2-25-111751/10 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-25-111751

2-25-111751

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Innokenti Menšikov

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2025, Narva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-111751

Tsiviilasi

Bondora AS hagi A.H vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3067,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS

(registrikood 11483929),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

(e-post XXX)

Kostja: A.H (isikukood XXX, elukoht XXX), kostja

esindaja määratud korras vandeadvokaat Andrei Matvejev

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Bondora AS-i hagi A.H vastu võlgnevuse nõudes.

2. Mõista A.H-lt Bondora AS-i kasuks välja 2753,02 eurot, sh 2100,76 eurot tagastamata

laenu põhiosa, 71,92 eurot lisateenuste võlgnevus, 181,48 eurot intressi võlgnevus, 28,36

eurot lepingu haldustasu võlgnevus, 10 eurot sissenõudmiskulud ja 360,50 eurot

18.12.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.

3. Mõista A.H-lt Bondora AS-i kasuks välja alates 19.12.2025. a viivis 2100,76 euro

suuruselt põhivõlalt 25,99% aastas kuni põhivõla nõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud A.H kanda, v.a kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.

5. Mõista A.H-lt Bondora AS-i kasuks välja menetluskulud summas 967,83 eurot.

6. A.H-l tuleb temalt Bondora AS-i kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda

viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud

määras.

7. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte

2-25-111751

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD

1. Bondora AS esitas 22.04.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult A.H 2393,08 euro saamiseks. Kohus tegi 24.04.2025 võlgnikule makseettepaneku.

Võlgniku esindaja esitas 02.05.2025 nõudele vastuväite. Seoses vastuväite esitamisega

kohtunikuabi andis asja üle menetlemiseks esimese astme kohtumenetlusse Viru Maakohtule.

Bondora AS (hageja) esitas Viru Maakohtule 27.05.2025 hagi A.H (kostja) vastu, mille kohus

võttis menetlusse 24.07.2025. Menetluses on hageja nõuded kostja vastu 30.09.2024 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse nõudes. Hageja taotleb mõista kostjalt

hageja kasuks välja 2598,96 eurot, millest 2100,76 eurot on tagastamata krediidisumma, 181,48

eurot sissenõutavaks muutunud intress, 28,36 eurot lepingu haldustasu, 10 eurot

sissenõudmiskulud, 71,92 eurot lisateenused ning 53,08 eurot viivis. Kostjalt mõista hageja

kasuks välja alates 28.05.2025 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis

25,99% tagastamata krediidisummalt aastas. Kõik tekkinud poolte menetluskulud jätta kostja

kanda ja märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

2. Hageja toob välja, et nõude aluseks on krediidileping ning on asjaolude osas esitanud

järgmised selgitused.

2.1. Hageja ja kostja sõlmisid 30.09.2024 tarbijakrediidilepingu nr XXX . Hageja andis kostjale

laenu 2126 eurot (summa 126 eurot on hageja arvestanud lepingutasu katteks). Krediidi

kulukuse määr lepingus 41%. Poolte kokkulepitud intressimäär oli 25,99% aastas tagastamata

krediidisummalt. Kostja tasub igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas.

2.2. Hageja selgitab lepingu osas, et kostja on kinnitanud laenu vastavust oma tahteavaldusele,

huvidele ning vajadustele. Bondora AS-st laenutaotluse protsessi saab algatada üksnes klient,

kes on end autentinud ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga krediidiandja veebilehel. Leping

allkirjastatakse digitaalselt selliselt, et klient tuvastatakse kontoga seotud kontakttelefoni

numbrile saadetava PIN-koodi abil. See PIN-kood tuleb sisestada krediidiandja

kliendiportaalis, pärast seda kui klient on tutvunud laenupakkumise ja lepingueelse infoga ning

on otsustanud laenulepingu pakkumisega nõustuda. Asjaolu, et klient nõustub Bondora AS-iga

laenulepingut sõlmima ja on selle allkirjastanud, on ka tõendatav lepingu jaluses oleva

elektroonilise allkirja infoga, mis sisaldab laenu võtnud kliendi nime, isikukoodi, kliendi poolt

kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamisega seotud aeg ja IP-aadressi. Laenulepingu

sõlmimise protsessinäidis ehk laenutaotlus kui ka Bondora iseteeninduse näidis (kus on

võimalik laadida alla mh laenuleping) lisatud hagiavaldusele (lisad nr 1_5, 1_6). Pärast poolte

2-25-111751

vahel sõlmitud laenulepingu allkirjastamist, tasus hageja kostjale 2000 eurot kostja märgitud

arveldusarvele.

2.3. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud järgmised väited.

Kostja deklareeris laenutaotluses oma sissetulekuks 900 eurot ja kohustusteks 0 eurot.

Perekonnaseis abielus. Ülalpeetavate arv 0. Tööandja X OÜ. Samuti esitati hagejale kostja

pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel (hageja analüüsis laenutaotlusele kolme

eelnevat kuud) selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 945,25 eurot ja igakuisteks

kohustusteks on 208,29875 eurot. Hageja on arvestanud kostja elamiskuludeks 338 eurot.

Samuti nähtus pangakonto väljavõttelt, et kostjal puudusid kulutused hasartmängudele.

Laenutaotluse esitamise ajal maksehäired puudusid. Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude

kulutuste tarbeks 328,22125 eurot. Väljavõte krediiditoimikust on lisatud hagiavaldusele (lisa

9). Krediiditoimiku väljavõtte alamlehtedel „Bank Statement“ ja „Bank Statement details“ on

välja toodud hageja poolt analüüsitud kostja pangakonto väljavõte.

2.4. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid,

millist kohustust kostja (korduvalt) rikkus. Sellest tulenevalt alustas hageja võlgnevuse

sissenõudmise menetlust ning edastas kostjale mh kirjalikke teatisi kokkulepitud

maksekohustuse täitmiseks ja meelde tuletamiseks. Hageja hoiatas 18.03.2025 saadetud

teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 30-päevase täiendava tähtaja

jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja ütles 21.04.2025 saadetud ülesütlemisavaldusega

lepingu üles.

3. Menetlusse võtmise määrus ja hagimaterjalid on kostja määratud esindajale kätte toimetatud

25.07.2025 e-toimiku vahendusel ja 31.07.2025 kostjale edasiandmiseks tema ema kaudu.

Kostjale anti tähtaeg hagile vastamiseks. 08.08.2025 esitas kosja määratud esindaja kohtule

vastuse. Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses. Palub jätta hagiavaldus täies ulatuses

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses osutab esindaja sellele, et leping, mille

alusel nõutakse laenu tagastamist, on sõlmitud telefonipettuse mõju all. Käesoleval päeval ei

saa kostja antud asjaolu dokumentaalsete tõenditega tõendada. Kostja esindaja tegi

järelepärimise prokuratuurile (järelepärimine on manusena), nõudes eespool nimetatud asjaolu

tõendava kriminaalmenetluse toimiku esitamist.

Hageja viitab, et tema nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Kostja ei vaidle

vastu, et laenuleping vormistati digitaalselt (portaalis / e-kanalis) ja isikusamasuse tuvastamisel

kasutati ID-põhiseid vahendeid (nt Smart-ID / ID-kaart / Mobiil-ID). Samas rõhutab kostja, et

tema ID-vahendeid kasutati tundmatu kolmanda isiku poolt nn telefonipettuse teel. Kostja ei

andnud oma tegelikku tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

selgitanud, et kui isikult petetakse välja Smart-ID koodid, ei ole tegemist olukorraga, kus isik

annaks koodid vabatahtlikult selleks, et nende abil tehinguid teha. Seetõttu ei saa rääkida, et

koodide edastamisega anti volitus tehingute tegemiseks. Sellises olukorras on teise isiku

