2-24-481/48 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Meelis Eerik

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-481

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi T. T. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Hagihind

22 280,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: T. T. (isikukood XXX)

Istungi toimumise aeg

11. detsember 2025

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja Kristiine Urb

RESOLUTSIOON

1. Välja mõista T. T.-lt 12.10.2020 laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus

6930,49 eurot, intress 751,85 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivis 5538,40

eurot Aktiva Finance Group OÜ kasuks.

2. Välja mõista T. T.-lt viivis tasumata põhinõudelt (13 979,90 eurot) alates

11.01.2024 kuni põhivõla tasumiseni 13,86% aastas Aktiva Finance Group OÜ

kasuks.

3. Jätta menetluskulud T. T. kanda.

4. Määrata rahaliselt kindlaks Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud summas

1955 eurot ja mõista need T. T.-lt välja.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-24-481

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta

kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Aktiva Finance Group esitas 10.01.2024 Harju Maakohtule hagi T. T. vastu, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 000 eurot, intressi 751,85 eurot,

sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 5538,40 eurot, samuti viivise

13,86% päevas põhivõlalt alates 11.01.2024 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS I (pank) ja kostja 12.10.2020 laenulepingu nr XXX,

mille alusel sai kostja sõiduki ostmiseks 14 000 eurot laenu. Lepingujärgne intressimäär, mida

kohaldatakse ka viivisele, oli 13,86% ja krediidi kulukuse määr 15,85%. Laen tuli tagastada

maksegraafiku alusel 10.11.2020–10.10.2026.

3. Pank järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kogudes andmeid

kostjalt ja maksehäireregistrist. Laenutaotluse otsus oli automaatne. Otsuse tegemisel kasutati

kinnitatud sissetulekuid 3165 eurot ja kohustusi 75 eurot. Kostjal oli kohustus esitada pangale

õigeid andmeid. Kohustus oli kostjale jõukohane.

4. Pank ütles lepingu kostja tagasimaksete tegemise kohustuste rikkumise tõttu 26.04.2021

üles. 29.04.2021 loovutas pank lepinguga seotud nõuded hagejale. Kostja võlgneb hagejale

kogu laenujäägi 14 000 eurot, tasumata intressi alates 10.01.2021 kuni 26.04.2021, võla

sissenõudmiskulu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 ja lepingu p 4.6 alusel ning

lepingujärgses määras viivise alates 27.04.2021 kuni kohustuse täitmiseni.

Kostja vastuväited

5. Kostjale toimetati hagiavaldus koos menetlusse võtmise määrusega kätte väljaande

Ametlikud Teadaanded vahendusel 25.02.2024. Kostja hagile ei vastanud.

Menetluse käik

6. Harju Maakohus rahuldas 18.09.2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 18.09.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla 7049,42 eurot, viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte kõrgemas määras kui 13,86%

põhivõlalt alates 18.09.2024 kuni kohustuse täitmiseni ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

põhivõla (kokku 6355,42 eurot) maksegraafiku alusel ajavahemikus 10.10.2024–10.10.2026.

Menetluskulud jättis maakohus 65% ulatuses kostja ja 35% ulatuses hageja kanda ning

mõistis kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 916,50 eurot ja viivised VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

7. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et pank oleks täitnud kostjale laenu väljastamisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud panga tegevuse kirjeldustes on

2-24-481

vastuolu. Algselt märkis hageja, et kontrollitud on sissetulekut ja maksehäireid. Hiljem asus

hageja väitma, et pank kogus ka kontoväljavõtte, kuid ei esitanud seda kohtule. Hageja ei

toonud esile ega tõendanud, et tarbija kohta kogutud teave oli tema krediidivõimelisuse

hindamiseks piisav. Isegi kui pank sai kogutud andmete alusel hinnata kostja sissetuleku

suurust, puudus kogutud teabe alusel võimalus hinnata kostja kohustuste olemasolu ja

kogusuurust. Asjaolust, et kostjal puudusid maksehäired, ei järeldu, et tal puudusid

kohustused. Seetõttu ei ole võimalik veenduda, et krediidiandja kontrollis ja arvestas kostja

võimalike kohustustega. Kahe esimese osamakse tasumine ei näita, et laen väljastati

vastutustundlikult.

