2-20-14937/159 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-14937

Tsiviilasi

Aktsiaselts EEMELI avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu tagamiseks, juurdepääsuteelt takistuste

kõrvaldamiseks

ja

tahteavalduste

asendamiseks

kohtulahendiga

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. mai 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.O ja K.S-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (puudutatud isikud I, XXX

ühisomanikud): H.O (ik XXX) ja K.S (ik XXX); esindaja Igor

K.S

Vastustaja (avaldaja): AS EEMELI (rk 10176674), esindaja

vandeadvokaat Meelis Masso

Puudutatud isikud:

II O.U (ik XXX, XXX)

III V.H (ik XXX) ja N.E (ik XXX) (kaasomanikud, XXX)

IV N.S (ik XXX, XXX)

V U.T (ik XXX, XXX)

VI V.X (ik XXX, XXX)

VII Z.R (ik XXX, Karu kinnistu)

VIII Mäeotsa kinnistu kaasomanikud:

-

E.M (ik XXX)

-

D.H (ik XXX)

-

O.O (ik XXX)

-

U.S (ik XXX)

-

S.C (ik XXX)

-

X.B (ik XXX)

-

A.B (ik XXX)

IX C.A (ik XXX, Järve vkt 22)

X Ia R.T (ik XXX) ja G.Z (ik XXX) (kaasomanikud Järve vkt

21)

Kohalik omavalitsus: XXX (vallavalitsuse kaudu)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata H.O ja K.S-i taotlus kohtuistungi pidamiseks.

2. Jätta Viru Maakohtu 28. mai 2025 määrus muutmata ja H.O ja K.S-i

määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus H.O ja K.S-i kanda.

4. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus kohtumääruse jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Aktsiaselts EEMELI (avaldaja) esitas 12. oktoobril 2020 Viru Maakohtule hiljem täiendatud

avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks, juurdepääsuteelt takistuste

kõrvaldamiseks ja tahteavalduste asendamiseks kohtulahendiga.

Avalduse kohaselt kuulub Aktsiaseltsile EEMELI Ida-Viru maakonnas, Alutaguse vallas, Katase

külas Järve vkt 14 kinnisasi (registriosa nr 292708). Järve vkt kinnistud piirnevad lõunast

riigiteega 13111 Kauksi-Vasknarva ning ülejäänud Järve vkt kinnistuid läbivad ja piirnevad teed

on erateed, mis pole määratud avalikku kasutusse. Maareformi tulemusel erastati endise Järve

suvilaühistu krundid ja ühistut teenindavad juurdepääsuteed jäid erastatud endiste suvilakruntide

koosseisu. Ajalooliselt on Järve suvilaühistu liikmed kasutanud kruntidele juurdepääsuna teed,

mis saab alguse Kauksi-Vasknarva maanteelt ning läbib XXX, 15, 23, 14, 13, 11, 9 kinnistuid.

Kuigi kaardilt seda ei nähtu, siis looduses paikneb olemasolev tee selliselt, et ulatub 8–10 meetrit

tee telgjoonest XXX kinnisasjale ja satub XXX kinnisasja nurgale teelt väljasõidul. Avaldaja

kasutas seda teed alates Järve vkt 14 omandamisest 2003. aastal juurdepääsuks avalikult

kasutatavale Kauksi-Vasknarva teele. Juurdepääsutee pikkus avaldaja kinnisasjalt kuni avalikult

kasutava Kauksi-Vasknarva maanteeni on ca 65 m ja selle läbimiseks tuleb läbida vaid XXX, 15,

ja 12 kinnistuid (juurdepääs I). XXX ja 12 omanikud on nõus oma kinnistu koormamisega

avaldaja kasuks. Kuni 2019. aastani, mil puudutatud isikud I sulgesid omavoliliselt ajaloolise

juurdepääsutee läbi nende kinnisasja riigiteele 13111, kasutasid pea kõikide naaberkinnisasjade

omanikud (eelkõige vkt 12, 23, 14) juurdepääsuna just seda teed. Eelmine vkt 15 omanik sulges

küll juurdepääsutee 2016. aastal, aga andis kõigile võtme. Eelmine omanik teadis, et sealt läheb

ajalooline kivikattega tee läbi, probleeme ei olnud.

Juulis 2019 rajasid XXX uued omanikud (puudutatud isikud I) oma kinnisasjale piirdeaia ja

sulgesid lukustatud väravatega mõlemalt poolt läbipääsu enda kinnistult. Puudutatud isikud I

pidid XXX omandamisel teadma, et nende kinnisasja läbib paljude naabrite kasutuses olev

juurdepääsutee. Nimetatud piirdeaed on ehitatud ilma ehitusteatiseta ja sellel puudub tänaseni

kasutusluba.

Avaldaja kinnistule on võimalik juurdepääs avalikult kasutavale teele ka Järve vkt põhjapoolsest

osast mööda Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiva eratee kaudu läbi põhjapool asuvate XXX , 13, 9

kinnistute (juurdepääs II).

Selle juurdepääsu pikkus avalikult kasutatavalt teelt avaldaja kinnistule on kokku ca 539 m. Isegi

kui kohalik omavalitsus määraks põhjapoolse tee avalikuks kasutamiseks, siis ka selleni

jõudmiseks tuleb avaldajal läbida XXX, 13 ja 9 kinnistuid läbiv eratee 84 m ulatuses.

Avaldaja oli nõus tasuma juurdepääsu I saamisel puudutatud isikutele I talumistasu 60 eurot

aastas.

2. Puudutatud isikud I vaidlesid avaldusele vastu ning palusid jätta avalduse rahuldamata.

Puudub alus AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks. Avaldaja kinnisasjale oli ja on tagatud juurdepääs

ajalooliselt kujunenud juurdepääsutee II kaudu, mida kasutavad takistamatult vkt 14, 23, 13, 11

ja 9 omanikud. Avaldaja huvi pääseda oma kinnistule ei ole proportsionaalne puudutatud

isikutele I (vkt 15 omanikud) juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Avaldaja soovitud viisil ja

asukohas paiknev juurdepääsutee I jagab vkt 15 kinnistu ebaloogiliselt, tekitades sh kolmnurkse

maa-ala, mida ei ole võimalik pärast juurdepääsutee rajamist omaniku poolt otstarbekalt

kasutada, ning paneb puudutatud isikutele I põhjendamatu talumiskohustuse. Piirdeaia ehitamisel

nihutasid vkt 12 ja 15 omanikud piirdeaia piirid oma kinnistute poole ning vkt 9, 11, 13, 23 ja 14

omanikel on takistamatu ja vaba jalgtee, mis on kasutuses.

Maanteeamet ei ole andnud kindlat hinnangut sellele, et avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee

on kõikidest muudest mahasõiduvõimalustest kõige ohutum. Puudutatud isikud I kasutavad oma

kinnistut tervikuna ning elavad sellel aastaringselt. Juba XXX kinnistu ostmisel puudus

juurdepääsutee avaldaja kinnistule, sest endine omanik oli paigaldanud metallketi ja eraomandit

tähistava sildi.

Puudutatud isikud I leiavad, et avaldaja omab takistamatut juurdepääsu oma kinnistule vkt 22 ja

21 vahel asuva tee kaudu (juurdepääs III). Avalikult kasutatavale teele on sealtkaudu avaldaja

kinnistule 40 meetrit.

15. veebruaril 2023 esitasid puudutatud isikud I ettepaneku (mida hiljem täiendasid), et

juurdepääs avaldaja kinnistule võiks toimuda vkt 15, 12 ja 23 kaudu ehk vkt 15 olemasoleva

piirdeaia tagant (ümber aia) (juurdepääs IV).

3. Puudutatud isik V (vkt 12) leidis, et avaldajal peab olema vaba juurdepääs oma kinnistule.

Nõudega avalikult kasutatavale teele juurdepääsu tagamiseks takistuste kõrvaldamiseks ei olnud

puudutatud isik V nõus. Igal omanikul on õigus vajadusel panna oma krundile piirdeaed.

Puudutatud isik V ei olnud vastu, et nihutatakse sõidukite juurdepääsu sissesõidul Kauksi-

Vasknarva teelt, kuid edasi avalikuks kasutamiseks planeeritud tee paikneb ainult XXX

kinnistul.

4. Puudutatud isikud II, III, IV, VI, IX, X pooldasid endise olukorra taastamist st juurdepääsu

läbi XXX kinnistu (juurdepääsu tee I).

5. Puudutatud isik II (vkt 23) esitas 6. augustil 2024 omapoolse ettepaneku juurdepääsu

määramiseks. Ta soovib, et kavandatava teekoridori ja tema suvila vahele jääks vähemalt

kuuemeetrine vahemaa ja tagatud peab olema pääste- ja prügiautode manööverdamine 90-

kraadises teekurvis.

6. Puudutatud isik IV (vkt 9) kinnitas, et sulges läbipääsu läbi oma kinnistu, kuna ei taha, et

võõrad sealt sõidaksid. Puudutatud isik IV märkis, et andis naabritele võtmed. Avaldajal on

võimalik tema kinnistu kaudu oma kinnistule pääseda, aga kett on ees. Puudutatud isik IV lisas,

et kui tal on vaja midagi ehitada, siis paneb ta ka tee täielikult kinni.

7. Puudutatud isikud VIII (Mäeotsa kinnistu omanikud) märkisid, et nende kinnistu piir ei

puutu kokku avalduses nimetatud kinnistutega, nende kinnistut läbiva eratee kaudu saab sõita

põhjapoolsetele kinnistutele, kinnistut läbiv eratee on praegu ühiskasutuses, seda teed kasutavad

ka operatiivsõidukid.

