2-22-16492/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-16492

Kohtuasi

P.K hagiavaldus I.K vastu annaku üleandmise nõudes

ja alternatiivselt pärimisõiguse tuvastamise nõudes

I.K vastuhagi P.K vastu raha tasumise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.02.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

P.K apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

50 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja P.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ivo Mahhov

Kostja I.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

advokaat Helen-Lumelille Tomberg

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 17.11.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.02.2025 otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 10.02.2025 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

rahuldatama P.K alternatiivse nõude tuvastada P.K õigust poolele mõttelisele

osale ja I.K õigust teisele poolele C pärandvarast, ning kohustada I.K-d andma

nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) korteriomandi

Tallinnas, XXX osas kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX II jaos kanne 2 (I.K omanikukanne)

ning kohustada I.K-d andma nõusolek II jakku sisse kanda ühisomanikena P.K ja

I.K .

3. Harju Maakohtu 10.02.2025 otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas

I.K vastuhagi P.K vastu ning mõistis P.K-lt välja I.K kasuks 1812 eurot ja viivise

põhinõudelt 1812 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates 16.05.2023 kuni täitmiseni.

4. Jätta P.K apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-22-16492

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud P.K kanda.

6. Määrata kindlaks I.K menetluskulude rahaline suurus ja mõista P.K-lt I.K

kasuks välja menetluskulud 1233 eurot.

7. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb P.K-l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. P.K (hageja) esitas 02.11.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 04.11.2022,

I.K (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat sõlmima asjaõigusleping ½ suuruse

mõttelise osa korteriomandist registriosa numbriga XXXXXXX üleandmiseks hagejale ja

andma nõusolek senise omanikukande kustutamiseks kinnisturaamatust ning poolte

kaasomanikena võrdsetes osades kinnistusraamatusse kandmiseks. Lisaks esitas hageja kostja

vastu alternatiivse nõude tuvastada hageja õigust ½ mõttelisele osale testaatori pärandvarast

ning kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosast numbriga XXXXXXX

senise omanikukande kustutamiseks ja poolte ühisomanikena sisse kandmiseks.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulus hageja tädile Cle korteriomand asukohaga

XXX, Tallinn. C suri 10.01.2022. C (testaator) tegi 27.11.2013 notariaalse testamendi,

millega määras oma vara pärijaks kostja, kes oli tema sõbranna. Notar tõestas 05.10.2022

kostja kasuks pärimistunnistuse. Kostja registreeris korteriomandi oma nimele.

Testaator tegi testamendis korralduse oma õe Q, kes oli hageja ema, kasuks. Testamendis

antud korraldus oli järgmine: „Määran Qle, isikukood XXXXXXXXXXX, kelle praegune

elukoht on XXX, Tallinn, annakuna ühe kahendiku (½) suuruse mõttelise osa korteriomandist,

asukohaga XXX, Tallinn [---]“. Q suri pärast testamendi tegemist 05.02.2014. Testamendis ei

antud juhiseid Q surma puhuks. Testaator pidas testamendis Q kasuks korraldust tehes silmas

ka õe alanejaid sugulasi. Hageja on Q alanejana tema ainuke tütar. Alternatiivselt on hageja

oma tädi pärija ½ mõttelises osas, sest testaator määras annakuks suurema väärtusega eseme

enda pärandvarast.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2-22-16492

Testamendis on kajastatud testaatori tegelik tahe määrata kostja enda pärijaks ja see ei vaja

täiendavat tõlgendamist. Testaator ei määranud Q enda pärijaks. Annakuks määratud vara ei

moodusta põhiosa testaatori varast. Q surmaga muutus annak kehtetuks.

Kostja vastuhagi nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 16.05.2023 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista välja hagejalt kostja

kasuks 1812 eurot ja viivise 1812 eurolt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates vastuhagi

esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Vastuhagi kohaselt on kostja testaatori ainupärijaks, kuid hageja võttis testaatori pangakaarti

kasutades pärast testaatori surma 10.01.2022 testaatori pangakontolt välja kokku 2965 eurot.

