1-11-5782/20 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Kriminaalasi 1-11-5782

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuaril 2012.a. Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-11-5782

Kohtunik Piret Liivo Rahvakohtunikud Pille Avarlaid ja Siiri Gelkova

Kohtuistungi sekretär Terje Liebert Tõlk Imbi Kangur-Popova Kriminaalasi

R.I süüdistuses KarS§ 200 lg.2p.4,7,8;§ 199 lg.2p.5,9 järgi ja P.E süüdistuses KarS§ 200 lg.2p.7,8 järgi.

Prokurör Natalja Lebed Süüdistatavad R.I ,

isikukood XXX, elukoht: XXX,

viibib vahi all Vanglas, NP AS, põhiharidusega;

kodakondsuseta; emakeel: vene keel; varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral.

P.E , isikukood XXX, elukoht XXX, viibib vahi all Vanglas, ei tööta, põhiharidusega, kodakondsuseta, emakeel vene keel, varem kohtulikult karistatud 10-l korral.

Kaitsjad Leelo Viil ja Aivar Ennok Menetluse liik üldmenetlus RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada R.I

KarS § 200 lg.2p.4,7,8 järgi ja mõista talle karistuseks 4 aastat vangistust. Süüdi tunnistada R.I KarS§ 199 lg.2p.5,9 järgi ja mõista talle karistuseks 9 kuud vangistust.

2

KarS§ 64 lg.1 alusel, üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

KarS§ 65 lg.1 alusel, lugedes kergem karistus, s.o.

05.09.2011.a. Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistus 9

kuud ja 28 päeva vangistust kaetuks raskeima karistusega, mõista liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 14.08.2011.a.

R.I suhtes kohaldatud tõkend –elukohast

lahkumise keeld tühistada ning valida kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkend –vahistamine.

Süüdi tunnistada P.E KarS§ 200 lg.2p.7,8 järgi ja mõista talle karistuseks 4 aastat vangistust.

KarS§ 68 lg.1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 08.04.2011.a.

P.E suhtes kohaldatud tõkend –vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

KrMS§ 175;§ 179 alusel välja mõista R.I ’lt riigituludesse sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 725 eurot ja kaitsjatasu 464 eurot.

KrMS§ 175;§ 179 alusel välja mõista P.E-lt

riigituludesse sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 725 eurot ja kaitsjatasu 604,76 eurot.

Menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr

10220034796011 SEB Pangas või arvele nr 221023778606

Swedbank’is või arveldusarvele nr 333416110002 Danske

Bank AS Eesti filiaal, maksekorraldusse märkida viitenumber

2800049777 ja selgitus: süüdistatava nimi, 1-11-5782,

sundraha, kaitsjatasu. Maksekorraldused rahaliste kohustuste

tasumise kohta esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kuriteoasjade kantseleisse.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel

kohtmenetluse pool, süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15

päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist

teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

3

Apellatsioonteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 16.02.2012.a.

Asjaolud ja menetluse käik:

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et , isikuna, kes on R.I

varem toime pannud röövimise, taas 27. veebruaril 2011. a kella 17.00 paiku, tegutsedes

ühiselt ja kooskõlastatult koos P.E-ga, viibides Sikupilli ühiselamu juures, võõra

vallasasja, aga nimelt, raha, äravõtmise tahtlusega, püüdis jõuga kannatanu AI käest rahakotti

ära võtta, kui aga kannatanu hakkas vastupanu avaldama, hakkas P.E kannatanut

noaga ähvardama, suunates noa kannatanu poole, seejärel, kuna kannatanu jätkas oma

rahakotist kinnihoidmist, lõi kannatanut kaks korda rusikaga näkku, mille tõttu kannatanu

kukkus, seejärel R.I võttis ära kannatanule kuuluva rahakoti, maksumuseta,

milles oli 4 pandimaja kviitungit ja sularaha summas 70 eurot ja põgenes joostes

kuriteopaigast, aga P.E jätkas maas lamava kannatanu peksmist, lüües teda mitu korda jalaga vastu keha ja vastu pead, seejärel, otsinud läbi kannatanu rõivaste taskud, võttis

ära kannatanule kuuluva paki sigarette Trend, maksumusega 2 eurot ja sularaha summas 4 eurot, seejärel põgenes joostes kuriteopaigast. Seega on kannatanule AI röövimisega tekitatud varalist kahju summas 76 eurot.

Seega oma tahtliku tegevusega R.I pani toime võõra vallasasja , äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga,

varem röövimise toime pannud isiku poolt, isikute grupis, muu relvana kasutatava

esemega ähvardades, s.o. pani toime KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 28. veebruaril

2011. a kella 15.00 paiku, viibides aadressil Tallinn, Tartu mnt 87 asuva Sikupilli Keskuse

juures, võõra vallasasja, aga nimelt, mobiiltelefoni, äravõtmise tahtlusega, palus alaealiselt kannatanult JK, sünd. XXX, helistamiseks mobiiltelefoni, kui aga kannatanu andis tema kätte

oma vanaemale LK kuuluva mobiiltelefoni №kia 5530 (imei-kood XXX), maksumusega 149,55 eurot, varastas avalikult selle telefoni, joostes sellega kuriteopaigast ära.

Seega, oma tahtliku tegevusega R.I pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud varem

varguse toime pannud isiku poolt, avalikult, kuid vägivalda kasutamata, süstemaatiliselt, s.o. pani toime KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et , 27. veebruaril P.E

2011.a kella 17.00 paiku, viibides Sikupilli tänaval ühiselamu juures, tegutsedes ühiselt ja

kooskõlastatult koos R.I-ga, võõra vallasasja, aga nimelt, raha, äravõtmise tahtlusega, pärast seda, kui R.I püüdis jõuga kannatanu AI käest rahakotti ära võtta, kui aga kannatanu hakkas vastupanu avaldama, hakkas P.E kannatanut noaga

ähvardama, suunates noa kannatanu suunas, seejärel, kuna kannatanu jätkas oma rahakotist

kinnihoidmist, lõi kannatanut kaks korda rusikaga näkku, mille tõttu kannatanu kukkus, seejärel R.I võttis ära kannatanule kuuluva rahakoti, maksumuseta, milles oli 4 pandimaja kviitungit ja sularaha summas 70 eurot, põgenes joostes kuriteopaigast, Aleksei

4 P.E aga jätkas maas lamava kannatanu peksmist, lüües teda mitu korda jalaga vastu keha ja

vastu pead, seejärel, otsinud läbi kannatanu rõivaste taskud, võttis ära kannatanule kuuluva

paki sigarette Trend, maksumusega 2 eurot ja sularaha summas 4 eurot, seejärel põgenes joostes kuriteopaigast. Seega on kannatanule AI röövimisega tekitatud varalist kahju summas 76 eurot.

Seega oma tahtliku tegevusega P.E pani toime võõra vallasasja äravõtmise , selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, isikute grupis, muu relvana kasutatava esemega ähvardades, s.o. pani toime KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

P.E ennast KarS§ 200 lg.2 p.7,8 järgi süüdi ei tunnistanud.

R.I tunnistas ennast täielikult süüdi KarS§ 199 lg.2p.5,9 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises. KarS§ 200 lg.2p.4,7,8 järgi ta ennast süüdi ei tunnistanud, kuid tunnistas varguse toimepanemist.

R.I kaitsja advokaat Aivar Ennok asus seisukohale, et vaidlust ei ole KarS§

199 lg.2p.5,9 järgi kvalifitseeritava kurteo toimepanemises, kuna R.I ei ole

seda kunagi eitanud. KarS§ 200 lg.2p.7,8 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas on kaitsja

seisukohal, et nimetatu ei ole tõendamist leidnud. R.I ei ole tõepoolest öelnud ei kohtueelses menetluses ega kohtus, et ta oleks kasutanud vägivalda. R.I on andnud ütlusi, et ta teadis kannatanu I , et tõepoolest tal oli raha vaja, tahtis ära kahmata kannatanu

käest rahakotti, et see tal ka õnnestus ja et ta jooksis peale seda ära. Kohtueelse menetluse

käigus on ta andnud ütlusi, et ta nagu oleks näinud, et peale seda, kui ta ära jooksis, algas mingisugune kähmlus kannatanu ja veel kellegi vahel. Kohtus ta väitis, et ta tegelikult jooksis kohe ära ja ta ei näinud, mis edasi toimus. Kuid fakt on see, et R.I on nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus väitnud, et rahakoti ta hõivas enda tegevuse tulemusena, mitte seda, et ta oleks kasutanud vägivalda või löönud või ähvardanud mingi esemega. Mis puudutab tema ütlusi selle kohta, et miks ta P.E peale rääkis, siis on R.I kinnitanud, et neil

olid tekkinud narkootikumide kaubitsemise ajal vastuolud, millest ka vihavaen ning ümber

lükata seda ei saa ning seega on kaitsja hinnangul ka selles episoodis R.I poolt toimepandud avalik vargus.