8. XXX oli seisukohal, et avaldaja kinnistu osas on kõige mõistlikum ja teisi kinnistuid vähem

koormavam juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi XXX kinnistu (juurdepääs I). 10.

oktoobri 2022 seisukohas märgib vald, et nn põhjapoolne juurdepääs (juurdepääs II) puudutab 5

kinnistut (Mäeotsa, Karu, Järvev vkt 9, XXX ja XXX) ning on pikkusega ca 525 m Katase-

Vasknarva teelt ning on vähem koormavam vaid puudutatud isikute I osas (dtl 631). Alajõe

Vallavalitsuse 20. mai 1997 korraldusega nr 70 anti nõusolek Järve vtk 15 katastriüksuse

erastamiseks ostueesõigusega tingimusel, et tagatud on maaüksust läbiva tee avalik kasutus.

Järve vtk 15 omanikud ei saanud eeldada, et riigiteest põhjapoolsete kinnistute juurdepääs tuleb

rajada teise asukohta.

MENETLUSE VARASEM KÄIK

9. Viru Maakohus rahuldas Aktsiaseltsi EEMELI avalduse 13. augusti 2021 määrusega ja

määras, et Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Katase külas asuva Järve vkt 14 kinnisasja

igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult ja

ööpäevaringselt jalgsi ja/või transpordivahendiga juurdepääsuteed (pindalaga ca 195 m2,

pikkusega ca 65 m, ja laiusega ca 3 m) avalikult kasutatavale teele üle XXX, XXX ja XXX

kinnistu (juurdepääsutee I).

Tartu Ringkonnakohus tühistas 9. märtsi 2022 määrusega maakohtu määruse ja saatis avalduse

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Viru Maakohus rahuldas 15. märtsi 2023 määrusega avalduse ja määras, et Ida-Viru maakonnas

Alutaguse vallas, Katase külas asuva XXX-i (vkt) 14 kinnisasja igakordsel omanikul ja temalt

nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult igal ajal jalgsi ja/või transpordivahendiga

juurdepääsuteed (pindalaga ca 227,5 m2, pikkusega ca 65 m, ja laiusega ca 3,5 m) avalikult

kasutatavale teele üle Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Katase külas asuva XXX, XXX ja

XXX kinnistute vastavalt lisatud plaanile (juurdepääsutee I).

Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2023 määrusega maakohtu määruse ja saatis avalduse

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määratud juurdepääsutee ei

taga avaldajatele reaalset juurdepääsu, määruse resolutsioon ei ole üheselt mõistetavalt selge.

Kokkuleppe puudumisel peab juurdepääsu tingimused määrama kohus. Ringkonnakohus kohustas

maakohut kontrollima puudutatud isikute I poolt 15. märtsil 2023 pakutud alternatiivset

juurdepääsuteed. Maakohtul tuleb täita ka varasem ringkonnakohtu antud juhis ja läbi viia uus

vaatlus. Tasu määramisel tuleb maakohtul järgida Riigikohtu muutunud praktikat selles osas

(RKTKm nr 2-19-20416, p-d 15.4-15.5).

MAAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

10. Viru Maakohus rahuldas 28. mai 2025 määrusega AS Eemeli avalduse ja tegi järgmised

otsustused:

- Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Katase külas asuva XXX-i (vkt) 14 kinnisasja (registriosa

nr 292708, katastritunnus 12201:010:0070) igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel

(st vkt 14 kinnisasjal elavatel või kinnistut omaniku nõusolekul muul viisil kasutavatel isikutel) on

õigus kasutada tähtajatult igal ajal jalgsi ja/või transpordivahendiga (sh sõiduautod, samuti kinnistut

teenindavad sõidukid: kütte- ja jäätmevedu, veevarustus- ja kanalisatsioon, avarii- ja hooldustööd,

hädaabi: kiirabi, politsei, pääste) juurdepääsuteed (pindalaga ca 227,5 m2, pikkusega ca 65 m, ja

laiusega ca 3,5 m) avalikult kasutatavale Kauksi-Vasknarva maanteele (riigitee 13111) üle Ida-Viru

maakonnas Alutaguse vallas, Katase külas asuva XXX (registriosa nr 152808, katastritunnus

12201:010:0150), XXX (registriosa nr 139708, katastritunnus 12201:010:0080) ja XXX (registriosa

nr 179008, katastritunnus 12201:010:0180) vastavalt lisatud plaanile.

- anda vkt 15 ühisomanikele, vkt 12 omanikule ja vkt 23 omanikele tähtaeg 30 päeva kohtumääruse

jõustumisest arvates viia nende kinnisasja läbiv juurdepääsutee seisukorda, mis vastab tee kasutamise

nõuetele, sealhulgas eemaldama sellelt võimalikud takistused.

Vkt 15 ühisomanikud on kohustatud eemaldama nende kinnistut läbivalt juurdepääsuteelt paigaldatud

takistused (jalgvärav, puukuur, vajalikus ulatuses jalgväravaga külgnev paneelaed). Kui vkt 15

ühisomanikud seda määratud tähtaja jooksul ei tee, tuleb neil võimaldada AS-il Eemeli viia

juurdepääsutee seisukorda, mis vastab selle kasutamise nõuetele ning võimaldab teed kasutada

vastavalt avaldajate soovitud ja kohtu määratud tingimustele. AS-il Eemelil on õigus ilma täiendavat

tähtaega määramata pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse läbiviimiseks – juurdepääsuteelt

mistahes takistuste eemaldamiseks sh jalgvärava, puukuuri ja vajalikus ulatuses jalgväravaga

külgneva paneelaia eemaldamiseks. Paigaldatud juurdepääsu takistuste eemaldamise ja vajadusel tee

seisukorra korrastamise kulud kannavad vkt 15 ühisomanikud oma kinnistut läbiva juurdepääsutee

osas.

- kohustada vkt 12, vkt 15 ja vkt 23 omanikke hoiduma juurdepääsuteel tegevustest, mis püsivalt

kestusega üle 1 tunni takistavad ligipääsu vkt 14 kinnisasjale või vkt 14 kinnisasjalt avalikult

kasutatavale teele ehk riigiteele 13111 Kauksi-Vasknarva. Takistusteks loetakse tõkkepuid, piirdeid,

kraave, valle, puistanguid, virnu, teele ette pargitud sõidukeid ja püsiva või ajutise iseloomuga pinna

või ehituslikke konstruktsioone (välja arvatud avariitööde korral).

- juurdepääsutee korrashoiukohustus lasub vkt 14, vkt 15, 12 ja 23 kinnisasjade omanikel osas, milles

juurdepääsutee paikneb tema kinnisasjal. Juurdepääsutee(osa) vkt 12, vkt 15 ja vkt 23 kinnisasjal

tuleb omanikel hoida korras määral, mis vastab tavapärasele pinnastee kasutusele, sh tasandada ning

vajaduse korral täita pärast tee kasutamist tekkinud rööpad.

- kohustada vkt 14 igakordseid omanikke tasuma vkt 15 igakordsetele omanikele juurdepääsutasu

150 (ükssada viiskümmend) eurot alates käesoleva määruse jõustumisest kord aastas eelneva aasta

31. detsembriks järgneva aasta eest. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust

(kohtulahendi jõustumisest kuni aasta lõpuni) tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.

- kanda registriosade nr 152808 (vkt 23), nr 139708 (vkt 15) ja nr 179008 (vkt 12) III (kolmandasse)

jakku esimesele vabale järjekohale märkus kinnistu nr 292708 (vkt 14) igakordsele omanikule

määratud juurdepääsu kohta vastavalt kohtumääruse resolutsiooni punktile 2.

- XXX omanikul, XXX omanikul ja XXX ühisomanikel on kohustus anda nõusolek kanda

registriosade nr 152808, nr 139708 ja nr 179008 III jakku märkus käesoleva kohtumäärusega

määratud juurdepääsu kohta. Vkt 23 omaniku, vkt 12 omaniku ja vkt 15 ühisomanike

tahteavaldusi/nõusolekuid asendab jõustunud kohtulahend käesolevas tsiviilasjas.

Maakohus jättis menetluskulud puudutatud isikute I kanda. Puudutatud isikute I vastuväite kohtu

tegevusele ja taotluse asja arutamise uuendamiseks jättis maakohus rahuldamata.

11. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et avaldajale kuuluv XXX-i 14 kinnisasi ei piirne

avalikult kasutatava teega ja avaldajal on õigus taotleda juurdepääsutee määramist kohtu kaudu

sõltumata sellest, et naabrite heast tahtest kantud kokkulepete alusel on tal hetkel juurdepääs läbi

juurdepääsutee II tagatud (põhjapoolne juurdepääs). See puudutab 5 kinnistut (Mäeotsa, Karu, XXX,

XXX ja XXX) ja on pikkusega ca 525 m. Juurdepääs II vkt 13, 11 ja 9 kaudu ei vii avalikult

kasutatavale teele, vaid Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbivale erateele. Kohus nõustus vallavalitsuse

seisukohaga selles, et kui Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv tee määrataks avaliku kasutusega teeks,

oleks avaldajal põhjapoolt samaväärne ligipääs kinnistule kui taotletava juurdepääsu tee I kaudu.

Kuid ka sel juhul tuleks avaldajal esitada vkt 9 ja 11 omanikele nõue oma kinnistule pääsemiseks

AÕS § 156 lg 1 alusel.

Vaidlust ei ole ka selles, et puudutatud isiku I kinnisasjal paikneb ajalooline tee ja selles, et seni

kasutusel olnud juurdepääsutee I suleti vkt 15 omanike poolt. Juurdepääsutee I oli kuni sulgemiseni

naabrite aktiivses kasutuses ja seda võib faktiliselt pidada avalikuks teeks.

