2-22-14686/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-22-14686

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2025, Tallinn

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Kohtuasi

A.U hagi Z.A vastu ühisvara jagamiseks ja Z.A

vastuhagi A.U vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

A.U apellatsioonkaebus

Kaebuse hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: A.U (isikukood XXX )

Kostja: Z.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Keit Hints

Menetluse liik

Istungil osalenud menetlus-

osalised ja nende esindajad

Avalik kohtuistung 2. detsembril 2025

Hageja A.U, hageja nõustaja C, kostja lepinguline

esindaja Keit Hints

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus resolutsiooni punktide 1-3 osas ja

teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni punktides

3.1-3.3.3 sätestatule.

2. Menetluskulude jaotuse osas jätta Harju Maakohtu 8. juuli 2024 otsus muutmata.

3. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

3.1 Rahuldada A.U hagi ühisvara jagamiseks osaliselt.

3.2 Rahuldada Z.A vastuhagi ühisvara jagamiseks osaliselt.

3.3. Jagada poolte ühisvara järgnevalt:

3.3.1

Jätta A.U ainuomandisse Tallinnas LLL asuv kinnistu (Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr LLLLLLL).

3.3.2

Mõista A.Ult Z.A kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitis 80 000

eurot.

3.3.3

Kohustada Z.A andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosas nr LLLLLLL omanikukande muutmiseks, mille kohaselt senine

omanikukanne A.U kohta kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse

sisse A.U . Asendada Z.A nõusolek käesoleva kohtuotsusega. Kohtuotsus

kuulub resolutsiooni selle punkti osas täitmisele tingimusel, et A.U on

tasunud Z.Ale enamsaadud ühisvara eest väljamõistetud hüvitise summas 80

000 eurot.

3.4 Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. A.U (hageja) esitas 02.10.2022 Harju Maakohtule hagi Z.A (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks.

2. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt abiellusid pooled 04.03.1998. Abielu lahutati

08.10.2001. Tallinnas, LLL asuv krunt kinnistati 13.08.1999. Kinnistamisega muutus senine

hageja lahusvara ühisvaraks. Hageja palub jätta kinnistu hageja ainuomandisse ilma

kohustuseta maksta kostjale rahalist hüvitist.

Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt

sõlmiti maa ostu-müügileping 26.05.1999 ja krunt kinnistati 13.08.1999 ehk abielu ajal.

Asjaolu, et maa erastamisõigus kuulus enne abielu hagejale ja maa kinnistati hageja nimele, ei

tähenda, et see kuulub hageja lahusvara hulka. Lisaks rajati abielu ajal kinnistule hoone, mis

oli osaliselt valmis enne abielu sõlmimist. Kinnistu on poolte ühisvara.

4. Kostja hinnangul on kogu kinnistu väärtus 440 000 eurot ning kostja taotleb, et temale

makstaks hüvitiseks 140 000 eurot. Kostja selgitas, et kinnistu koguväärtusest moodustab

ehitise väärtus 320 000 eurot ja maa väärtus 120 000 eurot. Kostjal on õigus poolele maa

väärtusest, s.o 60 00 eurole. Kostja lähtub eeldusest, et abielu sõlmimise ajaks oli valminud

50 % ehitisest. Kostja on õigustatud nõudma poolt ehitise osa väärtusest, mis valmis abielu

ajal, seega 80 000 eurot. Kokku on kostja õigustatud nõudma 140 000 eurot (60 000 + 80 000)

5. Alternatiivselt palus hageja müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada raha

68,18 % hagejale ja 31,82 % kostjale.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 08.07.2024 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas kostja

vastuhagi alternatiivse nõude osas. Maakohus otsustas jagada ühisvara selliselt, et müüa

vaidlusaluse kinnistu avalikul enampakkumisel ning kinnistu müügist saadud raha jagada nii,

et 68,18% müügitulust jääb hagejale ja 31,82% müügitulust jääb kostjale. Menetluskulud jäid

poolte endi kanda.

7. Pooled ei vaidle selle üle, et: pooled sõlmisid abielu 04.03.1998; poolte abielu lahutati

08.10.2001; poolte abielusuhted lõppesid 2000. aasta sügisel; LLL kinnistu ostu-müügileping

sõlmiti 26.05.1999; LLL paiknev maatükk kinnistati 13.08.1999; kinnistusraamatu

registriossa nr LLLLLLL on omanikuna kantud hageja.

8. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb

kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui

järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse

asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse

küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. PKS § 210 lg 3

sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara

abielusuhete lõppemiseni. Seega tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse järgi, kuid

ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud

seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-

42-13, p 9).

