2-19-7703/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Aleksandr Kondrašov ja Kädi Vaker

Otsuse kuupäev

12.12.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-7703

Tsiviilasi

Osaühingu Reyna Trade pankrotihalduri hagi

aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii

pankrotihaldurite, aktsiaseltsi Holostovi

Kinnisvarahaldus ja Tuulaja Osaühingu vastu nõuete

tunnustamiseks aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 10.02.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Reyna Trade pankrotihalduri apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühingu Reyna Trade (pankrotis,

registrikood 11411309) pankrotihaldur Kristo Teder,

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher ja

Marika Kütt

Kostja I (vastustaja I) aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii

(pankrotis, registrikood 10214334) pankrotihaldurid

Toomas Saarma ja Andrias Palmits, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Carri Ginter, Marcus Niin ja Liisa-Maria

Puur

Kostja II (vastustaja II) aktsiaselts Holostovi

Kinnisvarahaldus (registrikood 10131720), lepinguline

esindaja Allan Viirma

Kostja III (vastustaja III) Tuulaja Osaühing (registrikood

11394120), lepinguline esindaja Allan Viirma

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 24.11.2025, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad Marika Kütt, Carri Ginter,

Liisa-Maria Puur ja Allan Viirma

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 10.02.2025 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades lisaks

käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühingu Reyna Trade (pankrotis, edaspidi: Reyna) pankrotihaldur (hageja) esitas

21.05.2019 Pärnu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (edaspidi: SLK)

pankrotihalduri (kostja I), aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus (kostja II) ja Tuulaja

Osaühingu (kostja III) vastu nõuete tunnustamiseks SLK pankrotimenetluses. Menetluse ajal

muutus kostja I sel viisil, et kohus määras SLK-le uued pankrotihaldurid.

1.1.

Hageja palus tunnustada oma nõudeid kokku summas 9 055 665,54 €, mis lähtusid

kahest pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest:

-

avaldusega I palus hageja tunnustada 22.07.2009 sõlmitud ja hiljem korduvalt

muudetud prahilepingu alusel enne 01.04.2027 tekkinud prahitasu põhinõuet 4 419

317 € ja samas summas viivise nõuet – kokku 8 838 634 €, mis jäi nõuete kaitsmise

koosolekul tervikuna tunnustamata kostjate vastuväidete tõttu;

-

avaldusega II taotles hageja 01.03.2017 lisakokkuleppe (Novation Addendum) alusel

tasumata prahitasu nõude tunnustamist 01.04.–30.09.2017 eest 549 000 €, millele

lisandub viivis 89 945,75 € – kokku 638 945,75 €; nõuete kaitsmisel tunnustati sellest

421 914,21 € ja hageja palub kohtus tunnustada ülejäänud osa 217 031,54 €, millele

kostjad esitasid vastuväite.

1.2.

Hageja tõi esile, et Reyna ja SLK vahelise prahilepingu, selle muudatuste ja 01.03.2017

lisakokkuleppe järgi pidi SLK maksma Reynale prahitasu kokku lepitud määraga (algselt 11

900 €, seejärel 10 300 € ja alates 01.03.2017 summas 3000 € päevas). Nõudeavaldustes

märgitud põhivõla summad on tasumata prahitasud. Viivist nõuab hageja samades lepingutes

kokku lepitud määraga 10% aastas, aga avalduses I vähendatuna põhivõla summani.

1.3.

Hageja möönis, et Reyna ja SLK sõlmisid 01.03.2017 nõuetest loobumise kokkuleppe

(Release Agreement), mille kehtivuse hageja vaidlustas teises tsiviilasjas nr 2-18-6020. Käes-

olev menetlus oli viidatud vaidluse ajaks peatatud. Viidatud asjas jõustunud lahendi järgi oli

kokkulepe kehtiv, st hageja nõuded enne kokkuleppe kuupäeva välistatud.

1.4.