Alajõe Vallavalitsuse 20. mai 1997 korraldusega nr 70 anti nõusolek Järve 15 maaüksuse

ostueesõigusega erastamiseks. Vastavalt korralduse p-le 5.4 seati tingimuseks tagada maaüksust

läbiva tee avalik kasutus. Järve 15 katastriüksus registreeriti Maa-ameti Ida-Viru maakatastri poolt

25. augustil 1997 ning katastriüksuse plaanil ning eksplikatsioonil on kajastatud ka katastriüksust

läbiv tee. Erastamise korralduses ning katastriüksuse plaanil märgitud tee viitab erastamise hetkel

olnud olukorrale ning Järve 15 kinnistu omanik ei saanud eeldada, et Järve vkt riigiteest

põhjapoolsete kinnistute juurdepääs tuleb rajada teise asukohta.

AÕS § 155 lg 1 järgi ei või omanik kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, lõpetada ega

takistada selle kasutamist ka siis kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.

Alutaguse Vallavalitsus on kinnitanud, et ei ole andnud vkt 15 omanikele luba juurdepääsu sulgeda

ning piirdeaeda rajada. 2019. a koostatud vkt 15 piiriprotokollis LY1906114736 on ajalooline

juurdepääsu tee selgelt näha.

12. 19. aprillil 2024 toimunud vaatlusel Alutaguse vallas, Katase külas Järve vkt kinnisasjadel

vaadati üle menetlusosaliste avaldatud 4 võimalikku juurdepääsuvarianti:

- põhjapoolne juurdepääs, mida kasutavad Järve vkt 14, 23, 11, 13 ja 9 omanikud (juurdepääs II);

- mööda Järve vkt 22 ja Järve vkt 21 vahel asuvat teed, millelt on avalikult kasutatava teeni 40

meetrit (juurdepääs III);

- ajalooline variant vkt 15, 23, 12 kaudu (avaldaja avalduses taotletud variant, juurdepääs I);

- vkt 15, 12 ja 23 kaudu ehk vkt 15 piirdeaia tagant (ümber aia), so puudutatud isikute I 15.

veebruaril 2023 esitatud variant (juurdepääs IV).

21. juulil 2021 vaadeldi avaldaja avalduses taotletud juurdepääsu (nn ajaloolist juurdepääsu) üle vkt

15 kinnistu; põhjapoolset juurdepääsu kogupikkusega avalikult kasutatava Kauksi-Vasknarva teeni

avaldaja kinnisasjalt kokku ca 500 m (paekivikillustikuga pinnastee (eratee); avalikult kasutatavale

teele saamiseks tuleb läbida vkt 11, 13, 9 ning Karu ja Mäeotsa kinnistuid läbivaid erateid).

Paikvaatuse hetkel oli vkt 9 omanik paigaldanud lukustatava keti, vaba juurdepääs avalikult

kasutatavale teele puudus avaldajal ka põhjapoolt. Tee on küll sõidetav, kuid sõiduks avalikult

kasutatavale teele on nähtavus kurvi tõttu piiratud.

13. Juurdepääs II, nn põhjapoolne juurdepääsutee.

Avaldaja kinnitab, et kasutab oma kinnistule pääsemiseks põhjapoolset teed, mille kogupikkus on

avalikult kasutatava Kauksi-Vasknarva teeni avaldaja kinnisasjalt kokku ca 500 m ja sinna

pääsemiseks tuleb läbida vkt 11, 13, 9 ning Karu ja Mäeotsa kinnistuid läbivaid erateid. Seega on

juurdepääsu tee pikkus võrreldes juurdepääsuga I kordades pikem, lisaks puudutab rohkem kinnistute

omanikke.

Järve vkt-d piirnevad lõunast riigiteega 13111 Kauksi-Vasknarva ning ülejäänud seda ala läbivad ja

sellega piirnevad teed on erateed (sh Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv killustikukattega tee), mis pole

avalikku kasutusse määratud. Alutaguse Vallavalitsus on selgitanud, et Järve vkt-st põhja pool asuv

tee on märgitud üldplaneeringus perspektiivseks kohalikuks teeks, üldplaneering on koostamisel,

samas lisab, et kuni põhjapoolset teed ei ole avalikuks kasutamiseks määratud, on juurdepääs

avaldaja kinnistule kõige lühem ja vähemkoormavam vkt 15 kaudu. Käesoleval ajal on see tee eratee.

Maakohus nõustus vallavalitsuse seisukohaga selles, et juhul kui Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv tee

määrataks avaliku kasutusega teeks, oleks avaldajal samaväärne ligipääs kinnistule kui nn ajaloolise

vkt-d 15 läbiva tee kaudu. Maakohus ei nõustunud vkt 15 omanike väitega, et põhjapoolne

juurdepääs kulgeb kinnistute piire mööda ja ei riiva nende huve sedavõrd nagu vkt 15 kinnistul.

Teede plaanilt nähtub selgelt, kuidas põhjapoolne juurdepääs vkt 9, 11 ja 13 kaudu kulgeb. Vahe on

vaid selles, et vkt 9, 11 ja 13 omanikud ei ole paigaldanud piirdeaedu (välja arvatud vkt 9 kett ja

lukk), vaid on võimaldanud naabritel läbipääsu. Samuti kasutavad seda teed ka kinnistuid

teenindavad sõidukid, sest muud ligipääsu lihtsalt ei ole. Maakohus veendus, et põhjapoolne

pinnastee (eratee) on kaetud paekivikillustikuga ja on sõidetav, kuid sõiduks avalikult kasutatavale

teele on nähtavus kurvi tõttu piiratud.

Juurdepääsu II kasutamiseks ei ole vaja seda laiendada, tugevdada, killustikuga katta jne. Kui ka

Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv killustikukattega tee avalikuks kasutamiseks määrata, ei taga see

otsest juurdepääsu vkt 14 kinnistule. Juurdepääs vkt 14 kinnistule sõltub ka siis vkt 9, 11, 13 omanike

heast tahtest ehk et ka siis vajab avaldaja oma kinnistule pääsemiseks juurdepääsu määramist AÕS §

156 lg 1 alusel. Juurdepääsutee II korral oleks juurdepääsutasu kordades kõrgem, mis ei oleks

avaldaja huve arvestades põhjendatud, kui on olemas kordades lühem juurdepääs, mida on

maakorralduslikult võimalik kasutada ja mida on aastakümneid kasutatud.

Kohtu hinnangul räägib põhjapoolse juurdepääsu kasuks võrreldes avaldaja soovitud variandiga

olemasolev sõidetav teekate, laius, põhjapoolsete kinnistuomanike vastutulek; variandi vastu aga

asjaolu, et juurdepääs läbib / puudutab 5 kinnistut ning selle pikkus avalikult kasutatavalt teelt on

kordades suurem kui vkt 15 kinnistu kaudu + juurdepääsutasu kui seda nõutakse (525 m vs. 65 m).

14. Juurdepääs vkt 14 kinnistule vkt 22 ja 21 vaheliselt alalt (juurdepääs III).

Juurdepääsuteed III kaalus kohus puudutatud isikute I ettepanekul alternatiivvariandina. Tegemist on

kõige lühema pikkusega (ca 40 m) juurdepääsuga vkt 14 kinnisasjale, mis kulgeks vkt 22 ja 21

vaheliselt alalt . Vkt 22 ja 21 omanikud on sellele juurdepääsuvariandile vastu. Kauksi-Vasknarva

teelt on mahasõit võimalik, ka kasutatav, kuid puudub tee, mis viiks vkt 14 kinnisasjale. Tegemist on

lagedama kohaga, kus puid on vähe. Avaldaja väitel asub puudest vabal alal maa-alune heitvee

mahuti, mistõttu oleks sõidukite ülesõit sellest kohast seetõttu välistatud. Vkt 15 omanikud on

märkinud, et tee rajamiseks avaldaja kinnistule on vaja maha võtta 7 puud.

Kohus märkis, et puudutatud isikud I ei ole esitanud joonist, milleks kohus neid kohustas ja millest

nähtuks, milliseid puid ja põõsaid tuleb tee rajamiseks maha võtta, puudub parkimise korraldamise

plaan ning avaldaja heitveemahutiga seonduvad lahendused. Seega on tõendamata muuhulgas

maakorralduslik võimalus selle juurdepääsutee rajamiseks.

Võrreldes juurdepääsu võimalusi (ja sellega kaasnevat riivet omanikele) vkt 15 kinnistu kaudu ja ka

põhjapoolsete kinnistute kaudu, on juurdepääs vkt 22 ja 21 kinnistute kaudu kohtu hinnangul kõige

rohkem kinnistute omanikke koormav ja riivav, lisandub elujõuliste mändide mahavõtmise ja uue

tee / ligipääsu rajamise vajadus. Kohus arvestas ka vkt 22 ja 21 kinnistute suuruseid võrreldes vkt 15

suurusega, sh koormatava ala ulatusega. Uue tee rajamine olukorras, kus senine ajalooline juurdepääs

on omavoliliselt suletud, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud.

15. Juurdepääs vkt 14 kinnistule vkt 15, 23, 12 kaudu (avaldaja taotletud variant, juurdepääs I)

Tegemist on ajaloolise teega Kauksi-Vasknarva teelt (riigiteelt 13111) vkt 15 kaudu vkt 14

kinnisasjale. See puudutab kaardi- ja plaanimaterjalide alusel kahte kinnistut – vkt 15 ja vkt 23,

puutumust vkt-ga 12 omab see tee vaid riigiteelt mahasõidu nurga osas (dtl 648). Juurdepääsu pikkus

Kauksi-Vasknarva teelt Järve vkt 14 kinnistule vkt 15 kinnistu kaudu on 65 m.

