3-25-3556/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

17.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3556

Haldusasi

Y.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.09.2025

otsuse nr 15.3-3.2/497-1 ja 29.10.2025 otsuse nr 15.3-

3.4/1465-4

tühistamiseks

ning

vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Y.U , esindaja Alexander Kilmet

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.10.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.U määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Y.U määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29.10.2025 määruse

resolutsiooni punktide 1 ja 7 peale.

2. Jätta Y.U määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.10.2025

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 7 muutmata.

3. Tagastada Y.U määruskaebuselt haldusasjas nr 3-25-3556 tasutud riigilõiv 20

eurot ning kanda see Alexander Kilmeti pangakontole nr EE442200221080041622

Swedbank AS-s.

4. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi ja sünniaeg ning ärinimed C OÜ ja X

OÜ tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole

määrus edasikaevatav (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

3-25-3556

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.U (kaebaja) on XX.XX.XXXX sündinud Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kes

saabus Eestisse 2021. a novembris pikaajalise viisa alusel töötamise eesmärgil ja viibis siin

hiljem tähtajalise elamisloa alusel. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 17.04.2023

otsusega nr 1062351031/TE kaebajale välismaalaste seaduse (VMS) § 181 lg 2 p 3 alusel

tähtajalise elamisloa töötamiseks kehtivusega 17.04.2023 kuni 17.04.2028.

2. Kaebaja esitas PPA-le 07.01.2025 taotluse anda talle VMS § 118 p 9 alusel tähtajaline

elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks.

3. PPA keeldus 22.09.2025 otsusega nr 15.3-3.2/497-1 tähtajalise elamisloa andmisest

VMS § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 11 alusel, st kuna on alust arvata, et välismaalase Eestisse

saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ning välismaalane töötab või on

töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või

on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga.

PPA küsis kaebaja taotluse lahendamiseks hinnangut Kaitsepolitseiametilt (KAPO) ning

lähtub sellest. Kaebaja esitas varasemas elamisloa taotluses ingliskeelse elulookirjelduse, mis

erineb kaebaja tööraamatu ja pensionifondi andmetest ning ei anna tegelikku ülevaadet

kaebaja elukäigust. Praeguses menetluses esitas kaebaja VF-i Föderaalse Julgeolekuteenistuse

(FSB) Baškortostani Vabariigi FSB Valitsuse poolt 05.04.2007 väljastatud FSB

reservohvitseri sõjaväepileti. Selle järgi tunnistas Baškortostani FSB Valitsuse sõjalis-arstlik

komisjon kaebaja 18.03.2005 operatiivteenistuseks kõlbulikuks. Kaebaja on IT-alase

kõrghariduse ja tarkvara arendaja töökogemusega 49-aastane FSB reservohvitser. FSB reservi

kuulumine tähendab FSB-ga teadlikult ja vabatahtlikult koostööle asumist. Kaebaja selgitas

taotlusankeedis ja vastuses PPA-le, et pärast Eestisse kolimist kavatses ta end sõjaväereservist

välja arvata, kuid praegustes oludes võib see olla ohtlik, kuna see nõuab isiklikult VF-i kohale

minekut. Kaebaja käitumine ei kinnita tema sõnu. Piiriületuste andmebaasist nähtub, et

kaebaja on alates 19.11.2021 ületanud Eesti ja VF-i vahelist piiri 25 korral. Mitmel korral on

ta viibinud VF-s üksnes paarkümmend minutit või paar tundi. FSB võib võtta reservi kuuluva

kaebajaga igal ajal kontakti ning mõjutada teda FSB-le vajalikeks tegevusteks. Need

kaebajaga seotud asjaolud kujutavad ohtu Eesti riigi julgeolekule. On alust arvata, et VF-i

eriteenistused kasutavad välismaal elavaid, vajalike teadmiste ja oskustega VF-i kodanikke,

kes on töötanud mh IT- või tehnikavaldkonna ettevõtetes ja/või on sulandunud välismaal

asuvasse huvipakkuvasse info- ja tegevusruumi, vajalikul momendil oma salajaste sõjaliste

või luureliste ülesannete täitmiseks.

4. Kaebaja esitas vaide, mille PPA jättis 10.10.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/186

rahuldamata.

5. PPA teavitas 10.10.2025 kirjaga nr 15.3-3.4/1465-1 kaebajat, et algatas tema tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse ning andis võimaluse esitada oma arvamus.

