2-25-14638/7 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-14638

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.detsember 2025, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-14638

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi J.R. vastu võla nõudes

Hagihind

4794,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood: 11542046; aadress:

XXX , 10617 XXX);

Hageja esindaja: Marie Tsine (e-post:

Kostja: J.R. (isikukood: XXX; aadress: XXX-i, 69403

XXX; e-post:).

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi J.R. vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja B2 Impact OÜ kanda. Kostjal menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) esitas 05.09.2025 kohtule hagiavalduse J.R. vastu võla

nõudes.

Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) on ülepiiriline pangateenuse pakkuja, kes

väljastab klientidele laenulimiite. Lepinguga määratakse kindlaks limiidi suurus, igakuine

minimaalne tagasimakse ja maksetähtaeg, kusjuures klient võib limiiti igal ajal osaliselt või

täielikult tagasi maksta ning limiidi piires lisaraha kasutada. Iseteeninduse kaudu on võimalik

jälgida limiidi kasutust, vaba jääki ja maksetähtaegu ning taotleda täiendavaid väljamakseid.

1 (8)

Ka pärast limiidi täielikku tagasimaksmist jääb konto avatuks ja võimaldab edaspidi raha

kasutamist.

Laenulimiidi leping sõlmiti Multitude Bank p.l.c iseteeninduskeskkonnas 26.11.2020, kui

kostja kinnitas laenutaotluse isikukoodi ja PIN-koodi abil. Enne kinnitamist edastas

krediidiandja kostjale lepingu üldtingimused, hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo, mis moodustasid lepingu osa. Leping sõlmiti tähtajatult ning võimaldas

kasutada laenulimiiti kuni 5000 eurot.

Kostjal oli iseteeninduses võimalik jälgida laenukonto seisu, arveid ja limiidi jääki ning

taotleda väljamakseid. Laenulimiit oli kliendipõhine, korduvkasutatav ja krediidiandjal oli

õigus lepingu tingimuste kohaselt limiidi suurust muuta.

Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 9 839 euro ulatuses, tehes ajavahemikus 27.11.2020-

20.01.2024 mitmeid väljamakseid, mille suurused jäid vahemikku 46-2522 eurot.

Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe kohaselt kohustus kostja

tasuma kasutatud raha eest intressi 48,91% aastas ehk 0,1340% päevas ning krediidikulukuse

määr oli 61,51% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud

korra järgi, lähtudes 3000-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest.

VÕS § 406 lg 5 kohaselt märgitakse muutuva intressi või määratlemata tasude korral lepingus

krediidikulukuse esialgne määr, lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud eeldustest. Kuna

laenulimiidi kasutamise maht ja tasud ei ole ette teada, saab krediidi kulukuse määra

arvestada üksnes eelduslikult. Esialgne krediidi kulukuse määr arvutati vastavalt

lepingutingimustele ja jäi seaduses sätestatud piiridesse. Ülemmäära ületamise korral

vähendatakse intressi lepingu üldtingimuste alusel. Seetõttu ei ole leping VÕS § 406² lg 1

mõttes tühine, arvestades, et 31.05.2020 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi

kulukuse määra ülempiir 61,56%.

Lepingu hinnakirja järgi oli viivisemäär võrdne intressimääraga ehk 48,91% aastas (0,1340%

päevas). Kostja pidi laenu tagastama igakuiste arvete alusel, mis edastati

iseteeninduskeskkonnas ning sisaldasid muu hulgas miinimummakset, intressi, tasusid ja

tähtaega. Miinimummakse oli 5% võlgnevusest või vähemalt 10 eurot. Ebapiisava makse

korral jaotati laekumine esmalt sissenõudmiskulude katteks, seejärel põhiosale, intressile ning

muudele tasudele ja viivistele.

Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 12 170,25 eurot, millest 5962,17 eurot arvestati

põhivõla, 279,42 eurot kulude ja 5928,66 eurot intressi katteks. Kostja jäi järjestikku

viivitusse mitme osamaksega (s.o juuli 2024, august 2024, september 2024 ja oktoober 2024),

mistõttu krediidiandja nõue muutus sissenõutavaks ning pärast täiendava tähtaja andmist

edastas krediidiandja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta.