Vkt 12 omanik ei ole vastu nihutada sõidukite juurdepääsu sissesõidul Kauksi-Vasknarva sõiduteelt,

kuid planeeritud tee peaks edasi kulgema ainult vkt 15 kinnistult. Vkt 15 omanik on sulgenud

piirdeaiaga vkt 14 kinnistu omanikul ja teistel põhjapoolsete kinnistute omanikel juurdepääsu

avalikult kasutatavale Kauksi-Vasknarva teele (riigiteele 13111) ning on jätnud aia kõrvale jalgtee.

Maakohus veendus vaatlustel, et mahasõit Kauksi-Vaskvarva teelt on ohutu, mahapööre sirgelt vkt

15-le, ei ole pimedaid kurve. Vkt 15 on sulgenud piirdeaia ehitamisega juurdepääsu vkt 14 kinnistult

avalikult kasutatavale teele. Vkt 15 taha jääva vkt 23 garaaž on ehitatud suunaga otse Kauksi-

Vasknarva teele, st avalikult kasutatavalt teelt oli vkt 23 omanikul võimalik sõita otse garaaži ette.

Käesoleval ajal seoses vkt 15 ehitatud piirdeaiaga on vkt 23 omanikul muudetud garaaži kasutamine

ebamugavaks.

MAakohus leidis, et vkt 15 omanikud saaksid vältida kinnistul ebaotstarbeka kolmnurkse maa-ala

kujunemist, kui juurdepääs kulgeks piirdeaia tagant (mida vkt 23 omanik oma ettepanekus ka

sisuliselt tegi, kuid mis ei koormaks ebamõistlikult vkt 23 kinnistut). Vastavasisulise ettepaneku tegid

vkt 14, 23, 11, 13 ja 9 omanikud vkt 15 omanikele ka 12. detsembril 2019 juurdepääsu tagamiseks ja

probleemi kohtuväliseks lahendamiseks. Muuhulgas avaldasid ettepaneku tegijad valmisolekut ka aia

ümberpaigutamisega seotud kulude katmiseks ja juurdepääsu tasu määramiseks. Sellisel viisi

juurdepääsu tagamise puhul ei ole vaja vkt 15 kinnistult läbi sõita, kinnistu omanikul pole vaja

pidevalt väravaid avada. Samuti avaldati arvamust, et vkt 23 omanikule tuleb tagada võimalus

garaaži pöörata. Vkt 15 ettepanekuga ei nõustunud.

Maakohus märkis, et sarnane olukord on käesolevaks ajaks ka välja kujunenud, ainult selle

erinevusega, et kui 2019. a pöördumises tehti ettepanek aeda nihutada vkt 15 piirides sissepoole, siis

käesoleval juhul on juurdepääs suunatud väljapoole (eriti vkt 23 osas). 2019. a on koostatud vkt 15

piiriprotokolli lisas (piirikirjelduse skeem) nähtub selgelt ka juurdepääsutee asukoht.

Maakohus nõustus, et juurdepääsu tee koormab vkt 15, kuid sellisena puudutatud isikud kinnistu ka

soetasid ning pidid selle ebamugavusega arvestama. Tegemist ei ole nn uue tee rajamisega vkt 15

taha jäävatele kinnistutele juurdepääsu tagamiseks, vaid olemasoleva, kuid omavoliliselt suletud

juurdepääsu taastamisega.

Puudutatud isikud I märgivad, et nende kinnistu kaudu taotletava juurdepääsutee all asuvad

elektrikilp ja elektrikaablid, vkt 13-le viiv maa-alune internet/telefonikaabel ning vkt 23 kinnistu

juurde viiv veevarustuse torustik, samuti vkt 15 kinnistul asuv puurkaev, mida on kavas

rekonstrueerida vastavalt projektile, juurdepääsu võimaldamisel vkt 15 kaudu on tehnovõrkude

kahjustumine tõenäoline. Maakohus märkis, et torustike ja kaablite paiknemise täpse asukoha osas

tõendeid esitatud ei ole, välja arvatud kollasega märgistatud ala plaanil, samas asub märgistatud ala

täpselt kohas, kust puudutatud isiku I enda väitel kulgeb juurdepääs avaldaja kinnistule (st ümber

tema aia), seega ei saa väidetu takistada ka juurdepääsu kasutamist mööda ajaloolist teed vkt 15

kaudu.

Puurkaevu ümberehitamise projektist ega muudest tõenditest ei nähtu, kas ja kuivõrd mõjutab

teekasutus 74 m sügavuse puurkaevu veekvaliteeti jms. Alutaguse Vallavalitsus on seisukohal, et tee

on võimalik korrastada selliselt, et oleks tagatud maa-aluste tehnovõrkude ohutus. Puurkaevu

hooldusalal tuleb järgida veeseaduse § 154 lõikes 6 toodud nõudeid. Puurkaevu ohutuse tagamiseks

tuleb vältida puurkaevu hooldusalal parkimist (ka puudutatud isikul endal). Järve vkt 14 kinnistu

parkimine peab toimuma Järve vkt 14 kinnistul, mitte juurdepääsutee osal. Kohus leiab, et kui kaev

on alati olnud samas kohas, siis kaev oli järelikult samas kohas ka enne juurdepääsutee piirdeaiaga

sulgemist, ehk siis ajalooline tee ei ole olnud /ei ole takistuseks.

Kui ajaloolisel tee osal puuduvad tee jäljed, on põhjuseks see, et tee kasutamine on olnud piirdeaia

rajamise tõttu võimatu.

Maakohus leidis, et juurdepääs avaldaja kinnistule juurdepääsutee I kaudu on mõistlik ning sellega

pidi kinnistu omanik arvestama juba kinnistu soetamisel. Seetõttu on väited vkt 15 omanike huvide

riive ebaproportsionaalsusest kohtu hinnangul alusetud. Kohus nõustub, et juurdepääs koormab vkt

15 kinnistut (puudutatud isikud I elavad seal aastaringselt), kuid mitte ebaproportsionaalselt.

Arvestades, et ümberkaudsed kinnistute omanikud kasutavad oma kinnistuid suvilana (peamiselt

suveperioodil), ei ole riive aastaringselt ühtviisi intensiivne. Ajaloolise tee taastamist on mõistlikuks

ja kõige vähem koormavaks pidanud nii ümberkaudsed naabrid kui vallavalitsus.

Vallavalitsus ei ole andnud luba juurdepääsu sulgemiseks ega piirdeaia ehitamiseks. Kuna vkt 15

omanikud on paigaldanud piirdeaia ja paigutanud aia äärde ka kuuri, tuleks nn endise olukorra

taastamiseks tõsta ära / lammutada nii kuur kui paigutada ümber piirdeaed.

16. Juurdepääs vkt 14 kinnistule vkt 15, 12 ja 23 kaudu, ehk vkt 15 piirdeaia tagant (ümber aia)

(juurdepääs IV)

Kohus märkis, et puudutatud isikute I pakutud juurdepääs III avaldaja kinnistule kulgeks vkt 15

piirdeaia tagant. Mahasõit Kauksi-Vasknarva teelt on sirge, ohutu. Alutaguse Vallavalitsus on 3.

märtsi 2023 seisukohas selle variandiga tingimuslikult nõustunud, kuid juhtinud tähelepanu, et

lähtudes tuleohutuse nõuetest peab tee laius olema vähemalt 3,5 m ja kui tee äärde on rajatud

piirdeaed, peab tee servas jääma ruumi ka teehoolduseks (lume lükkamiseks). Praegusel juhul on

Kauksi-Vasknarva teelt vkt 23 suunas kulgeva teelõigu laius 2,9 m ja ca 2,7 m, mis ei võimalda antud

teelõiku läbida nt päästeautol ja prügivedu teostaval transpordil.

Puudutatud isik II (vkt 23) on ettepanekule vastu põhjusel, et lahendus sulgeb garaaži kasutuse ning

toob autode liikluse suvila seinast 1–2 meetri lähedusse, mis seab ohtu suvilas puhkavaid inimesi,

eriti lapsi. Paikvaatlusel mõõdeti vkt 23 garaaži ja vkt 15 piirdeaia vaheliseks kauguseks 6 m, garaaži

ja vkt 15 kinnistu piiri vaheliseks kauguseks 5 m. Vkt 23 garaažikasutus muutuks sel juhul äärmiselt

problemaatiliseks kui mitte võimatuks. Vkt 23 garaaž on ehitatud suunaga otse Kauksi-Vasknarva

teele, st avalikult kasutatavalt teelt oli vkt 23 omanikul võimalik sõita otse garaaži ette. Sarnaselt on

ehitatud vkt 12 garaaž ustega nn ajaloolise tee suunas.

Puudutatud isikute I ettepaneku ja juurdepääsuplaani järgi kulgeb juurdepääs III sisuliselt avaldaja

taotletud nn ajaloolise tee kõrvalt ehk aia tagant viisil, mis ei riiva vkt 15 huve, kuid mõjutab vkt 23

oluliselt enam kui avaldaja taotletud juurdepääs I.

Maakohtu hinnangul on vkt 23 omaniku vastuväited juurdepääsule III põhjendatud. Lisaks garaaži

kasutamise ebamugavustele valgustaksid vkt 23 omaniku väidete kohaselt selle variandi puhul

sõidukite tuled otse nende elutuppa, samuti tõuseks oluliselt müratase (maja seina vahetus läheduses),

lisaks on vkt 23 kinnistu kõige väiksem.

17. Puudutatud isik II esitas 6. augustil 2024 kohtule oma seisukoha juurdepääsu määramiseks, mis

peaks tagama ka talle garaaži kasutamise. Kohus hindas pakutud varianti mõistlikuks ja otstarbekaks

(sh vkt 15 omanikke vähem koormavaks).