identiteeti kasutades tehtud tehing TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik

selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 12.06.2024, nr 2-23-11584; samuti RKTKo 16.12.2019,

nr 2-16-124450/77, p-d 23–24; RKTKo 21.12.2016, nr 3-2-1-135-16, p 16). Kostja ei ole

tehingut heaks kiitnud. Kostja esindaja soovib tugineda ka Tartu Ringkonnakohtu 17.04.2025

otsusele asjas nr 2-24-6781. Täiendavalt leiab kostja esindaja, et hageja ja kostja sõlmitud

leping on tühine järgmistel põhjustel. Lepingus kokkulepitu on vastuolus kehtiva õiguse või

heade kommetega (TsÜS § 86). Hagiavaldusest nähtub, et laenu kulukuse aastamäär oli

ligikaudu 41%, samas kui vastava perioodi tarbimislaenude keskmine krediidi kulukuse määr

oli umbes 18,68% – seega jäi hageja esitatud kulukuse määr napilt alla VÕS § 415 lg 1

sätestatud piiri. Lepingus kokkulepitud määr on ebamõistlikult kahjustav tarbijale. Kostja

hinnangul on 41%-line aastaintressimäär koos haldustasu ja muude tasudega tarbijale äärmiselt

koormav ning läheneb heade kommete vastasuse piirile. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on tühine iga

tehing, mis on vastuolus heade kommetega – isegi kui VÕS § 415 lg 1 otseselt intressi tühisust

ei fikseeri alla teatud piiri, on kohtul pädevus hinnata, kas konkreetse lepingu tingimused

(intress, viivis, tasud) on ebaõiglased või tarbijat ebamõistlikult kahjustavad. Kostja on

2-25-111751

seisukohal, et intressimäära ja viivisemäära tingimused, mis lepingus kokku lepiti, tuleb lugeda

tühiseks osas, milles need ületavad mõistlikku määra või rikuvad tarbija õigustatud ootusi.

Eelkõige palub kostja lugeda tühiseks lepingutingimused, millega määrati viivisemäär võrdseks

krediidi intressimääraga. Hageja on märkinud, et viivis ei ületa intressimäära, kuid see

tähendab siiski 36,5%-list viivist aastas, mis on äärmiselt kõrge. Samuti on kostja arvates

tühised tingimused, mis kohustavad teda tasuma suurt ühekordset lepingutasu ja igakuist

haldustasu. Leping on sõlmitud vastutustundliku laenamise põhimõtte (VLP) rikkumisega.

Hageja ei ole esitanud ümberarvestust, mis tähendab, et hageja haginõude suurus on

tõendamata. Kostja hinnangul on hageja käitumine käesoleval juhul olnud vastuolus hea usu

põhimõttega (TsÜS § 138) ja sisuliselt pettuslik – hageja andis laenu kergemeelselt ning püüab

nüüd kogu riski tarbija kanda jätta. Sellises olukorras on kostjal õigus keelduda täitmast

nõudeid, mis põhinevad hageja omapoolsel kohustuse rikkumisel (exceptio doli generalis –

pahausksuse vastuväide). Hageja viitab, et ta kogus vajalikud andmed kostja perekonnaseisu

jms kohta avalikest allikatest. Hageja ei ole aga antud väite tõendamiseks esitanud ühtegi

tõendit. Käesoleval päeval puuduvad toimikus igasugused tõendid eespool määratud andmete

kogumise ja analüüsi kohta. Hagis on märgitud hageja poolt tuvastatud asjaolud ja nende

kontrollimise käik, mis näitab, et laenuvõimekuse tuvastamisel lähtus hageja üksnes kostja

poolt enda kohta esitatud informatsioonist (mis oli tegelikkuses esitatud petturi poolt) ja

maksehäireregistri andmetest. Nii laenulepingu sõlmimise päeval kui ka käesoleval ajal on

kostja ülalpidamisel üks alaealine laps, kelle isa ei tasu elatist. Seega kõik lapse ülalpidamisega