9. PKS (1995) § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara oli abikaasade

ühisvara. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa erastamise

korral tekib erastatud maale PKS (1995) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui

hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana, kuna lahusvaraks

olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks

(enne 1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 ning 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS §

54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (RKTKo

03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maa kinnistati poolte

abielu ajal, muutus maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks ning seega osaks ühisvarast.

Eelnevast tulenevalt luges kohus tuvastatuks, et LLL, Tallinn (registriosa nr-ga LLLLLLL)

kuulub poolte ühisvara hulka.

10. Kehtiv PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Riigikohus on

selgitanud, et PKS § 210 lg 2 kohaselt saab ühisvara ka kehtiva PKS järgi jagades arvestada

PKS (1995) sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese

omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2014, 2-17-

15677, p 17). PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seega tuleb kohtul

poolte ühisvara jagamisel arvestada muuhulgas, kas poolte ühisvara hulka kuuluv kinnistu on

tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega (RKTKo

03.10.2007, 3-2-1-77-07 p 12).

11. Kostja ei vaidle vastu, et hageja õde kinkis hagejale poolelioleva maja 1989. aastal.

Pooled vaidlevad selle üle, kui suures ulatuses oli elamu valmis enne poolte abielu ning kui

palju panustati elamu ehitusse poolte abielusuhete ajal. Kostja on menetluses väitnud, et

abiellumisel oli maatükil üksnes vundament, kuhu peale rajasid pooled hoone abielu ajal (dtl

52). Hiljem väitis kostja, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis ning ülejäänu ehitati

abielusuhete kehtivuse ajal (dtl 115). Hageja väitel oli elamu abiellumise ajal enam-vähem

valmis, üksnes teisel korrusel puudus viimistlus, kuid päris valmis sai maja 1999. aastal.

12. Hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et maatükil asuv elamu oli valmis enne

poolte abielu sõlmimist. Kohtule esitatud märkmikust (dtl 71-111), mida hageja nimetab

ehitusmaterjalide päevikuks, ei saa järeldada, kas sinna käsitsi kirjutatud ehitusmaterjalid on

vaidlusalusel perioodil elamu ehitamiseks soetatud. Kohus nõustub kostjaga, et

ehituspäevikust ei nähtu tõsikindlalt, millisest ajast see pärineb, kes on nimetatud kulud

kandnud ning millise objektiga on need kulud seotud. Muuhulgas on märkmikusse märgitud

reale „tsement“ aastaarvud 1996-97 (dtl 71) muust tekstist erineva värviga, mistõttu pole aru

saada, kas selle dateeringuga on silmas peetud üksnes tsementi või ka muid ehitusmaterjale

ning kus sel perioodil soetatud ehitusmaterjalide loetelu lõpeb.

13. Kui ka lähtuda hageja esitatud ehituspäevikust, nähtuks sellest, et 19.07.1999 on

kulutusi tehtud kivivillale, külmaveetoru liitmikutele, telliskividele, tsemendile,

kipsplaatidele, soojustusele (dtl 80 jj). Kohtu hinnangul ei nähtuks sellest, et pärast poolte

abielu sõlmimist on majas tehtud üksnes siseviimistlust. Ka kohtule esitatud TTT asuva

korteri ostu-müügileping (dtl 65-70) ei tõenda, et LLL asuval elamul puudus teisel korrusel

viimistlus, milleks hiljem kasutati TTT tänava korteri müügist saadud raha.

14. Kuna hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on maatüki juurde kuuluv ehitis

ehitatud hageja lahusvara arvel, tuleb lähtuda eeldusest, et abielu kestel omandatud vara,

sealhulgas maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks muutunud elamu, on täies osas poolte

ühisvara ning selle jagamisel tuleb lähtuda abikaasade osade võrdsusest. Kuigi hageja ei ole

tõendanud, millises ulatuses on elamu ehitatud hageja lahusvara arvel, on kostja siiski

menetluses võtnud omaks, et ehitis oli 50% ulatuses enne abielu valmis. Ka kohtule esitatud

kinkelepingust (dtl 44-45) nähtuvalt on hageja õde kinkinud talle poolelioleva ühekorruselise

elamu aadressil LLL, kuigi tõendist ei nähtu, millises ulatuses ehitis valmis oli. Kohtu

hinnangul annavad need asjaolud koosmõjus aluse kalduda abikaasade osade võrdsusest

kõrvale ning ühisvara jagamisel saab lähtuda asjaolust, et ehitis oli 50% ulatuses enne poolte

abielu sõlmimist valmis.

