1-25-585/29 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

18. detsember 2025

Kriminaalasja number

1-25-585

Kohtukoosseis

Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Ingrid Kullerkann ja

Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Juri Kozlovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 422

lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör

Paul Pikma

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav Juri Kozlov (isikukood 37603122227,

kodakondsuseta, keskharidus, emakeel vene keel, töökoht

puudub, viimane teadaolev ja rahvastikuregistrijärgne

elukoht XXX, kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole

kohaldatud)

Kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin

Kannatanud L.G. , O.J. , N.B. ja I.G.K.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus järgmises osas:

1.1. Juri Kozlovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi;

1.2. kannatanute L.G. , O.J. ja I.G.K. u tsiviilhagide rahuldamata jätmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. süüdi tunnistada Juri Kozlov KarS § 423 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2

aastat vangistust, millest KarS § 73 lg 2 alusel kuulub kohe kandmisele 1 kuu

vangistust;

2.2. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud 1 aasta ja 11 kuu pikkune vangistus

tingimisi täitmisele pööramata, kui Juri Kozlov ei pane 3 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu;

2.3. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema maakohtu kohtuotsuse

kuulutamisest, s.o alates 16. juulist 2025;

2.4. rahuldada L.G. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes täielikult ja välja mõista

Juri Kozlovilt L.G. kasuks mittevaralise kahju hüvitis, arvestades

kindlustusandja poolt juba hüvitatud 2600 eurot, lisaks 5000 eurot. Hüvitis tuleb

tasuda tema arvelduskontole nr EExxxxxx;

2.5. rahuldada O.J. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes täielikult ja välja mõista

Juri Kozlovilt O.J. kasuks mittevaralise kahju hüvitis, arvestades

kindlustusandja poolt juba hüvitatud 1500 eurot, lisaks 3800 eurot. Hüvitis tuleb

tasuda tema arvelduskontole nr EExxxxxxx;

2.6. rahuldada I.G.K. u tsiviilhagi osaliselt. Mõista Juri Kozlovilt I.G.K. u kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis, arvestades kindlustusandja poolt juba

hüvitatud 2600 eurot, lisaks 6 000 eurot. Hüvitis tuleb kanda tema

arvelduskontole nr EExxxxxx.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsus muutmata.

4. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Jätta rahuldamata prokuratuuri taotlus kuulutada Juri Kozlov tagaotsitavaks ja ta

vahistada.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Süüdistus

1. Juri Kozlovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises.

2. Süüdistuse kohaselt juhtis J. Kozlov 28. novembril 2021 kella 15.25 paiku Ida-Viru

maakonnas Toila vallas Tallinn-Narva mnt 177. km-l suunaga Narva poole sõidukit

Volkswagen Caddy (reg-nr XXX ). J. Kozlov jättis kohandamata sõiduki kiiruse ja

juhtimisvõtted selliselt, et ta suudaks tee seisundit, ilmastikutingimusi, sõiduki seisundit ning

muid liiklusolusid arvestades vajadusel vältida liiklusohu tekkimist. Olukorras, kus sõidukid

tema ees liikusid lubatust aeglasema kiirusega, pidi ta ette nägema ja aru saama ning vähemalt

möönma, et eesliikuvad sõidukid võivad ootamatult pidurdada. J. Kozlov ei järginud sellest

olenemata liiklusseaduse (LS) nõudeid. Ta põhjustas kokkupõrke, sõites sõiduki vasakpoolse

esinurgaga tagant otsa tema ees sõitnud N.B. i juhitud Mitsubishi Colti (reg-nr XXX )

parempoolsele taganurgale. Selle tulemusena paiskus Mitsubishi Colt vastassuunavööndisse,

kus põrkas kokku vastu liikunud sõidukiga Citroen C4 Cactus (reg-nr XXX ), mida juhtis

I.G.K. . Sõidukis olid kaassõitjateks L.G. , O.J. ja K.A. , kes said liiklusõnnetuse tagajärjel

eluohtlikke tervisekahjustusi. Mitsubishi Colti juhile N.B. ile põhjustas liiklusõnnetus üle 4

kuu kestva tervisehäire.

3. J. Kozlovile heidetakse ette LS § 14 lg-s 2, § 16 lg-s 1, § 46 lg-s 1 ja § 50 lg 3 p-s 1

sätestatud nõuete rikkumist, millega ta pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo ehk mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise, kui sellega on

ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

Menetlus maakohtus

4. J. Kozlov ei ilmunud kriminaalasja arutamisele 27. mail 2025. Kohus leidis, et

arvestades kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 269 lg 2 p-s 2 sätestatut, võib asja

arutada süüdistatava osavõtuta. Kutse on J. Kozlovile edastatud tema enda poolt menetlejale

avaldatud elektronposti aadressile. Kutses on nii eesti kui vene keeles märgitud ilmumata

jätmise tagajärjed. Süüdistatava asukoht on teadmata. Olemasolevate andmete kohaselt viibib

ta juba alates 12. veebruarist 2025 Venemaal. Politseis ülekuulamisel antud telefoninumbrile

helistades ei õnnestunud prokuratuuril J. Kozlovi tabada. See veenis kohut, et J. Kozlov hoiab

tahtlikult kohtumenetlusest kõrvale ja varjab end Venemaa Föderatsioonis. Kehtiva

õigusabilepingu puudumise tõttu ei saa J. Kozlovi sealt riigist välja nõuda. Sel põhjusel

määras kohus arutada asja J. Kozlovi osavõtuta ja võttis KrMS § 294 p 2 alusel tõendina vastu

J. Kozlovi kohtueelses menetluses antud ütluste protokollid.

Maakohtu otsus

5. Viru Maakohus tunnistas 16. juuli 2025. a otsusega J. Kozlovi süüdi KarS § 422 lg 1

järgi ja karistas teda 3 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel ei pööratud

vangistust täielikult täitmisele, kui J. Kozlov ei pane 4 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut

tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti 16. juuli 2025. Kannatanute L.G. , I.G.K. u ja O.J.

tsiviilhagid jäeti rahuldamata. J. Kozlovilt mõisteti menetluskuludena välja 4 373,12 eurot,

mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.

6. Vaidlus puudub selles, et süüdistuses nimetatud päeval olid lume ja lumesaju tõttu

keerulised teeolud. Seda on kinnitanud nii kannatanud kui tunnistajad ja see on näha

sündmuskoha vaatlusprotokollist.

7. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt toimus liiklusõnnetus Ida-Virumaal Toila

vallas Tallinn-Narva mnt 177. km-l. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi tuvastas kohus

õnnetuses osalenud sõidukid, nende paiknemise ja kahjustused. Samuti tuvastas kohus

liiklusõnnetuses osalenud mootorsõidukite juhid ja nende kaasreisijad. N.B. juhtis Mitsubishi

Colti, I.G.K. Citroen C4 Cactust, M.G. Volkswagen Passatit ja J. Kozlov Volkswagen

Caddyt.

8. Liiklusõnnetuses sai kannatada viis inimest: N.B. , I.G.K. , L.G. , O.J. , K.A. .

Kannatanutele

põhjustatud

rasked

tervisekahjustused

tuvastas

maakohus

meditsiinidokumentide ja ekspertiisiaktide järgi. Kannatanu I.G.K. u vigastusi kohus ei

tuvastanud.

9. Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatav, rikkudes süüdistuses

märgitud liiklusseaduse sätteid. Maakohus tugines 25. aprilli 2024. a liiklustehnilise

ekspertiisi aktile nr 24E-LL00012. See kinnitab, et Mitsubishi kokkupõrkeni Citroeniga viis

VW Caddy poolt saadud löök parempoolsesse taganurka. Löök paiskas sõiduautot edasi ja

vasakule. Eksperdi põhjendused ja järeldused luges kohus riimuvateks ka tunnistaja M.G. i ja

kannatanute ütlustega. Tunnistaja V.N. i räägitud juttu, et VW Caddy ei sõitnud kannatanu

N.B. i juhitud mootorsõidukile otsa, kohus ei uskunud. Tunnistaja räägib vaid ühest

kokkupõrkest, mis on aga vastuolus tunnistaja M.G. i ja eksperdi arvamusega. Tunnistaja

ütlused ei toeta kaitseversiooni, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva kokkupõrke

vältimiseks.

