1-11-11066/35 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-11066

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2012. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-11-11066 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi K.L süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi V.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 ja § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja K.L ja V.P kaitsja Priit Tartu Prokurör Agnes Ollema Süüdistatav K.L

XXX elukohtXXX, ei tööta, varem 6 korda kohtu poolt karistatud, viimati 8. detsembril 2010. a Pärnu Maakohtu

poolt KarS § 199 lg 2 p ,5,7,9 ja § 200 lg 1 alusel 2 aasta vangistusega, millest KarS § 74 lg 2 alusel määrati kohesele

ärakandmisele 5 kuud vangistust ning 1 aasta 7 kuud

vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata 24 kuulise katseajaga, kinni peetud 2. juunil 2011. a

V.P XXX elukoht XXX, töötab XXX, varem 8 korda kohtu poolt karistatud, viimati 8. oktoobril 2009. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 209 lg 2 p 1,2, § 201 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4 ja § 121 järgi 1 aasta 8 kuud 5 päeva Kaitsjad Vandeadvokaadid Toomas Bekker ja Priit Tartu

RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a kohtuotsus K.L ja V.P suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

2(6) Välja mõista K.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks 115,20 eurot (ükssada viisteist eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „K.L“, 1-11-11066, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Välja mõista V.P-lt Eesti Vabariigi kasuks 184,20 eurot (ükssada kaheksakümmend neli

eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „V.P“, 1-11-11066, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. veebruaril 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati K.L süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 8. detsembri 2010. a

kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 aasta 7 kuu vangistuse võrra ja

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 11 kuud vangistust. Vangistuse kandmise alguseks määras kohus 2. juuni 2011. a. V.P tunnistati süüdi ja karistati KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi 3 aasta vangistusega ja KarS § 199 lg

2 p 9 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Vangistuse kandmise alguseks loeti vanglasse saabumise aeg.

2. KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi tunnistati K.L ja V.P süüdi selles, et nad varem röövimise toime pannud isikutena taas 4. veebruaril 2011. a kella 22.10 paiku Haapsalus Kuuse tänav 2 asuva kortermaja juures tungisid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale R. Aile. K.L lõi vastu lõuga antud rusikahoobiga R. Ae pikale. V.P surus jõuga kinni R. Ae suu, et ta karjuda ei saaks. K.L otsis samal ajal läbi kannatanu taskud ja võttis jope põuetaskust ära rahakoti koos selles olnud raha ja dokumentidega kokku 66,31 euro väärtuses. Lisaks eelnevale tunnistati V.P KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna 9. veebruaril 2011. a kella 21.32 ajal alkoholijoobes Haapsalus Konsum kaupluses varastas 2 pudelit meeste parfüümvett kokku 48,95 euro väärtuses. 17. veebruaril 2011. a

kella 21.30 ajal alkoholijoobes Lääne maakonnas Ridala vallas Uuemõisa kaupluses püüdis ta

varastada 1 pudeli likööri, mille peitis pükste värvli vahele. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna kaupluse töötaja pidas ta kinni.

3(6)

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K.L ja V.P kaitsja P. Tartu.

3.1 K.L taotleb kohtuotsuse tühistamist enda süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja

tema käitumisele uue õigusliku hinnangu andmist. Puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks

kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, so toime pannud röövimise. Tema vastu annab ütlusi ainult

kaassüüdistatav V.P, kellele on kohus mõistnud seetõttu temast leebema karistuse. Kannatanu oli alkoholijoobes ja ei mäleta kõike.

3.2 V.P kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist V.P-le mõistetud karistuse osas.

Kaitsja leiab, et V.P-le mõistetud reaalne vangistus tuleks jätta KarS § 74 lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Samasuguse karistuse mõistmist taotles maakohtus V.P-le prokurör. Kuna kohus selle taotlusega ei nõustunud, siis oleks ta pidanud vangistuse mõistmist eriti põhjendama. Kohus seda teinud ei ole. Kohtuotsuses põhjendatakse vangistuse mõistmist asjaoluga,

et V.P on varem kriminaalkorras karistatud. Kaitsja leiab, et selline põhjendus ei ole

asjakohane, sest karistus mõistetakse käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tegude toimepanemise

eest. Ei saa uuesti karistust mõista kuritegude eest, mille eest on V.P juba karistuse ära

kandnud. V.P tunnistab oma süüd ja kahetseb puhtsüdamlikult. Ta vabandas kannatanu ees. Kuriteoga ei tekitatud raskeid tagajärgi ning vägivalla intensiivsus ei olnud suur. Tal on kindel elu- ja töökoht. Lisaks eeltoodule on ta käesolevaks ajaks hüvitanud kannatanule tekitatud kahju.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1- 1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus

esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate

volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et

kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad.

Maakohtu otsusest nähtub, K.L süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav koos V.P-ga

ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 200 lg 2 p-des 4 ja 7.

Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on K.L süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav.

Kohtukolleegium leiab, et nii K.L esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks.

