3-24-243/37 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-243

Otsuse kuupäev

12. detsember 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

I.J kaebus Sotsiaalkindlustusameti 22. novembri 2023. a otsuse nr

634035AV tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks teha uus otsus

O.I kaebus Sotsiaalkindlustusameti 22. novembri 2023. a otsuse nr

634035V tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks teha uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja I – I.J, seaduslik esindaja I.T

Kaebaja II – O.I, seaduslik esindaja I.T

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.J ja O.I kaebus osaliselt.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 22. novembri 2023. a otsused nr 634035AV ja

634035V osas, millega keelduti I.J-ile ja O.I-le rahvapensioni määramisest.

3. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit tegema uued otsused, millega määrata I.J-ile ja

O.I-le rahvapensionid.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsiliste isikute (v.a Sotsiaalkindlustusameti

esindaja) nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 12. jaanuar 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

3-24-243

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.J ja O.I esitasid 2. oktoobril 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avaldused

toitjakaotuspensioni määramiseks.

2. SKA keeldus 22. novembri 2023. a otsusega nr 634035AV I.J-ile toitjakaotuspensioni

määramast. SKA keeldus 22. novembri 2023. a otsusega nr 634035V O.I-le

toitjakaotuspensioni määramast. Otsustes märgiti, et I.J ja O.I isa S.A. suri 25. oktoobril 2022.

Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lõike 2 punktile 1 on

toitjakaotuspensionile õigus toitja lapsel, kes on alla 18-aastane (alla 24-aastane gümnaasiumi

või kutseõppeasutuse statsionaarses õppes või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis

õppiv õpilane või ülikoolis või rakenduskõrgkoolis täiskoormusega õppiv üliõpilane) või

sellest east vanem, kui tal on vastavalt töövõimetoetuse seadusele tuvastatud osaline või

puuduv

töövõime

enne

18-aastaseks (statsionaarses õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis

või täiskoormusega õppija enne 24-aastaseks) saamist. RPKS § 20 lõike 4 alusel määratakse

toitjakaotuspension lõikes 2 või 3 nimetatud isikule, kui toitjal oli surma päevaks

pensionistaaž, mis oleks olnud vajalik temale vanaduspensioni (§ 7) määramiseks, või

järgmine vanusele vastav Eestis omandatud pensionistaaž. 60-aastase isiku nõutav

pensionistaaž on 14 aastat. Vastavalt RPKS § 22 lõike 1 punktile 3 on õigus rahvapensionile

§-s 20 nimetatud isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole

õigust toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis § 4 lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud

alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. RPKS § 4 lõige 1 sätestab, et riiklik pension

määratakse ja seda makstakse Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või

elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele. Toitja kaotuse korral rahvapensioni

määramise tingimuseks on toitja elamine Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või

elamisõiguse alusel vähemalt üks aasta vahetult enne surma. Esitatud dokumentide ja

sotsiaalkaitse infosüsteemi andmete alusel on S.A.i Eestis omandatud pensionistaaž 8 aastat 6

kuud ja 13 päeva. See on vähem kui RPKS § 20 lõikes 4 sätestatud nõutav pensionistaaž. S.A.

elas rahvastikuregistri andmete alusel Eestis perioodil 12. august 2022 kuni 25. oktoober

2022, s.o vähem kui üks aasta.

3. I.J ja O.I esitasid 19. detsembril 2023 vaide SKA 22. novembri 2023. a otsuste nr

634035AV ja 634035V peale.

4. SKA jättis 29. detsembri 2023. a vaideotsusega nr 5.2-3/44495-3 vaide rahuldamata.

Vaideotsuses märgiti, et surma hetkel oli S.A. 59 aastat vana (otsustes ekslikult märgitud, et

60 aastat vana) ja seega pidi RPKS § 20 lõikest 4 tulenevalt temal I.J-ile ja O.I-le

toitjakaotuspensioni määramiseks olema omandatud pensionistaaži 13 aastat. Esitatud