Hageja esitas 17.04.2024 nõuete täpsustamise avalduse, millega loobus oma nõuete

tunnustamise taotlemisest osas, mis ületab 314 338,40 €. Hageja põhjendas, et nõuetest

loobumise kokkuleppe kehtivuse tõttu ei saa ta enam nõuda enne 01.03.2017 tekkinud võla

tasumist ega tunnustamist. SLK võlgneb 2017. a märtsist septembrini lisakokkuleppe järgse

prahitasu summa 642 000 € (= 3000 € × 214 päeva) ja sellelt arvutatud viivise kuni SLK

2 (7)

pankroti väljakuulutamiseni (19.11.2018) kokku lepitud määraga 10% aastas ehk 94 252,61 €.

Neist summadest on 04.11.2020 pankrotimenetluses tasutud 421 914,21 €, sh 365 527,01 €

põhivõlg ja 56 387,20 € viivis. Hageja taotleb nende summade vahe tunnustamist (314 338,40

= 642 000 + 94 252,61 – 365 527,01 – 56 387,20).

2. Kostjad vaidlesid nii algsele kui ka vähendatud hagile vastu, esitades lõpuks järgmised

kaks peamist vastuväidet.

2.1.

Esiteks

ei saa hageja enam nõuda suurema nõude tunnustamist kui avaldusest II tunnus-

tamata jäänud summa 217 031,54 €. Avalduse I alusena tugines hageja prahilepingule, millest

tulenevatest nõuetest Reyna loobus 01.03.2017 loobumise kokkuleppega. Sama kuupäeva

lisakokkuleppele tugines hageja ainult avalduses II, millest nõudis tasumist alates 01.04.2017.

2.2.

Teiseks

on SLK kohustus hageja ees kohaselt täidetud ja nõue rahuldatud. Reyna ja

SLK kokkuleppel toimus prahitasu maksmine viisil, et SLK kandis Maksu- ja Tolliameti

(MTA) peetavalt ettemaksukontolt 2017. a juunist augustuni Reyna ettemaksukontole raha.

Kostja I väitel oli see summa 276 413,95 €, kostjate II ja III väitel aga 276 472,99 €. Kuivõrd

sel viisil tasutud summa on suurem hageja lubatavast nõudest, tuleb hagi jätta tervikuna

rahuldamata.

3. Hageja kostjate vastuväidetega ei nõustunud. Prahitasu nõue alates 01.03.2017 oli

avalduse I ese märtsi kuu eest ja avalduse II ese aprillist kuni septembrini. Hageja ei

tuginenud avalduses I ainult algsele prahilepingule, vaid selle muudatustele, sh 01.03.2017

kokkuleppele. Reyna ei andnud SLK-le juhist ega nõusolekut täita kohustust muul viisil kui

ülekandega pangakontole. Hageja ei vaidlustanud kostjate nimetatud ettemaksukonto kannete

summasid.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus tegi 10.02.2025 otsuse (vaidlustatud otsus), millega võttis vastu hagist osalise

loobumise 314 338,40 € ületavas osas ja jättis hagi nimetatud summas nõude tunnustamiseks

rahuldamata. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja maakohus otsustas

määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1.

Hagist osaliselt loobumise saab TsMS § 428 lg 1 p 3 ja § 429 lg-te 2–4 alusel vastu

võtta.

4.2.

Hageja ei saa kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 107 tõttu enam nõuda avalduses I

esitatud nõude tunnustamist. Avalduses I tugines hageja prahilepingule ja avaldusele ei olnud

lisatud 01.03.2017 lisakokkulepet. Nõude muutmisel tugineb hageja lisakokkuleppele, aga

kuivõrd see ei olnud avalduse I alus, siis ei saa kaaluda sel alusel avalduse I nõudest mingi

osa tunnustamist. Hageja on möönnud, et 01.03.2017 loobumise kokkuleppe kehtivuse tõttu

tal pole nõudeid varasemast prahilepingust. Seega on vaidlus praegu lubatav üksnes osas,

milles avalduse II nõuet ei tunnustatud ehk summas 217 031,54 €.