15. Hageja leiab, et LLL kinnistu kuulub siiski hageja lahusvarasse, kuna LLL kinnistu

erastati talle kingitud EVP-de alusel ning maa kinnistamise eest maksti juba enne abielu (dtl

52). Hageja esitas kohtule kinkelepingu, mille kohaselt kinkis hageja ema 10.05.1997 hagejale

30 500 EVP-d (dtl 48). 1997. aastal, mil hageja ema EVP-d hagejale kinkis, kehtinud

tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt

tõestatud vormis (RKTKo 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11). 1997. aastal kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse

tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema tahe oma

EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge. Sellest tulenevalt tuleb asuda

seisukohale, et maa erastamiseks kasutati hageja emale kuuluvaid EVP-sid. Hageja ema,

kellele kuuluvaid EVP-sid maa erastamiseks kasutati, tuleb käesoleval juhul lugeda ühisvara

suhtes kolmandaks isikuks. Eelnevast tulenevalt ei saa olla seega vaidluse all küsimust, kas

hageja erastas vaidlusaluse maatüki enda lahusvara või ühisvara arvelt, kuna maatükk erastati

hageja ema ehk kolmanda isiku vara arvelt. Seadus ei näe ette erisust, et kolmandate isikute

vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale

kalduda.

16. PKS § 37 lg 11 sätestab, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise

seisuga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte varasuhe lõppes abikaasade abielusuhete

lõppemisel 2000. aasta sügisel. Kohtu hinnangul on tõendatud, et poolte ühisvara hulka

kuuluv kinnistu on tekkinud osaliselt ehk 50% ulatuses hageja lahusvaraks olnud elamu

juurde maa erastamisega ning selles osas tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada

kinnistu väärtus poole ehitise väärtuse võrra.

17. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise

sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77

lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi

suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi

ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja

nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning

saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

18. Hageja on soovinud ühisvara jagada selliselt, et kinnistu jääks hageja ainuomandisse

ilma kostjale rahalise hüvitise maksmise kohustuseta (dtl 16). Kuna kohus on eelnevalt

tuvastanud, et abikaasade osade võrdsusest on võimalik käesoleval juhul kõrvale kalduda

üksnes 50% ulatuses maatükil asuva ehitise väärtusest, ei ole hageja taotletav ühisvara

jagamise viis AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt õiglane, kuna kostjal on õigus saada kaotatud

ühisvara eest hüvitist.

19. Kostja on vastuhagis taotlenud ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu jääks hageja

ainuomandisse ning kostjale mõistetaks omandikaotuse eest hüvitist summas 140 000 eurot

(dtl 27 ja 128). Kostja leiab, et kuna kinnistu koguväärtus on kostja arvutuse järgi 440 000,

millest ehitise hind moodustab 320 000 eurot ning kostja loeb end õigustatuks nõudma poolt

sellest ehitise osa väärtusest, mis valmis abielu ajal, siis on tema ehitise väärtusel põhinev

nõue 80 000 eurot. Seega on kostja kogu nõue 140 000 eurot (dtl 128).

20. Hageja väitel ei ole tal kinnistu väärtuse osas seisukohta (dtl 116). Kostja esitas

kohtule Maa-ameti tehingute andmebaasi väljavõtte, mille kohaselt Nõmme linnaosas

eluhoonetega hoonestatud elamumaade keskmiseks ruutmeetri hinnaks on ajavahemikul

01.01.2023 kuni 31.01.2024 olnud 2448,77 eurot ruutmeetri kohta (dtl 35). Kuna TsMS § 230

lg 3 sätestab, et kohus võib tõendeid muuhulgas koguda omal algatusel ka abieluasjas, on

kohus kontrollinud omal algatusel kinnistusraamatu ja katastriandmeid, et hinnata, et kostja

esitatud väited kinnistu maksumuse kohta ei ole selgelt põhjendamatud. Kinnistusraamatu

andmetel on kinnistu pindala 861m2 (dtl 137). Katastriandmetel on LLL kinnistu maa

maksustamishind, mis ei arvesta ehitiste väärtust, 180 446 eurot (dtl 136). Kuna hageja ei ole

menetluse käigus esitanud põhjendatud vastuväiteid kinnistu hinna osas, loeb kohus

usutavaks, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, sealhulgas maatüki väärtus ilma ehitiseta

on vähemalt 120 000 eurot.