6. Y.U esitas Tallinna Halduskohtule 20.10.2025 kaebuse, milles palus tühistada PPA

22.09.2025 otsus nr 15.3-3.2/497-1 ning kohustada PPA-d kaebaja taotlust uuesti läbi

vaatama, sh pidama kaebajaga suulise vestluse ja koostama selle protokolli kooskõlas

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 40. Samuti taotles kaebaja praegu kehtiva tähtajalise

elamisloa tühistamise menetluse õigusvastaseks tunnistamist ning haldusmenetluse

lõpetamist, kuna see on ebaproportsionaalne ning vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega

(PS).

Kaebaja on sündinud Venemaal, ta on abielus ja kahe tütre isa. Kaebaja saabus Eestisse 2021.

a novembris pikaajalise viisa alusel lühiajaliseks töötamiseks C OÜ-s kõrgelt kvalifitseeritud

spetsialistina. Kaebaja esitas PPA-le 12.11.2021 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks VMS

§ 181 lg 2 p 3 alusel töötamiseks C OÜ-s. PPA väljastas 15.12.2021 kaebajale tähtajalise

2(7)

3-25-3556

elamisloa viieks aastaks. Kaebaja perekond saabus Eestisse 2022. a märtsis, otsides kaitset

poliitilise surve eest Venemaal. Perekond on avalikult hukka mõistnud VF-i agressiooni

Ukrainas ja jagab Euroopa humanistlikke väärtusi. Tööandja vahetuse tõttu esitas kaebaja uue

taotluse töötamiseks X OÜ-s. PPA 17.04.2023 otsusega anti kaebajale uus tähtajaline

elamisluba viieks aastaks. See otsus tehti pärast Ukraina sõja algust ning ajal, mil KAPO

pööras erilist tähelepanu julgeoleku küsimustele. Enne seda läbis kaebaja taustakontrolli,

mille tulemusel ei tuvastatud ühtegi julgeolekuriski. Pärast seda ei ole VMS-i elamisloa

andmise või tühistamise sätted muutunud. Seetõttu on PPA keelduv otsus vastuolus

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebaja ja tema pereliikmed on elanud

Eestis üle nelja aasta. Nende elu, töö ja hariduse kese on Eestis. Kaebaja tütred õpivad Eesti

koolis, räägivad eesti keelt, laulavad koolikooris ja tegelevad balletiga. Kaebajal on kõrgem

IT-alane haridus, mis vastab Eesti vajadustele, ning ta töötab kõrgelt kvalifitseeritud IT-

spetsialistina. Kaebaja on tasunud makse 46 550,50 eurot, panustades Eesti majandusse,

haridusse, tervishoidu, taristusse ja riigikaitsesse. PPA viide väidetavale lojaalsusele VF-i

suhtes ei ole asjakohane, sest Eesti õigus ei nõua „mittelojaalsust“ kaebaja kodumaale, vaid

kohustust austada Eesti seadusi ja põhiseaduslikku korda. Kaebajal puuduvad sidemed FSB

või VF-i teiste julgeolekuasutustega, reservis registreerimine oli formaalne.

Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (hiljem täiendatud). Esialgne

õiguskaitse on vajalik, et säilitada perekonnaelu stabiilsus. Tagasipöördumine VF-i tähendaks

perekonnale reaalset ohtu. Kaebaja laste naasmine VF-i haridussüsteemi tähendaks

kokkupuudet riikliku propagandaga, mis kujutab endast tõsist ohtu laste moraalsele ja

psühholoogilisele arengule. Elamisloa tühistamise korral peaks kaebaja abikaasa katkestama

töö ning tütred kaotaksid oma haridusliku ja sotsiaalse keskkonna. PPA ei ole esitanud

mingeid tõendeid kaebajast või tema perekonnast lähtuva ohu kohta. PPA tuvastatud

erinevused eluloolistes andmetes ei ole olnud tahtlikud. Kaebaja palub peatada PPA

22.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/497-1 kehtivus ning kohustada PPA-d hoiduma kaebaja kehtiva

elamisloa kehtetuks tunnistamisest kuni kohtumenetluse lõpuni.

7. PPA palus 27.10.2025 seisukohas jätta taotlus läbi vaatamata, sest esialgse õiguskaitse

abinõu väljub kaebuse esemest või alternatiivselt jätta taotlus rahuldamata esialgse

õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu. Kui kohus tuvastab kaebajal esialgse õiguskaitse

vajaduse, tuleks taotlus jätta rahuldamata, sest selle kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik

huvi.