4(6)

5.2 Vastuseks K.L apellatsiooni etteheitele, et kohus on tema ütlustesse suhtunud

põhjendamatult kriitiliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1- 1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab

talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile

omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus K.L ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K.L ütlused ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kaassüüdistatava V.P ja kannatanu

R. Ae ütlustega. Lisaks sellele on V.P ütlused kooskõlas E. K ütlustega, mille kohaselt K.L , V.P ja E. K järgnesid baarist väljunud kannatanu R. Aele ja jälitasid teda. Kuna E. K

keeldus kannatanut ründamast, siis järgnesid K.L ja V.P kannatanule kahekesi. Kannatanu R. Ae ütlustest nähtubki, et K.L tõukas ta kodu ukse ees rusikahoobiga lumehange pikali, V.P hoidis kätt tugevasti kannatanu suul sel ajal kui K.L tema taskuid läbi otsis.

Sündmuskohalt jooksid K.L ja V.P koos minema. Pärast nende lahkumist hakkas kannatanu R. Ae appi karjuma. Karjumist kuulis tema kodus olnud abikaasa T. H, kes välja jooksis

ja politsei kutsus. T. H nägi abikaasat lumehangest pusti tõusmas. Tema isiklikud asjad olid lumehanges laiali. Lumest leidis ta abikaasa mobiiltelefoni.

Kohtukolleegium leiab, et kannatanu R. Ae oli sel õhtul küll alkoholi tarvitanud, kuid mitte sellel määral, et see oleks takistanud teda juhtunut tajumast või süüdistatavaid ära tundmast.

K.L märgib, et V.P ütlused on teda rõõnavad ja kantud soovist oma olukorda

kergendada. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega. Nimelt näeb KarS § 200 lg 1 järgi

kvalifitseeritav röövimise põhikoosseis karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse.

Seevastu KarS § 200 lg 2 p-s 7 sätestatud isikute grupi poolt toime pandud röövimine näeb ette

kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, seega märksa rangema karistuse. Kuna V.P ütluste

kohaselt pani ta röövimise toime koos K.L-iga , siis on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu rääkida sellest, et V.P ütlused on kantud soovist oma olukorda kergendada.

Seevastu K.L on kahtlemata põhjus röövimist mitte omaks võtta, sest ta pani selle toime

katseajal, vaid mõni kuu pärast vanglast vabanemist, mistõttu süüdimõistmise korral tuleb tal ära kanda ka eelmise kohtuotsusse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa.

5.3 KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul võib kohus

kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses

kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium 29. novembri 2010. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud,

et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja

kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite

esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad

menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a

otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-2-10). Seoses sellega kohtukolleegium

tagastas V.P kaitsja poolt ringkonnakohtule koos apellatsiooniga saadetud täiendava tõendi kannatanu R. Aele kahju hüvitamise kohta 27. detsembril 2011. a.

5(6)

On ilmne, et kaitsja taotles täiendava tõendi kriminaalasja juurde võtmist eesmärgiga näidata seda

asjaolu KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendava asjaoluna, so kahju vabatahtliku hüvitamisena. Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et V.P on tema enda sõnade kohaselt hüvitanud kannatanu R. Aele tekitatud kahju 27. detsembril 2011. a, so ligi aasta pärast röövimise toimepanemist ja pärast

maakohtu 23. detsembri 2011. a kohtuotsuse kuulutamist, ei ole käsitletav KarS § 57 lg 1 p-s 2

loetletud kahju vabatahtliku hüvitamisena. 66,31 euro näol ei ole tegemist niivõrd suure summaga, mida ei oleks olnud V.P võimalik hüvitada kohe pärast kuriteo toimepanemist või vähemalt

enne kohtuistungit. V.P on hüvitanud kahju alles pärast seda, kui sai teada, et talle mõisteti

karistuseks vangistus. Seepärast on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist

mitte kahju vabatahtliku hüvitamisega, vaid kohtuotsuse täitmisega. Seda vaatamata asjaolule, et kohtuotsus ei ole veel apellatsiooni esitamise tõttu jõustunud.

5.4

V.P kaitsja ei ole rahul sellega, et kohus on mõistnud V.P-le reaalse vangistuse, ehkki

prokurör taotles tema suhtes vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata jätta. Seega on kohus mõistetud süüdistatavale rangema karistuse, kui taotles prokurör. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse

süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses 3- 1-1-91-07 samuti märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega

kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele

tuginevalt. Seetõttu ei oma tähtsust kaitsja tõdemus, et kohtu poolt mõistetud karistus on prokuröri poolt taotletust rangem.

5.5 Kohtukolleegiumi hinnangul on V.P-le mõistetud kolmeaastane reaalne vangistus, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, põhjendatud ega kaldu kõrvale üldisest kohtupraktikast. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud

kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.P-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so

arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et V.P karistamisel reaalse

vangistusega on kohus läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab

otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Samuti seda, et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada

karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud

karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus nr 3-1-1-99-06).

Vaidlustatud otsus vastab eelmärgitud põhimõtetele ja V.P süü suurust ning isikut silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks.

6(6)

Seega ei nõustu kohtukolleegium kohtule tehtud etteheitega, et ta ei ole V.P-le karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust motiveerinud.

6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise

taotlused apellatsioonimenetluses ja määras K.L kaitsjale välja maksta 115,20 eurot ning V.P kaitsjale 184,20 eurot. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav K.L ja V.P kaitsja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahendi, millega jättis maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a kohtuotsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Meelika Aava Malle Preimer Pavel Gontšarov