10. Rikkumise osas esines süüdistataval kaudne tahtlus. J. Kozlov ei olnud piisavalt

hoolikas ega ettevaatlik, et tagada liikluse ohutus ja vältida ohtu. Ta ei hoidnud pikivahet, mis

oleks võimaldanud vältida otsasõitu tema ees pidurdama hakanud N.B. i sõidukile. J. Kozlov

ei arvestanud ilmaolusid ega liikluse tihedust. Kolonnis sõites pidi ta arvestama, et ühe

sõiduki pidurdamisel pidurdavad ka teised autod. Rasked ilmastikuolud olid süüdistatavale

teada. Ta ei saanud neid mitte märgata. Seega möönis J. Kozlov, et tema valitud sõidukiirus ja

pikivahe ei vasta ilma- ega teeoludele ning liikluse tihedusele. Liiklusõnnetuse tagajärje

suhtes tegutses süüdistatav kergemeelsusest. Ta teadis, et õiget pikivahet ja sõidukiirust

eirates ei jõua ta äkkipidurdamise olukorras õigeaegselt pidurdada ja sõidab eesliikuvale

sõidukile otsa. Selle tagajärjel võib sõiduk sõidukijuhi tahtest olenematult oma

sõidutrajektoori ettearvamatul viisil muuta ja toimuda kokkupõrge, milles saavad inimesed

raskelt viga.

11. Süüdistatava teo ja saabunud tagajärje vahel on otsene põhjuslik seos, sest J. Kozlovi

teota ei oleks N.B. i juhitud Mitsubishi vastassuunavööndisse paiskunud ja kokkupõrget teiste

sõidukitega ei oleks toimunud.

12. Süüdistatav on liiklusrikkumised toime pannud kaudse tahtlusega. Ta teadis, et

ilmastiku- ja teeolud olid rasked ning sõidukid liikusid kolonnis. Ta möönis, et tema valitud

sõidukiirus ja pikivahe oludele ei vasta.

13. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

14. Karistust mõistes arvestas kohus, et süüdistatava süü on mõnevõrra keskmisest

suurem. J. Kozlov rikkus mitut liiklusseaduse sätet ja oli kergemeelne võimalike tagajärgede

suhtes. Tema käitumise tõttu toimus ränk liiklusõnnetus, milles osalenud kannatanud said

raskeid kehavigastusi, mille tõttu nad pidid taluma füüsilist valu ja läbima erinevaid

meditsiinilisi protseduure. Kannatanute elukorraldus oli pikemaks ajaks häiritud.

15. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süü suurusele vastav

sanktsioon on 3 aastat vangistust. Kuivõrd J. Kozlovi ei ole varem karistatud, võib karistuse

jätta KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga.

16. Tsiviilhagid jättis kohus rahuldamata.

17. L.G. tsiviilhagi põhjendused on ebapiisavad, sest ta ei ole esitanud ühtegi tõendit

kohtus antud ütluste tõendamiseks. L.G. on saanud kindlustusandjalt 2600 eurot

mittevaralise kahju hüvitisena. Seega on kahju talle hüvitatud. Täiendavat alust kahju

hüvitamiseks kohus ei tuvastanud.

18. I.G.K. ei ole samuti esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks. Tema ütlustest ei

nähtu ka erandlikke asjaolusid võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 3 mõttes. Pelgalt tütre

kehavigastustest teadmine ja kiirabiga haiglasse viimine erandlikuks asjaoluks ei ole.

Kannatanu ütlustest ei nähtu, et toimunu või sündmuskohal nähtu oleks teda tugevasti

mõjutanud. Enda ja tütre ravimisega seoses arstide juures käimine on peaaegu iga trauma

järgselt vajalik ja põhjustab muret. Kohus arvestas sedagi, et kindlustusandja maksis I.G.K.

ule 2600 eurot mittevaralise kahju hüvitist.

19. Kannatanu O.J. ei ole samuti esitanud ühtki tõendit, et tema senine elukorraldus

muutus oluliselt liiklusõnnetuse tagajärjel. Spordiga peavad mingil määral tegelema kõik

inimesed, samuti käima massaažis ja võtma valuvaigisteid. Kohus arvestas, et ka O.J. le

hüvitas kindlustusandja mittevaralise kahjuna 1500 eurot.

Apellatsioon

20. Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a otsuse osas, millega jäeti

J. Kozlovile mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Prokurör palub pöörata

karistus täitmisele. Karistuse täitmise tagamiseks palub prokurör väljastada J. Kozlovi suhtes

vahistamismäärus ja kuulutada ta tagaotsitavaks. Apellant taotleb samuti maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata tsiviilhagid. Prokurör palub rahuldada

kannatanute L.G. , I.G.K. u ja O.J. mittevaralise kahju hüvitise nõuded.

21. Otsuse põhjendused on J. Kozlovi karistuse täitmisele pööramata osas äärmiselt napid.

KarS § 73 lg-t 1 on kohaldatud valesti. Arvestatud on üksnes seda, et J. Kozlovi ei ole varem

karistatud. See ei tingi aga karistuse täitmisele pööramata jätmist, kuivõrd iga süüdimõistetu

on kunagi esmakordselt kohtu ees. Arvestamata on jäetud asjaolu, et süüdistatav asus

Venemaa Föderatsiooni lahkudes teadlikult menetlusest kõrvale hoiduma. KarS § 73

kohaldamise eelduseks on väike süü, süü tunnistamine, teo kahetsemine ja kahju hüvitamine

või selle lubamine. Nende asjaolude koosmõjus peaks tekkima veendumus, et isikut ei ole

vaja õiguskuulekusele suunamiseks ühiskonnast eraldada. J. Kozlov ei ole süüd tunnistanud,

kahetsust avaldanud ega lubanud kahju hüvitada, vaid pagenud riiki, kus tema väljaandmine

on täielikult välistatud. Kohus pidas süüd keskmisest suuremaks. Karistus tuleks täitmisele

pöörata.

22. Karistuse täitmisele pööramise korral esineb võimalus, et J. Kozlov ei naase Eestisse

või tema väljaandmist võimaldavasse riiki. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine loob

olukorra, kus Venemaale põgenenu ootab ära talle mõistetud karistuse, et seejärel otsustada

Eestisse naasmine. Karistuse täitmise tagamiseks taotleb prokurör kuulutada süüdistatav

tagaotsitavaks ja teha tema suhtes vahistamismäärus.

23. Kannatanute tsiviilhagid jäeti põhjendamatult rahuldamata. Sellega rikkus kohus

KrMS § 339 lg-t 2. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kannatanute usaldusväärsed

ütlused ja ekspertiisiaktides ning meditsiinidokumentides kirjeldatu. Kannatanutele

liiklusõnnetusega põhjustatud üleelamiste tõttu tuleb hüvitada neile mittevaraline kahju.

Kindlustusandja poolt juba hüvitatuga piirdumine on vale.

Menetlus ringkonnakohtus

24. Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2025. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse.

25. Määrus tehti J. Kozlovile nähtavaks ja see edastati koos apellatsiooniga süüdistatavale

e-posti teel aadressile (jura76.76@mail.ru), mille J. Kozlov avaldas ise korduvalt

kahtlustatavana ülekuulamisel menetlejale (II kd, tl 121, 125, 130). Viimati avaldas ta selle

menetlejale 3. detsembril 2024, seega vaid kaks kuud enne seda, kui süüdistusakt saadeti

kohtusse.