4.3.

SLK tasumised MTA ettemaksukonto kaudu on kohane täitmine. Reyna oli kohustuse

täitmisega nõus. Maakohtu hinnangul oli SLK-l ja Reynal kokkulepe, et SLK loovutab oma

tagastamisele kuuluva sisendkäibemaksu Reyna kohustuste katteks. Vastavalt kokkuleppele

tehti MTA kontode vahel kanded. Ei ole eluliselt usutav, et SLK oleks sellised kanded teinud

ühepoolselt ilma kokkuleppeta – sisuliselt oleks SLK siis oma saadaolevast rahast Reyna

heaks ilma vastusoorituseta loobunud. Järelikult on SLK oma kohustuse 276 413,95 €

ulatuses Reyna ees täitnud ja hagejal puudub tunnustamistaotluse ulatuses nõue SLK vastu.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse osaliselt tühistada ja

hagi 314 338,40 € suuruse nõude tunnustamiseks rahuldada. Menetluskulud palub hageja

panna kostjate kanda. Hageja järgib eespool p-s 3 refereeritud vastuväiteid ning heidab

3 (7)

maakohtule ette otsuse põhjendamata ja tõenditega sidumata jätmist, aga ka kostjate hilinenud

väidetega arvestamist.

6. Kostjad vaidlesid kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab osaliselt

selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Kaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud ka ringkonnakohtus.

8. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st hagist osaliselt loobumise vastuvõtmise

otsustus on TsMS § 456 lg 4 ls 2 alusel edasi kaebamata jõustunud.

9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest

vaidlustamata asjaoludest (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4, § 652 lg 1 p 1):

-

Reyna (omanik) ja SLK (prahtija) sõlmisid 22.07.2009 prahilepingu (Bareboat

Charter) parvlaeva Hiiumaa kohta;

-

prahilepingule sõlmiti 01.03.2017 lisakokkulepe (Novation Addendum), millega:

o

prahitasu määrati 18 000 € päevas (sh käibemaks), millest TS Laevad OÜ pidi

tasuma 15 000 € ja SLK 3 000 €;

o

prahileping kehtis kuni 30.09.2017;

o

prahitasu tuli maksta ette iga kuu esimeseks tööpäevaks;

o

viivisemäär oli 10% aastas;

-

samad pooled sõlmisid 01.03.2017 nõuetest loobumise kokkuleppe (Release

Agreement), mille kehtivus on kohtuotsustega tuvastatud ja mille tõttu on välistatud

prahilepingust enne 01.03.2017 tekkinud nõuete tunnustamine, aga see kokkulepe ei

hõlma lisakokkuleppe alusel (alates 01.03.2017) tekkinud prahitasu nõudeid;

-

SLK tegi 2017. a juunist augustini Reyna ettemaksukontole ümberkandeid summas

276 472,99 €, aga pooled vaidlevad kannete õigusliku tähenduse üle;

-

Reyna ei esitatud SLK-le 01.03.–30.09.2017 eest prahitasu arveid;

-

SLK pankrot kuulutati välja 19.11.2018;

-

hageja esitas SLK pankrotimenetluses kaks nõudeavaldust:

o

avaldus I summas 8 838 634 € (prahilepingu alusel, kuni 01.04.2017), millest 4

419 317 € oli põhivõlg ja sama summa ka viivis;

o

avaldus II summas 638 945,75 € (lisakokkuleppe alusel, ajavahemik

01.04.2017 – 30.09.2017), millest 549 000 € oli põhivõlg ja 89 945,75 € viivis;

-

nõuete kaitsmise koosolekul 22.04.2019 avalduse I nõuet ei tunnustatud ja avalduse II

nõudest tunnustati 421 914,21 €, aga 217 031,54 € jäi tunnustamata;

-

kolmas isik maksis 04.11.2020 Reyna pankrotivarasse tunnustatud nõude summa 421

914,21 €, millest 365 527,01 € oli põhivõlg ja 56 387,20 € viivis.