3-24-243

dokumentide ja sotsiaalkaitse infosüsteemi andmete alusel on S.A.i Eestis omandatud

pensionistaaž kokku 8 aastat 6 kuud ja 13 päeva. Seega ei ole S.A.il RPKS § 20 lõikes 4

sätestatud vanusele vastavas ulatuses Eestis omandatud pensionistaaži, mis võimaldaks I.J-ile

ja O.I-le toitjakaotuspensioni määrata. S.A. elas rahvastikuregistri andmetel Eestis perioodil

12. august 2022 kuni 25. oktoober 2022, s.o vähem kui üks aasta. Seega ei ole täidetud ka

RPKS § 22 lõike 1 punktis 3 sätestatud nõue, mille kohaselt oleks toitja lastel olnud õigus

rahvapensionile, kui S.A. oleks elanud Eestist alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa või

elamisõiguse alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. Vaides on märgitud, et S.A. elas

Eestis 10 aastat ilma sissekirjutuseta. SKA selgitas, et ei saa pensionite määramisel lähtuda

muudest andmetest kui rahvastikuregistrisse kantud andmetest.

5. I.J ja O.I esitasid 26. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 22. novembri

2023. a otsuste nr 634035AV ja 634035V tühistamiseks ning SKA kohustamiseks teha uus

otsus.

6. Vastustaja palus 22. novembri 2024. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

7. Kohus otsustas 5. septembri 2025. a määrusega kirjalikult tunnistajatena üle kuulata

Z.R-i, R.B ja Q.U ning esitas 16. oktoobri 2025. a määrusega tunnistajatele küsimused.

Kõik tunnistajad esitasid vastused küsimustele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebajad leiavad, et neile tuleb määrata toitjakaotuspension. S.A. lahkus Soomest

2013. a detsembri lõpus ja asus elama Eestisse. Ta elas Eestis koos ema ja õega. Suvel elas ta

Alutaguse vallas Jaama külas ja kütteperioodil aadressil Aia 9‒1, Ida-Virumaa.

Täitemenetluste tõttu ei teinud ta Eestisse sissekirjutust.

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Õigus toitjakaotuspensionile tuleneb RPKS

§-st 20. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on toitjakaotuspensioni määramise esmaseks

eelduseks tingimus, et toitjal oli surma päevaks pensionistaaž, mis oleks olnud vajalik temale

vanaduspensioni (§ 7) määramiseks. RPKS § 7 lõike 1 kohaselt on selleks vähemalt 15-

aastane Eestis omandatud seaduse 8. peatükis sätestatud pensionistaaž. Laste isa suri 25.

oktoobril 2022 59-aastaselt (sünd 28. detsembril 1962) ja selles vanuses isiku puhul piisaks ka

13-aastasest pensionistaažist (RPKS § 20 lõige 4). Laste isa pensionistaaž oli 8 aastat 6 kuud

ja 13 päeva. RPKS § 22 lõike 1 punkti 3 alusel on õigus rahvapensionile §-s 20 nimetatud

isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole õigust

toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis seaduse § 4 lõike 1 punktis 1 või 2

nimetatud alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. Laste isa S.A. oli Eesti kodanik,

kuid rahvastikuregistri andmed ei tõenda laste isa Eestis elamist vähemalt ühe aasta jooksul.

Rahvastikuregistri andmetel oli tal elukoht Soomes kuni 11. augustini 2022 ja Eestis alates 12.

augustist 2022. Postiaadress oli tal Eestis alates 1. märtsist 2012. Pensioni taotlemisel

lähtutakse riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude andmetest. Kui riigi infosüsteemi

kuuluvates andmekogudes pensioni määramiseks vajalikud andmed puuduvad, esitab pensioni

taotleja SKA-le ise dokumendid. Antud juhul ei ole muid dokumente esitatud, mis tõendaksid

laste isa Eestis elamist ühe aasta jooksul enne surma. Vastustajal on õigus tuvastada

pensioniõiguslikku staaži tunnistaja ütluste abil teatud tingimustel (RPKS § 281), kuid elamise

fakti tuvastamine ei ole SKA pädevuses. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et

isikul on õigus pöörduda juriidilise fakti tuvastamiseks halduskohtusse, kui pensioni

3-24-243

määramise aluseks olevad andmed on küll säilinud, kuid ei vasta kaebaja arvates

tegelikkusele.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

10. Vaidlus käib selle üle, kas õiguspärased on vastustaja otsused, millega keelduti

kaebajatele isa surma järel toitjakaotuspensioni ja rahvapensioni määramisest.

