3-24-3204/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske, Maret Altnurme ja Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

12.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3204

Haldusasi

V.J-i kaebus Sotsiaalkindlustusametilt tööst põhjustatud

haigestumise tõttu hüvitise väljamõistmiseks alates

01.09.2022,

Sotsiaalkindlustusameti

28.07.2023

vastusega nr 5.2-1/27797-6 hüvitamata jäänud

ravikulude hüvitamiseks ning viiviste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.01.2025 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – V.J, esindaja Mihkel Nukka

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.J-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse V.J-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.01.2025 määruse

peale haldusasjas nr 3-24-3204.

2. Võtta menetluse juurde haldusasja nr 3-22-328 toimik.

3. Jätta V.J-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.01.2025 määruse

haldusasjas nr 3-24-3204 resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

4. Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.J esitas 04.06.2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse (dtl 55–57) hüvitise

maksmiseks tööst põhjustatud haigestumise tõttu ajavahemikul 01.09.2022 – 31.05.2023

3-24-3204

summas 4173,50 eurot, alates 01.06.2023 igakuuliselt kahjuhüvitise maksmiseks ning

tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste hüvitamiseks kokku summas 261,07 eurot.

2. SKA otsustas 28.07.2023 vastuses nr 5.2-1/27797-6 (dtl 69–70) hüvitada osaliselt

taotluses toodud ravikulud 42,78 eurot ning sõidukulude maksumuse 38,20 eurot, ent ei

nõustunud taotluses esitatud ulatuses kahju hüvitamisega alates 01.09.2022.

3. V.J esitas 22.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) mõista

SKA-lt V.J-i kasuks välja saamata jäänud tulu hüvitis ajavahemiku 01.09.2022 – 31.10.2024

eest summas 11 015,92 eurot; 2) mõista alates 01.11.2024 SKA-lt V.J-i kasuks välja

igakuuline hüvis; 3) mõista SKA-lt V.J-i kasuks välja otsese varalise kahju hüvitis 620,56

eurot; 4) mõista riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 3 alusel SKA-lt V.J-i kasuks välja kuni

22.11.2024 tekkinud viivis 1208,61 eurot; 5) mõista SKA-lt V.J-i kasuks välja jooksev viivis

11 636,48 eurolt alates 23.11.2024 kuni nõude täieliku tasumiseni protsendina seadusjärgses

(VÕS § 113 lg 1) määras.

4. Kohus selgitas 23.12.2024 määruses, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja

andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks hiljemalt 06.01.2025.

5. Kaebaja esitas 06.01.2025 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja tegutses kaebuse

esitamisel teadmises, et tal on võimalik oma nõuet kohtus maksma panna kolme aasta jooksul

alates sissenõutavaks muutumisest, nagu tavapäraselt tööga seotud kahjujuhtumite korral,

ning ta proovis SKA-ga kohtus vaidlemise asemel leida kokkulepet asja lahendamiseks ega

teadvustanud endale, et kui ta 30 päeva jooksul alates 28.07.2023 vastusest kaebust kohtule ei

esita, siis ta kaotab õiguse nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. SKA oleks pidanud

arusaadavalt selgitama, et käsitleb nõuet RVastS tähenduses kahju hüvitamise nõudena. Kuna

enamik tööga seotud kahju hüvitamise juhtumeid on lahendatud Riigikohtus VÕS alusel, siis

ei saanud kaebaja üheselt aru, et tema nõuet vaadatakse läbi RVastS alusel ning tema nõudele

kohaldub muu kui 3-aastane aegumistähtaeg. Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad

erinevad õigusaktid nagu RVastS § 18 lg 2 ja HKMS § 47 lg-d 2 ja 3 ning reeglina on

kohtumenetluses võimalik tööga seotud haiguste puhul nõuda varalise kahju hüvitamist kolme

aasta jooksul alates kahju sissenõutavaks muutumisest ning vastustaja on 2023. a kevadel

kahju osaliselt hüvitanud, ei olnud kaebajale üheselt arusaadav, et ta peab esitama kahju

hüvitamise kaebuse kohtule 30 päeva jooksul alates vastustaja 28.07.2023 vastuse teatavaks

tegemisest.