seotud kulud kannab kostja. Arvestades lapse miinimumvajadusi (lähtudes lapse elatise

miinimummäärast), ei ole summad, mis jäävad kostjale kasutusse, piisavad minimaalse pere

toimetuleku tagamiseks. Kostja seisukohal on sõlmitud leping tühine heade kommetega

mittevastavuse tõttu või alternatiivselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise

tõttu. Hageja hagiavalduses on märgitud, et lisaks põhilepingule sõlmiti samal ajal kaks

lisateenuse lepingut: „B Secure“ ja „B On Track“, mille eest kostja kohustus tasuma vastavalt

10 eurot ja 1,99 eurot kuus. Tegemist on ilmselgelt heade kommetega vastuolus olevate

kokkulepetega. Kostja vaidleb vastu ka viivisemäärale 25,99% aastas, mis on õigusvastane ja

põhjendamatu. Kostja palub vähendada väljamõistetava viivise summat VÕS § 162 lg 1 alusel.

Kostja ei ole maksevõimeline, mida tõendab vähemalt kostja taotluse alusel tehtud riigi

õigusabi (RÕA) andmise määrus. Kostja teavitas hagejat kohe pärast pettuse avastamist. Kostja

on teinud mõningaid makseid oma majandusliku olukorra pingelise seisu tõttu, kuid need ei

tähenda tehingu heakskiitu ega loobumist vastuväidetest. Kostja ei saanud tegelikult laenu

kätte, edastades laenust laekunud summad petturitele. Lepingu tühise puhul kuulub

tagastamisele lepingu alusel saadu, ehk kostja peab – juhul kui lepingu tühisus leiab

kohtumenetluses tõendamist – tagastama seda, mida ta tegelikult sai enda kasutusse.

Käesoleval juhul ei saanud kostja kätte midagi, kuna laenusumma edastati kohe petturile.

4. Hageja esitas 06.10.2025 seisukoha kostja vastusele. Kostja vastuväide telefonipettuse osas

on paljasõnaline. Leping on sõlmitud kehtivalt. PPA poole pöördumise fakt ja

kriminaalmenetluse algatamine ei tähenda, et tegelikkuses on toime pandud mingisugune

pettus. Kostja pole esitanud elementaarseid tõendeid oma vastuväite tõendamiseks, mh ka neid,

millised on olemas tema enda valduses. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, millal ja

kellele on ta laenuraha väidetavalt üle kandnud. Kostja vastuväide seisneb selles, et tegemist oli

telefonipettusega, kus raha sai lõpuks kolmas isik. See eeldab kostja poolt ülekande teostamist

ja vastav informatsioon peaks kajastuma kostja enda pangakontol. Puudub mistahes taksitus, et

selles osas kohtule esitada tõendeid koos kostja vastusega. Lisaks, isegi kui kostja on koheselt

teostanud ülekande kolmandale isikule, ei ole välistatud, et see on kooskõlastatud tegevus (st

tegemist on kolmnurk pettusega), kus hagejalt saadud laenuraha teadlikult ja eesmärgipäraselt

(kokkuleppeliselt) edastatakse kolmandatele isikutele, et luua mulje telefoni pettusest. Isegi,

kui kohus peaks leidma mingil põhjusel, et leping on tühine, tuleb hageja nõue lahendada

alusetu rikastumise sätete (soorituskondiktsioon) järgi. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt võib tagasi

nõuda nii saadu, kui sellest saadud kasu. Ehk hagejal on nii põhinõue, kiu ka kõrvalnõue.

2-25-111751

Kostja väited, et ta pole midagi hagejalt saanud on otseselt väärad. Hageja on lisanud

hagiavalduse lisana nr 2 maksekorralduse, millest nähtub, et laenuraha on tasutud kostjale.