Hageja peab vajalikuks märkida, et krediidiandjal ehk esialgsel võlausaldajal ei ole

süsteemiprobleemide tõttu võimalik käesoleval hetkel lepingu ülesütlemise teatist taasesitada,

mistõttu esitatakse alljärgnevalt selgitused lepingu ülesütlemise teatise edastamise asjaolude

kohta.

Krediidiandja teatas kostjale, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja see

lõpeb 15. kuupäeval, mille järel muutub kogu võlg sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud

minimaalset tagasimakset, lõppes leping 13.11.2024 ning kogu võlgnevus muutus tasumisele

kuuluvaks. Lepingu üldtingimuste kohaselt edastati teated ja arved kostjale elektrooniliselt

iseteeninduskeskkonna kaudu.

Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse e-kiri saajani jõudnuks selle

saabumisel saaja või tema teenusepakkuja serverisse ning kättesaaduks hetkest, mil saajal on

2 (8)

mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Teade loetakse kättesaaduks hiljemalt ühe nädala

möödumisel selle serverisse saabumisest ning sellest hetkest lasub adressaadil ka teate sisust

teadasaamise risk (Riigikohtu 18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et krediidiandja edastas lepingu ülesütlemise teatised

kostjale lepingus kokkulepitud viisil ja tema poolt deklareeritud aadressile. Teatised jõudsid

kostja mõjusfääri ning kostjale läks üle teate sisust teadasaamise risk. Seega tuleb

ülesütlemise teatis lugeda kättetoimetatuks lepingu punkti 12.1 ning TsÜS § 69 lg 2 ja 3

kohaselt. Lisaks teavitati kostjat 10.12.2024 nõude loovutamisest uuele võlausaldajale,

mistõttu on nõude loovutamine kostja suhtes kehtiv VÕS § 170 tähenduses.

Krediidiandja teostas lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kokku 9839 euro ulatuses

ning kostja tasus põhivõla katteks 5962,17 eurot. Seetõttu oli kostja põhivõlgnevus lepingu

ülesütlemise seisuga 3876,83 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Vastavalt laenulepingu tingimustele ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on

hagejal õigus arvestada krediidilimiidi kasutamise eest intressi 48,91% aastas, mida

arvestatakse igapäevaselt kasutatud laenusaldolt. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata

intress VÕS § 94 lg 1 järgses seadusjärgses intressimääras summas 100,31 eurot ajavahemiku

eest 10.04.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 13.11.2024.

Hageja arvestab viivist tagastamata krediidisummalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o 14.11.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.09.2025, seadusjärgses

viivisemääras. Selle perioodi eest võlgneb kostja hagejale viivist kokku 389,10 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni alates 06.09.2025

seadusjärgses viivisemääras ehk 10,15% aastas. Aastane viivise summa moodustab seega

393,50 eurot (3876,83 eurot × 10,15%).

Hageja edastas kostjale 10.12.2024 nõudekirja, 19.12.2024 nõude meeldetuletuse ja

20.01.2025 hagihoiatuse. Sellega seoses palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud

kokku 35 eurot (nõudekiri 25 eurot, pretensioon 5 eurot, hagihoiatus 5 eurot) lepingu alusel

kahjuhüvitisena.

Kostja märkis laenutaotluses, et tema keskmine netosissetulek on 1500 eurot kuus ning tal on

3+ ülalpeetavat. VÕS § 14 lg 2 ja § 403⁴ lg 3 kohaselt on tarbijal kohustus esitada õiged

andmed. Esitatud andmete põhjal leidis krediidiandja põhjendatult, et kostja on

maksevõimeline ja suudab lepingujärgseid kohustusi täita, kusjuures pärast laenumaksete

tasumist jäi kostjale piisav summa majapidamiskulude katteks. Krediidiandja kontrollis

andmete õigsust ja krediidivõimelisust ka telefonivestluse teel.

Lepingu punkti 3.4.10 kohaselt kinnitas kostja, et tal puuduvad kehtivad maksehäired ja

vaidlused, mis võiksid mõjutada laenu tagasimaksmist, ning krediidiandja kontrollis selle

teabe õigsust - lepingu sõlmimise ajal maksehäired puudusid. Samuti kinnitas kostja lepingu

punktide 10.4.11 ja 3.4.12 alusel, et kasutab laenu tavapäraseks tarbimiseks ning on teadlik

laenu võtmisega kaasnevatest kohustustest ja võimalikust mõjust oma majanduslikule

olukorrale. Kõiki kogutud andmeid koondhinnangus analüüsides leidis krediidiandja

põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline ja suudab lepingujärgseid kohustusi täita.