I

Toitjakaotuspension

11. RPKS § 20 lõige 1 sätestab: „Õigus toitjakaotuspensionile on toitja surma korral tema

ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Lapse, vanema, lese või registreeritud elukaaslase,

kellega sõlmitud kooseluleping on lõppenud surma tõttu, õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu

sellest, kas ta oli toitja ülalpidamisel või mitte.“

RPKS § 20 lõike 2 punkt 1 sätestab: „Toitjakaotuspensionile õigust omavaks

perekonnaliikmeks on toitja laps, vend, õde või lapselaps, kes on alla 18-aastane (alla

24-aastane gümnaasiumi või kutseõppeasutuse statsionaarses õppes või meditsiinilistel

näidustustel muus õppevormis õppiv õpilane või ülikoolis või rakenduskõrgkoolis

täiskoormusega õppiv üliõpilane) või sellest east vanem, kui tal on vastavalt töövõimetoetuse

seadusele tuvastatud osaline või puuduv töövõime enne 18-aastaseks (statsionaarses

õppevormis või meditsiinilistel näidustustel muus õppevormis või täiskoormusega õppija

enne 24-aastaseks) saamist. Vennal, õel või lapselapsel on õigus pensionile juhul, kui tal ei ole

töövõimelisi vanemaid.“

RPKS § 20 lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud isikule

määratakse toitjakaotuspension, kui toitjal oli surma päevaks pensionistaaž, mis oleks olnud

vajalik temale vanaduspensioni (§ 7) määramiseks, või järgmine vanusele vastav Eestis

omandatud pensionistaaž: 57‒59-aastasel on nõutav pensionistaaž 13 aastat. RPKS § 7 lõike 1

kohaselt on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on vähemalt

15-aastane Eestis omandatud käesoleva seaduse 8. peatükis sätestatud pensionistaaž.

12. Asja materjalidest nähtuvalt sündis kaebajate isa 28. detsembril 1962 ja suri 25.

oktoobril 2022, olles 59-aastane. Vastustaja tõi esile, et kaebajate isa Eestis omandatud

pensionistaaž oli surma hetkel 8 aastat 6 kuud ja 13 päeva. Seega ei olnud kaebajate isal välja

teenitud pensionistaaži RPKS §-s 7 ja § 20 lõikes 4 sätestatud minimaalses määras. See

välistab kaebajatele toitjakaotuspensioni määramise.

II

Rahvapension

13. RPKS § 22 lõike 1 punkti 3 kohaselt on õigus rahvapensionile käesoleva seaduse

§-s 20 nimetatud isikutel, kellel seoses toitjal nõutava pensionistaaži puudumisega ei ole

õigust toitjakaotuspensionile, kui toitja oli elanud Eestis käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktis

1 või 2 nimetatud alusel vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. RPKS § 4 lõike 1 punktid 1

ja 2 viitavad Eesti alalisele elanikule ning tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis

elavale välismaalasele.

3-24-243

14. Kaebajate näol on tegu RPKS § 20 lõike 2 punktis 1 nimetatud isikutega: nad on A.

Šibalovi lapsed ja alla 18-aastased. Kohus tuvastas eespool, et neil puudub õigus

toitjakaotuspensionile, sest nende isal ei olnud surma hetkel Eestis omandatud minimaalset

nõutavat pensionistaaži.

15. Vaidlust on tekitanud see, kas kaebajate isa elas Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne

surma.

16. Rahvastikuregistri kannete kohaselt oli kaebajate isa elukoht 1. märtsist 2012 kuni 11.

augustini 2022 Soomes ning 12. augustist 2022 kuni surmani Eestis aadressil Jaama tee 28,

Jaama küla, Alutaguse vald, XXX . Seega kui tugineda üksnes rahvastikuregistri andmetele,

ei saa lugeda tuvastatuks, et kaebajate isa oleks Eestis elanud vähemalt ühe aasta vahetult

enne surma.

