3-25-4367/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

12.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4367

Haldusasi

L.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.11.2025

ettekirjutuse nr 1052292451 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – L.Y, esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Regina Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

L.Y määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse L.Y määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määruse

resolutsiooni punkti 4 peale.

2. Rahuldada L.Y määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määruse

resolutsiooni punkt 4 osas, millega jäeti peatamata Politsei- ja Piirivalveameti

14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 sunniviisiline täitmine.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega peatada Politsei- ja Piirivalveameti

14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 sunniviisiline täitmine kuni menetlust

lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-25-4367.

4. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aserbaidžaani kodanik L.Y-le (kaebaja) oli väljastatud elamisluba töötamise eesmärgil.

Alates 31.05.2025 elamisluba enam ei kehtinud, kuna kaebaja lahkus teda kutsunud

ettevõttest töölt poolte kokkuleppel.

2. Kaebaja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise

taotluse abikaasa juurde elama asumiseks, mille PPA jättis 10.11.2025 otsusega nr 15.3-

3.1/2449-1 rahuldamata. Kaebaja esitas PPA 10.11.2025 otsuse peale vaide.

3-25-4367

3. PPA tegi kaebajale 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 Eesti Vabariigist

lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 14.12.2025, ettekirjutus kuulub

sundtäitmisele alates 15.12.2025 (väljasaatmisel sihtriigiks on Aserbaidžaan). Ettekirjutuses

kohaldati kaebaja suhtes 6-kuulist Schengeni sissesõidukeeldu.

4. L.Y esitas Tallinna Halduskohtule 23.11.2025 kaebuse PPA 14.11.2025 ettekirjutuse

nr 1052292451 tühistamiseks.

PPA on rikkunud kaebaja õigust perekonnaelule. Kaebaja elab Eestis alates 2018. a-st koos

abikaasaga, kes on elanud Eestis alates 1998. a-st ja omab pikaajalise elaniku elamisluba.

Peres kasvab neli alaealist last, kellest kaks on kaebaja ja tema abikaasa ühised lapsed.

Lapsed käivad Eesti lasteaias ja koolis, räägivad eesti keelt, nende elukeskkond on täielikult

seotud Eestiga. Ühel lapsel on erivajadus (autism), mis nõuab stabiilset ja järjepidevat

tugisüsteemi. Riik ei tohi panna perekonda sundolukorda, kus nad peavad elama lahus või

kolima kolmandasse riiki, mis pole tegelikult võimalik. Kaebaja abikaasa ei saa minna

Aserbaidžaani järgmistel põhjustel: turvariskid, laste haridus ja ühe lapse erivajadus,

pikaajalise elaniku staatus Eestis, meditsiinilise toe puudumine Aserbaidžaanis. PPA hinnang

avaliku korra ohustamisele on meelevaldne. Ainus argument on üks varasem väärtegu. PPA ei

ole tuvastanud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht ning kas see on piisavalt tõsine ja õigustab

perest eraldamist. Kaebaja on leidnud Eestis töökoha ning tööandja on esitanud kinnituse

tema tööle asumise võimalikkuse kohta niipea, kui elamisloa küsimus laheneb positiivselt.

Kaebaja esitas enne ettekirjutuse tegemist vaide elamisloa andmisest keeldumise otsusele.

Vaie on PPA menetluses ning seda ei ole sisuliselt lahendatud. Lahkumisettekirjutuse täitmine

muudaks vaide läbivaatamise sisutuks.

Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus PPA 14.11.2025 ettekirjutuse kehtivuse

peatamiseks, lahkumisettekirjutuse (sund)täitmise keelamiseks ning kaebaja suhtes

kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu peatamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et säilitada võimalus jätkata pereelu Eestis kuni asja

lõpliku lahendamiseni. Kaebaja abikaasa keeldub kolimast Aserbaidžaani. Kaebaja on leidnud

uue töökoha ning tema väljasaatmine tooks kaasa töökoha kaotuse. PPA otsuse täitmisel

tekiks olukord, kus lapsed jäävad ilma isa igapäevasest hoolest, abikaasa ei tule

majanduslikult toime, pere kaotab üürikorteri ja neljal lapsel tekib äärmiselt suur

ebastabiilsus. Selline tagajärg on pöördumatu ja otseselt vastuolus laste parimate huvidega.