26. Riigikohus on lahendis nr 1-19-8852/13 selgitanud, et kutse kättetoimetamisel isiku

enda avaldatud e-posti aadressile eeldatakse selle edastamisel, et isik saab selle kätte saatmise

päeval. Analoogia korras tuleb sellest juhinduda ka muude menetlusdokumentide edastamisel

isiku avaldatud e-posti aadressil (vt määruse p 25). Lisaks saadeti määrus tähtsaadetisena J.

Kozlovi viimase teadaoleva elukoha aadressile Eestis. Kätte toimetada seda ei õnnestunud.

Väljastusteate kohaselt ei viibinud J. Kozlov kohal. Määruse kättetoimetamiseks üritati saada

J. Kozloviga ühendust tema teadaoleva telefoninumbri kaudu. Automaatvastaja teavitas, et

telefoninumber ei ole kasutusel. 29. oktoobril 2025. a helistati J. Kozlovi emale. Viimasele

teadaolevalt on poeg lahkunud Venemaale. Omavahel ei suhelda meili ega telefoni teel. Ema

ei teadnud pojast midagi. Vaatamata mõistlikele pingutustele ei õnnestunud ringkonnakohtul

seega J. Kozlovi asukohta tuvastada. Apellant ei taotlenud suulist menetlus ja ringkonnakohus

leidis, et asja arutamine on võimalik kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus keskendub kõigepealt süüteokoosseisu puudutavatele küsimusele (I).

Seejärel otsustab kolleegium J. Kozlovile mõistetava karistuse (II), lahendab tsiviilhagid (III)

ja prokuröri taotluse J. Kozlovi vahistamiseks (IV). Viimaks võtab kolleegium kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse (V).

(I)

28. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud valdavas osas nõustumisväärselt.

29. Maakohus tuvastas, et J. Kozlov põhjustas enda poolt juhitud mootorsõidukiga VW

Caddy 28. novembril 2021 kella 15.25 paiku kokkupõrke tema ees sõitnud sõidukiga

Mitsubishi Colt. Nimelt sõitis J. Kozlov oma sõiduki vasakpoolse esinurgaga Mitsubishi Colti

parempoolsesse taganurka, paisates selle vastassuunavööndisse. Seal põrkas Mitsubishi Colt

kokku vastu sõitnud mootorsõidukiga Citroen C4 Cactus. Kokkupõrke tagajärjel said

Citroenis olnud kaassõitjad L.G. , O.J. ja K.A. eluohtlikke tervisekahjustusi. Mitsubishi Colti

juhile N.B. ile põhjustati üle 4 kuu kestev tervisehäire.

30. Maakohtus toimus vaidlus selle üle, kas süüdistatav põhjustas liiklusseaduse sätteid

rikkudes liiklusõnnetuse või esines selleks muu põhjus. Ehkki seda vaidlust ei ole

ringkonnakohtu ette toodud, olgu lühidalt kokku võetuna toodud põhjendused, mille alusel

luges esimese astme kohus J. Kozlovi süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud

tuvastatuks.

31. Kohus tugines 25. aprilli 2024. a liiklustehnilise ekspertiisi aktile nr 24E-LL00012 ja

tuvastas, et mootorsõidukid VW Caddy ja Mitsubishi põrkasid kokku kaks korda. Esimene

tagant otsasõit toimus enne Mitsubishi kokkupõrget Citroeniga. VW Caddy võis paisata

Mitsubishi rohkem vastassuunavööndisse, kui viimane üksnes oma liikumisenergia arvel

oleks liikunud. Löök parempoolsesse taganurka pidi sõiduautot Mitsubishi pöörama

vastupäeva ja suunama vastassuunavööndi poole.

32. Liiklusekspertiisiga tuvastatud järelduste kõrval tugines kohus tunnistaja M.G. i

ütlustele, kes rääkis kahest kuuldud paugust, millest üks pidi olema VW Caddy otsasõit

Mitsubishile, mis hakkas VW Caddylt saadud löögi jõul jälle liikuma ja sõitis vastu VW

Passatit, mida tunnistaja kirjeldab „müksuna“. Seejärel sõitis Mitsubishi

vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Citroeniga. Kannatanu N.B. i ütluste kohaselt oli

tema oma sõiduki kiiruse juba vähendanud praktiliselt peatumiseni, kui läks järsku uuesti

liikvele. N.B. i mootorsõidukile sõitis tagant sisse VW Caddy ja seetõttu avanesid

turvapadjad. Auto hakkas uuesti liikuma ja sattus vastassuunavööndisse. Turvapatjade

avanemise tõttu ei näinud N.B. enam vastutulevat Citroeni.

33. Süüdistatava kaasreisija V.N. eitab VW Caddy otsasõitu Mitsubishile. Kohus tema

ütlusi usaldusväärseks ei lugenud. Tunnistaja selgitas mitmel korral, et ta ei mäleta hästi kõiki

asjaolusid. V.N. ei olnud oma vastustes kindel. Samuti ei olnud tema ütlused kooskõlas

ekspertiisi ning kannatanute ja tunnistaja M.G. i ütlustega. Järjekindlaks pidas kohus V.N. i

ütlusi üksnes selles, et järsku pidurdamist J. Kozlov enne kokkupõrget ei teinud. Tema ütlused

riimuvad ekspertiisiga ka osas, milles tunnistaja kirjeldas, et pärast Mitsubishi ja Citroeni

laupkokkupõrget oli VW Caddy jätkuvalt liikumises. Kohus järeldas V.N. i ütlustest, et

erinevalt teistest kolonnis liikunud sõidukitest, kes hakkasid kolonni järsult pidurdamise tõttu

pidurdama, J. Kozlov ei pidurdanud. Kohus leidis, et see põhjustaski VW Caddy otsasõidu

Mitsubishile, millega see paiskus edasi ja vasakule vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku

Citroeniga.

34. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus ei pea J. Kozlovi ütluseid liiklusõnnetuse

toimumise asjaolude kohta usaldusväärseks. Nimelt väitis süüdistatav, et tema ei ole kellelegi

otsa sõitnud. Arvestades, et ses osas ei haaku süüdistatava ütlused liiklustehnilise ekspertiisi

aktiga ega kannatanute ja tunnistaja M.G. i ütlustega, nõustub ringkonnakohus maakohtuga.

Ütlused osas, mis kirjeldavad keerulisi ilmastiku- ja liiklusolusid, on aga usaldusväärsed, sest

on kooskõlas muude tõenditega.

35. Ringkonnakohtu hinnangul on J. Kozlovi teo objektiivse koosseisu asjaolud tuvastatud

arusaadavalt ja veenvalt. Maakohtu arvates oli liiklusõnnetuse põhjuseks fakt, et J. Kozlov ei

hoidnud ees sõitva sõidukiga piisavat pikivahet ja ei valinud oludele vastavat sõidukiirust. LS

§ 46 lg 1 sätestab, et juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele

hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või

seisma jäänud sõidukile. LS § 50 lg 3 p 1 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki

kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab:

sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose

iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma

jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht

pidi ette aimama. Kuna tuvastatud asjaolude kohaselt ei jõudnud J. Kozlov pidurdada ja

vältida otsasõitu enda ees sõitvale sõidukile, saab sellest järeldada, et tema hoitud pikivahe ei

olnud kõiki asjaolusid arvesse võttes piisav ja valitud sõidukiirus oli liiga suur.