17. Kaebajad on kohtumenetluses selgitanud, et nende isa lahkus Soomest 2013. a

detsembri lõpus ja asus elama Eestisse. Ta elas Eestis koos ema ja õega. Suvel elas ta

Alutaguse vallas Jaama külas ja kütteperioodil aadressil Aia 9‒1, Ida-Virumaa.

18. Kaebajad esitasid oma isa surmaeelse elukoha tõendamiseks kohtule X.X 24. jaanuari

2024. a kirjaliku selgituse, N.N. 25. jaanuari 2024. a kirjaliku selgituse ja Q.U 22. juuli 2025.

kirjaliku selgituse. Kuigi neid selgitusi ei ole antud vande all, saab kohus neid arvestada kui

dokumentaalseid tõendeid (HKMS § 56 lõiked 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

272). Kohtu hinnangul ei vähenda X.X ja N.N. selgituste usaldusväärsust asjaolu, et nendele

ei ole märgitud isikukoode ja nende sisu on sama. Selgitustele on märgitud X.X ja N.N.

nimed, allkirjad, aadressid ja telefoninumbrid, mis on kahtluse korral piisavad nende isikute

tuvastamiseks. Kuna kirjalikud selgitused kogusid kaebajad, võisidki nemad X.Xle ja N.N.le

teada anda, mis küsimus on vaidluse all ja millise sisuga kinnitused on vaja kohtule esitada.

Samasisulised selgitused ei tähenda vältimatult, et need on ebausaldusväärsed. X.X ja N.N. on

kinnitanud, et kaebajate isa elas 2021. aastast kuni surmani aadressil Jaama tee 28, Jaama

küla, Alutaguse vald, Ida-Virumaa. Q.U sõnul elas kaebajate isa 25. oktoobrist 2021 kuni

surmani Eestis aadressil Aia 9‒1 oma emaga.

19. Samuti on kaebajad kohtule esitanud Soome kohtu 21. jaanuari 2015. a otsuse, kus on

märgitud, et kaebajate ema ja isa on asunud eraldi elama: kaebajate isa Eestisse ja kaebajate

ema Soome. Samuti on viidatud sellele, et kohtule esitatud kaebajate ema taotlus on antud

kaebajate isale Eestis isiklikult. Samuti on Soome ametiisiku poolt 15. augustil 2022 välja

antud tõendis märgitud kaebajate isa elukohaks Eesti.

20. Kaebajad on kohtumenetluses taotlenud ka tunnistajate ülekuulamist, et nende ütlustega

tõendada, et tegelikult elas nende isa Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne surma.

Tunnistaja Q.U selgitas, et tundis kaebajate isa alates 1992. aastast kuni tema surmani ning

tegu oli tema ema abikaasaga. Q.U sõnul lahkus kaebajate isa Soomest 2013. a detsembri

lõpus ja asus elama Eestisse, mis oli tema elukoht kuni surmani. Q.U selgitas, et suvel elas

kaebajate isa aadressil Jaama tee 28, Jaama küla, Alutaguse vald. Muul ajal elas kaebajate isa

oma ema juures aadressil Aia 9‒1, Kohtla-Järve ning vahel ka oma õe juures aadressil Puru

tee 35‒13, Kohtla-Järve. Tunnistaja Z.R selgitas, et 2022. a suvel tuli kaebajate isa tema

juurde mootorsaagi küsima ja ta nägi kaebajate isa kaks päeva. Z.R lisas, et kaebajate isa elas

koos oma emaga. Tunnistaja R.B selgitas, et ta teadis kaebajate isa alates 2021. a oktoobrist

kui oma õpilaste isa. R.B sõnul puutus ta kaebajate isaga kokku 2021. a oktoobrist kuni 2022.

3-24-243

a maini kaebajate kodus aadressil XXX 5-31, kus käis eratunde andmas. Vahel lasi kaebajate

isa R.B korterisse sisse ja saatis välja.