PPA otsusest ei tulene, mis põhjusel peetakse kaebajat ohuks avalikule korrale. Kaebus ei ole

perspektiivitu.

5. PPA palub 27.11.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Ei nähtu objektiivseid põhjusi, miks kaebaja ei saaks osaleda kohtumenetluses oma

kodakondsusejärgses riigis viibides. Kaebajal oli varem elamisluba töötamiseks, kuid ta

lahkus töökohalt poolte kokkuleppel, mille tulemusel lõppes tema töötamisega seotud

viibimisalus Eestis. Seega ei ole kaebaja praegune õiguslik seisund tekkinud PPA

meelevaldse sekkumise tagajärjel, vaid on kujunenud kaebaja enda otsuse tulemusena.

Elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kaebajale ei antud, sh põhjusel, et täidetud ei

olnud piisava sissetuleku nõue. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei loo talle seaduslikku

alust Eestis töötamiseks. Seevastu on kaebajal oma kodakondsusjärgses riigis objektiivne

võimalus tööle asumiseks, mis toetab panustamist perekonna ülalpidamisse väljaspool Eestit.

Sellest tulenevalt ei tooks lahkumisettekirjutuse täitmine kaasa sellise intensiivsusega riivet

perekonnaelule, mis kaaluks üles haldusakti täitmise vajaduse. Kaebajale kohaldatud

sissesõidukeeld on ajaliselt piiratud ning kestab üksnes 6 kuud alates Eestist lahkumisest ning

tal säilib tulevikus võimalus taotleda viibimisalust Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktide

kohaselt.

2(5)

3-25-4367

6. Tallinna Halduskohus võttis 28.11.2025 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p

1) ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas PPA 14.11.2025 ettekirjutuse

nr 1052292451 kehtivuse kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu osas

(resolutsiooni p 4).

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Tal on Eestis abikaasa ja kaks alaealist last.

Lahkumisettekirjutuse täitmise korral ei oleks kaebajal võimalik tema suhtes sissesõidukeelu

kehtivuse ajal naasta Eestisse (või Schengeni alale) ning see võib kohtumenetluse ajal

pöördumatult kahjustada tema suhteid oma abikaasa ja lastega. Lahkumisettekirjutus näeb ette

kaebaja lahkumise Aserbaidžaani, kuhu kaebuse kohaselt ei saaks kaasa tulla tema Eestis elav

perekond. Ka PPA on sissesõidukeelu määramisel välja toonud, et kaebaja abikaasa on

Armeenia rahvusest ja abikaasa kaks vanemat last on Armeenia kodanikud ning nende

Aserbaidžaanis viibimine ei ole soovitav. Eelnevat arvestades ei ole perekonnaelu riive

praegusel juhul välditav ka seeläbi, et kaebaja perekond asub koos temaga elama riigis, kuhu

kaebajal on kohustus lahkuda. Laste elust kõrvale jäämine on selline pöördumatu tagajärg,

mida positiivse kohtuotsuse korral ei ole võimalik hiljem heastada.

Kaebaja õiguste kaitseks on võimalik ja põhjendatud kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt,

et kohus peatab vaidlustatud ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse. See

tähendab, et kaebajal on võimalik lahkumisettekirjutuse täitmise korral Eestisse naasta, kui ta

taotleb ja saab riigilt asjaomase viibimisaluse (sh viisa). Selliselt ei kahjusta halduskohtu

määrus ühelt poolt avalikku huvi, et välismaalane ei viibiks riigis ilma seadusliku aluseta,

ning teisalt säilib kaebajal võimalus tulla Eestisse ja külastada oma perekonda.

Vaidlustatud ettekirjutuses ja kohtumenetluses esitatud PPA selgitustest ei nähtu, et

sissesõidukeelu kehtivuse peatamine võiks tekitada olulise ohu avalikele huvidele. Ka ei saa

kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeelu eesmärk

vältida üksnes ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.

Sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning

sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele. Praegusel

juhul ei nähtu vaidlustatud ettekirjutusest põhjendusi, milles seisneb kaebaja suhtes

kohaldatud sissesõidukeelu vajadus ja eesmärk. Kohus ei ole veendunud, et vaidlusaluse

haldusakti tegemisel on sissesõidukeelu kohaldamise (sh selle kestvuse) üle otsustamine

toimunud kõigi oluliste asjaolude hoolika kaalumise tulemusel.

Kuna praegusel juhul on pöördumatuid tagajärgi võimalik ära hoida sissesõidukeelu kehtivuse

peatamisega, ei ole põhjendatud suuremal määral esialgse õiguskaitse kohaldamine (sh

lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine). Sellises ulatuses esialgse õiguskaitse kohaldamine

ei kahjusta avalikku huvi, et riigis ei viibiks seadusliku aluseta välismaalased, ning teisalt

tagab kaebajale võimaluse tulla asjaomase viibimisaluse saamise korral Eestisse perekonna

juurde. Kaebajal ei ole takistatud taotleda PPA-lt talle lahkumiskohustuse vabatahtlikuks

täitmiseks määratud tähtaja pikendamist perekondlike sidemete tõttu – VSS § 72 lg 5 kohaselt

võib vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra (sh korduvalt),

kui välismaalase jaoks osutub ebaproportsionaalselt koormavaks lahkumisettekirjutuse

täitmine määratud tähtaja jooksul, võttes arvesse mh välismaalase perekondlikke sidemeid

Eestis (p 3).

7. L.Y esitas Tallinna Ringkonnakohtule 28.11.2025 määruskaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni p 4 ulatuses, milles kohus keeldus peatamast

lahkumisettekirjutuse täitmist ja uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus

täielikult ning peatada PPA 14.11.2025 ettekirjutuse täitmine kuni haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

3(5)

3-25-4367

Kohus peatas üksnes sissesõidukeelu kehtivuse, kuid see ei taga kaebaja ega tema alaealiste

laste põhiõiguste kaitset. Kohus tunnistas küll perekonnaelu olemasolu ja laste sõltuvuse

kaebaja igapäevasest kohalolekust, kuid järeldas põhjendamatult, et pereliikmed võivad

ajutiselt jääda Eestisse ilma kaebajata ning hiljem oleks võimalik suhteid taastada. See oletus

on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 27, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikliga 8 ja perekonnaseaduse §-dega 123–124. Kohus tugines määruses PPA

27.11.2025 seisukohtadele ega analüüsinud kriitiliselt nende sisulist põhjendatust. PPA väide

töötamise loa puudumisest ei saa olla põhjus perekonna lahutamiseks. Veelgi

problemaatilisem on kohtu seisukoht, et kaebaja saab vajadusel Eestisse naasta, kui saab

asjaomase viisa. Tegemist on oletusega. Praktikas sõltub viisa väljastamine Aserbaidžaanis

otseselt Eesti konsulaadi kaalutlusest. PPA seisukoht näitab, et vastustaja ei ole positiivselt

meelestatud isegi ajutiste leevenduste suhtes. Seega ei saa eeldada, et viisa antakse.

Arvestades lapse erivajadust, abikaasa armeenia rahvust, laste lõimumist Eesti kooli- ja

sotsiaalsüsteemi ning kaebaja töökoha olemasolu, oleks kohus pidanud leidma, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaasa pöördumatud tagajärjed. Halduskohus ei

kaalunud kõiki asjaolusid, ei rakendanud uurimispõhimõtet, jättis hindamata laste huvid ning

kohaldas esialgset õiguskaitset viisil, mis ei kaitse perekonnaelu ega väldi pöördumatut kahju.

8. PPA jättis 01.12.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2449-3 rahuldamata kaebaja vaide PPA

06.11.2025 otsuse nr 15.3-3.1/2449-1 peale. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA

06.11.2025 otsuse ja 01.12.2025 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

(haldusasi nr 3-25-4535). Halduskohus liitis 09.12.2025 määrusega selle kaebuse siinse

haldusasja juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlusalune ettekirjutus sisaldab sisuliselt kahte otsustust: lahkumisettekirjutust ja

sissesõidukeeldu (dtl 39). Halduskohus rahuldas 28.11.2025 määruse resolutsiooni p-ga 4

esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades esialgse õiguskaitse abinõuna kaebajale

kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse. Ringkonnkohus mõistab määruskaebust selliselt, et

kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni p-i 4 osas, millega

jäeti esialgse õiguskaitse korras peatamata PPA 14.11.2025 ettekirjutuse sunniviisiline

täitmine (HKMS § 2 lg 4). Arvestades määruskaebuse ulatust ja asjaolu, et vastustaja ei ole

halduskohtu 28.11.2025 määrust vaidlustanud, ei ole määruskaebemenetluses seega vaidluse

all kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras.

10. Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendab

üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS § 210 lg 1).

11. Kohus teeb määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta siis, kui vastasel juhul võib

kaebuse eesmärgi saavutamine ka kaebajale soodsa kohtulahendiga osutuda võimatuks või

ebamõistlikult raskeks, kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning esialgse

õiguskaitse kohaldamine on proportsionaalne, arvestades kaalul olevaid avalikke huve ja

puudutatud isikute õigusi. Huvide kaalumisel arvestab kohus ka esialgse õiguskaitse määruse

ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ja

praeguses menetluse etapis ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Ringkonnakohus

ei korda selles osas halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Seega

sõltub asja lahendus kaebaja ning avalike ja kolmandate isikute huvide kaalumisest.

4(5)

3-25-4367

13. Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset, et ta saaks viibida kohtumenetluse ajal Eestis koos

oma perekonnaga. Kaebaja selgitas, et ta on abielus Eestis elamisluba omava Venemaa

kodanikuga, kes on armeenia rahvusest ja on elanud Eestis 1998. a-st alates, ning neil on kaks

ühist alaealist last. Kokku kasvab peres kaebuse kohaselt neli alaealist last, kellest üks on

erivajadusega ja vajab seetõttu järjepidepidevat tugisüsteemi. Kaebaja on põhistanud, miks

tema perel oleks praegu väga keeruline asuda koos kaebajaga elama Aserbaidžaani. Kuigi

kaebajale kehtestatud sissesõidukeelu kehtivus on peatatud, sõltub kaebaja võimalus pärast

lahkumisettekirjutuse täitmist Eestisse naasta, et veeta siin aega koos oma perega, Eestis

viibimisaluse saamisest. Kaebaja taotluse anda talle tähtajaline elamisluba on PPA jätnud

rahuldamata. Kaebajal on põhimõtteliselt võimalik taotleda oma Eestis elava perekonna

külastamiseks viisat, kuid selle saamine ei ole kindel. Kokkuvõttes ei saa välistada, et kaebaja

väljasaatmine võib põhjustada perekondlike sidemete katkemise ning kahjustada suhted

kaebaja ja tema alaealiste laste vahel. Teiselt poolt ei nähtu seni kohtule esitatud materjalidest,

et lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise keelamine praeguses olukorras kahjustaks

ülemääraselt avalikku huvi või teiste isikute õigusi. Kuigi kaebaja viibib alates 10.11.2025

Eestis ilma seadusliku aluseta, kaalub ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigus perekonnaelu

kaitsele praegusel juhul üles avaliku huvi tagada, et Eestis ei viibiks välismaalasi, kellel

puudub selleks seaduslik alus.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja menetlus on praegu algusjärgus, sh ei ole

PPA veel esitanud haldusmenetluse toimikut. Täiendav teave ja tõendid võivad menetluse

edenedes muuta hinnangut kaebuse perspektiivile, samuti erinevatele huvidele antavat kaalu.

Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas menetlusstaadiumis esialgse

õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise taotluse algatusel kui ka enda

algatusel (HKMS § 253 lg 1).

15. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ning keelab PPA

14.11.2025 ettekirjutuses nr 1052292451 tehtud lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise,

st kaebaja Eestist väljasaatmise, kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas (HKMS

§ 251 lg 1 p 1 ja § 249 lg 4).

16. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3).

17. Ringkonnakohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)