Seega on soorituse saanud kostja ise, mitte kolmandad isikud. Leping pole heade kommetega

vastuolus (sh intressi- ega viivisemäära osas). Kostja on ka ise selgesõnaliselt möönnud, et

laenuintressi määr jäi alla seaduses sätestatud määra. Seega ei saa olla laenuleping ka vastuolus

heade kommetega, kui hageja on lepingu sõlminud seadust järgides. Ka viivise puhul ei saa olla

tegemist heade kommete vastasusega. Riigikohus on selgitanud üheselt mõistetavalt, et

viivisemäära võib kokku leppida samas ulatuses, kui intressi määra ja kuskilt ei tulene, et

viivisintressi määr peaks olema madalam. Hageja pole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja pole oma vastuväidet põhistanud. Arusaamatuks jääb, mida täpselt kostja

hagejale ette heidab. Kõik kostja vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte

mittejärgimise kohta on otsitud ja sisutühjad, kuivõrd pole kuidagi seostatud käesoleva

vaidlusega. Sealjuures on hageja koos hagiavaldusega esitanud (hagi lisana nr 9) kostja osas

informatsiooni, milles mh on kajastatud pangakonto väljavõttes ja hageja tuvastatud andmed

laenu väljastamisel. Hageja ei nõustu ka kostja vastuväitega selles osas, nagu oleks lisateenuse

lepingud sisutühjad ja vastuolus heade kommetega. „B Secure“ esemeks on kostja võimalus

ühepoolselt muuta lepingu makse tingimuse, selle vajaduse tekkimisel. „B On Track“ annab

võlgnikule võimaluse mugavalt hallata oma laenu. Sealjuures pole tegemist lepingutega, mis on

sõlmitud tarbijakrediidilepingu lahutamatu osana. Lisateenuste lepingute sõlmimisest ei sõltu

tarbijakrediidilepingu sõlmimine ja võlgnikul on alati võimalik lisateenuse lepingust keelduda

(st jätta see sõlmimata). Hageja leiab, et käesoleva asja läbivaatamine kirjalikus menetluses

pole mõistlik ja soovib asja arutamist suulises menetluses.

5. Kohus otsustas 10.11.2025. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses. Kostja on

andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Hageja on hagiavalduses palunud

asi läbi vaadata kirjalikus menetluses. Pooled võivad nimetatud nõusoleku tagasi võtta üksnes

menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. 06.10.2025 seisukohas hageja leidis, et asja

läbivaatamine kirjalikus menetluses pole mõistlik ja soovis asja arutamist suulises menetluses.

Hageja soovis esitada seisukohti kostja täiendavatele vastuväidetele ja/või tõenditele ning

taotlustele. Kostja aga mingeid tõendeid ega taotlusi kohtule hiljem esitanud ei ole. Kohtul on

TsMS § 404 lg 1 alusel võimalik asja kohtuistungil arutamata lahendada. Hagiavalduse

kohaselt on hageja põhinõue 2100,76 eurot, s.o väiksem kui 4500 eurot. Asja kirjalikuks

menetluses läbivaatamise eeldused on täidetud ja kohus on tulenevalt TsMS § 403 lg 1 ja § 404

lg 2 andnud menetlusosalistele enne kohtuotsuse tegemist võimaluse esitada avaldusi ja

dokumente ning määranud otsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

6. Hageja esitas 26.11.2025. a kohtule menetluskulude nimekirja ja vastuväite kohtu tegevuse

peale. Hageja jäi oma kõikide varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning palub hagi

rahuldada. Hageja on tasunud Advokaadibüroole LINDEBERG õigusteenuste eest kokku

347,83 eurot (ilma KM-ta summa). Varem esindas hagejat EFTA Legal OÜ, kelle poolt

osutatud õigusteenuste eest on hageja tasunud kokku 200 eurot (ilma KM-ta summa). Ülevaade

EFTA Legal OÜ poolt osutatud õigusteenustest on toodud hageja 27.05.2025. a

menetlusdokumendi p-s 5.2. Lisaks on hageja tasunud riigilõivu kokku summas 420 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 347,83 + 200 +