8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne.

Arvestades kostjale väljastatud krediiti (14 000 eurot), tehtud tagasimakseid (595 eurot) ja

põhiosa tagasimaksete tasumise kohustuse tekkimist alates 10.01.2021, ei olnud kostjal

06.04.2021 seisuga hageja ees võlga ning lepingu panga poolt ülesütlemine on toimetu.

9. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud

võlga ja sellelt arvestatud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte

rohkem kui hagis nõutud 13,86% alates kohtuotsuse tegemisest kuni täitmiseni. Samuti on

hagejal õigus nõuda kostjalt võla tasumist edasiulatuvalt maksegraafiku alusel. Kuna lepingut

kehtivalt üles ei öeldud, ei ole hagejal VÕS § 1132 lg-s 2 nimetatud nõuet.

10. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata.

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.04.2025 otsusega Harju Maakohtu 18. septembri

2024 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ nõude

mõista T. T.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 595 eurot, intress 751,85

eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 5538,40 eurot, edasiulatuv

viivis lepingujärgses määras 13,86% aastas ning tulevikus sissenõutavaks muutuv põhivõlg

6335,48 eurot graafiku alusel, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

12. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige oli maakohtu poolt hagejale ette heita vastutustundliku

laenamise põhimõtte täitmata jätmist ja vastavate tõendite esitamata jätmist, sest hageja ei

saanud neid tõendeid ise esitada ja maakohus oli nende kogumisest keeldunud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmine oli ringkonnakohtu arvates ebaõige

hinnang. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale võimalus tuua esile ja tõendada lisaks

teabe saamise kohustuse täitmisele ka panga poolt kogutud teabe hindamise kohustuse

täitmine.

Kohtu põhjendused

13. Hagiavalduse kohaselt sõlmis I AS ja kostja 12.10.2020 laenulepingu nr XXX, mille

alusel sai tarbijast kostja sõiduki ostmiseks 14 000 eurot laenu (dtl 17-21, 147-151, 166-168,

180-182). Selle lepingu sõlmimine on varasemas menetluses tõendamist leidnud ning selles

asjaolus vaidlus puudub. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja sai laenulepingu alusel 14

000 eurot. Kohus loeb need faktilised asjaolud tuvastatuks. Kostjat on 29.04.2021 teatega

teavitanud nõude loovutamisest hagejale (dtl 26-29, 156, 159-165). 06.04.2021 saatis pank

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse seoses võlgnevusega ning 26.04.2021 ütles lepingu

2-24-481

üles, kuna tasumata on jäetud või osaliselt on tasutud 4 osamakset ning tähtajaks tagastamata

krediidisumma on 510,01 eurot ja intressid 668,75 eurot (dtl 24-25, 154-155). Kostja on

võlgnevusest tasunud 595 eurot. Nendes faktilistes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb

need tuvastatuks.

Kohus kvalifitseerib pooltevahelise lepingu tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes,

kuna I AS oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti

kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja

asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus

hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega

seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

14. VÕS § 408 kohaselt on seaduses sätestatud kohustuslike vorminõuete (VÕS § 404, 405)

täitmata jätmisel tarbijakrediidileping tühine, v.a kui tarbija sai laenu kätte või hakkab krediiti

kasutama. Kohus leiab, et vorminõuded on antud juhul täidetud: kostja on esitanud kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis taotluse lepingu sõlmimiseks (dtl 30, 157) lepingu

tingimused (eelkõige kulukus) on selgelt märgitud, lisatud on Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht (dtl 17, 22, 147, 152-153).

15. Krediidiandja peab tarbijale laenu väljastamisel järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. VÕS § 403⁴ lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamise koormis lasub hagejal (VÕS § 403⁴ lg 13). Riigikohtu praktika kohaselt peab

krediidiandja omandama teabe tarbijaga seotud näitajate kohta (VÕS § 4034 lg 2 ja KAVS §

49 lg 1 p 1–7 ja lg 3 p 1–3). KAVS § 50 lg 4 järgi tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave

on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

2-24-481

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika).