Vastutustundliku laenamise nõuete täitmisel sõltub tarbija poolt esitatava teabe sisu ja ulatus

krediidilepingu liigist, suurusest, tagasimakseperioodist, krediiditoote eripärast ning tarbijast.

Käesoleval juhul olid krediidivõimelisuse hindamiseks piisavad kostja esitatud andmed,

aktiivsete maksehäirete puudumine ning sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse.

Krediidiandja tegevus vastas seadusele, sise-eeskirjadele ja Finantsinspektsiooni juhistele

ning asjaolu, et kostja on hiljem kohustuste täitmisega viivitanud, ei tähenda

3 (8)

krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist ega krediidiandja hooletust. Kostja on täisealine ja

teovõimeline isik, kes pidi mõistma laenukohustuse sisu ja vastutama selle täitmise eest.

Krediidiandja saab krediidivõimekust hinnata vaid talle kättesaadava ja laenusaaja avaldatud

teabe alusel. Kostjale on lepingust tulenevad õigused ja kohustused selgitatud nii suuliselt kui

kirjalikult ning Kostja on lepingu sõlminud, kinnitades tingimuste arusaadavust.

Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva rahalise

nõude kogusummas 4401,24 eurot, sh põhivõlg 3876,83 eurot, intress 100,31 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 389,10 eurot. Lisaks mõista

välja edasiulatuv viivis.

2. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud. Kostja hagiavaldusele sisulist vastust esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus, olles analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

4. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti krediidileping laenuandjaga iseteenindussüsteemis. Kostja

on avaldanud soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega. Samal kuupäeval on

edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-posti lepingu üldtingimused ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi

ja saadetud PIN-koodi kasutades iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel

saadetud kinnituskoodi.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja laenutaotluse 26.11.2020. Oma väidete tõendamiseks

esitas hageja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 23-26), laenulimiidi

üldtingimused (dtl 15–22). Lisaks esitas hageja väidetava kostja poolt esitatud taotluse laenu

saamiseks (dtl 14). Ükski fail ei ole allkirjastatud, standardinfo teabeleht ega üldtingimused ei

kajasta isegi kostja andmeid.

4 (8)

Hageja esitas koos hagiavaldusega ka maksekorraldused kostjale krediidi võimaldamise kohta

(dtl 28-43). Esitatud maksekorralduste kohaselt on kostjale tehtud väljamakseid kokku

summas 9839 eurot. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostjale võimaldati perioodil 27.11.2020

kuni 20.01.2024 krediiti kokku summas 9839 eurot.

VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2

loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.

6. Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 48,91% aastas ja

krediidikulukuse määr 61,51% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 48,91%

aastas.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel 31.05.2020 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

näitaja 20,52%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 25.06.2020 ning oli tarbijakrediidi

kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.07.2020 kuni 31.12.2020. Kostjale

laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 61,51% aastas, mis ei ületanud

laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

5 (8)



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

8. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hagiavalduse kohaselt kontrollis krediidiandja kostja isikusamasust ja maksekäitumist ning

tugines krediidivõimekuse hindamisel kostja esitatud andmetele (sh telefonivestluse käigus

saadud infole) ja Creditinfo andmetele. Kogutud teabe (sissetulekud, kohustused,

maksekäitumine) alusel tehti vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtuv kaalutletud otsus

krediidilimiidi väljastamiseks, leides põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline.

Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei

ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti

on kostjale selgitatud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (leping ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja on lepingu allkirjastanud ja kinnitanud, et

laenulepingu tingimused on temale arusaadavad. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus

krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale

vaid tõest informatsiooni.

Hageja ei ole algne krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel ning tugineb

esialgse võlausaldaja esitatud selgitustele ja tõenditele. Täiendavaid dokumente ei ole hagejal

võimalik esitada, kuna need puuduvad ka loovutajalt saadud materjalides.