Hagejal puudus õiguslik alus raha väljavõtmiseks. Kostja ei nõua hagejalt väljavõetud raha

tagastamist ulatuses, milles hageja kandis testaatori kuludokumentidega tõendatud

matusekulusid, kuid ülejäänud raha tuleb hagejal kostjale tagastada.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 10.02.2025 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks 1812 eurot ja viivise põhinõudelt 1812 eurot

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning määras kostjale hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 6114 eurot. Maakohus tühistas Harju Maakohtu 03.11.2022

kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

6. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle:

- testaator suri 10.01.2022;

- Tallinna notar Maarika Pihlak tõestas 27.11.2013 testaatori testamendi, mis on registreeritud

notari ametitegevuse raamatu registri numbri 2329 all;

- Q oli testaatori õde ja hageja ema;

- Q suri 05.02.2014;

- testaatorile kuulus 27.11.2013 testamendi tõestamise ajal ja tema surma ajal 10.01.2022

kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX kantud korteriomand asukohaga XXX,

eriomandi ese eluruum nr X;

- kinnistusraamatusse on kantud korteriomandi registriosa nr XXXXXXX omanikuna kostja.

7. Testaatori 27.11.2013 testament sisaldab järgmises sõnastuses testaatori korraldusi pärandi

kohta oma surma puhuks: „[---] 1.2. Käesolevaga tühistan kõik oma varasemad testamendid,

sealhulgas ka 08.04.2013 Tallinna notar Maarika Pihlaku poolt tõestatud testamendi

(ametitegevuse raamatu registri umber 840). [---] 2. Määran kogu oma vara, mis minule

kuulub minu surma päeval, ükskõik, kus see asub või millest koosneb, ainupärijaks I.K ,

isikukood XXX, kelle praegune elukoht on XXX 1a. 3. Määran Qle, isikukood

XXXXXXXXXXX, kelle praegune elukoht on XXX, Tallinn, annakuna ühe kahendiku (½)

suuruse mõttelise osa korteriomandist, asukohaga XXX, Tallinn, mille reaalosaks on eluruum

nr X (registriosa number XXXXXXX)“.

8. Hageja nõude lahendamiseks tuleb välja selgitada, kas testaatori tegelikuks tahteks oli

määrata Qle annak või määrata Q enda pärijaks.

2-22-16492

9. Pärimisseaduse (PärS) § 28 sätestab, et testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori

tegelikust tahtest. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta,

tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56

lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda

soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks

pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018 2-16-2978, p 19).

10. Maakohus leidis, et 27.11.2013 testamendist nähtub testaatori sõnaselge korraldus kostja

nimetamiseks enda ainsaks pärijaks ja sõnaselge korraldus XXX, Tallinn korteriomandist ½

suuruse kaasomandiosa annakuna Qle määramiseks. Testamendi p-s 2 on märgitud: „Määran

kogu oma vara [---] ainupärijaks I.K [---]“.Testamendi p-s 3 on märgitud: „Määran Q’ile [---]

ühe kahendiku (½) suuruse mõttelise osa korteriomandist [---]“. Testamendis antud

korraldused on selgesti mõistetavad ning vastuoludeta. Testaator on testamendiga nimetanud

pärija (üldõigusjärglase) ega ole pärijale määranud eraldi ühtegi varalist hüve. Testamendiga

on antud korraldus, mille kohaselt on kostja kogu testaatori vara ainupärija. Annakukorraldus

Qle konkreetselt määratletava varalise hüvena ½ suuruse mõttelise osa korteriomandist ei ole

antud testaatori kogu vara või sellest suurema osa kohta. Testamendi tekstis puuduvad

ebaselgused ja vastuolud, mis võiksid tingida vajaduse testamenti tõlgendada.

11. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt oli testaatori tegelik tahe määrata Q

27.11.2013 testamendiga enda pärijaks. Maakohtu hinnangul kinnitasid testaatori varaline

seisund (lisaks korteriomandile moodustas testaatori varast olulise osa arveldusarvel ja

hoiusel olev raha), testaatori käitumine (matusekulude katmiseks kostjale raha kandmine) ja

testaatori avaldatu (tunnistaja Fle soovi väljendamine teha testament kostja „nimele“), et

testaatori tegelik tahe vastab sellele, mis on 27.11.2013 testamendis kirja pandud.

12. Testaator ei nimetanud Q enda pärijaks, vaid määras Qle annakuna ½ suuruse

kaasomandiosa testaatorile kuuluvast korteriomandist. PärS § 56 lg 1 sätestab, et kui testaator

ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise

hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja

annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt

annakuks määratud eseme üleandmist.

13. Hagi kohaselt pidas testaator Q kasuks testamendis korraldust tehes silmas ka Q alanejaid,

s.o testaatori tegelikuks tahteks oli määrata Q alanejad sugulased aseannakusaajateks.

14. Q suri 08.02.2014. Testaator suri 10.01.2022. Seega suri annakusaaja enne pärandi

avanemist. 27.11.2013 testament ei sisalda korraldust aseannakusaaja nimetamiseks. PärS §

62 lg 1 sätestab, et annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel. Kui annakusaaja sureb

enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole määratud, on annak kehtetu. PärS § 31

sätestab, et kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast

testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb, jättes järele alanejad sugulased,

eeldatakse, et korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks selle pärandiosa ulatuses,

mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui

testamendist ei tulene teisiti. Q oli testaatori õde, mitte alaneja sugulane, mistõttu ei kohaldu

PärS § 31. PärS § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest.

Kui testaatori tegelik tahe ei olnud määrata Q alanejaid sugulasi annakusaajateks, on annak Q

surma tõttu PärS § 62 lg 1 järgi kehtetu.

2-22-16492

15. Kehtiv pärimisseadus ei sätesta, et kui testaator on testamendis teinud korralduse oma

lähisugulase kasuks, kes ei ole testaatori alaneja sugulane, eeldatakse korralduse tegemist ka

lähisugulase alanejate sugulaste kasuks. Seetõttu tuleb testamenti tõlgendada PärS §-s 28

sätestatu kohaselt ning välja selgitada testaatori tegelik tahe. Testamendi tekstist nähtuvad

testaatori korraldused on selged ja vastuoludeta, mistõttu testamendi tekstist endast ei tulene

vajadust selle tõlgendamiseks. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, et testaatori tegelik tahe

27.11.2013 seisuga oli määrata annak ka Q alanejate sugulaste kasuks. Testaator ja Q olid

õed, see tähendab külgjoones sugulased perekonnaseaduse § 80 lg 2 mõistes. Testaatori

27.11.2013 testamendis ei ole kirjeldatud testaatori ja Q sugulussidet, mistõttu ei saa

testamendi teksti pinnalt eeldada testaatori tahet soodustada Q ainuüksi tema sugulussuhte

tõttu testaatorisse.

16. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt teostasid hageja ja tema perekond

testaatori suhtes ulatuslikku järelevalvet ja hooldust 27.11.2013 seisuga. Sellist hooldust ja

järelevalvet saab pidada testaatori tahte väljaselgitamisel oluliseks, kui see esines testamendi

tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures ei nähtu hageja esitatud tõenditest testaatori

abivajadust 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Isegi kui hageja ja

tema lähikondsed tegid testaatori eluruumis 2021. aastal remonti, ei saa sellest järeldada

testaatori tahte sisu 27.11.2013 seisuga. Samuti ei saa testaatori tahte sisu 27.11.2013 seisuga

järeldada sellest, et hageja kutsus 10.01.2022 välja kiirabi, olles leidnud testaatori tema

korteris surnuna.

17. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et testaatoril oli usalduslik ja hea suhe hageja ning

tema perekonnaga. Sugulaste külastamine (nt sünnipäevadel) on tavapärane suhtlusviis

sugulaste vahel. Sünnipäevade pidamine koos sugulastega ei ole kohtu hinnangul midagi

sellist, millest nähtuks inimese eriliselt usalduslik suhe hagejasse või tema perekonda.

18. Tunnistaja W andis järgmised ütlused: „Abikaasa poeg esimesest abielust, M, oli asjalik ja

abivalmis ja käis, mitte ühel korral. [---] Ma oma abikaasale ütlesin, et tema peaks ikkagi

kaasosaliseks tegema selles kinnistus. Aga ta on mul selline heausklik ja ta ütles, et tädile oli

antud nõu, et ta ei tohiks poolt korterit ära anda, muidu ta aetakse sealt korterist välja. Tädi