36. Ringkonnakohus märgib, et J. Kozlovile heidetakse süüdistuses ette arvukate

liiklusnõuete rikkumisi, sh ka väga üldist laadi LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud

nõuetest üleastumist. Maksvusele pääsenud kohtupraktikas on selgitatud, et viidatud sätete

puhul on tegemist ettevaatamatusdeliktidele omase üldise hoolsuskohustuse positiveerimisega

seaduses, mis saab olla eraldi etteheite aluseks üksnes siis, kui ei esine mingeid

spetsiifilisemat laadi rikkumisi. Kui vastavad erinormid on olemas, ammendub kõnealuste

üldiste sätete ebaõigus erinormides sisalduvas ebaõiguses (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 8. mai

2020.

a

otsus

asjas

nr 1-19-1175, p 123; Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2021. a otsus asjas nr 1-20-1414/45,

lk 16). Kuna J. Kozlovile saab teha etteheite LS § 46 lg 1 (õige pikivahe hoidmise kohustus)

ja LS § 50 lg 3 p 1 (õige sõidukiiruse valimine) rikkumistes, ei ole täiendavalt LS § 14 lg 2 ja

§ 16 lg 1 järgi etteheite tegemine vajalik.

37. KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis näeb ette karistuse tahtliku liiklusnõuete

rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritakse aga tegu siis, kui juht rikub liiklusnõudeid

ettevaatamatusest. Koosseisudes sätestatud tagajärg on seejuures sama.

38. Maakohus leidis prokuröriga nõustuvalt, et J. Kozlov pani liiklusnõuete rikkumised

toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.

39. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli teekate lumine, paksem lumekiht oli ka sõiduradade

vahel. Narva suunas vaadatuna oli pärisuunavööndi sõidetava osa laius 2,9 m, vastassuunas

3,1 m. Sõiduridade vahel oli ühe meetri suurune lumeriba laius (I kd, tl 88).Tunnistaja M.G.

osutas asjaolule, et nähtavus ja teeolud olid halvad ning teed lahti lükkamata. Kolonni

põhjustas ebapüsiva kaootilise sõidumaneeriga E-Selveri mikrobuss, mis jäi ühel hetkel

järsult seisma (I kd, tl 30 pöördel ja 31). Kannatanu N.B. i kinnitusel hakkas juba pimenema,

ilmastikuolud olid halvad, tee väga libe, maha tuli esimene lumi, teeolud olid rasked ning tee

puhastamata (I kd, tl 32). Ekspertiisiaktist (I kd, tl 88) ja sündmuskoha fototabelist (I kd, tl

13-15) nähtuvalt oli teekate lumine, ent sõiduradadel on asfalt nähtav.

40. KarS § 16 lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kolleegiumi

hinnangul ei ole tuvastatud asjaolude põhjal võimalik jõuda tõsikindla järelduseni, et J.

Kozlov pidas võimalikuks ja möönis, et tema hoitud pikivahe ees sõitva sõidukiga ja tema

valitud sõidukiirus ei ole piisavad selleks, et vajadusel peatuda ja vältida otsasõitu. KrMS § 7

lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus

tõlgendatakse tema kasuks. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuasjas ei ole tuvastatud, milline

oli pikivahe J. Kozlovi ja N.B. i juhitud sõidukite vahel. Samuti ei ole tõendeid selle kohta,

milline oli J. Kozlovi sõiduki kiirus. Ekspertiisiga ei õnnestunud liiklusõnnetuses osalenud

sõidukite liikumiskiirusi arvutuslikult määrata, ent ühegi sõiduki liikumiskiirus kokkupõrke

hetkel ei olnud suurem kui lubatud piirkiirus (I kd, tl 89). Seega ei ole välistatud, et pikivahe

ja sõidukiirus olid sellised, mida J. Kozlov arvas olevat piisavad ja ilmastiku- ning teeoludele

vastavad, kuid hindas asjaolusid valesti ja sõidukit siiski näiteks teelibeduse tõttu piisavalt

kiiresti pidama ei saanud. Sel juhul ei ole tegemist kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4), vaid

hooletusega (KarS § 18 lg 3). Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule

vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

pidanud ette nägema. Teisisõnu ei teadnud J. Kozlov, et tema hoitud pikivahe pole küllalt

pikk ja valitud sõidukiirus pole piisavalt väike, et ootamatu pidurdamise korral vältida

otsasõitu ees sõitvale sõidukile. Samas oleks ta tähelepaneku ja kohusetundliku suhtumise

korral ilmastiku- ja teeolusid arvestades pidanud seda ette nägema.

41. Eeltoodule viitab ka J. Kozlovile esitatud süüdistuse sõnastus. 6. veebruaril 2025

esitatud täiendatud süüdistuses märgitakse, et Juri Kozlov kui mootorsõiduki juht olukorras,

kus tema ees liikusid sõidukid lubatust aeglasemal sõidukiirusel, pidi ette nägema ja aru

saama ning vähemalt möönma, et eesliikuvad sõidukid võivad ootamatult pidurdada (kohtu

rõhuasetus). Süüdistuses kasutatud sõnad viitavad pigem sellele, et süüdistatav oleks pidanud

neid asjaolusid ette nägema, aga siiski ei pruukinud seda teha. See, nagu öeldud, osutab just

hooletusele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2022. a otsus asjas

nr 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15).

42. KarS § 423 lg-s 1 sätestatud tagajärg – kannatanutele tekitatud raske tervisekahjustus –

on kolleegiumi hinnangul samuti toime pandud hooletusest (KarS § 18 lg 3). Tähelepaneliku

ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks süüdistatav ette nägema, et liiga väikese

pikivahe ning tee- ja ilmastikuoludele mittevastava kiiruse tagajärjel võib ta otsa sõita ees

sõitvale sõidukile ja põhjustada sellega liiklejatele raske tagajärje. J. Kozlovi õigusvastasust

ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.

43. Eelnevale tuginedes väljub kolleegium apellatsiooni piirest KrMS § 340 lg 1 alusel ja

asub seisukohale, et maakohus kvalifitseeris ekslikult süüdistatava teo KarS § 422 lg 1 järgi.

See toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistatava teo KrMS § 268 lg 6

alusel KarS § 423 lg 1 järgi. Seda küsimust puudutas prokurör maakohtu kohtuvaidlustes,

mistõttu oli pooltel võimalik avaldada selle kohta arvamus.

(II)

44. Muutes J. Kozlovi teole antud õiguslikku hinnangut, tuleb järgnevalt otsustada talle

mõistetav karistus. KarS § 423 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või

käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske

tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, karistatakse rahalise karistuse või kuni

kolmeaastase vangistusega.

45. Arvestades süüdistatava süü suurust ja asjaolusid, et J. Kozlov peab hüvitama

kannatanutele tsiviilhagid, ei pea kohus võimalikuks mõista rahalist karistust.

46. Süüdistatava süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse, et süüdistatav pani

rikkumised toime tiheda liiklusega Tallinn-Narva maanteel. Talle on ette heidetud kahte

liiklusseaduse rikkumist. Ta põhjustas tervisekahjustusi viiele inimesele, neist nelja kannatanu

tervisekahjustused oli rasked. Need asjaolud, eriti aga saabunud raske tagajärg, osutavad, et

karistus peaks olema oluliselt üle sanktsiooni keskmist määra.

47. Samas on KarS § 423 lg-ga 1 hõlmatud ka teod, millega põhjustatakse inimesele surm.

See osutab, et J. Kozlovi karistus peaks siiski jääma alla sanktsiooni ülemmäära. Seda toetab

ka tõik, et ta pani liiklusrikkumised toime ajal, mil tee- ja ilmastikuolud olid keerulised.

Kolleegium möönab, et ühelt poolt peaks sõiduki juht olema sellisel juhul eriti hoolikas ja

tähelepanelik. Samas ei saa eirata tõsiasja, et keerulistes teeoludes on see raskem. J. Kozlov

pani rikkumised toime hooletusest (KarS § 18 lg 3), mis on ettevaatamatuse kergem liik.

48. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole (KarS §-d 57 ja 58).

49. Eeltoodust tulenevalt vastab kolleegiumi hinnangul J. Kozlovi süü suurusele karistus,

mis ületab sanktsiooni keskmist määra, kuid jääb siiski alla ülemmäära. Arvestades samuti, et

J. Kozlovi ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, on talle põhjendatud mõista

2-aastane vangistus.

50. Maakohus jättis karistuse täitmisele pööramata põhjusel, et J. Kozlovi ei ole

kriminaalkorras karistatud. Apellandi arvates ei esine aga süüdistatava isikut arvestades

erandlikke asjaolusid, mis seda võimaldaks, mistõttu on maakohus kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga osaliselt.

51. KarS § 73 lg-st 1 nähtub, et karistusest tingimisi vabastamise küsimuse lahendamisel

tuleb arvestada nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdistatava isikut, millele

tuginedes peab kohus otsustama, kas karistuse ärakandmine on otstarbekas. Vangistuse

täitmisele pööramine on reegel, millest saab irduda üksnes erandlike asjaolude korral

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2025. a otsus asjas nr 1-23-52/69, p 22).

52. Ringkonnakohus osutab, et ehkki J. Kozlov pani talle süüks arvatava teo toime

hooletusest, tingis tema käitumine siiski tõsise liiklusõnnetuse ja neljale inimesele raske

tervisekahjustuse põhjustamise. Kohtupraktikas on leitud, et karistuse individualiseerimise

staadiumis räägib igasugune raske tagajärg karistuse täitmisele pööramata jätmise vastu.

Lisaks tuleb arvesse võtta, et liikluskuriteod on küllaltki levinud kuriteod, mis võivad

liiklusrikkumisega tekitatava ohu realiseerumisel põhjustada raskeid tagajärgi (vt nt

https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/liikluskuriteod/). Seega peab J. Kozlovi karistamisel

silmas pidama ka seda, et riigil tuleb sellistesse rikkumistesse suhtuda rangelt. Need asjaolud

kõnelevad sellest, et J. Kozlovi karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmist ei saa pidada

otstarbekaks KarS § 73 lg 1 tähenduses.

53. Küll aga leiab kolleegium, et J. Kozlovile mõistetud vangistuse saab jätta osaliselt

tingimisi kohaldamata, võttes arvesse kuriteo toimepanemist hooletusest, sellest möödunud

aega ja tema senist õiguskuulekat elu.

54. Süüdistatav pani kuriteo toime hooletusest, mis tähendab KarS § 18 lg 3 järgi seda, et

ta ei näinud ette, et põhjustab enda liiklusrikkumistega liiklusõnnetuse, kuigi oleks pidanud

sellist tagajärge tähelepanelikult liigeldes ette nägema. J. Kozlovi kiirus kokkupõrke hetkel ei

olnud suurem kui lubatud piirkiirus (I kd, tl 89). Tunnistaja M.G. i ütluste järgi kolonn

vahepeal kiirendas 65-70 km/h, ent siis pidurdas järsult 20-30 km/h (I kd, tl 31). Tunnistaja

M.G. nägi, kuidas Konju ristist mööda sõites jäi E-Selveri auto järsult seisma. Sel hetkel nägi

tunnistaja, et autode vahed tõmbavad väikeseks ja hoidis meelega suuremat vahet eessõitvate

autodega (I kd, tl 31). Liiklusseaduse § 46 lg 2 kohaselt peab asulavälisel teel aeg, mis kulub

üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel

vähemalt kolm sekundit. Ehkki praegusel ajal ei olnud tegemist n-ö normaaltingimustega ning

liiklus- ja teeolud nõudsid juhilt kõrgendatud tähelepanu, võis asjaolusid arvestades juba

mõnesekundiline reageerimisviivitus libedate ja lumiste liiklusolude puhul tingida

liiklusõnnetuse.

55. Vaidlust ei ole kohtutoimikust nähtuvas, et J. Kozlovil on 28 aasta pikkune

juhtimisstaaž. Juhtimisõigus on tal alates 1996. aastast (II kd, tl 122). Karistusregistri

väljavõtte (II kd, tl 114) kohaselt ei ole J. Kozlovi kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Tal

ei ole ka karistusi, mis oleks arhiveeritud. Kolleegium tõdeb, et kui inimene on 45 eluaastaks

suutnud liiklusrikkumisi toime panemata elada, ei saa teda pidada liikluses sedavõrd ohtlikuks

kurjategijaks, keda ühekordse hooletusest tingitud liiklusrikkumise järel tuleks pikaks ajaks

ühiskonnast isoleerida. Ringkonnakohtul pole andmeid, et J. Kozlov oleks vahepeal uuesti

rikkunud liiklusnõudeid ja et teda oleks karistatud. Varem karistamata inimest, kes pani

kuriteo toime hooletusest, kelle teost on möödunud neli aastat ja kes on vahepeal käitunud

õiguskuulekalt, saab praeguse juhtumi asjaoludel piisavalt mõjutada osaliselt reaalselt kantava

karistusega.

56. Kolleegiumi eeltoodud tõdemust ei muuda fakt, et J. Kozlov hoidub kõrvale kohtusse

ilmumisest. Ringkonnakohus nõustub, et J. Kozlov pole kannatanute ees vabandanud ega

toimepandut kahetsenud. Seda on kohus ka arvesse võtnud, leides, et karistust kergendavaid

asjaolusid ei esine. Menetlusest kõrvalehoidumine ei ole iseseisev alus süüdistatavale

mõistetava karistuse raskendamiseks. Küll aga pole kohtul pidepunkti väitmaks, et süüdistatav

on mõistnud oma teo tõsidust ja on motiveeritud edaspidi olema hoolsam, mis osutabki

vajadusele pöörata karistus täitmisele osaliselt.

57. Lähtudes nn šokivangistuse eripreventiivsest eesmärgist, milleks on isiku tõsine

hoiatamine lühiajalise vangistusega, tuleb J. Kozlovil mõistetud vangistusest kohe ära kanda

üks kuu vangistust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus asjas

nr 3-1-1-41-04, p 9). See tähendab, et ülejäänud 1 aasta 11 kuu pikkune vangistus jääb

tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga. Kohtu

hinnangul annab tehtav karistusotsustus selge hinnangu etteheidetavale teole ühiskonnas

aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerib süüdistatavat mitte ohustama

enda tegevusega teiste isikute elu, tervist ja vara.

58. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest, s.o 16.

juulist 2025. Kohtupraktikas on selgitatud, et see, kui kõrgema astme kohus muudab

madalama astme kohtu määratud karistusest vabastamise tingimusi või katseaja kestust, ei

anna talle KarS § 78 p 1 järgi alust muuta katseaja algust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 2024. a määrus asjas nr 1-22-454, p 11). Kuigi ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse karistuse pikkuse ja individualiseerimise viisi osas ja mõistab talle osaliselt

reaalse vangistuse, on katseaja alguseks jätkuvalt 16. juuli 2025.

(III)

59. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse ka tsiviilhagidesse puutuvas osas. Ta taotleb

kannatanute tsiviilhagide rahuldamist.

60. Kannatanu L.G. esitas J. Kozlovi vastu tsiviilhagi, milles ta palub mõista

süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot. Liiklusõnnetuses tekitatud

selgroovigastuse tõttu peab L.G. pidevalt tarvitama valuvaigisteid, käima sporditreeningul ja

massaažis ning kord kvartalis taastusravis. Liikudes tunneb ta valu. Ta oli šokis ja vajas

psühholoogilist abi (I kd, tl 7).

61. Kannatanu O.J. esitas J. Kozlovi vastu tsiviilhagi, milles ta palub mõista

süüdistatavalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 3800 eurot. Liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud vigastuste tõttu peab ta käima trennis ja massaažis ning aeg-ajalt tarvitama

valuvaigisteid. Sündmuse järgselt oli ta šokiseisundis (I kd, tl 11).