6. SKA leidis 22.01.2025 seisukohas, et kaebetähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus puudub.

Kohus on lahendanud haldusasjas nr 3-22-328 kaebaja sarnase kaebuse SKA vastu RVastS

alusel. Seega pidi kaebajale olema üheselt selge, et tööst tingitud haiguse korral tuleb

ametniku kahju hüvitamise nõude puhul lähtuda RVastS-st. Samuti on SKA 28.07.2023

vastuses nr 5.2-1/27797-6 selgelt välja toodud, et kaebaja võib esitada halduskohtule kaebuse

hüvitise väljamõistmiseks 30 päeva jooksul. Kaebaja ei saa tugineda ka kogenematusest

tingitud eksimusele, kuna kaebaja on olnud MTÜ Eesti Kutsehaigete Liit (EKHL) juhatuse

liige ja töötab hetkel EKHL-s juristina. Samuti esindab kaebaja erinevaid isikuid nii

tervisekahjuga seotud küsimustes ja vaidemenetlustes SKA-ga kui ka volitatud esindajana

kohtus. Seega pidi kaebaja olema teadlik korrast ja tähtajast, millal tuleb esitada

halduskohtule kaebus.

7. Tallinna Halduskohus lõpetas 24.01.2025 määrusega menetluse kaebust menetlusse

võtmata HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 ning HKMS § 124 lg 2 alusel.

2(9)

3-24-3204

HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast,

kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. RVastS § 17 lg

1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või

kaebuse halduskohtule. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju

tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Eriregulatsioonina sätestab RVastS §

18 lg 2, et kui isik otsustab taotleda kahju hüvitamist haldusorganilt ja haldusorgan jätab

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei

nõustu hüvitise suuruse või viisiga, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise

saamiseks kaebus 30 päeva jooksul (vt RKHKo nr 3-3-1-41-08, p 8). Antud juhul esitas

kaebaja SKA-le 04.06.2023 taotluse hüvitise väljamõistmiseks tööst põhjustatud haigestumise

tõttu alates 01.09.2022 ning tervisekahjustusest tingitud lisakulutuste hüvitamiseks 261,07

eurot. SKA nõustus 28.07.2023 vastuses nr 5.2-1/27797-6 hüvitama osaliselt taotletud

ravikulud ning jättis rahuldamata taotluse hüvitise väljamõistmiseks alates 01.09.2022. Seega

oleks kaebaja pidanud RVastS § 18 lg-st 2 juhindudes kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul

taotluse rahuldamata jätmisest. V.J esitas kaebuse halduskohtule alles 22.11.2024 ehk

rohkem kui aasta hiljem. Seega on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes.

HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline

ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist õigustavad üldjuhul

objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa.

Erandjuhtudel võib küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks olla ka õiguslikes küsimustes

kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes, kuid tähtaja ületamine ei saa siiski olla

vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise

kord, sh tähtajad (nt RKHKm nr 3-3-1-75-08, p 17). Mida enam on kaebuse esitamisega

hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (RKHKo nr 3-3-1-41-02, p

11).

Halduskohus nõustus vastustajaga, et mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks puuduvad.

Kuna SKA 28.07.2023 vastuses nr 5.2-1/27797-6 on vaidlustamise kord ja tähtaeg selgelt

ning üheselt mõistetavalt välja toodud, siis ei saa kaebaja vabandada kaebetähtaja ületamist

sellega, et tal „ei olnud erinevate õigusaktide „rägastikus“ üheselt selge, et ta peab kaebuse

esitama 30 päeva jooksul alates 28.07.2023 vastustaja vastusest“. Kaebaja ei ole väitnud, et

vaidlustamisviide polnud talle arusaadav. Seega polnud tal tarvis „õigusaktide rägastikus“

kaebetähtaja regulatsiooni otsida. Kaebaja võttis vaidlustamisviite ignoreerimisega teadlikult

riski, et esitades kaebuse ca aasta hiljem, võib kaebetähtaeg olla möödunud. Ühtegi

objektiivset takistust, mis oleks takistanud kaebuse tähtaegset esitamist, kaebaja välja toonud

ei ole. Seega jääb taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja palub 24.01.2025 määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada ning saata

asi halduskohtule lahendamiseks.

Halduskohus tõlgendas õigusvastaselt kaebaja 04.06.2023 pöördumist RvastS mõttes

taotlusena kahju hüvitamiseks. Kaebaja pöördus 04.06.2023 vastustaja poole, et SKA jätkaks

kohtulahendiga asjas nr 3-22-328 kindlaks tehtud vastutuse ja määratud varalise kahjuhüvitise

alusel hüvitise maksmist. Sellest tulenevalt oli pöördumise pealkirjaks märgitud "Taotlus

3(9)

3-24-3204

tööst põhjustatud haigestumise tõttu hüvitise maksmise jätkamiseks". Kaebaja tegutses

mittejuristina põhjendatult oma parimas teadmises.

Kaebaja ei ole 04.06.2023 pöördumises tuginenud otseselt ega kaudselt RVastS sätetele. SKA

28.07.2023 vastusest ei ole võimalik järeldada, et vastustaja oleks pöördumist menetlenud

RVastS tähenduses kahju hüvitamise taotlusena. SKA vastus ei olnud kaebajale arusaadav,

sellel ei olnud haldusaktile omaseid tunnuseid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1, §

56 lg 1 ja § 56 lg 2). SKA 28.07.2023 vastuses oli ainsa õigusliku alusena viidatud

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p-le 6, mis sätestab, et töötajal on õigus

saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses.

Õiguslikku alust arvestades võis kaebaja põhjendatult järeldada, et SKA on kohaldanud

taotluse läbivaatamisele VÕS-i ja SKA käsitleb kaebajat töötajana, kes on esitanud tööandja

vastu VÕS-st lähtuva kahju hüvitamise nõude, mille aegumistähtaeg on 3 aastat. SKA kirjast

jäi kaebajale mulje, et 04.06.2023 pöördumises arvutatud hüvitisega ei ole vastustaja nõus,

kuid võimalik on leppida kokku muus hüvitises ehk sõlmida kompromiss. SKA tegevus

kinnitab, et hüvitamiskaebuse tähtaeg ei olnud möödunud. 09.10.2024 esitas kaebaja SKA-le

taotluse tööst põhjustatud haigestumise tõttu lisakulutuste hüvitamiseks ja igakuise

kahjuhüvitise maksmiseks (dtl 197–256). SKA vaatas kahju hüvitamise taotluse läbi

10.12.2024 otsuses (dtl 258–260).

22.11.2024 esitatud kaebuses ei ole vaidlustatud SKA 28.07.2023 vastust, vaid halduskohtule

on esitatud eraldiseisev ning uutel asjaoludel, põhjendustel ja RVastS sätetel põhinev kahju

hüvitamise nõue. Kui 04.06.2023 on kaebaja nõudnud varasema kohtuotsuse täitmist ja

RVastS sätetele ei tuginenud, siis 22.11.2024 kaebuses on esitatud üheselt arusaadavalt nõue

RVastS alusel, mis erineb 04.06.2023 taotlusest nii nõude õigusliku aluse, nõude eseme kui

ka põhjenduste poolest.

Kaebaja ega SKA ei ole tuginenud RVastS-le, vaid haldusorgan on õigusliku alusena

viidanud VÕS-le, seega on halduskohus põhjendamatult ja õigustamatult kaebaja õigusi

kitsendavalt tõlgendanud 04.06.2023 pöördumist taotlusena RVastS § 17 lg 1 tähenduses ja

kohaldanud ebaõigesti RVastS sätteid. Kaebaja on 06.01.2025 avalduses nimetatud

asjaoludele kohtu tähelepanu juhtinud, ent kohus jättis need vaidlustatud määruses täielikult

tähelepanuta. Kaebajal puudus teadmine, et pärast 30 päeva arvates 28.07.2023 otsusest pole

tal võimalik enam nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebetähtaeg tuleb ennistada

HKMS § 71 lg 1 alusel nagu haldusasjas nr 3-3-1-18-16. 22.11.2024 kaebusele kohaldub 3-

aastane tähtaeg (RVastS § 17 lg 3) ja kaebus on esitatud tähtaegselt.