21. Kohus leiab, et praeguse otsuse punktides 18‒20 käsitletud tõendite alusel kogumis saab

lugeda tõendatuks, et kaebajate isa elas Eestis vähemalt ühe aasta vahetult enne surma. Q.U

sõnul lahkus kaebajate isa Soomest 2013. a detsembri lõpus ja asus elama Eestisse. Soome

kohtu 21. jaanuari 2015. a otsusest nähtub, et otsuse tegemise seisuga elas kaebajate isa

samuti Eestis. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajate isa oleks hiljem Soome tagasi

pöördunud. Q.U , kellel olid kaebajate isaga perekondlikud sidemed, on arusaadavalt osanud

kõige täpsemalt kaebajate isa eluga seonduvat selgitada. Tema ütlustest ilmneb, et kaebajate

isa elas Soomest lahkumise järel Eestis kuni surmani ja tal oli Eestis mitu elukohta (Jaama tee

28, Jaama küla, Alutaguse vald; Aia 9‒1, Kohtla-Järve; Puru tee 35‒13, Kohtla-Järve). Tema

sõnul võis kaebajate isa Eestisse sissekirjutust vältida täitemenetluste tõttu. X.X ja N.N. on

kinnitanud kaebajate isa elamist 2021. aastast kuni surmani Alutaguse vallas Jaama külas.

Asjaolu, et nad ei ole maininud tema teisi elukohti, on ilmselt seletatav sellega, et nad ise

elasid ka Jaama külas ja nägid teda ainult seal ega pruukinud olla teadlikud tema teistest

elukohtadest. Z.R on kinnitanud, et kohtus 2022. a suvel kaebajate isaga ning R.B sõnul nägi

ta kaebajate isa 2021. a oktoobrist kuni 2022. a maini kaebajate Eestis asuvas kodus

korduvalt. Ehkki Z.R ja R.B ei osanud konkreetselt mainida kaebajate isa elukohta, toetavad

nende ütlused kaebajate isa Eestis nägemise kohta Q.U , X.X ja N.N. kinnitusi, et kaebajate

isa elas enne surma Eestis.

22. Kuna kaebajate isa oli Eesti kodanik ja kohus on kindlaks teinud, et ta elas vähemalt

ühe aasta vahetult enne surma Eestis, oli tegu Eesti alalise elanikuga RPKS § 4 lõike 1 punkti

1 tähenduses (vrd välismaalaste seaduse § 5).

23. Eelnevast tulenevalt on täidetud kõik RPKS § 22 lõike 1 punktis 3 sätestatud eeldused

kaebajatele rahvapensioni määramiseks.

III

Lõppjäreldus

24. Eeltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kohus tühistab SKA 22.

novembri 2023. a otsused osas, millega keelduti kaebajatele rahvapensioni määramisest.

Otsuste tühistamist vastavas osas ei takista asjaolu, et vaidlustatud otsuste vormilises

resolutiivosas on keeldutud üksnes toitjakaotuspensioni määramisest, mille puhul kohus

nõustus, et selle saamise õigust kaebajatel pole. Riigikohus on rõhutanud, et haldusakti

resolutiivosa piiritlemisel pole määrav mitte vormistus, vaid sisu (11. detsembri 2025. a otsus

asjas nr 3-22-1463, p 23). Vaidlustatud otsuste sisust ilmneb selgelt, et vastustaja on

keeldunud nii toitjakaotuspensioni kui ka rahvapensioni määramisest. Seega on kohtul

võimalik otsused tühistada ka ainult rahvapensioni puudutavas osas. Kohus kohustab

vastustajat tegema uued otsused, millega määrata kaebajatele rahvapensionid. Kohus saab

praegusel juhul teha vastustajale definitiivse ettekirjutuse, sest kohus on kindlaks teinud, et

RPKS § 22 lõike 1 punktis 3 sätestatud eeldused on täidetud ja see säte ei näe vastustajale ette

kaalutlusõigust.

IV

Menetluskulud, andmekaitse

3-24-243

25. HKMS § 108 lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praegune kaebus oli

riigilõivuseaduse § 22 lõike 2 punkti 2 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajad ei ole esile toonud,

et neil oleks muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja ei ole samuti teada andnud, et tal

oleks tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses

menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.

26. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed (v.a SKA esindaja nimi)

asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)