3-24-1166/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1166

Haldusasi

X kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024

korralduse nr 2-3/24-195 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post

Kaasatud haldusorgan Maa- ja Ruumiamet, esindajad

Toomas Kutti ja Sirje Siruli-Makko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.09.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

2. Piirata vastustaja ja kaasatud haldusorgani juurdepääsu kaebaja 18.11.2025 riigi

õigusabi taotlusele lisatud dokumentidele (dtl 728–782). Tunnistada menetlus nende

dokumentide osas kinniseks.

3. Tagastada Xle 07.09.2025 esitatud tõendid (dtl 267–283), 08.09.2025 esitatud tõendid

(dtl 308–487) ja 24.10.2025 esitatud tõendid (dtl 588–616).

4. Võtta asja materjalide juurde Maa- ja Ruumiameti 05.12.2025 menetlusdokumendi

lisad (dtl 803–810) ja Oru valla 25.03.2004 kiri nr 22.

5. Jätta rahuldamata X taotlus kaebuse muutmiseks.

6. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.09.2024

otsus muutmata.

7. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulu nende enda kanda.

8. Jõustunud kohtuotsus avaldada arvutivõrgus nii, et tähemärgiga on asendatud

järgmised nimed ja katastritunnused: X, C, Y, Q, W, F, Z, XXX, YYY, BBB, SSS,

AAA, TTT, LLL, WWW, XXXXX:XXX:XXXX, YYYYY:YYY:YYYY,

CCCCC:CCC:CCCC,

QQQQQ:QQQ:QQQQ,

FFFFF:FFF:FFFF,

PPPPP:PPP:PPPP, UUUUU:UUU:UUUU, EEEEEE:EEE:EEEE.

3-24-1166

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2026 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomis-

joni 31.08.1993 otsusega nr 63 on XXX nr 39 kinnistu 13128, pindala 4,24 ha, õigustatud

subjektideks tunnistatud Y 1/6 maa osas, Q 1/6 maa osas, W 1/6 maa osas, F 1/6 maa osas, Z

1/6 maa osas ja C 1/6 osas. C loovutas XXX talu maade tagastamise nõudeõiguse 27.07.1993

Xle. Cle kuulus 5/10 mõttelist osa tagastamisele kuuluval maal asuvatest ehitistest.

2. Lääne-Nigula Vallavalitsus otsustas 01.08.2017 korraldusega nr 285, lähtudes õigustatud

subjektide 2002. a kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008

korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 ning Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lg-

st 11 tagastada XXX talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I XXX, pindalaga 0,3 ha,

sihtotstarbega 100% elamumaa, kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks

vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises Wle 1/10 osas, Xle 6/10 osas, Qle 1/10

osas, Fle 1/10 osas ja Y pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada plaani- ja

kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektidele Xle 2/6 osas, Fle 1/6 osas, Qle 1/6 osas, Wle

1/6 osas ja Y pärijatele 1/6 osas kaasomandisse XXX talu õigusvastaselt võõrandatud

hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, ja maatükk III

pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa. X vaidlustas Lääne-Nigula Vallavalitsuse

01.08.2017 korralduse nr 285 haldusasjas nr 3-17-1601, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata

(kohtuotsus jõustus 11.06.2019). Maa-amet moodustas korraldusega nr 285 tagastatud

kolmest maaüksusest kolm katastriüksust, mis kanti maakatastrisse 18.05.2020. Korralduses

nr 285 nimetatud maatükk I XXX on registreeritud katastriüksusena katastritunnusega (kt)

XXXXX:XXX:XXXX, maatükk II kt-ga YYYYY:YYY:YYYY ning maatükk III kt-ga

CCCCC:CCC:CCCC. Maa-amet moodustas tagastatud katastriüksusi kt-ga

XXXXX:XXX:XXXX ja YYYYY:YYY:YYYY ümbritsevatest reformimata maaüksustest

YYY külas viis katastriüksust: BBB (kt QQQQQ:QQQ:QQQQ), SSS (kt FFFFF:FFF:FFFF),

AAA (kt PPPPP:PPP:PPPP), TTT (kt UUUUU:UUU:UUUU) ja LLL (kt

EEEEEE:EEE:EEEE), mis kanti samuti maakatastrisse 18.05.2020.

3. Lääne-Nigula Vallavalitsus otsustas 30.04.2024 korraldusega nr 2-3/24-195 lõpetada

YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega

erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus (dtl 117–118).

Korralduse kohaselt on BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksused moodustatud Maa-

ameti peadirektori 04.12.2019 korralduse alusel reformimata maaüksustest, need on

2(14)

3-24-1166

hoonestamata ja nende osas on maareform lõpule viimata. C loovutas XXX talu maade

tagastamise nõudeõiguse 27.07.1993 Xle. Cle kuulus 5/10 mõttelist osa endisel tagastamisele

kuuluval maal asuvatest ehitistest. C 21.12.1993 esitatud avaldus ei ole käsitatav maa

ostueesõigusega erastamise avaldusena. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.12.2018 otsuse

asjas nr 3-17-1601 p-s 35, et C soovis 21.12.1993 avalduses III talu maad asendada kodu

lähedal asuva maaga. C 31.03.2004 avaldus on esitatud hilinemisega. Pärast 01.01.1998

esitatud avaldused on esitatud hilinemisega ehk pärast maa ostueesõigusega erastamise

avalduste esitamise seadusega sätestatud tähtaega. C vara pärijaks on X. XXX talu hoonete

alune maa on tagastatud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285. Seega

puudub eelnimetatud viie katastriüksuse osas tähtaegselt esitatud maa ostueesõigusega

erastamise avaldus, katastriüksused on hoonestamata ja maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud tuleb lõpetada.

4. X esitas 19.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõudes tühistada Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 2-3/24-195.

Vastustajal on kohustus kontrollida kõiki eeldusi, mis on seatud ostueesõigusega erastamise

menetluses. Kõiki õigustatud subjekte tuleb kohelda võrdselt. Kaebaja kohustamisnõue asjas

nr 3-17-1601 kohaldada maa tagastamisel maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-t 1 on

lahendamata. Kohus peab kõrvaldama minetuse ning siduma maa tagastamisel nimetatud sätte

autentse tõendiga. Kohus peab kõrvaldama minetuse, mille põhjal vastustaja väidab, et

puudub C tähtaegne avaldus. Kaebaja valduses on allkirjastatud registreerimiskinnitusega

esmane tahteavaldus ja ka hilisemad avaldused vabade piirnevate maade ostueesõigusega

erastamiseks. Maadel puudusid piirid. Kaebaja soovib nii maa tagastamist kui ka

ostueesõigusega erastamist. Kaebajal on maal asuvale elamule pärandipõhine omandiõigus.

Maa ostueesõigusega erastamise toimingute tegemisel pidi vastustaja arvestama X 23.02.1995

tähtaegse avaldusega erastada 4 ha maad YYY külas XXX talu ümbruses EEE, LLLu ja

BBBt. Asjaolu ei ole haldusasjas nr 3-17-1601 menetletud, kuna sel ajal ei olnud XXX nr 39

talu maa menetluses veel kinnistatud. Vastustaja keeldumine maa ostueesõigusega erastamise

menetluse uuendamisest on õigusvastane, kuna ilmnenud on uued asjaolud, mis otsuse nr 3-

17-1601 tegemisel olid küll olemas, kuid ei olnud ega võinud olla menetlusosalistele teada.

Kohus peab käesolevas asjas tuvastama, kas kaebaja on piirneva maa omanikuks, mis annab

talle MaaRS § 313 lg 1 alusel liitmiseks sobiva maa erastamise õiguse. Arvesse tuleb võtta C

02.09.1993 avaldust tema hoonete aluse maa ostueesõigusega erastamiseks, mida vastustaja ei

ole kontrollinud. Samuti ei ole vastustaja kontrollinud kaebaja 23.02.1995 avaldust.

5. Lääne-Nigula vald palus jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus jättis 20.09.2024 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse

eeltõendamismenetluse korraldamiseks, dokumentide väljanõudmiseks ja ekspertiisi

tegemiseks ning jättis kaebuse rahuldamata.

Kaebaja soovitud eeltõendamismenetluse järele puudub vajadus, kuna puudub oht, et tõendid

võiksid kaduma minna. Kaebaja väited seonduvad tõenditele hinnangu andmisega, mitte

nende võimaliku hävimisega. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja

õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ning C

02.09.1993 avaldus. Õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa

määramise kohta ei ole praeguse vaidluse esemeks ega oma seega vaidluses tähtsust.

02.09.1993 avalduse on kaebaja kohtule esitanud. Samuti pole asjakohane kaebaja taotlus teha

ekspertiis, et tuvastada asjaolu, mis loob õigusliku aluse XXX elamutega hoonestatud

maaüksuse eraldamiseks LLL maaüksusest. Esmalt on tegemist õigusküsimusega ning teiseks

ei ole dokumendi leidmiseks ekspertiisi tegemine õiguslikult võimalik. Küsimus, miks

maaüksus eraldati, on lahendatud XXX tagastamise menetluses.

3(14)

3-24-1166

Kohtud menetlesid haldusasjas nr 3-17-1601 kaebaja kaebust Lääne-Nigula Vallavalitsuse

01.08.2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks

kohustamiseks ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti. Kohtuotsus nimetatud asjas on jõustunud.

Halduskohtul puudub pädevus lahendada uuesti kohtu poolt juba lahendatud vaidlust, s.t

kohus ei saa hinnata uuesti asjas esitatud tõendeid, koguda uusi tõendeid ega võtta seisukohta

küsimuses, kas halduskohus või ringkonnakohus on õigesti kohaldanud seadust. Kaebajal on

sellises olukorras võimalik vaidlustada otsust üksnes teistmise korras (HKMS § 240). Kaebaja

on seda õigust ka kasutanud, esitades Riigikohtule 06.06.2024 teistmisavalduse, mille

Riigikohus jättis 12.09.2024 määrusega menetlusse võtmata. Teistmisavalduses tugines

kaebaja ka siinses asjas esitatud väitele, mille kohaselt on ilmnenud C 02.09.1993 avaldus

tema elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ja kaebaja 23.02.1995 avaldus

piirnevate vabade maade erastamiseks.

30.04.2024 korraldusega otsustati lõpetada YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL

katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt

esitatud avaldus. Seega on vaidluse esemeks üksnes küsimus sellest, kas maa ostueesõigusega

erastamise menetlus nimetatud maaüksuste osas on lõpetatud õiguspäraselt. Siinses vaidluses

ei hinda kohus seda, kas kaebajal on õigus nimetatud maatükke omandada liitmiseks sobiva

maana MaaRS §-s 313 sätestatud korras. Nimetatud küsimuses ei ole korralduses seisukohta

võetud. Liitmiseks sobiva maa omandamise puhul ei ole tegemist ostueesõigusega

erastamisega. Kaebajal on õigus esitada MaaRS §-s 313 sätestatud korras liitmiseks sobiva

maa omandamise avaldus kohalikule omavalitsusele mistahes ajal pärast XXX nr 39 talu maa

kinnistamist. Seda, kas vaidlusalused maaüksused vastavad liitmiseks sobiva maa tunnustele,

hindab kohalik omavalitsus järgnevas menetluses.

Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra

kinnitamine“ (määrus nr 267) p 8 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamine algab avalduse

esitamisega erastatava maaüksuse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Korra p

10 sätestab nõuded, millele maa ostueesõigusega erastamise avaldus peab vastama. Seega

oleks kaebajal õigus oma avalduse menetlemisele maa erastamise avaldusena üksnes juhul,

kui ta on esitanud kohalikule omavalitsusele avalduse korralduse esemeks olevate maaüksuste

ostueesõigusega erastamiseks. Sellised avaldused asja materjalide juures aga puuduvad.

Tallinna Ringkonnakohus on 19.12.2018 otsuse p-s 35 selgitanud, et kaebaja õiguseellane C

ei ole esitanud avaldust elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellise avaldusena ei

ole käsitatav C 21.12.1993 avaldus. Avaldusest nähtub, et C soovis III talu maad asendada

kodu lähedal asuva maaga (MMM, LLL ja BBB). Avalduses on küll mainitud, et kui BBB

osas ei ole võimalik asendada, soovitakse seda välja osta, ent see ei ole käsitatav elamu aluse

maa ostmise avaldusena (vt ka määruse nr 267 p 10). Kohus jagab ringkonnakohtu seisukohta

praeguse vaidluse kontekstis. Seega ei takistanud C 21.12.1993 avaldus maa ostueesõigusega

erastamise menetluse lõpetamist vaidlusaluse korralduse objektiks olevate maaüksuste osas.

02.09.1993 avalduses avaldab C soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi eraldamiseks

XXX talu õueaiamaa ulatuses. See on käsitatav avaldusena XXX talu maa tagastamise

menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa tagastamise osas lõplikult Lääne-

Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru Vallavalitsuse 24.03.2008

korraldusega nr 52. Nimetatud maaüksuse suuruse ja tagastamisega seotud asjaolud olid

vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-1601. XXX talu hoonete juurde on tagastatud 0,3 ha

maad ja selles küsimuses kaebaja enam vaielda ei saa. Samuti ei soovinud C avaldusest

nähtuvalt erastada ostueesõigusega maatükke, mis on 30.04.2024 korralduse esemeks. Maa-

info kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani võrdlusest nähtub, et C

soovis, et hoonete juurde määrataks osa maatükist katastritunnusega YYYYY:YYY:YYYY.

4(14)

3-24-1166

02.08.1995 avalduses soovib C ajutist maakasutust, s.t ta ei avalda soovi maad erastada.

Ka kaebaja 23.02.1995 koostatud avaldused ei ole käsitatavad vaidlusaluste maatükkide

ostueesõigusega erastamise avaldustena. Esimene neist on suunatud maa tagastamisele,

kaebaja soovib 0,7 ha maa tagastamist ning on nõus juurde ostma elamu ümbrusest 4 ha

ulatuses metsa- ja põllumaad. Teises avaldab kaebaja otseselt soovi maa ostmiseks. Ka

ringkonnakohus on 19.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1601 (p 36) leidnud, et nii X kui

ka C avaldusi tuleb mõista XXX talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on

neid mõistnud ka Oru vald ja Lääne Maavalitsus. Ei ole alust asuda siinses asjas esitatud

tõendite põhjal teistsugusele seisukohale.

Tallinna Ringkonnakohus on andnud hinnangu ka C 31.03.2004 esitatud avaldusele ning

selgitanud, et nimetatud avaldus on esitatud hilinemisega (elamu juurde maa ostueesõigusega

erastamise avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov

kaasomandi lõpetamiseks. Ei nähtu alust asuda ringkonnakohtust teistsugusele seisukohale.

Kaebaja 20.10.2000 avaldus ei saanud samuti olla elamu juurde maa ostueesõigusega

erastamise avaldusteks, sest selleks ajaks oli möödunud maa ostueesõigusega erastamise

avalduste esitamise tähtaeg ning avaldusest nähtub pigem kaebaja soov osta elamu juurde

lisamaad. Ülejäänud kaebaja ja C avaldused ja taotlused, mille kaebaja on lisanud siinse

haldusasja materjalide juurde, on suunatud kas teabe saamisele, vallavolikogu

kokkukutsumisele või asjaolude selgitamisele maa tagastamise menetluses ning neil ei ole

puutumust vaidlusaluse korralduse esemeks olevate maatükkidega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.09.2024 otsus ja uue otsusega

rahuldada kaebus.

Halduskohus jättis tähelepanuta, et 31.03.2004 kuupäevaga ei esitanud avaldust mitte ainult

C, vaid samasisulise avalduse esitas ka kaebaja. Kaebaja avalduse tähtaegsust tuleb aga

vaadelda koosmõjus asjaoluga, et kaebajal tekkis omandiõigus ehitistele alles pärast

pärimismenetlust ja enne maa tagastamise menetluse kuupäeva. Seega omandati ehitised

vallasvarana. Kohtuotsuses puuduvad selle õiguse kohta põhjendused. Samuti ei ole kohus

hinnanud avalduse tähtaegsust, võttes arvesse kohaliku omavalitsuse selgituskohustust. Pärast

ehitiste omandi üleminekut ei ole kohalik omavalitsus võtnud kaebajaga ühendust küsimuses,

kuidas taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks õigesti vormistada. Lisaks on kaebaja

õiguseid rikutud asjaoluga, et kaebaja omandas maa tagastamise nõudeõiguse Z pärija

kinkelepinguga. Kohus on jätnud hindamata ka asjaolu, et kohalik omavalitsus oli hiljemalt

haldusasja nr 3-17-1601 menetluse ajaks teadlik kaebaja soovist piirnevat maad

ostueesõigusega erastada. Halduskohus eksis hinnangus, et kaebaja ei ole silmas pidanud

piirneva maa ostueesõigusega erastamist. Ei ole usutav, et kaebaja esitaks oma sooviavalduse

kümnel erineval viisil ja ta sooviks maksta maa eest kordades rohkem, kui tuleks maksta

ostueesõigusega erastamise korral.

Maa tagastamisel võeti aluseks parandatud otsus nr 63, mis muutis õigustatud subjektide

ringi, taastades C nõudeõiguse maa tagastamiseks. Kohalik omavalitsus oli kohustatud

pöörduma C poole täpsustuste küsimiseks, kas ta soovib sarnaselt Qga oma maa nõudeõiguse

loovutamise avalduse tagasi võtta, kuna see seab takistuse hoonestatud maa tagastamiseks.

Kohalik omavalitsus ei pöördunud C poole asjaolude täpsustamiseks. Vastustaja ei ole viinud

läbi eelmenetluslikke toiminguid. Eeltoimingute tähtaegsuse ja vorminõuete järgimise

kohustus lasus kohalikul omavalitsusel. Kirjaga nr 22 andis kohalik omavalitsus õigustatud

ootuse, et piirnevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustega on kõik korras.

5(14)

3-24-1166

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku

maa määramise kohta ei oma siinses vaidluses tähtsust. Piirneva maa ostueesõigusega

erastamise õiguse hindamiseks on igati asjakohane tuvastada, kas kehtib dokument, milles on

ühine piir majavalduse ja KKK maaüksuse vahel eraldatud, või kehtib dokument, millel sellist

ilma selgitust omava punase joonega tähistust peale kantud ei ole. Sama dokument ei saa

esineda kahe erineva sisu ja tähendusega kujul, üks neist on võltsitud. Ekspertiis on vajalik

dokumendi autentsuse tuvastamiseks.

8. Lääne-Nigula vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebusele

lisatud 31.03.2004 avaldusi on kohus juba käsitlenud nii haldusasja nr 3-17-1601 kui ka

praeguse haldusasja raames. See, et samasisuline avaldus on 31.03.2004 esitatud ka kaebaja

poolt, ei muuda tehtud järeldusi, sest ka see avaldus oli esitatud hilinemisega. Pealegi ei olnud

kaebaja sellel hetkel veel ehitise kaasomanik. Ringkonnakohtu otsuse p-st 35 võib järeldada,

et kohus on võtnud seisukoha mõlema avalduse kohta. Vaidlustatud korraldusega ei ole

välistatud, et kaebaja ei saaks vaidlusaluseid katastriüksusi osta vastavalt kehtivatele reeglitele

(nt avaliku enampakkumise kaudu). 30.04.2024 korraldusega lõpetati üksnes ostueesõigusega

erastamise menetlus.

9. Maa- ja Ruumiamet leiab, et kaebus ja apellatsioonkaebus on põhjendamatud ning need

tuleb jätta rahuldamata.

MaaRS sätestab maa omandisse andmise iga viisi puhul konkreetsed eeldused ja tingimused,

mis peavad olema täidetud nii taotluse esitamise kui ka omandisse andmise otsustamise ajal.

C oli endisel XXX nr 39 talu maal asuvate ehitiste 1/2 mõttelise osa omanik ja otsusega nr 63

oli ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks endise XXX nr 39 talu maa

tagastamise suhtes 1/6 mõttelises osas, mille tagastamise nõudeõiguse oli ta loovutanud

kaebajale. Kuivõrd maad on MaaRS-i alusel ostueesõigusega võimalik osta/erastada üldjuhul

üksnes ehitise omanikul ehitise juurde ning isikul, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks

taluseaduse alusel ja sellega võrdsustatud korras, siis ehitiste aluse maa ostmise soovi korral

oleks C pidanud esitama Oru Vallavalitsusele MaaRS §-s 39 sätestatud tähtajaks maa ostmise

avalduse, Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määruses nr 143 “Maa asendamise, ostmise ja

rentimise avalduste esitamise korra” (määrus nr 143) sätestatud tähtajaks ja sätestatud nõuete

kohase avalduse, Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määruses nr 131 “Õigusvastaselt

võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise kord” (määrus nr 131)

nõutud andmete ja dokumentidega avalduse või määruses nr 267 nõutud andmete ja

dokumentidega avalduse enne 01.01.1998. Sellist nõuetele vastavat avaldust ei ole tähtaegselt

esitatud ega selle olemasolu tõendatud. Samas, pärast pärimislepinguga ehitistest 1/2

mõttelise osa omandamist kaebaja poolt ei oma sellise avalduse olemasolu ka enam tähtsust,

sest endise XXX nr 39 talu maal paiknevate ehitiste aluse maa omandisse andmine on

lahendatud maa tagastamisega korraldusega nr 285.

Ostueesõigusega erastatava maa ulatus on üldnormina sätestatud MaaRS § 221 lg-s 1. Maa

täiendava ostueesõigusega erastamise võimalus tekkis 07.06.1996, mil MaaRS § 221 lg-s 1

sätestatud üldnormi suhtes kehtestati maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seadusega (MaaRSMS) erinorm MaaRS § 221 lg-s 2. 30.11.1997 jõustunud Eesti Vabariigi

maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise

seadusega (MaaRSMSMS) täpsustati MaaRS § 221 lg-t 2 ning kehtestati lg-s 22 teine erinorm.

Tulenevalt MaaRSMSMS § 14 lg-st 2 tuli isikul, kellel MaaRS-i alusel on õigus maad

ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat avaldust esitanud, see esitada 1998. aasta 1.

jaanuariks. Maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks esitatav avaldus pidi vastama

määruse nr 267 p-des 9 ja 10 kehtestatud nõuetele. Sellist nõuetele vastavat avaldust ei ole

tähtaegselt esitatud ega selle olemasolu tõendatud. Kaebaja ega tema isa ei ole esitanud

6(14)

3-24-1166

ajavahemikus 07.06.1996–31.12.1997 avaldust endise XXX nr 39 talu maadega piirnevate

tagastamise käigus vabaks jäävate maade ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja 23.02.1995

avalduste esitamise ajal ei sätestanud MaaRS veel aluseid piirnevate maade täiendavaks

ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja 31.03.2004 avaldus ja C 31.03.2004 avaldus on

esitatud enam kui viis aastat pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise

tähtaja möödumist. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL

katastriüksuste ostueesõigusega erastamist.

Kaebaja on 31.03.2004 avalduses soovinud mh „põllumajandusliku tootmise ja

metsamajandusega tegeleva füüsilisest isikust ettevõtjana XXX talu ümbruses olevate vabade

maade erastamist“. 22.03.1999 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega

(MaaRSMS-99) muudeti MaaRS § 22 lg-t 2 ning kehtestati MaaRS §-d 231 ja 232. MaaRS §

22 lg-s 2 sätestati mh, et erastamisele kuuluv põllumajandusmaa (vaba põllumajandusmaa)

erastatakse või antakse kasutusvaldusesse vastavalt MaaRS §-le 231 ning erastamisele kuuluv

metsamaa (vaba metsamaa) erastatakse vastavalt MaaRS §-le 232. MaaRSMS-99 §-s 2

(rakendussäte) sätestati mh, et valla- või linnavalitsus selgitab välja vabad

põllumajandusmaad ja metsamaad ning koostab MaaRS §-des 231 ja 232 nimetatud plaanid

hiljemalt kuue kuu jooksul MaaRSMS-99 jõustumisest arvates, s.o hiljemalt 22.09.1999.

Avaldusi vaba põllumajandusmaa erastamiseks või kasutusvalduse seadmiseks ja metsamaa

erastamiseks võetakse vastu ühe kuu jooksul pärast vabade põllumajandusmaade ja

metsamaade plaanide avalikustamist. 01.01.2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise

seadusega (MaaRSMS-02) tunnistati MaaRS §-d 231 ja 232 kehtetuks. Oru Vallavalitsus ei ole

endise XXX nr 39 talu maadega piirnevaid tagastamise käigus vabaks jäävaid maid käsitanud

vaba põllumajandus- või vaba metsamaana ega algatanud asjaomast erastamise menetlust

MaaRS §-des 231 ja 232 sätestatud alustel ning korras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. Kaebaja esitas 21.10.2025 taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja väitel puudub tal

töine sissetulek ning tal on osaline töövõime. Kaebaja täiendas ringkonnakohtu nõudel oma

taotlust 18.11.2025, esitades täpsemad andmed oma majandusliku seisu kohta.

11. HKMS § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et

menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest

või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-st 1

tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei

suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või

osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist

lihtsat toimetulekut. Majandusliku seisundi kõrval tuleb hinnata, kas esinevad RÕS §-s 7

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Riigi õigusabi ei anta muu hulgas

juhul, kui taotlejal on võimalik kulud õigusteenusele kanda oma olemasoleva ja suuremate

raskusteta müüdava vara arvel, välja arvatud RÕS § 14 lg-s 2 nimetatud vara, ning asjaoludest

tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p-d 3 ja 5).

12. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata RÕS § 6 lg

1 ja § 7 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Iseenesest ilmneb kaebaja esitatud pangakontode väljavõtetelt

ja ka muudelt dokumentidelt, et kaebajal ei ole praegu selliseid sissetulekuid, mille arvelt ta

saaks pärast vajalike kulutuste tegemist tasuda asjatundliku õigusteenuse eest (vt RÕS § 7 lg 1

p 4). Samas on kaebaja mitme kinnisasja omanik. Kinnistusraamatust nähtub, et muu hulgas

7(14)

3-24-1166

on kaebaja ainuomandis korteriomand Tallinnas Vabaõhumuusemi teel (üle 80 m2), mille

väärtuseks on kaebaja ise hinnanud 94 590 eurot (dtl 729), samuti Kiili vallas asuv

ühepereelamu koos saunamajaga, mille väärtuseks on kaebaja hinnanud 380 000 eurot (dtl

729). Kummalgi nimetatud kinnisasjal ei ole kehtivaid hüpoteeke. Kohtuasja materjalide

põhjal on alust arvata, et kaebaja enda elukohaks on WWWl asuv korter ning Kiili vallas

olevas elamus kaebaja ega tema pereliikmed alaliselt ei ela (vt ka dtl 728). Seega omab

kaebaja väärtuslikku kinnisvara, mida tal on võimalik võõrandada või mille tagatisel on tal

võimalik võtta laenu, et tasuda õigusteenuse eest. Täiendavalt võtab ringkonnakohus arvesse,

et kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselt vähene, sest kaebus ja apellatsioonkaebus

ei ole põhjendatud (vt allpool).

13. Ringkonnakohus piirab vastustaja ja kaasatud haldusorgani õigust tutvuda kaebaja

18.11.2025 esitatud riigi õigusabi taotluse lisadega ja kuulutab menetluse selles osas

kinniseks (HKMS § 77 lg 1, § 79 lg 1 p-d 3 ja 5, § 88 lg-d 2 ja 3, tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 38 lg 1 p-d 3 ja 6, vt ka Riigikohtu 12.06.2024 otsus asjas nr 2-20-19001, p-d 18

ja 19). Kaebajale riigi õigusabi andmise küsimus ja sellega seotud kaebaja majanduslikku

seisundit tõendavad andmed ei puuduta vastustaja ega kaasatud haldusorgani kui siinse

kohtuasja menetlusosaliste õigusi. Seejuures ei ole vastustajal menetlusabi ja riigi õigusabi

küsimustes tehtud määruste peale ka määruskaebuse esitamise õigust (HKMS § 119 lg 1).

II

14. Kaebaja on taotlenud 24.10.2025 menetlusdokumendis, et kohus alustaks Lääne-Nigula

Vallavalitsuse suhtes kriminaalmenetlust võltsitud dokumendi esitamise tõttu.

Ringkonnakohus selgitab, et kohtul puudub pädevus praeguse haldusasja raames alustada

kriminaalmenetlust või otsustada selle üle. Isikul on õigus esitada uurimisasutusele või

prokuratuurile kuriteoteade. Kaebaja esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on seda ka

väidetava võltsitud dokumendi esitamisega seoses teinud. Seetõttu puudub kohtul vajadus

täiendavalt pöörduda politsei või prokuratuuri poole, isegi kui dokument oleks asjakohane ja

ilmneksid võltsimise tunnused. Kuriteoteate lahendamist ja kriminaalmenetluse alustamata

jätmise korral selle vaidlustamist reguleerivad kriminaalmenetluse normid

(kriminaalmenetluse seadustiku § 198, § 207 ja § 208). Ühtlasi ei ole alust kaasata

prokuratuuri praeguse haldusasja menetlusse, nagu kaebaja on taotlenud 11.11.2025

menetlusdokumendis (dtl 688).

III

15. Kaebaja esitas 07.09.2025 (dtl 267–275) ja 08.09.2025 (dtl 308–316) ringkonnakohtule

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 02.07.2025 koostatud ekspertiisiakti nr 25T-DM00015,

milles on võrreldud nelja XXX nr 39 plaani. Toimiku materjalidest nähtub, et tegemist on

2002. a plaaniga, millel kajastati XXX talu maa tagastamise õigustatud subjektide vaheline

kokkulepe tagastatava maa osade suuruste kohta (vrd dtl 24, 26, 28, vt ka kaebuses toodud

selgitused, dtl 3–4). Kaebaja soovib selle ekspertiisiaktiga tõendada, et väidetavat kokkulepet

XXX maaüksuse tükeldamiseks ei ole olnud (vt kaebaja 21.10.2025 menetlusdokument, dtl

490). Ringkonnakohus leiab, et esitatud ekspertiisiakt tuleb tagastada HKMS § 62 lg 2 alusel,

sest sellel ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Halduskohus selgitas õigesti, et õigustatud

subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei ole siinse vaidluse

esemeks ega oma käesolevas vaidluses tähtsust. Küsimus, miks maaüksus eraldati, on

lahendatud XXX talu maa tagastamise menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa

tagastamise osas lõplikult Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru

Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52. Nimetatud maaüksuse suuruse ja selle

tagastamisega seotud asjaolud olid vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-1601. Kõnealuses

8(14)

3-24-1166

haldusasjas hindasid kohtud mh kaebaja väited seoses tagastamise õigustatud subjektide 2002.

a kokkuleppega ja kõnealuse plaaniga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2018 otsuse p 31

jj). Praeguse vaidluse küsimuseks on, kas vastustaja lõpetas õiguspäraselt YYY külas asuvate

BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud. Seega ei saa kohus praeguses asjas hakata välja selgitama XXX talu maa

tagastamise asjaolusid ega tühistada Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldust nr

285 ega Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldust nr 52. Nagu halduskohus selgitas, on

kaebajal nende haldusaktide osas võimalik saavutada asja uut arutamist üksnes teistmise

korras. Kaebaja ongi haldusasjas nr 3-17-1601 esitanud 21.10.2025 korduva teistmisavalduse

koos kõnealuse ekspertiisiaktiga, mille Riigikohus jättis 04.11.2025 määrusega menetlusse

võtmata. Eeltoodud põhjusel tuleb tagastada kaebajale ka ülejäänud 07.09.2025 esitatud

dokumendid (dtl 276–283). Seejuures on osa esitatud dokumentidest toimikus juba olemas

(Rahandusministeeriumi 23.10.2020 kiri „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

õiguspärasuse kontrollimine (XXX nr 39)“ dtl 177–178, Lääne-Nigula Vallavalitsuse

26.10.2020 avaldus katastriüksuste registreerimise kohta dtl 121–122).

16. Kaebaja esitas 08.09.2025 järgmised dokumendid: Maa- ja Ruumiameti 29.07.2025 vastus

kaebaja 17.06.2025 selgitustaotlusele (dtl 317–319) ja kaebaja 17.06.2025 selgitustaotlus

Maa- ja Ruumiametile koos lisadega (dtl 320–369); Maa- ja Ruumiameti 27.06.2025 vastus

kaebaja 17.06.2025 e-kirjale, kus küsitakse kaebajalt lisadokumente ja pikendatakse

selgitustaotlusele vastamise tähtaega (dtl 371); kaebaja poolt 19.06.2025 saadetud täpsustused

Maa- ja Ruumiametile 19.06.2025 koos lisadega (dtl 372–398); Rahandusministeeriumi

07.07.2025 vastus kaebajale „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

järelevalvemenetluse otsusest“ koos lisaga (dtl 399–405); Rahandusministeeriumi 07.07.2025

vastus kaebajale „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise järelevalvemenetluse otsusest“

koos lisaga (dtl 399–405, korduvalt dtl 406–408); kaebaja 13.06.2025 dokumendinõue

Rahandusministeeriumile koos lisadega (dtl 413–437); kaebaja 19.06.2025 täpsustatud

dokumendinõue Rahandusministeeriumile koos lisadega (dtl 439–463); Maa- ja Ruumiameti

30.06.2025 vastus kaebaja 19.06.2025 taotlusele väljastada arhiivist toimiku nr 15967 ärakirju

(dtl 464–465); kaebaja 19.06.2025 dokumendinõue Maa- ja Ruumiametile lisadega (dtl 366–

477, korduvalt 478–487). Ringkonnakohtu hinnangul pole nendel dokumentidel praeguse

vaidluse lahendamisel tähtsust ja ka need tuleb tagastada. Ringkonnakohus märgib siinkohal,

et eeltoodud kaebaja pöördumiste lisadena esitatud dokumendid on praeguse haldusasja

toimikus juba olemas: C 02.09.1993 avaldus dtl 78 ja 82; C 21.12.1993 avaldus dtl 239; C

31.03.2004 avaldus dtl 135; kaebaja 13.12.2003 avaldus ja selles viidatud 23.02.1995

avaldused dtl 48–55; kaebaja 20.10.2000 avaldus dtl 30; kaebaja 31.03.2004 avaldus dtl 136;

Lääne maavalitsuse 06.08.2007 kiri nr 2.1-1/2294 „Õigusvastaselt võõrandatud XXX talu nr

39 maa tagastamine“ dtl 188–190; Lääne-Nigula Vallavalitsuse 13.01.2017 kiri nr 6-1/17/861

„Õigusvastaselt võõrandatud endise XXX talu maa tagastamine“ dtl 174–176;

Rahandusministeeriumi 23.10.2020 kiri nr 14-12/6397-2 „Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise õiguspärasuse kontrollimine (XXX nr 39)“ dtl 178). Vastustaja ei ole iseenesest

vaielnud menetluses vastu sellele, et eelnimetatud kaebaja ja C avaldused on kohalikule

omavalitsusele esitatud. Seega pole seda asjaolu vaja praeguses asjas tõendada. Samuti on

toimikus olemas XXX maaüksuste tagastamise toimik (vt dtl 123–172), mida puudutavad

kaebaja 13.06.2025 ja 19.06.2025 Rahandusministeeriumile ning 19.06.2025 Maa- ja

Ruumiametile esitatud pöördumised. Samas, nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole

XXX talu maa tagastamine ega sellega seotud asjaolud praeguse vaidluse esemeks.

17. Tagastada tuleb ka kaebaja 24.10.2025 menetlusdokumendi lisad (dtl 588–616), sest need

on toimikus juba olemas (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2018 otsus asjas nr 3-17-1601 dtl

7–21; Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldus nr 52 dtl 156; Rahandusministeeriumi

23.10.2020 kiri nr 14-12/6397-2 dtl 178; Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldus nr

9(14)

3-24-1166

285 dtl 161–162) või ei oma asja lahendamisel tähtsust (Lääne-Nigula Vallavolikogu

03.11.2017 otsus nr 5 „Lääne-Nigula vallavanema valimine“ dtl 614; 05.11.2020

kinnistamisavaldus dtl 616).

18. Maa- ja Ruumiamet esitas 05.12.2025 arvamusega Maa-ameti peadirektori 04.12.2019

korraldus nr 1-17/19/3147 “Katastriüksuste moodustamine”, e-kinnistusraamatu väljavõtted

katastriüksuste kt-ga XXXXX:XXX:XXXX, YYYYY:YYY:YYYY ja CCCCC:CCC:CCCC

kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on need dokumendid asjakohased ja tuleb võtta asja

materjalide juurde.

IV

19. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldusega lõpetati YYY külas asuvate BBB,

SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud,

sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus. Seega, nagu halduskohus ka selgitas, on vaidluse

esemeks üksnes küsimus sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise menetlus on lõpetatud

õiguspäraselt eelnimetatud katastriüksuste osas. Nii ei käsitle ringkonnakohus ka küsimusi,

mis puudutavad kaebaja õigust taotleda maa erastamist muudel alustel.

20. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus leidis

õigesti, et Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus on õiguspärane.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid täies mahus

(HKMS § 201 lg 4).

21. 01.11.1991 jõustunud MaaRS-i algredaktsiooni1 § 22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega said

maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel

või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena vastavalt MaaRS §-dele 7, 8 ja 9. MaaRS §

22 lg 3 kohaselt erastati maa ostueesõigusega isikute puudumisel enampakkumisel. Kuni

11.03.19922 kehtinud MaaRS § 39 kohaselt tuli taotlused maa asendamiseks, ostmiseks või

rentimiseks esitada Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras hiljemalt 01.03.1992. Vabariigi

Valitsus kinnitas 08.05.1992 määrusega nr 143 “Maa asendamise, ostmise ja rentimise

avalduste esitamise korra”3 (määrus nr 143), mille p 10 kohaselt oli maa asendamise, ostmise

või rentimise avalduse, mis on vormistatud vastavalt määruse lisadele 1, 2 ja 3, esitamise

tähtaeg kaks kuud määruse Riigi Teatajas avaldamisest arvates. Seejuures sätestas määruse nr

143 p 7, et üldjuhul esitavad hoonete kaasomanikud ostmise kohta ühise avalduse. Vabariigi

Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kinnitati “Õigusvastaselt võõrandatud maa

asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise kord”4 (määrus nr 131), millega tunnistati mh

kehtetuks määruse nr 143 p 10. Määruse nr 131 p-s 21 oli sätestatud avalduses nõutavate

andmete ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu.

22. 07.06.1996 jõustus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus5 (MaaRSMS),

millega muudeti mh MaaRS §-e 9 ja 22 ning täiendati MaaRS-i §-dega 221–223. Muudetud

MaaRS § 22 lg 1 kohaselt said ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud

põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise

omanikuna vastavalt MaaRS-le, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-,

korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad. MaaRS § 221

lg 1 sätestas üldnormina, et ostueesõigusega võib maad erastada MaaRS §-des 7, 8, 9, 10 ja 21

sätestatud ulatuses, kui MaaRS §-st 221 ei tulene teisiti. MaaRS § 221 lg 2 sätestas erinormina

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/30543

2 https://www.riigiteataja.ee/akt/28951

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/29397

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/29361

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/28543

10(14)

3-24-1166

lisaks, et väljaspool linna piire asuva elamu omanikul on õigus ostueesõigusega erastada

tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see

oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta

teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda külgnevatest katastriüksustest,

kui nende vahel asub teisele isikule kuuluv tee, maaparandussüsteemi või muu liini alune

maa. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitati “Maa ostueesõigusega

erastamise kord”6 (määrus nr 267). Määruse nr 267 p-des 10 ja 11 on sätestatud avalduses

nõutavate andmete ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu. Määruse nr 267 p 12 sätestas,

et isik, kes on esitanud avalduse maa ostmiseks määruse nr 143 alusel, ei pea esitama uut

avaldust; kui esitatud avaldus ei sisalda kõiki käesoleva korra punktides 10 ja 11 nimetatud

maa ostueesõigusega erastamiseks vajaminevaid andmeid ja lisasid või on andmed avalduse

esitamise ajast muutunud, tuleb avaldajal need täiendavalt lisada.

23. 30.11.1997 jõustus Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus7 (MaaRSMSMS), millega täpsustati MaaRS

§ 221 lg-t 2 ja kehtestati lg 22. Viimane sätestas, et põllumajandusliku tootmisega tegeleval

isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha

tagastamise käigus vabaks jäävat maad talle kuuluva loomakasvatushoone (hoonete

kompleksi) juurde. Kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad

omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud

taotlejate vahel läbi enampakkumine. MaaRSMSMS § 14 lg 2 (rakendussäte) kohaselt tuli

maa ostueesõigusega erastamiseks esitada avaldus enne 01.01.1998. Hiljem on MaaRS §-s 40

sätestatud maareformi lõpuleviimise tähtajad. MaaRS § 40 kohaselt võetakse avaldusi maa

ostueesõigusega erastamiseks vastu kuni 31.12.2003, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg.

Seega tuleneb eeltoodud sätetest, et maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada avaldus

enne 01.01.1998 (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.12.2007

otsus nr 3-4-1-17-07, p 18).

24. 02.09.1993 avalduses (dtl 23) avaldas C soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi

eraldamiseks XXX talu õueaiamaa ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt loovutas C XXX

talu maade tagastamise nõudeõiguse kaebajale 27.07.1993. Seega ei olnud C enam seejärel

XXX talu maade tagastamise õigustatud subjekt, kuid samas oli ta endiselt tagastamisele

kuuluvate maade ehitiste kaasomanik. Järelikult oli tal ehitiste omanikuna iseenesest õigus

esitada ehitiste aluse maa omandamiseks maa ostueesõigusega erastamise avaldus (vt

kõnealuse avalduse ajal kehtinud MaaRS § 22 lg 2 ja § 9). Nagu halduskohus selgitas, nähtub

aga Maainfo kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani (dtl 79)

võrdlusest, et nimetatud avalduses soovis C, et hoonete juurde määrataks osa maatükist, mis

ei asu 30.04.2024 korralduses nimetatud BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksustel.

Seega ei ole see avaldus käsitatav ka kõnealustel katastriüksustel asuvate maade

ostueesõigusega erastamise avaldusena. 02.09.1993 avalduses märgitud maatükk asub XXX

talu maal, mille tagastamine on lõplikult otsustatud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017

korraldusega nr 285. Viimase kohta on olemas jõustunud kohtulahend, millega on tuvastatud,

et tagastamine on toimunud õiguspäraselt.

25. 21.12.1993 avalduses (dtl 239) soovis C asendada III talu maad kodu lähedal asuva maaga

(MMM, LLL ja BBB). Avalduse kohaselt oli III talust seaduslik pärimisosa tema abikaasal.

Avalduses on ka märgitud, et kui BBB osa ei ole võimalik asendada, soovib C seda välja osta.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et see avaldus ei takista maa ostueesõigusega

erastamise menetluse lõpetamist BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas. Kuigi

iseenesest oli Cl õigus ostueesõigusega erastamisele, puudutas see õigus eeskätt tema kuuluva

6 https://www.riigiteataja.ee/akt/29932

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/74236

11(14)

3-24-1166

ehitise juurde maa ostmist tagastataval maal, s.o XXX talu maadel (vt kõnealuse avalduse ajal

kehtinud MaaRS § 22 lg 2). Võimalus täiendavalt ostueesõigusega erastada tagastatava maaga

piirnevaid maid tekkis alles 07.06.1996, kui MaaRSMS-ga lisati MaaRS-i § 221 lg 2 (vt

eespool). Lisaks pidi ostueesõigusega erastamise avaldus vastama 08.05.1992 määruse nr 143

p-s 7 ja lisas 2 toodud nõuetele ning olema esitatud sama määruse p-s 10 sätestatud tähtajaks

(s.t kahe kuu jooksul määruse Riigi Teatajas avaldamisest arvates). C 21.12.1993 avaldus

nendele tingimustele ei vasta. Kuivõrd C 21.12.1993 avaldus ei ole käsitatav maa ostmise

avaldusena määruse nr 143 tähenduses, tähendab see ühtlasi, et seda ei saa ka vastavalt

määruse nr 267 p-le 12 lugeda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks, mida oleks olnud

võimalik täiendada määruse p-des 10 ja 11 nimetatud maa ostueesõigusega erastamiseks

vajaminevate andmete ja lisadega. Kuna eeltoodu tõttu ei pidanud kohalik omavalitsus

käsitama C 21.12.1993 avaldust tagastatava maa piirnevate maade ostueesõigusega erastamise

avaldusena, ei ole kohalik omavalitsus rikkunud ka kaebaja väidetud selgitamiskohustust.

26. Õige on halduskohtu hinnang, et 02.08.1995 avalduses (dtl 94) soovis C ajutist

maakasutust, s.t ei avaldanud soovi maad erastada.

27. Kaebaja on 23.02.1995 avalduses (dtl 49–50) märkinud, mis tingimustel ta soovib maa

tagastamist, lisaks avaldanud soovi osta elamu ümbrusest 4 h ulatuses metsa- ja põllumaad.

Teises sama kuupäevaga avalduses (dtl 51) on kaebaja märkinud, et soovib osta 4 ha maad

YYY küla XXX talu ümbruses (EEE, LLL ja BBB). Halduskohus järeldas õigesti, et ka

kaebaja 23.02.1995 avaldusi ei saa pidada BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksusi

puudutava ostueesõigusega erastamise avaldusteks. Kaebaja polnud sel ajal XXX talu maal

asuvate ehitiste kaasomanik (kaasomanikuks sai ta pärast pärimismenetlust 2016. a-l), seega

ei saanud ta taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende ehitiste juurde, nagu

ringkonnakohus leidis ka asjas nr 3-17-1601 (vt ringkonnakohtu 19.12.2018 otsuse p 35).

Lisaks, nagu eespool märgitud, ei olnud selleks ajaks veel sätestatud võimalust täiendavalt

ostueesõigusega erastada tagastatava maaga piirnevaid maid. Samuti ei vasta see avaldus

määrusega nr 143 kehtestatud tingimustele.

28. Nagu eespool selgitatud, tuli maa ostueesõigusega erastamiseks esitada avaldus enne

01.01.1998. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et C 31.03.2004 avaldus (dtl 135) on

esitatud hilinemisega. Lisaks on asjakohane halduskohtu otsuses toodud hinnang, et

avaldusest nähtub pigem soov lõpetada kaasomand. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et

ühtlasi pole tähtaegne kaebaja 20.10.2000 avaldus (dtl 30). Lisaks tuleb märkida, et ka 2000.

a-l ei olnud kaebaja veel XXX talu maal asuvate ehitiste kaasomanik, mistõttu ei saanud ta

taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende ehitiste juurde.

29. Veel on kaebaja esitanud halduskohtus asja materjalide juurde C 12.08.1993 avalduse (dtl

77), C ja kaebaja 23.09.1993 ühisavalduse (dtl 80), kaebaja 13.12.2003 avalduse (dtl 48) ning

kaebaja 31.03.2004 avalduse (dtl 136), mida halduskohus ei ole otsuses eraldi käsitlenud.

Kaebaja 31.03.2004 avaldus puudutab eelkõige XXX talu maade tagastamise toiminguid.

Kuigi selles on mainitud ka XXX talu ümbruses olevate vabade maade erastamist, ei ole alust

pidada seda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks, kuivõrd sellised avaldused tuli

esitada enne 01.01.1998. Lisaks ei olnud kaebaja sel ajal veel XXX talu ehitiste kaasomanik.

C 12.08.1993 avaldus ning C ja kaebaja 23.09.1993 ühisavaldus puudutavad põllumaa ajutist

kasutamist ja selle jaoks maa väljamõõtmist, kaebaja 13.12.2003 avaldus aga teabe saamist.

Seega ei ole ka need käsitatavad maa ostueesõigusega erastamise avaldustena.

30. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et tema 31.03.2004 avalduse tähtaegsust tuleb

vaadelda koosmõjus asjaoluga, et kaebajal tekkis ehitiste omandiõigus alles pärast

pärimismenetlust ja enne maa tagastamist, seega omandas ta ehitised vallasvarana. MaaRS §

40 lg 1 teisest lausest tuleneb, et avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse

12(14)

3-24-1166

vallasasjana, sai esitada kuni 01.03.2006. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sai XXX

maaüksusel asuvate ehitiste kaasomanikuks 2016. a-l. Seega oli selleks ajaks möödunud

MaaRS § 40 lg 1 teises lauses sätestatud avalduste esitamise tähtaeg. Kuivõrd selliste

avalduste esitamise tähtaeg oli möödas, ei pidanud kohalik omavalitsus võtma kaebajaga

ühendust küsimuses, kuidas taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks õigesti vormistada.

Kaebaja on pidanud oluliseks ka asjaolu, et ta omandas maa tagastamise nõudeõiguse Z pärija

kinkelepinguga. XXX maaüksuste tagastamise toimikus sisaldub 23.11.2016 kinkeleping,

mille kohaselt on 2015. a-l surnud Z pärija kinkinud kaebajale 1/10 mõttelist osa ehitistest ja

loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse 1/6 osas (dtl 150–153). Ringkonnakohtu hinnangul

ei muuda ka see asjaolu eespool toodud järeldusi, sest asja materjalidest ei nähtu, et Z oleks

esitanud nõuetekohase ja tähtaegse avalduse XXX talu tagastatavate maadega piirnevate

maade ostueesõigusega erastamiseks.

31. Apellatsioonimenetluses on kaebaja osutanud, et kirjaga nr 22 andis kohalik omavalitsus

õigustatud ootuse, et piirnevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustega on kõik

korras. Ringkonnakohus eeldab, et kaebaja peab silmas Oru valla maakorraldaja 25.03.2004

kirja nr 22, mis on olemas haldusasja nr 3-17-1601 toimikus ja mida ringkonnakohus on

maininud oma 19.12.2018 otsuse p-s 36. Ringkonnakohus võtab selle kirja haldusasja nr 3-

17-1601 toimikust praeguse asja materjalide juurde. Selles kirjas räägitakse küll avaldustest,

mis on esitatud XXX talu ümbruses olevate vabade maade erastamiseks (sh C 1993. ja 1995.

a avaldused ja kaebaja 1995. a avaldus), kuid pole märgitud, et tegemist oleks

ostueesõigusega erastamise avaldustega. Seega ei ole põhjust üksi kõnealuse kirja põhjal

järeldada, et kohaliku omavalitsuse hinnangul olid esitatud nõuetekohased ostueesõigusega

erastamise avaldused.

32. Kaebaja on 10.12.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kuivõrd 04.02.2003 on

kinnitatud uus otsuse nr 63 redaktsioon, mille kohaselt on üheks omandireformi õigustatud

subjektiks C (vt dtl 126), siis järelikult taastas see C nõudeõiguse maa tagastamiseks.

Sealsamas leiab kaebaja, et kohalik omavalitsus oleks pidanud pöörduma C poole täpsustuste

küsimiseks, kas ta soovib sarnaselt Qga oma maa nõudeõiguse loovutamise avalduse tagasi

võtta, kuna see seab takistuse hoonestatud maa tagastamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et

C maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus (dtl 143) ei oleks mingil põhjusel

kehtiv. Samas märgib ringkonnakohus, et ka juhul, kui see poleks kehtinud ja Cl oleks olnud

XXX talu maade tagastamise nõudeõigus, ei muuda see eespool toodud hinnanguid C

avalduste kohta, sest õigusaktidest tulenevad alused ja nõuded ostueesõigusega erastamise

avalduse esitamiseks olid igal juhul samad.

V

33. Kaebaja on oma 21.10.2025 menetlusdokumendis (dtl 533) taotlenud ka hüvitada talle

varaline kahju, mis on tekkinud maade ostueesõigusega erastamise õigusest ilmajätmisega,

ning 27 aastat kestnud menetluskoormusega tekitatud mittevaraline kahju (tervisekahju, kahju

purunenud peresuhete tõttu). Ringkonnakohus tõlgendab kaebaja taotlust kaebuse muutmise

taotlusena, s.t soovina täiendada kaebust kahju hüvitamise nõuetega.

34. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav.

Apellatsioonimenetluses võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud

tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme

kohus peab arvestama, või menetlusnormi rikkumisel halduskohtu poolt (HKMS § 49 lg 2).

HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa esitada apellatsioonkaebuses nõudeid, mida halduskohtus ei

13(14)

3-24-1166

ole esitatud. See on vajalik kolmeastmelise kohtusüsteemi tagamiseks, s.t ringkonnakohus ei

saa üldjuhul lahendada nõudeid esimese astme kohtuna.

35. Kaebaja ei esitanud siinses asjas halduskohtule esitatud kaebuses nõuet hüvitada kahju

neil alustel, mis on toodud 21.10.2025 menetlusdokumendis (kaebaja seostas esialgses

kaebuses ebamääraselt kahju eeskätt 2002. a kokkuleppe väidetava võltsimisega vastustaja

poolt ning samamoodi mõistis seda halduskohus 03.05.2024 käiguta jätmise määruse p-s 7,

kaebaja ei täpsustanud vaatamata kohtu nõudele kahjunõuet). Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks asuda lahendama kaebaja kahju hüvitamise nõudeid esimese kohtuastmena,

võttes sj lisaks arvesse, et kaebaja esitas need nõuded alles apellatsioonimenetluse

lõppstaadiumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega kaebuse muutmine eeltoodud varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete lisamisega lubatav. Kahjunõue on võimalik esitada

eraldi menetluses.

VI

36. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad menetlusosalised oma

võimaliku menetluskulu ise.

37. Avaldatavas otsuses tuleb isikute jm nimed ning katastriüksuste tunnused asendada

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)