4-25-3440/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. novembril 2025, Tallinnas

Väärteoasja number

4-25-3440

Kohtunik

Kohtuistungi sekretär

Karin Olentšenko

Maris Karna

Väärteoasi

R O

kaebus PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse

kohtuesindusgrupi

15.09.2025 otsusele väärteoasjas nr 2302,25,011238

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: R O (ik xxx; elukoht: xxx);

Kohtuväline menetleja:

PPA Põhja prefektuuri

operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi

esindaja Jekaterina Koreneva

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12.11.2025

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 1 kohus otsustas:

Jätta R O kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi 15.09.2025 otsus väärteoasjas nr 2302,25,011238 –

muutmata.

VTMS § 204 lg 3 kohaselt tuleb määratud rahatrahv summas 400 eurot tasuda 45 päeva jooksul

arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks.

Lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise (1 kuu) algust arvata käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tervikuna kohtus tutvumiseks

kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest.

Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 14.11.2025.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus

tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 19.12.2025.a.

Asjaolud

PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi

15.09.2025 otsusega väärteoasjas nr 2302,25,011238 karistati R O liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2

järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti

lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks.

Vastavalt 25.08.2025 koostatud väärteoprotokollile nr 20250825343801 juhtis R O 25.08.2025 kell

15:58 Tallinnas, Pärnu mnt, Paide tn ja Vineeri tn vahel, liikudes Vineeri tn suunas, mootorsõidukit

xxx reg. märgiga xxx kiirusega 81 km/h+/-3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h.

Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg

1 p 2 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse sisu

1. R O esitas 15.09.2025 Harju Maakohtule kaebuse, milles vaidlustas kohtuvälise menetleja

15.09.2025 tehtud otsuse nr 2302,25,011238 üksnes osas, mis puudutab juhtimisõiguse äravõtmist

üheks kuuks alates 11.10.2025. Selgitas, et töötab eritööde projektijuhina ning tema vastutada on

hetkel neli objekti. Elab väljaspool Tallinna, xxx vallas, ning tema töö eeldab igapäevast liikumist

nende objektide vahel üle Tallinna ja Harjumaa – sealhulgas kontrollide tegemist, koordineerimist

ja jooksvate probleemide lahendamist. Juhtimisõiguse kaotamine mõjutaks otseselt tema töövõimet

ning elatist, sest töö iseloomu tõttu pole ühistransport realistlik lahendus. Lisaks mõjutaks see otsus

tema võimet juhtida alltöövõtjaid, kelle tegevust koordineerib ning kellega kohtub objektil koos

objektijuhtidega, et probleemsed kohad ühiselt üle vaadata ja lahendusi leida. Antud otsus ei

karistaks ainult teda isiklikult, vaid mõjutaks ka tema tööandjat – töö kvaliteet ja tähtaegadest

kinnipidamine võivad kannatada, kuna tema kohalolek ja järelevalve objektil on võtmetähtsusega.

Palub arvestada eeltoodut ja kaaluda võimalust asendada juhtimisõiguse äravõtmine alternatiivse

karistusega – näiteks rahalise lisatrahvi, hoiatuse või kohustusega läbida liiklusohutuse koolitus.

Kohtumenetlus

2. 12.11.2025 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja ning kohtuvälise menetleja

esindaja.

R O jäi esitatud kaebuse juurde. Tema ütluste kohaselt ei leia ta, et politsei eksis oma

mõõtmistulemustes või kirjelduses, kuidas see sündmus juhtus. Selgitas, et juhilubade kaotus ei

mõjuta ainult teda, vaid ka tema tööandjat. Ta on eritööde projektijuht ning tema tööülesanneteks on

alltöövõtu juhtimine ja ka objektidel nende probleemide lahendamine. Tal on ka varasemalt

liiklusalaseid rikkumisi olnud. See miks ta nüüd 25.08.2025 ületas kiirust, siis ta tunneb, et kui

üritaks enda käitumist õigustada, siis see ei mõju kuidagi positiivselt. Tahaks lihtsalt öelda, et

täielikult vastutab enda tegude eest. Võib niipalju öelda, et seoses töökohustuste täitmisega tundis,

et jõuab objektile kiiremini, kui ta kasutab kolmandat rida, bussirida siis eesolevast autost

möödumiseks. Enda impulsiivsusega nii-öelda tegeleb igapäevaselt, et mitte selliseid rumalaid

otsuseid teha nii-öelda emotsioonist. Tajus, et kiirus oli lubatust suurem.

Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata

ning kaebus rahuldamata. Seda põhjusel, et menetlusalune isik omab kogemust karistuse osas

samalaadse õigusrikkumise toimepanemise eest, kuid määratud rahatrahv on jäänud tagajärjetuks.

Tänasel kohtuistungil on kaebuse esitaja tunnistanud, et kõnealuse õigusrikkumise pani ta toime

tahtlikult, põhjendades seda sellega, et soovis objektile kiiremini jõuda. Kohtuväline menetleja ei

saa jätta ka tähelepanuta, et kiirusmõõteseadme andmete väljatrükist nähtuvalt osalesid kaebuse

esitajaga koos liikluses ka teised liiklejad. Üldteada on, et kiiruse ületamine on enam ohtlik

väärtegu kuivõrd juhi vaatamisväli aheneb ning pidurdamise teekond pikeneb ja ei ole ta enam

võimeline kiirust ületades ohutult oma sõidukit peatama ning õigeaegselt ohuolukorra tekkimisele

reageerima. Seetõttu menetleja on ka seisukohal, et tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiselt

suuremaks. Kohtuväline menetleja juhib kaebuse esitaja tähelepanu, et kui juhtimisõigus on niivõrd

olulise tähtsusega nagu kaebuse esitaja tänasel kohtuistungil on väitnud, siis peab juht käituma

liikluses viisil mis välistaks tema senini mugava ja hea elulaadi muutmist tema tahtliku süülise

käitumise tõttu. Arvestades asjaolu, et menetlusalune isik oli teadlik, et taoline tegu on karistatav ka

riigi poolt, leiab kohtuväline menetleja, et ka minimaalses määras lisakaristuse kohaldamine, see

tähendab juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks, on samuti vajalik selleks, et mõjutada

menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegudetoimepanemisest. Kohtuväline menetleja on

samuti seisukohal, et kuivõrd kaebuse esitaja on projektijuht, siis tegelikult ühe kuu jooksul on

võimalik tal oma tööülesandeid ümber koordineerida selliselt, et nad saavad olla ära täidetud.

Kohtuliku arutamise järeldused

3. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja

väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on kohus väärteoasja arutamisel seotud

väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. VTMS §

123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Samuti kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

4. Kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise

asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või

koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-125-12, p 6). Käesoleval

juhul kohus leiab, et vajadus täiendavate tõendite kogumiseks puudub. Kohtu hinnangul on R O

poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning nõuetekohaselt tõendatud.

5. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud eelkõige videosalvestusega CD-plaadil, millest

nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud.

VTMS § 31 lg 11 kohaselt juhul, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo

tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla

väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad:

1) salvestise seos väärteoasjaga;

2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud;

3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud.

Kohtu hinnangul vastab väärteoasja materjalide juures olev videosalvestus seaduses nimetatud

nõuetele ja on lubatav tõend. Oluline on tuvastada konkreetse sõiduki kiirus kindlal ajal ning just

sellised andmed kajastuvad ka talletatud videosalvestusel. Videosalvestusest nähtub ammendavalt

millal, kus ja kuidas toimus R O poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine. Nii on salvestuselt

selgelt näha R O poolt juhitud sõiduk, et mõõdeti just tema sõiduki kiirust ning sõiduauto kiiruseks

fikseeris kiirusmõõteseade 83 km/h. Kohus arvestab, et nähtavus salvestusel on väga hea ning

kiirusmõõturi sihik püsis R O poolt juhitud sõidukil.

6. Tuginedes videosalvestusel kajastatule on kohtu hinnangul tõendatud ka mõõtetulemuse

jälgitavus. Praeguses asjas oli mõõtevahendiks kiirusmõõtur LaserCam 4 numbriga LE3251 ning

asja materjalide juures on salvestuse andmed (seadme kasutaja Villu Küttner) ning taatlustunnistus

nr TTRS-24/00169 selle kohta, et kiirusmõõtur LaserCam4 nr LE3251 läbis kordustaatluse ning

vastab esitatud nõuetele, on taadeldud 05.09.2024, taatluskehtivuse lõppkuupäev 30.09.2025. Asja

materjalide juures on tõend selle kohta, et V K on läbinud pädeva mõõtja koolituse.