P.E kaitsja advokaat Leelo Viil asus seisukohale, et süüdistus ei ole

põhjendatud. Kaitsja soostub seisukohaga, et tegemist oli avaliku vargusega, mitte

röövimisega ning selle toimepanemist ei ole R.I ka eitanud. Nii R.I kui ka

kannatanu on andnud kohtus ütlusi, et kioski juures ligines kannatanule R.I, läheduses oli ka veel teisi noormehi ja ilmselgelt R.I kavatsus oli hõivata I rahakott,

kuivõrd oli teada, et I kavatseb omandada narkootikume ja sellega seoses tal raha peaks olema. Sealjuures on ka kirjeldatud olukorda, et selle haaramise käigus rahakott kukkus maha ja R.I õnnestus see enda kätte saada, kes koheselt jooksis selle rahakotiga ära. Vara

oli hõivatud ja R.I oli juba kehtestanud oma valduse rahakotile. Kaitsja hinnangul käesoleval juhul ei ole alust kahelda selles, et vägivald, isegi kui selle kasutamine tõepoolest toimus, järgnes rahakoti hõivamisele. Koosseis röövimises ei ole täidetud.

Mis puutub olemasolevatesse tõenditesse, P.E osavõtuga seoses ja üleüldse hinnangu

andmises sellele olukorrale, siis kaitsja hinnangul on oluline rõhutada, et praktiliselt

eranditult olulised asjaolud on käesoleval juhul tuvastatavad isikulisest allikast pärinevate

tõenditega. R.I on tõesti esialgselt hoopis teistsugusele positsioonile asunud, kuid

5

hiljem, kui ta P.E on ära tundnud, siis loomulikult tekkib küsimus, et millest selline positsiooni muutus, seda enam, et selline ütluste muutmine süüstab teda ennast. R.I

on usaldusväärselt selgitanud oma ütluste muutmise põhjused. Samamoodi on P.E

selgitanud veenvalt oma ütluste muutmise põhjuseid, põhjendades, et ta ei tahtnud mitte

menetlejate või kellegi teise isiku mõjul kuskil hiljem menetluse käigus või kohtus ütlusi

muuta, vaid P.E soovis olla küsitletud järgmisel päeval uuesti, järgmisel päeval pärast

esialgse kahtlustuse esitamist. See viitab sellele, et ilmselt esimesel päeval olid tal sellised takistused, mis takistasid tal tõeseid ütlusi andmast ja enda kaitseõiguse teostamist. P.E selline selgitus, mida ta oma seisundi kohta rääkis, on ka igati usutav ja kaitsja hinnangul ka

arvestatav. Jäävadki siis sisuliselt need kirjalikud tõendid, millele lugupeetud riiklik

süüdistaja viitas. Kaitsja arvastes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha selles osas, mida

R.I kohtus tunnistas ja mis langeb kokku P.E ütlustega. Aga muus osas, mida ükski isik ei kinnitanud kohtus, kaitsja arvastes tõendeid praktiliselt ei ole. Lisaks sellele ei ole usaldusväärselt tõendatud see, et R.I-ga koos olnud meesterahvas oli just nimelt P.E. Kannatanu kinnitas, et ta P.E ei ole ära tundnud ja neid isikuid oli seal palju, kes

läheduses viibisid. R.I on oma ütluste muutmist põhjendanud. Kohtuistungil ei ole

mitte keegi kinnitanud seda, et P.E oleks kannatanu suhtes mingisuguseid tegusid toime pannud ning seetõttu on kaitsja arvates P.E osas ainus võimalik kohtuotsus õigeksmõistev kohtuotsus.

Kohtu järeldused:

Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et

kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on R.I

süü puhtsüdamliku tunnistamisega tõendamist leidnud varguse toimepanemises kogu

mahus ning R.I tegevus KarS§ 199 lg.2p.5,9 järgi on kohtueelses menetluses kvalifitseeritud õigesti.