21. Kui lähtuda asjaolust, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot, millest maatüki

väärtus on 120 000 eurot, on kostja kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel õigustatud saama

hüvitist omandikaotuse eest summas 140 000 eurot (1/2 maatüki väärtusest ehk 60 000 eurot

+ 1/2 poolest ehitise väärtusest ehk 80 000 eurot), mis teeb 31,82% kogu kinnistu väärtusest.

22. Hageja on kohtule kinnitanud, et 140 000 euro suurust rahalist hüvitist hageja kostjale

võimeline maksma ei ole. Alternatiivselt on kostja palunud kinnistu müüa avalikul

enampakkumisel ja saadud raha jagada selliselt, et 68,18% jääb hagejale ning 31,82% jääb

kostjale. Arvestades juba eeltoodud põhjendusi ning asjaolu, et hagejal puudub võimalus

maksta kostjale hüvitist kostja omandikaotuse eest, leiab kohus, et kinnistu müümine avalikul

enampakkumisel on kohtule esitatud asjaoludel kõige õiglasem ühisomandi lõpetamise viis.

Hageja apellatsioonkaebus

23. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja rahuldada tema hagi. Kui tema hagi ei rahuldata, siis lõpetada ühisomand

selliselt, et hagejale jääb kinnistu ja hageja tasub kostjale rahalise hüvitise.

24. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus arvestamata, et kinnistu omandati

hageja lahusvara arvelt. Vaidlus puudub, et elamu oli abielu sõlmimisel hageja lahusvara.

Elamu oli abielu sõlmimisel peaaegu valmis ja üksnes teisel korrusel puudus viimistlus.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pooltel endal puudusid vahendid maja ehitamiseks ja

raha andsid selleks hageja vanemad. Majale kulutuste tegemine nähtub ka ehituspäevikust. Ka

maa erastati EVP-dega, mis oli hagejale kinkinud vanemad. Kuna pooled abielu kestel oma

varaga kinnistusse ei investeerinud, siis on põhjendamatu kostjale hüvitise väljamõistmine.

25. Kui kohus leiab, et kostjal on hüvitisele õigus, siis soovib hageja ühisomandi

lõpetamist kostjale hüvitise maksmise teel.

Vastus apellatsioonkaebusele

26. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja nõustus ühisomandi lõpetamisega

selliselt, et kinnistu jääb hagejale ja hageja tasub kostjale hüvitise.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

resolutsiooni punktide 1-3 osas ja teha selles osas uus otsus. Menetluskulude jaotuse osas jääb

maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

28. Maakohus on Riigikohtu seisukohale tuginedes põhjendatult leidnud, et abielusuhte

ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel

abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele

abikaasale lahusvarana. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel

muutus elamu maatüki oluliseks osaks (vt Riigikohtu 03.10.2007.a otsus nr 3-2-1-77-07, p

11). Kuna elamu juurde eraldatud maa kinnistati abielu ajal, on kinnistu PKS (1995) lg 14 lg 1

järgi ühisvara.

29. PKS (1995) § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

30. Pooltel on vaidlus, kas maa erastamiseks kasutati hageja lahusvara. Hageja esitas

maakohtule 10.05.1997 kinkelepingu, mille kohaselt hageja ema kinkis hagejale 30 500

krooni EVP-des (dtl 48). Maakohus leidis, et kinkeleping on notariaalse tõestamise nõude

rikkumise tõttu tühine (TsK § 260 lg 1), et hageja ema, kelle EVP-sid kasutati, tuleb lugeda

ühisvara suhtes kolmandaks isikuks, ning et seadus ei näe ette võimalust, et kolmanda isiku

vara eest ühisvara soetamine annaks võimaluse vara jagamisel kõrvale kalduda võrdsuse

põhimõttest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud eristamata võlaõigusliku

kinkelepingu kehtivuse ja käsutustehingu kehtivuse. Riigikohus on selgitanud, et TsK § 260

rikkudes sõlmitud võlaõigusliku kinkelepingu tühisus ei toonud kaasa käsutustehingu tühisust

(Riigikohtu 04.04.2006.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-18-06, p 12). Ringkonnakohus märgib, et

EVP-de üleandmise käsutustehingule ei olnud kehtestatud notariaalset vorminõuet. Seega

läksid EVP-d hageja lahusvara hulka. Hageja ostis 26.05.1999 Eesti Vabariigilt LLL asuva

maaüksuse 30 100 krooni eest, mille tasus EVP-dega (dtl 63-64). Eeltoodust tulenevalt on

põhjendatud hageja väide, et maa erastati hageja lahusvara arvel.