Halduskohtu tõlgendus hüvitisnõude kaebetähtaegadest rikub võrdse kohtlemise (põhiseaduse

§ 12) ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Isikud, kes esitavad kahjunõude otse kohtule, saavad

seda teha kolme aasta jooksul, kuid isikud, kes proovivad esmalt lahendada vaidlust

haldusorgani kaudu, peavad kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul ning satuvad seetõttu

oluliselt ebasoodsamasse olukorda ja nende õiguskaitse võimalused on märgatavalt piiratud.

Riik peab tagama, et haldusmenetluse nõuded ei piiraks isikute põhiõigusi

ebaproportsionaalselt (vt nt EIK otsus Sporrong ja Lönnroth vs. Rootsi, 23.09.1982, p 69).

Euroopa Kohus on leidnud (vt C- 419/14 WebMindLicenses), et kui riigiasutus tekitab isikule

segadust oma otsuste ja selgituste kaudu, ei saa isiku õiguste piiramine olla õiguspärane.

Eeltoodust järeldub, et kui menetlusnormid loovad kaebajale ebaproportsionaalselt koormava

või segadusttekitava olukorra, tuleb see lahendada menetlusosalise kasuks. Halduskohus on

seda põhimõtet ignoreerinud.

4(9)

3-24-3204

Halduskohus ei ole määruses põhjendanud, millest oleks pidanud kaebaja aru saama, et kui ta

30 päeva jooksul SKA 28.07.2023 vastust ei vaidlusta, siis ta kaotab võimaluse nõuda talle

tervisekahjustusega tekitatud kahju, sh tulevikus tekkivat kahju hüvitamist.

Halduskohus ei ole arvestanud, et SKA 28.07.2023 vastuse õigusliku põhjenduse osa on

puudulik. SKA on rikkunud HMS §-st 36 tulenevat selgitamiskohustust, kuna ei ole piisavalt

selgitanud kaebajale tema pöördumise õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellest tulenevaid

tagajärgi, sh millised on tagajärjed, kui kaebaja ei esita 30 päeva jooksul kaebust kohtule.

Kohus oleks pidanud põhjalikumalt analüüsima, kas formaalne tähtaja ületamine kaalub üles

kaebaja õiguse saada sisuline lahend oma õiguste kaitseks. Halduskohus jättis arvestamata

kaebaja tööst põhjustatud haigestumise asjaoludega. Kaebajal on diagnoositud tööst

põhjustatud haigestumisena läbipõlemine (Z73.0), raske depressioon (F32.2) ja tööga seotud

muu füüsiline ja vaimne pinge (Z56.6). Need diagnoosid viitavad kaebaja tõsiselt häiritud

vaimsele ja füüsilisele seisundile, mis oluliselt mõjutab tema võimet oma õigusi efektiivselt

kaitsta.

9. SKA jäi 24.02.2025 vastuses määruskaebusele tähtaja ennistamise avalduse kohta

22.01.2025 esitatud seisukohtade juurde ja märkis täiendavalt järgmist.

SKA märkis 13.07.2023 vastuses kaebaja 12.07.2023 järelepärimisele 04.06.2023 taotluse

kohta (dtl 263–264), et tulenevalt RVastS §-st 18 lahendab haldusorgan kahju hüvitamise

taotluse kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Sellest tulenevalt ei saa

nõustuda väitega, et kaebaja ei saanud aru, et tema kui endise ametniku taotlust riigi

ametiasutuse vastu saaks lahendada justkui eraõiguslikku vaidlust. Ka varasemas

kohtumenetluses lahendas kohus tema tööst põhjustatud haigestumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõuet RVastS sätete alusel. Seega pidi kaebaja mõistma, et tema 04.06.2023

esitatud taotlust käsitatakse RVastS § 17 lõike 1 alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena ja

seda lahendatakse RVastS alusel.