62. Kannatanu I.G.K. esitas tsiviilhagi, milles taotleb J. Kozlovilt tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist kokku 15 000 euro ulatuses. Liiklusõnnetuses sai viga I.G.K. u selgroog,

mistõttu peab ta pidevalt tarvitama valuvaigisteid, käima trennis ja massaažis ning läbib

taastusravi. Šokiseisundi tõttu vajas ta psühholoogilist abi. Samuti nägi I.G.K. pealt tütre

kannatusi, mis olid liiklusõnnetusega seotud (I kd, tl 9).

63. Tsiviilhagides on kokkuvõetult kirjeldatud süüdistuses olevaid faktilisi asjaolusid ja

ekspertiisiaktides tuvastatud vigastusi. Hüvitise väljamõistmisel palutakse arvestada

kriminaaltoimikus olevaid tõendeid.

64. Maakohus jättis tsiviilhagid rahuldamata, leides, et kannatanud ei ole kahju tekkimist

tõendanud. Lisaks arvestas kohus, et kannatanud on saanud mittevaralise kahju hüvitist juba

kindlustusandjalt. Apellandi hinnangul on maakohus põhjendamatult kannatanutele ette

heitnud, et nad pole tõendeid esitanud. Kriminaalasjas on piisavalt usaldusväärseid tõendeid

mittevaralise kahju hindamiseks. Prokuröri arvates tuleb kannatanute tsiviilhagid rahuldada

suuremas ulatuses, kui seda on kindlustusandjalt saadud hüvitis.

65. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad prokuröri väited tähelepanu ja tingivad maakohtu

otsuse tühistamise tsiviilhagide rahuldamata jätmise osas.

66. Kõikide kannatanute puhul on nõude aluseks märgitud VÕS § 1043. Kuigi

kannatanute nõude alternatiivse materiaalõigusliku alusena tuleb kõne alla ka VÕS § 1056 ja

§ 1057 (mootorsõiduki valdaja vastutus), kontrollib kohus hagi esmalt seal märgitud nõude

alustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 17;

vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2014. a otsus nr 3-2-1-90-14, p 11).

67. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele.

68. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati kannatanule kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamisega (punkt 2) või seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (punkt 7). Kohtupraktika kohaselt võib tegu olla

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kui isik põhjustas kahju liiklusreeglite rikkumise

tõttu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 18).

69. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju tekitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib

hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

70. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 127 lg 6 ls 1 sätestab, et kui kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise

kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

71. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuste

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au

teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt

arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

72. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende

asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul

tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva

tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“ (vt

nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

73. Praegusel juhul on kõik kannatanud hagis määranud kindlaks summa, mitte jätnud

hüvitise suurust märkimata, mida võimaldab TsMS § 366. See ei mõjuta iseenesest

mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtteid, kuid piirab võimaliku väljamõistetava

hüvitise määra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus asjas

nr 3-2-1-80-13, p 21).

74. Riigikohtu õigusteabe osakonna koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise

kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal“ nähtub, et kui sõidukijuht

rikkus liiklusnõudeid ja sõiduki käitusnõudeid ettevaatamatusest, oli suurim hüvitis 15 000

eurot ja väikseim 500 eurot. Keskmine hüvitis oli 6443 eurot ja mediaan 5500 eurot.

Olukorras, kus kannatanule tekitati raske, sh eluohtlik tervisekahjustus, oli keskmine hüvitis

5933 eurot ja mediaan 5500 eurot. Suurim hüvitis olukorras, kus kannatanule tekitati raske

tervisekahjustus, oli 15 000 eurot, mis mõisteti välja üldmenetluses kriminaalasjas 1-18-7387,

milles süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 423 lg 1 järgi selles, et ta põhjustas liiklusõnnetuse,

millega sai raskeid tervisekahjustusi sõiduki tagaistmel olnud kannatanu. Kohus luges

tõendatuks, et kannatanul tekkis tervisekahjustus, mille tagajärjel halvenes tema elukvaliteet

märgatavalt. Kannatanu ei saanud enam tööl käia, vajas igapäevaselt teiste abi, pidi käima

taastusravis ja vigastused tegid talle haiget. Analüüsis on samuti välja toodud, et kohtud

peaksid arvestama, et hüvitise määrad varasematest aastatest ei pruugi olla enam praegusel

ajal õiglased. Kohtupraktika ei ole mittevaralise kahju hüvitiste suuruse osas samuti ühtlane.

Samuti tuleb arvestada elukalliduse tõusu. Kui Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal

brutokuupalk 1 221 eurot, 2018. aastal 1 310 eurot, 2019. aastal 1 407 eurot, 2020. aastal

1380 eurot, 2021. aastal 1462 eurot, 2022. aastal 1595 eurot, 2023. aastal 1763 eurot ja 2024.

aastal 1921 eurot, siis 2025. aastal 2103 eurot (septembri seisuga) (vt

https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-

brutokuupalk).

75. Kannatanutele tekitatud kahju on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 alusel

õigusvastane. Süüdistatav ei ole tõendanud süü puudumist.

76. Arvestades rikkumise raskust ja ulatust tuleb silmas pidada, et J. Kozlov pani

liiklusrikkumised toime hooletusest, mis on kergeim ettevaatamatuse liik. Samas ei ole ta

hiljem kannatanute ees vabandanud ega asunud kahju hüvitama. Kohtumenetlusest on ta

hakanud sootuks hoiduma.

77. Kannatanu O.J. esitas tsiviilhagi summas 3800 eurot. Maakohus jättis hagi

rahuldamata, sest leidis, et O.J. ei ole esitanud ühtki tõendit (nt arstitõendit), mis kinnitaks

tema eluviisi olulist muutumist liiklusõnnetuse tagajärjel. Maakohus leidis, et sportima,

massaažis käima ja valuvaigisteid võtma peavad mingil määral kõik. Samuti puuduvad

tõendid, et O.J. oleks pidanud võtma tugevatoimelisi valuvaigisteid. Kannatanu on saanud

kindlustuselt mittevaralist kahju 1500 eurot.

78. Ringkonnakohus osutab, et tõendiks on ekspertiisiakt ja muud meditsiinitõendid, aga

ka kannatanu(te) kohtuistungil antud ütlused. Kohus ei ole neid tõendeid

ebausaldusväärseteks lugenud. Seetõttu on kummastav, et kohus mittevaralise kahju

hindamisel neid tõendeid ei arvestanud. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 järgi, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise.

79. Väär on maakohtu otsustus jätta tsiviilhagi rahuldamata ka põhjusel, et kannatanud on

saanud raha kindlustusseltsilt. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 32 lg-s 3 sätestatud

summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil

peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis

võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks. Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise

alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg

6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise

kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja

LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu

saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt,

vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 2024. a

otsus asjas nr 1-22-5835, p 46).

80. Kannatanu O.J. le põhjustatud tervisekahjustused olid eluohtlikud ja seega rasked. Ta

toimetati liiklusõnnetuse järel Ida-Viru Keskhaiglasse. Seal tuvastati tal õlavarre kinnine

killunenud murd, verevalum keskseinandi tagaosas, parema kopsu põrutus, mõlemapoolne

verirind ja verevalumid. Ta viibis statsionaarsel ravil 28. novembrist kuni 3. detsembrini

2021. Talle teostati vasaku õlavarreluu osteosüntees plaadiga. Pöördudes perearsti poole 9.

detsembril 2021 kaebas ta endiselt parema käe valu ning suunati füsioteraapiasse (II kd, tl 69).

Kannatanu ütluste kohaselt vajas ta 1,5–2 kuud kõrvalist abi ja käis kaua käega taastusravis ja

võttis valuvaigisteid. Umbes aasta pärast, s.o 2022. a oktoobris ta tervenes. Kannatanu rääkis

sellestki, et sai liiklusõnnetuse tagajärjena vaimse tervise kahju – ta elas üle tugeva

psühholoogilise trauma (II kd, tl 39 ja pöördel).