8. Tallinna Halduskohus tagastas 29.10.2025 määrusega praegu kehtiva tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse õigusvastaseks tunnistamise ja haldusmenetluse

lõpetamiseks kohustamise nõuded (resolutsiooni p 1), võttis menetlusse nõuded tühistada

PPA 22.09.2025 otsus nr 15.3-3.2/497-1 ja kohustada PPA-d kaebaja taotust uuesti läbi

vaatama (resolutsiooni p 2) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

(resolutsiooni p 7).

Kaebuse osaline tagastamine

Kaebaja on vaidlustanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise. Kaebajal ei

ole sellise nõude esitamiseks kaebeõigust. Haldusmenetluse algatamine on menetlustoiming.

Menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada

kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust

toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva

haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise (HKMS § 45 lg 3). PPA algatatud

haldusmenetlus ei pruugi vältimatult lõppeda kaebaja õigusi riivava haldusakti andmisega.

Kaebajal ei ole üldist tõrjeõigust selle vastu, et haldusorgan ei kaaluks varem antud haldusakti

kehtetuks tunnistamist (HMS § 64 lg 2). Kaebaja nõue haldusmenetluse lõpetamiseks tuleb

lahendada haldusmenetluse käigus. Kohtule ei nähtu, et selline taotlus oleks seni jäetud

3(7)

3-25-3556

rahuldamata või mõistlik aeg selle lahendamiseks oleks ilmselgelt möödunud (riigivastutuse

seaduse § 6 lg 3). Seega puudub kaebajal õigus nõuda ka menetlustoimingu tegemiseks

kohustamist (HKMS § 44 lg 1). Alternatiivselt on võimalik kaebaja nõuet tõlgendada

keelamiskaebusena, kuid kui PPA tunnistab kaebaja elamisloa kehtetuks, on kaebajal

võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Halduskohus teostab halduse tegevuse

õiguspärasuse järelkontrolli ning eelkontroll on väga erandlik.

Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel koostoimes § 44 lg-ga 1

ning § 45 lg-tega 1 ja 3 kaebaja nõude tunnistada õigusvastaseks ja lõpetada kehtiva elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetlus.

Esialgne õiguskaitse

Kaebajal puudub praegu esialgse õiguskaitse vajadus. Tal on olemas elamisluba kehtivusega

kuni 17.04.2028 ning haldusmenetlus, mille tulemuseks võib olla elamisloa kehtetuks

tunnistamine, on pooleli. Sõltuvalt selle menetluse tulemust on kaebajal võimalik pöörduda

halduskohtusse ja taotleda esialgset õiguskaitset. Kohus märgib, et äriregistri andmetel on

kaebaja tööandja X OÜ kohta 28.10.2025 esitatud likvideerimismenetluse teade, mis võib

mõjutada kaebaja elamisloa kehtivust.

Välismaalasel puudub põhiõigus viibida Eestis. Välismaalasel võib olla kaalukas huvi või

õigus Eestis viibida juhul, kui vastasel korral satub ohtu tema õigus perekonnaelule või elu,

tervis või inimväärikus. Elamisloa taotlus püsivalt Eestisse elama asumiseks ei ole sobilik

menetlus hindamaks, kas kaebaja tagasipöördumisel päritoluriiki satuks tema elu, tervis või

inimväärikus ohtu. Sellel eesmärgil tuleks esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Kaebaja ei ole

loonud Eestis perekonda selliselt, et siit lahkudes satuks pere koos püsimine ohtu. Kaebaja

selgituste kohaselt on tema pereliikmed saanud elamisload kaebaja kaudu, st kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamise korral tunnistataks kehtetuks ka pereliikmete elamisload

ning neil tuleks ühiselt Eestist lahkuda. Kuigi võib esineda riive kaebaja laste õigustele, ei ole

see väga intensiivne. Kaebaja pereliikmed kolisid Eestisse 2022. a kevadel, mil vanem laps oli

13-aastane ja noorem 7-aastane. Seega on laste lapsepõlv möödunud Venemaal ning

eeldatavasti oskavad nad vene keelt ja tunnevad sealset kultuuri. Elamislubade kehtetuks

tunnistamise korral ei ole tõenäoline laste lahutamine nende vanematest. Kaebaja perel võib

olla võimalik asuda Venemaa asemel elama ka mõnda teise riiki, kus elavad kaebaja teised

lähedased (poeg õpib Itaalias ja vend kolis Iisraeli).

Kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada suureks. Kaebajast tulenev oht ei põhine üksnes tema

töövaldkonnal, vaid sellel, et kaebajal on FSB väljaõpe ja ta kuulub jätkuvalt FSB reservi.

Olukorras, kus Eestist lahkumine ei tooks kaasa perekonna lahutamist, ei kaalu kaebaja soov

jääda Eestisse üles Eesti Vabariigile tekkida võivat julgeolekuohtu. Lastele väärtuste

edasiandmine on vanemate ülesanne. Eestil ei ole kohustust tagada siia jäämise võimalust

kõikidele VF-i kodanikele, kes ei nõustu oma kodakondsuse järgse riigi poliitika ja

tegevusega. Väga kaalukas avalik huvi kaalub üles kaebaja huvid. Kaebajal ei saanud tema

varasemat elukäiku arvestades tekkida õigustatud ootust, et tal on võimalik jääda Eestisse

pikemaks ajaks, sh geopoliitilise olukorra olulisel muutumisel.

Tallinna Ringkonnakohus lahendas sarnast esialgse õiguskaitse taotlust 19.12.2024 määruses

nr 3-24-2989, milles esitatud seisukohad on asjakohased ka siinses asjas.

9. PPA tunnistas 29.10.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1465-4 kaebaja tähtajalise elamisloa

alates 29.11.2025 kehtetuks, tuginedes VMS § 135 lg 2 p-dele 2 ja 3. Otsuse põhjendused

sarnanevad PPA 22.09.2025 otsuse põhjendustega.

10. Y.U esitas 10.11.2025 määruskaebuse halduskohtu 29.10.2025 määruse resolutsiooni

p-de 1 ja 7 peale.

4(7)

3-25-3556

Kaebaja kordab varem halduskohtule esitatud seisukohti. Kaebus tuleb võtta menetlusse ja

lahendada sisuliselt. PPA-l tuleb esitada haldusmenetluse toimik ja selgitada, miks ei

kontrollitud vaidlustatud otsuse aluseks olnud asjaolusid juba varem. PPA-l ja KAPO-l tuleb

kaebaja ja tema pere suuliselt ära kuulata. Kohtul tuleb tuvastada, et kaebaja abikaasa

elamisloa taotluse menetlemine sama PPA ametniku poolt, kes tunnistas kehtetuks kaebaja

elamisloa, ei ole kooskõlas erapooletuse põhimõttega. Halduskohtu järeldused on vastuolus

PS §-dega 11, 12, 26 ja 27 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artiklitega 8 ja 13. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel pidi halduskohus hindama

kaebaja huvi säilitada status quo kuni asjaolude lõpliku väljaselgitamiseni. Kohus jättis

arvestamata, et kaebaja, tema abikaasa ja kaks alaealist last on elanud Eestis mitu aastat, on

siin kohanenud ja osalenud aktiivselt riigi kultuurielus. Elamisloa kehtetuks tunnistamine

põhjustab lastele tõsiseid psühholoogilisi probleeme ja ebakindlust tuleviku ees.

11. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 19.11.2025 kaebuse, milles palus tühistada PPA

29.10.2025 otsus nr 15.3-3.4/1465-4 ja kohaldada esialgset õiguskaitset, sh peatada

kohtumenetluse ajaks 29.10.2025 otsuse kehtivus (haldusasi nr 3-25-4333). Tallinna

Halduskohus võttis 24.11.2025 määrusega kaebuse menetlusse, liitis selle haldusasjaga nr 3-

25-3556 ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja ei ole halduskohtu

24.11.2025 määrust vaidlustanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 29.10.2025 määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 7 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna

määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9),

tagastab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot riigilõivu

maksjale.

Kaebuse osaline tagastamine

13. Halduskohus tagastas kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu nõuded, mille eesmärk oli

hoida ära kaebajale PPA 17.04.2023 otsusega nr 1062351031/TE antud tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamist. Kuigi PPA tunnistas 29.10.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1465-4

kõnealuse elamisloa kehtetuks ja kaebaja on selle halduskohtus vaidlustanud, hinnatakse

kaebeõigust reeglina kaebuse esitamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 16.11.2011 otsus nr 3-3-

1-65-11, p 15). Seega saab ringkonnakohus määruskaebuse sisuliselt läbi vaadata.