Puudutatud isikud I pöördenurga nihutamisega vkt 23 plaanil märgitud viisil ei nõustunud. See oleks

aga vajalik operatiivsõidukite jms sõidukite liiklemise tagamiseks. Kohus leidis, et puudutatud isiku I

päästekomandole vastamiseks esitatud küsimus oli selgelt suunatud kindla vastuse saamisele.

Kuivõrd vkt 15 omanike piirdeaia tagaon maapind pehme ning teekoridori sinna rajatud ei ole, tuleb

tee, mis võimaldaks ka raskematel sõidukitel seda läbida, alles rajada. Avaldaja esitatud Nordost

Partner OÜ hinnapakkumise kohaselt läheks paekivikillustikuga kattega tee ehitamine maksma

9092,66 eurot. Avaldaja taotleb tee rajamise kulud (juhul kui kohus määrab juurdepääsu vkt 23

omaniku variandi järgi) jagada vkt 14, 15, 23 ja 12 omanike vahel proportsionaalselt ja kohustada

neid kulud avaldajale vastavalt kuludokumentidele hüvitama.

Uue tee rahastamisega ei nõustunud ka puudutatud isik V. Väited nagu püüaksid avaldaja ja

puudutatud isik II puudutatud isikute I arvel alusetult rikastuda, on alusetud.

Maakohtu hinnangul on vkt 23 pakutud juurdepääsu variant iseenesest mõistlik. See tagab

juurdepääsu vkt 14 kinnistule (sh päästesõidukitele, prügimasinatele jne), koormaks vkt 15 vähem

kui ajalooline tee, samas arvestab ka vkt 23 huvidega. Maakohtu hinnangul ei arvesta vkt 15

naaberkinnistute huvidega, vaid üritab juurdepääsuteed laiendada naaberkinnistute arvelt, samas kui

ajalooline juurdepääsutee paikneb vkt 15 kinnistul. Maakohus arvestas vkt 23 kinnistu suurust

võrreldes vkt 15 suurusega (kinnistusraamatu andmetel on vkt 23 kinnistu pindala 804 m2; vkt 15

pindala 1735 m2), seega juurdepääs ümber vkt 15 piirdeaia vkt 23 seina äärest on mõeldamatu ja

ebamõistlik. Uut teed pehmele pinnasele rajamata ei oleks tagatud vkt-le 14 vajalikku ligipääsu

(päästeautod, prügiautod).

18. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et põhjendatud on määrata juurdepääs avaldaja

kinnistule mööda ajaloolist teed (juurdepääs I). Maakohus möönis, et vkt 15 omaniku jaoks tekitab

eeltoodu mõnevõrra ebamugavusi, kuid puudutatud isikute I õiguste riive on osaliselt põhjustatud

nende enda tegevusega (piirdeaia ja kuuri paigaldamine teadmises, et kinnistul asub aastakümneid

kasutuses olnud tee, mida mitmed kinnistuomanikud kasutasid avalikult kasutatavale teele

pääsemiseks, omamata luba juurdepääsu sulgemiseks). Puudutatud isikud I ei ole valmis

kompromissiks, mis arvestaks peale nende enda ka teiste kinnistuomanike huve.

Maakohus märkis, et avaldaja saab taotleda juurdepääsu avalikult teelt ainult enda kinnistule (AÕS §

156 lg 1 esimene lause). Isikuliselt hõlmab juurdepääsuõigus nii kinnisasja (käesoleval juhul vkt 14)

omanikku kui ka teisi kinnisasjal elavaid või seda omaniku nõusolekul muul viisil kasutavaid isikuid

(vt ka Riigikohtu 27.09.2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 21 3. lõik). Maakohus täpsustas, et

transpordivahendina tuleb käsitleda siinkohal nii sõiduautosid kui ka kinnistut teenindavaid

sõidukeid: kütte- ja jäätmevedu, veevarustus- ja kanalisatsioon, avarii- ja hooldustööd, hädaabi:

kiirabi, politsei, pääste).

19. Juurdepääsu avaldaja kinnistule juurdepääsu tee I kaudu takistavad vkt 15 kinnisasjale

paigaldatud piirdeaed ja kuur. Määruse täitmiseks tuleb takistused kõrvaldada (kuur, vajalikus

ulatuses piirdeaed eemaldada/nihutada), tee viia vajadusel vastavusse kasutamise nõuetega. Vkt 12 ja

23 omanikud ei ole vastu vaielnud avaldaja nõudele (ajaloolise tee avamisele) ning osas, milles

juurdepääs läbib nende kinnistut, ei ole paigaldatud takistusi. Maakohus andis määruse täitmiseks ka

vajalikud korraldused. Maakohus määras EhS § 19 alusel, et juurdepääsutee korrashoiukohustus

lasub avaldajal (vkt 14), vkt 15, 12 ja 23 omanikel osas, milles juurdepääsutee asub tema kinnisasjal.

Juurdepääsutee(osa) vkt 12, vkt 15 ja vkt 23 kinnisasjal tuleb omanikel hoida korras määral, mis

vastab tavapärasele pinnastee kasutusele, sh tasandada ning vajaduse korral täita pärast tee kasutamist

tekkinud rööpad.

20. AÕS § 156 lg 1 teine lause näeb ette, et juurdepääsu määramisel kohtu poolt määrab kohus ka

juurdepääsu kasutamise tasu. Kohtupraktika kohaselt ei pea tasu suurus tulenema ainult tee

korrashoiu kulude suurusest, vaid kohtul on õigus määrata õiglane ja mõistlik tasu lähtuvalt

asjaoludest.

Puudutatud isikud I taotlesid juurdepääsu I määramisel juurdepääsutasu 150 eurot aastas. Nad ei

pidanud ekspertiisi tellimist mõistlikuks ja ökonoomseks põhjusel, et tasu 150 eurot aastas on kõigile

taskukohane. Puudutatud isik II kinnitas kohtuistungil 17. juulil 2024, et ta juurdepääsutasu ei soovi.

Puudutatud isik V soovis juurdepääsu tasu määramist üksnes juhul, kui rajatakse uus tee. Avaldaja

jättis juurdepääsu tasu suuruse kohtu määrata, märkides seda, et puudutatud isikute I taotletud tasu

150 eurot aastas tuleks jagada kõigi juurdepääsuteed kasutada soovivate kinnistuomanike vahel.

21. Kohus leidis, et kuivõrd Riigikohtu juhis juurdepääsutee talumise tasu määramisel on

menetlusosalisi liialt koormav ning toob kaasa nende enda hinnangul ebaproportsionaalseid kulutusi,

mida nad kanda ei soovi, tuleb tasu määrata TsMS § 233 alusel. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt

on vkt 15 maaüksuse pindala 1292 m2 (elamumaa) ja maa maksustamishind 24 135 eurot. Avaldaja

taotletava juurdepääsu ala suurus on 227,5 m2. Juurdepääsualast paikneb vkt 15 kinnistul

hinnanguliselt 2/3 ehk ca 66% ehk ca 150 m2 maa-ala. Vkt 15 kinnistul paikneva juurdepääsuala

pindala moodustab kogu vkt maaüksuse pindalast ca 11%, millisele osale maksustamishinnast 24 135

eurot vastab 2654 eurot.

Kohus määras juurdepääsutasu suuruseks puudutatud isikute taotletud 150 eurot aastas. Kohtu

hinnangul ei ole puudutatud isikute I taotletav aastane juurdepääsutasu ebamõistlikult suur. Kohus

arvestas tasu määramisel nii vkt 15 omaniku riivet kui ka asjaolu, et tegemist on pikaajalisel

väljakujunenud ja aktiivses kasutuses olnud teega, mille olemasolust ja kasutamisest puudutatud

isikud I teadsid ja pidid sellega arvestama kinnistu omandamisel.

Kohus leidis, et juurdepääsutee korrashoiu kohustus on teealuse kinnisasja omanikul. Kuivõrd

juurdepääsuteed kasutavad mõlema kinnisasja omanikud (vkt 14 ja vkt 15), jaguneksid tee korrahoiu

kulud nende vahel vastavalt kasutamise osakaalule (AÕS § 179 lg 2). Kuivõrd vkt 15 omanikud

kasutavad kinnistut elukohana ning kasutavad ka juurdepääsuala alla jäävat maa-ala pidevalt ja

aastaringselt, peab kohus põhjendatuks vkt 15 kinnistule jääva juurdepääsutee korrashoiukohustuse

jätta selles osas, mis asub tema kinnistul, vkt 15 omaniku kanda.

AÕS § 156 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel määratav juurdepääsutasu tuleb üldjuhul välja

mõista perioodilise rahasummana selliselt, et juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks

järgmise aasta eest ette. Eeltoodu tuleneb muu hulgas ka AÕS § 156, § 148 lg 2 teise lause ning lg-te

4 ja 5 süsteemsest tõlgendamisest ja asjaolust, et selline tasu on hüvitis juurdepääsutee kui kinnisasja

omandi kitsenduse eest (Riigikohtu 01.06.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.2).

Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest

(Riigikohtu 15.03.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma

tagasiulatuvalt.

Kohus kohustas vkt 14 igakordseid omanikke tasuma vkt 15 igakordsetele omanikele

juurdepääsutasu alates määruse jõustumisest kord aastas eelneva aasta 31. detsembriks järgneva aasta

eest. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust (kohtulahendi jõustumisest kuni 2025.

aasta lõpuni) tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.

22. Vastuseks 27. mail 2025 puudutatud isiku I esitatud taotlusele asja arutamise uuendamiseks

(puudutatud isik soovis tutvuda 19. aprilli 2024 vaatlusprotokolliga) selgitas maakohus, et 19. aprillil

2024 toimunud paikvaatluse protokoll koostati ja allkirjastati digitaalselt 20. mail 2024 ja see on

nähtav digitoimikust. Käesolevas asjas on ka pabertoimik. Digitoimikusse oli protokoll kohtu

eksituse tõttu jäänud laadimata. Kirjeldatud eksitus ei takista asja lahendamist. Menetlusseadustik ei

näe ette kohtule kohustust küsida menetlusosalistelt seisukohti vaatlusprotokollile. Puudutatud isikute

lepinguline esindaja oli paikvaatlusel kohal. Maakohus jättis taotluse asja arutamise uuendamiseks

rahuldamata.

23. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

puudutatud isikute I kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kooskõlas TsMS § 174

lg 4 pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

24. Puudutatud isikud I esitasid maakohtu 28. mai 2025 määruse peale määruskaebuse, milles

paluvad maakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus määrust tehes TsMS § 232

lg-s 1 sätestatut ja kaebaja õigusi ning ei kaalunud piisaval määral asjas kogutud informatsiooni ja

kaebuse esitaja argumente. Kaebuse esitaja soovib kaebuse läbivaatamist kohtuistungil.

Maakohus avalikustas AET-s 19. aprilli 2024 paikvaatluse protokolli alles 27. mail 2025. Seega oli

protokoll menetlusosalistele kättesaadav vaid üks päev enne asjas lõpplahendi tegemist. Vaatluse

protokolli avalikustamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, maakohus oleks pidanud

seetõttu rahuldama puudutatud isikute I menetluse uuendamise taotluse.

Vaatlusprotokoll on liiga üldine ja üheselt ei ole arusaadav kohtu vaadeldud teede asukohad ja

piirnevad alad. Protokollile lisatud piltidelt ei ole võimalik mõista kinnistutel asuvate rajatiste

asukohti, arusaamatu on, mida mõõdeti. Kinnistusraamatu (Maa- ja Ruumiameti) andmed, millest

maakohus lähtus juurdepääsu tasu ja vkt 15 maa maksustamishinna arvutamisel, olid AET-s

menetlusosalistele avalikuks tehtud alles 11. juunil 2025, st pärast määruse tegemist. Kaebuse

esitaja ei saanud seetõttu ka selle dokumendi osas oma seisukohta avaldada.

Kaebuse esitaja kinnisasjal vkt 15 ei paikne ajalooline tee, maakohtu vastupidine järeldus ei ole

põhjendatud. Ajalooliselt kasutatav tee on nn põhjapoolne tee, mida on avaldaja takistamatult

kasutanud viie aasta jooksul. Alutaguse Vallavalitsus on selgitanud, et see nn põhjapoolne tee on

märgitud üldplaneeringus perspektiivseks kohalikuks teeks, üldplaneering on koostamisel.

Kaebajast sõltumatutel asjaoludel ei ole vallavalitsus viimase viie aasta jooksul teinud midagi

põhjapoolse tee staatuse muutmiseks ja elanike jaoks parema lahenduse saavutamiseks. Maakohus

ei ole selgitanud, mis põhjusel tuleks teha suured muudatused eksisteeriva juurdepääsuga olukorras,

kus mõne aja pärast senikasutatud juurdepääs seadustatakse ja see muutub avalikuks teeks.

Nimetatud tee on püsivas kasutuses ja selle kasutamiseks ei ole vaja teha täiendavaid toiminguid.

Tõendamata on vallavalitsuse väide, et põhjapoolse tee aktiivsema kasutamise on põhjustanud

puudutatud isikute I kinnistul asunud teelõigu sulgemine. Põhjapoolse tee kaudu on tagatud

rasketehnika ja teenindava transpordi juurdepääs avaldaja kinnistule. Kohalik omavalitsus hooldab

põhjapoolset teed pidevalt ja aastaringselt. Selle tee jätkuval kasutamisel ei ole vaja ehitada

kaebajate kinnistule uut teed ja vältida ebamõistlike kulude tegemist ja välditakse sellega maa all

olevate võimalike kommunikatsioonide kahjustamist.

Tee kasutamisel vkt 12, 15, 23 kinnistute kaudu toimub see intensiivsemalt võrreldes vkt 9, 11, 13

kaudu kasutamisega.

Kaebuse esitajale ei ole selge, millist metoodikat või vahendeid kasutades jõudis maakohus määruse

p-s 36 järeldusele, et mahasõit Kauksi-Vasknarva teelt nn ajaloolisele juurdepääsuteele on ohutum

kui põhjapoolne ristmik avalikult kasutatava teega. Nimetatud teelõigul on intensiivne liiklus. Selles

kohas tekiks pime ja kurviga ristmik. Avaldaja taotletava juurdepääsu all asuvad Eleringi

elektrikaablid, mis võivad saada kahjustatud mootorsõidukite raskuse all. Kaebajate kinnistul on

pehme mullakate. Taotletava tee läheduses on õiguspäraselt ehitatud puurkaev, mida kavatsetakse

rekonstrueerida kooskõlas olemasoleva projektiga.

Tegelikkusele ei vasta maakohtu seisukoht määruse p-s 37. Iisaku päästekomando on kinnitanud

(toimus paikvaatlus 27. augustil 2024), et vkt 14 ja 23 kinnistutele on tagatud juurdepääs

päästetööde tegemiseks. Kaebuse esitaja leiab kogu määruse sisu silmas pidades, et sellega

lahendatakse mitte avaldaja nõuet, vaid vkt 23 omaniku soove ning põhimõtteline otsus on tehtud

vkt 23 omaniku kasuks. Vkt 23 omanik ostis oma kinnistu pärast seda, kui puudutatud isikud olid

omandanud vkt 15 kinnistu ja paigaldanud piirdeaia. Vkt 23 kinnistu omanik pääseb oma kinnistule

põhjapoolse juurdepääsu kaudu.

Määruse juurde lisatud joonise järgi ei ole võimalik ehitada määruses nimetatud teed, kuna joonisel

puuduvad andmed tee laiuse kohta erinevates kohtades. Määruse tegemisel ei ole AÕS § 156 lg 1

nõuded täidetud.

25. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud,

selle muutmiseks puudub alus.

Hagita asjas ei ole menetlusosalisel õigus taotleda protokolli parandamist, vastuväiteid

protokollile saab esitada asjas tehtud lahendi peale kaevates. Vaatluse protokoll vastab TsMS §

291 lg 5 nõuetele.

Kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks määranud juurdepääsutasu kinnistusraamatu andmete

alusel, seega ei mõjutanud kinnistusraamatu andmed ja nende määruskaebuse esitajale nähtavaks

tegemise aeg asja lahendamist.

Põhjapoolne juurdepääs on kordades pikem ja kulgeb vkt 9, 11 ja 13 kaudu ja läbib neid

samamoodi kui vkt 15. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui tee on kordades pikem, siis

oleks ka tasu selle tee kasutamise eest suurem. Maakohus on hinnanud ka määruskaebuse

esitajate vastuväiteid kaablite ja torustike paiknemise osas.

Põhjendamatud on ka kaebuse etteheited määruse resolutsiooni selguse osas, resolutsioon on

täidetav. Maakohus on määranud tee tehnilised tingimused (pindala, pikkus ja laius). Kinnistut

omandades teadsid vkt 15 omanikud, et nende kinnistut läbib paljude naabrite aktiivses kasutuses

olev juurdepääsutee. Määruskaebuse esitajate käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ja

viitab oma õiguste kuritarvitamisele.

26. Puudutatud isik II (vkt 23) märkis, et ta toetab maakohtu määrust, millega määrati

juurdepääsuks vana ajalooline tee. Teevariant ümber ebaseaduslikult paigaldatud puukuuri ei

võimalda suurematele sõidukitele vajalikku pöörderaadiust ning seab ohtu krundil viibimise.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

27. Puudutatud isik V (vkt 12) märkis, et ta pole täiesti nõus maakohtu määrusega p-ga 5, mille

kohaselt lasub juurdepääsutee korrashoiukohustus vkt 14, 15, 12 ja 23 kinnisasjade omanikel

osas, milles juurdepääs paikneb tema kinnisasjal. Puudutatud isik on alati hoolitsenud

juurdepääsutee korrasoleku eest. Kui teel hakkas liikuma rasketehnika, sh prügiautod, tekkisid

teele poolemeetrise sügavusega rööpad, muutus raskeks tee läbimine. Puudutatud isik on nõus

määruskaebuse seisukohaga, et rasketehnika ja teenindava transpordi juurdepääs on tagatud

põhjapoolse tee kaudu ja põhjapoolse tee kasutamisel juurdepääsuna avaldaja kinnistule ei ole

vaja välja ehitada uut teed määruskaebuse esitajate kinnistule.

28. Puudutatud isik VI (vkt 13) leidis, et maakohus on menetlenud asja ausalt ja objektiivselt ja

ta toetab määrust. Kohtu valitud teetrass on tema hinnangul ainus toimiv ja proportsionaalne

lahendus.

29. Puudutatud isik VIII (vkt Mäeotsa kinnistu) leidis, et juurdepääs avaldaja kinnistule vkt 15

kaudu on kõige mõistlikum ja teisi kinnistuid vähem koormavam. Määruskaebuse esitajate

tegevus ei tekita usaldust.