16. Varasema menetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et krediidiandja oleks kontrollinud

ka kostja arvelduskontot. Hageja on tänaseks selle tõendi esitanud (dtl 339-360). Hageja on

selgitanud, et kuna kostja sissetulek oli keskmiselt 3165 eurot ja kohustused 75 eurot kuus, oli

ta võimeline sõlmitud laenu tagasi maksma. Lisaks lähtus krediidiandja kostja enda antud

andmetest taotluse esitamisel ja teinud järelepärimise Maksehäirete registrisse (dtl 31, 158).

Kehtivaid maksehäireid taotluse esitamise hetkel ei esinenud. Krediidiandja leidis, et laenu

andmise hetkel oli kostja maksevõimeline. Kohus nõustub selle seisukohaga. Maksehäirete

registri väljavõttest nähtub, et maksehäired tekkisid kostjal alates 2021. aastast ning laenu

andmise hetkel neid ei olnud. Pangakonto väljavõte näitas püsivat igakuist töötasu 3100-3200

eurot ning püsivad laenukohustused puudusid. Pooltevahelise laenulepingu järgi oli igakuine

osamakse 294,69 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et selles summas laenu oli kostja suuteline

teenindama. Kohus leiab, et krediidiandja on piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet.

17. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooltevahelise lepingu puhul oli

krediidikulukuse määraks 15,85%. Hageja poolt väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa

lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga

avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra.

Viimane oli sel perioodil 61,56% Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike 1 alusel.

18. Kohus asub eeltoodu pinnalt seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud

ei ole.

19. Laenulepingu tingimuste p 9.5 (1) järgi võib laenuandja lepingu üles öelda, kui kostja ei

ole tasunud täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgnevat osamakset. Kostja

tasus tasunud 595 eurot, s.o esimese kahe osamakse eest ning alates kolmandast osamaksest

(10.01.2021) on osamaksed jäänud tervikuna tasumata. 06.04.2021 hoiatuse saatmise seisuga

olid muutunud sissenõutavaks osamaksed maksetähtajaga 10.01.2021, 10.02.2021 ja

10.03.2021 summas 294,69 eurot, kokku 884,07 eurot. Seega oli krediidiandjal laenulepingu

tingimuste p 9.5(1) järgi alus laenuleping ettetähtaegselt üles öelda. Kohus leiab, et

ülesütlemine oli kehtiv.

20. Kuna hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja krediidileping oma

tingimustega kehtib, on hagejal õigus nõuda sellest lepingust tuleneva kohustuse täitmist VÕS

§ 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 järgi. Kuna lepingu ülesütlemine on kehtiv, tuleb kostjal hagejale

tagastada võlgnetav summa koheselt, mitte maksegraafiku alusel.

21. Harju Maakohus on kostjalt 18.09.2024 otsusega välja mõistnud põhivõla 7049,42 eurot.

Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Ülejäänud osas

on maakohtu otsus tühistatud.

22. Laenulepingu tingimuste p 4.6 järgi osamaksest väiksema makse laekumise korral

arvestatakse makse loetletud järjekorras: 1) sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmiseks

2-24-481

tehtud kulude katteks; 2) tähtajaks tasumata laenu põhisumma katteks alates varasemast

võlgnevusest; 3) tähtajaks tasumata intressi katteks alates varasemast võlgnevusest; 4)

tähtajaks tasumata muude kohustuste katteks. Esimene makse (tähtajaga 10.11.2020) koosnes

intressist 14,69 eurot ja lepingutasust 280 eurot, teine makse (tähtajaga 10.12.2020) koosnes

intressimaksest 294,69 eurot. Kokku on kolme makse kogusumma 589,38 eurot. Kostja tasus

kokku 595 eurot, seega 5,62 eurot enam. Enamtasutud raha tuli laenulepingu tingimuste p 4.5

järgi lugeda ettemaksuks ja seda tuli p 4.6 järjekorra alusel arvestada kolmanda osamakse

(tähtajaga 10.01.2021) laenu põhisumma katteks. Harju Maakohtu 18.09.2024 otsuses on

kogu tasutud 595 eurot arvestatud põhivõla katteks ja kostjalt välja mõistetud. Kuna see osa

otsusest on jõus, tuleb sellest seisukohast käesoleval juhul lähtuda.

23. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale maakohtule ringkonnakohtu seisukohad

kohustuslikud. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse, millega maakohus jättis

rahuldamata põhivõla 595 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutunud põhivõla 6335,48

eurot, kokku 6930,49 eurot. Seega on maakohtu menetluses oleva põhinõude suurus 6930,49

eurot. Kohus rahuldab selle nõude ja mõistab kostjalt välja põhivõla 6930,49 eurot.

24. Hageja nõuab intressi 751,85 eurot. Kohus peab seda nõuet VÕS § 94 lg 1 alusel

põhjendatuks ja rahuldab selle.

25. Kuna ringkonnakohus tühistas varasema maakohtu otsuse ja saatis uueks läbivaatamiseks

kogu hageja viivisenõude, ei ole viiviste osas maakohtu otsus jõustunud ning asja uuel

läbivaatamisel tuleb lahendada kogu viivisenõue. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud

viivist summas 5538,40 eurot laenulepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast

27.04.2021 kuni hagi esitamiseni 09.01.2024 intressimääraga võrdses määras 13,86% aastas.

Kohus selle nõude VÕS § 113 lg 1 ja laenulepingu tingimuste p 6.1 järgi rahuldab.

26. Hageja nõuab hagi esitamisest viivist 13,86% aastas põhinõudelt. Põhinõudeks on esimese

maakohtu otsuse kohaselt 7049,42 eurot ja praeguses menetluses 6930,49 eurot, kokku 13

979,90 eurot. Kuna kostja on selle põhinõude tasumisega viivituses, mõistab kohus välja

viivise lepingus kokku lepitud määras 13,86% aastas sellelt põhinõudelt. Hagi on esitatud

10.01.2024, hageja nõuab viivist alates 11.01.2024. Kohus lähtub hageja märgitud

kuupäevast.

27. Hageja nõuab sissenõudmiskulusid 50 eurot: 10.05.2021 kirja eest 25 eurot, 25.05.2021

kirja eest 5 eurot, 17.06.2021 kirja eest 5 eurot ja muude kuludega (võlgniku andmete

töötlemine, e-kirjad, SMS-d, telefonikõned jm) seoses 15 eurot (dtl 26-29, 32-38, 159-165).

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro. Kohus leiab, et need kulud on põhjendatud, mõistlikus ulatuses ja vastavad

seadusele. Kohus mõistab välja sissenõudmiskulu 50 eurot.

28. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 ja 174 lg

1 kohaselt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

29. Hageja soovib riigilõivu summas 1260 eurot hüvitamist. Kohus peab seda taotlust TsMS §

138 lg 2 järgi põhjendatuks.

2-24-481

30. Hageja soovib lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Hagi koostamiseks kulus hagejal 3

tundi, kohtunõuetele vastamiseks 2,5 tundi, menetluskulude nimekirja koostamisele 0,25

tundi. Eelistungil palus hageja lisada istungi ettevalmistamiseks 1 tund ja istungi toimumise

aeg, milleks oli 0,2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 169 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu kokku 6,95 tundi on antud

menetluses põhjendatud. Tunnitasu suurust aga kohus vähendab. Tallinna Ringkonnakohus on

28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist

esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel

lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt

Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Kohus on seisukohal, et hageja esindaja

märgitud tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda liiga

kõrgeks. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja

põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on nimetatud tunnitasu

põhjendatud, kuna käesoleval juhul puudus sisuline vaidlus, kuna kostja on vastuväiteid ei

esitanud; puudusid vaidlusalused õiguslikud küsimused ning hagejal tuli vaid selgitada oma

seadusest tuleneva kohustuse täitmist; võlgade sissenõudmine on hageja püsiv

majandustegevus ega ole erandlik. Kohus peab seega põhjendatuks lepingulise esindaja kulu

(6,95 x 100) 695 eurot.

31. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulud summas (1260 + 695) 1955 eurot TsMS §

174 lg 1 alusel ja mõistab need kostjalt välja.

32. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava

taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

(Allkirjastatud digitaalselt)

Meelis Eerik

kohtunik