14. PPA teavitas 10.10.2025 kirjaga (dtl 28–30) kaebajat tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetluse algatamisest (HMS § 35 lg 1 p 2) ning andis kaebajale võimaluse

esitada arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Halduskohus selgitas õigesti, et see kiri on

menetlustoiming. Haldusakti andmisega lõppevas menetluses tehtava menetlustoimingu peale

võib esitada kaebuse kahel juhul: 1) kui menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest

haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õigusi; 2) kui menetlustoimingu õigusvastasus

tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus (HKMS § 45 lg 1; vt nt

Riigikohtu 11.10.2018 määrus nr 3-17-2132, p 8). Haldusmenetluse alustamise vaidlustamist

oleks põhjust aktsepteerida, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi

või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane. Praegusel juhul ei ole tegemist

sellise olukorraga. Asja materjalide põhjal ei nähtu, et PPA 10.10.2025 kirjaga oleks rikutud

kaebaja mittemenetluslikke õigusi. Samuti ei keela õigusaktid PPA-l tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist ja selle tulemusena antava haldusaktiga

elamisloa kehtetuks tunnistamist (VMS § 135). Elamisloa kehtetuks tunnistamine otsus sõltub

5(7)

3-25-3556

mh haldusmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest ja kogutud tõenditest. Eelneva põhjal ei ole

haldusmenetluse algatamise vaidlustamine siinses asjas HKMS § 45 lg 3 kohaselt lubatud.

15. Keelamiskaebuse võib HKMS § 45 lg 1 kohaselt esitada üksnes juhul, kui on põhjust

arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi

ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli olemas tõhus võimalus kaitsta oma õigusi

haldusmenetluse tulemusel antava haldusakti vaidlustamisel. Kuna PPA on nüüdseks

tunnistanud kaebaja tähtajalise elamisloa 29.10.2025 otsusega kehtetuks ja kaebaja on

esitanud halduskohtule kaebuse PPA 29.10.2025 otsuse tühistamiseks, saab halduskohus

hinnata kõiki kaebaja vastuväiteid tühistamisnõude läbivaatamise raames.

16. Seega võis halduskohus tagastada määruse resolutsiooni p-s 1 nimetatud nõuded HKMS

§ 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudus nende esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus.

Esialgne õiguskaitse

17. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab seega

isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine asjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249

lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele.

18. Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset, et vältida temale PPA 17.04.2023 otsusega antud

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist ja Eestis seadusliku viibimise aluse kaotamist.

Nüüd on menetluslik olukord muutunud. PPA tunnistas kõnealuse elamisloa 29.10.2025

otsusega alates 29.11.2025 kehtetuks. Kaebaja on vaidlustanud PPA 29.10.2025 otsuse

haldusasjas nr 3-25-4333, sh taotlenud PPA 29.10.2025 otsuse kehtivuse peatamiseks

esialgset õiguskaitset. Halduskohus liitis 24.11.2025 määrusega haldusasja nr 3-25-4333

siinse haldusasjaga ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja ei

ole halduskohtu 24.11.2025 määrust vaidlustanud. PPA 24.11.2025 selgituste kohaselt esitas

kaebaja 22.10.2025, s.o enne tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist uue elamisloa taotluse

VMS § 118 p 9 alusel. PPA märkis, et uue elamisloa taotluse esitas ka kaebaja abikaasa.

Laste õigus Eestis viibida on seotud nende vanemate elamislubadega (VMS § 1551 lg 1).

Seega on kaebajal ja tema perekonnaliikmetel kuni elamisloa taotluse menetluse lõppemiseni

õigus viibida Eestis, tulenevalt VMS §-st 130. Ringkonnakohus arvestab määruskaebuse

lahendamisel nende muutunud asjaoludega.

19. Halduskohus on õigesti jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Muu

hulgas viitas halduskohus põhjendatult Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2024 määrusele nr 3-

24-2989, mille seisukohad esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuses on asjakohased ka

siinses asjas. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu kõiki põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, §

203 lg 2) ja selgitab vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.

20. Kaebajal on praegu olemas alus Eestis viibimiseks, kuna tema 22.10.2025 taotlus anda

tähtajaline elamisluba on PPA menetluses. Kui eeldada, et PPA jätab kaebaja 22.10.2025

taotluse rahuldamata (arvestades kaebuse esemeks olevate haldusaktide põhjendusi), ei ole

kaebajal Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning tal tuleb Eestist lahkuda. Kui kaebaja ei

lahku vabatahtlikult, võib PPA teha talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldada

sissesõidukeeldu. Koos kaebajaga tuleb lahkuda ka tema abikaasal ning lastel. On usutav, et

elukorralduslikud muudatused tekitavad kaebajale ja tema pereliikmetele ebamugavusi.