31. Maakohus asus seisukohale, et ehitise osas tuleb ühisvara jagamisel lähtuda asjaolust,

et ehitis oli enne abielu sõlmimist valmis 50 % ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega. Maakohus leidis õigesti, et asjaolusid, miks tuleks ühisvara jagamisel kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest, peab tõendama hageja. Hageja väitis ringkonnakohtu

istungil, et ehitis oli enne abielu valmis 80-90 % ulatuses. Kostja on võtnud omaks, et ehitis

oli enne abielu valmis 50 % ulatuses. Hageja on esitanud 31.05.1989 sõlmitud kinkelepingu,

millega hageja õde kinkis hagejale poolelioleva ühekorruselise elamu (dtl 44-45). Sellest ei

nähtu aga, millises ulatuses ehitis valmis oli. Hageja on esitanud ka märkmiku, kus on

nimetatud materjale, töid ja nende maksumust. Ringkonnakohtu arvates ei ole üksnes

märgetest materjalide, tööde ja nende maksumuse kohta võimalik järeldada, kui suures osas

oli ehitis valmis enne abielu sõlmimist. Hageja on esitanud ka 30.09.1999 sõlmitud

müügilepingu, millega hageja vanemad müüsid Tallinnas, TTT asuva korteri (dtl 65-69).

Hageja on selgitanud, et korteri müügist saadud rahaga lõpetati maja ehitus. Kolleegiumi

arvates näitab asjaolu, et ehitise lõpetamiseks oli vaja müüa korter, pigem seda, et ehitise

lõpetamata osa ei olnud väike. Muid tõendeid ehitise valmiduse kohta hageja esitanud ei ole.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et

ehitis oli enne abielu valmis rohkem kui 50 % ulatuses.

32. Hageja on märkinud, et maakohus on jätnud arvesse võtmata, et elamu ehitati hageja

vanemate raha arvel. Ringkonnakohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et poolte abielu

ajal ehitati elamut hagejate vanemate rahast. Pooled selgitasid, et hageja oli üliõpilane ja

kostja oli lapsega kodus. Kolleegiumi hinnangul ei anna asjaolu, et abielu ajal ehitati elamut

hagejate vanemate rahast, alust kalduda kõrvale ühisvara jagamisel võrduse põhimõttest.

Hageja ei ole tõendanud, et tema vanemate rahaline panus poolte abielu ajal ehitise

valmimisse on käsitletav kinkena hagejale.

33. Maakohus valis ühisvara lõpetamise viisiks kinnistu avaliku enampakkumise, kuna

hagejal puudub võimalus maksta kostjale omandikaotuse eest hüvitist. Ringkonnakohtus

taotles hageja, et ühisvara jagamise viisina määrata, et kinnistu antakse hagejale.

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et tal on võimalik hüvitist maksta. Ka kostja esindaja

eelistas ringkonnakohtu istungil ühisomandi sellist jagamise viisi.

34. Seega tuleb kinnistu jagada mitte avaliku enampakkumise kaudu, vaid selliselt, et

kinnistu jätta hageja ainuomandisse ja panna hagejale kohustus maksta kostjale välja tema osa

rahas.

35. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kinnistu koguväärtus on 440 000 eurot,

millest maa väärtus on 120 000 eurot ja ehitise väärtus 320 000 eurot.

36. Ringkonnakohus tuvastas, et maa erastati hageja lahusvara arvel. Elamu osas tuleb

lähtuda sellest, et see oli valmis enne abielu sõlmimist 50 % ulatuses. Nimetatud osades tuleb

ühisvara jagamisel kõrvale kalduda osade võrduse põhimõttest. Kostjal on õigus hüvitisele,

mis moodustab 25 % elamu väärtusest ehk 80 000 eurot.

37. Tallinnas LLL asuva kinnistu (registriosa nr LLLLLLL) omanikuna on

kinnistusraamatusse kantud hageja. Riigikohus on 18.10.2017 määruses tsiviilasjas nr 2-17-

4192 (p 10) selgitanud, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise

käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega

ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse

jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on

ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud.

38. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu

registriosas nr LLLLLLL omanikukande muutmiseks, mille kohaselt senine omanikukanne

hageja kohta kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse sisse hageja. Kostja taotles

ringkonnakohtu istungil, et määrataks, et tal on kohustus anda hagejale nõusolek

kinnistusraamatu kande tegemiseks, kui hüvitis on tasutud. Ringkonnakohus määrab, et

kohtuotsus kuulub kostja nõusoleku asendamise osas täitmisele tingimusel, et hageja on

tasunud kostjale hüvitise 80 000 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

39. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma

menetluskulud ise. Seega on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

Samast normist lähtudes tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)