420 = 967,83 eurot. Hageja esitas vastuväite kohtu tegevuse peale (TsMS § 333) osas, millega

kohus nõuab hagejalt menetluskulude nimekirja esitamist koos tõenditega. Hagejale esitatavad

õigusteenuse arved kajastavad enamasti korraga mitme eri kohtuvaidluse õigusabikulusid ja

seega kajastuvad arvetel ka teiste hageja klientide nimed ja muud andmed. Selliseid dokumente

ei olu lubatud esitada kostjale, kuna hageja teiste klientide nimed on konfidentsiaalsed. Kostja

kohtule ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

2-25-111751

7. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra. Kohus leiab, et hagi on asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ja on võimalik rahuldada.

8. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti

muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab

tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS §

404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg

1). Hageja peab hagi nõude alusena tõendama, et tarbija on teinud VÕS § 404 kohase (st

vastavas vormis ja sisuga) tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi

püsival andmekandjal. See, kas leping on sõlmitud, on õiguslik hinnang. Pooled peavad kohtu

ette tooma faktiväited tahteavalduste tegemise kohta, mille pinnalt kohus saab anda hinnangu,

kas leping on sõlmitud. Lepingu kehtivust hindab kohus omal algatusel, st kohus peab

kontrollima, ega tarbijakrediidileping ei ole näiteks vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

9. Praegusel juhul on peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas kostja on hagejaga

lepingud sõlminud. Olukorras, kus isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-

koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid

väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus

antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle

väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt

(vt Riigikohtu 16. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22; 12. juuni 2024

määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584, p 10). Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte

esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel

kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades

tehtud tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud

juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt Riigikohtu 21.

detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui isikult peteti Smart-ID

koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmandatele isikutele

vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et

hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt Riigikohtu 12.

juuni 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-23-11584, p 10). Vaidlust ei ole selles, et lepingud sõlmiti

interneti keskkonnas. Praegusel juhul on lepingud sõlmitud ID-kaarti, mobiil-ID või Smart-ID

kasutades, leping allkirjastati digitaalselt selliselt, et klient tuvastati kontoga seotud

kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil. Seega tuleb eeldada, et tahteavalduse on

andnud kostja. Kuivõrd kostja tugineb sellele, et ta ei ole lepinguid sõlminud (ei ole

tahteavaldust andnud), tuleb tal seda ka tõendada.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sätte järgi peab

hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja peab oma vastuväiteid tõendama.

Kostja vastuväited on tõendamata.

Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva tarbijakrediidilepingu pdf-failidena. Kohus

tuvastas esitatud dokumendist, et maksegraafikul on info, mis sisaldab kostja poolt kasutatud

seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu täpset aega. Maksegraafikul on sama kuupäevaga

ka hageja nimi, registrikood ning IP-aadress. Tuginedes hageja esitatud selgitustele

2-25-111751

tahteavalduse andmise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud kinnituses

märgitud ajal tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumentide

sisu.

Hageja on ka tõendanud, et laen on kostjale välja makstud lepingu XXX alusel 2000 eurot

30.09.2024. Krediidi kulukuse määr hageja esitatud lepingus nr XXX oli 41%. Kohus ei

tuvastanud krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamist. Kohus on seega tuvastanud, et

kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu sõlmimiseks, leping on nõutud

vormis (sh on kostja saanud lepingudokumendid püsival andmekandjal), leping sisaldas

seadusega nõutud andmeid ning laen (v.a lepingutasu ulatuses) on välja makstud.

10. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks

on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund

ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende

põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg

1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine

(KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh

intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid,

millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada

tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab

krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister,

maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab

ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt

tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

11. Seega tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või osaliselt tühiseks. Arvestades hagi

asjaolusid ja hageja esitatud tõendeid, hindab kohus, et tehingu tühisuse aluseid ei esine. Muu

hulgas kohtu hinnangul on hageja põhistanud, et kostjaga lepingu sõlmimisel järgiti VÕS §-st

4034 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingu ülesütlemisel järgiti VÕS §

416 lg-st tulenevaid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise reegleid. Hageja on lisanud hagile

väljavõte krediiditoimikust (lisa 9), millest nähtub, et hageja on analüüsinud kostja pangakonto

väljavõtet perioodil 03.07.2024 kuni 29.09.2024.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb laenult maksta ka intressi, kui see on

kokku lepitud. VÕS § 402 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

2-25-111751

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

VÕS § 101 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus

muu hulgas nõuda kahju hüvitamist ja leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on

võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle

täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest. Eelnimetatud sätteid arvestades on hageja nõuete üldiseks eelduseks kostja poolt

lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumine ja kohustuse sissenõutavaks

muutumine.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust, et hageja on

kehtivalt lepingu ülesse öelnud, samuti kostja tagasimaksete ja laenu põhiosa summa osas.

Hageja väitel on kostjal tagastamata laenu põhiosa 2100,76 eurot ja lisateenuste eest 71,92

eurot ning lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 21.04.2024. a seisuga tasumata intress 181,48 eurot

ja haldustasu 28,36 eurot. Kostja tasus perioodil 16.10.2024. a kuni 16.12.2024. a hagejale

kokku 161,24 eurot, millest 25,24 on arvestatud laenu põhiosa katteks, 117,33 eurot intressi

katteks ja 18,67 eurot lepingu haldustasu katteks. Hageja on esitanud summade tasumise

arvestuse (hagiavalduse lisa 5). VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele

põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste,

seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 415

lg 2 sätestab erisusena, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei

piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses

järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava

põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude

kohustuste katteks. Kohus leiab, et hageja on kostja poolt tasutud maksete arvel kohustuste

täitmise arvestamisel järginud VÕS § 415 lg 2 reegleid. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et

ta oleks tasunud hagejale rohkem. Hiljemalt lepingu ülesütlemisest muutusid kohustused

sissenõutavaks ja hagejal on õigus kohustuste täitmist nõuda. Kohus on seisukohal, et lepingus

kokkulepitud intressi- ja viivisemäära ei ole vastuolus heade kommete. Kohus ei nõustu kostja

väitega, et lisateenustena sõlmitud lepingud on ilmselgelt heade kommetega vastuolus olevate

kokkulepped, kuna tegemist on lisateenustega, millega liitumine on vabatahtlik ja kosta on selle

kohustuse vabatahtlikult võtnud. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu tagastamata

laenu põhiosa summas 2100,76 eurot, lisateenuste võlgnevuse summas 71,92 eurot, intressi

võla summas 181,48 eurot ja haldustasu summas 28,36 eurot nõudes.

14. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja sissenõudmiskulude nõue. VÕS § 1132 lg 1 näeb

ette, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta

saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud

hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal saadetud kahe

meeldetuletuskirja eest (22.01.2025. a ja 20.02.2025. a) sissenõudmiskulusid kokku summas 10

eurot. Vaidlust ei ole hageja poolt nende meeldetuletuskirjade saatmise üle ja selle üle, et

eelnevalt oli hageja saatnud ka tasuta meeldetuletuse. Seega on hageja sissenõudmiskulude

nõue summas 10 eurot põhjendatud.