Ja nimelt on andnud kohtus ütlusi selle kohta, et tema kasutuses oli

kannatanu JK mobiiltelefon NOKIA 5130. 28.02.2011.a. kella 15 paiku küsis tema käest seda telefoni helistamiseks kohtusaalis viibiv R.I, kellega koos oli veel üks inimene, nimelt

Z , keda kannatanu oli ka varem kohanud. Saanud telefon enda kätte, läks ta rahulikult

sellega kannatanu teada maja taha helistama ja tema koos Z jäi kohapeale ootama. Nad liikusid peatuse poole, kui korraga Z helistas ema ja palus endale appi tulla. Kannatanu ütles Z , et viimane ei lähe enne kuhugi, kui on oma telefoni tagasi saanud. Seepeale vastas Z , et tema pole ju milleski süüdi ning pole kannatanu telefoni ära võtnud. Kannatanu palus Z anda oma isikuandmed, kuna otsustas politseisse pöörduda ning soovis Z tunnistajaks. Z andiski

oma ID kaardi ning kannatanu pani andmed kirja. Varastatud telefoni kinkis kannatanule vanaema ning selle maksumus oli 149,55 eurot, kuid selle summa osas ta tsiviilhagi esitada ei soovi.

Kannatanu ütlusi kinnitas ka kohtuistungil kes selgitas, et süüdistatav R.I ,

28.02.2011.a. kella 15.00 paiku viibis ta Sikupilli ühiselamu juures, kus kohtus Jevgeni Koroljoviga ning küsis temalt mobiiltelefoni helistamiseks. Tegelikkuses tahtis ta selle endale jätta ja seda ka tegi. Temaga koos oli ka PZ. R.I võttis telefoni ning viis selle 50 euro eest pandimajja. Raha vajas ta narkootikumide jaoks. Kannatanut ta varem näinud ei olnud.

6

Lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele tõendab varguse toimepanemist ka 13.04.2011.a.

asitõendi vaatlusprotokoll koos fotodega, milles vaadeldakse mobiiltelefoni №kia 5530 ja mis oli Koroljovilt varastatud.

Samuti jõudis kohus järeldusele, et R.I süüdistus KarS§ 200 lg.2p.4,7,8

järgi ja P.E süüdistus KarS§ 200 lg.2p.7,8 järgi on täielikult tõendamist leidnud ja seda alljärgnevatel asjaoludel:

R.I ise eitas röövimise toimepanemist ning tunnistas üksnes rahakoti vargust,

mis peale rahakoti hõivamist kannatanuga juhtus, tema ei tea, kuna pani kohe jooksu. Ja nimelt selgitas ta, et kohtus tõepoolest 27.01.2011.a. I Majaka kaupluse juures oleva kioski

juures ning nägi I käes rahakotti. Kioski kõrval viibis veel PZ ja kaks tundmatut inimest.

P.E seal ei olnud. Viimane seisis seal läheduses oleva ühiselamu juures seljas tumedad riided. Süüdistatav selgitas, et tegemist on kohaga, kuhu kogunevad narkomaanid ning kuna ta

vajas raha narkootikumide ostmiseks, rebiski ta kannatanult rahakoti käest ning jooksis minema ning rohkem midagi ei näinud. R.I kinnitas, et rahakotis võis olla kuskil 30- 40 eurot.

Ütluste erinevust kohtueelses menetluses ja kohus räägituga selgitas R.I, et

kohtueelses menetluses antud ütlused olid antud operatiivtöötajate surve all. R.I ei eita, et P.E oli ka seal samas, kuid peksjaks oli keegi teine Aleksei. Igal juhul ei tea

tema, mida P.E tegi, kui tema minema jooksis. Kohtueelses menetluses antud ütlused

P.E vastu olid tingitud nendevahelisest vihavaenust ja nimelt pettis R.I P.E

narkootikumidega. Samuti lubasid uurijad teda mitte vahistada, kui tunnistab, et P.E oli peksjaks ning ta tahtis vabadusse pääseda.