7. Rikkumisele ei ole vastuväiteid esitanud ka R O, tunnistades kiiruse ületamist väärteoprotokollis

märgitud ajal, kohas ja määras.

8. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud VTMS § 19 lg 1 p 1 sätestatud

menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud

menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sarnast teokirjeldust, mis on

väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad.

9. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R O LS § 15lg 1 p 2 nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt on

suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis.

10. Sõites Tallinnas, Pärnu mnt, Paide tn ja Vineeri tn vahel, liikudes Vineeri tn suunas, s.o

asulasisesel teel kiirusega vähemalt 81+- 3 km/h, ületades seega liikluskorraldusvahendiga lubatud

suurimat kiirust mitte vähem kui 28 km/h, rikkus R O LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, täites sellega LS §

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu.

11. Kohtuistungil avaldas R O, et tajus kiiruse ületamist. Järelikult ei olnud tegemist

ettevaatamatusest toime pandud süüteoga, vaid isiku tahtliku tegevusega. Kohtu hinnangul pani R O

teo toime otsese tahtlusega, st ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või

vähemalt möönas seda. Kohus ei kahtle, et mootorsõiduki juhina teadis R O asulasisesel teel

kehtivat piirkiirust ning sellest kiiremini sõites teadis ta ka seda, et rikub liiklusseaduses sätestatud

kohustust. Seda enam, et teda on varasemalt analoogse süüteo eest ka karistatud ning seega oli ta

teadlik ka rikkumise tagajärgedest.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et R O täitis väärteoprotokollis ja väärteootsuses näidatud ajal

ja kohas LS § 227 lg 2 väärteokoosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud.

Karistus

13. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on

karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 p 7 ja 8 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud

seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi

sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel

arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

14. LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest

21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega kuni kuue kuuni. Rahatrahvi kohaldamisel on selle keskmiseks määraks järelikult 50

trahviühikut. Kohtuväline menetleja määras R Ole LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 50

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, mis on järelikult sanktsiooni keskmises määras.

Hinnates R O süü suurust talle inkrimineeritava väärteo toimepanemisel, arvestab kohus süüteo

toimepanemise asjaolusid. Kiiruse ületamine R O poolt talle etteheidetavas määras on äärmiselt

taunitav tegu, tegemist on liiklusohtliku süüteoga ning kohtuväline menetleja on enda otsuses

õigesti osundanud, et kehtestatud piirkiirusel on põhjus ja selle eiramine võib viia raskete

tagajärgedeni. Ei saa jätta arvestamata, et tegu pandi toime asulasisesel teel päevasel ajal, mil

liiklustihedus ei ole väike ning oht kellegi elu või vara kahjustada alati reaalne. On igati loogiline ja

usutav väärteootsuses märgitu, mille kohaselt ei ole mootorsõiduki juht suurel kiirusel võimeline

ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber

põikama. Antud juhul ei ole vähetähtis seegi, et väärteo pani R O toime otsese tahtlusega. Kuivõrd

liikluses on suurima ohu allikaks just mootorsõidukid, peavad mootorsõiduki juhid olema

ettevaatlikud ning järgima täpselt liikluses kehtestatud reegleid. Üksnes siis on võimalik tagada

turvaline liikluskord ning võimalikud ohtlikud situatsioonid on viidud miinimumini. R O poolt

toimepandu näitab selgelt, et ta pidas väärtusetuks nii enda kui teiste liiklejate elu, tervist ja vara

ning sellistel juhtudel on piisavalt ranged karistused vajalikud mõjutamaks isiku edasist käitumist

õiguskuulekusele. Kohtu hinnangul ei ole kuidagivälistatud, et praegusel juhul jäid rasked

tagajärjed saabumata üksnes õiguskaitseorganite õigeaegse sekkumise tõttu. Olukorras, kus

mootorsõidukijuht teadlikult rikub liiklusnorme, ongi õiguskaitseorganid kohustatud reageerima

ning valima karistuse, mis mõjutab isiku käitumist õiguskuulekusele.