30. Puudutatud isik IV (vkt 9) märkis, et teda häirib olukord, kus üks kinnistuomanik (vkt 15)

sulgeb vana läbipääsu ja sunnib teisi otsima uusi teid, sh läbi tema krundi. Varem oli vkt 9 kaudu

liikuv tee vaikne ja rahulik, nüüd on liikluskoormus tõusnud. Paigaldatud on värav ja naabritele

antud võti, kuid puudutatud isik ei ole nõus olukorraga, kus tema krunti hakatakse kasutama

alternatiivse läbipääsuna seetõttu, et keegi teine lihtsalt sulgeb tee. Maakohtu lahend on õige.

31. Puudutatud isik III (vkt 11) palub jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata. Kellelgi ei ole õigust sulgeda ajalooliselt kasutuses olnud teed. Põhjapoolse tee

seisund on halb.

32. XXX vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus on asjaolusid piisavalt kaalunud ja teinud

põhjendatud määruse. 19. aprilli 2024 paikvaatlusel vaadati üle menetluses olnud neli

juurdepääsuvarianti, määruskaebuse esitaja etteheited protokollile ei ole põhjendatud. Valla

üldplaneeringuga on tehtud ettepanek põhjapoolse tee (Mäeotsa ja Karu kinnistute osas)

kohalikuks teeks määramiseks, kuid see ei toimu automaatselt, vaid sellele peab järgnema tee

avalikku kasutusse määramine ning kasutusõiguste seadmine. Praeguseks ei ole saadud

maaomanikega kokkuleppeid. Juhul kui Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv teelõik määratakse

avalikku kasutusse, ei lahenda see vkt 14 kinnistule juurdepääsu.

33. Teised menetlusosalised ei ole määruskaebuse osas oma seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning selle

muutmiseks puudub alus. Puudutatud isikute I määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

35. Määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit

korraldada (TsMS § 667 lg 3). Seega on kohtuistungi pidamine määruskaebemenetluses kohtu

diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus jätab rahuldamata määruskaebuse esitajate taotluse

kohtuistungi pidamiseks. Taotlusest ei nähtu, milliste asjaolude selgitamiseks, tõendite

uurimiseks või asja sisulise arutamise täiendamiseks on kohtuistungi pidamine vajalik.

Maakohus on asjas viinud läbi vaatluse ja arutanud asja menetlusosalistega ka suuliselt.

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse läbivaatamine on võimalik kirjalikus menetluses ja

menetlusosalisi ei ole vaja ringkonnakohtus uuesti ära kuulata.

36. Maakohus määras avaldajate avalduse alusel juurdepääsutee nende kinnistule üle XXX , vkt

15 ja vkt 23 kinnistute (juurdepääs I) ja määras puudutatud isikutele I vkt 15 omanikena

juurdepääsutasu suuruseks 150 eurot aastas. Puudutatud isikud I on määruskaebuses

vaidlustanud maakohtu määruse eelkõige juurdepääsutee asukoha osas. Juurdepääsutasu sõltub

juurdepääsu asukohast, mistõttu kontrollib ringkonnakohus määruse seaduslikkust ja

põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1 ja § 659 koosmõjus).

37. Maakohus on asjas põhjendatult tuvastanud, et avaldaja kinnistu ei piirne avalikult

kasutatava teega. Avaldaja kasutab juurdepääsuks oma kinnistule praegusel ajal juurdepääsu II,

mis kulgeb üle XXX , 11, 13 kinnistute ja Mäeotsa ning Karu kinnistuid läbiva eratee kaudu.

Avaldaja hakkas juurdepääsu II kasutama pärast seda, kui puudutatud isikud I omandasid vkt 15

kinnistu ja sulgesid avaldajate jaoks 2019. aastal senise ajaloolise juurdepääsu I.

Kuivõrd AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb kohtul juurdepääs määrata.

Avaldust ei saa jätta rahuldamata, nagu puudutatud isikud I määruskaebuses taotlevad.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb

lahendada menetlusosaliste huvide kaalumise teel (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-40-

10, p 23) ning muu hulgas tuleb huvide kaalumisel arvestada väljakujunenud tavaga.

Väljakujunenud juurdepääsutavaga pidi arvestama ka maa omandaja sõltumata sellest, kas maa

erastamisel sellele tähelepanu juhiti või mitte (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 p

16, 3-2-1-170-12 p 9)

Maakohus on asja lahendamisel nimetatud Riigikohtu seisukohtadega arvestanud ja asjas

esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega hinnanud. Menetlusosaliste õiguste rikkumist asja

menetlemisel ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et

avaldajate kinnistule tuleb tagada juurdepääs, mida saaks kasutada sõidukitega ajaloolise

juurdepääsu ehk juurdepääsu I kaudu. Nõustudes maakohtu määruse põhjendustega juurdepääsu

tee asukoha osas ei pea ringkonnakohus kõiki neid põhjendusi vajalikuks korrata (TsMS § 659, §

654 lg 6).

38. Määruskaebuse väited ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuse

seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist.

Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus pidi rahuldama puudutatud isikute I

menetluse uuendamise taotluse. TsMS §-s 437 sätestatud eeldusi menetluse uuendamiseks asjas

ei esinenud. Maakohus ei rikkunud puudutatud isikute I õigust tutvuda toimiku materjalidega

(TsMS § 199 lg 1 p 1). Toimikut peetakse üksnes digitaalsena neis tsiviilasjades, mis on

alustatud alates 1. aprillist 2023 (TsMS § 56 lg 1). Käesolev tsiviilasi on alustatud 12. oktoobril

2020 ja selles peetakse pabertoimikut. Maakohus on õigesti märkinud, et vaatluse protokoll oli

allkirjastatud 20. mail 2024 ja see asus pabertoimikus. Puudutatud isikud I osalesid vaatlusel ja

olid seega sellest menetlustoimingust teadlikud. Puudutatud isikud I ei ole avaldanud, et neil

puudus ligipääs pabertoimikule. Kui puudutatud isikud I soovisid vaatlusprotokolliga tutvuda

digitoimiku kaudu, pidid nad olukorras, kus asjas peeti ka pabertoimikut, kohut eraldi teavitama.

Seadusest ei tulene menetlusosaliste õigust teha vaatlusprotokolli osas kohtule märkusi ja

täiendusi.

39. Põhjendatud ei ole ka need määruskaebuse etteheited maakohtule, mis puudutavad 19. aprilli

2024 vaatlusprotokolli. Nõuded vaatlusprotokollile sätestab TsMS § 291 lg 5. Ringkonnakohus

leiab, et 19. aprilli 2024 vaatalusprotokoll vastab nimetatud nõuetele. Kohus on vaadelnud nelja

arutluse all olnud juurdepääsu asukohta, protokolli teksti ilmestavad fotod, mis on numereeritud

ja seotud tekstiga. Seega on protokollist arusaadav, mida maakohus vaatles ja mida mõõtis.

Määruskaebuse vastuväited protokollile on väga üldised ja formaalsed. Konkreetsed vastuväited

protokollitu sisule määruskaebuses puuduvad.

40. Põhjendatud ei ole puudutatud isikute I väide, nagu ei paikneks nende kinnistul ajalooline

juurdepääsutee põhjapoolsetele kinnistutele. Seda maakohtu hinnangut ei muuda ebaõigeks

tõsiasi, et varasemalt toimus liiklemine põhjapoolsete suvilate juurde vastavalt vajadusele ka

mööda nn põhjapoolset teed (juurdepääs II). Alajõe Vallavalitsuse 20. mai 1997 korraldusega nr

70 anti nõusolek XXX maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks ning selle korralduse p-s 5.4

seati erastamise tingimuseks tagada maaüksust läbiva tee avalik kasutus (Alutaguse

Vallavalitsuse 25. novembri 2020 kiri ja selles nimetatud tõendid, I kd lk 74). Nimetatud tee on

kajastatud ka katastriüksuse plaanil ja eksplikatsioonil, seega võis maakohus nimetada teed

ajalooliseks teeks. Nimetatud asjaolud olid ka puudutatud isikule I teada kinnistu omandamisel,

tee sulgemisel ning piirdeaia ja kuuri ehitamisel. Alutaguse valla selgituste kohaselt on kuur

ebaseaduslik ehitis. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikud I on tee sulgemisel tegutsenud

sihilikult üksnes enda huvides ja naaberkinnisasjade omanike huvide vastaselt. Kõik

kohtumenetluses puudutatud isikute I tehtud ettepanekud on kantud soovist välistada Alajõe

Vallavalitsuse 20. mai 1997 korraldusega nr 70 pandud juurdepääsu tagamise kohustuse täitmine

ja saavutada eesmärk, et juurdepääs avaldaja kinnistule ei koormaks kuidagi puudutatud isikute I

kinnistut.