ütles selge sõnaga, et peale minu lahkumist saate selle korteri omale. Ta ütles seda abikaasale,

aga mina seda kuulsin. See vestlus oli kuskil enne tema lahkumist 2-3 kuud. See oli terav

teema, keegi ei käinud talle pinda, aga püüdsime suunata teda. Kui oleks rohkem survet

avaldanud, siis võib-olla oleks see asi teistmoodi lahenenud“. Tunnistaja F andis järgmised

ütlused: „Ta ütles, et kui ma kirjutan M sisse, siis nad viskavad mu tänavale. [---] Tema sõnad

on, et ta ei taha nendega suhelda. Kirjutab sisse, oli vale lause, õige on, et kui ta kirjutab

testamendi Mle. Ta mainis, et talle pressiti peale, et kirjuta. C kartis, et ta jääb ilma korterita

ja kuhu ta siis läheb elama“. Tunnistajate ütlused on kooskõlas osas, millest nähtuvalt kartis

testaator enda korterist väljaajamist hageja või tema perekonna poolt. Tunnistaja F ütlustest

nähtuvalt avaldas testaator sellist kartust pärast Q surma. Tunnistaja W ütluste kohaselt võis

testaator sellist kahtlust avaldada 2021. a, mis jääb ajavahemikku 2–3 kuud enne testaatori

surma. Maakohus leidis, et testaatori selline kartus 2021. aastal ei näita tema usalduslikku

suhet hagejaga. Samas ei ole võimalik selle pinnalt teha järeldusi testaatori tahte kohta

27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Tunnistaja F andis järgmised

ütlused: „Testament jäi sinna papkasse ja ta andis selle hoidmiseks I.K-le, ta ei tahtnud, et

keegi seda leiaks“. Tunnistaja H ütlused viitavad testaatori usalduse puudumisele 27.11.2013

testamendi tegemise ajale lähedase aja seisuga. Hageja ja kostja usaldusliku suhte korral ei

oleks testaator testamendi tegemist soovinud hoida üksnes enda ja oma sõbrannade teada.

2-22-16492

19. Hageja on hagiavaldust põhjendanud väitega, et testaator ja hageja koos pojaga elasid

samas korteris. Maakohtu hinnangul ei elanud hageja testaatoriga samas korteris hiljemalt

abiellumisest W-ga, s.o vähemalt 2007. aastast. Pooled ei vaidle selle üle, et testaator ja

hageja ema Q elasid samas korteris. Korteri võtmete omamist ei saa pidada asjaoluks, millest

nähtub eriline suhe hageja ja testaatori vahel. Hageja elamisest testaatoriga samas korteris ei

saa teha järeldusi testaatori tahte kohta 27.11.2013 testamendi tegemise ajale lähedase aja

seisuga. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtub testaatori tahe soodustada hagejat

põhjusel, et hageja on elanud testaatoriga samas korteris.

20. Tunnistaja W ütlustest nähtuvast lausest, et „Tädi ütles selge sõnaga, et peale minu

lahkumist saate selle korteri omale“ ei ole võimalik teha järeldust, mille kohaselt oli testaatori

tahe 27.11.2013 testamendi tegemisel määrata annak nii Q kui ka hageja kasuks. Testaator

määras annakuna Qle ½ suuruse mõttelise osa endale kuuluvast korteriomandist. Seetõttu ei

olnud ka Ql võimalik annakuna saada tervet korteriomandit ning testaatori poolt avaldatu on

vastuolus 27.11.2013 testamendi tekstiga, mistõttu ei saa testaatori avaldatust järeldada

testaatori tahet soodustada 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid sugulasi.

21. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnesid poolte väidetavad kokkulepped korteri

erastamise kohta, mille eest testaator oleks võinud hagejat tänada. Seega ei saa ka korteri

erastamise faktist järeldada testaatori tahet soodustada 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid

sugulasi.

22. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtub testaatori usalduslik ja hea suhe hageja

ja tema perekonnaga ning testaatori tegelik tahe soodustada 27.11.2013 testamendiga Q

alanejaid sugulasi. Seega ei ole testaator määranud 27.11.2013 testamendiga Q alanejaid

sugulasi aseannakusaajateks ning annak on PärS § 62 lg 1 järgi kehtetu ja hagejal puudub

õigus nõuda kostjalt annakuna määratud varaeseme üleandmist.