81. Eeltoodud asjaolud näitavad, et ehkki kannatanu vajas kirurgilist sekkumist üksnes

õlavare kinnise killunenud murru tõttu, põhjustasid ka teised liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud vigastused talle füüsilist valu. Häiritud oli kannatanu igapäevane toimetulek. Ta

vajas mitme kuu vältel kõrvalist abi. Sündmuse tagajärjed mõjutasid kannatanut füüsiliselt

vähemalt aasta aega. Ta vajas pikemaajalist taastusravi. Tsiviilhagi kohaselt tarvitab ta tänini

aeg-ajalt vigastusest tingituna valuvaigisteid. Seega võib öelda, et kannatanu füüsilist heaolu

mõjutasid veel 2025. a toimunud kohtumenetluse ajalgi liiklusõnnetusega põhjustatud

tagajärjed.

82. Väär oleks panna kahjuhüvitis sõltuvusse sellest, kas kannatanu tarvitab tugeva või

nõrgema toimeainega valuvaigisteid. Samuti põhjendas O.J.

massaaživajadust

liiklusõnnetuse tagajärgede leevendamisega. Sellist vajadust ei saa samastada n-ö lihtsalt

igapäevapingete maandamisega läbi spordi ja massaaži. Taotletav hüvitis jääb kohtupraktika

analüüsis nimetatud keskmisest summast allapoole isegi siis, kui arvestada, et kindlustusandja

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal maksis O.J. le mittevaralise kahju

hüvitisena 1500 eurot (II kd, tl 97). Lisaks ei kajasta kannatanu taotletud kahjuhüvitis

elukalliduse muutumist alates viimasest mittevaralise kahju analüüsi tegemisest. Seega tuleb

O.J. hagi rahuldada.

83. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb rahuldada ka kannatanu L.G. tsiviilhagi summas

5000 eurot. L.G. käekäigust pärast õnnetust on teada, et ta sattus esmalt SA Ida-Viru

Keskhaiglasse, kust ta suunati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse operatiivseks raviks (II kd, tl

26 ja tl 39). L.G. le tehti laparotoomia diafragma vigastuse tõttu. Tema lülisammas fikseeriti

plaadi ja kruvidega. Haiglasse saabudes esinesid järgmised vigastused: vahelihaste rebend,

teise nimmelüli killunenud murd seljaaju talitushäirega, põrna põrutus, vasakpoolne

veriõhkrind, vasaku kopsu põrutus ja üheksanda roide murd vasakul. Eksperdi hinnangul on

tegemist eluohtliku tervisekahjustusega (II kd, tl 63 pöördel).

84. Ringkonnakohus möönab, et sellegi kannatanu vigastused olid rasked ja põhjustasid

talle ilmselt palju piina. Kannatanu viibis pikema perioodi vältel (15. detsembrist 2021 –

5. jaanuarini 2022) SA Ida-Tallinna Keskhaiglas. Seejärel viibis ta alates 5. jaanuarist 2022

ühe kuu Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses jätkuva rehabilitatsioonivajaduse

tõttu taastusravil. Sinna suunamisel vajas ta liikumiseks ratastooli ja sai püsti tõusta tugiraami

abil. Kannatanu liikus küünarkarkude najal. Tal olid jätkuvalt valud seljas. Põhihaiguseks oli

L2 nimmeluu murd. Lisaks olid kaasuvad haigused: lõtv parapleegia, põrnavigastus,

traumaatiline hemopneumotooraks, roidemurd ja muude rindkeresiseste elundite vigastused

(II kd, tl 63). Kohtukolleegiumi hinnangul mõjutas seega üksnes erinevates raviasutustes

viibimine pikaajaliselt L.G. heaolu- ja elukorraldust ning jättis ta ilma aktiivsest elust.

85. Tsiviilhagist nähtuvalt on L.G. liikumine oluliselt häiritud ja ta tunneb

selgroovigastuse tõttu liikumisel valu. Veel aastaid hiljem, s.o 27. mai 2025. a istungil

kinnitas kannatanu, et ta ei ole vigastustest taastunud ja käib taastusravil ning üle-elatud

emotsionaalsete traumade tõttu endiselt ka psühholoogi juures (I kd, tl 38). Eeltoodut

arvestades leiab ringkonnakohus, et L.G. elu on saanud liiklusõnnetuse tagajärjel oluliselt

negatiivselt mõjutatud.

86. Riigikohus on selgitanud, et kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad

vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab

mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-16-5540, p 31). Arvestades

vahepealset elukalliduse tõusu vastab L.G. taotlev kahjuhüvitis kohtupraktikas

väljamõistetud hüvitiste suurusele. Seda ka juhul, kui arvestada, et talle on kindlustusandja

juba hüvitanud 2600 eurot.

87. Kannatanu I.G.K. u esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000

eurot jättis maakohus rahuldamata, sest kannatanu ei ole esitanud tõendeid oma väidete

põhistamiseks. Tütre negatiivsed üleelamised on maakohtu hinnangul samuti põhistamata (nt

näo kuju muutus, koolist ja trennist puudumine). Kannatanu ütlustest ei tulene maakohtu

arvates erandlikke asjaolusid, sest pelgalt tütre kehavigastustest teadmine ja tema kiirabisse

viimise nägemine ei ole erandlik asjaolu. Ka I.G.K. ule on liikluskindlustus hüvitanud 2600

eurot.

88. Ringkonnakohus leiab, et I.G.K. u tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. I.G.K. u

vigastused ei nähtu süüdistuse sisust. Hagis on viidatud ekspertiisiaktile, mille kohaselt olid

tema vigastused järgmised: seljaaju talitushäireteta nimmelülide ogajätkete kinnine murd ja

parema kopsu põrutus. Ekspertiisiakti esitamisest kohtule prokurör loobus. Kohtuistungil

küsiti I.G.K. u käest vaid paar-kolm küsimust, mis puudutasid tema enda vigastusi ja

üleelamisi. Kannatanu rääkis, et vigastatud olid 2-3 selgroolüli ja tal esines kopsupõrutus.

Kannatanu ei mäletanud, kui kaua oli ta hospitaliseeritud ja millise perioodi jooksul võttis ta

välja kirjutatud valuvaigisteid (I kd, tl 41). Seega on tõenduslik baas, mille najal hinnata

I.G.K. ule liiklusõnnetusest põhjustatud tagajärgi, ülimalt napp. Ringkonnakohus märgib, et

üldteadaolevalt on selg inimese keha tugisüsteem ja mitme selgroolüli vigastus põhjustab valu

ning ebamugavust. Üldteada asjaolu on seegi, et inimesi hospitaliseeritakse mitmeks päevaks

tõsisemate vigastuste või nende kahtluste korral. Sestap leiab ringkonnakohus, et I.G.K. u

väited, et üleelatu põhjustas talle valu ja ta pidi võtma valuvaigisteid, on usaldusväärsed.

89. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on ka I.G.K. u tsiviilhagi rahuldamine VÕS §

134 lg 3 järgi. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist õigustab esmajoones lähedase isiku

ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal

samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas

ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste

või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja

vahetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 17).

90. Liiklusõnnetuses sai ringkonnakohtu hinnangul kõige tõsisemalt vigastada I.G.K. u

tütar K.A. , kes oli siis 11-aastane. Haiglasse saabudes oli tal haav otsmikupiirkonnas,

otsmikuluu sisserõhutusmurd, näoluukoljude murd, peapõrutus, verevalumid peaaju kelmete

all, peaaju kõvakelme rebend, parema sääreluu kinnine murd, verevalum paremal säärel, haav

pea kiirupiirkonnas ja parema randmeliigese põrutus. Talle teostati operatsioon ning 28.

novembrist kuni 10. detsembrini 2021 viibis ta SA Tallinna Lastehaiglas. 3.–8. jaanuarini

2022 oli K.A. ravil SA Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses, kus sai

individuaalset

füsioteraapiat

ja

psühholoogilist

ravi.