Samuti ei tunnistanud ennast röövimises süüdi P.E. Ta andis ütlusi selle kohta, et 27.02.2011.a. kella 17.00 ajal viibis ta tõesti Jako baari kõrval Sikupilli ühiselamu lähedal. Kui ta ühiselamist väljus, nägi ta kioski kõrval seismas Z , seal olid veel I , R.I ja veel rahvast, keda ta ei tunne. P.E ise tuli välja suitsu ostma. Mingit rüselust ja peksmist tema

pealt ei näinud ja selles ei osalenud. Selle asjaolu, et ta kohtueelses menetlus tunnistas I

peksmist, lükkas P.E istungil ümber selgitusega, et tema küsitlemine kohtueelses menetluses toimus peale epilepsia hoogu, tal oli veel halb olla ning ilmselt ta ei saanud isa ka täpselt aru, mida rääkis ning tegelikkuses ei saanud ka aru, milles teda süüdistatakse. Tema nägi üksnes, et R.I ja I midagi jagelesid omavahel, tema läks juurde uurima, et mis toimub. Kannatanu ütles, et R.I võttis temalt rahakoti ära ning pärast seda läksid nad

laiali. P.E mingit nuga ei olnud ning kannatanut ta läbi ei otsinud ega võtnud temalt sigarette ja raha ära.

Kohtu hinnangul aga on R.I ja P.E poolt kohtus antud ütlused ebausutavad ja omavahel ka vastuolus.

Seda, et kannatanu AI suhtes vägivalda kasutati ja temalt rahakott hõivati on kohtu hinnangul

vaieldamatult tõendatud kannatanu enda ütlustega. Ja nimelt andis kohtuistungil ütlusi

AI selle kohta, et ta tunneb R.I, P.E mitte. Ta viibis 27.02.2011.a. kella 17.00 ajal

Majaka tänaval Jako baari lähedal ning soovis midagi kioskist osta. Ostmise hetkel oli tal rahakott käes. Tema läheduses seisis R.I koos tema jaoks tundmatu mehega ning nad

tulid tema juurde. R.I küsis kannatanult raha, mida ta oli ka nõus andma ning nad

läksid kioskist natuke eemale ühiselamu kõrvale. Jutt oli kuskil 3-5 eurost ning kannatanu

võttis rahakoti välja. Sel hetkel R.I haaras rahakoti, see kukkus maha ning tekkis

7

rüselus. Kannatanu hoidis rahakotist kõvasti kinni ning ei tahtnud seda R.I-le ära anda. See tundmatu noormees seisis algul niisama seal kõrval, kuid kuna ta keeldus rahakotti andmast, tuli kallale ning lõi kannatanut rusikaga näkku vasaku oimu piirkonda ning lõi tal kulmu katki. Seejärel lõi ta veel korra huule piirkonda. Kui kannatanu maha kukkus, haaras

R.I rahakoti ning jooksis sellega minema. Kannatanu lamas maas näoga allapoole, tundmatu noormees aga istus tema seljal. Kannatanu püüdis vastupanu osutada ja meest endalt

maha raputada. Ühel hetkel õnnestus kannatanul end selili keerata ja hallis jopes noormees nägi ta kaelas rippuvat ümbrises telefoni. №ormees ütles, et kannatanu näitaks talle, milline

telefon tal on, kuid tagastas selle, kuna see oli liiga vana ja tal ei ole sellist vaja. Ta võttis kannatanult taskust ära paki sigarette, 3-4 eurot ning seejärel jooksis ta samas suunas, kuhu oli jooksnud R.I. Samuti selgitas kannatanu, et tundmatu noormehe käes oli nuga, mida ta hoidis ühes käes ning teisega lõi rusikaga näkku.

Seega järeldab kohus, et kannatanut rünnati füüsiliselt juba hetkel, kui R.I alles üritas I rahakotti hõivata, seda enam, et kannatanu lasi rahakoti lahti just põhjusel, et tundis valu. Kohus ei näe põhjust kannatanu ütlustes kahelda. Tõsi, I oli kohtus kidakeelne ning püüdis süüdistatavate juuresolekul rääkida minimaalselt, kuid kinnitas kõiki kohtueelses menetluses mälu värskendamiseks avaldatud ütlusi.