23. Kuna testaatori tegelik tahe oli määrana Q annakusaajaks, mitte pärijaks, siis ei saa hageja

olla testamendijärgseks pärijaks ning hageja ei saa olla testaatori pärandvara poole mõttelise

osa omanikuks.

24. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja võttis testaatori pangakaarti kasutades pärast

testaatori surma 10.01.2022 testaatori pangakontolt välja 10.01.2022 kell 20.31 500 eurot,

10.01.2022 kell 20.32 500 eurot, 11.01.2022 kell 00.02 750 eurot, 11.01.2022 kell 00.04 250

eurot, 12.01.2022 kell 09.15 715 eurot ja 12.01.2022 kell 09.16 250 eurot. Hageja ei ole

põhjendanud võlasuhet hageja ja testaatori ning hageja ja kostja vahel, mis on aluseks

testaatori pangakontolt pärast testaatori surma raha väljavõtmiseks hageja poolt ning endale

jätmiseks. Seetõttu on hageja kohustatud kostjale tagastama testaatori pangakontolt välja

võetud 1812 eurot, s.o raha ulatuses, milles hageja ei kandnud kulutusi testaatori matuste

korraldamiseks (VÕS § 1028 lg 1 alusel). Hagejal tuleb tasuda kostjale 1812 eurot tasumisega

viivitamise tõttu viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 16.05.2023

kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

25. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 10.02.2025

otsus osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata nõuetes kohustada kostjat

sõlmima asjaõigusleping ½ mõttelise osa korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks hagejale

ja kohustada kostjat andma nõusolek kustutada korteriomandi osas Tartu Maakohtu

kinnisusosakonna kinnistusraamatu registriosas II jaos omanikukanne ning tuvastada kostja

2-22-16492

kohustus anda nõusolek uue kande tegemiseks, millega kantakse kaasomanikena

kinnistusraamatusse ½ mõttelises osas hageja ja ½ mõttelises osas kostja (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1.1 ja 1.2). Hageja palub tühistatud osas teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

26. Apellatsioonkaebusse kohaselt on maakohus ebaõigesti mõistnud hageja väited, millele

hageja hagi esitamisel toetus, ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja tugines asjaolule ja

esitas tõendid, et pärast Q surma ei nõudnud testaator hagejalt Q toa vabastamist, kuid

maakohus jättis hageja väited tähelepanuta. Asjaoluga, et hageja käes olid testaatori korteri

võtmed, soovis hageja eelkõige tõendada, et testaator ei soovinud pärast Q surma korteri

vabastamist, mitte aga niivõrd erilist suhet hageja ja testaatori vahel, nagu leidis maakohus.

Maakohus on ebaõigesti leidnud nagu hageja oleks väitnud, et tal ja tema perel oli eriliselt

usalduslik suhe testaatoriga, mida hageja pole tõendanud. Hageja on kirjeldanud normaalseid

lähedasi sugulaste vahelisi suhteid, mida möönis ka maakohus. Normaalse läbikäimisena

tuleb mõista ka sugulase abistamist ja seda siis, kui abi tegelikult vaja on. Seetõttu on

maakohus ebaõigesti leidnud, et abivajadust oleks tulnud tõendada vaid testamendi tegemise

ajale lähedase seisuga. Tunnistaja W ütlustest ei nähtunud vaid testaatori abistamine 2021. a

remonditööde tegemisel, vaid ka siis, kui olid suuremad probleemid. Kuna testaator ei

nõudnud korteri vabastamist peale õe Q surma, mis oli 2,5 kuud peale testamendi tegemist,

siis see aeg on piisavalt lähedane testamendi tegemise ajale, et välja selgitada testaatori tahe.

Normaalne ja tavapärane sugulaste vaheline suhtlus tõendabki, et kui testaator ei nõudnud

korteri vabastamist peale oma õe Q surma, siis tal oli tahe jätta õele määratud korterist osa

õetütrele, s.o hagejale. Maakohus on põhjendamatult eelistanud testamendi tõlgendust viisil,

mis on vastuolus testaatori tahtega.