11. jaanuaril 2022 saadeti ta ortopeedi juurde kipsi eemaldamiseks. 25. jaanuari 2022

väljavõttest nähtub, et jäi äravõetav longerett ja soovitati taastusravi Haapsalus.

25. märtsil 2022 suunati K.A. neuroloogi vastuvõtule. 14.–28. aprillini 2022 oli ta jälgimisel

seoses koljupõhimikujärgse kõvakelmedefektiga ning sellest tingitud liikvorilekkega (II kd, tl

78 jj). (7. jaanuaril 2023 toodi K.A. haiglasse seoses febriilse temperatuuri, tugeva peavalu ja

oksendamisega. 8. jaanuaril 2023 kujunesid välja ajutüve pitsumise tunnused. Ajusurm

diagnoositi 9. jaanuaril 2023 (II kd, tl 85). Süüdistusaktis ei ole süüdistatavale ette heidetud

kannatanu surma põhjustamist ja selliseid tõendeid kriminaaltoimikus ei ole.)

91. Seega oli K.A. seisund pärast liiklusavariid äärmiselt raske – tal olid mitmed erinevad

murrud. M.G. selgitas, et Citroenis tuli liiklusõnnetuse tagajärjel tagaistmel olnud tütarlaps

(K.A. ) koos istmega auto küljest lahti ja lamas esiistme all teadvuseta. Ta oli üleni verine (I

kd, tl 65). I.G.K. oli tütrega samas autos. Ema kinnitas kohtuistungil, et peapõrutusest ei

saanudki K.A. terveks ja peaga tegelesid nad kõige rohkem, ent tütrel valutas ka jalg (I kd, tl

41). Eeltoodust järeldub, et K.A. tervis ei saanud enne surma enam endiseks – ta pidi taluma

valusid ja ema sõnul käidi peaprobleemidega mööda arste. Arvestades I.G.K. u kohtuistungil

räägitut, muutus lapse heaolu oluliselt ja seadis tema tegevusele püsivad piirangud. Toona

vaid 11-aastane K.A. pidi kauaaegselt koolist ja vehklemistundidest puuduma. Juba ainuüksi

see, et K.A. viibis pikalt haiglaravil, kinnitab ema sõnu, et tütar pidi sel põhjusel koolist ja

trennidest puuduma. Sestap jääb arusaamatuks maakohtu etteheide, et kannatanu ei ole seda

asjaolu koolist toodud tõenditega põhistanud. Ema sõnul oli tütrel näo kuju muutus (I kd, tl

41). Ringkonnakohtul puudub põhjus ema ütlustes kahelda – nähtub ju ka K.A. le tehtud

operatsiooni kirjeldusest, et tema murrud haarasid näokolju (II kd, tl 50). Seega ei ole

välistatud, et näokolju killustunud luumurdude tõttu ei olnud K.A. näokuju õnnetusejärgselt

enam endine. Küüniliseks peab ringkonnakohus maakohtu argumenti, justkui ei nähtuks

kannatanu ütlustest, et toimunu oleks teda eriti tugevasti mõjutanud. Sündmusest on

möödunud juba küllalt pikk aeg. Seega ei saa inimese reaktsioonid sündmusele aastaid hiljem

olla sarnased vahetult pärast sündmust omaste tunnetega.

92. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud kogumis, s.o tütrega koos samas

ohutsoonis ehk liiklusõnnetusse sattunud sõidukis viibimine, tema väga tõsiste vigastuste

nägemine sündmuskohal ja haiglasse toimetamine ning raske operatsiooni järgne teadmatus,

on käsitatavad erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes.

93. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et I.G.K. u tsiviilhagi tuleb rahuldada

summas 6000 eurot. I.G.K. u tsiviilhagi osaline rahuldamata jätmine on tingitud sellest, et

kriminaalasjas esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik sarnaselt teiste kannatanutega

tuvastada isiku vigastuste täpsemat ulatust ja kannatanule tekkinud kahju. Samas arvestab

ringkonnakohus, et I.G.K. nägi vahetult pealt tütre vigastusi ja pidi mitu aastat

liiklusõnnetuse tagajärgedega tegelema.

94. Kohtumenetluses ei ole tuvastamist leidnud, et kannatanute tegevus oleks kuidagi

tekkinud kahju suurendanud või olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses. Seega ei tule

kohaldamisele VÕS §-s 139 sätestatu.

(IV)

95. Prokurör palub kuulutada J. Kozlov tagaotsitavaks ja vahistada ta KrMS § 130 lg 41

alusel. Prokurör leiab, et karistuse täitmisele pööramise korral ei naase J. Kozlov Eestisse või

riiki, kus tema väljaandmine karistuse täitmiseks oleks võimalik.

96. Ringkonnakohus apellandi taotlusega ei nõustu. KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldatakse

vahistamist üldjuhul olukorras, kus süüdistatav võtab osa kohtulikust arutamisest, kuid on

alust arvata, et ta kohtuotsusest teada saamisel hakkab selle täitmisest kõrvale hoiduma.

Tegemist on erandliku olukorraga, mis võimaldab võtta süüdistatavat kohtuotsuse täitmiseks

vabadus juba enne kohtuotsuse jõustumist. Kolleegiumi hinnangul ei ole see praeguses asjas

põhjendatud. Apellatsioonist ei nähtu kaalukaid argumente, miks on J. Kozlovilt vabaduse

võtmine vältimatult vajalik enne kohtuotsuse jõustumist. Kolleegium märgib sedagi, et kuigi

J. Kozlov hoiab kohtumenetlusest kõrvale, pole välistatud seegi, et saades teada talle

mõistetavast karistusest, millest kuulub kohesele täitmisele üks kuu vangistust, otsustab ta

siiski ilmuda karistust kandma.

97. KrMS § 414 lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetut ei ole võetud kohtumenetluse ajaks

vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani

järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse

kandmiseks ilmuma. Teatises märgitakse, et määratud ajaks vanglasse ilmumata jäämise

korral kohaldatakse isikule sundtoomist vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 või isik

vahistatakse vangla taotlusel sama seadustiku §-s 429 sätestatud korras. Lõige 3 sätestab, et

kui süüdimõistetu ei ilmu määratud ajaks vanglasse vangistust kandma, edastab vangla

Politsei- ja Piirivalveametile sundtoomise taotluse.

98. KrMS § 429 lg 1 p 6 sätestab, et täitmiskohtunik võib vangla,

kriminaalhooldusametniku

või

kohtutäituri

taotlusel

või

rahvusvaheliseks

kriminaalmenetlusalaseks koostööks pädevalt õigusasutuselt isiku välisriigis viibimise kohta

teabe saamisel vahistada süüdimõistetu, kui see hoidub või võib hoiduda kõrvale

süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest ning kohtul on piisav alus eeldada, et vangistusega

karistatud süüdimõistetu asub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.

99. Eeltoodust tulenevalt juhul, kui J. Kozlov hakkab kõrvale hoiduma talle mõistetud

karistusest, võib talle kohaldada (Eestis) sundtoomist ja juhul, kui ta viibib jätkuvalt

välismaal, on võimalik teda täitmiskohtuniku määrusega vahistada.

(V)

100.

Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3 ja 4 ning

§ 340 lg 2 p-st 3 ja lg 4 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 16. juuli 2025. a

otsuse osas, millega esimese astme kohus mõistis J. Kozlovi süüdi KarS 422 lg 1 järgi ja

karistas teda 3-aasta pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele

pööramata 4-aastase katseajaga. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega

tunnistab J. Kozlovi süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõistab talle uue karistuse. Samuti tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse tsiviilhagisid puudutavas osas ja rahuldab L.G. ja O.J.

hagid. I.G.K. u hagi rahuldab kolleegium osaliselt. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada

osaliselt. Prokuröri taotlus süüdistatava vahistamiseks jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)