15. Kohus leiab, et samuti on põhjendatud hageja viivise nõue. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1

2-25-111751

sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse §

113 lg-s 1sätestatud määrast kõrgemat viivist. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist tagastamata laenu põhiosalt, 2100,76

eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 22.04.2025. a kuni nõude

täitmiseni lepingus kokkulepitud intressimääras, s.o 25,99% aastas. Hageja nõuab viivist VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses lubatud määras. Hageja nõutav viivise määr ületab küll sama sätte

teises lauses ettenähtud viivist (seadusjärgne viivis), kuid kohus leiab, et sellises määras viivist

ei saa lugeda ebamõistlikult suureks. Riigikohus on avaldanud seisukohta (vt nt RKTKo

16.11.2016. a nr 3-2-1-118-16, p 17), et eelduslikult tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Antud juhul jääb hageja nõutav viivisemäär kolmekordse

seadusjärgse viivisemäära piiresse.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Riigikohus on oma praktikas selgitanud (vt nt RKTKo 12.12.2012. a nr 3-2-1-162- 12), et

viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve

kaaludes. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb

viivise vähendamist. VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja

„mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid

hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses

kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu

sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude

kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või

ebamõistlikkuse kohta.

Kostja on vastuseks hagile teatanud, et ei ole maksevõimeline, mida tõendab vähemalt kostja

taotluse alusel tehtud riigi õigusabi (RÕA) andmise määrus. Võrreldes nimetatud määruse

tegemise ajaga ei ole kostja majanduslik olukord paranenud. Määruses on märgitud, et Maksu-

ja Tolliameti 18.02.2025 teatise kohaselt on taotlejale tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku

kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 11 188.84 eurot

(ühe kuu keskmine 932,40 eurot – kohtu märkus). Töötukassa 17.02.2025 teatise kohaselt ei

ole taotleja registreeritud töötuna ning talle ei ole määratud toetusi või hüvitisi. Seega kostja

omab töökohta ja saab igakuiselt tasu. Seega ei ole alust viivise vähendamiseks ja hageja

viivise nõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud hagiavalduse esitamise, s.o 27.05.2025. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 53,08 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja

viivist protsendina põhinõudelt, s.o 25,99% aastas. Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus

kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja edasi protsendina põhinõudelt.

Perioodi eest 22.04.2025. a kuni 18.12.2025. a (k.a) kujuneb 2100,76 euro suuruselt põhivõlalt

määras 25,99% aastas viivise suuruseks 360,50 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise, s.o

18.12.2025. a seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 360,50 eurot.

16. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks

välja 2753,02 eurot, sh 2100,76 eurot tagastamata laenu põhiosa, 71,92 eurot lisateenuste

võlgnevus, 181,48 eurot intressi võlgnevus, 28,36 eurot lepingu haldustasu võlgnevus, 10 eurot

sissenõudmiskulud ja 360,50 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 18.12.2025. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

2-25-111751

2100,76 euro suuruselt põhivõlalt edasiulatuvalt alates 19.12.2025. a 25,99% aastas kuni

põhivõla nõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi täielikult. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta

kõik menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku summas 967,83

eurot, sh hagilt tasutud riigilõiv summas 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluses kulu 20 eurot ja

lepinguliste esindajate tasu summas 527,83 eurot. Kostja hageja menetluskulude suuruse kohta

oma seisukohta ega vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja menetluskulud taotletud

ulatuses saab lugeda põhjendatuks. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu

kokku summas 420 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes

hagihinnast. Seega saab lugeda riigilõivu summas 420 eurot hageja põhjendatud

menetluskuluks. Samuti on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kohus leiab,

et põhjendatud ja vastaspoole hüvitatavaks menetluskuluks saab lugeda ka hageja lepinguliste

esindajate tasu summas 527,83 eurot. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja sama seadustiku §- s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et arvestades asjaolusid, sh

asja keerukust ja mahtu, saab lugeda hageja esindajate tehtud toimingud ja toimingute ajakulu

vajalikuks ja põhjendatuks ning samuti saab lugeda põhjendatuks taotletava tasumäära nende

toimingute eest.

Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 967,83

eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 967,83 eurot

kostjalt hageja kasuks välja. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Kostja sai Viru Maakohtu 27. veebruar 2025. a kohtumäärusega nr 2-25-2595 riigi õigusabi

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kohus jätab kostja riigi

õigusabi kulud riigi kanda.

18. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Innokenti Menšikov

Kohtunik