10. Apellatsioonimenetluses on esiteks vaidlusalune küsimus, kas hageja on oma nõuete

tunnustamise taotlust kohtumenetluses lubamatult muutnud. Maakohus nõustus selles osas

kostjatega ja lahendas sisuliselt 217 031,54 € suuruse nõude tunnustamise hagi. Ringkonna-

kohus selles osas maakohtuga ei nõustu ja muudab otsuse põhjendusi järgmiselt.

10.1. Hageja esitas kaks nõudeavaldust, milles mõlemas tugines põhinõuete osas Reyna ja

SLK vahelistele prahitasu kokkulepetele. Avalduse I (I kd tl 14, dtl 24 jj) p-s 1 viitas

22.07.2009 prahilepingule ja selle kehtivuseni kuni 30.09.2017. Avalduse p-s 7 märkis

hageja, et ta esitab nõude ajavahemiku eest kuni 01.04.2017, st ka 2017. a märtsi eest; ühtlasi

selgitas ta avalduse lk 2 allmärkuses 2, et esitab 01.04. – 30.09.2017 kohta eraldi

4 (7)

nõudeavalduse. Samal kuupäeval esitatud avaldusele II (I kd tl 16, dtl 28 jj) lisas hageja ka

01.03.2017 lisakokkuleppe.

10.2. Avaldusest I on selgelt mõistetav, et see hõlmas prahitasu nõuet 2017. a märtsi eest ja

hageja oli toonud esile selle nõude summa ja lepingulise aluse. Lisakokkuleppe dokumendi

esitamine koos sama kuupäeva teise avaldusega ei ole selline puudus, mis välistaks hagejal

avalduses I sisalduva ühe kuu nõude tunnustamise taotlemise kuni 31.01.2021 kehtinud

PankrS § 107 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et SLK pankrotihaldurina oleks andnud

hagejale sama seaduse § 94 lg 3 kohase tähtaja avalduse I puuduse kõrvaldamiseks. Samuti

pole esile toodud, et avaldusele I esitatud vastuväited põhineks lisakokkuleppele otsese

viitamise või selle dokumendi puudumisel. Järelikult saab hageja jätkuvalt nõuda kogu

prahitasu nõude tunnustamist ajavahemikul 01.03. – 30.09.2017.

10.3. Eelneva põhjal tuleb hageja täpsustatud hagiavalduse, avalduse I ja avalduse II alusel

kontrollida, kas Reyna sai nõuda SLK-lt 314 338,40 € (sh prahitasu 01.03. – 30.09.2017 eest

276 472,99 € ja viivis 37 865,41 €) maksmist. Põhinõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1

koostoimes prahilepinguga 01.03.2017 lisakokkuleppega muudetud redaktsioonis, viivise

nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1, arvestades prahilepingus kokku lepitud viivise

määraga 10% aastas.

11. Poolte keskne vaidlusküsimus on 2017. a suvel Reyna ettemaksukontole tehtud kannete

tähendus SLK rahalise kohustuse täitmise kontekstis. Kostjate väitel on alates 01.03.2017

arvestatud prahitasu osaliselt tasutud nimetatud kannetega, hageja ei pea seda kohaseks

täitmiseks. Maakohus nõustus kostjatega ja ringkonnakohtu hinnangul on see lõppjäreldusena

ka õige, aga täiendada tuleb põhjendusi järgmiselt.

11.1. Reyna ja SLK leppisid 01.03.2017 lisakokkuleppe (I kd tl 61 jj, dtl 117 jj) p-s 1.6

kokku, et algse prahilepingu osa I lahtri 26 sisu muudetakse ja prahitasu tuleb edaspidi maksta

Reyna (omaniku) kirjalike juhiste järgi. Varem olid viidatud lahtrisse kantud Reyna panga

andmed. Pooled ei vaidle, et Reyna ei esitanud alates 01.03.2017 enam SLK-le arveid ega

andnud muud kirjalikku tasumise juhist. Ühtlasi ei ole vaidlust, et sama lisakokkuleppe järgi

TS Laevad OÜ tasutava osa kohta märgiti kokkuleppesse konkreetne pangakonto number

(p-ga 2.0 muudetud klauslite p 38.2.9).

11.2. Samuti ei vaidle pooled, et Reyna toonane juhatuse liige V. Leedo kirjutas 03.02.2017

vastuseks raamatupidaja küsimusele jaanuarist alates SLK-le prahitasu arvete esitamise

peatamise kohta jaatavalt, saates sama kirja ka Reyna teistele juhatuse liikmetele (I kd tl 116,

dtl 223). Kiri saadeti umbes kuu ette 01.03.2017 kokkulepete vormistamist ja pooled ei ole

toonud esile, et kirjast nähtuvast juhist raamatupidajale oleks hiljem muudetud.

11.3. Lõpuks ei ole vaidlusalune, et SLK ettemaksukontolt tehti kandeid Reyna ettemaksu-

kontole. Kostjad on siinjuures tuginenud kannetele erinevas summas: kostja I nimetab 276

413,95 €, aga kostjad II ja III lähtuvad summast 276 472,99 €. Maakohus tuvastas kannete

summa kostja I väite järgi, aga ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja nõudeavaldustele

vaidlesid vastu kõik kostjad, st asja kohtus lahendamisel tuleb lähtuda kõige suurema

vastuväite ulatusest. Kostjad II ja III tõid kannete summa esile 22.07.2019 vastuse p-des 12–

14 ja hageja seda järgnevates menetlusdokumentides ei vaidlustanud. TsMS § 231 lg 4 järgi

saab eeldada, et hageja nõustus kannete summaga 276 472,99 €.

11.4. Eelnevates alapunktides 11.1–11.3 viidatud väidete ja tõenditega asja lahendamisel

arvestamine on lubatav. Kostja I tugines 03.02.2017 e-kirjale 22.07.2019 vastuse p-des 31–33

ning kostjad II ja III ettemaksukonto kaudu tasumisele sama kuupäeva vastuse p-s 14.

Edasises menetluses väitsid kõik kostjad läbivalt, et Reyna ja SLK leppisid kokku

ettemaksukonto kaudu prahitasu maksmise kohustuse täitmises. Kostjad tuginesid

konkreetselt lisakokkuleppe p-le 1.6 ja 03.02.2017 e-kirjale 18.12.2024 kohtuistungil (III kd tl

175 jj, dtl 1281 jj) asja sisulise arutamise käigus (ajamärgid 00:36:16, 00:40:04; 00:46:41;

5 (7)

00:50:36 ja 00:59:51, aga kohtuvaidlused avati 01:06:49). Kohus arutab kohtuistungil

pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust

küljest, võimaldades neil esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult

oma seisukoha (TsMS § 351 lg-d 1 ja 2). Hagimenetluses peetava kohtuistungi sisulise

arutamise osa on poolte seletused, mille käigus pool saab põhjendada oma seisukohti ja

esitada vastuväited vastaspoole omade kohta (TsMS § 399 p 4). Alles kohtukõne kohta kehtib

piirang, et selles võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja

kohtuistungil uuritud tõenditele (TsMS § 402 lg 2 ls 2). Kuivõrd kostjate viited tõenditele asja

suilisel arutamisel seondusid varasemate vastuväidetega, siis olid need lubatavad ja maakohus

võis nendega asja lahendamisel arvestada.

11.5. Rahalise kohustuse võib täita sularahas või muul viisil, kui pooled on selles kokku

leppinud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses, samuti võib

rahalise kohtuse täita raha ülekandega võlausaldaja pangakontole (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2). Kui

võlausaldaja võtab rahalise kohustuse täitmisena vastu talle pakutud tšeki, veksli vm sarnase

maksevahendi ja maksevahend hiljem lunastatakse, loetakse kohustus täidetuks maksevahendi

vastuvõtmisest alates (VÕS § 91 lg 4). Võlgnik võib kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel

teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui

teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem, aga kui võlausaldaja

võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks (VÕS § 89 lg 1).