Kannatanu ütlustes pole alust kahelda ka seetõttu, et kohtueelses menetluses on P.E peksmist ise tunnistanud. Kohtus ta küll loobus nendest ütlustest ning selgitas, et varasemad

ütlused olid antud pelgalt seetõttu, et ta ei saanud aru, mida räägib, kuna eelnevalt oli tal olnud epilepsia hoog ning tema enesetunne oli äärmiselt halb. Kohtu hinnangul ei ole selline

eneseõigustus tõsiseltvõetav. P.E oli õigus halva enesetunde tõttu loobuda igasuguste ütluste andmisest, seda ta ei teinud. Ka R.I algselt kohtus kinnitas, et P.E ei olnud, kuid siis ikkagi möönis, et P.E oli 3-4 meetri lähedusel kannatanust. Sündmuskohal viibimist ei ole ka P.E ise eitanud. R.I ise on kohtueelses menetluses tunnistanud

P.E osalust, kuid hakkas kohtus väitma, et lööjaks oli keegi teine Aleksei ja P.E

süüstas ta nendevahelise vihavaenu tõttu. Selline verisoon ei ole kohtule usutav. R.I nimelt väitis, et vihavaen tekkis seoses sellega, et ta tüssas P.E ning jättis talle

lubatud narkootikumid toomata. Eluliselt peaks sel juhul olema loogiline eeldada, et ainus, kes sellisest situatsioonis oleks üldse saanud pahaseks saada, oli P.E ise. Tema ise aga ei

rääkinud R.I-ga vaenujalal olemisest mitte sõnagi. Ta isegi ei maininud, et selline

tüssamine aset oleks leidud. Veel absurdsem on R.I väide, et 08.04.2011.a. vastastamisel Iga andis ta ütlusi I sõnade järgi. Kannatanu pole mitte kunagi väitnud, et teda

peksnud noormees oleks olnud Aleksei nimeline ja nagu ta kohtus kinnitas, ei tundnud ta peksjat ning polnud teda ka varem näinud. Seega polnud R.I kuidagi võimalik oma ütlusi ühildada kannatanu omadega. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega

kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda

mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (RKL 3-1- 1-3-07).

Küll aga on R.I Aleksei nimelises isikus ära tundud P.E 08.04.2011.a. äratundmiseks esitamise protokollis, kus R.I on ära tundnud P.E, kui isiku,

kes 27.02.2011.a. tungis noaga kallale kannatanule. Eeltoodud analüüsi alusel tekkis kohtul

siseveendumus, et kannatanu I ründajaks oli just nimelt P.E ning süüdistatavate

endi ütlused on antud soovist vabaneda vastutusest või siis kergendada oma süüd kergema kvalifikatsiooni näol.

8 Seda, et tegemist oli KarS§ 200 järgi toimepandud kuriteoga, põhjendab kohus alljärgnevalt:

Vargus on avalik, kui see pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes ja kui toimepanija arvab, et süükohal viibiv isik saab aru tema teo õigusvastasusest. Vägivalla

kasutamisel on tegemist röövimisega. Röövimine on asja äravõtmine vägivallaga. Sisult on vägivald kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Füüsiline vägivald on kehalise jõu

rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks.

Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil

võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on

tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Antud juhul on nii kannatanu ütluste pinnalt leidnud tuvastamist, et nimetatud asjaolud aset leidsid.

Lähtuvalt kannatanu ütlustest loeb kohus tuvastatuks, et röövimise panid R.I ja P.E toime ühiselt.

Kohtupraktikas on täideviimise määratlemisel omaks võetud nn. funktsionaalne teovalitsemise teooria, mille kohaselt isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et

igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast

toimepanijast. Funktsionaalne täideviimine on seega tervik, mis realiseerub siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel.

Seega on tähtis, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna.

KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt on kaastäideviimine ka see, kui mitme isiku ühine ja

kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. See tähendab, et kaastäideviija vastutab ka teise isiku poolt realiseeritu eest nii nagu oleks ta selle ise toime pannud, kuid see

saab toimuda vaid juhul, kui isikutele etteheidetav käitumine on ühine ja kooskõlastatud. Seega ei pea iga kaastäideviija süüteokoosseisu kõik objektiivsed tunnused ise realiseerima,

vaid oluline on, et iga kaastäideviija süüteopanus oleks kausaalne süüteo toimepanemise

suhtes ja nad tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Nad peavad olema

kokku leppinud rollijaotuses ning süütegu pannakase toime teadliku ja soovitud koostegutsemisena. (RK lahend nr. 3-1-1-97-04) .

Teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime

objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll aga on nõutav „ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine“

Järlikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja

tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja ehk siis sellel korral valitsevad tegu mitu isikut

omavahelise tööjaotusega. Teo valitsemine tähendabki teo objektiivses ja subjektiivses ühtsuses tahtest hõlmatud ja koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise oma kontrolli

all hoidmist. Täideviija on toimuva keskne kuju, kes määrab, kuidas tegu toime panna. Täideviija on teo teostaja, osavõtjatest teo teostamine ehk teokstegemine otseselt ei sõltu.

Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe

isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise

moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad

9 sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja/ Riigikohtu lahend nr 3-1-1-100-06/.

Ehk siis käeoleva kriminaalasja raames loeb kohust tuvastatuks, et nii R.I ja

P.E panid röövimise toime ühiselt vaikival kokkuleppel. R.I püüdis kannatanu käest rahakotti enda valdusesse saada ning nähes, et see nii lihtsalt ei õnnestu, tuli

appi P.E, kes kannatanu vastupanu allasurumiseks kasutas tema suhtes vägivalda. Kohus

rõhutab veelkord, et rahakoti lasi kannatanu oma haardest lahti alles siis, kui tundis valu.

Seega ei saa olla kuidagi tõsiseltvõetav R.I väide, et tema, saades rahakoti enda

valdusesse, jooksis lihtsalt minema ning rohkemat ei näinud. Kannatanule tekitatud kehavigastusi tõendab ka isiku läbivaatuse protokoll 27.02.2011.a. koos fototabelitega, millest nähtuvalt on katki löödud I huul paremal poolt ja katki löödud vasak kulm, marrastus vasakul põsel ja kaelal vasakult poolt kõrva tagant.

On tuvastatud, et vägivald, milline oli toime pandud P.E poolt, oli ajaliselt seotud asja hõivamisega R.I poolt. Ajaline seotus tähendab, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusse. Vägivalla kasutamisega ( ehk siis kannatanule rusikagalöögi andmisega) oli alanud röövimise

koosseisuasjaolu realiseerimine. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et röövimine pandi toime

noaga ähvardades, tuginedes siinkohal nii kannatanu ütlustele, millised on kohus lugenud

usaldusväärseteks, samuti on noaga ähvardamist kinnitanud R.I ise äratundmiseks esitamisel.

Eeltoodu alusel, tuginedes tõendite hindamisel kannatanu ütlustele, osaliselt süüdistatavate ütlustele, just selles osas, millised riimuvad kirjalike tõenditega, asub kohus seisukohale, et R.I poolt Kar § 200 lg.2p.4,7,8;§ 199 lg.2p.5,9 ja P.E poolt KarS§

200 lg.2p.7,8 järgi kvalifitseeritud kuriteod on kohus tõendamist leidnud ning kohtueelses menetluses õigesti kvalifitseeritud.

Karistused:

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavaid karistada. Karistamise aluseks on isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra

valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt.

R.I on varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral, sealhulgas korduvalt

varguste kui ka röövimise eest vangistustega. Käeolevad kuriteod pani ta toime katseajal.

Seega asub kohus seisukohale, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Kohus ei

tuvastanud vastutust raskendavaid asjaolusid. Kohtus kinnitas R.I , et ta ei

kahetse toimepandut. Ehki süüdistatav ennast KarS§ 200 lg.2p.4,7,8 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud, tunnistas ta sündmuskohal viibimist ning kannatanult asjade äravõtmist. Võttes arvesse süü suurust, samuti seda, et otseselt R.I kannatanule kehavigastusi ei tekitanud, asub kohus seisukohale, et mõistatav raskeim karistus võib olla miinimumilähedane.

10

P.E on varem 10-l korral karistatud isik. Kohus võtab arvesse, et käesoleval juhul

oli just P.E see isik, kes kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Ka P.E osas asub kohus seisukohale, et teda

tuleb karistada reaalse vangistusega ning tema suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik

kohaldada KarS § 74 sätteid, s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist. Kohtu

hinnangul ei ole P.E teinud eelnevast karistusest vastavaid järeldusi, vaid jätkab

kuritegude toimepanemist. KarS § 200 toimepanemise eest on seadusandja ette näinud

karistuse vaid vangistuse näol ning millele viitab juba iseenesest KarS § 200 sanktsioon - vangistus kolmest kuni viieteistkümne aastani. Seega ainuüksi kuriteo raskusest tulenevalt ei saa kaalumisele tulla karistusest tingimisi vabastamine ja seda isiku suhtes, kes on jätkanud kuritegude toimepanemist.

Kohus juhindub KrMS §§ 311- 315 sätetest.

Piret Liivo Kohtunik

Pille Avarlaid Siiri Gelkova Rahvakohtunikud