Kaebaja ei ole 04.06.2023 taotluses nõudnud varasema kohtuotsuse haldusasjas nr 3-22-328

täitmist, vaid tööst põhjustatud haigestumise tõttu kahju hüvitamist ajavahemiku 01.09.2022

kuni 31.05.2023 eest ja alates 01.06.2023 igakuiselt kahjuhüvitist ning tervisekahjustusest

tingitud lisakulutuste hüvitamist.

SKA oli kohtuotsusega perioodi 09.09.2020 kuni 31.08.2022 eest väljamõistetud

kahjuhüvitise ja viivise ning menetluskulud taotluse esitamise ajaks tasunud ja kohtuotsuse

täitnud. Seda on kaebaja ka 04.06.2023 taotluses kinnitanud. Kaebaja on varasemas

halduskohtumenetluses oma kahju hüvitamise kaebust täiendanud ning põhistanud

kahjuhüvitise väljamõistmist just RVastS sätetele tuginedes (08.09.2022 esitatud seisukoht

haldusasjas nr 3-22-328).

Vastavalt Riigikohtu praktikale on RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg HKMS § 46 lg 4

suhtes eriregulatsioon. RVastS § 18 lg 2 näeb ette 30-päevase kohtusse pöördumise tähtaja,

mis hakkab RVastS § 18 lg-st 1 tulenevalt kulgema kaks kuud pärast taotluse nõuetekohast

esitamist. Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et eeltoodu kehtib nii taotluse rahuldamata

jätmise kui ka tähtaegselt lahendamata jätmise korral. Seega on tulenevalt Riigikohtu

praktikast kaebetähtaeg RVastS § 18 lg-de 1 ja 2 koosmõju alusel 30 päeva alates kahe kuu

möödumisest taotluse nõuetekohasest esitamisest sõltumata sellest, kas taotlus kahe kuu

jooksul lahendatakse või mitte. See tähendab, et RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse

5(9)

3-24-3204

pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 08.10.2008 määrus

nr 3-3-1-41-08, p 9; 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 11).

Kaebaja taotluse sisuks oli tervise kahjustamisega tekitatud kulutuste hüvitamine, sh

ravikulude, vajaduste suurenemisest tingitud kulude ja töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu

(RVastS § 8) ja seda ei saa kuidagi käsitada lihtsalt pöördumisena või ettepanekuna

kompromissiks või nõudena, mida lahendatakse eraõiguse sätete alusel. SKA 28.07.2023

vastusest ei saa järeldada, et võimalik on kokku leppida muus hüvitises või sõlmida

kompromiss. SKA ei teinud kaebajale taotluse lahendamisel alternatiivset ettepanekut hüvitise

kohta ega ettepanekut kompromissi sõlmimiseks. Esitatud määruskaebusest ei nähtu selliseid

asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kaebajal oli püsiv takistus halduskohtule tähtaegse

hüvitamiskaebuse esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning seda on võimalik menetleda. Määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS §

201 lg 4 ja § 203 lg 2). Ringkonnakohus võtab omal algatusel käesoleva haldusasja

materjalide juurde haldusasja nr 3-22-328 toimiku, millele kaebaja viitas vaidlusaluses

04.06.2023 taotluses SKA-le ja millele vastustaja on viidanud kohtumenetluses. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebus ei ole tähtaegne ja

määruskaebusest tulenevalt puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja

04.06.2023 taotluse (dtl 55–57) sisuks oli üheselt arusaadavalt tervise kahjustamisega

tekitatud kulutuste hüvitamine, sh ravikulude, vajaduste suurenemisest tingitud kulude ja

töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamine (RVastS § 8)1. Taotlust ei saa mõistlikult

käsitada pelgalt pöördumisena või ettepanekuna kompromissiks, samuti taotlusena mõista

kaebajale hüvitis VÕS sätete alusel või jätkata varasema kohtuotsuse täitmist.

13. Põhjendatud on vastustaja väide, et menetluse tähendus ja menetluskord ei saanud

asjaoludest tulenevalt jääda kaebajale arusaamatuks. 13.07.2023 vastuskirjas (dtl 264) on

vastustaja kaebajale selge sõnaga vastanud: „Selgitame, et tulenevalt riigivastutuse seaduse

§-st 18 lahendab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest

esitamisest arvates.“ Vastustaja 28.07.2023 otsuses on selgelt märgitud, et vastustaja ei nõustu

taotluses esitatud ulatuses kahju hüvitamisega alates 01.09.2022 ning kaebajal on otsusega

mittenõustumisel võimalus 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebus hüvitise

väljamõistmiseks. Vaatamata sellele, et 28.07.2023 otsuses ei olnud esitatud viidet RVastS-le,

ei saanud kaebajale jääda muljet, et sama taotluse osas, mille menetlustähtaja puhul viitas

vastustaja RvastS sätetele, tegi vastustaja otsuse hoopis VÕS sätete alusel tsiviilõigusliku

nõude kohta. Ka ei saa otsusest, milles vastustaja keeldus kahju hüvitamisest alates

01.09.2022, kuidagi järeldada, et vastustaja oleks tegelikult nõus sõlmima kompromissi või

teinud muul moel ettepaneku läbirääkimiste jätkamiseks. Vaatamata normiviite puudumisele

1 Kaebaja 04.06.2023 taotluse sisu: „1. Maksta välja hüvitis tööst põhjustatud haigestumise tõttu ajavahemiku

01.0.2022 – 31.05.022 summas 4173,50 eurot. 2. Maksta alates 01.06.2023 igakuuliselt kahjuhüvitist vastavalt

eeltoodud arvestusele (juunis 484,67; juulis 479,09 jne).“

6(9)

3-24-3204

on üheselt mõistetav ka otsuse vaidlustamisviide, mis suunab kaebajat pöörduma otsusega

mittenõustumisel 30 päeva jooksul halduskohtusse.

14. Kaebaja väiteid ei kinnita ka tema 04.06.2023 taotluses esitatud viide haldusasjale nr 3-

22-328. Vastupidi, taotluses on kaebaja viidanud eelnevale kohtuasjale järgmises kontekstis:

„Halduskohtusse oli hüvitise arvestus tehtud taotluse esitamise seisuga ehk siis seisuga

31.08.2022“ ning „Kuna kohus on leidnud, et tööst põhjustatud haigestumise tõttu on mul

õigus kahjuhüvitisele, palun mulle jätkata hüvitise maksmist igakuuliselt esitatud arvestuse

alusel kuni mul on tuvastatud töövõime vähenemine tööst põhjustatud haigestumise tõttu.“

Seega on taotlusest kahtlusteta tuvastatav esiteks kaebaja arusaam, et tema kaebus ja sellele

vastav otsus haldusasjas nr 3-22-328 puudutasid üksnes perioodi kuni 31.08.2022. Seda

kinnitab ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-22-328 on kaebaja esindaja 06.02.2023 täiendava

otsuse taotluse p-s 2.3 märkinud, et nõude perioodi määratlemine täiendava otsusega on

oluline, et tulevikus ei tekiks otstarbetut vaidlust edasise (pärast 31.08.2022) hüvitise

maksmisel küsimuses, kas kaebaja on samadel asjaoludel nõude kohtule esitanud (HKMS §

152 lg 1 p 1) ning sellest tulenevalt, kas kaebajal on vaidluse korral võimalik nõuda hüvitist

alates 01.09.2022 tekkinud kahju eest. 23.03.2023 tegi kohus haldusasjas nr 3-22-328 kaebaja

taotluse alusel täiendava otsuse, mille kohaselt mõisteti kaebajale hüvitis välja konkreetselt

perioodi 09.09.2020 kuni 31.08.2022 eest.

15. Lisaks nähtub 04.06.2023 taotlusest kaebaja selge soov, et vastustaja määraks talle

viidatud eelnevas kohtuotsuses antud õiguslikust hinnangust juhindudes uue kahjuhüvitise

perioodi eest alates 01.09.2022, mida varasema kohtuotsuse resolutsioon ei hõlmanud.

Taotlusest ei tulene, nagu soovinuks kaebaja, et SKA jätkaks hüvitise maksmist eelneva

kohtuotsuse alusel pärast seda, kui kohtuotsuse resolutsioon (kaebaja taotletud täpsustatud

kujul) oli juba ammendavalt täidetud. Viimaks nähtub kaebaja 04.06.2023 taotlusest ka tema

piisavalt selge arusaam, et õiguslik alus talle hüvitise maksmiseks tuleneb RvastS-st. Kaebaja

oli läbinud samast teenistusalasest õigussuhtest tuleneva kahju hüvitamise vaidluse

haldusasjas nr 3-22-328, kus talle mõisteti hüvitis välja just RvastS alusel ning ta soovis, et

vastustaja määraks talle samast õigussuhtest tuleneva kahjuhüvitise eelnevas

halduskohtumenetluses tuvastatust juhindudes. Kaebaja tõlgendus, et ta pidas silmas

ammendunud kohtuotsuse täitmise jätkamist või eeldas, et samast õigussuhtest tulenev kahju

mõistetakse teisel korral välja hoopis eraõiguslikul alusel, ei ole eluliselt usutav, arvestades

mh vastustaja põhjendatud viiteid kaebaja varasemale haldus- ja kohtumenetluse kogemusele.

Seda ei muuda ka kaebaja väide, et tööst põhjustatud haigestumisega seonduvad diagnoosid

mõjutavad tema võimet enda õigusi kaitsta. Ehkki see võib olla õige, ei saa sellest teha

järeldust, et kaebaja vaimne tervis oli kogu kaebetähtaja jooksul sedavõrd halb, et ta ei olnud

võimeline õiguslikku olukorda mõistma ja kaebust esitama.

16. Ringkonnakohus märgib, et 22.11.2024 kaebus oleks tulnud lugeda mittetähtaegseks ka

juhul, kui seda saaks käsitada uue kahju hüvitamise nõudena, mitte 04.06.2023 SKA-le

esitatud ja 28.07.2023 otsusega rahuldamata jäetud nõudena. RvastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb

taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal

kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama sätestab

hüvitamiskaebuse tähtaja kohta HKMS § 46 lg 3. Riigikohus on oma praktikas läbivalt

lähtunud kahju ühtsuse põhimõttest. RvastS alusel hüvitatava kahju osas on Riigikohtu

halduskolleegium selgitanud, et kahjunõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud

päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline,

et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et

kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava

7(9)

3-24-3204

edulootusega kaebus (15.06.2015 otsuse nr 3-3-1-20-15 p 11). Tähtaja kulgema hakkamine ei

sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust (30.08.2017 otsuse nr 3-16-519 p 13).

17. Kaebaja on kaebuse p-s 3.6 selgitanud: „V.J-ile käesoleva ajani tekkinud kahju on

põhjustatud sellest, et ta kaotas töö ja sellega senise sissetuleku. Samuti tuleneb tema

töövõime kaotus ka praegu samast haigusest, mille tõttu tal esmakordselt töövõime

puudumine tuvastati. Käesoleval ajal on kahju hüvitamise alused samad, mis halduskohtu

otsusega kahjuhüvitise väljamõistmisel“ (dtl 4). Viidatud haldusasjas nr 3-22-328 oli kaebaja

kahjunõude aluseks fakt, et SKA vabastas ta teenistusest 09.09.2020. Sellest otsusest

teadasaamisest pidi kaebaja mõistma, et tema varaline positsioon otsuse tagajärjel kannatab ja

selle otsuse teinud ehk kahju põhjustanud isik on SKA ning sellest hakkas kulgema

hüvitamisnõude esitamise 3-aastane tähtaeg. Käesolevas asjas kaebuse esitamise ajaks oli

sellest möödunud 50 kuud ja 12 päeva ehk oluliselt rohkem kui kolm aastat. Samuti oli selleks