Kohus leiab, et hageja hagiavalduses ja 21.11.2025 seisukohas toodud väited ei ole

põhjendatud ega piisavad, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte täidetuks. Hageja

piirdub üldiste väidetega krediidiandja tavapärase praktika, sise-eeskirjade ja tarbija

kohustuste kohta, kuid ei tõenda konkreetses vaidlusaluses krediidisuhtes, et

krediidivõimelisuse hindamine toimus tegelikult piisava hoolsusega ja individuaalselt. Pelgalt

kostja esitatud andmetele ja üldisele registripäringule tuginemine ei vabasta krediidiandjat

kohustusest veenduda teabe usaldusväärsuses ega võimalda tagantjärele eeldada, et

krediidiotsus oli kaalutletud ja põhjendatud. Samuti ei saa hageja vastutustundliku laenamise

nõuete täitmist põhjendada üksnes Riigikohtu üldise seisukohaga pangakonto väljavõtte

mittevajalikkuse kohta, kui puuduvad konkreetsed ja kontrollitavad tõendid selle kohta,

millist „muud piisavat teavet“ tegelikult koguti ja kuidas seda hinnati. Asjaolu, et hageja ei

ole algne krediidiandja ning tal puuduvad täiendavad dokumendid, ei saa minna kostja

kahjuks ega asenda seadusest tulenevat tõendamiskoormist.

Hagiavaldusest nähtub, et esialgne krediidiandja tugines kostja maksevõime hindamisel

laenutaotluses esitatud andmetele, maksehäireregistri andmetele ning telefonivestluse käigus

saadud teabele. Samas on kostja poolt erinevates allikates esitatud andmed omavahel

vastuolulised. Laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1500 eurot ja kohustusteks 0

eurot ning kinnitas vähemalt kolme ülalpeetava olemasolu. Telefonivestluses krediidiandja

6 (8)

esindajaga selgitas kostja aga, et ta ei tööta ning tema sissetulek koosneb vanemahüvitisest ja

peretoetusest kogusummas 787 eurot, samal ajal kui igakuised rahalised kohustused (laenud,

liisingud, järelmaksud) ulatuvad 317 euroni. Selliste oluliste vastuolude korral ei ole kohtul

võimalik tuvastada, millistest tegelikest andmetest krediidiandja krediidiotsuse tegemisel

lähtus. Samuti ei selgu, kas ja mil viisil on krediidivõime hindamisel arvesse võetud kostja

kolme ülalpeetava olemasolu ning millised olid kostja igakuised majapidamiskulud.

Lisaks ei võimalda esitatud andmed järeldada, millisel alusel otsustati kostjale määrata

laenulimiit summas 5000 eurot olukorras, kus kostja poolt taotletud laenulimiidi suurus oli

1025 eurot. Eeltoodu kinnitab, et krediidivõimelisuse hindamine ei olnud läbipaistev ega

piisavalt põhjendatud ning puudub alus lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte

käesolevas asjas nõuetekohaselt täidetuks.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema

muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7).

Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.20 asjaolule, et leping kostjaga on 13.11.2025 üles

öeldud (dtl 5). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja meeldetuletuse lepingu

lõpetamisest (dtl 51).

Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal

õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab nõuda seadusjärgset intressi.

Lepingu sõlmimise ajal 2020. aastal oli seadusjärgne intress 0%, samas hagiavalduse p-s 2.2

esitatud väljavõttest (dtl 47) nähtuvalt on seisuga 13.11.2024 seisuga tasumata intress 100,31

eurot. Vaadates kohtule esitatud arveid (dtl 47-50), siis viimasena, s.o 15.11.2024 esitatud

arves (dtl 50) on märgitud, et laenujääk eelmisest perioodist on 4229,86 eurot,

meeldetuletuskirja väljastamine 10 eurot (5+5) ja intress 342,54 eurot. Minimaalne

maksmisele kuuluv summa 229,12 eurot. Arvel on märgitud, et võlgnevus on 660,80 eurot.

Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset intressi ja seadusjärgne intress oli 0%,

siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli võlgnevuses. VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust

ei ole hageja kohtule esitanud.

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei

ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile

ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule

asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma

avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool

asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid

pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.

10. Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete

7 (8)

ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi

tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul

võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised

ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.

11. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

8 (8)