6(7)

3-25-3556

21. Puudub siiski alus arvata, et Eestist lahkumine kohtumenetluse ajaks tekitaks kaebajale

ülemäära raskeid tagajärgi. Kaebaja on VF-i kodanik, kes on elanud suurema osa oma elust

Venemaal ning saabus Eestisse töötamise eesmärgil 2021. a novembris Kaebaja pereliikmed –

abikaasa ja tütar ning kaebaja abikaasa tütar – on samuti VF-i kodanikud, kes on elanud Eestis

kaebajaga seotud elamislubade alusel alates 2022. a-st. Piiriületuste andmebaasi kohaselt on

kaebaja Eestis elamise ajal ületanud 25 korral Eesti ja VF-i vahelise piiri, samuti on korduvalt

piiri ületanud kaebaja pereliikmed. Seega võib eeldada, et kaebajal ja tema pereliikmetel on

säilinud sidemed kodakondsuse järgse riigiga ning perekonna Venemaale naasmine ei ole

seotud suurte raskustega. Kuigi kaebajal on tõenäoliselt tekkinud Eestis sotsiaalseid sidemeid,

võimaldab tema varasem taust järeldada, et tal on võimalik luua (või taastada) samalaadsed

sidemed ka kodakondsuse järgses riigis, samuti jätkata vajadusel sidevahendite abil suhtlemist

Eestis tekkinud tuttavatega.

22. Kaebaja pidas PPA-le 29.08.2025 edastatud kirjas võimalikuks taotleda elamisluba ka

mõnes teises EL-i liikmesriigis (dtl 363). Kaebaja avaldas 24.11.2025 menetlusdokumendis,

et tema töösuhe Eesti äriühinguga on lõppenud, ta on saanud ametliku tööpakkumise

Slovakkiast ning valmistab ette Slovakkiasse tööle asumist ja seal elamisloa taotlemist.

Kaebaja selgitas, et kuni tööle asumiseni saab ta Slovakkias töötuskindlustushüvitist. Need

asjaolud näitavad, et kaebajal on reaalne võimalus lahkuda Eestist mõnda teise riiki, kui ta ei

soovi pöörduda tagasi VF-i. Arvestades, et kaebajal on praegu Eestis viibimisalus olemas, on

tal piisavalt aega, et korraldada oma perekonna lahkumine Eestist.

23. Kaebaja kuulub FSB reservi. Ta osales 2007. a-l FSB õppusel ja sai 2008. a-l FSB

vanemleitnandi auastme. Seega on kaebaja seotud VF-i julgeolekuteenistusega. Kaebajal on

IT-alane kõrgharidus ja pikaajaline töökogemus selles valdkonnas. Eestis IT-valdkonnas

töötades on kaebajal kogunenud teadmised selle valdkonna toimimisest Eestis. Ta on pärast

Eestisse elama asumist käinud Venemaal kokku 25 korda. Asja materjalide kohaselt ei

esitanud kaebaja varasemas haldusmenetluses PPA-le täielikku teavet oma elukäigu kohta.

Ringkonnakohus nõustub PPA ja KAPO hinnanguga, et sellise profiiliga isik võib kujutada

ohtu Eesti riigi julgeolekule. Kaebaja haridust ja töökogemust ning varasemat FSB-ga seotust

arvestades on tõenäoline, et kaebaja on Venemaa eriteenistuste huviorbiidis ning temalt

võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eesti julgeolekut. VMS § 15 lg

1 kohaselt eeldatakse välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis

elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetlustes tulevikus aset leida

võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel,

et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Neil

asjaoludel oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine selliselt, et kaebajal oleks õigus viibida

kogu kohtumenetluse aja Eestis, vastuolus äärmiselt kaaluka avaliku huviga tagada Eesti

Vabariigi julgeolek.

24. Määruskaebuses esitatud väiteid, mis puudutavad kaebaja ärakuulamist, PPA ametniku

erapoolikust jms, tuleb halduskohtul hinnata kaebuse sisulisel lahendamisel.

25. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.10.2025

määrus muutmata.

26. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb piirata ringkonnakohtu määruse avaldamist selle

resolutsioonis märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)