Vastustaja seisukoht

27. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja põhinõuded rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus

jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude. Samuti ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas,

millega maakohus rahuldas kostja vastuhagi. Osas, milles maakohtu otsust ei ole vaidlustatud,

on see TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

30. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

2-22-16492

31. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

32. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et testaator tegi

27.11.2013 testamendis annakukorralduse, millega avaldas tahet jätta Qle annakuna ½

testaatorile kuulunud korteriomandist. Vaidlust ei ole selles, et Q kui annakusaaja suri enne

pärandi avanemist. Vaidlust ei ole selles, et testaator ei olnud 27.11.2013 testamendis

määranud aseannakusaajat. PärS § 62 lg 1 sätestab, et annaku täitmise nõue tekib pärandi

avanemisel. Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole

määratud, on annak kehtetu. Seega tuleneb seadusest otsesõnu, et kui annakusaaja sureb enne

pärandi avanemist ja aseannakusaajat pole määratud, siis on annak kehtetu. Praegusel juhul ei

ole ka tegemist olukorraga, mille puhul saaks tekkida küsimus, kas PärS § 62 lg 1 kui

üldnormi asemel kuuluks kohaldamisele PärS § 31 erinormina, mille alusel saaks eeldada, et

annakukorraldus oleks tehtud annakusaaja alanejate sugulaste kasuks. Nimelt sätestab PärS §

31 eelduse, et testaatori testamendis tehtud korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks,

vaid juhul, kui testaator ise on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks.

Vaidlust ei ole selles, et Q (hageja ema ja testaatori õde), kelle kasuks testaator oli teinud

testamendis annakukorralduse, ei ole testaatori alaneja sugulane, mistõttu ei ole mitte mingil

moel võimalik eeldada testaatori tahet teha korraldusi annakusaaja alanejate sugulaste kasuks.

33. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja esiletoodud asjaoludest ja tõenditest ei ole

võimalik järeldada testaatori tahet 27.11.2013 testamendis teha korraldus Q alaneja sugulase

kasuks ja määrata hageja aseannakusaajaks. Olukorras, kus testaator ei ole hagejat

annakusaajana (või aseannakusaajana) testamendis nimetanud ning hageja kasuks korralduse

tegemist ei ole võimalik ka seaduse kohaselt eeldada, ei ole võimalik eelistada testamendi

tõlgendust hageja soovitud viisil, kui hageja ei ole tõendanud testaatori tahet määrata hageja

aseannakusaajaks. Praegusel juhul ei piisa asjaoludest, et kui testaator ei nõudnud peale

annakusaaja surma oma eluajal hagejalt annakusaaja toa vabastamist, et hageja pere testaatorit

abistas ning hagejal ja tema perel olid testaatoriga tavapärased normaalsed suhted,

tuvastamaks testaatori tahet teha oma surma puhuks hageja kasuks korraldusi. Käesoleval

juhul ei ole võimalik tuvastada ega tõlgendada testaatori tahet annaku tegemiseks muul viisil,

kui see on testaatori poolt testamendis otsesõnu avaldatud (PärS § 28).

34. Hageja etteheide, et kostja tunnistaja F ütlused testaatori tahte tõlgendamisel 27.11.2013

testamendi tegemisel ei ole asjakohased, sest nendest nähtub, et räägitakse enne testamendi

tegemist toimunud ajast, on põhjendamatu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtus kantud

menetluskulude jaotust.

2-22-16492

36. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid.

Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

37. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud mõista hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulu 1233 eurot. Kostjale ostutati õigusabi 6,7 tundi. Õigusabi osutati 4,4 tunni eest

koos käibemaksuga 22% 183 eurot tund ja 2,3 tundi eest koos käibemaksuga 24% 186 eurot

tund. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tagasi

arvestada. Hageja vastuväiteid kostja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.

38. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu kokku

6,7 tundi maakohtu otsuse analüüsimiseks, apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja

analüüsimiseks, kliendiga nõupidamiseks, apellatsioonivastuse koostamiseks, kohtuistungiks

ettevalmistamiseks, kohtuistungil osalemiseks, kliendile selgituste andmiseks,

menetluskirjade koostamiseks ja esitamiseks arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide

sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust, on põhjendatud ja vajalik. Kostjale osutatud

õigusteenuse tunnitasu 183 eurot ja 186 eurot, mis sisaldab käibemaksu, ei ületa keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kes

saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos

käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

39. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskulu kostja kasuks 1233 eurot ((4,4 x 183) +

(2,3 x 186)). Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

40. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)