Kõike eelnevat arvestades saaks R O süüd hinnata isegi keskmisest suuremaks. Seda enam, et R O

on analoogse teo toime pannud ka varasemalt. Karistusregistri teatise kohaselt pani R O 20.09.2024

toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest karistati teda 22.10.2024 otsusega

rahatrahviga 800 eurot. Jätkates liikluses kehtivate normide eiramist on selge, et õigeid järeldusi ta

varasemast rikkumisest ega karistusest teinud ei ole. Kuna aga esineb kergendav asjaolu ning

raskendavad asjaolud puuduvad, saab mõistetud põhikaristust hinnata proportsionaalseks

toimepandud rikkumisega. Kohus ei saa kaebemenetluses ka isiku olukorda raskendada.

15. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust

kuni kolme kuuni.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt võeti R Olt LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks.

Kohtu hinnangul, arvestades R O poolt toimepandud rikkumise asjaolusid ning varasemat karistust

analoogse rikkumise eest, et nii üld- kui ka eripreventiivsetel kaalutlustel on vajalik kohaldada R O

suhtes ka lisakaristust. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine vajalik süüdlase

mõjutamiseks edaspidi mitte enam toime panema uusi liiklusalaseid süütegusid, samuti on see

kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Piirkiiruse korduv ületamine näitab menetlusaluse isiku

ebaõigeid hoiakuid, st tema üleolevat suhtumist liikluskorda ning nagu kohus eelnevalt märkis, siis

hoolimatust kaasliiklejate elusse ja tervisesse, mistõttu ei saa rääkida ka lisakaristuse kohaldamise

mittevajalikkusest. Selleks, et isik tõepoolest mõistaks, kui oluline on liiklusnormide järgimine,

tuleb ta liiklusest sõiduki juhina mõneks ajaks eemaldada. Teadmine, et liikluskorda ohtu seadvad

juhid kõrvaldatakse liiklusest, mõjutab ka teisi liiklejaid olema liikluses tähelepanelik ja hoolas,

suurendades sellega ühiskonnaliikmete turvalisust ja heaolu.

Kohtule ei ole esitatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kaaluda lisakaristuse

mittekohaldamist. R O on küll põhjendanud, et tal on juhtimisõigus vajalik seoses tööga, kuid

ainuüksi selline asjaolu ei ole piisavaks aluseks jätta lisakaristus kohaldamata. Ka Riigikohtu otsuse

nr 3-1-1-26-10 kohaselt ei ole töökoha kaotus juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Ajal,

mil R O on liiklusest mootorsõiduki juhina eemaldatud, on tal võimalik enda senist elukorraldust

muuta ning leida lahendusi ka võimalike negatiivsete tagajärgedega toime tulemiseks. Õigus juhtida

mootorsõidukit kui suurema ohu allikat saab olla isikutel, kes liikluseeskirjadest kinni peavad ning

karistus, sealhulgas lisakaristus, peab olema piisavalt range, mõjutamaks isiku käitumist ja

mõtteviisi õiguskuulekuse suunas. R Olt on juhtimisõigus ära võetud miinimummääras ning sellist

lisakaristust ei saa pidada isikule ka ülemäära koormavaks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja

otsuses märgituga, et karistuse eesmärk ei ole anda menetlusalusele isikule võimalust valida temale

meelepärasem ja sobilikum karistus, samuti ei pea ega saagi karistus olla kerge ja mugav kanda.

Samuti on väärteootsuses asjakohaselt märgitud, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on

igapäevaselt vajalik, peab ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt

liiklusnõudeid, mitte aga lootma, et tema rikkumisi ei märgata või nendele seaduses ettenähtud

rangusega ei reageerita. Ka kohtu hinnangul olukorras, kus isik otsustab valida käitumisviisi,

millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise

ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele.

Lähtudes eripreventiivsetest eesmärkidest onoluline, et mõistetud karistus oleks piisav,

mõjutamaks isikut uusi süütegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid kaalutlusi silmas pidades

on oluline anda signaal kõikidele mootorsõiduki juhtidele, et õiguskaitseorganid reageerivad piisava

rangusega kõikidele väärtegudele, mõjutades sellega kõiki liiklejaid olema liikluses hoolsad ja

lugupidavad ning järgima liiklusseaduses sätestatut.

16. Eeltoodust tulenevalt tuleb R O kaebus jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri Lääne-

Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 15.09.2025 otsus väärteoasjas nr

2302,25,011238 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik