2-24-3817/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-3817

Tsiviilasi

Julianus Inkasso OÜ hagi D. A.

vastu

põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

3031,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553),

lepinguline esindaja Cärolin Markus ja Sigrid Rahkema,

e-post XXX

Kostja D. A. (isikukood XXX), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista D. A.-lt Julianus Inkasso OÜ kasuks välja 20.09.2022 väikelaenulepingust

nr XXX tulenev põhivõlg 2032,71 eurot, intressid 117,60 eurot, sissenõudmiskulud 35

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 385,73 eurot.

3. Mõista D. A.-lt Julianus Inkasso OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis lepingus

sätestatud määras 0,06% päevas põhinõudelt 2032,71 eurot alates 08.03.2024 kuni

põhinõude täitmiseni.

4. Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulude 15 eurot osas.

5. Jätta menetluskulud D. A. kanda.

6. Mõista D. A.-lt Julianus Inkasso OÜ kasuks välja menetluskulud 820 eurot.

Menetluskulud tuleb tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr XXX

viitenumbriga 316967332.

7. D. A.-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Julianus Inkasso OÜ-le viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

8. Toimetada kohtuotsus D. A.-le kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Julianus Inkasso OÜ (hageja) esitas 07.03.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus

kostjalt välja mõista põhivõla 2032,71 eurot, intressi 117,60 eurot, sissenõudmiskulud 50

eurot, viivise lepingu kehtivuse ajal 28.04.2023 seisuga 3,99 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised (perioodi 29.04.2023 kuni 07.03.2024 eest) 381,74 eurot ning viivise alates

08.03.2024 kuni põhinõude (2032,71 eurot) täitmiseni määraga 20% aastas. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid L AS ja kostja 20.09.2022 väikelaenulepingu nr XXX, mille

alusel kohustus L AS andma kostjale kokkulepitud summas laenu ning kostja kohustus laenu

tagasi maksma osamaksete kaupa maksegraafiku alusel. Tegemist oli refinantseerimislaenuga

ning väljastatud krediidisumma arvelt on krediidiandja kostja käsundi alusel tema eest täitnud

tema eelnevad kohustused erinevate krediidiandjate ees. Pooled leppisid kokku, et L AS

annab kostjale laenu 3000 eurot ning laenusaaja kohustub tegema krediidiandjale igakuiseid

laenumakseid suurusega 529,42 eurot. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 60 eurot, mis

arvati maha väljastatavast krediidisummast. Lepingus lepiti kokku intressimääras 19,90%

aastas ehk 0,06% päevas. Krediidi kulukuse määr oli 29,43%.

10.01.2023 sõlmisid L AS ja kostja väikelaenulepingu nr XXX lisa, millega muudeti laenu

igakuiste osamaksete arvu 6 osamakse pealt 36 osamakse peale selliselt, et 10.01.2023

tagasimakse suurus oli 33,71 eurot ja alates 10.02.2023 80,48 või 80,47 eurot. Sellest

tulenevalt muutus krediidi kulukuse määr. 10.01.2023 lepingu krediidi kulukuse määr oli

24,16%. Lepingu lõppemise tähtpäevaks lepiti kokku 10.10.2025.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis L AS kostjale

14.04.2023 ülesütlemise hoiatuse, millega teavitas tasumata maksetest/arvetest ning andis

täiendava tähtaja võlgnevuse kõrvaldamiseks hiljemalt 28.04.2023. L AS luges lepingu üles

öelduks 29.04.2024, kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Lepingu

lõppemise seisuga oli kostja võlgnevus kokku 2171,27 eurot, sh krediidisumma 2032,71

eurot, intress 117,60 eurot, viivis lepingu kehtivuse ajal 28.04.2023 seisuga 10,96 eurot ja

võlamenetlustasu 10 eurot. Hageja ei nõua võlamenetlustasu ning vähendab viivise nõuet 3,99

euroni. Kostja on teinud tagasimakseid kokku 967,29 eurot. Enne lepingu ülesütlemist oli

kostjal tasumata osaliselt 10.02.2023 osamakse ning täielikult 10.03.2023 ja 10.04.2023

osamaksed.

31.05.2024 loovutas L AS nõude I DAC-lr. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud

13.06.2023 kirjaga. 13.08.2023 loovutas I DAC nõuded Aktsiaseltsile Julianus Portfolio

(endise ärinimega Aktsiaselts Intrum Estonia). Teated nõude loovutamisest on kostjale

saadetud 19.09.2023 kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. Julianus Portfolio AS

ühines 23.10.2023 sõlmitud ühinemislepingu alusel Julianus Inkasso OÜ-ga, seega on nõuded

üle läinud Julianus Inkasso OÜ-le.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (2032,71 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

alates 29.04.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o

0,06% päevas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivis 381,74 eurot. Samuti nõuab hageja lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud

viivist 3,99 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

21.06.2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 09.07.2023 teise tasulise kirja saatmine 5

eurot, 03.08.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 15 eurot (sh võlgnikule helistamine, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud

kulud, registripäringud jms).

2. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 15.06.2024 teadaande avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

3. Kohus palus 29.07.2024 kirjas hagejal täiendavalt põhjendada sissenõudmiskulusid.

4. Hageja esitas 31.07.2024 vastuses kohtunõudele täiendavad selgitused ja tõendid

sissenõudmiskulude kohta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 2032,71 eurot, intresse

117,60

eurot,

sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid 385,73 eurot (lepingu

kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivis 3,99 eurot + pärast lepingu ülesütlemist hagi

esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 381,74 eurot) ja viivist määraga 0,06%

päevas alates 08.03.2024 kuni põhinõude tasumiseni.

6. Kohus tuvastas, et L AS ja kostja sõlmisid 20.09.2022 väikelaenulepingu nr XXX, mille

alusel andis L AS kostjale laenu 3000 eurot (dtl 15-22). 10.01.2023 sõlmisid L AS ja kostja

väikelaenulepingu nr XXX lisa, millega pooled muutsid lepingu tähtaega ja osamakseid (dtl

32-37). Lepingu lisa sõlmimisega muutus krediidi kulukuse määr. Hagiavalduse kohaselt ei

ole kostja alates 10.02.2023 osamaksest lepingut täitnud. Lepingu täitmise tähtaeg 10.10.2025

on otsuse tegemise ajaks möödunud.

7. Nõude üleminek krediidiandjalt I DAC-lr on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

on edastatud kostja postiaadressile (dtl 48-49). I DAC loovutas 20.09.2022

väikelaenulepingust tulenevad nõuded 13.08.2023 Aktsiaseltsile Julianus Portfolio (dtl 52-

54). Teade nõude loovutamisest on kostja postiaadressile edastatud 19.09.2023 (dtl 55-56).

Aktsiaselts Julianus Portfolio ühines Julianus Inkasso OÜ-ga, mille tagajärjel on Aktsiaselts

Julianus Portfolio äriregistrist kustutatud 09.01.2024. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 esimene

lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kuna laenuandja on teavitanud

kostjat nõude loovutamisest, loetakse, et loovutamine on kostja suhtes toimunud.

8. L AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

9. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

10. Kohus tuvastas, et väikelaenulepingu sõlmimise ajal 20.09.2022 oli eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse

määr 48,90%. Praegusel juhul ei ületa esmase väikelaenulepingu krediidi kulukuse määr

(29,43%) ega muudetud lepingu krediidi kulukuse määr (24,16%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmäära.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

12. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitanud hagiavalduses (dtl

4–8), tuginedes krediidiandja selgitustele (dtl 23–30). Kohtule esitatud selgituste kohaselt

analüüsis krediidiandja kostja maksevõime hindamisel kostja 6 kuu arvelduskonto väljavõtet.

Kostja maksevõime analüüsimisel võeti tema sissetulekuna arvesse kontole laekunud viimase

6 kuu keskmine regulaarne sissetulek 5447 eurot. Refinantseeritavate kohustuste summa oli

kokku 2392,56 eurot. Krediidiandja arvestas kostja puhul maksimaalseks kuumakseks 3268

eurot eeldusel, et väljastatava krediidisumma arvelt tasutakse laenusaaja finantskohustused

teiste krediidiandjate ees. Krediidiandjaga sõlmitud laenulepingu alusel sai uueks igakuise

osamakse suuruseks 529,42 eurot. Kohtule on esitatud tõendina ka kostja arvelduskonto

väljavõtte perioodi 01.03.2022 kuni 18.09.2022 kohta, s.o kuue kuu väljavõte (hagiavalduse

lisa 3, dtl 31). Samuti kontrolliti kostja aktiivsete ja varasemate võlgnevuste olemasolu

pangasüsteemis ja välistest registritest. Taotluse esitamise ajal puudusid kostjal maksehäired.

Kohtu hinnangul on krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel tuvastanud kostja

sissetulekuallika ning arvestanud regulaarse sissetuleku hindamisel piisavalt pika

ajavahemikuga. Konto väljavõttelt nähtuvad muuhulgas kostja töötasu laekumised ja

igakuised majapidamiskulud. Samuti on krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste

suurust ja sisu. Hageja esitatud tõendeid ja krediidiandja selgitusi arvestades on kohus

seisukohal, et krediidiandja järgis VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust.

13. Kohtul ei ole alust kahelda, et krediidiandja andis kostjale laenu 3000 eurot. Hagiavalduse

kohaselt ei tasunud kostja osamakseid alates 10.02.2023 osamaksest. Selles tulenevalt saatis L

AS 14.04.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks (dtl 38-42). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja

lepingu 29.04.2023 ülesöelduks. Eeltoodust tulenevalt oli lepingu punktist 11.4.2 tulenev

ülesütlemise eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1

sätestatut) ning lepingu ülesütlemise saab lugeda kehtivaks.

14. Kostja tasus esialgsele võlausaldajale põhiosa katteks 967,29 eurot (dtl 127-131). Sellest

tulenevalt on hageja põhinõue 2032,71 eurot (3000 – 967,29). Põhinõue 2032,71 eurot kuulub

rahuldamisele.

15. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

16. Hageja palus kostjalt välja mõista intressivõlgnevuse 117,60 eurot. Lepingus leppisid

pooled kokku intressimääras 19,90% aastas (0,06% päevas). Hagi kohaselt on kostjal

intressivõlgnevus alates 10.02.2023 kuni 28.04.2023. Kostja ei ole summa kujunemist

vaidlustanud. Kohus rahuldab hageja nõude VÕS § 94 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1,

§ 397 lg 1, laenulepingu põhitingimuste ja krediitkaardi lepingu tingimuste p-de 5.5 ja 5.6

alusel ning mõistab kostjalt välja intressi 117,60 eurot.

17. Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 3

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas

kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest

nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja

nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 21.06.2023, 09.07.2023,

03.08.2023, 21.08.2023 ja 26.08.2023 (dtl 59-68). Sissenõudmiskulude hüvitamist saab

hageja nõuda kolme meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti tegi hageja kostjale kõnesid,

kandis kulusid seoses inkassoettevõtja teenuse kasutamisega ja tegi registripäringuid. Nende

toimingutega seoses nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitist 15 eurot.

Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulude nõue 15 euro ulatuses põhjendatud. Kohus

selgitas hagejale 29.07.2024 e-kirjas (dtl 111), et tal tuleb muude toimingutega seotud

sissenõudmiskulude puhul esitada tõendid kulude kandmise kohta. Hageja on kohtule esitanud

tööprogrammi ja taust.ee väljavõtted (dtl 118 ja 119). Need väljavõtted aga ei tõenda reaalsete

kulude kandmist, sh millistele toimingutele millises summas hageja kulusid kandis. Kuivõrd

hageja ei ole kulude kandmise kohta tõendeid esitanud, ei ole kulude tekkimine 15 euro

ulatuses kontrollitav ja selles osas jääb sissenõudmiskulude nõue rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud

35 eurot.

18. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal kuni 28.04.2023 sissenõutavaks muutunud

viivist 3,99 eurot. Samuti nõuab hageja viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o alates 30.04.2023 kuni põhivõlgnevuse (2032,71 eurot) tasumiseni.

Lepingutingimuste punkti 7.2, teabelehe ja hinnakirja kohaselt on pooled lepingus kokku

leppinud intressiga võrdses viivisemääras, s.o 19,90% aastas ja 0,06% päevas. VÕS § 113 lg 1

kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on rikkunud

raha maksmise kohustust, seega on hagejal õigus nõuda viivist. Kohus leiab, et hageja nõue

on põhjendatud ning kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista

lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivis 3,99 eurot (dtl 9 tabel) ja 07.03.2024

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 381,74 eurot (2032,71 × 0,06% × 313 päeva), kokku

385,73 eurot (381,74 + 3,99) ning edasiulatuv viivis põhivõlalt lepingujärgses määras 0,06%

päevas kuni põhivõla tasumiseni.

19. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 2032,71 eurot, intressi

117,60 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 385,73 eurot ja

edasiulatuva viivise lepingujärgses määras 0,06% päevas põhinõudelt 2032,71 eurot alates

08.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas (sissenõudmiskulud 15 eurot) jääb hagi

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus

ligikaudu 99,42% (2 571,04 ÷ 2 586,04 × 100% = 99,42%). Kuivõrd hagi jääb rahuldamata

vaid väheolulises ulatuses (0,58%), jätab kohus menetluskulud tervikuna kostja kanda.

21. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

22. Hageja menetluskulud on menetluskulude nimekirja kohaselt riigilõiv 420 eurot ja

õigusabikulu 974,74 eurot (dtl 123). Kokku on hageja menetluskulud 1 394,74 eurot.

22.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 3031,20 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 3500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 420 eurot. Tasutud riigilõiv

420 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

22.2.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 974,74 eurot (5 tundi 45 minutit

tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav

lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja

põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub

käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks

ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Hageja

viidatud Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14 ja nr 3-2-1-159-16 ei ole praegusel

juhul asjakohased, kuivõrd viidatud asjades esindasid pooli vandeadvokaadid, samuti ei olnud

tegemist praeguse asjaga võrreldavate tüüphagidega.

Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas

asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse

keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ole esindaja taotletud tunnitasu

suurus põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes

kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja

tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest

turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 100 eurot.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal toimingutele kokku 5 tundi 45

minutit. Kohtu hinnangul on esindaja ajakulu põhjendatud 4 tunni ulatuses. Hageja lepingulise

esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist ning lisade

komplekteerimist, kohtunõuetele vastamist (hagi nõuete täpsustamiseks) ja menetluskulude

nimekirja esitamist. Kostja menetluses ei osalenud ja kohtuistungit asjas ei toimunud.

Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on esindaja põhjendatud

õigusabikulu kokku 400 eurot (4 tundi × 100 eurot). Julianus Inkasso OÜ on

käibemaksukohuslane, mistõttu kohus menetluskuludele käibemaksu juurde ei arvesta.

22.3.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 420 + 400 = 820

eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

23. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ja

kolmas isik on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema

poolt hagejale ja kolmandale isikule hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

24. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

25. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik