat, ei ole tal ka täiendava puhkusetasu hüvitamise kohustust.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

33. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja töötasu (p 2) ja puhkusetasu (p 3) maksmise

kohutused eraldiseisvad kohustused. Siinsel juhul oli töölepingu lõppemisel kostjal hageja ees

töötasu ettemaks 3220,17 eurot, s.t kostjal oli ette makstud töötasu tagastamise nõue hageja

vastu ja hagejal oli kostja vastu kasutamata puhkuse hüvitamise nõue 1206,90 eurot (TLS §

71). Seega olid pooltel vastastikkused rahalised nõuded. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks

isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse,

võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse

tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded lõpevad kattuvas ulatuses (VÕS § 197 lg 2).

Töölepingu puhul tuleb arvestada ka TLS §-st 78 tulenevate tasaarvestamise erisustega, kuid

see näeb erisuse ette vaid töötasust tasaarvestuste tegemisele ega reguleeri teistest töösuhtest

tulenevatest tasudest tasaarvestamist (vt ka Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse

juurde, 2021, § 78 komm 1). Seega ei ole tööandja õigus tasaarvestada tagastamisele kuuluv

töötasu nõue väljamaksmisele kuuluva kasutamata puhkusetasu hüvitisega iseenesest

välistatud, kui täidetud on ka muud tasaarvestuse eeldused. VÕS § 198 kohaselt peab võlgnik

oma kohustuse võlausaldaja nõudega tasaarvestamiseks eelkõige esitama avalduse teisele

poolele. Siinsel juhul ei ole kostja esile toonud, et ta oleks esitanud hagejale tasaarvestuse

avalduse. Kostja kohustus ei ole seega lõppenud.

2-23-8955

34. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ja sellelt arvestatud viivise.

Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kasutamata puhkuse hüvitise 1206,90 eurot ja sellelt arvestatud viivise. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb vastavalt muuta ka maakohtu

määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

36. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi

rahuldamise ulatust (54 516,95 eurost 1206,90 eurot, lisanduvad viivised), jäävad poolte maa

ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 97,7% ulatuses hageja ja 2,3% ulatuses kostja

kanda.

37. Kolleegium selgitab seoses hagi rahuldamise ulatuse määramisega järgmist. Hageja esitas

kostja vastu hagi, milles nõudis saamata jäänud töötasu 37 788,45 eurot. 19.08.2024 täpsustas

hageja, et tema saamata jäänud töötasu nõue on 46 241,70 eurot. 11.11.2024 esitas hageja

alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista 43 931 eurot. 02.12.2024 kohtuistungil

hageja omakorda vähendas oma nõuet 1976 euro võrra. Lisaks nõudis hageja kostjalt

puhkusehüvitist 8275,25 eurot, mida vähendas 19.08.2024 menetlusdokumendis 1219,81

eurole. TsMS § 134 lg 1 teise lause kohaselt võetakse hagi hinna määramisel aluseks

alternatiivsetest nõuetest suurim, s.t 46 241,70 eurot ja 8275,25 eurot. Kuigi hagejal on

iseenesest võimalik kostja vastu esitatud nõuet vähendada, ei ole hageja siinsel juhul

märkinud, kas ta on oma nõudest osaliselt loobunud (TsMS § 429) või selle tagasi võtnud

(TsMS § 424). Olukorras, kus hageja ei ole nõuet tagasi võtnud ega sellest loobunud, jättis

maakohus nõude õigesti osaliselt rahuldamata. Nõude osaline vähendamine ei mõjuta aga ka

menetluskulude jaotust, kuna ka nõudest loobumise ja selle tagasivõtmise korral kannab

menetluskulud reeglina hageja (TsMS § 168). Asjaolusid, mis annaksid alust menetluskulude

teistsuguseks jaotamiseks (eelkõige TsMS § 168 lg 5 ja 6) ei ole esile toodud.

(allkirjastatud digitaalselt)