ajaks oluliselt üle kolme aasta kulunud ka kaebaja tervisekahjustuse tuvastamisest, mille

jätkuvusega on kaebaja kaebuses endale tekkinud kahju põhjendanud.2 Kaebajal oleks tulnud

esitada soovi korral nõue edasiulatuva kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-22-328 või

hiljemalt kolme aasta jooksul kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teadasaamisest. Kaebaja

esitas küll kolmeaastase tähtaja jooksul 04.06.2023 taotluse täiendava kahjuhüvitise

saamiseks SKA-le, kuid käesoleva kaebuse esitamise ajaks oli nii RVastS § 18 lg-s 2

sätestatud tähtpäevast SKA otsuse vaidlustamiseks kui ka võimaliku eraldi kahjunõude

kohtule esitamise tähtpäevast RVastS § 17 lg 3 mõttes möödunud enam kui aasta.

18. Selles olukorras kaebetähtaja ennistamiseks ei anna alust ka kaebaja kaebetähtaja

ennistamise taotluses ja määruskaebuses esitatud põhjendused, et SKA 28.07.2023 otsusest

võis talle jääda ekslik mulje, et tema taotlus lahendati VÕS sätete alusel ja/või kaebetähtaega

tulnuks lugeda alates haldusasjas nr 3-22-328 tehtud kohtuotsuse täitmisest või muul alusel

jätkuva kahju sissenõutavaks muutumisest. Ehkki kaebaja viitas kaebetähtaja ennistamise

taotluses õigesti, et Riigikohtu seisukoha järgi võib kaebetähtaja ületamise mõjuvaks

põhjuseks olla ka see, et kaebetähtaega (või laiemalt õiguslikku olukorda) reguleerivad

erinevad õigusaktid, ei puutu see käesoleval juhul asjasse. Ka juhul, kui kaebajale võinuks

jääda ekslik mulje, et tema nõude oleks saanud lahendada või see lahendati SKA poolt

tsiviilõiguslikul alusel, ei saanuks see õigustada sedavõrd hilist kohtu poole pöördumist.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on sarnaselt halduskolleegiumiga selgitanud kutsehaigusega

seotud kahjuhüvitise nõude kontekstis, et kuigi VÕS § 136 lg 2 näeb tervise kahjustamisest

tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise üldjuhul ette perioodiliste maksetega, ei tähenda

see, et tegemist oleks perioodiliste kohustuste täitmisega TsÜS § 154 mõttes. Nõude

aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja

muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui

juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka

tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. (30.01.2013 otsuse nr 3-2-1-177-12 p 12) Seda ei muuda

määruskaebuse väide, et haldusasjas nr 3-22-328 tehtud kohtuotsuse täitmisega oleks

tsiviilõigusliku aegumistähtaja kulgemine TsÜS § 158 lg 1 alusel katkenud ja uuesti alanud.

Esiteks ei ole tsiviilõigusliku nõude aegumise kui materiaalõigusest tuleneva vastuväite

regulatsioon ülekantav menetlusõigusest tulenevale õigustlõpetavale kaebetähtajale. Teiseks

ei ole olukord ka sisuliselt sarnane aegumistähtaja katkemisega, kuna SKA ei ole asjaoludest

nähtuvalt kaebaja nõuet tunnustanud, vaid täitis kohtuotsusega pandud kohustust. Seega isegi

kui kaebaja saanuks eeldada, et tema nõude esitamist reguleerivad tsiviilõiguse normid, ei

oleks ta saanud eeldada, et 09.09.2020 töölt vabastamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise

nõude saaks esitada kohtusse alles 22.11.2024.

2 Tallinna Halduskohus tuvastas haldusasjas nr 3-22-328 tehtud 20.01.2023 otsuse p-s 6.3, et kaebaja

haigestumine tuvastati PERH kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuses 24.05.2021.

8(9)

3-24-3204

19. Eeltoodust tulenevalt jääb V.J-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

18.08.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

20. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel

asendada tema nimi tähemärgiga.

/allkirjastatud digitaalselt/

9(9)