11.6. Ettemaksukonto kaudu tasumise saab lugeda kohaseks täitmiseks põhimõtteliselt kolmel

juhul: (1) osapooled leppisid kokku sel viisil täitmise (VÕS § 91 lg 1); (2) ettemaksukontole

kande tegemine on piisavalt sarnane tšeki või veksli andmisega ning vastava maksusumma

kasutamine tähendab selle lunastamist (VÕS § 91 lg 4, TsÜS § 4); (3) see on täitmise

asendamine, mille võlausaldaja võttis esialgse kohustuse täitmisena vastu (VÕS § 89 lg 1).

11.7. Ettemaksukontol asuvad maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu ja ühtlasi tema

vara, mida ta saab käsutada (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842/42, p-d 15.1 ja 15.2). Rahalise

kohustuse täitmine ettemaksukonto kaudu on seega võimalik. Hageja ei ole toonud esile, et

Reyna ei saanud kannete tegemise ajal või selle järel oma ettemaksukontot käsutada või oleks

muul põhjusel kaotanud SLK kirjeldatud soorituse tulemi majandusliku väärtuse. Seega on

Reyna saanud vaidlusaluse põhivõla summale 276 472,99 € vastava rahalise soorituse.

11.8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kostjatega, et ettemaksukonto kaudu tasumine

vastas Reyna ja SLK kokkuleppele 2017. a kevadel ja suvel. Selleks tuleb eelkõige tõlgendada

01.03.2017 lisakokkulepet VÕS § 29 sätete järgi, võttes arvesse mh kokkuleppe eesmärke

ning osapoolte varasemat ja edasist käitumist (lg 5 p-d 3 ja 4). Osapooled muutsid oma

varasemat käitumist kahel viisil: esiteks peatati igakuiste arvete esitamine, teiseks viidi

lepingust välja konkreetne maksejuhis. Reyna pidi teadma tema ettemaksukontole tehtud

kannetest, sest raamatupidamise ja maksuarvestuse korraldamine on osaühingu juhatuse

ülesanne (ÄS § 183, MKS § 8 lg 1). Hageja ei toonud esile, et Reyna oleks ettemaksukontole

kantud summad tagastanud või muul viisil väljendanud vastuseisu sel viisil tasumisele.

Osapoolte koostöö oli alanud vähemalt juba 2009. a, st nad pigem mõistsid omavahelisi

suhteid ja said ühtviisi aru vastastikuste kohustuste täitmisest. Õige on kostjate väide, et

suurte summade põhjuseta kandmine teise isiku ettemaksukontole ei ole eluliselt usutav.

Kuigi elulisest usutavusest üksi ei piisa väite tõendamiseks, siis koostoimes eeltoodud

põhjendustega on tuvastatav Reyna ja SLK kokkulepe SLK rahalise kohustuse täitmiseks

ettemaksukonto kaudu. See vastab eespool p 11.6 esimesele alternatiivile (VÕS § 91 lg 1),

mistõttu pole vaja teisi võimalusi kontrollida.

11.9. Kuivõrd põhivõla ulatuses on rahaline kohustus kohaselt täidetud ja hageja ei tugine

viivise nõudes mingitele muudele (varasematele) tasumisviivitustele, siis pole alust

tunnustada ka viivise nõuet. Nõudeid korrigeerides hageja sisuliselt möönis, et 421 914,21 €

kattis kostjate II ja III vastuse lisana esitatud arvestuses märgitud viivise.

6 (7)

12. Kokkuvõttes jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata ja hageja kaebus jääb rahuldamata.

13. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste kulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulud määrab

rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg

2).

(allkirjastatud digitaalselt)

7 (7)