41. Määruskaebuse väide, et maakohus on eelistanud avaldajate huve puudutatud isikute I

omadele, ei ole põhjendatud. Juurdepääsu taotlejate ja tee võimaliku asukoha kinnisasja omanike

huvid on paratamatult vastandlikud ja kohus peab neid kaaludes vaidluse lahendama. Maakohus

on kaalunud kõiki juurdepääsuteeks pakutud erinevaid alternatiive ja on oma kaalutlusi

nõuetekohaselt põhjendanud. Ainuüksi asjaolu, et kohtumenetlus on kestnud (sh puudutatud

isikute I esitatud kaebuste tõttu) juba viis aastat ja sellel ajal on avaldaja olnud sunnitud

kokkuleppel teiste naaberkinnistute omanikega kasutama sõidukiga oma kinnistule

juurdepääsuks nn põhjapoolset teed (juurdepääs II), ei muuda seda juurdepääsu „eksisteerivaks

juurdepääsuks“, mille tõttu puudub avaldajal huvi juurdepääsu taastamiseks puudutatud isikute I

kinnistu kaudu. Juurdepääsu II ei peaks praegusel ajal eelistama juurdepääsule I ka seetõttu, et

seda teed hooldab kohalik omavalitsus ning selle tee kaudu on olukorras, kus puudutatud isikud I

avaldajale ajaloolise juurdepääsu sulgesid, tagatud rasketehnika ja teenindava transpordi

juurdepääs. Kõik need tööd on olnud ja on vajalikud tagamaks juurdepääsu eelkõige nendele

kinnistutele, mida see tee läbib. Juurdepääsu tagamine üle puudutatud isikute I kinnistu ei ole

uue juurdepääsu rajamine, nagu väidavad eksitavalt määruskaebuse esitajad. Tõendeid selle

kohta, et juurdepääsu tee I ristumisel Kauksi-Vasknarva maanteega tekib ohtlik mahasõit,

puudutatud isikud I esitanud ei ole. Määruskaebusest ei ole võimalik aru saada (puudub viide

toimiku leheküljele või esitamise kuupäevale), millisele „tulevikus tekkida võiva ristmiku“

pildile puudutatud isikud I mahasõidu ohtlikkuse hindamisel tuginevad. Puudutatud isikud I

peavad oma kinnistule pääsemiseks samuti Kauksi-Vasknarva maanteelt maha sõitma ja

liiklusolukorda ei muuda ohtlikumaks see, kui seda teeb ka avaldaja.

42. Põhjendatud ei ole ka puudutatud isikute see väide, mille kohaselt lahendaks avaldaja

kinnistule juurdepääsu Alutaguse valla üldplaneeringuga juurdepääsutee II muutmine avalikuks

teeks. XXX on menetluses, sh vastuses määruskaebusele (V kd lk 165) selgitanud, et valla

üldplaneeringuga on tehtud ettepanek juurdepääsu II kohalikuks teeks määramiseks üksnes

Mäeotsa ja Karu kinnistute osas, kuid see ei lahenda avaldaja jaoks probleemi, kuivõrd oma

kinnistule pääsemiseks tuleks avaldajal ikkagi läbida ka XXX, 13 ja 9 kinnistud, st et olukord

oleks samaväärne avaldajate poolt taotletava juurdepääsuga I.

43. Maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud ka puudutatud isikute I väidetega

tehnovõrkude, sh elektrikaablite paiknemise osas, samuti puurkaevu rekonstrueerimise plaaniga.

Maakohus on neile väidetele vastanud määruse p-s 36. Ringkonnakohus nõustub nende

maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Puudutatud isikute väited ei välista

juurdepääsu avaldajate kinnistule maakohtu määratud viisil.

44. Maakohus on määruse p-s 37.2 piisava põhjalikkusega käsitlenud puudutatud isikute I

pakutud juurdepääsuvarianti (juurdepääs vkt 15 rajatud piirdeaia tagant, juurdepääs IV) ja

põhjendatult leidnud, et olukorras, kus puudutatud isikud I ei nõustu enda rajatud piirdeaia

nihutamisega vkt 23 omaniku pakutud viisil, piirab see juurdepääsutee liigselt vkt 23 kinnistu

omaniku huvi, samuti tuleks teha piirdeaia taha juurdepääsu rajades täiendavaid kulutusi 9092

eurot. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid

korrata.

45. Maakohus on lahendi tegemisel hinnanud ka Iisaku päästekomando vastust puudutatud

isikute I 19. augusti 2024 e-kirjale (V kd lk 30). Päästekomando on vastanud puudutatud isikute I

küsimusele ning see vastus ei anna alust asuda avalduse rahuldamise osas maakohtust erinevale

seisukohale. Vastusest nähtub, et võimalused päästetööde tegemiseks on ka praegusel ajal

avaldaja kinnistul olemas. Vastusest ei nähtu, milliseid juurdepääsuteid sel eesmärgil vaadeldi ja

sellest ei saa järeldada, et juurdepääsu määramisel avaldaja taotletud viisil oleks päästetööde

tegemise võimalused avaldaja kinnistul kuidagi piiratud. Seejuures tuleb arvestada, et

päästesõidukitele on tagatud juurdepääs avaldaja kinnisasjale üle naaberkinnisasjade PäästeS §

16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab naaberkinnisasjade kasutamise ka TsÜS § 141, see säte

kohaldub ka siis, kui tekib vajadus nt kiirabi või meditsiiniabi osutamiseks. Nimelt sätestab

TsÜS § 141 lg 1, et isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu

tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei

ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 11). Samas saab pidada mõistlikuks, et juurdepääsu määramisel

kohus nende võimaluste tagamisega mõistlikult arvestab.

46. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I väitega, et maakohus on määrusega

lahendanud mitte avaldaja nõudeid, vaid hoopis puudutatud isiku II (vkt 23) soove. Kohus peab

juurdepääsutee alternatiivide kaalumisel arvestama kõigi naaberkinnisasjade omanike huve.

Maakohus on juurdepääsutee valikul põhjendatult arvestanud vkt 23 omaniku seisukohti, sh tema

esitatud asjaolusid seoses kinnistul asuva garaaži kasutamisega, millised leidsid tuvastamist ka

vaatluse käigus. Seejuures on maakohus ühe olulise asjaoluna võtnud arvesse ka kinnistute

suuruste erinevusi: vkt 15 on 1735 m2 ja vkt 23 on 804 m2 suur. Seega on puudutatud isikute I

kinnistu üle kahe korra suurem kui puudutatud isiku II kinnistu. Puudutatud isiku II väidete

hindamisel ei oma tähtsust, millal ta kinnistu omandas, sest ta ei ole avaldajale juurdepääsuks

enda kinnistule takistusi teinud. Maakohtu vaidlustatud lahend ei taga vkt 23 igakordsele

omanikule ka juurdepääsu üle puudutatud isikute I kinnisasja, kuid hoiab ära vkt 23 kinnisasja

ebaproportsionaalse koormamise.

47. Puudutatud isikute I väide, nagu ei oleks maakohtu määruse resolutsiooni järgi võimalik

ehitada määruse resolutsioonis nimetatud teed, ei ole asjakohane. Maakohtu määruse

resolutsiooni p-s 2 on määratud juurdepääsu tee asukoht, pikkus ja laius, samuti nähtuvad

juurdepääsutee andmed määruse lahutamatuks lisaks olevalt plaanilt. Need andmed on piisavad

tagamaks avaldaja kinnistule juurdepääs üle vkt 15 kinnisasja. Juurdepääsutee, mis ei ole

avalikult kasutatav, ei pea vastama ehitusseadustikus teele sätestatud nõuetele (EhS § 91 lg 1).

48. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et puudutatud isikute I määruskaebuse eesmärgiks on

vältida olukorda, et taastuks endine olukord, kus juurdepääs avaldajate kinnistule kulges läbi vkt

15 kinnistu. Puudutatud isikute I tegevuse tulemusena alates aastast 2019 on avaldaja oma

kinnistule juurdepääsuks pidanud kasutama juurdepääsu II. Kinnistute, mille kaudu see

juurdepääs kulgeb, omanikud on mõistnud avaldaja olukorda ja võimaldanud talle

kohtumenetluse ajaks takistusteta juurdepääsu. Samas ei välista selline ajutine lahendus avaldaja

poolt kasutatud ajaloolise juurdepääsu taastamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et puudutatud isikute I ebaseaduslik tegevus ajaloolise tee sulgemisel ja soovimatus

teha naaberkinnistute omanikega koostööd endise suvilakooperatiivi alal mõistlike

juurdepääsude tagamisel, sh avaldaja kinnistule, ei peaks tagama puudutatud isikutele I edu

kohtumenetluses ja päädima sellega, et kohus lahendab avaldajate kinnistule juurdepääsu üksnes

puudutatud isikute I huve arvestades ja määrab avaldajate kasuks juurdepääsu viisil, mis ei

koorma üldse puudutatud isikute I kinnistut. Oluline on märkida, et enamus naaberkinnisasjade

omanikke, kes on menetlusse kaasatud, on maakohtu määruses määratud lahendusega nõus.

49. Juurdepääsutasu suuruseks määras maakohus vastavalt puudutatud isikute I nõudele 150

eurot aastas, mis on maakohtu hinnangul mõistlik hüvitis omandiõiguse kitsenduse ja tee

hooldamiseks tehtavate kulutuste eest. Puudutatud isikud I ei soovinud tasu taotlemiseks esitada

tõendeid kinnistu väärtuse vähenemise kohta seoses juurdepääsu määramisega. Riigikohtu

praktika kohaselt on juurdepääsutasu määramisel põhimõtteliselt võimalik ka tuginemine TsMS

§-le 233 ja tasu määramine kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui

kinnisasja väärtuse vähenemist ei ole võimalik kindlaks teha (RKTKm 01.06.2022, 2-19-

20416/41, p 15.6). Praeguses asjas on ringkonnakohus sellise olukorra esinemise tuvastanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määratud tasu 150 eurot aastas kõiki asjaolusid

arvestades põhjendatud.

Määruskaebuse esitajad ei ole tasu suurust eraldi ka vaidlustanud, mistõttu puudub

ringkonnakohtul alus kaaluda maakohtu määratud tasu muutmist. Seepärast ei ole asjakohased ka

määruskaebuse väited, et puudutatud isik ei saanud esitada õigeaegselt oma seisukohti

kinnistusraamatu väljavõtte osas. Tegemist on puudutatud isikutele I kuuluva kinnisasja

andmetega, mis pidid olema puudutatud isikutele I ka endale kättesaadavad.

50. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud puudutatud isikute I kanda. Kuivõrd

ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni ei muuda, ei muuda ringkonnakohus maakohtu

määrust ka menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud

ka ringkonnakohtus määruskaebuse esitajate, st puudutatud isikute I kanda (TsMS § 171 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/